Geoff Ryman - Those Shadows Laugh (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 11, 2017)

Kergelt segane LGBT-maiguline lugu naisest, kes leiab armastuse kohas, kus ta ei tohi seda tunda. Nimelt on kuskil Atlandi ookeanis  selline saar, kus eraldatuses on elanud naisteühiskond. Tegemist on omal moel uue inimliigiga, igatahes suudavad nad paljuneda… omal moel. Nende ühiskondlik kord on väga võõrastav, nad ei oma midagi ega kedagi, nende keeles koguni puuduvad mõisted, mis puudutavad omandit või armastust.

No igal juhul kui see ühiskond on elanud oma 1700 aastat muust maailmast eraldatuna, tekib geenisupis teatud roiskumne, nii on selles eraldatud ühiskonnas probleem väärarenguga järglased ja geneetikust peategelane aitabki seemendamist (no kuidai tuleb nende paljunemisprotsessi nimetada) uuesti värskematele radadele. Aga enne tulemuste nägemist juhtub see õnnetus, et peategelane armub ühte kohalikku naise… ning koguni ihkab temaga abielluda (ta küll mõistab kui võimatu see on, kuivõrd see kiivalt privaatsust hindav saareühiskond ei mõista läänelikus mõistes omandit ega abielu). Eks siis niisugusele jamale järgneb naisühiskonna kohtuotsus.

Vähe veider lugu, mille sügavamat mõtet suurt ei adu (mis on see inimeseks olemine, eksole), aga kirjeldaud ühiskond on omapärane. Tegevus leiab aset tänapäeval, seetõttu tekivad üsna suured käärid selle ulmelise ühiskonna ja nüüdismaailma toimimise vahel. Uusnaised on leidnud küll edukalt oma ellujäämisviisi, aga eks imestust ärata see, et geenisupi probleem nii hilja lajatab. Rymani lood on seni stabiilselt neli punkti saanud, nii ka see tekst kukub samasse auku.

Geoff Ryman - Pol Pot’s Beautiful Daughter (Fantasy) (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 1, 2007)

Punased khmeerid tegid oma terrorivalitsuse ajal Kambodžas midagi eriti õudset. See lugu toimub aastaid hiljem ja peategelaseks on Pol Poti 18-aastane tütar, kes elab nüüd orvuna linnas ja saab iga kuu Šveitsi pangast ülekande, mis võimaldab enam kui luksuslikku elu tasapisi toibuvas Kambodžas, mis on tutvumas lääneliku elulaadiga.Tütar on end minevikust välja lõiganud (muidugi ta teab oma isa rolli minevikus toimunus), ta lihtsalt elab ja kulutab raha.

Kuni ühel hetkel tekib lähedus telefonipoe müüjaga - neiu käib seal iga päev uut telefoni ostmas. Vastu ootusi tekib tal huvi selle noormehe vastu (et ta ise on ilus, on huvi muidugi kahepoolne) - aga neiu ei suuda öelda, kes ta õieti on ning valetab enda lahkunud isaks ühe teise kohaliku visionääri (kes muidugi seetõttu tapeti), tema üllatuseks osutub see mees telefonimüüjale vaat et iidoliks. Aga… juhtub nii, et korraga hakkab igas telefonis, pleieris, telekas tütart kõnetama punaste khmeeride ajal tapetud inimesed, printerid hakkavad omatahtsi väljastama nende pilte; need inimesed, keda ei ole korralikult ära saadetud (ja Kambodžas on vaimud vägagi aktiivsed). Tütar on sellisest totaalsest tähelepanust hulluks minemas; korraks saab ta rahu kui külastab telefonimüüja külas elavaid koduseid. Kuid linna naastes hääled tulevad taas ja tütar peab midagi tegema - talle meenuvad ennustaja sõnad, mil viisil saaks ta õnnelik olla.

Ühesõnaga, vanemate patte ei saa laste kaela ajada ja minevikuga peab rahu tegema kogu ühiskond - kõik on ühel või teisel viisil kannatanud ja traumeeritud, andestamine olgu ühine, mitte vaid formaalne jutt. Ega ma nüüd suurt ei mõista, mis selles jutus nüüd vägagi ulmeline oleks - küllap see vaimudega suhtlemine. Eks see on niisugune pisarakiskuja jutt, ikkagi kogu rahva traagika ja rahu leidmise võimalus. Emotsionaalselt igati ülev lugu, aga jääb veidi kaugeks. Ehk siiski parem kui varasemad Rymani lugemised (millegipärast on mul tunne, et varem olin karmim hinnete panija kui viimastel kuudel - või siis takkajärgi hindaks mõndagi veidigi kõrgemalt (ehk mul endal on latt madalamaks läinud?))..

Geoff Ryman – Capitalism in the 22nd Century, or, A.I.R. (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 10, 2016)

Tekst, mis on esindatud neljas suures aasta parimate antoloogiates (lisaks käesolevale Clarke, Dozois ja Horton). Lugu maailmast, mis on tehnoloogiliselt edasi arenenud ja inimeste rolliks on pigem tehisintelligentsi huvide ja vajaduste täitmine, ning valitsevaks jõuks on hiinlased – tõsi küll, formaalselt on maailmas ülemvõim justkui hiinlastel (nagu ikka, siis üliimperialistide võim pole alamatele just meeldivaim). Tehisintelligentsil on ühtlasi huvi, et mis... toimub valgusaastate kaugusel, ja selleks tuleb saata teele inimesi, kes kannavad endaga tehisintelligentsi kaasas.

Lugu on sellest, kuidas brasiillastest kaksikõed saavad nö impulsi reisiks valgusaastate taha. See on justkui salajane värk ja ka illegaalne... kui vaid selle tagant ei paistaks välja TI pikad kõrvad. Jutustaja meenutab loo jooksul minevikku, kuidas nad on üles kasvanud ja mil viisil karjatab tehisintelligents enese võimuses olevat inimkonda. Ja need hiinlased, kellel on justkui ülemvõim. Inimkond täielikult TI juhtida, nö käepikendused, nendeta on inimesed pea lalisevad idioodid. Ent kaksikõed... neid on osaliselt kasvatatud ilma tehisintelligentsi implantaatideta, nad oskavad koguni kirjutada (kasvatajateks olid nunnad!). Nojah, igal juhul, loo jutustajast kaksikõde muutub üha kahtlevamaks selle tähtedetaguse reisi osas, midagi on selles... mäda.

Nagu öeldud, tegemist siis aasta parimate antoloogiate ühe lemmikuga (samamoodi on neljas antoloogias esindatud Ian McDonaldi „Botanica Veneris“). Maailm, mis on kogetav tehisintelligentsi abil ning on seetõttu nii meelelahutuslik ja põnev – kui aga katkestada ühendused tehisintelligentsi pakutavaga, avaneb õige zombistunud vaatepilt. Maailm, mis on justkui loodud inimeste lõbude ja naudingute täitmiseks... aga kas see on ikkagi nii? Ühed on ikkagi paremad kui teised ning inimelu hind võib olla vägagi kokkuleppeline. Eks see on huvitav nägemus, samas väheke uimane mu jaoks. Aga no tõepoolest, see oleneb lugemishetkest jne jne.

„Never forget, my dear, that the AI want to make money too. They use it to buy and sell bits of themselves to each other. Or to buy us. And 'us' means the Chinese too.

Yes all the entertainment and all the products that can touch us are Chinese. Business is Chinese, culture is Chinese. Yes at times it feels like the Chinese blanket us like a thick tropical sky. But only because there is no market to participate in. Not for humans, anyway.

The AI know through correlations, data mining, and total knowledge of each of us exactly what we will need, want, love, buy, or vote for. There is no demand now to choose one thing and drive out another. There is only supply, to what is a sure bet, whether it's whores or bouncy shoes. The only things that will get you the sure bet are force or plenty of money. That consolidates. The biggest gets the market, and pays the AI for it.“ (lk 179)

Geoff Ryman – Rosary and Goldenstar (The Mammoth Book of Best New SF 27, 2014)

Antoloogiast järjekordne lugu, mis pole just futuristliku seikluse laadis (uh-oh). Nimelt siin tegemist 16. sajandi lõpuga: on London, Shakespeare ja täheteadlased, ehk siis tegemist alternatiivse teadus- ja kultuurilooga: kuidas paljutõotavast poeedist kujuneb... hmm... science fiction draamaautor (või aimekirjanik, teaduse populariseerija?) - keegi, kes tutvustaks avalikkusele tol ajal (tähe)teaduses toimuvaid murranguid (kas Maa pöörleb ümber Päikese või vastupidi, kas ilmaruum on lõputu või piiritletav?). Eks Shakespeare'i lähenemist teadusele soodusta ka mehe mõningane isiklik huvi teadlase enda vastu (kuigi jah, eks see ole tõlgendamise küsimus, sajandeid tagasi käitusid inimesed vähe teistmoodi). (Ja unistav koristajatüdruk Bessie räägib poeedile tähelaevadest... taevatähtedest...)

Ega ausalt öeldes teksti kõigist finessidest ei saanudki aru (kaasa aidanuks tollase ajastu tundmine, nii mõnegi tegelase puhul oli tunne, et nüüd jääb midagi teksti seisukohast olulist adumata). Lugu ise on kirjutatud üsna teatri- või filmipärase fiilinguga – või on selles süüdi see, et tegemist ikkagi Shakespeare'ga ja seepärast kujutlusvõime surutud teatud rööbastesse? Igal juhul, huvitava teostusega lugu, mis võiks kindlasti huvi pakkuda ka teistele peale ulmelugejate. Aga noh, mitte just minu teetass.

Pealkirjas mainitud nimed on muidugi taani härrasmehed Frederik Rosenkrantz ja Knud Gyldenstierne, kes saavad külaskäigul Londoni täheteadlaste juurde lähemalt tuttavaks Guillerme Shakespere'ga.

ulmekirjanduse baas