Rahul Sankrityayan - The Twenty-Second Century (New Horizons, 2021)

 

Siin on õieti koostaja valik lõike autori utoopiast 22. sajandi ilusa elu kohta. Algselt esseelikena mõeldud nägemused peaksid nüüd ehk ilukirjandusena loetavad olema.

Lugu on siis mehest, kes mingil kombel koopas olnud uinunud olekus koopas 260 aastat ja viimaks ärgates leiab end hoopis teistsuguse struktuuriga ühiskonnast. Maailm, kus pole sõdu ega riike, pole vaeseid ega rikkaid - kõik on võrdsed, kõik toimib ratsionaalselt. Nii valitseb võrdsus ja heaolu.

Tollal (tekst olevat kirjutatud 1918-1923) oli autor üsna kommunistlike ideaalidega, kellele tollaste kümnendite Nõukogude Liidu fassaad oli igati südamelähedane, nii võiks seda teksti pidada ka kommunistlikuks utoopiaks. Mis noh, nagu eessõnagi sedastab, on selline utoopia teostumine praegusel hetkel väiksema tõenäosusega kui kirjutamise ajal.

“Now man is equal to man, and women and men are equal … The earth has no landlords, no merchants and moneylenders, no kings, no subjects, no rich, no poor, no high, no low. All the inhabitants of the world are one family. The earth’s mobile and immobile property belongs to that family … rarely does a village produce everything it needs without the help of the other … Humanity is abundantly supplied with material goods due to this; so much time would be wasted otherwise. When was it possible to do what humans do today: to enjoy 20 hours of leisure with only four hours of labour?” (lk 49-50)

Ursula K. Le Guin „Ilmajäetud“. Fantaasia (2018)

Raamat, mille lugemist natuke pelgasin, sest tutvustustest oli silma jäänud, et Anarres ja Urram ja erinevad riigikorrad ja ... kartsin millegipärast, et on midagi kuiva ulmekastmes kapitalism vs sotsialism analoogia sarnast, aga no mul oleks võinud ju autorisse rohkem usku olla, Le Guin on ikka mitmekülgsem kui minu pelgus. Eks sellest raamatust muidugi ole kirjutatud juba nõrkemisi - kõik need teadustööd, mida Raul Sulbi järelsõnas mainitakse, lisaks, aga mis siis, mina polnud veel lugenud (kui parafraseerida raamatut ennast).

Ideoloogiate ja riigikordade valguses pälvib kõige rohkem tähelepanu too tolmune ja kõrbene ning kasin kuu-maailm Anarres, mis on asustatud Odo õpetust au sees pidavate nn anarhistide poolt. Raha, kapitalismi, riiki kui sellist nad ei tunnista, kuid ometi on ühise hüve nimel töötamine normiks, seda tänu sisemisele moraalikompassile või siis ka hoopis avalikule hukkamõistule/heakskiidule. Liiasus on ekskrementaalne, solidaarsus on au sees. Egoism, omastamine ja kasujahtimine on sõimusõnad. Algusaegadel leiutati uue ühiskonna tarbeks suisa eraldi keel, mis ei tunne näiteks mõistet „minu oma“ vaid ainult „asi, mida mina kasutan“. Sama hägus on perekonna mõiste – eksisteerib küll niinimetatud partnerlus, kuid kõik bioloogilise perekonna liikmed jäävad (lapsed pärast teatavat vanust) pigem indiviidideks, keda ühiskond (või siis moraalne kohusetunne) vastavalt tööjaotussüsteemi vajadustele siia sinna pillutab. Naiste ja meeste võrdsus ei ole mingi küsimuski oma iseenesestmõistetavuses, töö ja seksuaalne vabadus on kõigile. Kellelgi ei ole võimu teise üle vaid au sees on igaühe vaba tahe, aga loomulikult jõutakse raamatu käigus ka küsimuseni, et kuidas nende asjadega siis nüüdseks ikkagi tegelikult on, kas kusagil ei ole ikkagi peidus võim ning kui vaba see vaba tahe siis ikkagi on.

Anarreslased on nii-öelda revolutsionäärid, kes omal ajal rändasid või saadeti välja looduse poolest külluslikult kaksikplaneedilt Urraselt, mille ühiskonnad jätkasid oma kapitalistlikke või totalitaarseid radu, asjad, mis Anarreslasest Shevekis kutsuvad esile vastikust ja põlgust – kuidas võib üks inimene teenida teist, kui kõik on võrdsed vennad ja õed; kuidas võib olla kokku kuhjatud nii palju liiast luksust ja samas kõrval olla neid, kes peavad end müüma elementaarsete tarviduste rahuldamiseks; kuidas saab olla kõik ostetav ja müüdav, vaba tahe allutatud rahale ja võimule jne.

Nõnda siis on ehk Anarres see nii-öelda utoopia, mille nõrk koht on võib-olla teatav stagnatsioon, konsolideerumine, mis muudab paratamatuks võimu koondumise, kesksuse tekkimise ja takistused vabale initsiatiivile, mis võiks ähvardada etteennustamata muutustega. Kuid nii mõneski mõttes on Anarres ja Urram (ja Terra ja Hain) üksnes kontekst Sheveki raskustele ja püüdlusile langetada ja teostada õigeid valikuid lõppkokkuvõttes mitte ainult iseenda või Anarrese vaid kõigi inimtsivilisatsioonide kontekstis. Sest vabaduse, vendluse, võrdsuse ja jagamise ning ühise hüve printsiibid, mille järgi ta on harjunud elama, mida ta enese sees ikka ja jälle üle katsub – neid ei saa tõeliselt järgida jäädes ühe kogukonna piiridesse. Eks ole ju ka Anarrest mürgitava võimuprobleemi üks allikaid Urrami ja Anarrese vahelise informatsiooni liikumise pudelikael – kontroll mille üle on paratamatult teatavat liiki võimu allikas, adutagu seda või mitte.

Ah, jaa – Shevek on erakordse andega füüsik, teadlane, kes uurides aega ja ruumi jõuab väga lähedale suurele läbimurdele, kuid kelle erakordsus on ühtlasi ka proovikiviks vaba initsiatiivi printsiibile – kuna tegemist on nõnda spetsiifilise teadusvaldkonnaga leiab ta end oma arengus ühel hetkel tupikust, sest Anarrese kogukonnas ei leidu kedagi, kes suudaks tema teooriatega päriselt sammu pidada, ainus lootus arengule on kontakt Urrami teadlastega, kuid see kontakt käib läbi pudelikala, mille üle Shevek ise kontrolli ei oma ja üldsus ei pea tema läbimurdelist tööd lõppkokkuvõttes eriti olulisekski – milleks Anarrese ühiskonnale selline füüsikateooria, millega sel praktikas miskit peale pole hakata, kuid milleks vajalikud kontaktid Urramiga võivad hoopiski riskantseks kujuneda. Nõnda Seisab Shevek valiku ees, kas on õigem iseennast maha salata, kuigi teisalt on odolikele põhimõtetele mõeldes iga inimese õigus ja kohus teha tööd, milles ta on hea või siis astuda drastiline ja ootamatu ning pretsedenditu samm, mis lisaks füüsikale võimaldaks teha veel midagi, taasluua kontakte eri maailmade vahel, midagi, mis resoneerub jagamise ja ühishuve printsiipidega laiemalt ning kõhutundele tuginedes on see midagi sellist, mida ühiskond stagneerumise pöördumiseks vajab...

Nõnda siis asub Shevek pikale teekonnale, hukkamõistetuna paljude poolt. Kuid jõudnud suure läbimurde künnisele teaduses, jääb lahendada veel äraostmise lõks, millesse ta pealtnäha ülimalt külalislahkel Urramil tahtmatult langeb. Tema suurt läbimurret oodatakse vaid selleks, et sellest sõjalist ja majanduslikku kasu lõigata – midagi, mis Shevekit vastikusest iiveldama ajab. Ja vähe sellest, seda ootust peetakse ülimalt õigustatuks, sest kas ei võlgne siis Shevek seda oma külalislahketele võõrustajatele? Mida siis teha suure teadusliku läbimurdega, mis võib olla nii õnnistuseks kui ka külvata ebavõrdsust ja hävingut, kuidas saavutada jagamine ja panustamine ühisesse hüvesse olukorras, kus ümbritsevad on valmis esimesel võimalusel kõigesse vähegi hinnalisse oma isiklikud küüned sisse lööma?

Mõnes mõttes on kõigi nende ideoloogiate ja ühiskonnakorralduste keskmeks ja juurikaks võimu küsimus – kuidas teha nii, et võim jääks täielikult igale inimesele tema enda üle, vältida olukorda, kus kellelgi on võim teiste üle või vähemalt teha nii, et kõigil oleks võrdselt võimu üksteise üle või kas see on üldse võimalik? Ja mis on üldse võimu olemus – alustuseks ju saab ainult inimene ise teha tegusid, panna oma käed ja jalad liikuma, kuidas saab siis ta selles mitte vaba olla? Kuid ometi loovad ühiskondlikud struktuurid mittevabaduse – nii hierarhilisus, sõjaväeline kord kui ka voli otsustada info liikumise ja tunnustuse üle. Ning sealjuures ei maksa unustada iroonilist aspekti, et ka Shevek ise omab kummalist karismaatilist ja hiljem ka päritoluga seotud võimu, mida ta ise pikka aega ei adu – inimesed jäävad millegipärast kuulama, kui ta räägib, milleigpärast tabavad nad end soovimas tema heakskiitu. Kas sellist võimu saab ja tohib eirata?

Tegelikult sai nüüd halvasti, et alustuseks nii palju ikkagi neist ideoloogiatest ja riigikordadest rääkisin. Põhjus, miks „Ilmajäetud“ ei osutunud nii kuivaks ja raskeks kui kartsin seisneb ju ikkagi selles, et samavõrra on see Sheveki kui indiviidi moraalse arengu lugu. Inimene, kel on eriline anne ja kes seetõttu seisab paratamatult alati teistest pisut eraldi, tema tõdemus, et inimene ongi lõppkokkuvõttes ikkagi alati üksi ja see, mis meid kõige tugevamini ühendab on jagatud kannatus, et kannatus tuleb läbi kannatada, ainult nii jõuab sellest teisele poole välja ning et anarhia tähendab pidevat revolutsiooni, mille vaenlaseks on rahulik mugavus. Lisaks tema nägemus ajast ning aja mõiste sidumine mõistusega, aja olemuse taipamisest tulev moraalne vastutus nii mineviku, oleviku kui tuleviku perspektiivis, mitte ainult käesoleva hetke valguses.

Lisaks veel sellised inimlikud ja aktuaalsed probleemid nagu töö, pereelu ja kutsumuse ühitamine – ühiskonnas, kus perena koos püsimine ei ole norm ning sattumine tööle erinevatesse planeedi piirkondadesse on pigem igapäev, kuid ometigi leiab Shevek tõelise rahulduse alles püsivas partnerluses, teise inimese sügavuti tundma õppimises ning naudib oma lastega koos viibimist ja teisalt, sellest kõigest hoolimata peab ta lahkuma, et järgida oma kutsumust, kuid ka selle lahkumise läbi taipab ta taaskord midagi – tagasipöördumise vajadust.

Kuhugi ei ole kadunud ka Le Guini pisut unenäolised ja ebamaised (haha, ulmeliste planeetide puhul muidugi iseenesestmõistetav) kirjeldused, mida aeg-ajalt kohtab, isegi kui see lugu ei ole niivõrd maagiline ja poeetiline nagu Meremaa võluri sari.

Ja üks asi, mis tänapäevases kontekstis eriti hästi resoneerub on keskkonnasäästlikkuse teema – Anarresel muidugi iseenesestmõistetavalt, sest alustuseks on kõik ülemäärane ja mittefunktsionaalne nii ehk naa ekskrement (kuigi, ka see pole vaba probleemidest – nii tippfüüsiku teadustöö kui ka kunstivaldkondade vähegi ebatraditsioonilisemad ja murdelisemad saavutused jäävad nõnda vaeslasteks), loodusest tohib võtta vaid nii palju, kui tõepoolest vaja; kuid ka Urramil on, sedapuhku riikliku kontrolli läbi, põhimõte, et elukeskkonda tuleb hoida; ning muu hulgas mainitakse ära ka Terra kurb saatus, mis on inimeste poolt nii ära kasutatud ja laastatud, et elukeskkonnana on see lohutu ja hale vare, millel inimasustus on püsinud ainult tänu hainlaste lahkele abikäele. Lisaks muidugi naiste õiguste küsimus – Urrami maailmas on teadus- ja töömaailm (vähemalt kõrgkihtides) puhtalt meeste pärusmaa, sest ega naise aju ju selleks sobigi, samas kui Anarresel sobivad jälle inimeste ajud kõikvõimalikeks asjadeks soost olenemata.

Ühesõnaga, mõnusalt mitmekihiline ja kompleksne mõtteaine nii mitmelgi olulisel teemal, samas jõudmata päris ideaalini (no mõni ime, kui see ideaalse maailmakorra välja mõtlemine nii lihtne oleks, siis oleks ehk ammu juba tehtud), kuid pakkudes välja aja tsüklilisuse kui paratamatuse, muutumise kui püsiva. Ehk võib pideva revolutsiooni ideest tuletada, et hea maailmakord ei saagi olla puhtalt idee või süsteem vaid peab olema pidev teadlik valik. Samas on see siiski piisavalt mõtisklev ja selles mõttes raskepärane tekst, et meelelahutuse korras korduslugemise rubriiki siiski vist ei lahterdu.

Shevek toetas käed aknalauale, vaadates väljas olevasse pimedusse läbi hämarate peegelduste klaasil. Viimaks lausus ta: «Hull jutt, Dap.»

«Ei, vennas, ma olen täie mõistuse juures. See, mis inimesed hulluks ajab, on püüd elada väljaspool reaalsust. Reaalsus on kohutav. See võib su tappa. Kui piisavalt aega anda, tapab see su kindlasti. Reaalsus on valu – nii sa ütlesid! Kuid hoopis valed ja reaalsuse moonutamine ajavad su hulluks. Need on valed, mis panevad su tahtma ennast tappa.»

Shevek pöördus ümber, et talle otsa vaadata. «Aga sa ei saa ju valitsusest tõsiselt rääkida!»

«Tomari «Definitsioonid»: «Valitsus: võimu seaduslik kasutamine võimu säilitamiseks ja laiendamiseks.» Asenda «seaduslik» sõnaga «harjumuspärane» – ja sa saad Sabuli ja juhtnööride sündikaadi ja TJK [tööjaotus komitee vms].»

«TJK!»

«Praeguseks on TJK muutunud põhiliselt arhistlikuks bürokraatiaks.» (lk 160)

Takver ei puhkenud naerma; ta tõi kuuldavale naeruniitsatuse, nagu oleks see haiget teinud. Shevek püüdis selgelt tema nägu näha. Tüdruku tumeda pea taga oli taevas raske ja puhas.

«Mis siis naudingul viga on, Takver? Miks sa ei taha seda?»

«Midagi pole viga. Ja ma tahan seda. Ainult et ma ei vaja seda. Ja kui ma võtan seda, mida ei vaja, siis ei saa kunagi seda, mida vajan.»

«Mida sa vajad?»

Tüdruk vaatas maha, kratsides küünega kaljut. Ta ei öelnud midagi. Ta kummardus ettepoole, et noppida kuuokka oksake, kuid ei teinud seda, ainult puudutas, kompides karvast vart ja habrast lehte. Shevek nägi tema liigutuste jäikusest, et ta püüab kõigest jõust maha suruda või ohjeldada emotsioonide tormi, nii et ei suuda rääkida. «Ma vajan sidet,» ütles ta. «Tõelist. Keha ja hing ja kõik eluaastad. Mitte midagi rohkem. Mitte midagi vähem.» (lk 173)

Polnud kedagi süüdistada. See oli kõige hullem. Takverit vajati, teda vajati võitluses nälja vastu – tema enda, Sheveki, Sadiki nälja vastu. Ühiskond ei ole nende vastu. See on nende poolt, nendega koos: ühiskond ongi nemad.

Kuid ta oli loobunud oma raamatust, oma armastusest, oma lapsest. Kui palju võib ühelt mehelt loobumist nõuda?

«Põrgu!» ütles ta valjusti. Pravi keel polnud vandumiseks kuigi hea. Nii raske on vanduda, kui seks ei ole rõve ja jumalateotust pole olemas. (lk 245)

Clifford D. Simak “Jumalate valik”. Fantaasia (2017), tlk Jaana Talja.

“Jumalate valik” on tõepoolest ääretult õdus maailmalõpp. Kui olla kunagi mõelnud, et küll oleks tore elada hästi kaua, sajandeid või aastatuhandeid; või unistanud isiklikust maamõisast, koos selle juurde käivate avarate valduste ehk metsade ja põldude, teenijatearmee, raamatukogu, maaligaleriide ja muu taolisega; või mõelnud, et kui saaks kuidagi kogu ökoloogilisele saastamisele ja rüüstamisele piiri peale panna, anda nn loodusrahvastele tagasi nende loomulikud elupaigad ning üldse maakera rahvaarvu otsustavalt tagasi kruttida ja muule elusloodusele rohkem ruumi jätta, siis siit seda kõike leiab.

Kui mõtlema hakata, siis on see raamat omamoodi kummardus aeglustumisele (kui naljakas, aeglustumine kõlab ju nagu vägagi moodne kontsept vastukaaluks meie praeguse eriliselt kiirenenud aja hullumeelsusele, aga tegelikult on vist küll ühiskonna ja tehnoloogia ebaloomuliku tempo üle kurdetud juba aastakümneid, kui mitte -sadu). Ning nii mitmeski mõttes on tegemist praegugi* väga ajakohase raamatuga – majanduslik kasu ja materialism konfliktis tunnetusliku tõega selle osas, mis on hea ja teeb õnnelikuks. Võib-olla, et ehk midagi budistlikkugi on neis tõdemustes, kuhu vastuste otsinguil välja jõutakse.

Muidugi ulmevallas on tihtipeale nii, et suutele küsimustele tulevad käegakatsutavad vastused ning kusagil on ka päriselt olemas kellegi suur ja tugev karvane käsi – justkui kindel ja kõikvõimas vanem, keda lapselikust usust välja kasvanud inimene vahel salaja sisimas taga igatseb (kui tuleks keegi ja kutsuks halvad korrale, kiidaks häid ning seaks kõik joonde). Aga kuidas siis päriselt jääb, kas on iial lootust taastuvatele ürgmetsadele ning rändlindudest mustavale taevale? Sest päriselt ei ole ju võtta ühtki kätt, mis inimliiki oma suva järgi pillutaks, ega telepaatilisi, -portaalseid või muud liiki supervõimeid...

Aga, jah. Kui post-apokalüps, siis sedasorti post-apo oleks võrdlemisi meelepärane (kuigi, rangelt võttes pole tegu maailmalõpuga, lihtsalt inimkonnal on üksjagu ebameeldivusi ja elukorralduse muutusi) – ei ühtki olmemuret, kuid ohtralt loodust, raamatuid ja pisut mõtisklust religioossete küsimuste, planeedi tuleviku ja muu taolise üle.

“Raamatute read katsid kõiki seinu ja neid katkestasid vaid kaks ust ning kolm jõe poole avanevat akent. Kõrgustpidi poolitas ruumi dekoratiivse metallpiirdega rõdu ja raamatute read jätkusid ka rõdult. Ühe ukse kohal seinal oli kell, mis oli jätkanud, nagu ta imestusega tõdes, sajand sajandi järel sekundeid lugedes tiksumist enam kui viis tuhat aastat. Kell näitas 9.15. Huvitav, kui lähedal on see ajale, mida inimesed nii palju aastaid tagasi olid paika sättinud, mõtiskles ta. Jason mõistis, et seda oli võimatu kindlaks teha ja ega sel polnudki tähtsust. Maailma jaoks ei muutuks midagi, kui kellasid üldse olemas ei oleks.” (lk 17)

*st ajal, kus protesteerime lageraiete vastu ja tunnistame liikide väljasuremist jms ja taevarannal kuhjuvad kliimasoojenemise tumedad pilved.

Triinu Meres “Kuigi sa proovid olla hea”. Varrak, 2019

Minu lemmik oli keskmine lugu. Ma mõtlen, et kui kogupealkirja kandma üks neist, siis just see keskmine – Nagu nuga vööl. Muidugi ei saa mööda vaadata esimesest, kuulge, ausalt, kellel ei hakkaks keel laulma juba pelgalt sõna „sulavesi“ peale, öeldagu seda siis valjult või hellitatagu mõttes. S-u-l-a-v-e-s-i—j-a—v-e-r-e-s-i-d-e. Ja kui asi päädib päeva maitse kirjeldamisega, siis on kogu jutu ninaotsast sabaotsani kaunikeelsus juba selgemast selge. Teisalt aga mõtlen selle hea olla proovimise peale, et ma saan aru, et suures plaanis on teemaks armastus vskohusetunne-ühiskond-lubadused-vms... Ja minumeelest see armastuse pool ikka võidab, nii esimeses kui ka viimases, võinoh, viimases on selle võitmise ja lõpuga muidugi kahetised lood, aga siiski.

Sellepärast vist keskmine mu lemmik ongi. Sest keskmises on tõepoolest sõnasõnalt nii, et püütakse olla hea, aga ikka tuleb sest mingi jama. Teed head, kukub välja nagu alati. Üritad asja heaks teha nii, et ennast ressursina kasutades üritad igal rindel maksimaalselt vähe kahju alles jätta, aga ... ega lõppkokkuvõttes õnne nüüd küll ühelegi õuele ei tule, võidab ainult tööandja. Aga samas muidugi, erinevalt teistest lugudest, on siin ränga süükoorma dimensioon ja mis valikuid siis üldse alles jääb ja ... no las olla, eks.

Viimasel lool on siis see intrigeeriv lõpukahestumine. Peab tunnistama, et lugemisrütmi häiris selline ootamatu võõrsõnaline pealkiri ja siis uus pealkiri pisut küll. Mulle oleks vist kogu Kuuevallasuse temaatikas olles lugejana natuke rohkem meeldinud, kui see kahetisus oleks kuidagi maagilisemalt, poeetilisemalt või loolisemalt välja tulnud, et kui olid juba kroonikakatked, mis tulevikust aimu andsid või midagi, suur punane silt „loo moraal“ ... on natuke ... ehmatav?

Aga see selleks. (Nagu tavatses öelda ... ega see ometi Homer Simpson ei olnud? ... „Enough about me, lets talk about me, what do you think of me?“.) Et nii esimeses kui viimases loos oli ju lõpeks ikkagi nii, et tehti nii nagu süda käseb või feromoonid meelitavad ja seda veel enne kahetise lahenduse puänti.

Ja ma mõtlen seda, et kuidas ikkagi proovimine ... mis see hea siis tähendab? Kuulekust ja korralik kodanik olemist? Või siis lihtsalt mingitsorti absoluutset headust, milleni inimene niiehknaa ei küüni? Minu mõistes suuresti oldigi head, lihtsalt mitte täiuslikud ja maailm ei olnud täiuslik niiehknaa, ning kuigi ma olen selle sõnumi poolt, et ei maksa ise oma elu keeruliseks teha püüdes järgida seda, kuidas sa arvad õige olevat selle arvelt, mis tegelikult heaolu toodab, siis ... inimene on vahel ka üksjagu vastandlik olend. Teed ühtpidi on halvasti, teed teistpidi – ikka kannatad. Seepärast keskmine lugu mulle kõige enam hinge läkski.

Igaljuhul, aitab sellest Simpsoni sõnade järgi käimisest. Kaunis kujundus, kaunis keel ja taaskord naudin põhjalikult kõiki neid maade ja kohtade ja inimeste ja asjade nimetusi: Kuuevalla, Pajuvalge, vöömees, Hõbehüüp, Anno ... no ma lugesin juba mitu aega tagasi, lihtsalt kirjutamiseni ei jõudnud, sestap esimese hooga kõik ei meenu. Seega võib pealiskaudsemale inimesel täiesti süümepiinadeta ka ainult kujunduse ja keele põhjal soovitada! Ja kui on räägitud, et raamatu armastusest, siis ei ole ka valetatud, loomulikult on. Janoh, väljamõeldud maailm on ka, selline, mis oleks sobivalt poeetiline ja piisavalt vähese taustamüra ja komplikatsioonidega lava emotsioonide ja valikute tandrile. Ehk.

Aga nüüd mulle tundub, et rääkisin ühest teisest raamatust, sellest, mida ma oma peas lugesin. Kaanepilt oli sama.

Kim Stanley Robinson - New York 2140 (2017)

Romaani tegevus toimub fiktsionaalses tuleviku New Yorgis, mis on kliimamuutusest tingitud ookeanide veetaseme tõusu tagajärjel jäänud suuremalt jaolt vee alla. Linnas kihab siiski elu, kuna inimesed on pelgalt kolinud elama majade ülemistele korrustele. Raamatu peategelasi ühendab nõnda MetLife'i hoones - kunagisest maailma suurimast büroohoonest on Robinsonil kataklüsmiliste uputuste järel saanud kogukondlikus omandis kortermaja. Suure osa vee alla jäänud ning seeläbi õiguslikuks eikellegimaaks muutunud New Yorgist ongi asustanud erinevat laadi eluviiside ja omandivormidega eksperimenteerivad kogukonnad, kes seal pideva varisemisohu kiuste endal hinge sees hoiavad. Kuivale maale kerkivad samal ajal järjest uued nanomaterjalidest pilvelõhkujad. Kliimakatastroofi õuduste järel on seega justkui suudetud luua omamoodi utoopiline maailm. Samas on see utoopia suuresti näiline, hiiglasliku psühholoogilise trauma taustal vägisi näole manatud naeratus, kuna maailm on endiselt persses ja inimkond pole sellest õieti õppust võtnud.


Sellises maailmas elavadki Robinsoni raamatu tegelased. Kõik nad kehastavad või peegeldavad erineva nurga alt oma linna, olles sarnaselt oma linnale katkised ja üksildased (mis on minu jaoks äärmiselt tugevas kontrastis samamoodi kliimamuutuses maailmast kõnelenud "Pealinnateaduse" triloogia kesksete tegelaste õnneliku pereeluga). Osad neist meenutavad päris tugevalt Robinsoni varasemate raamatute tegelasi, näiteks investeerimispankur Franklin Carr järgib selgelt tema Franki välispinnal ratsionaalset-küünilist, ent siiski ootamatutele ilmutustele altit arhetüüpi. Võib-olla just isiklikele arhetüüpidele toetumise tagajärjel jäävad paljud karakterid paraku skemaatiliseks ja nõrgaks. Eriti torkab kahjuks see seejuures silma mitmete naistegelaste puhul, kelle kirjeldused on lausa paroodiliselt lamedad. Siingi hakkasin paratamatult võrdlema seda romaani varasematega - Robinson on vaieldamatult võimeline karkaktereid paremini kirjutama.

Robinsoni jutustamiskunst on siiski endiselt tasemel. Pingelist süžeed ei tasu küll tema teostest otsida, kuna tegevustik kulgeb reeglina glatsiaalse aeglusega ning ka põnevamad hetked on võrdlemisi hillitsetud: ühes peatükis päästetakse näiteks kaks tüüpi kaubakonteinerist ehitatud veealusest vanglast, kuid selles puudub igasugune dramaatika: konteineri leidjad kutsuvad lihtsalt appi politsei, kellel on olemas kogu vajalik tehnika, nii et keegi ei satu korrakski uppumisohtu. Robinsoni stiil sobibki tegelikult rahuliku (või mitte nii rahuliku) igapäevaelu kirjeldamiseks. Samal ajal mõjub aga kirjeldus sellest, kuidas romaani politseinikust tegelane iga päev tööle jalutades oma teekonda püüab üha lühemaks optimeerida, katsetades erinevaid hoonetevahelisi sildu ja lifte, iga kell dramaatilisemalt kui mingi kuristiku kohal rippumine. Nende draamad on pigem igapäevaelu draamad. Jah, Robinsoni tegelased saadavad küll nii teistes teostes kui ka siin korda maailma muutvaid tegusid, ent need ei ole reeglina mitte ühekordsed kangelasteod, vaid eluaegsete jõupingutuste või siis vähemasti pikkade ja tüütute koosolekute rea (mida Robinson alati üksikasjalikult kirjeldab) tulemus.

"New York 2140" üks läbivaid teemasid on see, kuidas inimesed kipuvad oma elukeskkonda (sh nii looduslikku kui ka kultuurilist) hävitama sel põhjusel, et nad ei ole võimelised nägema asju geoloogilises mastaabis. Robinson püüab oma loomingus teha just seda. Tema pilk on panoraamne nii visuaalselt (geoloogiliste formatsioonide kirjeldused on tema teostes alati väga tähtsal kohal) kui ka kontseptuaalselt, hõlmates kas pikki ajalisi vahemikke (nagu kuulsas "Marsi triloogias", kus seda võimaldavad uudsed meditsiinilised avastused või romaanis "Riisi ja soola aastad", kus see on võimalik tänu karmarattale ja reinkarnatsioonile) või - nagu "Pealinnateaduse" raamatutes ja siin - läbi vaatepunktide paljususe. Erinevate tegelaste pilkude ja arusaamade mosaiik pole küll alati kõige kergemini loetav, kuid on ometi ka ebatäiuslikkusele vaatamata äärmiselt sugestiivne ja veenev, nii et tekib tunne, nagu meil olekski lootust, eriti kui selle nimel vaeva näha.

Ursula K. Le Guin - Always Coming Home (1985)

Enda kohta mõnevõrra ebatraditsiooniliselt hakkan ma praegu raamatust kirjutama enne, kui ta päris läbigi olen jõudnud. Aga sellel, usun, on kaks väga head põhjendust. Esiteks tunnen, et olen selle juba ammu võlgu. Teiseks – see on sedasorti raamat, et ühelt poolt pole teda vajagi alati kaanest kaaneni läbi lugeda, teisalt aga jääb ühest korrast niikuinii väheks. Vaja on teda vähemalt paar-kolm korda lugeda, et mõte saaks vajalikul viisil edasi-tagasi liikuda.

Sellest lühikesest sissejuhatusest peaks juba olema ilmne, et „Always Coming Home“ on Le Guini kõige keerulisem raamat. Raskused algavad juba tema žanrilisest määratlemisest, kuna kindlasti pole ta klassikaline romaan. Romaanid kõnelevad ju ikka üksikisikute saatustest või mingitest episoodidest nende elus, kuid selle raamatu peategelane pole mitte üksikisik, vaid ühiskond või kultuur, kui nii võib öelda. Ajaliselt võib selle paigutada kuhugi määramatusse ökoloogilise katastroofi järgsesse tulevikku, ruumiliselt – Californiasse, kus võib-olla kunagi selles tulevikus elab rahvas, keda kutsutakse kešideks. Vormistatud on kõik antropoloogilise uurimusena, mis koosneb mõningate kešide isiklikest lugudest, rahvajuttudest, luulest, rituaalide kirjeldustest ja kommentaaridest sellele kõigele. Need, kes soovivad romaani lugeda tõesti romaanina, võivad keskenduda ühele läbivale liinile – muu värgi keskel mitmes osas esitatud jutuvestja Stone Tellingu (Kivi Pajatab?) eluloole, mis moodustab raamatust vast viiendiku – ning ülejäänud jutte, kirjeldusi jms võtta kontekstina ja seletusena kõigele sellele, mida selle loo pajataja enesestmõistetavana võtab; muuhulgas hõlmab „kõik see“ väga palju ootamatuid ulmelisi elemente ja tehnoloogiat, mis jutuvestja narratiivi lugedes täiesti märkamatuks jääb. Aga see on vaid üks lugemisviis neile, kes on harjunud euroopaliku romaanitraditsiooni narratiividega, millel on algus ja lõpp – jäägu nende vahele siis kui kõver joon tahes.

„Always Coming Home“ ei ehitu aga joonena – ei kõvera, sirge ega katkendlikunagi. Visuaalseid kujundeid appi võttes võiks öelda, et ta loob teadvuses pigem kera või punktipilve. Maailma, mida lõputult avastada. Selles mõttes on Le Guin võib-olla raamatu vormis ennetanud tänapäevaseid avatud maailmaga arvutimänge alates „GTA“ sarjast ja „Neverwinter Nightsist“ ja lõpetades „The Witcheri“ ja muude asjadega, milles võib ju samuti rügada mingi lineaarse süžee läbimise nimel, kuid lõpuks veedad sa suurema osa ajast ikkagi hoopis muul viisil, uurides mingeid kõrvalisi urkaid vms.

Maailm, mis raamatust välja koorub, on kõige ehtsam utoopia,* mittepaik – koht, mida sa justkui läbi-lõhki tunneks, kuid mida tegelikult pole olemas. Le Guinile omaselt ei ole see muidugi mingi täiuslik paik, kus kõik end õnnelikult tunnevad; küll aga jätab kahtlemata mulje, et niimoodi on võimalik elada. Kui lõpetuseks veel veidi üldistavat juttu ajada (justkui seda poleks siin juba piisavalt), siis mõtlen ma, et düstoopiate düstoopilisus tuleneb paljuski just romaanižanri seadustest. Romaanis peab olema konflikt; peab olema areng, kulminatsioon. Tavaliselt kipub selle kõige aluseks olema mõne inimese õnnetu saatus; tema õnnetust kasvab aga selle mõjul, et süžeel peab olema algus ja lõpp, välja kogu maailma õnnetu saatus. Kui ühel inimesel läheb halvasti, siis läheb kõik halvasti. Le Guini aga sellised vajadused ei kammitse. Tema maailm lihtsalt on; see ei ole ei hea ega halb (kuigi selles juhtub nii head kui ka halba), vaid lihtsalt võimalik.

* Ääremärkus teose vormi kohta: antropoloogiline uurimus on meie ajastul kahtlemata sobivaim vorm utoopilisele teosele. Kui varauusaegsed utoopiad (More, Bacon jt) kalduvad olema esitatud reisikirjadena kaugetest maadest, siis uuemal ajal on maailmarändurite kohale kaugete maade ja kultuuride tutvustajatena asunud antropoloogid-etnoloogid-etnograafid (kelle teostes, olgem ausad, ei puudu kunagi annus utopismi).

Ursula K. Le Guin - The Dispossessed (1974)

Le Guinilt on aastate jooksul eesti keelde tõlgitud päris mitu raamatut, sealhulgas peaaegu kõik tema varased Haini tsükli romaanid - ainsaks erandiks sarja kuues romaan "The Dispossessed".

Raamatu peategelane on Shevek, füüsik planeedilt Anarres, kes püüab luua järgnevust ja samaaegsust (sekventsiaalset ja simultaanset aega) ühendavat üldtemporaalsusteooriat. Anarres on planeedi Urras kaksikplaneet või kuu, mille on asustanud Urraselt põgenenud anarhosündikalistid, visionäär Odo järgijad. Olud kõrbesel Anarresel on võrdlemisi kitsad, kuid see-eest väga võrdsed ja vabad - vähemalt pealtnäha. Tegelikkuses avastab Shevek, et pealtnäha reegliteta ühiskonda on järjest enam hakanud harjumuste ja kommete tasandil valitsema hirm kõige uue ja tundmatu ees, mis ühelt poolt sunnib anarreslasi ennast kõigest välisest isoleerima, teisalt aga surub maha uusi ideid. Lootuses olukorda muuta, võtab ta vastu kutse kolida naaberplaneedile Urrasele, et seal innovatsiooni suhtes vähem vaenulikus õhkkonnas oma töö lõpule viia. Urras meenutab meie planeeti 1970. aastatel: seal on palju väikseid riigikesi ning kaks domineerivat võimu - viktoriaanliku Inglismaa moodi kapitalistlik A-Io ja sotsialistlik Thu, kes romaanis muuhulgas ühe Vietnami sõja moodi konflikti suudavad maha pidada. Shevek loodab oma füüsikateooria abiga Urrasel revolutsiooni põhjustada, ent on sunnitud ühel hetkel tõdema, et kõike, mida ta teeks, kasutataks seal ainult omakasupüüdlikul eesmärgil, mis sunnib teda lõpuks üles otsima tulnukad - tsükli teistest romaanidest tuttavad hainlased ja maalased (terranid) - ning jagama nendega oma teooriat, mis nähtavasti võimaldab luua haini tsükli jaoks olulise seadme, "välisaatja" (ansible, mis vajaks tõesti paremat tõlget).

Romaan mõjub tänapäeval kohati anakronistlikuna. Ühelt poolt põhjustavad seda muidugi ilmsed paralleelid külma sõja aegse maailmaga. Anakronistlik on meie jaoks ka kasutatav tehnoloogia (telefonid, tavapost jne). Kohati mõjub raamat nõnda ulme asemel suisa aurupungi stiilis minevikufantaasiana. Harjumatuna mõjuvad ka toona levinud võtted. Klassikalises "kõvemat laadi ulmekirjanduses kohtab väga sageli sellist asja, et kui on vaja kedagi-midagi näidata teistsugusena, siis kujutatakse teistsugusena tervet planeeti. Sellel planeedil ei ole erinevaid riike, kultuure, isegi erinevaid isiksusetüüpe mitte; on ainult inimesed (isegi mitte mingit kummalisemat laadi kosmoseolendid), kes on kõik X moodi. Kui see kõik toimuks olevikus planeedil Maa, siis võiks seda nimetada orientalismiks, aga kuna see nii ei ole, siis võib sarnast kirjutamisstiili nimetada orbitalismiks. Sama lugu on ka siin, kuigi Le Guinil on harjumusliku X ja Y asemel kolmnurk A-Io - Anarres - Thu. Edasi mahendab pilti see, et anarreslasi pole tegelikult nii väga palju. Aga põhiline on hoopis see, kuivõrd veenvaks suudab Le Guin anarhistliku utoopia kirjutada. Anarres ei ole täiuslik ja igav; see on problemaatiline ja seetõttu ääretult põnev. Inimesed ei ole seal kaugeltki täiuslikud; mõned on tüütud, teised suisa kaabaklikud. Olud on kitsad (ja tolmused), vahepeal tuleb taluda isegi nälga. Tagatipuks on märkamatult tekkimas uuendusi tõkestav bürokraatia. Anarres on seega küll utoopia, kuid võrdlemisi nukker utoopia. Aga sellele vaatamata on ta, kurat võtaks, selline utoopia, kus päriselt tahaks elada, kuna ta ei ole mitte rändajast maha jääv pilt (nagu More'i, Baconi jt utoopiad), vaid elav ja nähtavasti ka arenemisvõimeline organism.

"The Dispossessed" on umbes nagu biitlite muusika. Seda lugedes on pidevalt mingi deja vu tunne - kuni aru saad, et kõik on lihtsalt sealt nõnda palju varastanud. Sest varastada on sealt palju, kõigile! Erinevaid liine ja teemasid on lihtsalt nii tihedalt: juba mainitud utoopilisele anarhismile veel seksuaalsus, feminism, teadlase vabadus ja eetika (muuseas, Shevek on üks veenvamaid teadlasi ulmekirjanduses üleüldse) - ja kõige tähtsamana ilmselt inimese vabaduse küsimus kõige üldisemal tasandil. Nii et kui reaalide tasandil mõjub raamat natuke iganenuna, siis ideelisel tasandil on ta nii tänapäevane kui vähegi olla saab. Soovitan seega lugeda kõigil, korduvalt, ja mõtiskleda, lõputult.

Ada Palmer - Seven Surrenders (2017)

Kuna esimese raamatu järel oli raske pidama saada, siis lugesin ühe valuga ära juba ka Palmeri "Terra Ignota" teise osa, millega lõpeb sarja esimene pool. Teine raamat võtab kokku esimeses hargnema hakanud niidid - või siis ehk oleks täpsem öelda, et selles kogutakse kokku esimeses raamatus õhku visatud kõrred ja vaadatakse, millised heksagrammid need moodustavad, kuigi see metafoor on ehk petlik, kuna muutuste raamatuga pole sellel vähimatki pistmist.

Kui sarja esimene raamat "Too Like the Lightning" oli äärmiselt filosoofiline ja pigem tegevusvaene, siis teises osas saab tegevustik hoo sisse ning kohati on isegi lausa tagaajamist ja tulistamist. Sestap passib siin lõpuks sellest ka veidi lähemalt rääkida. Kusagil 25. sajandi keskel valitseb maailmas juba kolmandat sajandit rahu. Katastroofiliste ususõdade järel on rahvusriigid lagunenud ning maailma rahvastik jagunenud seitsmesse "sülemisse", mis kõik esindavad eri väärtusi; neile lisanduvad veel mõned väljaspool sülemeid elavate inimeste rühmad, kes järgivad vaid piiratud hulka universaalseid seadusi. Rahu hinnaks on tehnoloogilise arengu pidurdumine, kuid see ei paista häirivat kedagi peale utopistide sülemi, kes on ainsana keskendunud teiste planeetide koloniseerimisele jne. Seni on maailmas nende ühiskondade-ideede valitsenud habras tasakaal, kuid nüüd selgub, et see on sattunud ohtu. Keskne küsimus on seejuures, kes selle ilma vägevatest - sülemite juhtidest - võiks olla selle taga, kes või mis on kõige suuremas ohus ja kuidas kogu maailma ähvardavat ohtu vältida. Ent kui esimesed poolteist raamatut toimub vaikne doominokivide paigale asetamine, mille järel iga kord võib lugeja kergendatult ohata, et midagi halba ei juhtunudki, siis teise raamatu keskel hakkavad need lõpuks suure kolinaga kokku varisema. Ja kui need on lõpuks kokku varisenud, siis on selge, et tagasiteed enam pole.

Hoogsama süžee ohvriks on kahjuks langenud mõned esimese osa toredamad omadused, mistõttu selle lugemine ei paku päris samasugust meelelist naudingut, kuigi tulemus on palju (tava)lugejasõbralikum, millest annavad märku kasvõi Goodreadsi hinded. Filosoofiat on siin palju vähem, kuigi teoloogiat võib-olla mõnevõrra rohkem. Mycroft Canner ei ole enam nii ebausaldusväärne kui esimeses osas - pigem suisa õilis -, millest on kahju. Meeleheidet, tähendab, personaalset, tunnetatavat meeleheidet saabuvate muutuste üle saanuks olla vast rohkem. Seda võinuks olla rohkem, sest see, mis kokku variseb, on ju ikkagi peaaegu utoopia. Üks võrdlus, mis seetõttu pähe tuleb, on Dostojevski "Kuritöö ja karistus", mille "karistuse" pool, olgem ausad, on tõeliselt mannetu, sest mis karistus see selline ka on. Ja kui isegi Dostojevksi ei suutnud kirjutada kuritööle väärilist karistust, siis pole mul ka siin vähimatki põhjust vinguda, kui "Seven Surrendersi" nö karistus oma filosoofilisuses esimese raamatu kuritöödele alla jäi. Sest kokku moodustavad need sarja kaks esimest raamatut ikkagi omaette terviku, mis mõnusalt palju tõlgendamisvõimalusi pakuvad ja peaks olema samamoodi nauditavad ka korduval lugemisel.

Ada Palmer - Too Like the Lightning (2016)

Vaieldamatult on see kõige erudeeritum ulmeromaan, mida viimasel ajal lugenud olen - või üleüldse. See pole ka eriline ime, sest tema autor on doktorikraadiga ajaloolane, kelle erialaks renessanss. Romaani mõjutused pärinevad siiski veidi hilisemast ajast. Nii selle vormi kui ka selles käsitletavaid ideid on mõjutanud 18. sajandi mõtlejad: selle epigraaf pärineb Denis Diderot'lt, korduvalt käib läbi Voltaire'i nimi, ning kõige lõpus tuleb mängu de Sade. Seejuures ei ole need mitte nimed, mida möödaminnes pillatakse, vaid kogu tekst on neist läbi imbunud:

Dominici naer on keerukas. See algab vaikusega, mõneks hetkeks põrni jäämisega, enne kui kostub esimene heli, peaaegu luksatus, siis hetkelise vaikuse järel üha kiirenevas puginas veel üks, siis veel üks, kuni lõpuks ilmuvad korraga hääl ja kirbe naeruvirve ning Dominici pea vajub januselt õhku ahmides kuklasse. Carlyle judises seda kogemust kirjeldades õudusest; niimoodi võis tema meelest naerda mõne järjekordse hirmuteo tunnistajaks olev Johann Calvin, õndsas teadmises, et see patune maailm on täpselt nii jäle kui kuulutavad tema jutlused. [Minu kiiruga tehtud tõlge - s.t.]

See on pesueht filosoofiline romaan, kus mängitakse läbi inimese vabaduse, jumaliku ettehoolde ja muid küsimusi. Kui see peaks kunagi eesti keeles ilmuma, siis oleks sobivaim koht tema avaldamiseks ilmselt AERi marmorkaantega sari.

Aga paljad ideed ei maksaks suurt midagi, vähemalt ilukirjanduses, kui teksti lugemine naudingut ei pakuks. Pigem ehk mõjuksid isegi eemaletõukavalt. Palmeri romaan on aga väga nauditav lugemine. Ei tea, kas seda põhjustab tema kasutatav 18. sajandi romaanide stiil, kuid "Too Like the Lightning" on lihtsalt võimatu käest panna, olgugi et seal õieti midagi ei toimu. Maailmakirjanduse tippudele see ehk aegluselt järele ei jõua, kuid samas palju alla ka ei jää: kui Joyce'i "Ulyssese" tegevus hõlmab 24 tundi, siis Palmeri romaan tervelt 48. Tegevust nagu suurt ei toimukski, vähemalt tavalise žanriulme mõõdupuu järgi: keegi ei saa selle kahe päeva jooksul surma (okei, üks juhuslik ohver on), keegi ei kuuluta kellelegi sõda. Kohtume vaid tegelastega, näeme, kuidas minajutustaja Mycroft Canner selle ilma vägevate tahtmisi täites peab mööda ilma edasi-tagasi tõttama ning samal ajal hoolitsema Bridgeri-nimelise poisi eest, kes suudab asju ellu äratada. Alles siis, kui romaan - neljaosalise sarja esimene osa - läbi saab, saabub mõistmine sellest, milline on nende kahe päeva jooksul aset leidnud mittesündmuste tõeline tähendus. Ei jõua ära oodata, mil saab järgmise osa ette võtta.