Michel Houellebecq - H. P. Lovecraft. Maailma vastu, elu vastu (2016)

Loomingu Raamatukogult huvitav tõlkevalik - ühelt poolt igati elitaarne (Lovecraft!), teiselt poolt pop (Houellebecq!). Kui muidu võinuks sellist tõlget oodata Orpheuse Raamatukogult (kus ilmunud kaks Lovecrafti raamatut), siis teatavasti käib LRi sugulasele väljastpoolt inglise või vene keelt tõlkimine üle jõu.

Peale selle essee lugemist on minu arvamus Lovecraftist ikka ühtmoodi segaduses kulmu kergitav, pigem jõudsin ketserlikule järeldusele, et võibolla on Lovecrafti loomingu puhul tegemist YA kirjandusega. Olen ta tõlgetega kokku puutunud alles kolmekümnendates ja seni ei mõista pea sakraalset tuhinat, mis selle autori austajatel on. Nagu Houellebecq tunnistab, sattus ta Lovecraftist vaimustusse 16-aastaselt, kui tekstidega esmakordselt kokku puutus - mina lugesin sellises vanuses Remarque’i ja Hašekit; takkajärgi ei soovi ma näiteks Camus “Võõrast” uuesti lugeda, et mitte noorusemuljet rikkuda. Aga progressiivne osa noorsoost, see sukeldus Lovecrafti ning on senini tema ulmade vangistuses. Ent nüüd keskealisena esmakordselt kokku puutudes… no ei saa aru, mis siin võiks olla erilist - pigem võiks seda pidada keskpäraseks või vanamoodsaks kirjanduseks, mis ei hiilga just kunstilise teravusega.

Houellebecq näiteks leiab, et see just tuligi autorile kasuks, kui ta loobus oma tipp-perioodil karakterite loomisest; et teoste peategelasteks jäävadki vaid käpiknukk-Lovecraftid. Või et see Uus-Inglismaa puritaan ei hoolinud teksti toomast naisi ja raha, mistõttu teosed ongi nii eripärased. Või et rassiviha, see aitas Lovecrafti loomisel õigesti üles piitsutada, see toestas oh nii kosmilise õuduse loomist. Muidugi, milline huvitav autor on läbinisti normaalne, just kiiksudest ja vastuoludest sünnibki hea kirjandus (ja vastukaaluks tuhat korda enam grafomaaniat).

Nagu algul öeldud, jääb mulle Lovecrafti fenomen peale seda raamatut pigem mõistatuseks edasi (või olen jätkuvalt ükskõikne). Muidugi saan aru, et kosmilised hirmud võivad olla osa iga inimese mõttemaailmast, aga et kas just Lovecraft oskab neid tõhusalt esile manada… see ei hakka mu peal tööle. Aga eks Houellebecqi mõttelend on nii mõnelgi korral mõjus ja on Lovecraftiga tutvujatele huvitavaks sissejuhatuseks.

“Inimene, kes armastab elu, ei loe. Ta ei käi tegelikult eriti ka kinos. Öeldagu mis tahes, kunstiline maailm on ligipääsetav üksnes neile, kellel on kergelt kõrini. 

Lovecraftil oli natuke rohkem kui kergelt kõrini.” (lk 11)

loterii
laiapea
trakyllmaprokrastineerinj2lle
reaktor
tilda ja tarakanid

Michel Houellebecq – Saare võimalikkus (2015)

Houellebecqi romaani lugemine pole just suurem lõbu ega mõnu. Loosunglik, tihe tsiteeritavus, kõle pessimism ja järelejätmatu provotseerimine, selline vastu voogav tingel-tangel on üsna väsitav. Samuti name-dropping, mis eeldaks lugejalt kümne ja enama aasta taguse kultuuri ja Prantsusmaa olude mäletamist, tõsi küll, see on peamiselt teose esimeses pooles. Tekst on häiriv või ärritav vastavalt maitsele.

Lugu jaguneb kaheks, kenasti vahelduvad kummagi poole peatükid. Esimene pool on koomik Davidist, kes elab tänapäeva näruses maailmas. Teine lugu on Davidi kahest järjestikusest kloonist (kui üks kloon lõpetab elutegevuse, alustab seejärel järgmine 18-aastase kehas, raamatu esinevad kloonid on jõudnud 24. ja 25. isendini – kuidas see taassünd nii kiirelt toimub, jääb selgusetuks), kes kommenteerivad oma esiisa tegemisi ja mõtteid (kuna see on oma eluloo kenasti kirja pannud) ning elavad neohumaanide elu kahe (?) tuhande aasta pärast tulevikus. Koomik pole just elurõõmus inimene (see olevat koomikute puhul tavaline), kes on lükanud üha provotseerivamate töödega oma tähelendu kõrgemale. Kuni viimaks on David materiaalselt täiesti kindlustatud ja mees leiab oma neljakümnendatel elusaastatel, et tal pole enam huvi ega jaksu selle masendava tööga edasi tegelda. Ühtlasi saabub tõdemus, et nüüd on ta ka vana. Ja eakus, see on lõpp. Naine pole enam see nagu mõned aastad tagasi tutvuse algul, kas neil üldse tõelist armastust oligi. Mõne aja pärast satub David kokku noore armukusega, kellega kogeb veel võimsaid lihalikke hetki, kuid seegi ajutine nähe – sellele naisele on ta üks seiklus teiste seikluste seas.

Neil mandumise aastatel saab ta üha lähedasemaks ühe üsna jabura ususektiga, mis jutlustab individuaalsust, hedonismi ja taassündi. Selleks tegeleb sekt klooniuuringutega – eesmärgiks siis elada niikaua kuni tõelist elujõudu jagub (neljakümnenda, viiekümnenda eluaastani?), siis planeeritult surra ja lasta kloon ellu äratada. Ja nii kloonide vaheldumisega saavutadagi surematus – või no vähemalt nii kauaks, kuni taevast tulevad Maa peale tagasi elohimid (kes/mis on sekti järgi kunagi maapealse elu loonud). Kloone on geenmuundatud, neile on eluks vajalik päike ja soolane vesi. Nagu selgub, tabab tulevikus Maad ränk tuumasõda ja muud kataklüsmid, ent need kloonid jäävad püsima ja neist on saanud neohumaanid – Maale on alles jäänud käputäis taasmetsistunud inimesi, kes elutsevad oma räpases ja võikas eksistentsis.

See on nüüd romaanist umbmäärane ja segane kirjeldus (muidugi jäid kirjeldamata olulised hetked ja teised tähtsad liinid). Ühelt poolt Danieli võrdlemisi... provotseeriv elu ja naudinguteotsing, teiselt poolt ihadeta kloonide steriilne eksisteerimine. Mõlemal puhul armastusetus; arusaamatus, mida eluga peale hakata. Koomik nüpeldab lääne ühiskonda ja selle moraali ning noorusekultus, oma osa saavad ka juudi ja moslemi kultuurid. Ja no muidugi seksuaalsus kui inimkonna alustala, ja võimalused rahuldamiseks. Eks siis autor provotseerib edasi ja nii mõnigi olukord on vastuvõtmatu – aga selline see lääne ühiskond on, üha tuimenevaid meeli tuleb turgutada aina äärmuslikumalt.

Sellest lähtuvalt on Houellebecqi kujutatav tulevik... lohutu (postapokalüptiline, düstoopia?). On neohumaanide pesad, kus nad ühekaupa elavad ja soovi korral omasugustega suhtlevad. Erilist huvi selleks pole, sest noh, seksi pole neile vaja, on vaid intellektuaalsed nö vajadused oma esivanemate mälestuste uurimiseks (ja sellest lähtuvalt enese loomiseks, ka kloonid kirjutavad detailselt üles oma elukogemusi) – millest kasvab välja mõistmatus meieaegse ühiskonna toimimise kohta. Steriilsed neohumaanide kaitstud alad, mille ümber laiub metsikus, kus halvemal juhul elavad metsistunud inimesed, inimjäänused tuumakatastroofide ja sellele järgnenud kataklüsmide ajastust. Inimesed elavad neohumaanidega üsna samas võtmes – ka neile pole vajalikud elujõudu kaotavad isendid, kes siis hävitatakse ja näiteks süüakse ära. Ja nii edasi. Neohumaanid võiks meenutada pisut Tarlapi urfüüte (jajah, nood hoopis lõbujanulisemad ja pealegi kuue jäsemega; huvi pärast võiks keegi võrrelda kummagi autori nägemusi inimkonna toimimistest).

Autori nägemust olevast ja tulevast on terav ja lohutu. Ja vastik ja ebamugav. Natuke naiivne tundub visandus islami usu kokkuvarisemisest sarnaselt nõukogude režiimi lagunemisega; või selline prantslasliku sekti üleilmne võidukäik – kuigi nagu Lotman on sedastanud, siis perifeeriast tulevad impulsid, mis muudavad tsentrit. Eks alati võib mõelda, et autoritel on kõige selle negatiivsuse juures miski oma, peidetud positiivne programm (kasvõi McCarthy “Tee” puhul), aga selle romaani puhul... nagu hästi ei usu. (Ses suhtes on huvitav Vikerkaares ilmunud Houellebecqi surmakäsitlus, mis näeb lõpplahenduses headki või nii.)

“Ma nägin nüüd selgesti, kuidas võtab kuju cosa mentale, viimne piin, ja sel hetkel võisin ma lõpuks öelda, et ma sain aru. Seksuaalne nauding pole mitte üksnes nii rafineerituse kui vägivalla poolest üle teistest naudingutest, mida elu võib pakkuda; see pole mitte üksnes ainus nauding, mis ei kahjusta organismi, vaid aitab hoopis selle vitaalsust ja jõudu hoida parimas vormis; see ongi tegelikult ainus nauding, inimelu ainus tegelik eesmärk, ja kõik teised naudingud – olgu need siis seotud rikkaliku toidu, tubaka, alkoholi või narkootikumidega – on üksnes naeruväärsed ja meeleheitlikud kompensatsioonid, tillukesed enesetapud, mida ei juleta õige nimega nimetada, katsed hävitada kiiremini keha, millel polnud enam ligipääsu ainsale tõelisele naudingule. Niisiis oli inimelu korraldatud kohutavalt lihtsal moel ja paarkümmend aastat pilnud ma oma stsenaariumite ja sketšidega teinud muud kui tiirutanud ümber tegelikkuse, mida ma oleksin võinud väljendada paari lausega.” (“daniel1, 25”, lk 293)

tilda ja tarakanid 

Michel Houellebecq "H. P. Lovecraft: Against the World, Against Life" (2008)

"Those who love life do not read. Nor do they go to the movies, actually. No matter what might be said, access to the artistic universe is more or less entirely the preserve of those who are a little fed up with the world.
   As for Lovecraft, he was more than a little fed up. In 1908 at the age of eighteen, he suffered what has been described as a "nervous breakdown" and plummeted into a lethargy that lasted about ten years. At the age when his old classmates were hurriedly turning their backs on childhood and diving into life as into some marvelous, uncensored adventure, he cloistered himself at home, speaking only to his mother, refusing to get up all day, wandering about in a dressing gown all night.
   What's more, he wasn't even writing."

Selle asemel, et laskuda HPLi vaimustusesse, käsitleks selle prantslasest kirjaniku esseed. Leidsin selle juhuslikult Rahva Raamatust ja jätsin riiulile, teiste raamatute kuhja alla. Pole mitu aastat Lovecrafti lugenud ja  mõtlesin, et seekord oleks huvitav selline pool-elulooline essee ära lugeda. Peale selle loen hetkel ühte tänapäevast HPList inspireeritud kogumikku, mida järgmisena arvustan. Selle raamatu pealkiri on aga juba nii kõva, et hakkasin lugema õhinaga.
   HPL on väga rebel, aga selline, keda ei saa kommertsiks muuta. HPL ei mässa kapitalismi, demokraatia või muude suurte liikumiste vastu, vaid inimkonna eksistentsi vastu üldisemalt. Ja mitte ainult inimeste, vaid kõigi elusolendite vastu. Nagu tema lugudest selgub, ei vaata ta elu peale eriti heatahtlikult vaid pigem haletseb seda hetkelist eksistentsi ja tajub selle taga kaootilisi jõude, mis iga hetk meid minema võivad pühkida. Prantslane võtab kokku tema loomingu olulisemad punktid ja põhjused, miks HPL midagi sellist võis mõtelda ja teha. Autor on ise suhteliselt otsekohene ja ei ilusta ega vabanda midagi, kuigi vahel on kuidagi... igav. Ma ei tea, miks. Võib-olla oleks see olnud põnevam lugemine nooremana, kui esimest korda HPLi tekste avastasin.
   Tegelikult on see essee täis võrratuid tsitaate, kuid esee on ainult pool raamatust. Teiseks pooleks on meistriteosed "Call of Cthulhu" ja "Whisperer in the Darkness". Houellebecq kirjeldab, kuidas HPL on kestev ja legendaarne mõju, miks ta kirjutised jäävad kestma ja üldse purustab sellise "ah-järjekordne-õuduka-kirjandus" mõttelaadi, mis osadel profaanidel HPLi kohta olla võib. Tema looming on kõrgem pilotaazh ja mul on alati seda lugedes mõnus snoobilik tunne. Sest HPL oli ka snoob ja tema maailmavaade oli kompromissitu... Temas on midagi prohvetlikku, black metalit ja unenäolist. See konkreetne raamat aga on kui mõnus, lühike kondenseeritud elulugu ja ülevaade, mida loevad kindlasti ka fiktsiooni mittearmastavad inimesed.

Michel Houllebecq - Elementaarosakesed (2008)

Täna,
27. märtsil 2009 käis ta varajasel õhtupoolikul Galway postkontoris. Ta saatis oma uurimustöö ühe eksemplari Pariisi Teaduste Akadeemiasse ja teise Suurbritannias tegutsevale ajakirjale Nature. Selle kohta, mis edasi juhtus, puudub igasugune kindlus. Tõsiasi, et tema auto leiti Aughrus Pointi vahetust lähedusest, viis mõtted loomulikult enesetapule - seda enam, et ei Walcotti ega ühtki keskuse tehnikut ei näinud seesugune lõpp tegelikult üllatavat. “Temas oli midagi kohutavalt kurba,” kinnitas Walcott, “ma arvan, et ta on kõige kurvem inimene, keda ma oma elu jooksul kohanud olen, ja tegelikult tundub sõna “kurbus” mulle veel isegi liiga mahe: pigem võib öelda, et miski oli temas hävitatud, täielikult laastatud. Mul on alati olnud mulje, et elu oli talle ristiks kaelas, et ta ei tundnud enam vähimatki sidet ühegi elava asjaga. Ma arvan, et ta pidas vastu täpselt nii kaua, kui kaua tal oma uurimistööde lõpetamiseks vaja oli, ja et mitte keegi meist ei suuda ettegi kujutada, kui suurt pingutust see temalt võis nõuda.”
---
Paljud ütlused tõendavad, et teda võlus too läänemaailma kõige kaugem punkt, mis oli alati mähkunud liikuvasse mahedasse valgusse, kus talle meeldis jalutada ning kus, nagu ta kirjutab ühes oma viimastest märkmetest, “saavad üheks taevas, valgus ja maa”. Me arvame, et Michel Djerzinski läks merre.