Ian McDonald - The Dust Assassin (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 3, 2009)

 

Cyberabadi lugu, mis paigutub kuskil 21. sajandisse, aga millises kontekstis on teiste selle sarja lugudega, ei oska öelda - viimati sai sealt loetud 10 aastat tagasi.

Lugu siis kahest konkureerivast rikkurite suguvõsast - mõlemad on saavutanud suure võimu, kuna kontrollivad veekasutust; üha kuivavas Indias on see teadagi väga-väga kõva sõna (mitte et tegu oleks kõige võimsaimate veefirmadega). Konkurents on elu ja surma peale ning kumbki suguvõsa elab oma turvamaailmas.

Mis aga leiab dramaatilise lõpu peategelase perele, kui konkurendid neid üllatusrünnakuga hävitavad, põgenema pääseb vaid see noor tüdruk, kes napsatakse sealse ühiskonna oluliste … mitte nüüd kesksooliste, aga lihtsalt nais- ja meessuguelunditest vabade klanni poolt (nende liikmeid nimetatakse “yt”) - tingimisi võiks öelda, et tegu on eunuhhide aujärje pärijatega, aga see pole päris see. Tüdruk ihkab kättemaksu (nagu ta isa on öelnud, siis ta ongi “relv”), ent yt-maailmas pakutakse talle hoopis nendesuguseks muutumist. Aga kättemaks! Ja noh, eks yt on oma moraal ja üllatused, mistõttu tüdruk satub hoopis oma verivaenlaste kätte …

Et siis, sajandi alguse nägemuslikud tehnikaimed ja kõik muu, mis võiks lähitulevikus ees oodata.

Täheaeg 19: Pilvede sultan (2020)

Millegipärast arvasin, et see Veenuse teine kogumik on kuidagi asisem (kõvaulme!) kui esimene kogumik, aga võta näpust, ainus nö asine tekst on Loperilt ja kogumiku parim tekst on hoopis fantastilises maailmas aset leidev kelmilugu. Ja kui midagi kõrva taha podisema panna, siis ehk hoopiski Sargenti lugu loomuliku ja artefakti vastuolust. Aga üldiselt on see kogumik kui näide traditsioonilise ulme kirjutamisest: kangelane põrkub kokku takistusega ning ta peab elu päästmiseks selgitama selle takistuse põhjuse, seda kõike saadavad erinevad dramaatilised seiklused. Siin pole kohta identiteedi või sotsiaalsetele küsimustel, tegelasi ei vaeva helgemad või tumedamad kired.

Kogumiku tõlketekstid on ehk mõne kraadi võrra paremad kui eesti autorite originaallooming – kuigi samas minu jaoks nö reaalseima (veenvaima) teksti kirjutas Loper. Kuid peamine on see, et ükski tekst pole ärritav või õlgukehitavamapanevalt igav; eks koostaja tõlkevalikud ja eesti autorite loome väärib selle eest kiitust. Nüüdseks on Veenuse-projekt valmis saanud, nagu selgub koostaja Raul Sulbi ühest kommentaarist.

Geoffrey A. Landis – Pilvede sultan 6/10

Miikael Jekimov – Õhupuudus 5/10

Pamela Sargent – Unistus Veenusest 5/10

Heinrich Weinberg – Igal pool on parem kui kusagil mujal 5/10

Reidar Andreson – Meduusi kroonikad: Veenus 5/10

Mann Loper – Mina olengi Veenuse amatsoon 6/10

Ian McDonald – „Botanica Veneris“: Rathangani krahvinna Ida kolmteist paberlõiget 6/10

ulmekirjanduse baas

Ian McDonald – „Botanica Veneris“: Rathangani krahvinna Ida kolmteist paberlõiget (Täheaeg 19, 2020)

Arvatavasti kogumiku parim tekst, mis samas on kõige retroulmelikuma maiguga (kõik see elust kihisev planeet ja pärismaalased ja kolonistid), aga samas mõnusalt vaimukas (ja mõnel puhul õudne) kelmilugu. Seda võiks nimetada science fantasy’ks? Loo võlu ongi ehk jutustamises, kõik see fantastiline imeilm justkui julesvernelikus soustis; kuid samas need inimlikud (või noh, humanoidsed?) saatused … on hingekriipivad. Kui muidu tundub McDonald olevat kõvaulme kanti autor, siis selles loos laseb ta küll lõdvalt ja rõõmuga mängulisemat teksti – umbes nagu Boris Viani „Päevade vaht“ või August Gailiti „Toomas Nipernaadi“, mis pillavast elurõõmust jõuavad viimaks sootuks tõsisematele radadele.

Kogumiku teiste lugudega võrreldes tundub McDonaldi tekst üsna vastandlik – kui need lähtuvad olevikust ja ehitavad sellele oma tulevikuvisiooni, siis see tundub lähtuvat belletristlikust (belles lettres!) loomisrõõmust, kus maailma usutavusel pole küll suuremat tähtsust. Ja nii on raske ette heita, et mis kuradi veenuslased ja muud olendid – lugu on kas meisterlikult loodud või tavaline seikluslugu või mõttetu jura. Siin on tegemist pigem meisterliku tekstiga; ka teistkordsel lugemisel (jajah, prohvetlikult mõtisklesin, et võinuks ilmuda eelmises Veenuse kogumikus) igati nauditav kogemus.

ulmekirjanduse baas

Täheaeg 1. Sädelevad uksed (2002)

Et suurt midagi postitada pole (hapukurgihooaeg ja siinse blogi teised autorid laisklevad), võiks vähemalt linnukese kirja saada sellega, et kuue aasta jooksul olen viimaks Täheaja esimese numbri läbi lugenud. Selle tagajärjel on meeltes muidugi suur rõõm ja ekstaas jms; samas kui lugudele pandud hindeid vaatan, polnud tegemist just tekstikogumiga, mis oleks mulle suuremat muljet avaldanud.

Eks tuleb rõõmustada, et Täheaeg on aastate jooksul ilmumist jätkanud (kui alates kuuendast numbrist on ilmunud igal aastal üks, siis 17. ja 18. numbri vahe oli kahjuks üle aasta) ning tõlgitud on mitmeid hinnatuid (siinses kogumikus Swanwick, McDonald, Reynolds) või vähe kõrvalisemaid angloameerika ulmeautoreid. Selles tuleb küll tunnustada koostaja Raul Sulbit, et ta ajab tõlkelugudega üsna armutult oma joont – see on tema nägemus, mis Sulbi arvates peaks eesti ulmelugejaid (ja seeläbi ka kirjutajaid) harima nö rafineeritumate elamuste suunas (ja oh seda ajaloolist harimist, mis paneb vahel lugejana pea valutama – need hakkavad tulema Täheaja järgmistes numbrites). Selge, et tõlgete puhul oleks iga muu koostaja tõlkevalimik hoopis isesugune.

Sest teatavasti eesti autoritega sellist valikuvõimalust pole, oluline on eelkõige teatava latini küündimine (või noh, koostaja valuläve võimalikult napp tabamine). Muidugi, eesti autorite tekstide vastuvõtmise elamuslik külg taandub lõpuks lugejate igaühe personaalsele kogemusele. Sügisel peaks ilmuma viimase kümnendi eesti ulmelugude antoloogia, oleks päris huvitav näha, mida Sulbi Täheaegades ilmunust sinna välja valib.

Ja eks tuleb rõõmus olla sellegi üle, et Täheaeg pole jäänud vankumatult avaldama vaid teaduslikku fantastikat, nagu koostaja esimese väljaande saatesõnas on kirjutanud; hilisemates numbrites on rõõmu pakkunud ka palukesed fantaasiakirjandusest (ja muidugi tänan vaikselt õnne, et õudusklassika on Sulbil mingisuguse väljundi leidnud Orpheuse Raamatukogus ja viimases kahes hirmujuttude kogumikus).

Eric Brown „Vahejaam“ 5/10

Michael Swanwick „Sädelevad uksed“ 510

Richard Paul Russo „Liblikad“ 5/10

Stephen Goldin „Nagu sõdur oma maa eest“ 4/10

Ian McDonald „Hulpivad koerad“ 5/10

Alastair Reynolds „Spirey ja kuninganna“ 5/10

Märt Laur „Patukahetsuse lävi“ 4/10

Kristjan Sander „Veel pole õhtu“ 5/10

ulmekirjanduse baas

Ian McDonald - Botanica Veneris: Thirteen Ida Countess Rathangan (The Year’s Best Science Fiction & Fantasy, 2016)

Tekst ilmus antoloogias “Old Venus”, kust on mõned tekstid eesti keeldegi tõlgitud (Täheaeg 16), ehk võinuks neile seikluslikele tekstidele lisaks võtta selle… tõsisema, kuid niisamuti fantastilise ja lopsaka loo. Aga noh, ehk on tegemist liiga pika või keerulise või tõlkeõigused liiga kallid või Täheaja koostaja Sulbi maitsele mitte vastav tekst.

Aga jah, siinne Veenus on kenasti pulp-vaimus fantastilisest (kuid äratuntavast) elust pulbitsev planeet, mis on asutatud humanoidse kosmoserassi poolt (see pole ainus kosmoserass, kellega maalased kokku puutuvad). Kuna maalased on olnud Veenusel agressiivsed sissetungijad, siis pole nad eriti teretulnud veenuslaste keskel. Planeedil on kõiksugu riike ja religioone ja veriseid konflikte.

McDonaldi lugu on kui 19. sajandi vaimus tragikoomiline seikluslugu - ainult et ulmelises vormis. Ülikud ja nende intriigid, pärismaalaste verised kodusõjad, võrdlemisi arhailiselt töötavad religioonid ja kommuunid. Siia saabub iiri lesest aadliproua, kes otsib taga oma kurikuulsa venna jälgi - vend, kes õe pulmaööl varastas hinnalise perekonnajuveeli ning seejärel pages Maalt, jõudes otsapidi Veenusele seiklema. Nii rändab õde venna jälgedes ja kuuleb venna endiste kaaslaste käest venna rohkem või vähem kahtlastest tegudest, mis on muutnud mehe omal moel legendaarsekski. Nii avaneb pilt sellest Veenue fantastilisest, kuid ometi maasarnasest kultuurist ja loodusest (no tõepoolest, eluvormid on küll võõrad, aga siiski… äratuntavad).

Loo plussiks on see, et kuigi ootad pulpilikkusest lähtuvat meelelahutuslikku teksti, avaneb viimaks päris traagiline quest; peategelane pole päris see ekstsentriline lesk nagu teksti algul paistab. Igati vinge jutustus, arusaadav, et seda trükiti pea kõigis aasta parimate ulmelugude antoloogiates.

“You look well. The years have been kind to you. I look like shit. Don’t deny it. I know it. I have an excuse. I’m dying, you know. The liquor of the vine - it takes as much as it gives. And this world is hard on humans. The Great Days - you never completely adjust - and the climate: if it’s not the thin air up here, it’s the moulds and fungi and spores down there. And the ultraviolet. It dries you out, withers you up. The town healer must have frozen twenty melanomas off me. No, I’m dying. Rotten inside. A leather bag of mush and bones. But you look very well, Ida.” (lk 489)

Ian McDonald – The Queen of Night's Aria (The Mammoth Book of Best New SF 27, 2014)

Veel üks lugu “Old Mars” antoloogiast, ja taas vürtsitatud musta huumoriga. Tegevus leiab aset vanamoodsas Marsil, inimkond peab seal kauakestvat sõda jumal teab kui veidrate olenditega, võitlused on olnud igati vägevad ja heroilised.

Sellesse sõjamaailma on kutsutud Maalt siinsetele sõjaväelastele esinema vananev ooperilaulja, kelle kuulsusrikkad päevad kaovad üha kaugemasse möödanikku. Aga noh, maestrot see tagasihoidlikumaks ei tee, diivalikult nõuab ta endale erikohtlemist jne – ja on pidevas rahahädas (õigemini rahatu). Loo jutustajaks on selle maestro abiline, kes abistab teda argitoimingutes ning saadab esinemistel klaveriga.

Mänedžer saadab maestro esinema vapratele eesliini sõjameestele – eks seal ohtlik

ole, aga küll saate hakkama. Ent läheb vähe teisiti ning laulja koos saatjaga satub keset turneed tõeliselt ägeda lahingutegevuse keskele, mistõttu peale pikka ja ohtlikku pagemist avastavad nad end lõpuks keset hiiglaslikku lahingupaika, kus segamini nii inimeste kui võõrliikide kehad ja tehnika. Ent... nüüd kohtub laulja oma suurima fänniga ja ekstreemsetest oludest hoolimata tuleb tal esinemisel taas sära silmadesse.

Et siis selline üpris fantastiline lugu vanamoelise ulme võtmes. Kiiksuga laulja ja kõik need Marsi olude eripärad keset röögatut sõjatehnoloogiat ja võõrliikidest olendeid. Omamoodi naljakas ja kerglaselt traagiline lugu, eh, tragikomöödia niisiis.

ulmekirjanduse baas

Jonathan Strahan – Reach for Infinity (2014)

Antoloogia teemaks on niisiis inimkonna Maast lahtirebimine, edasi tähtede poole. Muidugi, mõne loo puhul tekib küsimus, et kas inimesed on üldse võimelised kosmoserändudes osalema, või saab see toimida vaid nö tehniliste abivahendite toel. No aga kui kord Maalt ära, milline ühiskond siis moodustuda, kui palju säiliks vana (ühel juhul ka rahvuslikku) uutes oludes. Ma pole transhumanismiga tuttav, aga eks mõnel puhul käib vist see teemagi paarist loost läbi. Lood on nii lähitulevikku käsitlevad (nt hiiglaslike orbitaaljaamade rajamine või Marsi kasutamine) kui ka määramatusse tulevikku paigutuvad (need tekstid jäid mulle üldiselt arusaamatumaks).

Kogumiku autorid jagunevad sooliselt üsna pooleks – on 6 nais- ja 8 meesautorit. Varem neist lugenud vaid 4 autorit (mitmel puhul küll jäänud pooleli teistes antoloogiates esinevate tekstide lugemine). Tekstid võiks jagada kolmeks – huvitavad, tavapärased ja mõistmatud. Huvitavad lood pärinevad sellistelt autoritelt nagu Cadigan, Roberts, Reynolds, ehk ka Schroeder ja Goonan. Tavapärased ulmetekstid sellistelt autoritelt nagu Egan, de Bodard, McDonald, Klages (loetav siit) ja Nagata. Mulle mõistmatuid (meh-möh) tekste on koostaja valinud sellistelt autoritelt nagu Lord, MacLeod, Rajaniemi, Watts.

Raamat on kena väljanägemise ja sobiva suurusega, hea kaasas kanda. Meeldiv üllatus, et selline kogumik Eestis müügile sattus.

ulmekirjanduse baas

Ian McDonald – The Fifth Dragon (Reach for Eternity, 2014)

Lugu Kuul tööstuse rajamisest, kuidas see Kuu peal toimida võiks ja millised tingimused seal elamiseks-töötamiseks valitseks. Meeste suur arvuline ülekaal ja füüsilised ohud, mis seal taevas elades kaasneksid. Kuu on salakaval ja halastamatu! Aga nii põnev ja kasumlik ka.

Loo kangelanna on Brasiiliast pärit Corta, vabameelne ja raudse tahtega kaevandusharidusega naine, kes jääb igas olukorras pinnale (mis otseses tähenduses pole Kuul kõige tervislikum) ja kes ei kõhkle meestemaailmaga rinda pistmast (või mehi seksuaalselt tarvitamast). Corta on pärit lihtsatest oludest ja nüüd Kuul leiab ta, et siin on tema koht eneseteostuseks, selle uue maailma vägevate hulka tõusta. Kui Kuul on nö neli Draakonit, siis tema tahab saada viiendaks Draakoniks, kasutades ära üht senikasutamata võimalust Kuul vajaliku tööstuse arendamiseks.

“In the year and a half we had been on the moon, our small world has changed. Things move fast on the moon. Energy and raw materials are cheap, human genius plentiful. Ambition boundless. Four companies had emerged as major economic forces: four families. The Australian Mackenzies were the longest established. They had been joined by the Asamoahs, whose company Aka monopolised food and living space. The Russian Vorontsovs finally moved their operations off Earth entirely and ran the cycler, the moonloop, the bus service and the emergent rail network. Most recent to amalgamate were the Suns, who had defied the representatives of the People's Republic on the LDC board and ran the information infrastructure. Four companies: Four Dragons. That was what they called themselves. The Four Dragons of the Moon.” (lk 82)

Tegelikult on see ühtlasi lugu kahe naise lähedasest sõprusest – Corta, kes jääb Kuule, ning Achi, kes naaseb Maale enne luude atrofeerumist. Eks autoril kulub palju auru kirjeldamaks (peale selle, kui bad ass Corta on), milline Metsik Lääs see Kuu tööstuslik vallutamine on ja miks see elu seal nii keeruline on (kohv on kullast kallim!). (Võiks ka omapoolselt edasi mõelda, et millise hoolimatusega seda Kuud töödeldakse ja milline kuumaastik hiljem päranduseks jääb.) Karm maailm tugevatele inimestele, vabameelsus on alati kasuks.

“After two years on the moon human bone structure atrophies to a point where return to Earth gravity is almost certainly fatal. The medics drop it almost incidentally into your initial assessment. It can take days – weeks – for its ripples to touch your life. Then you feel your bones crumbling away, flake by flake, inside your body. And there's not a thing you can do about it. What it means is there is a calcium clock ticking inside your body, counting down to Moon Day. The day you decide: do I stay or do I go?” (lk 70)

Ian McDonald – Vishnu at the Cat Circus (The Mammoth Book of Best New SF 23, 2010)

Järjekordne lugu Cyberabadi tsüklist ehk siis 21. sajandi India, mis on segu kübertehnoloogiast ja kohalikest ajaloolistest traditsioonidest. Kui eelmised kaks lugu, mida olen lugenud, käsitlevad üksikuid juhtumeid selles pöörases indialikus tulevikusegaduses, siis seekordne lugu on palju laiahaardelisem, saades alguse 2025. aastast ja jõuab kuhugi 22. sajandi künnisele (dateerimine on natuke raskendatud seoses peategelase füsioloogilise kasvamise eripäraga).

Lugu algab siis sellest, kuidas India on jagunenud mitmeks riigiks, mis omavahel sõdivad (vesi, vesi, vesi – Himaalaja jäämütsid on üles sulanud). Tehnikaareng on muidugi selline, et sõjatandritel möllavad mechad ja küberrünnakud; ja eks murrangulist tehnikat jagu tsiviilsfäärigi – näiteks on võimalik katseklaasilapsi nö modifitseerida. Ja nii teevad vanemad Vishnu, kellest peaks saama omaduste poolest pea pooljumalik braahman, üliintelligentne ja kahekordse elueaga, kellele ükski haigus külge ei hakka jne. Kahekordne eluiga tähendab ühtlasi seda, et laps areneb füüsiliselt kaks korda aeglasemalt – üliintelligents töötab küll juba peale sündimist, aga kuna kehaline areng ei võimalda kõne moodustamist, siis Vishnu uitab kaks korda kauem oma imikuilmas koos kübervidinatega (millised kõiksugu vidinad siin loos esinevad, on pisut raske kirjeldada – ikkagi tulevikuvärk!). Vishnul on ka nö normaalne vend Shiva, vendade läbisaamine on pehmelt öeldes okkaline, ning peale seda, kui Shiva proovib väikevenda tappa, peavad vanemad paremaks vendade pärast eraldi kodudesse kolida.

Vishnu kasvab aegamisi ja ta pannakse temasuguste superinimeste kooli – kus siis välimuselt justkui väikesed lapsed, aga juba passiealised jne. Noorte eriline staatus tekitab vanemates muidugi soovi neid ristata abielu abil, et seeläbi veel paremaid järeltulijaid saada; ning Vishnu paaritataksegi ühe kooliõega – mõlemad passiealised, aga väljanägemiselt alles nagu kaheksa-aastased. Noored sellest tehingust ei vaimustu ja Vishnu laseb end salaja kastreerida. Ühel hetkel hüppab noormees poliitilise karjääri reele ja saab Delhis omamoodi halliks kardinaliks... kuniks kohtub oma tehnogurust venna Shivaga, kes tegeleb õige hämarate nanoarvutite loomisega, mis teeksid inimelust hoopis midagi muud. Ja sellest vendade vastuolulisest vastasseisust räägib edasine lugu.

Nagu öeldud, on McDonaldi loo haare õige lai, see 60 leheküljeline tekst on nagu kokkupressitud ulmerushdie – muidugi, kas Indiast kirjutades saabki vaid väljenduda ekstaatiliselt ja lugejaga vesteldes? Küllap vist. Igal juhul, päris pöörane segu kõiksugu ulmelistest tehnoloogiatest ja India argireaalsustest – on jumalik ülemklass oma taevastes kõrgustes, uuele avatud keskklass ja siis pööbel, kes vireleb oma iidses reaalsuses. Ning Višnu ja Šiva ja teised müüdid.

“In India we leave the heroics to those with the resources to play that game: the gods and the semigods of the Ramayana and the Maharabharata. Let them cross the universes in three steps and battle demon armies. Leave us the important stuff like making money, protesting our families, surviving. It's what we've done through history, through invasion and princely war, through Aryans and Mughals and British: put our heads down, carried on and little by little survived, seduced, assimilated and in the end conquered. It is what will bring us through this dark Age of Kali. India endures. India is her people and we are all only, ultimately the heroes of our own lives. There is only one hero's journey and that leads from the birth-slap to the burning-ghat.” (lk 672-673)

ulmekirjanduse baas

Ian McDonald – Hulpivad koerad (Täheaeg 1, 2002)

Ulme, mis ongi ulme – pole siin mingit juttu inimestest või Maast või muust tuttavast. Või noh, laipade posus võib leida humanoidseid skelette, aga ega tegelased selles kindlad ole. Nojah – kes on tegelasteks? Tehnoelajad või robotloomad või nagu nad ise kutsuvad end – olevused. Tuttavad loomad nagu kass, okassiga, pesukaru jne – aga modifitseeritud sõjapidamiseks, täiustades nende liigilise eeldusi (okassea okkad on nö automaatpuhkpüssideks, kass kui luuraja jne). Selliseid olevusi kasvatatakse tehislikult – hiiglaslikus kultivaatoris nimega mammavaator, kus nad siis saavad vajalikud oskused ja teadmised, et täita... inglite käske.

Nii on see olevuste kamp paisatud ühte kuuma punkti, kus nad liiguvad oma ülesande poole – hävitada vaenlaste (teiste inglite?) mammavaator. Teekond ülesande täitmiseks kulgeb okkaliselt ning ekspeditsiooni juhtiv pesukarumoodustis kaldub endamisi üha eksistentsiaalsemate küsimusteni – kes nad on, milline on nende olemus, mida on inglid nendega teinud. Ja nii edasi. Ulme mis ulme. Loo lõpp on selline lillelapslik.

ulmekirjanduse baas

Ian McDonald – An Eligible Boy (The Mammoth Book of Best New SF 22, 2009)

“Cyberabadi” sarja lugu 2045.a. Indiast, kus selline proosaline probleem, et kõrgklassi meestele pole küllaldaselt sobivaid paarilisi – peale kõiksugu eksperimente jms on mehi 4x rohkem kui naisi (iseasi, miks ei sobi importida Ida-Euroopast või mujalt vastavaid vastassoolisi naimahuvilisi – aga küllap pole need indialastele küllalt head, suvaline poor white trash). Ja eks selline probleem ole loo peategelasel Jasbiril, kes kah nagu sooviks omadega ree peale saada. Sama püha soov on Jasbiri vanematel, kes lahenduseks tellivad pojale kesksoolise isendi kosjasobitajaks (tõsi küll, tema pakutavad naised on talupoeglikku päritolu). Jasbiril on korterikaaslane Sujay (jälle probleem – miks kaks noort meest koos elavad, on nad siis... sellised?), kes valmistab populaarsetele seebiseriaalidele tehisnäitlejaid – ning nüüd omalt poolt valmistab hololaadse naistemurdja, kes õpetaks Jasbiri õiget tibi saama. Peale algset ebamugavust on koostöö lootusrikaste tulemustega, ent üks hetk selgub midagi... rahutukstegevat.

Kui eelmine McDonaldi lugu oli väga vinge, siis seekordne Cyberabad on selline... olustikule värvi lisandav, järgmine lõige sellisest tulevikuühiskonnast, konteksti rikastav, ent iseenesest maitse asi, kel paneb vere käima, kelle jätab külmaks.

ulmekirjanduse baas

Ian McDonald – Sanjeev and Robotwallah (The Mammoth Book of Best New SF 21, 2008)

India, see tuhandete võimaluste ja värvide maa, äärmuste magnet... On lähitulevik ja praegusest pulbitsevast majandusimest pole palju järel – nagu kardetud, on India enamvähem lagunenud, ja nagu ikka, pole ajalooliselt sellisel maal inimelul just suuremat väärtust. On umbes aasta 2038 (või pigem hiljem) ja kuskil Varanasi kolkakülas elab noor Sanjeev, kes on vaimustunud kõiksugu lahingurobotitest ja mechadest jms – milline tehniline täiuslikkus, läikiv kroom ja hävitav tulesülgamine. Juhtub aga nii, et ühel ööl mürgitavad järjekordsed robotmehed kogu nende küla põllumaad ja elanikel ei jää muud üle kui põgeneda varanatukesega Varanasisse.

Sanjeev näeb seal tänavatel uhkelt loivavaid mechasid, mida juhivad (kasarmus) temavanused narkouimas lapssõdurid, keda linlased ühtaegu kardavad ja põlgavad, ent poiss on muidugi vaimustuses. Mechasõdurid palkavad ta kasarmusse koristajaks ja muidu asju ajama, ning Sanjeev on teadagi – vaimustunud. Nojah, siis aga saabuvad kohale Ameerika rahuvalvajad (kui olukord on niivõrd rahunenud (verest tühjaks jooksnud?), et ükski rahuvalvajatest ei peaks siin surma saama) ja lapssõdurid on korraga nö lageda taeva all – pakutakse küll ümberõppeprogrammi, aga narkomaanidest poistele pole see enam see, parem juba hakata turvamechadeks. Aga eksole, äraaetud hobused lastakse ju maha ehk täiskasvanud soovivad pigem vabaneda sellisest kontrollimatust ballastist. Mis saab Sanjeevist, arvatavasti ei midagi, heal juhul tähtsusetu liivatera.

Lugedes teiste “Cyberabadi” sarja tekstide kohta, tundub olevat sari, mida võiks eesti keelde tõlkida. (Esmatutvus McDonaldiga jättis küll väga mittemidagiütleva mulje.)

ulmekirjanduse baas

Ian McDonald – Solomon Gursky päevad (2002)

“Möödunud armastused. Kui palju elusid, kui palju maailmu, kui palju kujusid ja kehasid, kui palju armastusi. Nad olid eksinud, nemad tookord alguses, kes ütlesid, et armastus ei ela surma üle. Tema oli eksinud. Igavik oli see, mis tappis armastuse. Armastus oli miski, mida mõõdetakse inimeluigades. Surematus andis sellele piisavalt aega ja ruumi, et muutuda, saada millekski, mis oli enam kui armastus või sellest ohtlikult erinev. Miski ei jäänud kestma. Miski ei saanud kestma jääda. Surematus oli lõputu muutumine.”

(lk 126)

Raamat kui pisut minimõõtkavas “Accelerando”, ainult et kõvasti hoogsam. Ehk siis tulevikunägemus, mis võiks ulatuda miljonite aastate taha, märksõnaks on surnust ärkamine ja selletõttu armastuse kaotus ja mutantide aretus on moes (iseasi, mis on mutant millises kontekstis). Teadusliku sõnavara tihe kasutus kirjandustekstis on selline fetiš, mis pole mulle just ligitõmbav. Tore on, et autoril on hea fantaasia ja tugev nägemus, aga see jääb kaugeks; mõneti nagu lööksõnade kirjandus, visandatakse kiirelt pööraselt arenenud eluvorme ja mida kõike veel. Aktiivse kaasamõtlemise tekst, tegevus ja uued olud vahetuvad mühinal, pole just aega olukorraga tutvuda (mõneti nagu unenäoloogika, eksole). Autor kui jumal, kuratlik rõõm uusi maailmu luua ja siis hävitada (no ikka sõna otseses mõttes, iga “päev” algab uue, ee, taevakeha või, ee, tähe lõpu ootusega).

baas