Neil Gaiman - Kõigest jälle maailma lõpp (Suits ja peeglid, 2021)

 

Tagasi Cthulhu teemasse, seekord segatuna Zelazny “Üksildase oktoobriöö” inspiratsiooniga (omamoodi kahju, et ma ei suuda pidada Zelaznyt huvitavaks autoriks). Talbot tuleb Innsmouthi, et maailmalõppu ära hoida - seda peaks siis tekitama ookeanisügavustes olelev olend, mida selle Innsmouthi jüngrid kutsuksid sobival planeetide seisul hävingut külvama. Talbot … ei soovi seda. Ta on libahunt, kes otsib oma surma, aga noh, surm ärgu olgu miski ookeaniõuduse põhjustatu.

Nojah, igati noir jutt, kõik need viskijoomised ja salapärased kaunitarid ja mustvalged kurjamid. Talbotiga jätkab sellele tekstile järgnev proosapoeem (?) “Rannahunt”, kus siis Talbot lahendab Los Angelesi rannaelu segava ookeaniõuduse saladuse.

ulmekirjanduse baas

Neil Gaiman - Shoggothi Vana Pentsik (Suits ja peeglid, 2021)

 

Humoorikas lugu Cthulhu ainetel ehk ameeriklasest jalgsimatkaja tutvub Inglismaa rannikueluga, mis ei vasta sugugi turismiteatmikus kirjeldatavale. Pigem … vastupidi. Pettunud matkaja satub viimaks ühte väiksesse kohta nimega Innsmouth, mille kohalikud olud on võrreldes varem külastatud kohtadega päris okeid. No on küll vähe konnanäolised ning räägivad mingist ookeanis lebavast jumalast ja maailmalõpust, aga ikka võib õlut nendega juua. Koguni nii palju, et hommikul avastab matkaja end mujalt kui Innsmouth … ning seda kohta pole üldse korraga kuskil, ka turismiteatmikus on vastav lehekülg välja rebitud.

Tegu pole Gaimani ainsa töötlusega Cthulhu ainetel, nii avaldab Tor.com traditsioonilise jõululoona selle teksti. Päris lõbus on lugeda Innsmouthi kohalike kriitikat Lovecrafti kirjutamiseripärade asjus (kunagi tegin postituse Lovecrafti nö õudust toonitavatest sõnadest), ega vist muud moodi polegi võimalik seda Cthulhu värki lugeda (omakorda meenub Charles Strossi humoorikas lugu “Poiss ja tema jumal”).

Tekst loetav Reaktori lehelt.

ulmekirjanduse baas

N. K. Jemisin – The City Born Great (The Best American Science Fiction and Fantasy 3, 2017)

Üllas lugulaul New Yorgile, kus mingil Lovecrafti rassistlikul jamal pole mingit eluõigust, sest New York sõidab sellele räigelt molli, selge? Persse see iidsete pask.

Ehk siis lugu linnast kui organismist, mille elujõudu tahaks endasse ahmida õige tumedad iidsed jõud; tulemuseks siis kahe vastandliku jõu kokkupõrge, mille tagajärjeks on linna ellujäämine või kaotus. Sest tumedad jõud ei kao kuhugi, neid on võimalik vaid ohjeldada, sel võitlusel pole otsa ega äärt. Linna kaitsjaks või õigemini kehastuseks osutub karm ja ettevaatlik tänavalaps, kes igapäevase eluspüsimise nimel on enese teadmata New Yorgiga üheks saanud – nüüd tuleb ta vaid linna kaitseks ellu äratada.

Et siis loos ühendatud nii armastus oma metropoli vastu kui jälestus kõiksugu valgete ülemvõimu asjus; kokku moodustub sellest omamoodi fantasyräpp või midagi muud sarnast võitluslaulu. Vabadus, võrdsus, vendlus!

„Don’t sleep on the City that never sleeps, son, and don’t fucking bring your squamous eldritch bullshit here.“ (lk 242)

Muuseas on see tekst ka eesti keelde tõlgitud („Suureks sündind linn“!), algselt plaanisingi vaid tõlget lugeda, aga viimaks pidin originaali näppima, sest alati pole arvutit ega levi käepärast.

Jemisin on ühtlasi tänavu see külaliskoostaja, kes valib John Joseph Adamsi koostatud nimekirjast need 10+10 SFF juttu Ameerika parimate SFF tekstide antoloogiasse (varem on külaliskoostajateks olnud Joe Hill, Karen Joy Fowler ja Charles Yu).

Michel Houellebecq - H. P. Lovecraft. Maailma vastu, elu vastu (2016)

Loomingu Raamatukogult huvitav tõlkevalik - ühelt poolt igati elitaarne (Lovecraft!), teiselt poolt pop (Houellebecq!). Kui muidu võinuks sellist tõlget oodata Orpheuse Raamatukogult (kus ilmunud kaks Lovecrafti raamatut), siis teatavasti käib LRi sugulasele väljastpoolt inglise või vene keelt tõlkimine üle jõu.

Peale selle essee lugemist on minu arvamus Lovecraftist ikka ühtmoodi segaduses kulmu kergitav, pigem jõudsin ketserlikule järeldusele, et võibolla on Lovecrafti loomingu puhul tegemist YA kirjandusega. Olen ta tõlgetega kokku puutunud alles kolmekümnendates ja seni ei mõista pea sakraalset tuhinat, mis selle autori austajatel on. Nagu Houellebecq tunnistab, sattus ta Lovecraftist vaimustusse 16-aastaselt, kui tekstidega esmakordselt kokku puutus - mina lugesin sellises vanuses Remarque’i ja Hašekit; takkajärgi ei soovi ma näiteks Camus “Võõrast” uuesti lugeda, et mitte noorusemuljet rikkuda. Aga progressiivne osa noorsoost, see sukeldus Lovecrafti ning on senini tema ulmade vangistuses. Ent nüüd keskealisena esmakordselt kokku puutudes… no ei saa aru, mis siin võiks olla erilist - pigem võiks seda pidada keskpäraseks või vanamoodsaks kirjanduseks, mis ei hiilga just kunstilise teravusega.

Houellebecq näiteks leiab, et see just tuligi autorile kasuks, kui ta loobus oma tipp-perioodil karakterite loomisest; et teoste peategelasteks jäävadki vaid käpiknukk-Lovecraftid. Või et see Uus-Inglismaa puritaan ei hoolinud teksti toomast naisi ja raha, mistõttu teosed ongi nii eripärased. Või et rassiviha, see aitas Lovecrafti loomisel õigesti üles piitsutada, see toestas oh nii kosmilise õuduse loomist. Muidugi, milline huvitav autor on läbinisti normaalne, just kiiksudest ja vastuoludest sünnibki hea kirjandus (ja vastukaaluks tuhat korda enam grafomaaniat).

Nagu algul öeldud, jääb mulle Lovecrafti fenomen peale seda raamatut pigem mõistatuseks edasi (või olen jätkuvalt ükskõikne). Muidugi saan aru, et kosmilised hirmud võivad olla osa iga inimese mõttemaailmast, aga et kas just Lovecraft oskab neid tõhusalt esile manada… see ei hakka mu peal tööle. Aga eks Houellebecqi mõttelend on nii mõnelgi korral mõjus ja on Lovecraftiga tutvujatele huvitavaks sissejuhatuseks.

“Inimene, kes armastab elu, ei loe. Ta ei käi tegelikult eriti ka kinos. Öeldagu mis tahes, kunstiline maailm on ligipääsetav üksnes neile, kellel on kergelt kõrini. 

Lovecraftil oli natuke rohkem kui kergelt kõrini.” (lk 11)

loterii
laiapea
trakyllmaprokrastineerinj2lle
reaktor
tilda ja tarakanid

"Lovecraft's Monsters" (2014)

Peale vabariigi aastapäeva oli ka Lovecrafti sünnipäev. Juhuslikult sattusin samal perioodil lugema tema loodud müütose koletistele keskenduvat „Lovecraft’s Monsters” kogumikku. Raamat koosneb erinevate autorite juttudest, millest igaüks konkreetsele elukale keskendunud. Nagu kogumikes ikka, leidub nõrgemaid kui tugevamaid lugusid. HPL'i vaibi tabab kõige truumalt Ligotti jutt, kuid on ka muidu mõnusaid kuid stilistiliselt erinevaid lugusid. Paljud toimuvad miskipärast Innsmouthi baarides. Osad on detektiivilood. Osad kirjeldavad planeeti peale nende koletuslike jumalate saabumist. Mõned on justkui seebikad. On B-kategooria õudusfilmiskripte, on paar luuletust.
   HPL on esimene high ja kõik teised tema ahvijad ja jüngrid tekitavad mulje, nagu suitsetaks kanepi asemel nõgest. Paneb ikka seda esimest laksu igatsema. Kujundus on ilus. Ootan muidu tihti seda HPL'i kaasaegset mantlipärijat, kes suudaks selle õuduse tänapäeva maailmasse ümber seada. Tihti tehakse müütosest kas liiga igav scifi või juustune õudukas. Aga atmosfääri noa või kombitsaga edasi anda ei saa. Päris kobe lugemine muidu.

H.P. Lovecraft – Vari aja sügavusest (2013)

Lovecraft on võimatult igav. Puine. Jah, õigemini on tekstid puised. Õuduse ponnistamine. Olen Lovecraft ja olen stiilne ponnistaja, surun õõvapinnud sulle küünte alla. Õuduskirjandust tuleb lugeda ehk õige ettevalmistusega, muidu on see totter kogemus ja mõjub vast morjendavalt. Võib ette kujutada, kuidas autoril pea kohal suurest õnnest säravad lambikesed süttisid, kui ta järjekordse kosmiliselt õõvastava lause või lõigu kokku kirjutas – see, mis ma kirjutan, see on ürgõudne, kuulake ja kartke! Õu jee, me Lovecraft, you scared? Seletamatu hirm siseneb südamesse, kuskilt kostab matsutamist ja see ei pärine siit maailmast! Mu unenäod tarretavad mind. Hullu.

Siin valikkogus kaks proosateksti ja üks essee õuduskirjandusest. “Värv maailmaruumist” räägib loo komeedist, mis kandis endaga kaasas võõrast eluvormi. Ja milliseid õuduseid see eluvorm tegi oma naabritega (vihje - matsutas). “Vari aja sügavusest” aga paljastab, milline mitmetahuline ajalugu ja tulevik on meie maailmaruumil. Millised ürgürgürgvanad eluvormid elavad Maa südames. Neid ei tohi välja lasta! Aga jah, loo peategelane teeb meile selgeks, et tema hallutsinatsioonid on... hirmsad! Tõesed!

Õuduskirjandus... Hea küll, minust pole Lovecrafti lugejat. (Ja ei tahaks heita kivi tõlkijate kapsaaeda, sest kõik tekstid on... lihtsalt puised.)

“Haiglaslik vajadus ennast vaadata üha kasvas ja kasvas, kuni ühel ööl ei suutnud ma sellele vastu panna. Esmalt ei silmanud ma üldse mitte midagi. Hetk hiljem taipasin põhjust: mu pea oli ülipika painduva kaela otsas. Kaela sisse tõmmates ja väga järsult alla kiigates nägin kümne jala kõrguse ja kümnejalase põhja läbimõõduga hiigelkoonuse soomuselist, kurrulist ja sillerdavat kogu. Tookord äratasingi oma karjetega pool Arkhamit, kui hullunult unesügavikust üles hüppasin.” (lk 67) 

“Sõnad suudavad edasi anda vaid murdosakese hirmu ja hämmelduse segadikust, mis mu vaimu näris.” (lk 95) 

“Kui see asi oleks seal – ja kui ma ei näe und –, tähendaks see midagi, mis ületab täiesti inimvaimu talumisvõime. Kõige rohkem piinas mind mu hetkeline suutmatus tajuda, kas mind ümbritsev on unenägu. Tõelisustunne oli kohutav – ja muutub seda stseeni meenutades taas selliseks.” (lk 106)

Essee “Üleloomulik õudus kirjanduses” on teaberohke kirjutis autoritest ja nende tekstidest, milles ilmnevad kosmilise õuduse märke. Lovecrafti ootused rahuldavast õudusest on, noh, ehk mõistetavad vastava kirjanduse tarbijaile. (Eks esseest on võimalik näha Lovecrafti viise tekstiloomeks, mida ja kuidas rõhutada, või üleüldse temaatika.) Huvitav ülevaade, aga pisut õudne hakkab.

nuxxbooks

H.P. Lovecraft – Vari Innsmouthi kohal (Sünged varjud, 2001)

Soovituslikku sõnavara õudusjutu tõlkimiseks või kirjutamiseks. Doseerides tekstis neid sõnu vajaliku kangusega, võib ehk saavutada midagi... õudset.

Absurdne, aeglustama, ahmima, ahvisarnane, ajutine, alandlik, alateadvus, allakäik, arusaamatu, blokeerima, brutaalne, deemon, deformatsioon, diskreetne, drastiline, ebaharilik, ebakindel, ebaloogiline, ebaloomulik, ebamaine, ebameeldiv, ebamugav, ebamäärane, ebanormaalne, ebaproportsionaalne, ebardlik, ebatasane, ebatavaline, ebateadlik, ebatõenäoline, ebatäpne, ebaühtlane, eelarvamus, eemaldamine, eemaletõukav, ehmatama, ehmuma, eksiarvamus, eksima, eksimatu, ekslema, elutu, ennekuulmatu, epideemia, erakordne, eraldamine, eripärane, eriskummaline, eristamatu, erutus, esivanem, ettevaatlik, fantaasia, fantastiline, fragmentaarne, groteskne, haarama, haigeilmeline, haiglane, haigus, haigutav, hais, halb, haletsusväärne, hall, hallikassinine, hallitama, hallutsinatsioon, hambuline, hapu, harva, haukuma, helendama, higistama, hiilima, hiline, hingeldama, hirmutama, hirmus, hirmutav, hirmuvarjuline, hirmuäratav, hoiatama, hoop, hord, hukatuslik, hulkuma, hullumeelne, huvitav, hõivama, hõre, häbi, hädaoht, hädaohuaimdus, häire, häirima, häiriv, hämar, hämmastav, hämmeldama, hääl, hüplema, hüpnootiline, hüpotees, hüppama, hüsteeriline, igavene, igerik, iidne, illusioon, ilmetu, imelik, inimlik, inimohver, inimtühi, instinktiivne, jampsimine, joodik, joove, juhuslik, julgema, jumalateotus, jõllitama, jõud, jäik, jäle, jälg, jälitama, jändrik, järsk, jässakas, jäänus, kaebus, kaevuma, kahanema, kahetsema, kahetsusväärne, kahju, kahtlane, kahtlus, kaklus, kalasilmne, kalasugune, kalduma, kange, kangestuma, kannatamatu, kannibal, kaos, kaotama, kare, karistus, kartlik, kartma, kartus, karvutu, kasimatu, katk, katkendlik, katkine, katsumus, kavalanäoline, keerduma, kehaline, kelder, kestendama, kibelema, kihama, kiilas, kiiluma, kiirustama, kikivarvul, kile, kirjeldamatu, kisa, klammerduma, kobama, koeralik, kogelema, kogu, kohmakas, kohtama, kohutav, koledus, koletis, koletu, kolksuma, komberdama, konarlik, kondine, konnasugune, kontsetratsioonilaager, kopitama, korrapäratu, korts, kortsuma, kraapima, kriiksuma, kriiskama, krobeline, krooksuma, krüptiline, kubisema, kuiv, kujuteldamatu, kujutlusvõime, kukkuma, kuluma, kultus, kummaline, kummituslik, kumu, kunagi, kuradikummardamine, kurat, kuratlik, kurdistav, kurguhäälne, kurikaval, kuristik, kurjailmeline, kurjakuulutav, kurjus, kurjusejõud, kustuma, kustutama, kuulsus, kuulujutt, kuuvalgus, kõdunema, kõhklema, kõhn, kõikehõlmav, kõikuma, kõkutama, kõnnumaa, kõrguma, kõrvalekalle, kõrvalpilk, kõva, kähe, kähisema, kämmal, kärarikas, käratu, kärbseplekiline, kärnane, käsilane, kühmus, külm, külmajudin, küsitluskombits, küürus, laastama, lagunema, laitma, lajatama, lakkamatu, lakkuma, lamama, lambasarnane, langema, laostuma, laperdama, legend, lehkama, leinama, libe, liialdama, lintšima, loendamatu, logelema, logisema, lohisema, loid, loksuma, looberdama, loobuma, loom, loomalik, loomuvastane, looritama, lootusetu, luituma, lukustama, lumm, lurjus, luupainaja, luusima, lõgistama, lõhestama, lõhnama, lõikama, lõks, läbiotsimine, läbitungimatu, lämbuma, längus, lärm, lösutama, lööma, maagiline, madal, madistama, magama, mahajäetud, maosarnane, masendav, mask, matkima, matma, meeleheide, meeletu, melanhoolne, metsik, metslane, minestushoog, monotoonne, muda, mulisema, mure, must, mustav, muutmatu, mõistatuslik, mõjutama, mõlk, mõnitus, mädanema, mälestus, märguanne, märgutuli, märkamatu, määrduma, möire, mökitama, müdin, mühin, müra, mütsatama, müüt, naelutama, nagin, nagisema, nahahaigus, nakatama, narmendav, needma, neetud, nigel, niiske, nimetu, nõiariist, nõidus, nõmm, nõrk, nõrkema, närviline, oht, ohtlik, ohverdus, oigama, olend, oletama, olevus, ootama, otsekohe, paanika, paaniline, padin, paganlik, pahaendeline, paheline, paistma, palvetama, peadpööritav, peidupaik, peletama, pettekujutlus, piiluma, piiramatu, piklik, pilkav, pilkuma, pilkumatu, pimedus, pimendama, pinge, pisar, pisik, plahvatama, pomin, pomisema, praht, probleem, proovima, prõmmima, pudenema, pugema, puhkima, pungis, punnsilm, purema, puuduma, puutüügas, põdema, põgenema, põgenik, põhi, põhjus, põiklema, põlgama, põrgu, põrutama, pärinema, pääsetee, pööning, pöörane, pöördumatu, pöörlema, püüdma, rabelema, raev, ragistama, rahutus, raksatus, raputama, raske, raskus, rebima, reetlik, riitus, rikkumatu, riskantne, riskima, rohmakas, rohtukasvanud, roomama, rooste, rotilõks, rumal, rusuma, rõõmutu, räbal, rämps, räpane, räsitud, rääkimiskeeld, räämas, röövima, rünnak, rüvetama, saastama, sahin, saladus, saladuslik, salaja, salalik, salapärane, sallimatu, sasipundar, segunema, seisukord, seletamatu, seosetu, sibama, silmama, silmapaistmatu, silmavalge, sissetungija, soikuma, soo, sosistaja, sosistama, suitsema, sulama, suletud, sulguma, sumin, summutama, sundima, surema, surematus, surev, surm, surmvaikne, surve, sõda, sõnaahtrus, sõnakehv, söandama, sörkima, sööstma, sügav, sünge, süttima, süvenema, süüdistama, süütama, šokk, taandareng, taganema, taguma, tahtmatu, takistama, taltsutama, tapma, tarduma, teisenemine, teotama, terav, tohutu, tokerjas, tolmune, tontlik, toores, tormama, trampima, trummeldama, tugevnema, tuikuma, tuimus, tulistama, tume, tundetu, tundmatu, tungiv, tunglema, tunnistaja, turris, tusane, tõend, tõkestama, tõmbuma, tõmmu, tõrjuma, tõrkuma, tõsine, tõukama, tähendusrikas, täiskuu, tühi, uberik, uim, uksekatsuja, ulguma, ummistuma, unenägu, unisus, unustama, ussitanud, vaatepilt, vabamüürlus, vadistama, vaenulik, vagel, vagur, vahtima, vaibuma, vaikima, vaikne, vaistlik, vajuma, valelik, valgustama, vali, valjenema, valu, valvas, valvur, vana, vanadusnõtrus, vang, vangla, vangistaja, vankuma, vanne, vapustus, varandus, varemed, vargne, vari, varisema, varitsema, varjama, varjuline, varjund, varjutama, vastane, vastik, vastikus, vastikustunne, vastuhakk, vastumeelsus, vehklema, veider, verdtarretav, veri, vesine, vesisinine, viga, viha, vihjamisviis, vihje, vihkama, viimane, viirastuslik, vilets, viljatu, viltune, viskama, voog, võhik, võigas, võimatu, võimenduma, võimetu, võitlus, võlts, võrgutama, võõramaine, võõrapärane, võõristus, võõrkeelne, väga, vägivaldne, välgatus, välismaa, välismaalane, väljakannatamatu, väljapaistmatu, väljapääs, vältima, vältimatu, värisema, väsimus, väärareng, väärastuma, väärduma, õel, õelailmeline, õelus, õhtu, õnnetus, õudne, õudus, äge, ähkimine, ähmane, äkiline, ämblikuvõrk, ärakohutatud, ärev, ärritav, äärmuslik, öö, üksik, üksikasjalik, üksildane, üleloomulik, ülemäära, üleolev, ületamatu

Ja paar näidet, milliseid lauseid on sobilik moodustada, kasutades õiget sõnavara:

“Kindlasti suureneb hirm, mida tekitab mahajäetud maja, pigem geomeetrilises kui aritmeetilises progressioonis, kui nendest majadest moodustub sünge mahajäetud linn. Vaatepilt lõpututest avenüüdest, mis paistsid kalasilmselt tühjade ja surnutena, ning mõte paljudest mustadest kurjakuuluvatest elupaikadest, mis on jäetud ämblikuvõrkudele ja mälestustele ja võidutsevatele vakladele, tekitab alateadlikku hirmu ja vastumeelsust, mida isegi kõige tugevam filosoofia ei suuda peatada.” (lk 18)

“See hävitas minu vaimse rahu ja enesekindluse jäänused, mis olid mulle veel alles jäänud, minu usu inimmõistusesse ja rikkumatusse loodusesse. Ükski minu kujutlus ega järeldus, isegi kui oleksin võtnud Zadoki hullumeelset juttu sõna-sõnalt, poleks olnud mitte mingil viisil võrreldav deemonliku, jumalat teotava reaalsusega, mida ma nägin – või uskusin nägevat. Olen proovinud vihjata, mis see oli, et lükata edasi selle selge kirjapaneku koledust. Kas võis olla, et see planeet oli tegelikult need elukad tekitanud, et inimsilmad on tõesti näinud seda, mis siiamaani on juhtunud vaid palavikufantaasiates ja vähestes legendides?” (lk 40)

 ulmekirjanduse baas

H.P. Lovecraft – Elustaja Herbert West (Mardus 1/1999)

Üpris õõvastav lugudepõimik kahest noorest ambitsioonikast arstist, kes tegelevad laipade elustamisega. Mis ei kulge just rahumeelselt (sest autoriks on see Lovecraft). Nimelt on üks noor taibukas arst avastanud mooduse teha vedelikku, mis laibale nö elu sisse puhub. Aga et saada võimalikult intelligentse käitumisega elluäratut, oleks vaja värskelt lahkunut – kel pole siis ajurakud hävinenud jne. Nojah, vastavate laipade kogumine ei ole just seaduslik ning taga hullemaks, nii mõnigi braindead katsealune pääseb vallale ja kohe laia ilma jõhkrutsema (või kaob kui tina tuhka). Ajapikku tulevad käiku juba finessid – kuidas elustada peata keha jms. Nagu ikka, ei lõpe sellised tegevused üleüldse meeldivalt.

“Kasutades ära korralagedust õppetöös ja kohalikus tervisekorralduses, õnnestus tal ühel ööl üks äsjasurnu salaja ülikooli lahkamiskambrisse toimetada ja minu juuresolekul süstis ta sellesse uue koostisega elustit. Surnu avaski silmad, kuid jäi üksnes lage põrnitsema, ning langes siis tardumusse, millest teda oli võimatu toibutada. West leidis, et laip polnud piisavalt värske – kuum suveõhk ei tee surnukehadele mitte head. Korjust ahjus ära põletades oleksime äärepealt vahele jäänud ja West otsustas, et ei hakka enam kolledži laboratooriumi nii hulljulgelt ära kasutama.” (lk 49)

“Keelanud mul laipa puudutada, süstis ta esmalt midagi randmesse peaaegu samas kohas, kust tema nõel oli balsameerimisvahendit süstides ihusse tunginud. Tema sõnul pidi see säilitusaine neutraliseerima ja organismi normaalsesse lõdvestumisseisundisse viima, et hiljem süstitav elusti saaks segamatult mõjuda. Veidi aja pärast, kui surnud jäsemeis toimus ilmselt mingi muutus ja neid haaras nõrk vabin, vajustas West ägedalt tõmblevale näole padjataolise eseme ega võtnud seda ära enne, kui laip oli liikumatu ning valmis meie elustuskatseks.” (lk 59)

ulmekirjanduse baas

"The Starry Wisdom: A Tribute to H. P. Lovecraft" (2010)

Igaühel meist, kes loeb ilukirjandust, on oma arusaam õudusest ja mis meis õudu tekitab. Isegi neil, kes ilukirjandust põlgavad, on oma definitsioon. Enamused õudukate alla käivad raamatud või filmid tunduvad tänapäeval rohkem "ärevusžanri" alla käivat: need puudutavad pigem igapäevaelusse sekkuvaid väliseid jõude, mis meie tavalise maailmapildi ohtu panevad. Need ohud on inimlikult mõistetavad: geneetiliselt loodud kollid, psühhopaadid. Mingid inimpäritolu ohud, mis siis lugejaga samastuva tegelasega juhtuvad.
   HPLi jaoks oli reaalsus labane ja banaalne. Ta ei ole sarnane Kingile või Poele. Viimasele küll oma niiöelda karjääri alguses, kuid hilisematel aastatel eemaldus tema stiilist täiesti ja leidis oma "tee". Ja see tee oli väga üksildane, aga nii see suurkujudel olema kipubki. Õudus, mida tema kirjeldab, on näotu, ajatu ja vormitu. Me ei mõista seda absoluutselt, sest see ei suhestu meie arusaamadega. Me oleme kirbud hiiglaste peal, kes elus silmapilguks ja siis heidetud tagasi kosmilisse kaduvusse, kusagile tühjusesse. Peategelased HPLi lugudes on põhimõtteliselt tema ise, mingid neurootilised ja ratsionaalsed noorukid, kes vanamoodsad ja intelligentsed. Siis puutuvad nad kokku tõelise reaalsusega, mis nende igapäeva eksistentsi taga kui hiiglaslik mürgiämblik oma saja silma ja ilast tilkuvate suudega.
   Selles kogumikus on kaasaegsed kirjanikud, kes viljelevad eksperimentaalkirjandust. On muidugi täiesti pulpfiktsiooni, aga on ka stream of consciousness tüüpi kirjutisi, koomikseid ja täiesti psühhootilist sõnadevalingut. Mingis mõttes on kõik HPLi ahvivad kirjanikud määratud läbikukkumisele. Teda ei saa jäljendada. Prohvet on surnud ja vaevalt tuleb kunagi välja tema uusi tekste... kui ta just maise sfääriga läbi kellegi elusoleva unenägude kontakti ei loo ja meile oma lõpuks vabastatud nägemusi saatma ei hakka. Muidu aga ei ole võimalik tema atmosfääri traditsiooniliselt taasluua ja nii saame teda vaid tõlgendada. Kuidas?
   Kuidas kirjeldada midagi, milleni inimese kujutlusvõime ei küündi ja mida mõista üritades kildudeks puruneme? See on nii külm, võõras ja kauge et see tuleb meile silme ette koletuslikul, kimäärilisel kujul. Mõni autor on ladunud ritta tuhandeid sõnu, mis ei moodusta narratiivi ja on vaid alateadvusesse süstitud koletuslike lausete read, mis moodustavad abstraktse lahtiühendamise mõistuslikust. See on kosmiline viirus, meie aju kiirmädandamine. Kuna kosmilise õuduse lõpptulemuseks on kas hullumeelsus või transformatsioon kellekski enamaks kui inimeseks, on selle õuduse edastamine suhteliselt keeruline. Üks meetod ongi selline alateadlik sõnadevaling, kus eemaldame inimliku loogikajada, narratiivi vajaduse ja keskendume selle vormitu vormimisele.
   Teised lood on jällegi, nagu öeldud, regulaarne pulp. Kolmandat tüüpi lood on äärmiselt räiged ja perverssed jutud, kus on kombitsatega orgiad (HPL leiutas teoorias ju tentacle porni), vägistamised ja puhas pühaduseteotus. Mis on püha? Keha, hing. Lovecraft ise ei kirjutanud seksist sittagi, kuna see oli talle ilmselgelt tähtsusetu bioloogiline funktsioon. Sama mõtekas on kirjutada sittumisest. Seda tüüpi lugedes lähenevad autorid aga seksile kui millelegi jubedale, kus tegelased üritavad läbi selle valgustatuseni jõuda Hellraiser style. Eriti haige lugu on britist, kes fantaseerib natsi-Saksamaa surmalaagritest ja laibamägedest: kus laibad pole vaid hunnikutes vaid moodustavad mägesid: terved juudimäed, eraldiseisvad maastikud. Tüüp saab lahti läbi selle, kui kujutab end sealoleva arstina, kelle kätes on tuhanded elud ja keda saab igavesti vägistada, puruks litsuda ja piinata. Siis ütleb keegi saladuslik võõras, et Jugoslaavias toimuvad underground surmalaagrid siiani, kus kepitakse laipu, tehakse ebainimlikke katseid ja kus miski pole püha. Tüüp leiab ühe sealt põgenenud muslimitüdrukust ohvri, tungib tema palatisse ja näeb ta kallal toituvad lovecraftilikku olendit, kes toitub inimlikest kannatustest ja energiast - hingest. See olend tungib su kehasse, lükkab sulle tundlad ja kombitsad sisse, katab su endaga ja murrab inimhinge ette pandud lukud ja pitserid. Siis hakkab see tüüp seda pliksi ka vägistama ja tähtedelt tulnud olend tungib sellesse mehesse, rebib ta pooleks ja valu ja mõnu käes vappuv mees purskab igast avast verd ja vägistab inimese hinge tolmuks.
   Asi pole lihtlabases piinamispornos või retsimises. Asi on tolles lovecraftilikus elemendis, millest ta ise ei rääkinud. Tema õud oli intellektuaalne ja ebausuvaba. Tema õud oli teaduslik, sest ta räägib ju kaoseteooriast, kvantfüüsikast ja teistest dimensioonidest ja nende suhetest inimesega. Ja me oleme vähem, kui null. Alati, kui nende olenditega kokku puutume siis me hävime hingeliselt. Õudus pole vaid keha mädanemises või retsimises, vaid hullumeelsuses ja enda kaotamises.
   Lugesin lood poole peale ja siis hakkasin vahele jätma. Mingis mõttes on see raamat oma eesmärgi täitnud, kuna see oli liiga... blasphemous. See on inimlikkust rüvetav ja pühadustteotav: kõik, mis HPLi õudustundega alateadlikult kaasas käib. Kuskohas temal oli see loo jooksul alateadlikult esile tulev tunnetus, kallatakse see selles kogumikus ämbriga kaela. See pole halb lugemine, lihtsalt ebainimlik. Kas muutud või tõukad eemale. Ma panin raamatu käest. Hea.

Michel Houellebecq "H. P. Lovecraft: Against the World, Against Life" (2008)

"Those who love life do not read. Nor do they go to the movies, actually. No matter what might be said, access to the artistic universe is more or less entirely the preserve of those who are a little fed up with the world.
   As for Lovecraft, he was more than a little fed up. In 1908 at the age of eighteen, he suffered what has been described as a "nervous breakdown" and plummeted into a lethargy that lasted about ten years. At the age when his old classmates were hurriedly turning their backs on childhood and diving into life as into some marvelous, uncensored adventure, he cloistered himself at home, speaking only to his mother, refusing to get up all day, wandering about in a dressing gown all night.
   What's more, he wasn't even writing."

Selle asemel, et laskuda HPLi vaimustusesse, käsitleks selle prantslasest kirjaniku esseed. Leidsin selle juhuslikult Rahva Raamatust ja jätsin riiulile, teiste raamatute kuhja alla. Pole mitu aastat Lovecrafti lugenud ja  mõtlesin, et seekord oleks huvitav selline pool-elulooline essee ära lugeda. Peale selle loen hetkel ühte tänapäevast HPList inspireeritud kogumikku, mida järgmisena arvustan. Selle raamatu pealkiri on aga juba nii kõva, et hakkasin lugema õhinaga.
   HPL on väga rebel, aga selline, keda ei saa kommertsiks muuta. HPL ei mässa kapitalismi, demokraatia või muude suurte liikumiste vastu, vaid inimkonna eksistentsi vastu üldisemalt. Ja mitte ainult inimeste, vaid kõigi elusolendite vastu. Nagu tema lugudest selgub, ei vaata ta elu peale eriti heatahtlikult vaid pigem haletseb seda hetkelist eksistentsi ja tajub selle taga kaootilisi jõude, mis iga hetk meid minema võivad pühkida. Prantslane võtab kokku tema loomingu olulisemad punktid ja põhjused, miks HPL midagi sellist võis mõtelda ja teha. Autor on ise suhteliselt otsekohene ja ei ilusta ega vabanda midagi, kuigi vahel on kuidagi... igav. Ma ei tea, miks. Võib-olla oleks see olnud põnevam lugemine nooremana, kui esimest korda HPLi tekste avastasin.
   Tegelikult on see essee täis võrratuid tsitaate, kuid esee on ainult pool raamatust. Teiseks pooleks on meistriteosed "Call of Cthulhu" ja "Whisperer in the Darkness". Houellebecq kirjeldab, kuidas HPL on kestev ja legendaarne mõju, miks ta kirjutised jäävad kestma ja üldse purustab sellise "ah-järjekordne-õuduka-kirjandus" mõttelaadi, mis osadel profaanidel HPLi kohta olla võib. Tema looming on kõrgem pilotaazh ja mul on alati seda lugedes mõnus snoobilik tunne. Sest HPL oli ka snoob ja tema maailmavaade oli kompromissitu... Temas on midagi prohvetlikku, black metalit ja unenäolist. See konkreetne raamat aga on kui mõnus, lühike kondenseeritud elulugu ja ülevaade, mida loevad kindlasti ka fiktsiooni mittearmastavad inimesed.

H.P. Lovecraft – Hullumeelsuse mägedes (2011)

“Täiesti kindlalt jalutasime me keset surma, mis oli siin valitsenud vähemalt 500 000 aastat ja suure tõenäosusega kauemgi.” (lk 59) 

“Kui ma vihjan sellele, milline nägi välja sündmuste tervikpilt, võin ainult loota, et mu ülevaade tekitab neis, kes mind üldse usuvad, pigem kainet mõistust ja mitte suuremat uudishimu. Oleks traagiline, kui kedagi meelitaks sellesse kuningriiki, kus valitsevad surm ja õudus, seesama hoiatus, mis oli määratud neid heidutama.” (lk 64) 

“Kindlasti viibisime me kõike kummalisemas, inimvõõramas ja õudusttekitavamas planeedi nurgas. Kõigi olemasolevate kuivamaakohtadega võrreldes oli see paik lõpmatult iidsem ja meis süvenes veendumus, et see võigas kiltmaa peab olema tõepoolest müütiline luupainajalik Lengi kiltmaa, mida isegi “Necronomiconi” autor mainis suure vastumeelsusega.” (lk 78) 

“Meie edasiste käitumismotiivide selgitamine on midagi sellist, mille ma jätan psühholoogidele. Nüüd me teame, et laagris toimunud võigas tragöödia pidi olema leidnud lõpplahenduse selles kottpimedas iidvanas matmispaigas ja seetõttu ei saanud me enam kahelda, et ees ootasid meid sõnulkirjeldamatud ja vägagi reaalsed õudused.” (lk 88) 

“Mõeldes tagasi sellele hetkele, ei suuda ma täpselt meenutada, millised olid meie uued emotsioonid ja miks teravdas meie järgmine konkreetne eesmärk ootusärevuse äärmise piirini. Me ei kavatsenud kindlasti kohtuda näost näkku sellega, mida me nii väga kartsime, kuid ma ei eita siiski, et meil võis olla ähmane alateadlik soov jälgida teatavaid asju mõnest sobivast varjatud vaatluspaigast.” (lk 91) 

“Veel kord olen ma jõudnud jutuga kohta, kust on väga raske jätkata. Ma peaksin siia jõudnult olema juba karastunud, kuid on mõningaid üleelamisi ja vihjeid, mis jätavad sügavaid paranematuid haavu, ning neist jääb inimese sisse ainult ülim tundlikkus, nii et mälestused elustavad taas kogu esialgse õuduse.” (lk 101-102) 

“Kui see saatus, mis meid varjas, oli meie vastu armuline, siis see, mis lasi meil vilksamisi näha jälitajat, oli täiesti vastandliku loomuga, sest see ebamäärane nägemus, mis kestis ainult sekundi murdosa, on vastutav vähemalt poole selle õuduse eest, mis on meid sellest ajast peale kummitanud.” (lk 108)

Ja nii edasi. Kui seni oli mul skepsis Lovecrafti loome suhtes (loomulikult peale ühe raamatu lugemist), siis see raamat on küll vinge ja äratab arusaamist. Tagasivaade Antarktika ekspeditsioonile, mille käigus avastatakse ootamatud korjused ning seejärel hoopistükkis uus... maailm, miljoneid-miljoneid aastaid vana (Atlantis jms on ikka väga värsked nähtused selle kosmosest pärit tsivilisatsiooniga võrreldes). Kosmosesellid on päris võika välimusega (lk 24-27). (Oh, ja need koopahiidpingviinid.) Morbiidse arhitektuuri ja kunstiajaloo austajatele arvatavalt meeldiks selle maailma ehitus ja mälestusmärgid, ikka viisnurgad ja raidkirjad. Ja muidugi see Lovecrafti kasutatud painajalik meie-vormis jutustamine, mis süvendab lugejas õudust või nii. Ühesõnaga, moraal selline – ärge torkige Antarktikat! Ja miks mitte.

Uue sarja avapauk on paljulubav, näis, kui kauaks tegijatel jaksu jätkub. Igal juhul, huvitav lugemine ka õudusehuvita inimesele, pioneeri ausõna.

ulmekirjanduse baas

need read
bukahoolik

H.P. Lovecraft – Charles Dexter Wardi juhtum (2004)

Pinge kruttimine esimestest lausetest peale, vihjatakse eiteamillele ja ometi ei öelda midagi selget. Lugejana käid kui kass ümber pudru, sibulat kooritakse ja õõvastatakse, vihjed kõiksugu teispoolsuse jälkustele ning muidugi 18. ja 20. sajandi eluolu.

Olen fantaasiavaene mats, aga selline maneristlik üleloomulike jõududega jändamine ei paku siiski pinget või huvi (mis ei tähenda, et ei saaks aru, miks lugejaid selline tekst lummab; lihtsalt pole õuduskirjanduse fänn) – kui pole muidugi tegemist selliste mänguliste tekstidega nagu de Lint, Powers, Hughart või Gaiman; nende kõrval tundub Lovecrafti romaan küll kuiva tekstina – igati huvitavalt teostatud, aga jätab külmaks. Parem lugege ulmekirjanduse baasi muljendusi, arukam kui siinne postitus.

“Aga Marinus Bicknell Willett kahetses, et ta uuesti vaatas. Kuigi ta oli kirurg ja lahkamistubade veteran, pole ta pärast seda enam endine. On raske seletada, kuidas vaid üksainus pilk käegakatsutavalt ja mõõdetavalt olemasolevale olendile võib niimoodi meest raputada ja muuta. Me võime vaid oletada, et teatud piirjoontes ja olendeis on sümboolsuse jõudu ja sisendusvõimet, mis mõjub tundliku mõtleja arusaamadele hirmuäratavalt ja sosistab jubedaid vihjeid hämaratele kosmilistele suhetele ja nimetutele reaalsustele tavaarusaama kaitsvate illusioonide taga. Selle teise silmapilgu jooksul nägi Willett sellist kuju või isikut, et mõne järgneva hetke jooksul muutus ta kahtlemata sama märatsevaks hulluks kui ükskõik milline doktor Waite'i erahaigla patsient.” (lk 113)

baas
need read