Maarja Kangro - Viimane tango Kiievis (Looming 3, 2025)

 

Veider tekst. Kuni puändini ei saanud ma õieti aru, miks selle pidanuks Loomingus avaldama, samas muidugi puänt ise lõi hoopis uue reaalsuse.

Kolm luuletaja ja ühe luuletaja vend sõidavad Kiievisse, et siis seal luule-esinemisi teha (PEN-klubi värk). Aga noh, nagu peategelane Iti arutleb, mida on õieti temasugustel luuletajatel vene agressiooni all kannatavatele ukrainlastele, mis on nendel esimese maailma muredest. Igal juhul, Lvivist sõidetakse öörongiga Kiievisse, seal majutatakse nad hotelli, edaspidi ringkäik Butšas ja Irpinis, järgnevatel päevadel ootamas järgmised ekskursioonid ja esinemised; vahelduseks Kiievi suurlinnaelu enne komandanditundi.

Ja siis tuleb puänt.

Muidugi, kui mõelda, siis eks selline luuleturismi kirjeldamine peabki lugejat nüristama oma tühisusega, et siis sellevõrra ootamatu puänt pääseks tugevamalt mõjule. Eks Kangro on varem kirjutanud Vikerkaare ajakirjas oma Ukraina käikudest, aga pole seni kahjuks neid lugenud. Eks see luuleturism on kahtlemata luuletajatele endile vajalik, lihtsalt väljaspool seda seltskonda on see vähe sisutühi ja eks see kirjeldus tekitas ka mõningast vastumeelsust teksti enda vastu.

Igal juhul, soovi korral loetav Loomingu kodulehelt.

Maarja Kangro - Eberhardi peer (Looming 5, 2023)

 

Ajakajaline lugu sellest, kuidas Vana Euroopa ei mõista Värsket Euroopat ja selle suhet Venemaaga, mis siis eriti valus Ukraina sõja taustal.

Tegevus leiab aset mingil järjekordsel rahvusvahelisel kirjanduskonverentsil, mille olulisus pole kuidagi usutav osalejatelegi, aga eks konverentsiturism on osa elustiilist või nii. Eestlannast osalejal viska siibrisse, kui järjekordne põliseurooplane targutab asjadest tavapärases westsplainingu mallis. Tobeda juhuse abil õnnestub aga see lääneeurooplaste kamp vähe häbistatuna end tundma panna (vaata pealkirja, eksole).

Ei tulegi ette, et mõni eesti autor oleks pealkirjas kasutanud peeru-sõna (no kindlasti eksin). Kui kogu jutt oli muidu üsna selline kirjandusmeluline literatuur, mis mõjus vähe … blaseerunult, siis teksti viimane lõik on kogu eelneva taustal väga hea ja lööv (noh, asi, millest tundsin puudust Lilli Luugi loo puhul - kus aga tekst ise hoopis pingelisemalt kirjutatud). Viimase lõigu meeleolumuutuse eest võinuks teksti kõrgemalt hinnata … aga ma pole kunagi miski konverentsiturismi kirjanduse fänn olnud.

Maarja Kangro - Läti lipp (Eesti novell, 2020)

 

Eks see ole vana tõde, et loomemajades pole teps mitte lihtne teha loomingulist tööd. Autor kirjeldab üht juhtumit Läti Ventspilsi majas: elu on nagu on, aga vahel tahaks lätlast ka. Kui aga satub ette sobiv lätlane, selgub, et lätlane on emotsionaalselt seotud ning enese katsuda laskmisest ei taha kohe üldse kaugemale minna. Loo peategelane ei anna alla ning püüab kena lätlast ikkagi ära vedada … aga see polegi nii lihtne.

Kangro tuntud headuses ehk lugeja ei pruugi end eriliselt mugavalt või turvaliselt tunda, aga ometi tahaks teada, kuhu see hinge ja keha road movie võiks välja jõuda. Naine, kes tahab oma tunge rahuldada ning seda üsna otsekoheselt, mitte läbi lillede ja õhkamiste. Tegu pole just katarsist pakkuva looga, aga eks ajju võiks jääda puremiseks ehk nii mõnigi mõttetera.

Tekst loetav ERRi kultuuriportaalist.

Maarja Kangro: Minu auhinnad

Loen Kangrot ja mõtlen, kui vinge - kui väga targad ja blaseerunud olid need Teised Noored Naised (mitte et praegu, aga ka mina olen kunagi noor olnud, isegi veidi hiljem kui Kangro) ehk siis autor ise kunagi. Ja nii enesekindel: kui polnud võistluse esikoht, oli läbikukkumine? Kurat, mina olen ikka veel ka äramainimise üle juba absurdselt rõõmus ja tänulik!

Kuskil 50. lehekülje paiku ütleb tekst nagu, et Aino Pervik on tema ema.
Leheküljel 80 selgub, et sain valesti aru: ema on hoopis Leelo Tungal.
Kesiganes neist kahest: see igatahes selgitab.
Selgitab tema skeenes sees olemist ja "ainult esikoht on piisavalt hea!" suhtumist. Aga see tähendab, et tal on hoopis teistsugused probleemid kui minul.
Kui mina ei suuda uskuda, et keegi võiks mind kusagil märgata ja ma ei unune neil meelest niipea, kui silma alt kaon, on mul raske päriselt sisse elada suhtumisse, kus on piinlik, et "esinesin magedalt". Kurat, ta räägib autoritega, keda tõlgib! Käib neil külas! Kirjavahetus ja kallimad ja Itaalias elamine. Mis tähtsust on sellel esinemisel, mida keegi väga ei kuulnud-näinudki?

Mis kusagil on siuke elu ka või?! See tundub nii peenutsev - ja muidugi asjaosalisele endale nii normaalne ja üleoldav.
Ei saa öelda, et ma (lugedes esimesi peatükke) seal Kangro noorusea teadlikkust ja haridust ei märkaks ja hindaks - aga see tema toonane on suund, kust mina nii umbes 21 aastaselt kõrvale pöördusin, sest see tundus liiga eblakas, eputav ja kõle. Sisutu, aga paljude keeruliste sõnadega garneeritud.

Ja kuskil mu sees on: "Nojah, aga auhindu oleks rohkem saanud. Võibolla isegi esimesi kohti!" Mitte ei oleks nagu mul praegu: "Oi, nomineeriti! Nii et keegi märkas! NII LAHE!!!"
Kade? Ei, aga raamatu esimese osa häbenematu (ja eneseirooniline, sellest ei saa üle ega ümber. Teatud taseme enesevaatlusvõime juures on ALATI "mina ise" muuhulgas ka veider ja naljakas jälgida) hinnangulisus tekitab tunde "Aa, tema meelest ma ka ei ole (toonase tema meelest ei olnuks) piisavalt inimene ja kirjutaja, jah? Peaksin olema teistsugune, praegu olen "raha" jaoks liiga elitaarne, aga "vaimueliidi" jaoks liiga rahvalik, ah, mh?"
Paari ülejala repliigiga väljendab Maarja Kangro ka üleolekut "uussiiruse" suhtes ja samas täpselt seesama uussiirus, ainult keeruliste sõnadega ja vahel märgisüsteemidest rääkides, paistab välja ka tema tekstist. Ma olen tipsy driver, vahtige!
See on ilmselt meelega, ent ikka on kuidagi halb tunne - mitte päris solvunu oma, ent peaaegu.
Kuigi ka mina olen "uusiiruse" jaoks veidi liiga kujundi- ning vormiteadlik (olnud, nüüd on see juba lahkunud luulevool).

Esimese raamatu lõpupoole tulevad sisse juba ka üldisemad (metateemad) arutelud auhindade, žüriide ja "kuidas nii sai juhtuda?!" üle.
"Kuidas nii sai juhtuda" pole Kangro küsimus, vaid hüpoteetiline kultuuripubliku reaktsioon ühele või teisele auhinnajagamisele.

Pean ütlema, et mina pole kultuuripublik. Pole iial isegi mõelnud, kas laureaat on ikka peapreemiat väärt.
Teatud inimestele neid antakse ja kui auhinna saab üks neist, on: "Ahah."
Kui auhinnasaaja on keegi, kes esimest korda sai: "Ahah, nüüd on temagi auhinnatute-tulevikus auhindu saavate ringi vastu võetud. Nojah!"
Elik auhinnatud kirjanikuks saada on mu jaoks umbes nagu Sirbist arvustatud olla - sul on võimalik sinna ringi sisse saada, kui väga veab. Aga kord juba ringis sees, on edaspidi kergem.
Samast asjast on ka raamatus kirjutatud, tõsi, seal räägitakse luulefestivalidel osalejatest.

Kui lugesin, KUI palju on Eestis kirjandusauhindu, hakkas suisa kurb.
Miks mina olen saanud neist nii vähe osa? Kas ma olen mingi nõme siis või???
Edasi siiski tuli seesama "võitja võtab kõik", mille üle eelmises lõigus ohkasin, ja tõdemus, et nõup, see ei ole ega saagi olla kuidagi "õiglane".

Tegelikult pidanuks Kangro mälestusi žüriis olemisest olema piinav ja õudne lugeda, sest need on valdavalt sellest, KUI jabur see töö on.
Aga ei olnud. Ma olen ise ka korra kirjandusžüriis olnud (ulmejutuvõistluse oma) ja no me ikka püüdsime olla ausad ja õiglased ja üksteise punkte ei teadnud enne enda omade edastamist jms. Nii et ma ikka loodan, et žüriid enamasti üritavad teha nii hästi, kui oskavad, ja ei koosne baleriinist, kirjanikust ja näitlejast, kes valivad aasta teadustööd.
ENAMASTI on žüriid ikka veidi adekvaatsemad.

Raamatu teist osa lugedes, kõigest argisest paar sammu eemale jõudnud ja silmi pilgutanud, hakkasin küll mõtlema, et krt. Tõesti. Miks see auhindade värk üldse kunsti juurde kuulub? Mis värk?! Ja kuidas siis nii, et auhindu nii palju on? Et devalveerumist vältida, oleks ju vähem parem?
Lugesin ja lugesin ja leidsin vastused.
Ise. Nagu küsimusedki esitasin, eks ole. Enda sees. Ega mu vastused polnud tingimata "õiged", aga vähemalt annab Kangro lugemine materjali, mille najal mõelda.

Näiteks blogiauhindadestki. Miks, kes, kellele, miks see teema inimesi erutab jne.

ERR
Sirp
Goodreads
EPL
Marcalt maailmale
Keel ja Kirjandus
Manni lugemisblogi
Postimees
Sulepuru
Kohustulikult vabatahtlik kirjandus

Maarja Kangro – Heureka (2008)

Kangro on niisugune autor, kelleta oleks eesti nüüdiskirjandus hulga vaesem. Olgu luule või proosa, ikka saab lugeja ühe intellektuaalse litaka vastu pead ja naeratab kohmetult – sest noh, tegemist pole mingi lugeja labase irriteerimisega, siin on konstitueeritud autori sõltumatus lihtsast maitsest. Muidugi, selline on vaid minu kujutelm Kangro tekstidest: see on publikust sõltumatu loome (iseasi, kas näiteks „Puuviljadraakon“ kuulub sellesse sängi).

Iga tahes, lugejana ei pea autorit heaks kiitma või maha tegema, see kulgeb omasoodu. Ja mis peamine, sa ei pea kindlasti olema doktorikraadiga humanitaar, et kasvõi näiteks sedagi luulekogu kogeda. Ja see kujunduselemendina kasutatud fotomaterjal … on omal moel lööv.

PROSOPAGNOOTILINE VABADUS

Printsess põeb prosopagnoosiat!

Näopimedust! Pasun hüüab!

Psühhiaater, mitte kojanarr.

Nägusid trükitakse juurde.

„Tere, kes te olete? Minu poolest

olete vaba. Kas rõhute kedagi?

Esindate riiki, kus mehed ei saa haridust ega tohi

katmata näoga käia, sest naised mäletavad?

Olge rahu: tsüklid on lühikesed, minu

Maailmas pole ressentiment’i ega alandust.

Varsti lihtsalt ei tea ju, mis nägu on allikas.

Valu on, aga kui viie minuti

kaugusel nuia pole, olete pääsenud.

Sünnin iga päev uuesti,

omalunastus, purskan.

Või mäletab ohtlik loodus teisiti?“

Väikeses Eestis näitab kirjanik

koolis lastele Lenini pilti.

„Jaa, muidugi!“ vastavad lapsed.

„See on ju Konstantin Päts.“

(lk 9)

PAISUMINE

ma sallin

ma sallin sallijat

ma sallin sallija sallijat

ma sallin sallija sallija sallijat

ma sallin sallija sallija sallija sallijat

ma sallin sallija sallija sallija sallija sallijat

ma sallin sallija sallija sallija sallija sallija sallijat

see pole lihtne õhupall

kui ta puruks läheb, kostab midagi

muud

(lk 28)

TOIDUST KESK-JÜÜTIMAAL

Vanasti olid siinsete küngaste

ja rabade asukad

kakskümmend sentimeetrit lühemad

kui rahvas kogu ülejäänud maal.

Soisel pinnal ei kasvanud midagi,

süüa polnud, lambad ehk.

Nii ta räägib, see kunstnik. Rüüpame köögis veini.

Olen just lugenud Schopenhaueri kohta.

Tema arvas, et väike kasv soosib geniaalsust:

nii on aju verevarustus parem.

Kunstnik valab juurde.

Nüüd nad kasvavad, need lapsed, nad on nii pikad.

Elu on hea ja pime on tahe. Vein läheb libedalt.

Mõõdan kunstniku jalgu.

Kahtkümmet sentimeetrit

ta minust küll pikem pole.

(lk 54)

Maarja Kangro – Vello (Mullast oled sa võetud, 2013)

Kangrol on siin maaelu kogumikus väike suvine peoõhtulugu Vellost, kes on maamees. Purjus ja õige eesti mees, kelle üle linnavurledel hea naerda, kellest võiks näiteks hea dokfilmi teha, lasta mehel rääkida asjadest nii nagu need on (lk 183). Aga Vello ei saa naljast aru. Vello tahab suhelda, aga linnavurled on teistsugused, libedad. Nad ei võta elu täiega, tõsiselt, nad on kunstlikud. Purjus ja pettunud Vello otsustab neid üles raputada, teha pauku.

“Tõusen. Tuigun. Õhk on niiske ja täis seda kevadet, mis kohe saab täiskasvanuks ja muutub enesestmõistetavaks. Mis inimvanusele võiks see vastata? Kakskümmend viis? Isegi rukkirääk laulab juba, tema laul nagu lonkaks veidi rütmi. Komistan, Erik astub mu kõrvale ja teeb, nagu tahaks mind sõbramehelikult toetada, aga ma äigan talle, umbropsu, ja jälle kostab see teaterlik häältekahin. Mitte et ma inimest vähem armastaksin, aga loodust armastan ma rohkem, mõtlen ma. Ei, see pole päris õige. Inimesed. Keegi ei teinudki täna pilti.” (lk 185)

Nojah, niipalju kui maaelu kogumikku lugesin, siis polnud ühelgi autoril preemiaväärilisi õnnestumisi (kuigi jah, kogu raamatut läbi ei lugenud); ka see tekst on Kangro loomes ehk va harju keskmine. Eks Vello sise- ja välisilma vastandlikkus ole huvitav, kuid teisiti võttes vähe klišeelik. Või kuidas keegi loeb.

Maarja Kangro – Dantelik auk (2012)

Kangro on viimastel aastatel eesti proosa üks kvaliteedimärke – tahad kindla peale minna, loe Kangro lühiproosat (kuulu järgi olevat luulegi hea). Ja tõepoolest, miks mitte – tekstid on löövad ja ei jäta tuimaks; mingil juhul ei saa öelda, et juttude sihtgrupiks on vaid haritud tegusad naised – see on kirjandus kriitikutele ja säravatele humanitaaridele (ning inimestele, kes tahavad olla... keegi). Igal juhul, enne raamatu lugemist polnud kahtlust, et mingil moel need tekstid raputavad sisemist tuimust, ning nii oligi – tekstid ei pruugi “meeldida” ja võivad liivapaberina mõtlemist kriipida, ent mingil juhul ei pea kahtlema, et tegemist on hea kirjandusega.

Kogumiku parimad on ehk nimilugu ja “Homaarid kahele”, mis vast teravamalt seostuvad kõiksugu inimlike suhte- ja olemisprobleemidega ning nii mõnelegi suhtejamaga lugejale võiks need mõjuda häirivalt, teravdavasse peeglisse vahtimisena. Näiteks nimilugu paari lahku kasvamisest – enam pole midagi, mis tõsiselt teises erutaks, suhe on tühi ja igav ja seetõttu lõpuks ärritav. Homaaride puhul võiks kiuslikult nalja visata hormoonide üle, aga ei, see oleks väär. Kangro pole autor, kes punnitaks lugudele puänti kiskuda ja seega võibki öelda, et ta tekstid on kui kestev argipäev oma üles- ja allamägedega (tõsi küll, eks kirjandus elatub rohkem allamägedest, millest muud ikka suurt kirjutada on). Erandiks on ehk “Žürii” oma veidi grotesksema ainekäsitlusega (pole ka otsest peategelast), mis on autori kohta kuidagi sutt suvaline tekst.

“Jah, ühte ma teile ütlen: ärge eelistage öeldamatut öeldavale, ärge fännake müstilist vaikust, ärge uskuge sanctum silentium'i! Sest ma ütlen teile: kõige selle tagant võib lõpuks paista ainult – igavus, igavus! Jumala nimi, mis on öeldamatu – võib välja tulla, et see on ühtlasi jama nimi! Ma hoiatan teid, just Jama Nimeks võib öeldamatu ühel hetkel osutuda. Ah, ligimesed. Otsige endale kaaslane, kellel on keel; muidugi mitte logorröiline kaaslane – hoidku saatus teid selle eest. Aga otsige keegi, kes on reageerimisaldis, ja seda ka verbaalselt. Tingimata ka verbaalselt. Viga, viga on mõelda, et keel meid kastreerib, oi, misukene viga.” (“Dantelik auk”, lk 2)

maaleht
sirp
sirp
bukahoolik

Maarja Kangro - Kurat õrnal lumel (2006)

Leidsin selle enda üllatuseks Apollo taganurgast "kastist"- sealt, kus on nö huvitavad leiud, ehk siis allahinnatud ülejäägid ja muu selline kraam. Tõttöelda pidasin seda juba ammu läbimüüduks. Aga ega kõik raamatud mahugi päris-letti ära, saati siis mõni pool aastakümmet tagasi avaldatud luulekogu. Või nagu Kangrogi kenasti leheküljel 10 ütleb: "mõni inimene on ilus / ega teda alati nähta / mõnel on annet / ega sest saada ju alati teada" ("Võsanarkissos ootab puuke"). Kangro annet on muidugi nähtud, seda salata ei saa. Tõenäolisem on muidugi, et juhuslikult kadus üks eksemplar kuhugi riiulite vahele ära ja nüüd aastaid hiljem leiti see inventuuri tehes üles, aga mis sa selle ühe eksemplariga ikka peale hakkad, enam riiulisse tagasi ju ei pane. Aga hüva, olgu nii või olgu naa- rõõm on igatahes lugejapoolne.

"rasvased ja rohelised
nagu minu mõtted
olid lõuna ajal pilved
oleksin tahtnud nad ära süüa
nagu koer oma okse
tõesti, vaene koer,
vaesed mu mõtted-
aga nii ei jää vähemalt jõledat hunnikut läve ette maha"
(27)


"VÄIKE SÕDUR, KÜLMUNUD KONDOOM

helehalli mere äärest,
mille servad olid jääs,
leidsin külmunud kondoomi,
tillukese, justkui lapsemõõtu
kõva liiv ja kahkjas vesi
olid juba unustanud
nende jaoks käis kõik ainult uuesti

tere, väikese printsi kondoom!
õbluke, ennastsalgav sõdur.
külm on, kiiged kõõksuvad.
räägi mulle-
väike prints oli ilus ja soe?
teda usuti, vaadati härdalt
sina pidid end vahele heitma
nagu kirjavahemärk,
keda ei austata,
ent usaldatakse
pidid hoidma paigal maailma
hoidma printsi mälestust
oma elu hinnaga!
erilise austuseta
ent küll usaldades viskas
prints sind siia maha,
ja kui keegi ei osanud oodata,
väike sõber, heitsid sina
hõrgu saagi merre?
praegu on veel november,
aga hallis amneesias meri
laulab, mulle tundub, unes
juba veidrat laulu

väikese sooja printsi, püha vaimu kondoom,
kurb sõdur, kes külmus liiva-
praegu lähen ma tagasi,
istun soojas ja ootan.
lõunalauda võib ühel päeval
kosta mere võimas laul.
kui ei kosta, ei unusta ma
sind ikkagi. mitte kunagi."
(38-39)

aahh. romantika.

Maarja Kangro – Puuviljadraakon (2006)

Enne kui Kangro kriitikute lemmikuks sai, kirjutas ta hoopistükkis lastele draakonist. Hirmus? Hirmus. Veider, et naisautoritele ei anna Gojira teema rahu, ikka üks falloslik jurakas peab maa peal ringi tampima ning ohtralt tuld ja sodi välja sülgama. Lugu siis järgmine – põllutööde käigus lohistatakse mingi munajas kivi põllu äärele ja ajapikku see soojeneb päikese käes ja üks hetk koorub vupsti salaja pisike draakon, kes vudib kohe Õuna kuningriiki värskelt küpsenud õunu ahmima. Ja sealt edasi Pirni ja Ploomi ja Banaani kuningriiki, jättes enda järele laastatud puuviljaaiad. Oh häda! Ei keegi talle vastu saa! Maailm on killustunud ja pole korporatsiooni, mis oma huvide nimel selliseid banaanivabariike oma võimu all hoiaks. No ühesõnaga, probleem missugune, peagi pole millestki veini valmistada, rääkimata vähemtähtsatest asjadest. Kogunevad kuningad ja otsivad lahendusi, aga miski ei sobi! Lõpuks ühe aruka poisi õhutusel loobuvad pisiriigid draakoni tapaplaanidest (sest tõepoolest, tuumapomm võib maamunal nii mõndagi ebameeldivat põhjustada) ning purakas puuviljadraakon meelitatakse üksikule paradiisisaarele, kus teda nüüdsest siis puuviljadega toidetakse ja vahtimas käiakse. Ja nüüdsest maksustatakse kõiki kuningriike ühiselt draakonimaksuga.

Loo õpetusiva on lihtne ja selge – lapsed, ärge sööge inimliha, see teeb paksuks. Puuviljadraakon teab.

õpetajate leht

postimees

Maarja Kangro – Ahvid ja solidaarsus (2010)

Päris elavalt ja hästi kirjutatud proosakogu nooremapoolse kultuuritöötaja suhetest ja põrkumistest välismaal ja kodumaal välismaalaste ja kodumaalastega. Kultuuriväärtused, kulinaaria, kepihimu. Igati naksakas proosa, terav ja mõtlemist ärgitav; naine kui nõrkade meeste hirmuunenägu, ühesõnaga – priima. Parimateks ehk nimilugu ja “48 tundi”, nõrgemad tundusid vast “Kunstimuuseumis” ja “Glabro”. Vaatan, et lehearvustustes on toodud võrdlusi Viidingu viimase proosaraamatuga, tõepoolest võib see olla nii, Kangro on kindlasti loetavam. Näpuotsaga naisskandaalsust ja haritlaste vabameelsust, mida veel ühelt raamatult nõuda. (No kui, siis see gorillakaan on kole.) (Mitte et gorilla ise oleks kole, lihtsalt kaan on selline, et ei kutsu lugema.) (Miks Itaaliast ei tule head muusikat? My Cat Is An Alien võibolla, aga pole eriti tutvuda ja huvituda suutnud sellest veel.)

“Selle Gloria Gaynori loo ajal otsustasin, et kutsun Olle tantsima. Noormees keeldus: ta olevat juba liiga palju õlut joonud, et adekvaatselt jalul püsida. Vaatasin ta sõpru, ka nemad paistsid kultuursest joomisest üsna küpsed. Andsin endale aru, et selles seltskonnas mulle tänaöist tibu polnud. Need olid seda sugugi mitte haruldast tüüpi mehed, kes tahavad pigem turvaliselt omavahel juua kui juhuseksiga riskida. Nende loomusättumused hoiavad muidugi maailmas ka palju halba ära, seda ei saa salata.” (lk 158-159)

kiiksu lugemisarhiiv
bukahoolik
sehkendamine
danzumees
vikerkaar
ekspress
sirp
trakyllmaprokrastineerinj2lle
segane maailm
nloeb
lugemissoovitus