Theodora Goss - The Secret Diary of Mina Harker (Letters from an Imaginary Country, 2025)

 

Autor jätkab klassika tõlgendamisega, seekord saab uut hingamist Bram Stokeri “Dracula” sündmused: ehk mis seal tegelikult juhtus. Seda siis tänu juhuslikult leitud päevikule, mis on kirjutatud Mina Harkeri poolt - kellel siis hoopis mitmekülgsem suhe Draculaga kui seni Stokeri romaani järgi teada.

Asja uurib ungari-iiri verega noor kirjandusõpetlane Dorothy Nolan, kes on saanud Fulbrighti stipendiumi Budapestis elamiseks ja töötamiseks; ta on varem aidanud doktoritöö juhendajat selle Stokeri romaani kommenteeritud väljaande tegemisel, ja eks see Mina Harker kuju on meeldivalt tõlgendusaldis - aga nüüd see päevik, tõeline päevik, heidab hoopis uut valgust Draculat jahtinud seltskonnale ning muidugi Mina ja Dracula suhtele. Kui Dorothyl avaneb võimalus tutvuda ühe pensionil ungarlasest gooti kirjanduse uurijaga, siis … oh üllatust, tal on võimalus kohtuda ka päris vampiiridega.

Tekst on kirjutatud aimekirjanduse vormis - peategelase eesmärk oli proovida seda avaldada mõnes akadeemilises ajakirjas. Nii ilmestavad teksti lisaks kõiksugu akadeemilise karjääri probleemidele (tõepoolest, ülikoolis on küll lahe õppida kirjandusteadust, aga hilisemas elus pole sellega just palju peale hakata) ka üsna ohjeldamatu hulk joonealuseid viiteid, mille sisu kõigub akadeemilisemast sisust ungari köögi hõrgutisteni; eks siin tekstis ole ka kerget kriitikat tänapäeva Ungari valitsemise asjus.

Goss mängib niisiis taas autorikujuga (mitte küll nii üksüheselt nagu kogumiku nimiloos), Dorothyl on õige palju ühiseid jooni autori elulooga - aga samas ka kindlalt eristuvat. Kuid selline lähenemine on üsna iseloomulik kogumiku mitmele teisele tekstile ning eks siingi kerkivad küsimused fiktsiooni piiride üle.

Theodora Goss - To Budapest, with Love (Letters from an Imaginary Country, 2025)

 

Tegu on pigem esseeliku palaga autori ja sünnimaa suhetest. Identiteet kui selline - lapsena Ungarist lahkunud, õppis ta inglise keele nii ära, et ungari keel ununes, seda pidi hilisematel eluaastatel taasõppima (ja ikkagi uuesti täielikult omandamata). Eks sellest on hiljem kirjutatud ka “Dora/Dóra” tekstis.

Huvitav põige ka soome-ugri maailma - kui siinses maakolkas on ungari keel suguluses eelkõige ugri keeltega, siis Goss pakub hoopis lihtsamat ja müstilisemat seletust: see on kerges suguluses soome keelega, aga muidu tekkinud justkui eimillestki. Eks muidugi ei oota siines tekstis just suuremat täpsust või siis teistmoodi - ehk ungarlased ei tunnetagi suurt sugulust Siberi ugri keeltega (jällegi, Goss mainib samas kõrgeid põsesarnu, mis pole samas iseloomulik teistele Kesk-Euroopa rahvastele).

Mitmel puhul vihjab autor ungarlaste … teistsugusele olekule. Ja muidugi Budapest ja Doonau ja lõhnad ja maitsed.

Theodora Goss - Dora/Dóra: An Autobiography (Letters from an Imaginary Country, 2025)

 

Goss on teatavasti ungari päritolu ameerika autor - lapsena Ameerikasse tulnud ning seal üles kasvanud, aga ikkagi: Ungari. Nii siis ongi autor siin jutus kujutlenud, et mis võinuks olla, kui ta kasvanuks üles sünnimaal.

Ainult et selle loo loogika kohaselt on korraga nii Ameerika Dora kui ka Ungari Dóra ning nad saavad teada teineteise olemasolust ning hakkavad suhtlemagi kirja teel. Kaks paralleelset elu, mis viimaks põimuvad kokku - aga seda omal moel, fantaasiakirjanduse kohta ülimalt normaalsel kombel.

See jutt paistab äratavat enam tähelepanu, kui sellest kogumikust kirjutatakse ning mingil oleks siin tõesti asju, mille üle pead murda - kuid tekst on lahendatud fantaasia, mitte teadusliku fantastika loogika kaudu. Ning kahtlemata on see isiklik tekst (eks sellele viitab autorgi järelsõnas), ikka identiteedi üle küsimine.

Péter Nádas - Piibel (2024)

 

Sellel tekstil võiks olla mitu võimalust, millega sel aastal ilmunud Loomingu Raamatukogu teostest võrrelda - samamoodi lähtuvad poisi lapsepõlvest nii Cosici, Ondjaki kui ka Blecheri tekstid; neist vast lähedasim oleks ajaliselt ja oludelt Cosici pöörasus (või noh, see küll pigem vastandlik) - kui see liigub nö raudse eesriide taha, siis Nadasi puhul on see nõukogude võim juba mitu aastat tagasi kinnistunud, ja vaade ongi tollase nö eliidi perekonna oludel. Kui Cosici ühendpere kaotas oma kodust ühe ruumi teise järel (lõpuks jäi kogu see pundar elama ühte tuppa), siis Nadasi eliidipere kolitakse hoopis kuuetoalisse villasse koos hiiglasliku aiaga (ruumi on liiga palju, seda ei jõua enam soojaks kütta).

Muidugi, Nadasi tekst toimub pisut rahulikumal ajal, enam justkui pole Teise maailmasõja ekstreemsusi (kerge paralleel Topoli romaaniga). Elu on sedavõrd tagasi rööpasse pööranud, et peategelase pere võib endale koguni lubada teenija palkamist. Mis küll tekitab paksu pahandust, sest kuigi vanemad suhtuvad sellesse hästi (eks see ole ka staatuseküsimus), siis poisi vanaema (kes oli kunagi ise teenija) tunneb end ohustatuna ning peategelane ise võtab teenijaneiu oma tärkava seksuaalse frustratsiooni märklauaks. Mis tekitab palju jamasid.

Kui mõelda peresuhetele neis neljas romaanis, siis paistab see kõige normaalsem olevat Ondjaki puhul. Blecheri tekst on niiehknaa … no mis sealt välja lugeda, eksole. Cosici tekst on äärmuslik. Nadas aga … eks siin ole võõrandumist. Isa ja poja suhe on täiesti formaalne, ema ja poja värk kasvatab uusi emotsionaalselt katkiseid inimesi; eks need peategelase vihapursked olegi seetõttu üsna sümptomaatilised: koera vigastamine, teenijaneiu kiusamine, üldse suhtlemine inimestega. Ei saa öelda, et tegu oleks just katkiste inimeste looga, see on kuidagi ühiskondlik lonkamine (mis samas võiks esineda ka ükskõik millises heaoluühiskonnas). Aga noh, eks selline katkise olukorra tabamine on siin kuidagi hästi tabatud, ning raamatu järelmaitse on hoopiski tugevam kui lugemise ajal tunduda võis.

trakyllmaprokrastineerinj2lle

Krisztina Tóth - Piksel. Tekstikeha (2023)

 

Raamatut on keeruline üheselt kokku võtta, igal juhul on tegu väga intensiivse jutukoguga, kus pea iga lugu lajatab omal moel. Mitmetes tekstides on ühiseid tegelasi, kas siis taustal vilksatamas või kandvas rollis; aeg kõigub aastakümnete vahel. Aga mis see siis täpsemalt on … ma ei tea, olemine oma erilisuses ja nüriduses? Tegelaste käekäigud pole just kõige õnnelikumad, teatud ebakindlus ja ükskõiksus ja oskamatus rahulolu leida; soovi iseenesest muutusteks on, aga välja kukub … nagu ikka. Või noh, eks selles ole teatud äratundmisrõõmu (või -vaeva?) meile kõigile. Igal juhul, iga lugu on pealkirjastatud mingi kehaosa järgi, eks seegi mängib tekstide puhul olulist rolli.

Igal juhul, hetkel ütleks, et tänavuse Loomingu Raamatukogu seni parim väljaanne, lööv näide lühijuttude kirjutamise (ja komponeerimise) võimalustest.

Theodora Goss - The Rapid Advance of Sorrow (The Collected Enchantments, 2023)

 

Goss võtab siis enamvähem tuntud ajahetke (1980. keskpaiga Ungari) ja keerab selle segapudruks, kui võtab selle üle fantaasialiku käiguga. Siin siis algsituatsiooniks justkui tolleaegne Budapest (teatud eranditega!), kus noored üliõpilased (ebaõiglast) maailma avastavad. Kõrvalliinina hakkab jooksma kirjeldus Siberis asuva linna Sorrow kirjeldus, tegu on siis … külma kogumiga. Või midagi sellist.

Üliõpilaste hulgas tekib külma talve jooksul entroopiat sõnadeta jutlustav kogukond, mis võtab õige fantastilised mõõtmed, muuhulgas muutes inimese füsioloogiat. Peategelane, kes on nüüd korraga eraldiseisja, satub hätta.

Et jah, mõneti üsna segane või sümboolne tekst, aga samas päris painajalik ja tekitab erinevaid kujutluspilte. Eks autori ungari päritolu tõttu ootaks natuke põhjalikumat eksootikat, aga tekst on muidugi suunatud ameerika lugejale.

ulmekirjanduse baas

Jenő Rejtő “Karantiin Grand Hotelis”. Eesti Raamat (1990), tlk Edvin Hiedel.

Mis situatsioonikoomikat puudutab, siis vana hea klassika.  Stiilinäite võib rahumeeli võtta kohe päris algusest ja võib kinnitada, et sama stiilset komejanti saab nautida terve raamatu vältel ning terve trobikonna igatsorti rohkem või vähem kahtlaste tegelaste osalusel:

“Kui Maud oma tuppa tagasi tuli, astus üks härra kapist välja, pidžaama seljas, peas maitsekas roheline siidlambivari, ja naeratas sõbralikult.

- Vabandust, ütles ta ja kergitas viisakalt lambivarju,
- minu nimi on Félix Van der Gullen.
/.../
- Kuidas te kappi sattusite?
- Ma... toast.
- Ah! Ma ei mõelnud seda!
- Ma tulin läbi akna.
/.../
- Pidage! Hüüdis Maud.
- Palun! Vastas salapärane noormees tuhvlikandu kokku lüües.
- Te ei taha ometi... pidžaama väel minu toast koridori astuda?!!
Võõras hakkas teenistusvalmilt akna poole minema.
Maud peaaegu kiljatas:
- Pidage!
/.../
- Ma jään siis siia... ütles ta ning istus lähemasse tugitooli.
/.../
- Mis te ometi mõtlete!... - Te tahate siia jääda?!... Niimoodi?! Minu tuppa?!
Võõras laksas endale nüüd juba tusaselt vastu reit:
- Ärge pahandage, palun, aga kui ma ei tohi uksest ega aknast välja minna, siis ma pean siia jääma! Seda te ei saa ühelt noormehelt isegi minu olukorras nõuda, et ta haihtuks õhku või kaoks iseendast nagu pimesoolepõletik!...”

Lisaks tihedale, erinevaid osapooli ja kokkusattumusi täis pikitud süžeele, kus ka mõrvade-mõistatuste arv ei piirdu ühega, võib lugeja nautida peakangelast, kelle muretu huumorimeel ja mõnevõrra eripärane olukord – nimelt peidab ta end rahvast täis hotellis ilma, et omaks numbrituba, avalikult kasutatavat identiteeti, raha või riideidki. Nagu arvata võib, on siin ohtralt võimalusi erinevate salaplaanide otsa koperdamiseks ning ogaraks situatsioonikoomikaks.

Ruumiliselt käib möll tänapäeva Indoneesias, ühel Bali saare lähikonnas asuvale väikesaarele (ma kahtlustan, et fiktiivsele väikesaarele sealjuures) ehitatud kuurorthotellis. Ajaliselt on raamatu originaal ilmunud 1939 ning tegevus toimub veel õndsal koloniaalajastul. Seega maksab tänapäeva lugejal kohalike elanike ja olude kohta käivat selles valguses ka võtta, et noh … etnograafilisi ja antropoloogilisi järeldusi ei maksa tegema hakata...