Sergei Lukjanenko – Rong Soojale Maale (Raevu päevad, 2019)

Peale Gansovskit mõjub see tekst vähe lahjana. Muidugi on siin hingeminevalt valusaid valikuid ja see peategelase rännak võõraste lastega ja loo finaal Sooja Maa väraval, aga … Võibolla jääb tekst liialt skemaatiliseks, ehk oleksin pidanud endale selgeks mõtlema, mille eest põgeneti.

Kui tekst on dateeritud 1993. aastaga, siis võiks edasi mõelda, et mingil moel see illustreerib Nõukogude Liidu lagunemisega kaasnenud ühiskondlikke ja poliitilisi probleeme ja konflikte, mulle millegipärast assotsieerus kõik need sõjalised konfliktid, mis puhkhesid lõunapoolsetes endistes liiduvabariikides. Kuid vast on see liialt lihtsustatud lähenemine. Või noh, või siis omamoodi ulmeline jäljendus Remarque’st.

ulmekirjanduse baas

Sergei Lukjanenko – Puhtand (2014)

Selle raamatuga küll kontakti ei tekkinud. Jutt jookseb, visatakse kildu ja toimub mitmeid ärevaid või ka põnevaid sündmusi, aga no külmaks jätab, tekstil pole nagu õiget saba ega sarvi. Kirill sõdib funktsionaalide ja Arkaani vastu, otsib seda, mis neid kurikaelu juhib, ja noh, mis siis sellest? Või on tegemist Lukjanenko paroodiaga ulme teemal? Et kõik need paralleelmaailmad ja Kirilli üsna totter quest? Ja see Kotjaga jändamine? Ma ei tea... Lukjanenko tekstiga ei kaasne kaasaelamist, pigem vaatad seda kõrvalt kui mingit mängu, mis venib ja venib pikemaks, sest noh, on vaja täita teatud (raamatu)maht.

Teiseltpoolt võiks öelda, et ma ei kuulu teose sihtgruppi – see on ulme kaasaegsele vene lugejale. Kõik need killud lääne ja vene kultuuri kohta, ukraina ja poola kultuuri torkimine; noh, mis on minul sellest? Ahah, venelane on tore olla ja läänlased on pehmod, selge.

Ühesõnaga, tegemist pole huvitava ulmeraamatuga, pigem lihtsalt lobisev järjeromaan, mis õieti kuhugi ei jõua (nojah, järeldades Lukjanenko iroonitsemisest kultuurinähtuste kallal – miks peakski?). Tegemist ja värki on, aga noh, ega suurt midagi ei kaota, kui raamat lugemata jätta. Kui avaromaan oli mõnelgi hetkel huvitav, siis see järg on küll... üsna suvaline lobisemine.

“Mind on alati hämmastanud, kui vaevumärgatav on piir kauni ja lihtsalt kena neiu vahel – üks näoovaal, sama silmade ja nina kuju, kõik on sarnane, kuid mõni silmale tabamatu millimeeter muudab kõik kardinaalselt teiseks.
Muide, just see kenaduse ja ilu vaheline õhkõrn piir võimaldab naistel mõne grammi kosmeetika abil korda saata imesid.” (lk 52)

ulmekirjanduse baas
postimees

Sergei Lukjanenko – Mustand (2014)

 Humoorikas vene ulmekas paralleelmaailmade teemal – ja kus siis selles maailmade segaduses paikneb Maa ja eelkõige Venemaa. Sest noh, Maa olemus oleks kujuteldamatu ilma Venemaa ajaloo meeletu taagata jms, ikkagi tsaarid ja revolutsioon ja see isamaasõda. Nojah, nali naljaks. Lugu siis sellest, kuidas Moskvas elav kahekümnendates noormees ühel päeval ootamatult avastab, et ta kustutatakse inimeste mäludest (ja dokumentidest). Korter, kus ta on kolm aastat elanud, kuulub kellelegi teisele ja on korraga hoopis teise sisustusega. Koer peab teda võõraks. Töökohal ei mäleta tema olemasolu keegi. Sõprade mälestused temast hajuvad tuule käes. Ning niisamuti vanemad, neil poleks nagu poega olnudki. Olukord on, võiks öelda, meeleheitlik ja õige kummaline. On vaid üks sõber, kes ühe nipi abil tuletab meelde ta olemasolu... aga see on vaevaline. Ühesõnaga, võid kasvõi sooritada roima, ja miilitsad unustavad minutite jooksul, miks nad su arreteerisid.

Ja siis saab enneolematust olukorrast hämmeldunud mees juhised ühte kohta minekuks. Mis tal muud üle jääb, ta läheb ja leiab veevõtutorni, mis on hoopis midagi muud kui väljast paistab... sest seal on uksed, mis avanevad teistesse maailmadesse. Ja noormees, tema määratakse selle maailmade sõlmpunkti tolliametnikuks (mitte et see ainus maailmade ristmik oleks, neid on Maal teisigi). Selgub, et sellise pöörase ametikohaga kaasnevad mitmed erivõimed (maagia!), mis tulevastes hädades igati marjaks ära kuluvad. Maailmade süsteem aga... sellega on midagi mäda, kes ja milleks seda värki juhib? Muidugi asub kangelane seda uurima.

Ausalt öeldes ei saanud raamatu lõpuni päriselt aru, et miks just loo kangelane sellisesse ametisse valiti. Tore ja ontlik noormees, aga mis siis? Tutvuse poolest? Eks omamoodi ole huvitav lugeda pea kümne aasta tagusest metropoli elust, Moskva ja ta eripärad jne jne. Raamatu parim osa ongi ehk tegelaste humoorikas suhtumine; vastu pead saavad mulle tundmatud vene ulmeautorid; niisamuti kõiksugu tähelepanekud argipäevast ja suhtumistest. Ikka humoorikas võtmes. Noh, kokku selline keskpärane meelelahutus, loetav ja nii.

“Garderoobis seisis inimene. Nähtavasti väljus meie sisenedes teisest uksest. Mulle ei meeldinud tema riietus – musta värvi sviiter ja püksid, üleni liibuvad, isegi pealtnäha libedad, neist juba kinni ei haara. Rõivastus mitte kamina ees jookide nautimiseks, vaid kaklemiseks. Veel ei meeldinud mulle must ainult silmi vabaks jättev mask-kapuuts tema peas. Silmad ka ei meeldinud – külmad, halastamatud. Ja üldse ei meeldinud raske kaigas tema käes.
Või mis seal loetleda, see ei inimene ei meeldinud mulle sugugi!
Ja see, et ta lähenes ettevaatlikult, kaigas veidi ette sirutatud, - ka see ei meeldinud.” (lk 108-109)

“Pesupesemist ta ilmselt katkestada ei kavatsenud. Näoilme põhjal otsustades see protsess isegi meeldis talle. Ta sosistas pestavale särgile midagi vaevukuuldavalt – mulle näis, et lugesin huultelt: “Sa mu kullake...”
Milline õudus. Kujutasin endale ette tolmuimejaga õrnutsevaid, kastrulitega mängivaid ja pesumasinaid kummardavaid koduperenaisi. Kõigest tsipake hallutsinogeene õhku – ja kodutööd saavad orjusest meelelahutuseks...” (lk 220-221)

ulmekirjanduse baas
postimees

Sergei Lukjanenko, Vladimir Vassiljev – Päevane Vahtkond (2010)

Nikluse kaanekujundus on nii ja naa, vampiiritibi portree üldiselt ei kutsuks lugema, et nagu noortekas või nii. Aga eks triloogia esimene raamat mõjus julgustavalt.

“Pjotri häälest kostis mingi nukker haletsus. Ta oli silmanähtavalt üks nendest, kellega on huvitav rääkida telefoniga või pimedas – miimika on vaene, nägu igav, kuid see-eest kui palju pooltoone hääles!” (lk 76)

Seekordne osa on siis eelkõige vaade Pimeduse poolelt sellesse intriigide keeristormi, mis saadab Moskva Öist ja Päevast Vahtkonda ning nende igapäeva. Geser ja Zavulon mängivad alluvatega malet ning see tekitab alamais vahel nördimust ja nukrust. Ühesõnaga, tegemist on maagide külma sõjaga. Selle raamatu puhul lisab eesti lugejale vürtsi teadagi maag Edgar, kes võitleb Päevase Vahtkonna ehk Pimeduse poolel Öise Vahtkonna ehk Valguse jõudude vastu – nalja kui palju. Ei taha kõlada marurahvuslikult, aga Edgar on ikka päris venestunud eestlane (mitte et see samas imestama paneks, inimesi on igasuguseid ja Edgar juba Wabariigi ajast Teistsugune olnud).

Kergemeelselt võiks arvata, et autorid on pisut vene šovinismist kantud, ikka lollid ja töllid ukrainlased ja ameeriklased ja eurooplased, pole need täisverelised tegijad. Tegelt ongi pidev lääne võrdlus või vastasseis, vahepealne ala on tõepoolest Ida-Euroopa ehk Tšehhi (Ukraina ja Eesti on noh, sellised mitte nii õnnestunult venelikud, olemuselt pendeldavad Ida-Euroopa ja Venemaa vahel). Iseenesest nagu ei peaks Teistsugustelt eeldama natsionalismi (ikkagi inimkonnaülene nähtus või kuidas?), aga vene Teistsugused on ikkagi Vene Teistsugused. Kõlab naljakalt, aga vene autorid kirjutavad ikka... venelikult; nii on Zotovi põrgu üks vene urgas ja Lukjanenko maagiamaailm üks vene kroonutraditsioonide edasikandjaid, ikka sebivad seal šefid ja puhkusteks jagatakse tuusikuid jne. (Mitu korda sai nüüd “vene” korratud? Piinlik.) Meesautorite nägemuses on Alisa selline kujuteldavalt naiselik ja muidugi kergelt erotomaan; üleüldse on raamatu esimene osa nende kahe raamatu kuuest osast kõige puisem kirjatükk ja seetõttu on ka käesolevast teosest väiksem vaimustus kui esimese raamatu puhul. Mitte et see lause just informatiivne oleks.

ulmekirjanduse baas
kiiksu lugemisarhiiv
yuki lugemispäevik

Sergei Lukjanenko – Öine vahtkond (2008)

Päris vinge lugu sellest, kuidas Valguse ja Pimeduse jõud omavahel bürokraatlik-apokalüptiliselt võitlevad. Või noh, õigemini on see pigem rutiinne nagistamine, strateegiline või taktikaline kombineerimine Lepingu võimaluste piires. Valguse Anton pole enam eriti inimene (ta on Teistsugune), kes osutub millegipärast kõrgemate jõudude ragistamisel mõnevõrra tähtsaks mutrikeseks. Tegelased ongi sellised parabondid, muidu justkui tavalised inimesed oma argilõbudega, aga näe, inimmaailma varjus käib seaduslik möll maagiliste värkidega; libaloomi, nõidu, vampiire ja mõni deemon tilgub sinna-tänna ning mõnede saatus on lömastuda. Pluss on see, et pole sisse toodud liialt tugevalt mingeid pseudomütoloogilisi värke, minimaalselt on palvetamist kõiksugu jumaluste poole. Ja muidugi on pluss see, et autor pole tolkien ehk siis pühaliktõsine oma morbiidse teemaga – samas pole killuviskamine ülepingutatud. Vahest vimka seegi, et tuleb välja nagu olnuks Valguse eksperimenteerimise tulemusena Lenin ja Hitler tulnud võimule (vist oli 20. sajandil kolmaski eksperiment, aga jõudis juba ununeda).

Mis tuletab meelde seda, et miks küll inimesed räägivad vene mitteklassikalisest muusikast kui millestki huvitavast. Arusaamatu. Vaat soome psühhedeelia, see on hoopis teine tera (puss?).

ulmekirjanduse baas
fantaasiajuttude muljed
päevaleht
õhtuleht