Jaan Tangsoo – Perroon (2010)

“Nagu ma näen, olete minu filosofeerimisest jahmunud. Või ei – filosofeerimine pole õige sõna. Vähemalt pärast seda enam mitte, kui need saksa klassikalised kuivikud filosoofia niisuguseks tegid, nagu me seda täna tunneme. Nagu krõbe lihatükk, millest kõik mahlad välja praetud – paraku.” (lk 12)

Varem Tangsoo “Meduse'i parve” lugenud, mis äratas mitmeid mõtteid, aga õnneks sel ajahetkel ei loteriitanud, igatahes arusaamatuks jäi see nõukaaegse alkoholismi mõttetus (ja väikselt glorifitseerimine). Tangsoo on ühes paadis Biiniga, ent siiski pisut vastandlikud – kui üks pretendeerib tõsiusklikule inimhingeuuringule, siis teine lajatab naturalistliku elutõe esiletarimisega. Aga mõlemad ühtmoodi otsapidi vanamoodsad kirjutajad vanemaealistele lugejatele. Kuna ma ei kuulu nende raamatute sihtgruppi (arvan), oli ikka parajalt raske lugemine ja mõtlesin sellele pooleli jätta, aga noh, teist raamatut järjest kõrvale lükata on pisut liig, asi siis 140 lk läbi närida.

Raamat on siis üks pikk ja veniv hiliskeskealise kodutu monoloog oma elust ühele rongist mahajäänud vanemale vandile. Algus ajas eriti närvi, härra Bingo (nagu ta end palus kutsuda) muudkui räägib filosofeerimisest ja loobib kvaliteetnimesid sinna-tänna (Spinoza! Baudelaire! Aquino Thomas! Camus! Rousseau! Freud!) ja ikka “küll ma alles filosofeerin” ja “vot nüüd ma filosofeerisin”. Selline kõnekeelne ülekasutus ajab tõepoolest turri või õigemini tüdimusse. Lõputu eneseimetleja monoloog, mina-mina-mina, olen tegelt vinge ja super, lapsepõlv muutus raskeks ja konfliktseks, aga näe, ikka elan ja leian rõõme. Bingo lahkus tiinekana kodust (peale ühe saladuse ilmsikstulekut), elas ühiselamus ja prassis ja lõbutses ja armus (õnnetu lõpuga, kuidas siis muidu), läks teenima Nõukogude Liitu ja otsustas siis hingepiinade mõjul vaimulikuks saada ja saigi (muuhulgas saab teada, et nõukogude ajalgi oli vaimulikel tohutu võim inimhingede üle (lk 43) – või nii?) ning peale järjekordse saladuse esilepaiskumist loobus karjaseametist ning hakkas aastaid jooma ja prügi sorteerima. Kuni siis sai kokku selle algul osutatud vanema vandiga ja asus sellele oma elulugu jutustama. Noh, lõpuks oskab Bingo taas oma saatuse keerdkäikudega lugejat lõbusnaturalistlikult šokeerida, raamatu finaal peaks andma mingilaadse katarsise või nii, aga ma olin lihtsalt tänulik, et sai edasi uue raamatu kallale asuda.

Mis Vahing Bingo kohta ütleks? Ei midagi rõõmustavat vast. Ühes kohas mainib peategelane skisofaasiat (lk 73 – mölapidamatus?), aga pole kindel selle sõna tähenduses, ju siis järjekordne filosofeerimine. Et hiljuti sai kuuldemängu loetud, siis teksti kohendamisel oleks võimalik sedagi monokuuldemänguna esitada, ütleme et näiteks Elmari raadios, peale keskööd võiks seal olla saade “Hirmu ja õuduse tund”, kus siis süldimuusikud loeks “Perrooni” ette, näiteks otseülekandena ja väikestviisi oleks alkoholi tarbimine eetris lubatud. Hea küll, mis siin õelutseda, ei kuulu lihtsalt selle raamatu sihtgruppi, igaühele oma.

“Kas te olete kunagi naist keppides saanud osa säherdusest ehmatavapanevast lähedusest, et tahaksite suudelda tema jalgu? Kas olete tundnud naist oma käte vahel jumalannana, kelle jalajäljed oleksid väärt teie suudlusi? Hm! Te vaikite endiselt. Muidugi. Ma saan teist aru ja mõistan teid sõnadetagi. Olete korralik inimene ja säärastest ilgustest ei räägi.” (lk 112)

jutte ja triipe
gretemaailm

Vaino Vahing – Vaimuhaiguse müüt (2005)

Oh, kuidas mulle meeldivad sellised hüüdlaused: “fakt, et psühhiaater seisab tervise kaitsel, tähendab tegelikult, et ta seisab kapitali huvide eest” või “psühhiaatria – see on kapitalistlik vägivallaaparaat” (lk 61, autoriteks Wolff&Hartung).

Raamatu huvitavamad tekstid on I ja III osas, eriti nimilugu antipsühhiaatriast ja “Keel, poeet ja skisofreenia” (kuigi eks esimest osa kummitab aegajalt paratamatu teadlaslik kuivus). Võiks öelda, et Vahingu põhjalikud (ja pisut iroonilised) raamatuarvustused on huvitavamad ja sisukamad kui jutud teatrist (mis võivad vahel olla hermeetilised ja omas ajas kinni – nt “Aino Kalda ja Eino Leino lugu”) või ekskursid kultuuriloosse (no sellised tutvustused on pisut... pealiskaudsed (hea küll, no mida rohkemat oodatagi paarilt-viielt leheküljelt?)). Neist põhjalikest arvustustest võiks nii mõnigi kriitik mõndagi õppida, olgu ta siis kukk või kana või noor või vana. Veider kokkusattumus, olen tasahilju mõelnud Aadu Hindi loominguga tutvuda, aga nüüd Vahingu analüüsi lugedes (“Mehest on raskem kirjutada kui merest”) lükkub see küll kaugemasse tulevikku; igal juhul põnev lugemine, aga no ikka millist teksti arvustatakse.
Lõpetuseks mõned tsitaadid sellest ja teisest.

David Cooperi järgi: “Hullumeelsust ei sisalda mitte inimene, vaid inimsuhete süsteem, millest patsient osa võtab; skisofreenia, kui see midagi tähendab, on grupi käitumishäirete vähem või rohkem iseloomulik viis. Cooperi järgi pole skisofreenikuid olemas. Ehk – veelgi enam – nagu on öelnud Laing:”Skisofreenia on terve reaktsioon hullumeelses maailmas”. “Haige inimese” ekstraktsioon inimsuhete süsteemist, milles ta osaleb, moonutab probleemi kohe ja avab tee pseudoprobleemide leiutamisele, mida üsna tihti tõsiselt klassifitseeritakse-analüüsitakse.” (Vaimuhaiguse müüt, lk 68)

Thomas S. Szaszi järgi: “Samuti tehakse ka tänapäeva psühhiaatrias vahet, keda võib vägisi vaimuhaiglasse suruda, keda mitte – vaeseid ja mõjuka ühiskondliku positsioonita isikuid võib, tähtsaid isikuid aga mitte (kui, siis teha seda anonüümselt). See kirjutamata reegel peegeldub kõigi vaimuhaiglate statistikas, kus väga harva leidub kõrgetel ametikohtadel olevaid isikuid ning kus põhimassi moodustavad alati madalamad sotsiaal-majanduslikud inimgrupid. Nende kahe staatuse arvuline vahe on sama ilmekas nagu orjapidajate ja orjade suhe. Nagu orjuse apologeedid väitsid, et neeger on orjana õnnelikum kui vaba mehena, väidavad ka sunniviisilise psühhiaatrilise hospitaliseerimise õigustajad, et vaimuhaigele on “tervislikum” (XX sajandi vaste XIX sajandi terminile “õnnelikum”) olla psühhiaatriline vang kui vaba kodanik. /-/ Et aga rõhumist ja alandust on ebameeldiv vaadata, siis varjatakse ning moonutatakse seda ühelt poolt rõhutute paigutamisega spetsiaalsetesse piirkondadesse, laagritesse või haiglatesse, teiselt poolt aga kasutatakse selleks aga Wittgensteini järgi nn keelemänge. See tähendab, et kui orjapidajad kutsusid meesorje “elusinventariks”, naisorje “aretajateks”, nende lapsi “juurdekasvuks” ja järelevaatajaid “ajajateks”, siis psühhiaatrilise vangistuse kaitsjad nimetavad oma asutusi “haiglateks”, nende elanikke “patsientideks”, valvureid “arstideks”, kohtuotsust “raviks” ja vabadusekaotust “patsientide huvide kaitsmiseks”." (Vaimuhaiguse müüt, lk 81-82)

“Loomine sügavamas mõttes tähendab pakkuda ühtekuuluvustunnet, mis teatavasti vähendab igas inimeses üksildust ja hirmu. Seda kogetakse isegi siis, kui loetakse teise sõnumit või kirjutatakse, kas või sahtlisse. Fantaasias jagatakse loomist alati teise inimesega. Et inimene saaks nautida loovat lugemist ja kirjutamist üksi olles, peab tal olema küllaga minevikus loodud inimsuhteid. Ilma nendeta ei leevenda ei lugemine ega kirjutamine üksildustunnet, ei teki meeldivaid koosviibimishetki teistega, loomisrõõm jääb saamata ja lugemine ning kirjutamine võivad tunduda kurbadena, mõnikord isegi hirmutekitavatena.” (Loov lugemine ja kirjutamine, lk 267)

postimees

Alfred Bester – Tiiger! Tiiger! (2010)

Helga Nõu austaatel tuleks kindlasti samanimeline romaan läbi lugeda, kuidas siis muidu. Seekordne Nikluse kaanekujundus tundub olevat õnnestunud, parajalt vürtsikas ja sobivalt teksti ilmestav. Raamat algab kui poistekas, mingist kirjanduslikust mitmekesisusest pole lõhnagi, paljas machoaction, heas ja halvas mõttes tüüpiline ulmekas (ulmekauge lugeja vaatenurgast). Kui Vahing Foyle'i analüüsiks, ütleks ta vast peategelase kohta lihtsalt lapsemeelne või lollakas, või noh, halvas mõttes kosmoseprole. Aga igal juhul, lõbusalt raevukas tekst muudkui lippab.

Viis, kuidas II osas modifitseeritud Foyle ringi tuuseldab, meenutab pisut Simmonsi Veristajat (või siis oleks Foyle selle kauge ja algeline eeskuju). Ja see korduv põlev kujutis ja Robini ühepoolne telepaatia on head kaunistused. Mida lehekülg edasi, seda actionimaks läheb, kui nüüd pisut aus olla, siis lagunes algne pessimism ja see suurejooneline kättemaksuoopus võttis igati enda võimusesse. Mõnus lugemiskogemus, igati värskendav fantaasialitakas.

ulmekirjanduse baas
ulmeseosed
nerdland
avaldatud mõtted
õhtuleht

Rein Sepp – Gaia peab startima (Pilk nähtamatusse 1969)

Kuuldemäng sellest, kuidas tulevikuski on eestlased kosmosevallutamistel eesrinnas. Mis on igati positiivne lootus – kui me praegu püüdleme teaduspõhise ühiskonna poole, siis rõõmustaval kombel ongi tuleviku ühismaailm teaduspõhine ja kommunistlik. Ühesõnaga, selline kuuekümnendate kosmosevaimustuse tekst ja Gagarini nimi on surematu (lk 311). Ahjaa, kaugruumilaeva Gaia lennu tähtedevahelisse ruumi põhjustab kauaotsitud teise inimkonnaga (aga võibolla polegi inimesed-humanoidid?) mingilaadse kontakti saamine. Pisut harjumatu lugeda tänastes tingimustes, et siis ei toimiks elu kokkuhoiurežiimil; kui vaja Marsilt valjuvalgustajat, siis see ka saadakse koos kõigi vajalike osadega, ei mingit möginat. Ja veel – tulevikus on olemas mõtetelugemisseadmed, mille abil korraldatakse muuhulgas gallupilaadseid meeleoluuuringuid (muidugi sellest uuritavaid teavitamata) – ja see on kuidagi hirmuäratav nägemus. Tekstile lisab vürtsi seegi, kuidas vanaema krabab vanematelt (kes lähevad umbes 40 aastasele kohtumisreisile tulnukatega) endale lapselapse, et teda ikkagi Maa tagurlikes tingimustes üles kasvatada. Noh, pisut iganenud tekst, aga et see üleüldse olemas on, see on küll tore.

“Meie peilimiste ja signaalide näol said nad ettekujutuse meie tehnikast, mis vastab kommunistliku ajastu tasemele. Lisaks ei tohiks neile olla kahe silma vahele jäänud, et peilimist toimetatakse kogu Päikesesüsteemi ulatuses, mis on samuti teatud arengu näitajaks.” (lk 327)

ulmekirjanduse baas

Jaan Undusk – Quevedo (2003)

Hmm. Lugesin läbi ja ei ütle, et oleks endale just sügav mulje jäänud. Tekst on – selge see – hea, aga ei tekkinud suuremat kontakti, ehk oleks tõesti mõttekam asja lavastatuna näha. Mõneti ebatüüpiline eesti näidend, tegeleb hoopis kõrgkultuursete küsimustega (noh, pähe torkab veel mõni Kõivu näidend), niiet krips-kraps vaja inglise keelde tõlkida. Ehk pisut undilik, aga lihalikum ja vihasem (millegipärast jäi selline mulje, et mõnede vihasööstude puhul olnuks Unt kuskitmoodi mängulisem). Unduskile meeldib tasavaikselt roppusi sisse pista, eks see olene näitlejatest, kuidas nende kasutus välja kukub, labaselt või mitte. Nagu võim vs vaim, aga nagu enamatki. Häda korral saaks siit poliitilist satiirigi välja mängida – aga selleks on vast liialt keerukas tekst. Talveti järelsõna lugemise järel tundub üsna hämmastavana, kui palju Undusk ajaloolisi sündmusi järgis, naiivselt eeldasin vabamat lähenemist.

Kui näidendit laval unelmakoosseisus näha tahta, siis kes võiks rolle täita? No Quevedot võiks Undusk ise elustada. Olivarest – miks mitte Tarand või Vahtre või mõni muu edevavõitu kunstiliste ambitsioonidega tegelinski. Või miks mitte see praegune peaministergi. Krahvinna rolli puhul kerkib silme ette üks naine, aga siivsalt hoiaks nime enda teada. Teiste rollide puhul puuduvad unelmad.

ekspress
estonian literary magazine
lugemissoovitus

Astrid Lindgren – Väikevend ja Karlsson katuselt (1999)

“Pluti-pluti-plutt,” ütles ta kelmikalt.
Siis pöördus ta Väikevenna poole:
“Väikestele lastele öeldakse ikka niimoodi, see meeldib neile!”
Laps jättis puhtast hämmeldusest nutmise järele, aga niipea kui ta ennast natuke kogunud oli, alustas ta uuesti.
“Pluti-pluti-plutt... Ja siis tehakse veel nõnda...” ütles Karlsson. Ta tõstis lapse voodist ja viskas teda mitu korda järjest õhku. Võib-olla meeldis see lapsele, sest ta naeratas äkitselt oma hambutut naeratust.
Karlsson oli uhke.
“Ei mingit kunsti selles, et last lõbustada,” ütles ta. “Maailma parim lapseho...”
Kaugemale ta ei jõudnud, sest laps hakkas uuesti nutma.
“Pluti-pluti-plutt!” karjus Karlsson vihaselt ja viskas lapse veelgi ägedamalt õhku. “Pluti-pluti-plutt – ütlesin ma sulle, ja ma mõtlen seda tõsiselt!” (lk 65)

Väikevend on ikka jubedam töllerdis ja vinguja ja memmekas (no selle koera mangumise pärast tahaks kohe tutistada) – aga sellised vist tavalised 7-aastased poisid põhimõtteliselt ongi. Igatahes tema sõnavõttude ja mõtete lugemine on ärritav – vastupidiselt Karlssoni omadega muidugi. Karlsson on nagu paeluss, kes käib ja toitub heakorra ordnungist. Huvitav, miks nõudis isa pereliikmetelt Karlssonit nähes et nad temast kellelegi ei räägiks – tüüp ju ainult istus peolauas, ei vuristanud lennata ega midagi, tekstis polnud märget, et tiivadki oleks silma karjunud või nii. Ju siis tuleb lugeda ridade vahelt. Lindgrenil on halb komme kirjutada isuäratavalt kodustest söökidest – näljaselt on seda lihtsalt raske või piinav lugeda, kõik need lihapallid ja kaneelisaiakesed ja suhkrukoogid ja mis kõik veel.

“Väikevend oli jahmunud.
“Mida sa ometi tegid minu riidekapis?” küsis ta.
“Haudusin muna välja? Ei! Istusin ja mõtlesin oma pattude üle järele? Ei! Lesisin riiulil ja puhkasin? Jah!” kostis Karlsson. Väikevend unustas oma viha. Ta oli üksnes rõõmus, et Karlsson jälle välja ilmus.” (lk 83-84)

Jüri Ehlvest – Elli lend (1999)

“Edasi lahknemine gnostilisest traditsioonist: Sest kes näeb kehades ilu, ei tohi ju joosta neile järele, vaid peab teadma, et nad on võrdpildid. Gnostilises süsteemis ei saa... Huvitav, mida võiks laps, kes parajasti lugema õpib, sellisest jutust arvata? Laps ehk peab seda kohutavalt tähtsaks, kuna keegi on võtnud vaevaks kirja panna.” (lk 14)

Kui järgmisel hommikul hakkasin lugemisaegseid märkmeid uurima, tabas mind ootamatu loidus ja lüüasaamismeeleolu, sest midagi mõistlikku neist välja ei lugenud. Alljärgnevalt siis midagi.

“Alfonso oli tõstnud klaasi, toosti lõpetanud. Pidin jälle midagi ütlema. Ütlesin: “Täpselt nagu Stahli jutlus!” Alfonso müristas naerda, lõime kokku. Ta ei teadnud üldse, kas Stahli jutlus on midagi suurepärast või jubedat. Ta arvas lihtsalt, et kasutasin vaimset kõnekäändu. Ta ei saanud midagi aru, kuid ei näidanud välja. Ta ei saanud aru, kas ma teda mõnitasin või ülistasin. Naeris kuis sai. Lõi kokku. Tellis veel. Kiitsin teda edasi: “Mannekeen on nagu veepinnal mänglev kaunis peegelpilt, mida keegi soovis haarata ning kukkus vette ja kadus.” Räägi, mis pähe tuleb, õpetas Vahing, ära hooli, kas sust keegi aru saab või mitte, peaasi, usu, et sa ise saad endast aru, siis oledki kirjanik.” (lk 27)

Pöörane jutustamine ja lugeja eksitamine. Hargnevate teede proosa, või nagu juuste hõljumine vees – mingi liin võiks nagu olulisem olla (autori juhtumused? arutlused? autori nägemus Ellist? muu metafiktsiooniline trallitamine?), aga kõik on lootusetult üksteise vastu liibunud. Ellist jutustatakse kahel moel (või rohkemgi, aga ei hakka juurdlema) – tavapärane (ja üürike) kirjanduslik lähenemine või siis selgelt tekstis esineva autori (metaEhlvest vist siis – mitte reaalselt elanud Jüri Ehlvest, vaid ta kujutlus tekstis esineda võivast isiklikuvõitu autorist) fiktiivne kujutlus (metameta soovkujutelm?; mõelda vaid kui kena tütarlapsenimi on Meeta) Ellist. Mäng lugejaga, vahel meelega jutuga rappajooksmine (selle lause põhjustas üks selge koht tekstis, aga nüüd kadus ära) või jutuvoogude moondumised. Ah, tekstil on 13 peatükki.

Selline raamat on hea juhtme sassiajamiseks (sest lugemispäeval oli teadagi töörahvapüha ja tänava torustikus tekkis sel puhul veeavarii ja avastasin, et pudelivesi maitseb tõesti harjumatult maitsetult), kogu aeg toimub midagi, aga kõik on nii umbselt hämar (vahel tolmune, vahel tiirane), tunne nagu meelega püütaks sinus segadust tekitada, uurida lugeja selgemõistuslikkust või avatust. See, et osad on nauditavad, moodustab ka terviku nauditavuse, aga kui hakata tervikut uuesti osadeks lahutama, tekib kõhedus ja segadus. (Mis mõttetust ja plärapseudot ma ikkagi siin kirjutan?) Eestis on küllaga segaselt kirjutavaid autoreid, aga Ehlvest on üks neist vähestest, kes seda tehes mõjuvad igati respekteeritavalt, väike masohhistlik nauding on lasta ta tekstidel pea kohal laineid kokku lüüa. Sest, vabandage väga, kõike ei pea hirmtõsiselt võtma.

“Piibel on minusse seni sisendanud ainult ühe usu, mis on paraku ebausk. Nimelt ei söanda ma oma kirjutuslaual, kus raamatud seisavad virnades, kohati kummuli vajunud virnades, asetada raamatuid kuidas juhtub, vaid jälgin hoolega, millised teosed satuvad piiblite peale. Eelistatud on variant, et nende peal ei ole enam ühtegi teist raamatut, kuid alati pole see võimalik. Eriti keeruliseks läheb elu, kui virnastada tuleb mitu erinevat piibliväljaannet. Siis püüan midagi asetada nende vahele, midagi lepitavat, Aquino Thomast näiteks.” (lk 34)

Paratamatult tekib mõte, et peaks mõnikord kuulama Ehlvesti ööülikooli saateid. Hiljuti ilmus tema tekstidele pühendatud konverentsi kogumik, sellelegi võiks mingi hetk pilgu peale heita.

postimees

Tayyib Salih – Zaini pulmad (1999)

“Kuid isa kannatus katkes sel õhtul, kui Saif ad-Din tuli ja tema istus veel pärast õhtupalvust oma palvevaibal. Poja suust tuli viinahaisu, kui ta teatas, hääl öistest joomingutest kähe, et ta armastab Sarrat – ühte neist tüdrukutest – ja soovib temaga abielluda. Badawil läks silme eest mustaks ja ta kaotas enesevalitsuse. Tema ainuke poeg, purjus liiderdaja, ütleb talle tema palvetamise ajal, et ta “armastab” - sõna, mis kõikide küla isade arvates tähendab laiskust, lodevust ja mehelikkuse puudumist – ja et ta soovib abielluda häbitu, kombetu neiuga... Isa tõusis püsti ning lõi Saif ad-Dini kõvasti ja valusasti.” (lk 30) – nagu näha, on Sudaanis armastus igati pragmaatiliselt paljastatud.

“Saiid müüs põletuspuid ja teenis majades ning hoidis oma raha koolijuhataja juures. Ja kui ta abielluda tahtis, oli ta tulnud koolijuhataja juurde nõu küsima ja pärast uhkustanud, et kõrgesti austatud koolijuhataja oli tema laulatusel tunnistajaks olnud. Igaüks külas teadis Saiidi abielu lugu ja seda, et ta elas oma naisega koos peaaegu aasta, ilma et oleks teda puudutanud, ning et peaaegu oleks naine lootuse kaotanud ja temast lahutanud. Kui temalt küsiti tema pikaldasuse põhjust, siis ütles Saiid: “Iga asja tuleb ikka korralikult kaaluda.” Hiljem sai ta oma naisega siiski lapsi, nii poegi kui tütreid.” (lk 41-42) – tõepoolest, atra tuleb vagusi seada.

Huvitav on lugeda, kuidas lisanduvate vaatenurkadega mõnd sündmust või õigemini tervet jutustust muudkui täiendatakse (ja samas rõhkusid natuke muudetakse). Lugu umbes sellest, et kõigi poolt enamvähem armastatud külaullike osutub korraga rikka mehe tütre poolt valitud peigmeheks ja milliseid vastakaid tunded see külaelanikes tekitab ja mida kavalat on minevikus juhtunud. Aga mitte ainult. Kihvt tunne, kui korraga tajud, et tekst on nüüd sinu jaoks jooksma hakanud, liigud kui arvutimängus külatänavatel ja kõrbelõõsas ja ootad magusa tee valmimist. Ja tõepoolest, milline kujutluslikult harmooniline külaühiskond, heldimus tuli endalegi peale. Igati elurõõmus raamat. (See pole küll üleüldse selle raamatuga mingis seoses, aga berberite laul ja muusika on vaimustav.)

“Imaam, kes istus koos teistega Hadž Ibrahimi diivanil, mis kõrgus maja hoovi kohal, pööras juhuslikult ümber ja ta silmad langesid Salaamale, kes oli jäägitult tantsimisse süvenenud. Imaam nägi tema väljapaistvaid rindu ja nägi tema suuri tuharaid värisemas, kui ta jalgu vastu maad lõi. Tema tagumik jagunes just nagu kaheks arbuusipooleks, mille vahele langes riie otsekui jõesängi. Salaama painutas tantsides keha, kuni see muutus ringikujuliseks ja juuksed puudutasid maad – rind ja tuharad kerkisid veel rohkem esile. Imaam nägi tema paremat säärt ja osa reiest, mille rüü oli vabaks jätnud.
Ja kui imaam jälle oma vestluskaaslase poole pöördus, oli tema pilk hägune nagu sogane vesi.” (lk 59)

Juhan Paju – Surm Hundikaril (1993)

“21. mail rööviti peaaegu päise päeva ajal Piirivere kirikust neli hinnalist maali. Röövel tunti ära, selleks osutus, nagu hiljem tuvastas miilitsa vanemleitnant Kalle Kulbok, Hundikari invaliididekodu sanitar Rein Lang. Järgmisel päeval kukkus Rein Lang paepangalt õnnetult alla ja sai surma.” (lk 76)

Paadunud Pajuaustajana arvasin, et olen seda raamatut kunagi kindlasti lugenud, aga võta näpust. Algus ehmatas ja pani arvama, et autor proovis siin kirjutada kunstiliselt ambitsioonikamat teksti ja seetõttu on elurõõmu vähem – nimelt raamatu esimeses kolmandikus vaatame maailma proua Riiseni silme läbi, kes on suletud pisisaarel asuvasse pansionaat-hullumajja. Aga siis läheb tapmiseks ja tekst vajub tavapärasesse pajulikku rööpasse (algus ei saa vedama, pärast ei saa pidama). Takkajärgi oleks muidugi huvitav teada, miks autor on nimetanud paar tegelast Rein Langiks ja Kalle Kulbokiks või on see tõesti juhus. Et tegemist hullumajasaarega, siis vahel püüavad sealsedki töötajad ja asukad mõrvu lahendada (Hundikari Nõukogude Vabariik!), ja seda rohkema või vähema eduga. Iseenesest suhteliselt hämmastav, milline mõrvaorgia major Kivistikku ümbritseb, raamatu lõpus on niipalju segadust ja möllu, et tuleb – nagu ikka – Pajule aupaklikult kaabut kergitada, taaskord meeldivalt hull kompott (antipoodivõitlus!). Machosuhtumist oli pisut vähe, aga eks vanameistrilgi oli vaheldust vaja, ega kenasid naisi ja õrnu tundehetki igalepoole ei jagugi.

“Laibalehk majorit enam ei häirinud. Ta mõistis sel hetkel, et nad on õigel teel, et nad lähenevad kurjategijale jälgi mööda järele, ainult siia olid nad hiljaks jäänud. Aga ta pidi kurjategijale juba päris lähedal olema, vastasel korral ei oleks see sattunud paanikasse ja hakanud tapma. Major Kivistik mõistis, et tal on vaja kiirustada, jõuda sellele nähtamatule järele, enne kui peab surema veel mõni tunnistaja.” (lk 63)

Indrek Ryytle – Deani masin (1996)

Korteris raamaturiiulit lapates jäi pihku see kogu ja tekkis väike nostalgia, tegemist on arvatavasti esimese või teise luulekoguga, mille olen endale ostnud (hmm, mitte et oleks kogu luulekasseti ostnud, aga netis ei leidunud eraldi kaanepilti). No nooremana on ikka elurõõmsat kihistamist, kui loed sellist anarhistlikku bravuuritsemist, lõbus ju. Hiljem Ryytlet nähes tuli mõttesse ahhaa, et siis selline tüüp. Ja noh, omal ajal selle kogu arvustusi lugedes tekkis ohhoo-tunne, ehe panemine.
Siin siis mõned kergemini seeditavamad luuletused, ikkagi riiklik pidupäev või nii. Kui kaks esimest on säärased antoloogilised ryytleluuletused, siis “Vaikelu” jäi silme vahele nagu esmakordselt ja tekitas väikest nõutust, aga võibolla ka mitte.
(Tagantjärgi netis vaadates tuli välja, et kogu raamat kenasti üleval.)

JÕULUD NIKARAAGUAS

Yhel õhtul helikopter lendas yle kyla
Palmipuude latvu tabas raske tinavihm
Onu Pedro hullumajast kargas jälle ära
Federicot ootas kodus isa pyxirihm

Koolitunnid jälle jäid meil nädal otsa ära
Kylakooli õpetaja purju ennast jõi
Raadiost kostis jälle vana tuttav pläralära
Onu Pedro vaimuliku hambad sisse lõi

Raipevedaja Alfredo nylgis köögis kassi
Pärast libu Rita juurde sängi ronis ta
Don Corones konsulaadis noris välispassi
Teda ootas helge maailm võimas USA

Miguel Amigo laadis põõsas automaati
Valimisekasti sittus doktor Capo koer
Rahvusliku leppimise teisex aastapäevax
Contrad lasid õhku kyla ainsa õllepoe

Yhel õhtul helikopter lendas yle kyla
Palmipuude latvu tabas raske tinavihm
Onu Pedro näitas aknast soovijaile tyra
Federicot ootas kodus isa pyxirihm
(lk 15)


* * *
Uduvihm & leheprygi pargipingil joon
kaaslastex taas hilissygis viin & depressioon
Torkab äkki puusa sisse taskust punnivinn
vaatad kynkalt alla orgu paistab Tartu linn
(lk 25)


VAIKELU

Orav on hall
Väljas on talv
Talveund magavad siilid
Karu on põrandal
Asi on yleval
padrunikestasid viilib

Uimane ilm
Totakas film
Suletud jälle kõik hoovad
Nurgas yx vilt
Seina peal pilt
Tiigrid on toredad loomad

OLEN SIIS MIDAGI VALESTI TEIND
KÕIK ON NII VAIKNE KUI KESTAX SIIN LEIN

Jälle käib laat
mängib yx plaat
kõigile tuttavat viisi
Karu käes rihm
trummeldab vihm
akna all vastu karniisi

õues käib pauk
Akna sees auk
Yxkord siit hypati välja
Määratud loosiga
pirukas moosiga
kustutab mõnegi nälja
(lk 38-39)

Tiit Hennoste "Kohandujate keel"
Kui räägitakse keelest ja võimust, siis tavaliselt räägitakse sellest, kuidas keele kaudu võimu realiseeritakse. Näiteks, kuidas hämardatakse tähendust võimulolijate kasuks, kuidas räägitakse hindade tõstmise asemel nende korrigeerimisest või peidetakse tegija umbisikulise tegumoe või abstraktse printsiibi taha, mille praegune tüüpnäide käib stiilis „Hindu tõstab optimism”. Kuigi kõik teavad, et hindade tõstjaks on kindlad inimesed, kusjuures neil on ainult üks (ainult üks!) eesmärk: suurendada oma firma kasumit. Vahe võib olla vaid selles, kas kasum on 0,1 või 10 protsenti. Kõik muu on vaid hämamine.

Pierre Boulle – Sild üle Kwai jõe (1969)

Filmi kunagi näinud aga ei mäleta pea midagi. Rohelust ehk. (Lugedes meenus see silla juures ulpimine.) Et keegi halvasti käitunud inimene on raamatust vist järelsõna välja käristanud, tekkis lugemise ajal ja lõppedes väike hingeline segadus – millega siin tegemist on? Totravõitu vanamoodsa romaaniga? Sõjakirjanduse paroodia? Prantslasest autori iroonitsemine inglaslikkuse üle? Või tuleb lihtsalt tajuda selle silla ehitamisega kaasnevat olukorra absurdsust, lõuad pidada ja edasi teenida? Ei tea, igatahes mitmed kohad panid muigama (kahjuks-õnneks mitte nii väärdunud koomika kui Spinradil) ja nagu irooniaandur andis aegajalt vilet. Viis, kuidas inglased omavahel suhtlevad ja ümbritsevat tõlgendavad, on nii veidralt siiras või naiivne, et see ei saa lihtsalt tõsiseltvõetavalt mõjuda (no näiteks arutelud Joyce'i sobivusest diversantide hulka jne). Või no anglisaksi vere ülimus (nt lk 66) ja muidu raamatut läbiv lõbus rassism asiaatide suhtes.

“Ka Saito laskis end mõjustada selle igapäevase ime maagiast. Hoolimata pingutustest, suutis ta vaid osaliselt varjata oma hämmastust ja imetlust. Tema üllatus oli loomulik. Nagu kolonel Nicholson väga õigesti väljendas, polnud ta õhtumaa tsivilisatsiooni peent mehhanismi päriselt omaks võtnud ega hoopiski mitte analüüsinud ega võinud seepärast teada, kuivõrd kord, organisatsioon, mõtisklemine arvude juures, sümboolne kujutamine paberil ja inimtegevuse osav koordineerimine soodustavad ja lõppkokkuvõttes kiirendavad ehituse käiku. Niisuguse vaimse tegevuse mõte ja kasulikkus jäävad algelistele rahvastele alati võõraks.” (lk 68)

Aga jah siis, raamat sellest, kuidas II maailmasõja ajal inglastest sõjavangid hakkavad ehitama jaapanlastele raudteesilda. Kolonel Nicholsonil muidugi õige lähenemine – ordnung peab igas olukorras sõdurite üle säilima, nii lõpuks ehitataksegi igati priima sild, mille kaudu jaapanlased peaks vurama Indiat vallutama. Samal ajal tahavad teised inglased ehk diversandid selle silla õhku lasta. Aga läheb pisut teisiti. Sest nagu kõlab vana sõjatõde, ükski operatsioon ei kulge plaanitult. Omamoodi mõnus raamat, väikestviisi suguluses nii Maileri “Alasti ja surnud” ja Hemingway “Kellele lüüakse hingekella” teostega (aga Benioffiga mitte).

“Kolonel Nicholson lubas endale niisugust tõe väänamist, kuigi see vaevas tema südametunnistust. Ta ei saanud jätta kasutamata ühtki abinõu, mis aitas kaasa silla valmimisele – see sild kehastas võitmatut vaimu, kes ei tunnista end kunagi lööduks, kes leiab endas alati jõudu, et tõestada tegudega oma haavamatut väärikust; sild, millel puudus veel kõigest mõnikümmend jalga, et ulatuda pideva joonena üle Kwai jõe oru.” (lk 91)

Aarne Biin – Kõikide saladuste võti (2004)

“Aarne Biini teostes ei kohta jätiste ja pervertide väärastunud tegusid, võigast vägivalda ega ajuvabade tibide jahmerdamist. Ta eelistab kirjeldada tublisid, oma eluga toimetulevaid inimesi.” (lk 155)

Ülilühidalt ja ülbelt kokku võttes on see teos lugejatele, kelle noorus ja täisiga on möödunud nõukogude aja tingimustes ja kellele praegune aeg pole ikka see, millest ennevanasti unistati. (Veider mõelda, et Untki on samast põlvkonnast.) Raamat – mida reklaamitakse põnevikuna – siis sellest, kuidas umbes 60. aastane arvutispets kohtub viimaks oma teisikuga (kellest ta on kuulnud juba varatiinekana) – kah kuuekümnendates itimees – ja millised kriminaalsevõitu segadused – näiteks riigisaladuste müümine Venemaa tegelastele – läbi elatakse. Tegevuses on ka 30. aastane prostituutlike kalduvustega naine (kes on, teadagi, juba nii ohtlikus eas – pole abielus ega lapsi, oioioi), kellega peategelane platooniliselt kurameerib (mehe abikaasa elab kuskil Tallinnast väljas ja järglasedki täiskasvanud juba) või õigemini tunneb rõõmu noorest silmavaatest.

Põnevik, mis nagu siiski pole põnevik, sest põnevuse asemel on autoril soov tegelda kõivmihkelsonliku mälu-uurimisega, nii tolgendame (vabandust) päris tihedalt tegelaste minevikus (mingis mõttes hakkab mind vaikselt hämmastama, kui palju leiab kirjanduses rõhutamist, kui mõttetu oli nõukogude ajal elu linnadest väljas). Liiga palju, liiga pikalt, kuhu action jääb ja vereklimpide sadu – või selline ongi 60. aastaste põnevikulaadne elu, bussiga Tallinna ning vestlused ja kohvitamised? (Ok, see on lihtsalt õel ja lapsik torge.) Ja no järjekordsed meenutused nõukogudeaegse taagaga inimestele, et ikka kui palju maksis vorst (lk 89) jne (ma mäletan näiteks kooliajast, et mingi väike Rae õlu maksis 2.50 ja odavaim Bondi suitsude pakk oli 3.40 – aastail 1993-1994?). Autorile jääb pidevalt pinnuks silma tänapäeva moraalitus ja kuritegelikud kalduvused, sellega teenib ta kindlasti vanemaealistelt lugejatelt plusspunkte. Või pisut tülpinud ohke.

Kui raamat lõpule läheneb, siis nagu pinge ei tõusegi vaid jätkub omasoodu “tegelaste hingeelu sügavuste avamine” (tsitaat tagakaanelt), nojah, viimased 20 lehekülge läheb siiski tempokamaks. Minu turtsumise põhjustas see, et nii staatilist teksti ei tohiks põnevikuna reklaamida (kuigi tõepoolest – raamat algab raksakaga), tegemist on siiski tavapärasevõitu romaaniga, millel on ka põnevuse sugemeid. Muidu igati normaalne raamat, ent kujutan ette, et kui oleksin vanameelsem, siis see vanamees-semulik jutustamine meeldiks ehk enam.

“Abielurikkumine selles eas ja antud situatsioonis pole lihtsalt mingi kadestamist vääriv elamus, vaid veidi piinliku kontekstiga labasus, kuigi tänapäev fetišeerib loomulikult spontaansust ja otseseid füsioloogilisi mõnusid. Ülistatakse ikka seda, milleni hästi ei küünita, arvan ma.” (lk 105)

Eks see maitse asi ole, kas autor kirjutab endale või püüab lugejatele meeldida. Kui lugejatele, on lihtsalt jube kerge teksti kohta kohatult plärisema hakata.

Juune Holvandus – On sul juba Boyfriend? (2003)

Kaanekujundus on ausalt öeldes ehmatavalt kole, huvitav, kas see on taotluslik? Niisiis, lugu sellest, kuidas kolkakooli ajalooõpetajal saab Eestist kõrini ja sõbranna mahitusel läheb Londonisse ehk õnne otsima. Noh, elu on seal keeruline ja närviline, aga leiab huvitavaid ja ärritavaid inimesi ning kõiksugu elukogemust erinevate töökohtadega. Raamat jaguneb pooleks – kui esimeses pooles on enam juttu minevikust ja Londonis pesitseva sõbranna Sandra elujuhtumustest, siis teine pool on rohkem Anni enda eluolu ja tema nägemus Londoni olemusest (seda küll lähtuvalt sisserännanute kirjust maailmast). Kui nüüd kristalselt aus olla, siis raamatu esimene pool ehk pisut (või rohkem) ajudelekäiv, see pidev Sandra värk ajab endalgi närvi mustaks. Teine pool on aga inimlikum, ehk loetavam või omamoodi lähedasemgi. Iseenesest on sellistes raamatutes juttu tavaliselt edulugudest, aga siin jääb nö otsene edu saavutamata – aga vähemalt maandus kass käppadele. Tekst on vast segu üheksakümnendate ja nullindate kogemustest, eelkõige siiski üheksakümnendatest (raamatus lõpupoole on vaid korra viidatud 9/11 värgile – mitte et peaks muidugi). Et siis selline debüütromaan.

“Lääne kahekümnenda sajandi, eriti selle teise poole kujutavat kunsti iseloomustab ohtrate negatiivsete emotsioonide väljendamine, mõtles Ann. Mida lihtsamaks läheb elu raske füüsilise töö mõistes, seda rohkem kuhjub pingeid, mida ühiskonna tundlikuma osa esindajad, nende hulgas ka kunstnikud, kujutavad. Kõnelda kaunitest kunstidest tähendab nüüdseks midagi muud, kui 20. sajandi teise poole kunsti, mõtles Ann. Kas moodne kinokunst näiteks võiks kanda täiendsõna “kaunis”? Suurlinn nagu London on niisuguste pingete kuhjumiseks sobiv koht.” (lk 92-93)

Alo Paju – Muinaslugu (1997)

Et siis kergelt psühhedeelne või absurdimaiguline lugu kahest nimekaimust ja portsust segasevõitu tegelastest, kes satuvad ruumis rändama ja seetõttu vajuvad seiklustesse. Õrnalt mäletan, et esmatutvus autoriga oli päris hea, seekordne tekst on ehk vähe nooruslikum ja pohhuistlikum, teatud tahumatuses on oma võlu ja lennukust. Nii palju tegevusliine, et jälgimine jääb sutt kirjuks, lõpuks ununes päris ära, kuhu kadus kauaoodatud nähtamatu kapten või kes kuidas kuhu sattus; arvatavalt autoril oligi suur soov kõike üle vindi keerata. No situatsioonikoomikat on siin kamaluga, päris tavaline võte on, et järgmise lausega pööratakse kõik pahupidi või keerdu (aga peategelastel sellest suht poogen). Üleüldse on autoril igati lõtv suhtumine tegelastesse (Udres-Kudrese saatus!) ja see on mõnus; Mõmmi-beibe ja kass Alfred on toredad ja nunnud (samas muidugi on kahe sabaga kass visuaalselt võigas). Pulmasegaduses saab nalja päris kõvasti, selleks ajaks olin ehk teksti rohkem sisse elanud. Vürtsi lisavad autori lahtivolditavad illustratsioonid, mis tunduvad ehk olevat ehk üks esimesi eesti raamatutes teostatud arvutiillustratsioonidega? Ei julge seda muidugi kindlalt väita, sest puuduvad üleüldse teadmised. Õhtuleht-Vadi arvamusega sarnaselt kõpitses vahel mõttes Paju teksti lähedus mõningase Trubetsky&Co proosaloomega.

“Üksvahe silmas ta oaasi tiigikese ja paari palmiga. Koht oli kõikidele reisijatele ja kaupmeestele teada kui ainus lähikandis. Tiigi ääres seisid kaks turbanites rändurit ja jootsid hobuseid. Näinud Pilsnerit, tervitasid nad teda sõbralikult. Kuid Andres naeris totralt ja ütles:
“Miraaz, teadagi.” Ja sõimanud hobust sita-aaduks, kui see vee järgi tahtis kummarduda, ratsutas ta taas liivaluidete vahele.” (lk 46)

õhtuleht
ulmekirjanduse baas

Edvin Aedma – Inimene ja draakon (2007)

Noore inimese proosa, võiks ülbelt ja kõiketeadvalt sedastada ning nüüd püstoli tagasi kabuuri pista. Või noh, salamisi paneb imestama, et midagi sellist on keegi võimeline väljendama (või on see see emo?). Ei saa tekstidega suurt ühenduspunkti, aga ikkagi – omamoodi respekt (kuigi – kui nipp käes, võiks selliseid tekste kirjutada kümnetes?). Pole küll kahjuks sellise pehme ilukirjanduse austaja, ent milline romantiline morbiidsus, või suisa salalik nihilism. “Kangelaste hukk” ja “Pariisi-lähedane toru” on lootustandvad lood. “Sekeldused samovariga” on vast austusavaldus Harmsile? Iseenesest teeb muidugi närviliseks, kui tekstides esinevad printsid ja kuningannad ja kuningad. Hakkasin lugemispäeval (või õigemini selle pisiteksti kirjutamisel) esmatutvuma Inca Ore plaadiga “Silver Sea Surfer School” ja tekkis mõte, et Aedma järgmine raamat võiks midagi sellist olla, ilus ja haige ja kõvasti deformeerunud, kõik lootus jäta või korja üles. Aga see lihtsalt hetkeline soovikiiks.

ekspress

Siiri Konks – Kahe mere vahel (2010)

Oo, romantika! Täpsemini saareromantika. Aga no romantika on romantika, eks ole. Lugu siis sellest, kuidas noor linnanaine armub väikesaarde ja sealsesse elusse ning otsustab sinna stabiilselt elama jääda (on vist teatud sort linnainimesi, kes millegipärast arvavad, et linnast eemal on kihvt elada). Tänapäevane värk ikka, neiul ikka statiiv ja fotokas kaasas ja meeletu ümbritseva plõksutamine, elu ka muidu seal üsna tormiline ja päikseline ja vahelduva wifileviga. Ja sutt traagikatki vist. Ja muidugi tädi Anni ja tundmatult saadetud luuletused, kui romantiline taaskord! Iseenesest hämmastav, et keegi kasutab hot.ee ja mail.ee meiliaadresse, need on lihtsalt jubedad. Igati laadna lugemine, selline vist on kellegi ideaalis suvelektüür, meeldivalt lühikesed ja löövad peatükid, et mitte peakest liigselt koormata. Ei kujuta ette, et meessoost lugejaid sellele raamatule palju leiduks (no lihtsalt nii naiselik tekst), aga kes teab. Plussiks on kõiksugu linnu- ja taimenimede loetlemine, ja igati positiivne meeleolu, alati tasub pead ülal hoida, ka luuavarrest võib pauk lenduda. Lõpplahendus on etteaimatav (või noh, samas on see paljude raamatute puhul nii), aga viis, kuidas see laheneb, on vast ebatüüpiline (aga ei räägi saladust välja, elagu kriminalistika), no igatahes mulle mõjus eelneva taustal ootamatuna. Oh, romantika.

“Naised. Naistega polnud Taavil just palju kogemusi. Kuidagi pidi ikka asjasse selgust saama. Kui vasikas vingus, siis teadis Taavi, et tuleb piima ja heina anda. Ta otsis välja termospudeli ja valas Eglele kohvi. Lilli tema esmaabikomplektis kahjuks ei leidunud.” (lk 117)

Arto Paasilinna – Tule taevas appi (2010)

Et siis raamat soome huumori ja Paasilinna austajatele, veereb tasa viisiketas ja vaikselt saab nalja pea igal lehel. Mees sureb autoõnnetuses, ja oh üllatust, surmajärgselt saavad ärksamad pead nähtamatu vaimuna maailmaruumis ringi konnata (vanim selline tegelinski pärineb näiteks kiviajast, kellele meeldib nüüdisajal kinos täiskasvanute filme vaadata – sest kiviajal oldi sama vabameelsed); mittetargad ja kogenematud lahustuvad koheselt või üsna ruttu maailmakõiksusse – paradiisi ja põrgu olemasolusse võib suhtuda igati kahtlevalt. No juhtub siis seda ja teist, marsruudil Helsingi-Rooma-Kuu ja vahepeatustega mujalgi; igati soojavõitu väikese inimese värk, vaadata teispoolsusest siinsesse maailma ning näha neid vaikseid argiveidrusi ja elu edasi voolamist.

Vahel on Paasilinna loodu suisa heinsaarelik maailm või lähenemine; ainult et rahulikum, realistlikum, argisem; pole plahvatusi müstilisematesse oleskeludesse (noh, tõlgendamise küsimus muidugi). Aga musta huumorit on vist küllaga – näiteks kui peategelane armub haigesse neiusse ja ootab selle suremist. Soov täitub (vastastikuse armumisega on nii ja naa). Päris palju torgitakse tolleaegset Soome ühiskonnaelu, sutsakad kõiksugu poliitikute ja ärimeeste aadressil, aimata võib, et need samasugused töllud nagu siinsedki ühiskonna alustalad. Aga igal juhul, kena humanistlik raamat, paras jõulude ajal lugeda. Ja loobuda vaimude väljakutsumisest. Ja olla üleüldse kena inimene teistega suhtlemisel. Või muidu saab sinust seosetu kosmosepuru.

“Raamaturiiuli peal oli tolmunud teleskoop nagu vanastigi. Olin sellega taevatähti vaadanud, mõne planeedigi olin leidnud läbi selle läätsede. Vanad mälestused elusolemise aegsest tähtede uurimisest tulvasid meelde. Nüüd oli sellest harrastusest kasu, võisin minna Linnuteed nii ühe kui teise kandi pealt vaatama, ilma et peaksin kartma eksimist, sest mäletasin hästi mitmeid tähtkujusid. Astronoomiaharrastus on siinpoolsuse olusid arvestades kasulikum kui usk. Isegi maailmaruumi pealiskaudne tundmine aitab surnul kosmoses laialt ringi reisida, samas kui teoloogilistest teadmistest ei ole pärast surma mingit reaalset kasu.” (lk 60)

“Loomulikult nägid selle kõrvalise kolkaküla inimesed ka omi unenägusid. Panin tähele, et nende unenäod olid sageli üsna kaootilised, süžee oli kobav ja mõnikord puudus selles igasugune loogika ning sageli muutusid sellised unenäod painajaiks. Sõjast on küll möödunud üle neljakümne aasta, aga paljud nägid seda endiselt unes, eriti mehed, kes olid elanud aastaid rindel surmahirmu tundes. Sellistel juhtudel pidin ma unenäkku sekkuma, võtma lahingukäigu juhtimise oma kätesse ja laskma sel kas lõppeda või vaenlasel verisena taganeda. Ükskord õnnestus mul olukorrast nii välja tulla, et süütasin ähvardavalt ründava soomusauto põlema, jõudsin seda teha veel viimasel hetkel, ja natukese aja pärast korraldasin asjad nii, et unenägija tõsteti seersandi auastmesse. Järgmisel päeval vehkis mees siis õues õige vahvalt tööd teha! Mitu päeva elas ta oma talus kolmandat maailmasõda kartmata.” (lk 140-141)

“Uhkelt kaikus see kaunis viis öisel Senati väljakul. Jeesus kuulas liikumatult ja kui laul lõppes, kummardas ta kergelt tervet väljakut täitvale publikule. Koolnutevägi lõi rõkkama ja tuhandetest, kümnetest tuhandetest surnud kõridest tõusis taeva poole mitmekordne elagu-hüüd. Tundus natuke veider, et koolnud “elagu” hüüdsid, aga parem ikka, kui et tervituseks oleks kõlanud kolmekordne surgu-hüüd.” (lk 163)

avaldatud mõtted
päevaleht
industrial snowflake
fantaasiajuttude muljeid

Rein Tigane – Sirjelind (2005)

Selline nullkujundus on kihvt, mulle tõsiselt meeldib – lihtsalt ühevärviline kaanekujundus ja pealkiri, ei mingit kribukrabu (kahjuks tagakaanel autori selgitav jutt jms, aga kannatab ära). Nimilugu käib kui regilaul, iga lõigu viimane mõte kordub järgmise lõigu avalausena ja see kordub ja kordub ja kordub. Selline paras kepijutt on, käib üks pidev meeste krabamine ja muidu armukesevärk ja nõukaaegne eluolu. Lugemine tekitab tunde nagu ei kutsuks vanaks saama, kuidagi masendus tuleb peale tekstis olevate askelduste peale. “Geipaar” on mõistmatu lugu, vist suisa halb. Hea, et vaid paar lehekülge. “Päästkem Kelli” - nohjah, ei oska midagi öelda. Tekstis leiab muuhulgas kajastamist Lihula samba mahavõtmine. “Mängime telefonimängu” - esimestel lehekülgedel käib jälle üks vanemate inimeste armukesejutt ja muu seksuaalne vabadus, sutt tüütav juba. Et siis vananeva mehe ja naise lood, jutustatud ajaviiteks nö vanadekodus (või mis iganes see koht ongi?). Juhtum Bibiga (lk 52) on kuidagi lihtsalt jäle. Mõneti huvitav on mustlasnaisega lapse saamine ja sellele aastaid hiljem järgnenud mustlastepoolne alandus või õigemini väljapressimine. Kokkuvõttes igati traagiline ja masendav lugu, nagu kõik selle raamatu lood – sest Eestis valitseb sotsiaalne ebaõiglus. Kui ma nüüd millestki aru sain.

Hunter S. Thompson – Hirm ja jälestus Las Vegases (2010)

Raamat soodustab joomist ja keha raiskamist võltsi meeleolutõusu tõttu. Hakkasin eile õhtul lugema ja kohe tekkis lapsik probleem, et tahaks juua. Et külmkapp on hetkel töötu, siis tuli tarbida toasooja (25 kraadi?) vahuveini ja erinevaid sodiõlusid. (No põhjuse leiab alati.) Hommikul avastasin, et pea 4/5 raamatust loetud. Ka filmi vaatamine ärgitab jooma, raskusi on selle teose eri vormidega. (Aga põhjuse leiab alati.)

Eelnevalt oli kuulda gonzofännide pirinat, et tõlge pole päris see, aga aju on vist niigi traumane ja vaikib osavõtmatult. Ei viitsi öelda seda klišeed, et näe, kuuekümnendate kibe lõpp ja mis kõik raamatuid siin blogis sel teemal loetud on. Ei oska midagi öelda, filmi nii mitu korda nähtud ja raamatutki loetud, no mis siin enam targutada, hea meelelahutus, lobe lugemine.

õhtuleht
trakyllmaprokrastineerinj2lle
kiiksu lugemisarhiiv

Fazil Iskander - Küülikud ja maod (1989)

Olin täielikus hämmingus seda raamatut lugedes: kuidas on võimalik, et sest varem midagi kuulnud polnud?

(Kui ma õigesti mäletan, siis) tõlkija eessõna ütles, et tegu on filosoofilise muinasjutuga. Umbes nii ta on jah. Võib öelda ka, et allegooriaga. Umbes nagu loomade farm, ja seda nii selle poolest, et loomad kujutavad inimesi/tüüpe, aga ka see on sarnane, et kujutatud olukord klapib nähtusega, mida nimetame diktatuuriks. Eriti tundub, et NSVL on kuidagi inspiratsiooni andnud. Ja kui me vaatame Iskanderi sünniaega ning -kohta, mõistame, et see kõik mitte lihtsalt ei tundu, vaid on ilmselge.

(Muide, Orwelli-taolise kuulsuse puudumist võib seletada Iskanderi elusolemisega.)

Raamat räägib väga vaimukalt ja vahvalt küülikute-madude, aga ka ahvide raskest elust. Kõigil on soov ellu jääda, aga selleks peab keegi kannatama: maod söövad küülikuid. Asi käib nii: madu ja küülik kohtuvad metsateel, madu vaatab küülikule silma, sellega küülik hüpnotiseerub, tardub, ning maol on võimalus küülik nahka pista. Küülikute kuningas ütleb, et just nii need asjad käivad ning küülikute ainus võimalus ellu jääda on saada võimalikult palju lapsi, sest kui küülikuid on rohkem, on tõenäosus mao lõugade vahele sattuda väiksem. Aga siis tuleb üks tark küülik (kui mäletan õigesti, oli ta nimi Mõtlev Pea), kes mõtles välja asja, et tegelikult on arvamus, nagu maod suudaksid oma pilguga hüpnotiseerida, täielik jama. Mis omakorda tähendab, et kui küülik metsas madu kohtab, ei pea ta üldse selle pilgu peale saama hüpnotiseeritud, vaid võib vabalt minema jalutada. Uus paradigma kõigutab küülikute kuninga autoriteeti, aga veel enam kahjustab madude heaolu.

Lisaks on veel suhted talupidajatega, kelle põllult regullaarselt kraami varastamas käiakse. Madude kuninga kojas on skulptuurid ärasöödud isenditest, üks isegi pärismaallasest, kuid see viimane kuju kaetakse alati taktitundeliselt kinni, kui mõni inimene juhtub kuninga jutule tulema. Pärdikud on tegelased, kes kõlguvad pidevalt puude okstel ning põevad kroonilist mölapidamatust. Haa, ja tore tegelane oli pisike jänkupoeg, kes käis kuningalt lillkapsast nurumas "Onu kuningas, palun lillkapsast." Mis oli muidugi poliitiliselt suur probleem, kuna lillkapsas oli asi, mis rahvale lubatud (katsed käivad, varsti saab lademetes), kuid tegelikkuses polnud seda olemas.

Nii, edasi ma ei jutusta, läheb pikale. Ma lisan veel, et käesolev ei kirjelda kümnendikkugi nii vahvalt nagu Iskander. Ja siintoodud jutust vist on päris raske aru saada, kus see filosoofia peitub. Aga see peitub ilmselt eelkõige pisasjades, valitsusmeeste tegevuse kirjeldamises, küüliksuhetes, maduküüliksuhetes jne. Üldpilt on veidi kirjum, et selle kohta midagi ühtset, suurt ja tarka öelda. Ja teos saab hoo sisse kusagil keskelpool, justkui siis oleks kirjaniku mõte eriti libedalt jooksma hakanud. Nagu ei oleks autoril teost alustades päris kindlat ideed ja tegevuskava peas olnud, kuid kirjutamise edenedes tekkis järjest elavam ja konreetsem mõte. Minu jaoks oli see küll eelkõige lõbus lugemine, nii väga ei viitsinudki suuri elumõttelisi allegooriaid tähele panna, Orwelli farmiga võrreldes märksa positiivsem ning elurõõmsam. Orwell (kas mäletan õigesti?) oli raske ja masendav, Iskander on aga lõbus ja kohati suisa kergemeelne.

Ahjaa, ja tõlkijale jäi selline küsimus, et kas tegelikult ei peaks olema sõna "jänes", mitte "küülik". Olen nagu kuulnud, et küülikud on koduloomad, jänesed metsa omad. Aga võib-olla oli juba vene keeles niipidi.

Robert Louis Stevenson - Aarete saar. Must nool (1990)

Sellest raamatust on naljakas kirjutada...

Tegu on minu lapsepõlve ühe eredaima lugemuselamusega (kohe pärast Tarzanit, Lindgreni jutte, "Roostevaba mõõka" ja "Röövel Hotzenplotzi", või umbes nii). Ja nüüd käesoleval suvel juhtus nii, et jäin üksinda vahtima ning laisk tuju soosis igati lastekat. Muide, "Aarete saar" jättis mulle omal ajal nii tugeva mulje, et keeldusin absoluutselt edasi "Musta noolt" lugemast. Sest teose lõppedes teadsin, et "Aarete saar" maailma parim teos, mitte miski mitte kunagi ei saa olla nii hea teos, ning seega jäigi umbes 15 aastaks "Must nool" saladuskatte alla. Ja tänavu ma viimaks kergitasin seda katet ning selgus mis.

"Aarete saar" oligi lahedam teos. Eelpoolmainit põhjustel (et lugemata) alustasin seekord lugemist "Mustast noolest". Üllatusin täielikult, et peategelane oli üdini inimlik. Tegi täielikke rumalusi ja hiljem kahetses. Näiteks kaaperdas ilmsüütu vanamehe laeva, sõitis sellega ööpimeduses kindluse alla, sai lüüa, mitmed tema mehed said surma -- ühesõnaga, täielik kaotus -- ja hülgas laeva. Hiljem kohtas seda ilmsüütut vanameest, kel polnud nüüd enam muud kui ihuriided seljas ja hing vaevalt veel eluisune, ning siis sai peategelane noor poisike aru küll, et kui rumal, egoistlik ja loll veel olla saab, sa võtad vanalt mehelt absoluutselt tagajärgedele mõtlemata laeva -- ainukese elatusallika -- käest ja lihtsalt sõidad uisapäisa sellega kuskile pärapõrgu.

Noormees kahetses ja tundis end ikka päris halvasti. Viletsasti tundmiseks oli põhjuseid muidugi jalaga segada, eelpoolmainit jäi vaid üheks episoodiks. Pidevate seikluste olemasolu ei ole mõtet mainima hakatagi -- raamat ju sarjast "Seiklusjutte maalt ja merelt".

Oh jah, ja siis oli suur ja naiivne armastuslugu, mis oli päris vahva. Kujutage ise ette, viieteistaastased näevad üksteist korra elus, misjärel vannuvad igavest armastust, truudust jamiskõikveel. Asi päädib abieluga. Tegelikult see armastuse teema ongi ehk Stevensonil viletsasti ehitatud, ülejäänud (tegelaste psühholoogia jms) on keskmisest veenvam. Või noh, üllatavalt veenev. Eeldasin väga palju vähemat.

Kokkuvõtteks oli põnev raamat, aga eimidagi erilist.

Kuna teose lõppedes püsis jätkuvalt suur laiskus kallal, avasin teose esimese poole ehk "Aarete saare". Ja kui "Must nool" oli lihtsalt tore ja kerge lugemine, siis "Aarete saare" näol on küll tegu puhta kullaga. Kõige mainimisväärsem on tegelane John Silver. Puujalaga piraat, papagoi õlal. Aga välimusest tähelepanuväärsem oli iseloom. Tema oli laeva mässuliste juht, asja organiseerija. Kuid tema oli ka kõige viisakam, lahkem, toredam, rõõmsam tegelane terve teose jooksul üldse. Ja samas oli ta veel kõige egoistlikum, isekam, piraatluses kogenuim ja mõjuvõimsaim. Pannes omadused kokku, siis viisakas oli ta selleks, et meeldida inimestele, et saada, mida tahab, et saada inimestega läbi, olles vaenlase vastu rõõmus ja lahke kuni viimse hetkeni, on ilmselgelt mõlemal poolel kergem. (Kui oleks mul vaid teos siin laual lahti, tsiteeriksin meeletult, aga nüüd ei saa ühtegi lauset.) John Silver polnud üldsegi pahatahtlik või heatahtlik, ta oli lihtsalt egoistlik. Üleni. Ta lihtsalt tahtis saada varandust ning kategooriad hea-halb polnud üldse need, millele peaks mõtlema. Ma ei tea, kuidas kommenteerida tema empaatiat. Ühelt poolt taipas suurepäraselt, kuidas inimestega suhelda, mida neile pakkuda, öelda, teha, et sõbralikult läbi saada (kas see läheb empaatia alla?), kuid teisalt kasutas julmalt kõiki ära. Enda mehi kui ka vastasolevaid. Autunne oli tal ka, aga seda rohkem oma kriteeriumite järgi. Ja väga paindlik...

Ühesõnaga, John Silver on juuli lõpust peale mu lemmik kirjandustegelane.

Siis jäi silma see, et peategelane (mis nimi tal oligi, mitte ei meenu) oli täiesti hulljulge, pöörane, segane, aga võib-olla lihtsalt mõtlematu poisike. Et kui minul oleks selline olukord, et üksik saar, piraadid kaaperdanud laeva, perspektiiv on saada surma püssi läbi, nälgides, uppudes või mõnel neljandal vastikul viisil, siis mina küll ei tuleks selle peale, et kui korraks saabub paar tundi natuke ohutumat aega (ütleme, et peaaegu igavat aega), siis läheks merele paadikesega sõitma, et vaenlasele käkki keerata. Aga Stevensonile ei saa midagi ette ka heita, jääbki üle öelda, et peategelane oli ullike, mitte et Stevenson ei tunne inimloomust või kõik on ebaloogiline. Vastupidi, Stevensoni raamatutest on kõik täiesti loogiline, ainult kohati naljakas. Ja see oli üllatus. Et päriselt ongi hea raamat, siis ka, kui paljud muud maailmaklassikad läbi loetud, kirjandusteadus kuskil äärepeale metatasandamas jne.

Käesolevaga küsin: kas see on põhikooli kohutsuslikus kirjanduses või ei? Sest mina ei tea küll miskit raamatut, mis sobiks lastele ehedamalt näitama, et raamatud on päriselt ka huvitavamad kui internet.

Norman Spinrad – Terasunelm (1998)

“Kui kõik tema ees seisid, lausus Feric: “Kas te järgnete minule küsimusi esitamata, täieliku ustavusega Heldoni ja geneetilise puhtuse üritusele ning kui kästud, siis valmis ka surema?” Vastuseks kostis heakskiitev möire. Need olid imelised poisid, suurepärane materjal niivõrd vajalikeks löökrühmlasteks. /-/ Feric vaatas väljasirutatud käte metsa enda ees ja kuulis ümber ristitud rünnakrühmlasi hüüdvat: “Heil Jaggar! Heil Jaggar! Heil Jaggar!” Feric sirutas end uhkelt välja, seistes lõõmava tule taustal sügaval esivanemate südamaal, kindlameelne, õilis kuju, suurem kui elu ise, ülim sangar.” (lk 67-68)

Head nalja tuleb hinnata ja nii tuleb hinnata ka seda Spinradi kujutletud Hitleri kirjutatud ulmeromaani “Haakristi isand” (aga Spinradi Hitler on hoopiski peale I maailmasõda 1919. a. Ameerikasse läinud emigrant, kes kukub siis ulmet kirjutama ja niisama friigilt möllama – no okei, selgemalt saab aru wiki artiklist), mis mõjub oma tõupuhtuse tagaajamisega parajalt koomilisena, justkui omamoodi segu hiljuti loetud Hilsenrathi ja Burleighi raamatutest, kõik see jabur rassiühtsus ja totter blondiinilikkus (meeste kohta üldiselt blondinalju nagu ei tehta, aga siinse teksti puhul võiks küll). Sellise raamatu lugemine äratab muidugi huvi, milline võiks välja näha tõsimeelne natsiulmekas (no mitte selles mõttes, et kui sotsrealism on paras ulme, siis ka natsirealism on samalaadne värk – vaid ikka tõelist ulmekat). (Samas võib muidugi säändne raamat olla lihtsalt loetamatult vastik.)

“Me vajame fanaatilist otsustavust kaitsta Heldoni tõupuhtust! Me vajame raudse tahtega valitsust, kes puhastaks kogu Heldoni tule ja terasega mõjutajaist ning saastunud geenidest! Me vajame välispoliitikat, mis oleks pühendunud armutult maakera viimasegi ruutmeetri täielikuks ja lõplikuks vallutamiseks ehtsa inimkonna jõududega! Me vajame sangarlikult tugevat ja kirglikult andunud parteid, mis paiskaks praeguse rämpsu võimult ning ajaloo prügikasti! Me vajame valitsust, kes on võimeline ja valmis juhtima helderi rahva võitlusse ja võidule kõikide mutantide, mõjutajate ja värdjate üle, kes on meie vastu! Heldon vajab kõikide tõeliste inimeste äärmiselt fanaatilist toetust Haakristi Poegadele!” (lk 84)

See ehk ei olnud nii mõeldud, aga teksti lugemine toob pidevalt muige suule, kõik need rituaalid ja tõupuhtuse värgid, hüüdlauselikkus ja naiivsed lahendused, no on naljakalt totter, tee mis tahad. Svastika Salk ehk SS on humoorikas leid. Ferici tegutsemine meenutab aegajalt kenasti ajalooliste natside võimuletõusu (Riigipäevahoone jäi vist siin põletamata?). Mõnusalt süüdimatu olekuga tüübid - “ahah, vaja seda teha, no teeme siis, moodustame inimpüramiide” jne, igati esirinnas on stabiilselt madal IQ (no reaalselt see muidugi pole “mõnusalt süüdimatu”). Kirjanduslikult tundub see romaan ehk õnnestunum kui Jack Barroni tekst, hea, et Spinrad näpuga ei osuta, et see on tegelt paha või too on tegelt kole, lugejal peab endal ajusid olema (ok, hiljem lugesin Whipple'i järelsõna ja see võiks panna revideerima seda lauset).

“Waffing noogutas ning kolm meest vaatasid loojuva päikese kiirtes laiuvat lahinguvälja. Nende ja Rouli jõe vaheline maa-ala oli täidetud vaenlase laipade ja purustatud sõjamasinatega. SS-i ja armee salgad alustasid selle hiiglasuure sõnnikuhunniku läbikammimist. Pidulikku vaikust rebestasid aeg-ajalt teravad automaadivalangud. Loojuva päikese punased kiired näisid moodustavat Ferici ja tema kahe paladiini ümber aupaiste ning valasid võiduka lahinguvälja üle taevaliku valgusega.” (lk 151)

Peter Jackson võiks proovida sellest raamatust efektset filmi teha, millised pompöössed stseenid ja kui palju saaks arvutiga veidraid tegelasi ja atmosfääri luua! Pseudoheroilisust on lõpuks niipalju, et mingi hetk nagu tõesti väsid, monotoonselt jätkuv absurd ja megalomaania (no mida olekski samas Hitlerilt oodata). Raamatu lõpp on muidugi selline, et oi oi oi, apolüktika ruulib ja rokib. Tore näha, et Spinradi Hitler ei pööra mingisugust tähelepanu naissoole (üks peamisi ravimeid paistab üleüldse olevat steriliseerimine), ka kloonimise puhul on jutt vaid kahemeetristest blondidest mehemürakatest, ei saagi hästi aru, kuidas need teistel planeetidel seemet levitavad (lk 220) või ei sooviks seda ette kujutleda.

“Feric leidis end koos Bestiga olevat isoleeritud keevalise lahingu ajatusse universumisse, maailma, mis oli täidetud nurjatute edasivoogavate sõdalastega, kes tulistasid automaatidest, küünistasid tankide soomust, plahvatasid põlema, lömastusid roomikute all vedelaks punaseks kördiks. Tema sõõrmeid täitis püssirohu joovastava lõhnaga segatud põlenud liha aroom. Tema kõrvad olid kurdistatud kahurikõminast, kuulipildujate turtsumisest, mootorite mürisemisest, karjumisest, röhkimisest, prääksumisest ja soigumisest. Tema ihu oli kuulipilduja otsene jätk; kuulid tundusid tapva valanguna eralduvat tema isiku sügavusest, ta tundis neid rebivat vaenlasi, kes langesid tema tuldpritsiva relva ees. Veereva tanki võbinates aistis ta roomikute alla muljutud vaenlaste kehi.” (lk 188)

Whipple'i järelsõna annab emigrant-Hitleri tekstist muidugi kena fallosliku seletuse, aga teine värk on ikka see, kui teksti lugedes mõtledki, et mingite asjaolude kokkulangemisel võinukski ehk see päris-Hitler mingit sellelaadset jura kirjutada. Mis pole muidugi eriliselt korrektne mõtlemine, aga no juhtub. Vinge raamat, kena stilistikanäide üliõpilastele.

“Vaenlase veri, mis kattis Fericit ja tema terasratsut ning voolas ojadena tema meeste mundritelt, liitis neid õigustatud võitluse pühas ühenduses. Iga võidetud toll maad oli sõna otseses mõttes samm maakera poole, kus elavad ainult pikad heledate juustega geneetiliselt puhtatõulised üliinimesed, kes on vabad isegi rassisaaste võimalusest. Iga helderi nuia all langev koletis oli üks vähirakk vähem maailma geenimaterjalis.” (lk 197-198)

ulmekirjanduse baas
õhtuleht

Tanith Lee – Itta, vastu keskööle (1993)

Arvatavasti üks stiilseima kaanekujunduse ja illustratsioonidega eestikeelne ulmeraamat – kerge sadomaso, naiivsus ja müstitsism. Kaanepilt on juba mõnusalt kirves, või siis üks pilt, kus ehmunud ent intelligentse moega lambad seisavad mäekesel, taamal öine ja udune kindlusevaremekesed (lk 17). Teretulnud camp. Nagu kirjanduslike lammaste puhul ikka kombeks, on selleski raamatus esinevad lambad ühed eriskummalised tegelased. Varjudemaailm on ehk midagi Amberi kanti? Lugu siis sellest, kuidas matriarhaadist jagu saada ja mehed oma õigele kohale ehk maailmavalitsejaks upitada. Lõpp hea, kõik hea.

ulmekirjanduse baas

mauri raus – valge maur ja tema aur (1989)

häda mõistuse pärast
Inimaju ei paindu nagu paju. (lk 3)
Kõige levinum asi maailmas on odavus, ometi seistakse ta järel sabas. (lk 4)
Nüri töö leiab kergesti andetu tegija. (lk 4)
Palgiga pliiti ei küta. (lk 4)
Andekad inimesed kahtlevad sageli oma andes, andetud – mitte kunagi. (lk 4)

tabamata ime
Geniaalseimad naljad on tehtud geeniuste kulul. (lk 8)
Igas inimeses on minestanud kunstnik. (lk 8)
Taskuräti töökoht on nina. (lk 9)
Vesi on geniaalne oma lihtsuses. Tal puudub maitse, värv ja lõhn. (lk 10)
Eestimaa suurim kalkun on Karl Kalkun, aga Reaganile teda jõuluks ei kingita. (lk 10)
Mälestused on hingetakjad. (lk 11)
Igavuse kätte pole veel keegi surnud, ometi on huvi paljusid ellu äratanud. (lk 14)
Kotka järglane ei ole kunagi jänes. (lk 14)

lutikas
Inimene, kel kunagi pole igav, on ise igav. (lk 15)
Pime silmaarst ja kurt kõrvaarst lõid lõuapooliku tummaks. (lk 15)
Tallinna metroole omistame Mihkel Muti nime. (lk 15)
Elu ilma riskita pole elu. Ainult loll ei riski, kuid tema eest riskisid tema ema ja isa. (lk 15)
Kui taktikepi tõstab Peeter Saul, siis kõlab ikka Heli Läätse laul. Kui taktikepi tõstab Valge Maur, siis kuulmata jääb Heli Läätse laul. (lk 16)
Lolli ei lasta sõtta. Tähendab, sõda on üks väga tark asi. (lk 17)

tõrksa taltsutus
Mäng on alati võluvam kui tegelikkus. Sellepärast lapsed ja mehed armastavadki mängida. Naine on ise võluv ja mängureeglitele ei allu. (lk 21)
Kui Muhamed ei lähe mäe juurde, siis läheb mägi Muhamedi juurde. Väga õige ütlus, kui tegemist on jäämäega. (lk 22)
Kui alati teed, nagu kästi, siis elad jõukalt ja hästi. (lk 22)
Süütuse kaotus on elu suur võit ja surma pankrot. (lk 22)
Proteesidega on raske hambaid kiristada. (lk 23)
Diktor on inimpapagoi. (lk 23)
Tiik on tulevase merekaru aabits. (lk 23)
Kas panna rohtu püssi või visata püss rohtu? (lk 25)
On olemas irve, mille puhul võib tõsta kirve. (lk 25)

maskeraad
Koer on kodustatud hunt, inimene on kodustatud pärdik. (lk 26)
Pikki aluspükse kannavad ka lühikesed mehed. (lk 28)

elu on unenägu
Pilvedest ei tulda alla langevarjudega. (lk 31)
Muruniitja ei võta veel vikatimehelt leiba ära. (lk 32)
Surnud on suured, elavad on väikesed ja väiklased. (lk 32)
Kui inimesed elaksid igavesti, siis nende lemmiktegevuseks saaks enesetapmine. (lk 32)
Õnneseen on see, kellel on seeneõnne. (lk 35)

libahunt
“Kõige rängem valu on hingevalu,” ulus lamba hingega hunt, kes tahtis määgida. (lk 37)
Ainult hullupaberi õnnelik omanik võib avalikult rääkida kõigest, mida ta mõtleb. (lk 38)
Et kedagi taga nutta, peab temaga koos enne naerma. (lk 39)
Püssist võib ka mitte pauku tulla, aga mis saab siis, kui miinipildujast ei tule piuksugi? (lk 40)

optimistlik tragöödia
Parem olla joodik kui poodnik. (lk 41)
Võllanali on see, kui köis katkeb. (lk 42)
Rästik saab lennata vaid kotka noka vahel. (lk 43)
Kaevik on sõduri proovihaud. (lk 43)
Tõeline luule on nagu vereülekanne haigele lugejale. (lk 43)
Kõige raudsem elukutse on viilijal. (lk 44)

suveöö unenägu
Kõige enam vajab inimene teist inimest suveöös. (lk 46)
Kahe silma vahele jääb ainult nina, olgu ta suur või väike. (lk 48)
Et teisi sütitada, peab ise põlema, aga mitte igast otsast. (lk 48)
Unistused ei peagi täituma, nad peavad olemas olema. (lk 49)
Tuhast tõusta võivad ainult üksikud. Kes oleks näinud, et sealt tõusevad kaksikud? (lk 50)

südamevalu
Loll on ka õnnelikuna õnnetu. (lk 53)
Terves kehas võib olla ka vaakuv vaim. (lk 53)
Aeg ei ole hellitanud inimesi, kuid ometi on palju hellikuid. (lk 54)
Kõik tahavad parimat ja ometi läheb kõik halvemaks. (lk 54)
Kultuur ei alga kulduurist. (lk 55)
XX sajandi suurim defitsiit on vaikus, XXI sajandil jäävad kõik korraga kuss. (lk 57)
Pisiasjadest algab põhiline, pisiasjadeta kaotab suur asi põhja. (lk 57)
Parem närida endal küüsi kui teistel hingi. (lk 58)

kosjasõit
Kui naine midagi lubab, siis ta unustab alati ära sõna “vist”. (lk 59)
Abielust teoretiseerimine on sama, mis tühjas basseinis ujumine. (lk 60)
Kära ja sära tüütavad ära, valid hoopis tasase mära. (lk 60)
Neiu, kelle hingekeeli ei puuduta geniaalne luule, on potentsiaalne vanapiiga. (lk 61)
Nüri noa saab käiata teravaks, nürinenud tundeid ei tee teravaks miski. (lk 65)

kuningal on külm
Konn hüppab ükskord ikka oma mätta otsast alla, inimesega juhtub seda haruharva. (lk 68)
Valitsejatele ei ole kunagi meeldinud valiku tegijad. (lk 68)
Rahatul pole midagi müüa – peale au. (lk 69)

Raido Saar – Ainus, mis loeb (2010)

“Ta vaatas oma peegelpildile silma. Ainult tema ise nägi selles pilgus nukrust, mis aastatega aina kasvas. Ikka ja endiselt üksi. Üksindus, mille vastu ta ei teadnud muud rohtu kui uued seiklused uute tüdrukutega. Võib-olla isegi lühike kooselu ja jälle pettumus. Muidugi teadis ta ka seda, et just need seiklused kasvatavad lõppedes tasapisi, aga järjekindlalt seda nukrust veelgi. Surnud ring.” (lk 8)

Raamat algab kui pikaleveniv märg unenägu, kõik on nii ideaalne ja vapustav, perfektsete inimeste unelmate kohtumine, tõesti nagu muinasjutt või kerge camp (aga ometi ei tahaks nii kergekäeliselt campiks nimetada, see on ikkagi püha tiitel), tõeline naistekas nooremapoolsele lugejale. Las Vegas! Swarowski! Miami! Gucci! Freetown! Jack Daniels! London! Ja kapo ja Võru. See, kuidas lõpus 4 inimese saatused kokku kolksuvad, on muidugi vapustav ja uskumatu ja wunderbar, aga noh, kuidas muidu fantaasiameeli kõditada? Plussiks on igati lühikesed peatükid ja lihtne keel, nende uskumatute seikluste taustal on nii hea hinge tõmmata ja kogetut seedida, ja siis tagasi sukelduda tunnete ja seikluste pöörisesse. Naiivne elurõõm, Seppoga võrreldes tõesti teine äärmus, sellised lugemised tekitavad vähe karussellise tunde ja arusaamatuse eksistentsis. Huvitav, kui palju on tahtlikku või tahtmatut klišeede jäljendamist, või mis täpselt sundis sellist teksti kirjutama.

facebook
õhtuleht

Norman Spinrad – Torgi Jack Barronit (2010)

Kena armastuslugu sellest, kuidas üksteisele ideaalsed mees ja naine taas kokku saavad ja armastus puhkeb fööniksina õide ja koos võideldakse erineva eduga maailma kurjuse vastu kuni lõpuks leiab nende lugu üpris shakespeareliku lahenduse. Aga millised tunded! Milline armastus! Milline hellus ja kangelaslikkus! Ja lihtsalt puhas seks (sest tegemist ideaalse paariga, millal muidu inimesed igati klapiks?).

“Võim on meeste rida, mõistis ta. Tibi, kellele meeldib võim, kes seda tõesti mõistab, osutub viimaks ikka meherollis lesbiks. Võim on kuidagi riistaga seotud; naisi häirib võimu puudumine, teda häirib riista puudumine, ta mõistab võimu ainult siis, kui mõtleb nii, nagu keegi, kel on võimu. Võimul on omaenda meesterahva moodi ajataju: mees võib oodata, plaanida, planeerida aastaid ette, salalikult võimu koguda ja siis seda kasutada heategude tegemiseks – kui ta on seesmiselt hea nagu Jack –, nagu püüaks hea kepiga frigiidset tibi rahuldada, rahustada end, hoida end tagasi, kui peab, kuni naine on lõpuks valmis tulema. Meeste moodi armastus, meeste moodi viibega mõtlemine, kalkuleeritud emotsioonide kogum ja vaid siis, kui aeg on õige, mitte nagu naine, kes peab kõike tundma kohe hetkel, mil see juhtub – hea, paha, armastus, vihkamine, riist tema sees. Nagu mehele meeldib keppida naist, meeldib naisele saada kepitud. Kas see on kõik, mis meie vahele tuli, Jack? Kui mina olin hetkes elav naine, sina aga mõtlesid tulevikumõtteid?” (lk 116-117)

Või hoopis lugu võimust ja sellega kaasnevast pasarahest. Selle raamatu kohta sai eelnevalt üsna palju reklaami nähtud, mistõttu tegi suhtumise üsna ettevaatlikuks. Et küüniline ja sünge ja mis kõik veel. Noh, seda ta ongi, aga tagantjärgi jääb sutt arusaamatuks, millest selline omaaegne ilmumisjärgne trall – lõpp on ikkagi enamvähem eetiline (kuni viimaste lehekülgedeni ootasin, et ehk tuleb veel mõni saatusepöörak, aga ei, lugu jookseb ikka oma loogilise lõpuni). Järjekordne lugemiselamus hipijärgse mentaliteedi küünilisusest või lohutust edasiarendusest (Illuminatus, Thompson jne) või ka aimamisi nagu omamoodi tagumikkukeeranud “Jah, härra minister”, kus olustik palju morbiidsem.

Tralli surematuse ümber on iseenesest võõras või ka elukauge lugeda. Veider, et kui tegelased mõtlevad surematuse puhul miljoneid aastaid (!) elu, siis arvatakse, et kõik püsib enamvähem staatiliselt samana, ikka saab saja miljoni eest iga nelja aasta tagant presidenti ära osta jne (lk 209) – millest selline lausrumalus? Pagana mandridki roomavad aja jooksul edasi, rääkimata muust kergemast inimkonnaga seotud progressist (“Accelerando” ütleb hei).

Spinrad pole tegelaste teadvusvoogude kirjeldamisel just eriline meister, aga noh, käib kah. Selline tekst nõuaks ehk poliitiliselt ebakorrektset tõlkijat, kes väljendukski loomulikult nii nagu raamatu friigid lajatavad igasugu helladel teemadel (noorpõlvest mäletan kui sõnaosavalt igasugu tänavakaagid väljendusid – sellist plahvatuslikku leidlikkust (reageerida tuli ju välkkiirelt) polegi nagu hiljem suhtluses kohanud). Mitte et tõlkijale miskit ette heidaks, paistab, et autori põhiaur on kulunud loo jutustamisele. Lihtsalt mõni hetk võinuks ehk olla veel särtsakam. Kas Silmakirjatseja Teddy on võrsunud mõnest Kennedyst?

Igal juhul, huvitav ja painav tekst, vastikult tänapäevane. Raevukalt eetiline raamat on tore ja lohutu.

ulmekirjanduse baas
sex, drugs and great books

Raivo Seppo – Paradiisia Vabariigi hiilgus ja ... (2010)

Esimestest lehekülgedest peale pahvatab näkku poeetiline grotesk, ja nii kõik 288 lehekülge. Seppo huvitavaks omapäraks on ehk tavapärasest laiema sõnavara kasutus, ei oska pakkuda, kust need pärinevad või tegemist omaloominguga. Tekst on pagana tihe või õigemini täistuubitud, lugemisel on iga dialoog kui väike lohutusauhind. Mõned kuud tagasi sai üht Seppo raamatut proovitud, aga jäi pooleli; seekord arvasin, et kui ikka romaan tänapäevast, siis peaks ikka lugema. Aga jah, raamat pole just minu veregrupiga, ambitsioonid tunduvad olevat suured, aga teostus on mu jaoks kuidagi eioskagiöeldamis. Võibolla on tekst hoopis baroklik või baturinlik, võibolla mitte, minu mõistmine selle kõrguseni ei küündi. On tajutav, et autor on suure hooga proosat loonud (mis küll võis olla see viimane piisk, mis lükkas kirjutama?), aga nii tormiliselt, et ühe romaani asemel võinuks kirjutada 3-4 lühiromaani (Basilio tegevusse ilmudes tekib hetkeks tunne, et nüüd ehk saab suuremalt tormitsemata edasi lugeda, aga ei, peagi vajutatakse taas punn põhja). Peatükisiseselt võinuks ehk teksti natuke eraldi lõikudeks liigendada (muidugi, eks see ole autori enda asi; lihtsalt lugejana oleks neid paljusid tegevusliine nii kergem jälgida). Huvitav oleks lugeda selle raamatu kohta mõtestatud teksti.

Noh, selline on ametlik reklaamtekst, ei oska ise rahuldavalt seda sisu kokku võtta:
Kuulsust, võimu ja rikkust ihaldav blondiin niidab meesterahvaid nagu loogu, nende hulgas ka rohkelt selle maailma vägevaid. Meelelahutuskeskuse juhina saavutab ta sellise mõjuvõimu, et tema asutusest saab juriidiliselt iseseisev Paradiisia Vabariik. 
Seega satub blondiin äri- ja poliitikasümbioosi keskpunkti, mida väljastpoolt kaunistavad kõlavad fraasid. Blondiin ei märka, kuidas kaob käest tema unelm, sedagi ei märka ta, millal ja mitu korda müüakse teda ennast maha. Ta näeb, mida soovib, ja selles valguses ei paista algsed eesmärgid enam pingutusi väärt. Tema kui superseltskonna esindaja isu on suurem… Õilsatel eesmärkidel alustatud äriprojektist tehakse asjalikus-asjalises maailmas kattevari hoopis teistsugustele püüdlustele.
Muuhulgas sekkuvad tegevusse Ameerika ja Venemaa kõrged võimukandjad ja mis kõik veel. Kuidagi liiga palju on kokku kuhjatud; seks, poks ja võimumängud. Täiesti raamatuväline küsimus, aga miks küll on viimasel ajal selline tunne, et poliitikut nähes tahad vanduda ja olla neile ebameeldiv, mis neil viga on.

Kir Bulõtšov – Perpendikulaarne maailm (2010)

Kui avalugu “Mäekuru” tundub algul selline noortekas ja tekitas teatud nõutust, siis poole pealt hakkab tekst üha avarduma (ulmebaasi arvustused annavad loost kena ülevaate). Midagi sarnast on Tarlapi avalugu, ainult et too võiks olla siinsele justkui eellooks. Lõpp on igati kena, võibolla on sel inimsalgal isegi lootust. Nimilugu on toredalt algav fantaasiaperestroika Gusljari linnast (Zinovjevi “Katastroika” hulbib ehk samas ookeanis), millel on paralleelmaailmaks vastupidine isikukultuslik kolgas (noh, umbes nagu hirmuunenägu Valgevenest), kus teisiktegelased on oi kui tagurlikud. Heas mõttes venelik must huumor (huvitavalt segane määratlus, aga noh, las siis olla), neid Gusljari jutte võiks veelgi lugeda.

“Lõunalauas avas ta televiisori kohaliku programmi. Näidati ühiskondlikku kohut Peredonovi üle, kes oli autobussipileti tänavale visanud. Proküror nõudis Gusljarist väljasaatmist, kaitsja rõhus ea ja kuulsusrikka eluloo peale. Kurjategija nuttis südantlõhestavalt ja lubas end parandada. Piirduti range hoiatusega. Siis vesteldi seersant Pilipenkoga hulkuvatest kassidest. Pilipenko arvas, et probleem on saanud alguse meie ebapiisavast armastusest kasside vstu. Kui kassi hellitada, ei lahku too kodust.” (lk 124)

Nii nimilugu kui kolmandat oopust - “Tõrge-67” - võiks päris julgelt soovitada igale ulmekaugele vene kaasaegse kirjanduse huvilisele. Tegemist siis mõnusalt jabura tekstiga sellest, kuidas Oktoobrirevolutsiooni 1967. a. juubeliüritus järjekindlalt ja peatumatult kiiva kisub, ja no ikka totaalselt kohe. Sigavinge lugu, kindlasti üks viimase aja koomilisemaid lugemiselamusi. Juhused, käpardlikkus, potjomkinlus ja nüri lollus moodustavad igati loomingulise kompoti ehk näidisrevolutsiooni nurjumise; mingil arutul moel tundub, et selline lugu võinukski soodsatel (õigemini ebasoodsatel) asjaoludel juhtuda. Väike paralleel ehk Jerofejevi Venitška osalusel toimunud kolkarevolutsiooniga, ainult et kui seal tõukus möll spontaanselt alkoholismi rohujuuretasandilt, siis siin on kõik kõrgemate instantside poolt viksilt orgunnitud. Ainult et läheb väga kõvasti nihu... Aurora paneb litaka hoopis Smolnõile ja Lenini osatäitja taritakse varguses kahtlustatuna soolaputkasse. Ja need Kerenski hurmavad silmad! Omamoodi kahju, et viimast (või ka teist) teksti ei avaldanud mõni suurem kirjastus (või kasvõi Loomingu Raamatukogu), saaks tõlge teenitult vähe laiemat tähelepanu.

ulmekirjanduse baas
nerdland
ulmeseosed
trakyllmaprokrastineerinj2lle