Neal Asher - The Rhine's World Incident (The Mammoth Book of SF Wars, 2012)

 

Asheri lühilugu Polity vastu mässajatest, kel soov külvata hävingut ja kaost … ning mitte jääda vahele Polity tehisintellekti turvateenistusele. Organiseeritud plahvatus justkui õnnestub, samuti õnnestub põgeneda, kuid justkui pääsemise asemel algab mässuliste väga kummaline rajalt maha võtmine - selgub, et Polityl on mässajate kohtlemiseks veel hullemaid tehnilisi “vidinaid” kui need ette kujutasid.

Jutt on siis asherlikult adrenaliinirohke ja küllastatud erinevast vägivallast, rääkimata siis tulevikutehnika võimalustest. Oleks muidugi huvitav teada, kuidas see jutt sobitub Polity romaanide tegevustikega, tundub kahtlane, et see võiks olla täiesti autonoomne lühilugu.

Raul Sulbi – Orioni vöö 1 (2020)

Igati kiiduväärt tõlkeprojekt ja loodetavasti ei jää see Orpheuse Raamatukogus ainsaks selliseks. Siin avaldatud lühiromaanid ja jutustused on kõik osad autorite suurematest maailmadest (Xuya, Greatship, Polity), nendele nii eelneb kui järgneb erinevas mahus tekste, mida nagu võiks tunda … aga ausalt öeldes on need eestindused eraldivõetavatenagi nauditavad (mulle küll tundub, et Reedi ja Asheri lood avavad omi maailmu laiemalt; de Bodardi puhul ei oska kommenteerida).

Kogumiku lood on küllaltki eripalgelised – de Bodard pakuks midagi nüüdisulme austajatele, Reed vast klassikalisema ulme sõpradele ning Asher ulmemäruli pooldajatele (nii võttes jääb minu jaoks Greatshipi lugu vähe tavapäraseks; kuid seda vingem on Asheri puhastustuli ja kogumikku avav Xuya müstika). (Eksole.)

Kiita tuleks sedagi, et raamatukujundus on normaalne; ei saanudki täpselt aru, keda sellise tervemõistuslikkuse eest tänama peaks.

Aliette de Bodard: Pisarais Pärlite Tsitadell 6/10

Robert Reed: Mees kuldse õhupalliga 5/10

Neal Asher: Tulnukarheoloogia 6/10



ulmekirjanduse baas

Neal Asher – Tulnukarheoloogia (Orioni vöö 1, 2020)

Asheri teksti olen kunagi lugenud, sellegipoolest oli igati mõnus seda eestikeelses tõlkes uuesti kogeda. Gabbleduck on plämapart? Miks mitte … kujuteldamatu võõrik on ta ikka.

Autor on puhtalt actioni peal väljas ning seegi tekst pakub erinevaid adrenaliinilakse. Tegelased on ikka üliolendid, kes pistavad rinda teiste üliolenditega ning peale üldist märatsemist ja hävingut roomavad varemete alt välja. Nii ka selles jutustuses.

Oleks muidugi huvitav lugeda mõnd Asheri romaani eestikeelsena – kui mälu ei peta, siis „Prador Moon“ on üsna õhuke ja kronoloogiliselt Polity sarja algusse paigutuv … kuid raske on kujutleda, et Sündmuste Horisondi koostajad jaksaks autoritasusid maksta ja kuidas siis õigesti tõlkida kõike seda võõriksõnavara. Ja no kes seda ostaks.

Ahjaa, lugu on siis sellest, et üks närune salakaubitseja tahab inimsoo vihastele vaenlastele pradoritele maha müüa tulnukarheloogilt röövitud mälusalve, mis peaks sisaldama … plämapardi intellekti varasalve. Plämapardid lasid endil nimelt ajud puhtaks rookida, et mitte lasta end hävitada viirusel, mis ründab tehnoloogiat kasutavaid elusolendeid (ja mis pühkis kaks tsivilisatsiooni, mis olid plämapartide eellaste kaasajal tegutsemas). Mälusalvestise leidnud ja sellest ilma jäänud (tumeda minevikuga) tulnukarheoloog vannub verist kättemaksu ning asub seda salakaubitsejat jälitama, kes aga oskab end hullemate jamade otsa kukutada. Tulemuseks siis asherlik märul.

Mnjah, peaks ikkagi Asheri romaanide lugemist jätkama.

ulmekirjanduse baas

Neal Asher - Softly Spoke the Gabbleduck (The Year's Best Science Fiction 23, 2006)

Asheriga on see probleem, et va autor suurt ei mõtle harju keskmise inglise keele oskusele - teksti on põnev lugeda, aga kolmandik kujutletust jääb kujuteldamatuks, kuna puudub vastava sõnavara oskus.

Selles loos on siis peategelaseks jäljekütt, kes pakub oma teenuseid planeeti külastavatele jahituristidele - nimelt arvatakse, et seal planeedil elutseb müütiline gabbleduck, kuigi keegi seda elukat näinud pole. Seekordse jahiseltskonna juhtideks on tüütult rikkad inimesed, kes ei oska õieti midagi arukat teha. Probleem tekib siis sellest, et need hoolimatud tüübid koksavad metsikus looduses maha ühe kohaliku nö kaitsealuse isendi, misjärel need isendi kaaslased röövivad järgneval öö tapja tapetud isendi asemele… ja läheb lahti üks pidev trall, mille lõpuks ilmub välja gabbleduck. Kes oma arusaamatu käitumisega tekitab peategelasele ja ta kaaslastele õige ohtlikke olukordi.

Gabbleducki välimus jääb mulle senini enamvähem hoomamatuks suuruseks, nüüd selgub mu üllatuseks (või küsimus on mälus), et sel on koguni mitu paari jäsemeid, välimuselt nagu mäest King Kong või midagi. Aga põhivõlu on gabbleducki kõne, mis on rõõmsalt tõlkimatu (sest pudikeel on ikka nunnu jne). Kuivõrd ühes Asherilt loetud romaanis on gabbleducki tausta vähe seletatud (romaan on ilmunud hiljem kui see jutt?), siis on muidugi igati armas sellise destruktiivse monstrumi asjatamine.

Kui natuke järele mõelda, siis on ehk tegu Asheri kõige rahulikuma tekstiga, mida olen lugenud - fantastiliste olendite arv on üsna hoomatav, inimeste modifikatsioonid on enamvähem tavaulmelised, kasutatava tehnika kujutlemine ei tõmba jalge alt just vaipa ära. Oh imet. Aga ikkagi… ei saa kõigest aru.

“Apparently, linguists who have loaded a thousand languages into their minds despair trying to understand gabbleducks. What they say is nonsensical, but frustratingly close to meaning. There’s no reason for them to have such complex voice boxes, especially to communicate with each other, as on the whole they are solitary creatures and speak to themselves. When they meet it is usually only to mate or fight, or both. There’s no reason for them to carry structures in their skulls capable of handling vastly complex languages. Two-thirds of their large brains they seem to use hardly at all. Science, in their case, often supports myth.” (lk 458)

ulmekirjanduse baas

Neal Asher – The Other Gun (The Mammoth Book of Best New SF 27, 2014)

Et siis Asher oma tuntud headuses – maailm, mis on täidetud väga erinevate olenditega, keda/mida on tuunitud kõiksugu tehnoloogiatega. Maailm, kus seksi pole vaja, sest inimsarnaseid olendeid paljundatakse või aretatakse või kuidas neid erinevaid protsesse nimetadagi.

Paari Asheri romaani olen varem lugenud, see tekst paigutub aega, kus Unity ja Pradori on sõlminud vaherahu… aga mängus on veel kolmas liik, kes rahust hoolimata soovib Pradori olendid hävitada (sest pradorlased korraldasid selle liigi kallal paraja genotsiidi) – seda biorelvaga, mille Unity enne vaherahu jõudis valmis teha ja mis osutus Unity meelest niivõrd hävitavaks, et rahu jõustudes lasid selle hävitada. Aga see kolmanda liigi esindaja (hüüdnimega Klient) usub, et seda relva on võimalik taastada – ja Prador hävitada!

Eesmärgi saavutamiseks on Kliendi võimuses Tuppence’i nimeline inimolend, kes kunagi osales selle biorelva loomises ja nüüd on Kliendi poolt uuesti surnust üles äratatud. Tuppence on relvaosade leidmise nimel aastaid kosmoses seigelnud, üksjagu vägivalda kogenud ja põhjustanud jne. Viimastel aastatel on tal kaaslaseks endisest striptiisitarist ja jäljekütist ümberehitatud sauruselaadne olend Harriet, kes vahel käitub vähe kummaliselt. Ühesõnaga, järjekordsete ebaõnnestunud retkede kutsutakse Tuppene ja Harriet Kliendiga kohtuma. Ja juhtub… nagu Asheri puhul ikka kombeks, midagi võigast.

Asheri kujutatud maailm on selline, et pool kujutatust jääb mu ajule kujuteldamatuks (paistab, et ajakirjakaanel on kujutatud just selle loo kaks peategelast, mu kujutluses on küll vähe… futuristlikumad); kõik need modifikatsioonid, tehnilised uuendused ja disaini eripärad. Selgusetuks jääb, millise romaani taustal võiks see tekst areneda. Kuid noh, selline… trans- või posthumaanne tekst on igal juhul loetav.

ulmekirjanduse baas

2014

Aasta lugemiselamusteks oli ehk Neal Asheri ja Joe Abercrombie loominguga tutvumine. Kui aga rääkida 2014. aastal ilmunud raamatutest, siis otseselt polnudki sellist teost, mis pannuks vaimustusest ohkima. Eesti kirjanduses nagu midagi ootamatult löövat ei ilmnenud, tõlkekirjandus oli parimal puhul tuntud headuses, ulmevärk podises vaikselt ning ajaloo- ja aimekirjandus ei põrutanud kruvisid valla. Aga vast ei oska hetkel miskit tahta ja eks ole veel nii mõnigi meeles mõlkuv raamat lugemata.

Alljärgnevalt siis kümme teost, mis praegusel hetkel takkajärgi mingit emotsiooni tekitasid. Kui nüüd ikkagi aus olla, siis ehk üks raamat jäi säravama emotsiooniga meelde, aga ei hakka seda eraldi välja tõstma, las siis teosed ole alfabeetilises reastuses.

Gottland

Hüpe. Zoonoosid ja järgmine üleilmne pandeemia

Kuidas me kõik reas niimoodi läheme

Kuningate viimane argument

Lenni

Naiseotsing

Päikese impeerium

Siniveri

Sõdur Ivan Tšonkini elu jaebatavalised seiklused. Puutumatu isik

Vareste pidusöök. Teine raamat

Neal Asher – Prador Moon (2008)

Raamatus on siis juttu Polity ja Pradori vahelise sõja algusest, vaevaliselt selgub tuleviku meiesugustele, et Pradori laevadel on selline turvis, mis muudab nende kosmoselaevad raskelt hävitatavaks. Ja veel hullem, need monstrumid avastavad inimliha hüva kulinaarsuse. Ning ühtlasi püüavad pradorlased aretada vangivõetud inimesi neile sobilikeks orjadeks – tõsi küll, selles raamatus on vastavate katsetuste tulemuseks katsealuste 100% suremus (ja tõdemus, et inimesed ei tarvitagi lõpnud liigikaaslasi toiduks – milline raiskamine). Paistab, et Asherile meeldib tegevustikku valgustada läbi mitme vaatenurga – nii saavad sõnaõiguse nii Polity tegelased, Pradori vallutajate ninamees kui ka Polity vastu mässaja (kes on ühtlasi pradorlastega mestis, kuigi viimaks saab temagi aru, et pikka pidu pole mässajatel Polity vaenlaste poolt oodata), niisamuti paar kõrvaltegelast.

Raamatu sündmustik areneb selles suunas (sest põnevust peab ometi kruvima), et peale esmakohtumisel raginal puhkenud sõjategevust saavad Polity planeedid tappa – ja seda otseses mõttes, kui pradorlased loobuvad nende allutamisest ja lihtsalt pommitavad planeedid sodiks. Probleem läheb hullemaks, kui paistab, et pradorlased tahavad hõivata politylaste runcible tehnoloogia, mida inimkond kasutab AI-de juhtimisel kosmose megavahemaade läbimiseks – ja nii võiks juhtuda, et vaenlased ilmuksid otse Polity koduõuele (kuigi jah, Pradoril puudub tehisintelligents, mis neid Polity transpordisõlmi töös hoiavad). Niisiis asuvad head tegelased runcible jaamu kaitsma ja pahad tegelased neid omakorda vallutama.

“As he returned towards the station, Immanence ran diagnostics to check his own ship for damage. There was some, but not enough to concern him. Clattering his mandibles in Prador laughter he reckoned this war would be an endless source of pleasure for him.” (lk 44)

Nagu öeldud, on tegemist kronoloogiliselt varaseima Polity romaaniga ja nii on pradorivastane sõjatehnika lahingute käigus alles kujunemas ning Polity AI'd on vägagi hädas pradorlaste tõrjumisega, saati siis võitmisega – ent õnneks on kangelasi, kes aitavad viimasel liinil vastu pidada; muuhulgas Jebel Krong, kellest on juttu ühe teise romaani kangelase lapsepõlves. Omamoodi on huvitav lugeda Asheri nägemust sellest, kuidas üks võõrtsivilisatsioon võiks oma silme läbi inimesi näha – mingil ülimustal moel võiks pradorlaste inimkatsed natuke naljakadki näida (ent see oleks tõesti väga musta huumori näide). Noh, tõesti, kui inimkeha hakkida, siis see kipub elujõudu kaotama.

Eks Pradori puhul tekib küsimus, kui suur osa energiast läheb sisepoliitisele heitlusele, kuidas nad siis jõudu leiavad välisele laienemismissioonile. Või noh, võõrtsivilisatsiooni elujõulisus ei saagi olla meile mõistetav?

ulmekirjanduse baas

Neal Asher – The Technician (2011)

Raamatut on raske kokku võtta ja alljärgnev sarnaneb pigem sonimisena mingi ... ainetel. C'est la vie.

Kunagi oli mitmeid kõrgelt arenenud võõrtsivilisatsioone, mis siis rohkem või vähem miljoneid aastaid tagasi lõpetasid eksisteerimise – arvatavalt seepärast, et üks neist tsivilisatsioonidest lõi nö viirusrelva, mis viis kokkupuutel teise tsivilisatsiooniga selle enesehävituseni. Selle paha-paha tehnoloogia loodi Jaini nimelise tsivilisatsiooni kodusõja käigus – Jaini enam pole, aga kuskil on ikka alles jääke sellest imerelvast ja muuhulgas Polity juht-intelligentsid on seepärast ikka väga-väga närvis.

Atheteri tsivilisatsioon tegi kaks miljonit aastat tagasi Jaini viirusega kokkupuute kartuses otsuse end ise hävitada, lastes taandada ellujäänud isendid end gabbleducki nimelisteks loomadeks, kes siis olelevad Masada planeedil. Kui inimesed viimaks seda planeeti asustama hakkasid, avastavad nad gabbleduckid ja nende mõistatuse – nende ajud on mitmeid kordi suuremad kui sellistel elajatel olla võiks, aga pole mingit märkigi, et nad seda enda suurt aju kuidagi kasutaks ja pigem on nad irratsionaalselt segased (tõsi küll, vahel need gabbleduckid justkui verbaliseeriks midagi ajuvaba – aga miks, selgub raamatu lõpus). Ent kuna Masada loomastik on niiehknaa veider, siis mis seal ikka.

Atheterid kandsid hoolt, et nende tsivilisatsioon takkajärgi mõistuslikule tasemele tõusta ei saaks (sest eks oli neidki, kes ei nõustunud enesehävitusega) – selleks elavad planeedi maapinnas miskid elukad, kes jahvatavad sealse maa sisemust läbi (mis on ühtlasi kaitsevõte selle vastu, et Jaini võimalikud jäänused Masadal saaks hävitatud) ja planeedi pinnal uitavad biomechidest sõjadroonid, mis hävitavad/õgivad surnuid gabbleducke. Masada võimsaim olend on endine Atheteri sõjadroon nimega Technician, mis tegeleb pagan teab millega – igatahes on ta seda teinud võibolla juba kaks miljonit aastat. Ja välimus on tal õige inetu.

Kuid-kuid-kuid, see pole veel kõik, ühtlasi on kuskil tähtede vahel peidus peamine relv, mis kannab hoolt selle eest, et atheteridest midagi mõistuslikku ei areneks (relv kui selline olevat Marsi suurune kobakas). See kaitsesüsteem on viimase miljoni aasta jooksul pidanud kaks korda sekkuma – kui Technician püüdis taasluua endale atheterist peremeest (paugu tagajärjel muutus ta segaseks; kuid see lahenes siis, kui...) ja kui eelmises loos tegeles lindpriist tehisintelligents Penny Royal süllekukkunud Atheteri mälusalvestusega. Penny Royal tehti seepeale sõelapõhjaks (kuid sõjadroon Amistad pani ta hiljem osaliselt kokku) ja see Atheteri “ellu astunud” tehisintelligents maandas end Masadale ja sulgus seal kaitstud eraldatusse.

Oeh. See on eellugu, mis on siin esitatud suurte lünkadega (jäigi arusaamatuks, mida paganat ajas üliolend Dragon – või oligi tal lihtsalt soov Masadal actionit teha?). Ühesõnaga, lugu läheb käima sellest, et Polity võtab Masadal peale seal tekkinud segadust võimu üle. Ja Technician töötleb millegipärast üht meest ja jätab ta ellu – senikuulmatu fakt! Mis see õieti on, mida selle välikirurgilise operatsiooni käigus kontideni nülitud mehesse siirdati? Kas tõesti mingit... Atheteri värki? Mees lapitakse kokku, ent ei julgeta ta aju kallale minna – kes teab, mis võib juhtuda või mis selle käigus hävida võib. Polity tehisintelligentsid otsustavad oodata, kuni mees mentaalselt kargud alla võtab ja saab aru, mida on Technician tema kallal teinud. Möödub kakskümmend aastat ja mees on ühtviisi segane jms. Aga siis... läheb sündmustik pöörisesse ja tulemuseks on see, et kaks miljonit aastat peidus püsinud Atheteri-hävitaja asub kiirkorras Masada poole teele... arvatavalt plaaniga, hmm, olla hävitav.

“'Have you considered telling them the truth?'
'Considered and rejected. They would ridicule the idea that a two-million-year-old machine is on its way here quite likely intent on turning them all into brainless animals – the ease of rule of an informed populace does not apply here. Perhaps in another fifty years they'll be sufficiently educated to listen to us.'” (lk 421-422)

Veelkord, raske on toimuvat lühidalt, või mis veel hullem, selgelt kokku võtta. Asher vaatleb toimuvat läbi inimeste, inimmodifikatsioonide, tehisintelligentside ja niisamuti selle Atheteri-hävitaja silme läbi. On vandenõud, mis sirutuvad aastatuhandete ja valgusaastate taha. Technician võiks ehk olla allusioon Simmonsi Veristajale. Või noh, üldse on raske kujutleda, millise välimusega kõiksugu olendeid või ka inimsoo järeltulijaid on siin kirjeldatud (noh, koledaid?).

Asheri maailm on kuidagi... tehnitsistlik või hingetu. Keskkond pole selleks, et seda status quo hoida, see on dekoratsioon, mitte loomulik keskkond. Meeste ja naiste vaheline kirg piirdub seksiga, mingeid sügavamaid tundeid või soove Asheri tegelastel pole (no see raamat on võrreldes eelmise lugemise inim- või golemiseksiga üldse seksivaba, vaid Grantil ja Sandersi puhul on juttu miskistki kontaktist), inimesed lihtsalt eksisteerivad mingite oma ülesannete või ideaalide täitmise nimel; ollakse malenupud tehisintelligentside või võõrolendite käes (muidugi, siin esmapilgul erandiks Tidy Squad). Tulevik, mis peabki olema teistsugune, kuid samas ka väheke lähedane meie moraalinormidele (sest muidu oleks üldse raske tegelastega sarnastuda). Eks samas ei saa väita, et Asheri maailma inimeste igapäevaelu oleks kindlasti kardinaalselt midagi muud kui meie kogetav argipäev – lihtsalt pole võimalust seda näha, sest loo tegelastel on pidevalt punn põhjas oma ülesannete täitmise või maailma päästmisega.

Ei saa niisamuti tunnistamata jätta, et nii mitmelgi korral tuleb endal sein ette inglise keele mõistmisega ja seepärast ei saanud Asheri loodu mu kujutelmades täisvisualiseeringut. Aga omal moel põnev oli küll.

ulmekirjanduse baas