Aleksei Pehhov – Varjude tuisk (2013)

Tekst on üsna sirgjooneline seikluslugu, midagi hingekriipivat või meeliavardavat siin vaimule ei leidu (nojah, eks rändurite seltskonda tabavad mitmed kangelaslikud hukkumised, see võiks vahel pisara välja kiskuda). Aga üldiselt, asjad lihtsalt juhtuvad, viimasel hetkel tuleb Garretile või kuningriigile appi mingi abi, mis aitab püsima jääda ja edasi liikuda võidult võidule. Nii jääb Garret Kondilossides seigeldes ellu, nii pääseb ta hiljem orkide vangistusest; nii suudetakse tagasi lüüa orkide ja Nimetamatu kallaletung; nii laheneb ka finaal (kuigi jah, lubatud tasust saab varas vaid tühise osa). Tegevus kui arvutimängus, eriti siis Garreti juhtumistel Hrad Speinis või siis Fee välja lahingu kirjeldus (hmm, kas midagi sellist peategelastest irdunut ka eelmistes raamatutes oli, ei mäleta). Kuidagi veidra lõpuga triloogia, viimasel 20 leheküljel keeratakse jälle võimuküsimus pea peale, igal juhul lõpeb lugu nii, et soovi korral saaks nii mõnegi järje kirjutada. (Või noh, mida üldse selle suure mänguga saavutati?)

Rõõm muidugi sellest, et lõpuks terve triloogia on eesti keele olemas, mis nüüd viga kogu möllule pihta saada. Vahel saab siin nalja, vahel jääb nali kistuks, on ka õõvastavaid taplusstseene õrnahingelistele. Ei oska öelda, kas Pehhovi loodud fantaasiamaailm mu kujutluses just ellu ärkas, selleks jäi see kuidagi skemaatiliseks või vähe dramaatiliseks (millega-kellega ikka siin samastuda on), või ehk hoopis üleloomulikuga küllastatuks, liialt palju tuhiseb tekstist läbi. Küllap probleem selleski, et ei mäleta eelmisest osast, kui suur see Zagraba mets peaks olema, igatahes põgenemine sealt osutub vägagi aeganõudvaks (kuigi nii mõnedki muud ruumivahetused on raamatus ülevaatlikumalt lahendatud). Flinn on tore tegelane, hea infopiniseja. Ja mis küll selle maailma tasakaaluga sai, mida Hallid nii hoolsalt püüdsid paigas hoida – tundus nagu rändurid rikkusid seda mitu korda paigast inimkonna kasuks (aga kes teisele auku kaevab, see ise auku kukub, jne).

ulmekirjanduse baas
kiiksu lugemisarhiiv

Aleksei Pehhov – Džanga varjudega (2012)

“Kes on Isand? Kes on Mõjuvõimas või Mängur? Misjaoks Isandale Vikerkaare sarv? Kas ka tema on Nimetamatu vaenlane? Miks mängib Isand meiega sihukese mõnuga nagu kass viga saanud hiirega? Kes on Saadik? Mida tähendab see kaose maailm, kuhu ma unenäos sattusin? Mis imelikud unenäod need on? Mida kujutavad endast kõik need majad? Ning veel tuhat ja üks küsimust, millele ma ei teadnud vastust.” (lk 158)

Jätkub siis võrdlemisi kergekaaluline fantasytriloogia, mille esimesest osast on mul võrdlemisi olematud mälestused, nagu ikka. Raamat jaguneb enamvähem kaheks – esimene 2/3 käib Rannengi linnas intriigitsemine, esinetakse ballil, madistatakse kõrtsides ja käiakse vargil. Teine pool ehk raamatu viimane kolmandik on siis ränd Zagraba laane poole, mille käigus tabab seltskonda mitu verist kokkupõrget ja osalisi harvendatakse päris asjalikult. Kui 2/3 mahub mõne päeva sisse (lk 228), siis viimane kolmandik kestab ligi kuu või nii. Võib vist öelda, et harvendamise tõttu jäävad rändureist alles need, kellele autor niiehknaa suuremat tähelepanu pöörab. Ahjaa, tekstis on kaks suuremat reetmist, aga neile saadakse enamvähem pihta (no vähemalt Garret saab teadlikuks). Pahareti narrimäng ning päkapiku ja härjapõlvlase omavaheline ärplemine muutub vaikselt tüütavaks, mingit teravat huumorit sellest just välja ei särtsu. Huvitav, et jälle ei ühtki jälge romantikast, mehed vaid kulgevad huku poole, üks mees läheb nö naistesse ja vaat siis mis tegelikult juhtub.

Varraku pooleliolevatest fantasytest on Brett senini edetabelit juhtimas, Pehhov jääb mõneti maha (Robillard ja Rothfuss jäid üldse pooleli?), aga samas meelelahutusena igati loetav.

“Bass urahtas, jättis vastase sinnapaika ja tormas noaga mulle kallale. Haldjas kargas tagant ligi, kõver mõõk viunatas ja eraldas mehel, kes kunagi oli mu sõber olnud, pea kehast.

Pea kukkus mudasse ja veeres eemale. Nooli täis pikitud keha vehkis allesjäänud käega meeleheitlikult siia-sinna, püüdes emba-kumba meist noaga tabada. Bass oli justkui ikka veel elus ja ohtlik.

Ell hüppas pea juurde ja lõi saapasäärest tõmmatud pistodaga kaks korda mustadesse silmadesse. Kostis munakoore pragunemise heli, silmad praksatasid katki, pea liigahtas viimast korda, veeres lompi ja jäi vagusi.” (lk 285)0

ulmekirjanduse baas
õhtuleht
kiiksu lugemisarhiiv

Aleksei Pehhov – Varjus hiilija (2010)

Nikluse kaanekujundus jätkab siis seekord Kouluraamatute traditsioonis, ja tõepoolest, kergelt humoorikad tegelased oleks ehk ühendav lüli. Päris normaalne ajaviide, erilist sügavust või mõtteainet ei leia, aga meelelahutuseks igati ok. Natuke on sarnane nii Bretti, Pratchetti kui Tolkieni loomega. Pratchettiga seoks ehk mõneti sarnasus Ankh-Morporki ühiskonnaga (ainult et Vetinari viljastava mõjuta), kõik need eri rassid ja kooseksisteerimised jne. Ja võibolla tõepoolest järgib raamat (tagakaanel reklaamitud) Tolkieni triloogia ülesehitust – et mine väikse seltskonnaga vaenlaste sekka ja rebi seal võimas riistapuu? Noh, ühe raamatu põhjal oleks see muidugi tarbetu spekuleerimine.

“Mida ma pidin sellest kõigest arvama? Kõigepealt ajab mind taga kamp sõgedaid doralislasi, nõudes, et ma annaksin neile hobuse tagasi. Seejärel lausun ma loitsu, mis on vedelenud Sagot teab mitu sajandit raamatukogu hoidlas, ja saan hakkama millegagi, millega ei tulnud toime kogu ordu. Ma olen ajanud kõik deemonid pimedusse tagasi! Või peaaegu kõik. Seejärel nabib täitmatult näljane ja lollimast lollim deemon mu kinni nagu kassipoja ja nõuab samuti hobust. Huvitav, kas Vuhdžaaz ja doralislased jahivad üht ja sama hobust? Ehk peaksin neid üksteisele tutvustama ja nad lepivad hobuse osas omavahel ise kokku? Ei tea, kas nad on otsustanud hobuste aretamisega tegelema hakata?” (lk 67)

Tegevus siis umbes selline – meistervaras palgatakse tagasi tooma üht maagilist värki. Ainult et see paikneb kaugel-kaugel ühes neetud ja kurikavalas maa-aluses katakombis. Sest kui seda ei saa, hävitatakse inimeste tsivilisatsioon Nimetamatu juhtimisel orkide ja muude elukate poolt. Et siis mission impossible, eksole. Noh, et varas on varas (ja pole liige pratchettliku varaste gildiga), siis tal kõigepealt kodulinnas jamamist palgamõrvarite, deemoni, mingite juhmide dorilaslastega ja kellega kõik veel. Aga lõpuks asjaolud leiavad ajutise lahenduse ning seltskond asub teele, saatjaks saladuslik hääl varga peas. Tegelased teadagi avanevad raamatu jooksul, kuninga narrist saab vinge vend jne. Mis on ehk ootamatu, on vast raamatu siivsus, vaid ühel korral on hetkeks juttu ühe haldjatari (haldjatel on teadagi kihvad, eksole) pandavusest. Ja kõik. Kuhu küll jääb armastus? Põnev.

ulmekirjanduse baas

avaldatud mõtted

futuland

fantaasiajuttude muljed
postimees 

kiiksu lugemisarhiiv
nuxxbooks