Kazuo Ishiguro „Mägede kahvatu terendus“ (Tänapäev, 2000)

Ishiguro on ikka nii kurblik kirjanik, et raske kohe. Aga seda kurblikkust teeb ta muidugi tõelise meisterlikkusega. Mägede kahvatu terendus on laitmatu ja pisut ebatavalise ülesehitusega, hoiab väga nappide vahenditega pinget ja põnevust lõpuni välja ning lugeja ei pea kõige selle kätte saamiseks üldsegi väga pingutama – lugu voolab ise, sealjuures sügavust kaotamata. Et siis, üsna paslik debüüt tulevasele nobelistile, või mis.

Kui ma nüüd järele mõtlen, siis mulle hakkab järjest enam kohale jõudma kui väga Ishiguro ongi selline tunde-kirjanik. Igas raamatus, mida temalt olen lugenud on keskmes mingis mõttes olude ja tegelike sisemiste vajaduste vastuolu ja iga raamat on omal moel üdini südantlõhestav. Mägede kahvatus terenduses jääb ehk õhku rippuma küsimus laps vs ema, kuhu, kust maalt ja millise hinnaga teha valikuid ning samas, kas meil on üldse õigust eeldada, et vanem peab oma valikutes olema võimeline ja kohustatud täielikule isetusele või võiks ka küsida vastupidi, et kas on võimalik ära näha, mis ja milliseid haavu kellegi hinge jätab?

Mägede kahvatu terenduse Nagasaki on muidugi teksti visualiseeritud linn, aga sellegi poolest annab tervet linna tabanud trauma üüratusest, ehk seda teravamalt aimu just igapäevaelu taustale poetatud ääremärkused asjust, millest ülemäära mõelda ei maksa, sest elada on vaja. Konarlik ja porine ahermaa, vana pehastuv ja niiskuslõhnaline puitmaja, mudane jõeäär, solgine vesi ning vastaskalda halvaendeline mets ... see on lahtirulluva draama tõeline asupaik, justkui argitegevuste alla maetud hingemaastik, painav unenägu mis aina uuesti ja uuesti tuleb. Näib, et ka mälu ja mäletamise teema on Ishigurot algusest peale köitnud. Ja Mägede kahvatu terendus ongi otsast lõpuni üks üdini valus mälestus, mis on liiga ere, et sellele oleks iial võimalik otse silma vaadata...

Jan Kaus, Indrek Koff, Eva Koldits, Toomas Täht, Liina Vahtrik „Stiiliharjutused“ (Härra Tee & proua Kohvi, 2018)

Õigupoolest on see väga pingeline raamat, mis analüüsib moodsa linnaelu inetumaid kitsaskohti – olgu pealegi tegemist üle poole sajandi vana juhtumisega. Võiks ju arvata, et post-industriaalne urbanism on tolerantsem, pingevabam ja individuaalset isikuväljendust arvestavam, aga kõik me teame, et reaalsus on teistsugune, et elame alalises ajahädas ning kui stressi annaks kasutada energiaallikana saaks ka ühe valgenev, valjenev ja laienev tänapäeva Tallinn pelgalt elanikkonna mobiiliadapteritena pinisevate hingede varal rahuldatud kogu energiavajaduse, jätkuks veel Riigagi...

Autorid on ehedalt välja toonud selle, kuidas ka praegu, hoolimata näilisest individuaalse eneseväljenduse ja tolerantsi kultusest, on inimsilm sama varmas kriitilise detailitäpsusega registreerima teise isiku juures kõike, mis standardist erineb ning kui kellelgi on veidralt pikk kael, meesterahva kohta tavatult hele hääl või ilma mingi brändimärgita kaabule kinnitatud nöör, oleme koheselt valmis neid füüsilisi omadusi hukkamõistvas võtmes seostama kõikvõimalike nõrkusilmingutega avalikus ruumis – näiteks võimetusega olukorda kontrollida, kui keegi bussis varvastele astub ning suutmatusega säilitada linnaruumis reegliks saanud üleolev-tülpinud ilmet.

Loo esimeses pooles jäetakse peategelane nö distantseeritult üksi, me vaatleme teda eemalt ja küllap tunneme paratamatult jutustajaga koos pisukest põlastust või ebameeldivustunnet. Kuid teises pooles mängitakse perspektiiv ümber. Peategelase sisemaailm jääb küll endiselt suletuks, ent läbi sõbra isiku avaneb lugejal võimalus teadvustada, et sel pealtnäha kentsakal ja hädisel, justkui üleliigsel või ilma õige kohata indiviidil on küllap kusagil ka kodu, ja inimesed, kellega teda seob ehtne soe hoolimine, sõprus, armastus. Kui ka terve bussitäiel rahval, kasvõi tervel Pariisi linnal on ükskõik, siis vähemalt üks inimene vaatab mööda kehaehituslikest iseärasustest ja kentsakast mütsist ning oskab mõelda end selle inimese asemele, tunda mõttes jaheda tuule puudutust paljal kaelal. Ja ta võtab kätte mõista anda, et talle läheb korda, tema mõtleb kaasa, et kui nööp paikneks vaid pisut ülalpool tunneks temagi siirast jagatud rõõmu teadmisest, et sõbral on soe!

Näe, rääkisin nüüd loo lõpugi ette ära, puha ilma hoiatuseta. Aga kui see kedagi lohutab, siis tegelikult ei reetnud ma raamatu enda kohta ikkagi pea mitte midagi. Kui tahta teada, et KUIDAS selle looga siis ikka on, siis tuleb endal silmad pärani ajada ja järgi kaeda (täpsemalt 32 erineval publikut naerust kõverale keeraval moel). Kuidas laulaks seda lugu Smilers? Mida arvaks asjast maani täis tegelane? Kuidas jutustada lugu, kui pea ükski sõna meelde ei tule? Aga kui üritaks vene keeles? Tegelikult pole muidugi asja, mille kohta vanasõna poleks ja ühes õiges loos on laste jaoks ikka õpetussõna võtta ... ja nii edasi. Et kui palju siis ikka loeb see, mis juhtus ja kui palju see, kuidas sellest rääkida? Kaeda saab – kirjasõnas niipalju kui süda lustib, lavalaudadel niipalju kui ette mängitakse. Olgu öeldud veel, et kogu selle kogumiku rõõmus stiililust ongi välja kasvanud kirjasõna elusast ettekandmisest. Ja kui tundub, et neid variante võiks ikka 131 olla, siis võib raamatukogust ka Raymond Queneau 99 versiooni välja kaevata.

Jonathan Maberry – Ironheart (Robots vs. Fairies, 2018)

Väga ameerikalik lugu, selline cormacmccarthylik visioon 2050. aastate ameerika farmeritest, kes on muidugimõista hädas, sest neil puuduvad euroopalikud põllumajandustoetused, ja no muidu ka.

Loo peategelane on elupõliste põllumeeste järeltulija, kes tervisehädade tõttu ei saa suguvõsa farmi juhtida. Sest ta läks suguvõsa traditsioonide kohaselt vabatahtlikult sõjaväkke ja järjekordses Ameerika sõjas islamiäärmuslastega sai nii rängalt haavata, et talle pandi tehissüda. Pandi küll, aga mis edasi saab, on mehe enda asi. See tehissüda … see nimelt ei sobitu kehaga, ja põline põllumees tunneb, et tal pikka pidu pole. Mistõttu farm on suremas, sest pole sellist peremeest, kes suudaks robotitest põllutöömasinaid töökorras hoida. Ja see tehissüdame ravi, see võtab viimasegi rahanatukese (36 tabletti hommikul, 36 tabletti õhtul). Ühesõnaga, traagika nagu muiste. Südamehaige saab end kasulikuks teha vaid tehnikat parandades – aga vaid siis, kui tervislik olukord vähegi lubab. Noh, ja edasi läheb veel traagilisemaks.

Selle antoloogia ehk kõige ameerikalikum lugu, mis ühendab endas, ma ei tea, vanade ulmeautorite tulevikuideed ja realismiklassikute eksistentsiaalse ängi. Siinse antoloogia, eh, tänapäevase tilulilu hulgast kahtlemata eristuv tekst. Esmatutvus Maberry lühiloomega oli vägagi teistsugune.

Triinu Meres "Lihtsad valikud" (Varrak, 2017)

No mul on väga hea meel, et ikka meeles püsis raamatukogus järjepidevalt sinna M-tähe riiulisse kiigata. Aega võttis, aga lõpuks oli neid suisa 2 tükki seal, Merca „Jututulpadega“ kõrvu.

Otsast lõpuni autentne eestikeelne kosmosekrimka. Või midagi sellist, määratlegu neid žanre kuidas tahes. Reibas-irooniline seiklustempo algusest lõpuni välja, hoogu pidamata. Ei mitte ülemäära diip, aga ka mitte liialt klišee, vaid just parajalt, et ludinal läbi lugeda igavust tundmata. Ja kusjuures, sellistes punktides tundub mulle, et naabrus Jututulpadega on mõnes mõttes ka sisuline, või „võnkeline“ (no ma „vaib“ ei tahtnud kirjutada). Selline lustakas, vaimukas, fantaasiarikas ja hoogne tonaalsus võiks olla mingiseks ühendavaks jooneks. Lihtsad Valikud ei ole küll põrmugi etnoviidetele üles ehitatud, aga sellegipoolest kumab läbi ka siit mingit kohalikku omasust – hoolimata võõrplaneedist ja vist siis ka tuleviklikkusest. Näiteks tabasin ühel hetkel, et Nadine ei hääldu mitte Nadiin vaid kui käänamiseks läheb siis ongi „Nadinele“. Ja nt Lauri Tropcheri puhul mõtlesin, et kas nagu Lauri Tropp, vä? Rääkimata sellest, et mõni kohanimi oleks nagu kenasti eestlasele suupäraseks keeratud väljamaa nimetus. Ja siis veel mõningane loominguline kõnekeelsus. Sest, blogimaailm? Ma arvan, et see on hästi.

Aga võib vist ootuspärasekski lugeda, et kui muuhulgas ka poeetilist eneseväljendust harrastavad inimesed võtavad ette raamatuid kirjutada, siis on seda keeleliselt äkki mõnus lugeda või midagi. Et ühesõnaga, ei ole ei lugedes tunnet nagu oleks tõlkekirjandust kopeeritud vaid pigem ikka sedapidi, et kui keegi peaks tahtma tõlkida, siis tuleb tõlkijal ka üksjagu vaeva näha.

Seni, kuni raamatut ootasin, sain ikka endamisi mõelda, et mismõttes lihtsad valikud ... et ongi siis palju lihtsaid valikuid, või kuidas? Aga nüüd ma saan aru, jah, et ongi lihtsad valikud ... või siis „lihtsad“ valikud. Poleks nagu lihtsat midagi, aga mida TEIE siis teistmoodi teeksite, ah?

Maailma kohta võiks muidugi üksjagu küsima hakata. Mõtlesin näiteks, et kui on ikka nii vähese perekondliku kokkupuute võimalustega ühiskond, siis kas peresidemed ikka kultuuriliselt oluliselt teistsuguseks või vähemoluliseks ei kujune. No ikka eelkooliealist aastas 2 nädalat näha? Samas meeldisid mulle väga need helistaks-emale-hetked. Jaa, võibolla ei olegi nii oluline, et kõike väljamõeldud maailmas võõrikuks mängida – midagi peab ju lugejale ära tundmiseks ka jääma.

Ühesõnaga, mulle väga meeldib, kui on selliseid asju lugeda.
Ja mulle millegipärast kuidagi tundus nagu hõngaks see raamat millegipärast kuidagi erilise tugevusega ka autorit ennast. Ei teagi, miks.

Tim Pratt - Murmured Under the Moon (Robots vs. Fairies, 2018)

Armas lugu raamatukoguhoidjast, kes armastusest raamatute vastu peab vabastama nõidusest vallatud haldjaprintsessi (ehk oma tööandja). Selleks läheb loomulikult vaja raamatute abi.

Emily on nimelt surelik naine, kes peale ülikooli raamatukogust vallandamist (kulude kokkuhoid, mis muud) sattus … haldjate raamatukogu hoidjaks. See on muidugi imeline koht oma veidrate teostega ja ühe elava raamatuga sõlmib Emily koguni armusuhte (mitte et tegu oleks rüütliga valgel hobusel). Aga siis juhtub nii, et üks kurikaval surelik võtab nõiduse abil (mis lähtub muidugi erilisest raamatust) selle raamatukogu juhatajast haldjaprintsessi oma võimu alla (mistõttu ka raamatukogu vahetab asukohta), eesmärgiga saada haldjate kuningaks. Emily peab nüüd päästma oma armukesest raamatu, haldjaprintsessi ja raamatukogu. Nagu mainitud, see õnnestubki … raamatute abil.

Et siis jah, niisugune vähe klišeelik lugu. Oma osa sellest loost on ka tänapäeva raamatukogunduse üks tulipunkte ehk raamatukogu sisu digitaliseerimine – et vanu köiteid ei peaks kasutamisega kahjustama jne. Tekst pole küll meistriteos (ja no see raamatuarmastus on mõneti läila), aga omal moel armas lugu (sest tegelt see armusuhe elava raamatuga on päris hea leid).

„Llyfyr had green skin and wore a gown of living leaves that morning: she smelled like a forest after rain. She lifted her head from the kitchen table and blinked at Emily. „I read too much poetry last night. I’m still drunk. I think I’ll just linger here. There’s a võlume of Goldbarth in the living room I haven’t read yet. Hair of the dog.“ Her head dropped back down. 

Emily kissed Llyfyr on the crown of her head and said, „See you later.“ Emily had discovered Llyfyr in the deep stacks of the library when she first got hired, two years before, and they’d both been smitten straightaway. No one loved books like a librarian. Once Emily got used to strangeness of dating a shape-shifting living book, they’d settled into a relationship of lazy weekends and quiet evenings and enjoyable active nights. In book form, Llyfyr was a fantasy love story, which made her whimsical and romantic; Emily was one of the only people who’d ever read her cover to cover. As a living book, Llyfyr called the fairy library home, but she had the autonomy to check herself out whenever she liked, and often stayed over with Emily in the mortal world.“ (lk 58-59)

Ken Liu - Quality Time (Robots vs. Fairies, 2018)

Päris tore lugu robotitest ja kuidas need sobituvad niisugusesse olukorda, kui tegemist on inimestevahelise sotsiaalse suhtlemisega. Nimelt on ühe Silicon Valley eduka firma töötaja oma meeskonnaga poolsalaja hakanud tegelema projektiga, kus robot võtaks üle värskete lapsevanemate ülesanded väikse lapse hoolitsemisel – selle nimel, et vanemad saaksid pühenduda tööle ja muidu kvaliteetsele ajaveetmisele, ja nii peaksid nad ööpäevas lapsega tegelema kuni tunni (vahel võib ju mängida või raamatut ette lugeda).

Robot on kena segu kaheksajala, elevandi ja orangutani parimatest lapsekasvatusvõtetest. Katserühmas on projekt väga edukas … kuni lapsevanemad avastavad, et nad tegelikult vajavad lapse nuttu ja magama panemist ja söötmist ja muud. Mis siis ikka, projekt pole õnneks täiesti tuulde lastud raha, robotit saab modifitseerida muudeks kodusteks töödeks.

„I beamed with pride. Para was a marvel of engineering. The body-temperature, medical-grade synthskin, and the oscillator thumping at the rhythm of heartbeat were designed to calm newborns. The robot’s eight arms, made of series elastic actuators for safety, and precision manipulators allowed the machine to handle delicate child-care tasks with aplomb: it could change a diaper, feed, powder, massage, tickle, and give a bath using power-delivery curves that provided maximum physical comfort to the baby, all while hämming a pleasant, soft song, folding laundry, and picking up dropped toys with its extra arms.“ (lk 48)

Loo huvitavam hetk on tegelikult kasvatusrobotile eelnevas ajas – sama leiutaja tuli nimelt mõttele, kuidas võiks teha rotisarnase majapidamisroboti, mis siis igasugu kitsamates kohtades käiks hooldamas (näiteks torude ummistusi likvideerimas, eksole). Niisamuti võiks need robotrotid närilisi hävitada ja prügi korjata jms. Tegemist on muidugi müügihitiga … aga mõne aja pärast ilmneb probleem: need robotid on elumajade juures rotid hävitanud ja majadapidamise jäätmed kenasti majast eemale toimetanud … mille tulemuseks on kõiksugu lutikate ja muude putukate paradiisliku kasvulava käimalükkamine. Ja muidugi need majade lähedale kerkinud uued haisvad prügimäed. Ühesõnaga, rotid on vajalikud!

Ehk siis, kui see lapsevanema värk on päris tavapärase tulemusega juhtum (jajah, inimestel on inimesi vaja), siis see loodusliku tasakaalu kõigutamine on hoopis parem leid, mida Liu on kasutanud.

Catherynne M. Valente - A Fall Counts Anywhere (Robots vs. Fairies, 2018)

Antoloogia lõpetab vägagi temaatiline lugu inimeste meelelahutuseks peetavast haldjate ja robotite gladiaatorivõitlusest. Ning … orgaanilised olendd teevad loodud monstrumitele tuule alla – sest nemad ongi arhetüüpsed olendid, nemad on vanemad kui inimesed, kes omakorda on püüdnud luua midagi nii jumalavallatut kui tehismõistusega olendid. Aga ega Valente haldjad pole miskid inglikesed, kui tehakse tuul alla robotitele, hakatakse kohta kätte näitama inimestelegi.

Valente poolehoid on selgelt esitatud, robotid esinevad kui räuskavad märatsejad (vastavalt seaduslikele piirangutele!), samas kui haldjad salakavalad ja aadellikud üleloomulikud olendid. Vinti on üle keeratud sellegagi, et loodud robotite üheks ülesandeks oli muuhulgas haldjate jahtimine ja vangistamine – sest Maa senikasutamata ressursse tuleb kätte saada, mistõttu inimeste eest seni pakku läinud haldjad ja muud niisugused olendid tuleb eest ära saada (vt nt Ashby tee-ehituse lugu).

Et siis jah, vähe haldjapateetiline värk, kus muuhulgas selgub ka Maa kiirkorras halveneva ökoloogilise olukorra põhjus (inimesed!) ja sellele piiri panemise võimalus (haldjate ülemvõimu taastamine!). Nii võttes … mõnigi ühine noot Headley looga.

Maria Dahvana Headley – Adriftica (Robots vs. Fairies, 2018)

Tekst algab kui ökoulme – Maa on hävinemas, loodus on kokku kuivanud või üleujutatud või väljasurnud; ka inimsugu on alla andmas selle enda põhjustatud hävingu tõttu. Aga … see on petekas. Headley teeb minu meelest lugejale mitu ninanipsu sellega, pakkudes välja mitu klišeelikku lahendust, kuidas tekst peaks teatud murdepunktides edasi minema … ja siis puändiga annab hoopis ootamatu lahenduse. Muidugi on Maa liigirikkuse hävinemises oma süü inimestel (või mis „oma süü“ – peamine süü ikka), kuid lõplikult liigutas kaalukeelt hoopis … üks üleloomulik pettumus.

Kui järele mõelda, siis Headley kasutatud kaanontekstile on loos mitmeid viiteid, lihtsalt ei osanud lugedes midagi niisugust absoluutselt oodata. No ja muidugi see väljasurev rokibändinduse lugu (kõik need tuntud nimed, millest nii melanhoolselt kirjutatakse), see on omal moel niisamuti hea tähelepanu eemalejuhtija. Mõelda vaid, haldjatest bänd käristab doomi! Ootamatult kihvt tekst.

„„I know who you are. You wrote that book, right? The one about bacchanals causing God hallucinations, heart attacks caused by bass, and whether you can deal with the devil or summon the dead if you play the right kind of song? I liked that book.“ 

It’s unclear whether he’s full of shit. I did write that book. It was famous. But it was before he was born. Alas, this isn’t how it’s normally described. Normally people say it’s a book about Bowie.“ (lk 304)

Jonathan Strahan - The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 1-12 (2007-2018)

Mingis mõttes on Jonathan Strahan mulle ingliskeelse nüüdisulme suunanäitaja – kuigi mu esimene kokkupuude niisuguse ulmega oli Gardner Dozois SF aasta parimate lugude antoloogiatega (naljakas, mida võib leida linnaraamatukogust!), siis südamelähedasemad on ikka Strahani SFF kogumikud (tervenisti läbi kahlanud 2015. ja 2017. aasta antoloogiatest; selle jälgedes olen ka Rich Hortoni  SFF antoloogiaid ostnud (neist otsast otsani läbinud 2015. aasta kogumiku), aga need pole veel päris klikanud – ning ma pole senini aru saanud, kas Hortoni 2017. aasta antoloogia on ilmunud või mitte, igal juhul on juba ülal nimekiri ka 2018. aasta valikust).

Niisiis, kuna nüüdseks on tosin antoloogiat ilmunud, tekkis juba mõni aeg tagasi huvi, et millised autorid on need, mis Strahani arvates on aktuaalsemad, kas ja milliseid anomaaliaid võib esineda teiste sama perioodi (2007-2018) antoloogiate koostajatega – Horton (SFF), Dozois (SF), ka David G. Hartwelli ja Kathryn Crameri ilmumise lõpetanud antoloogiad (2013. ilmus viimane SF, 2009. lõpetas F). Viimastel aastatel on Night Shade Books (kus ilmus Strahani 7 esimest antoloogiat, järgmised 5 on Solarise hingekirjas) ilmutanud Neil Clarke’i kolm SF antoloogiat; lühema SFF proosa kogumikke on John Joseph Adamsi kureerimisel ilmunud samuti kolm tükki. Servapidi puutuks kokku ka Paula Gurani dark fantasy & horrori aasta parimate antoloogiad – mõnigi Strahani valitud tekst on ühtlasi ilmunud Gurani valikus (Hortoni ja Gurani antoloogiad ilmuvad (ilmusid?) Prime Booksi kirjastuse poolt ühtse kujundusega, vist peale mõne harva erandi nad ei avaldanud samu lugusid). Selline on siis üldine mõõtkava; natuke olen vaadanud Hortoni ja Dozoisi koostamisi, natuke olen puudutanud teiste siin mainitud koostajate valikuid.

Strahani puhul on teiste aasta parimate antoloogiate võrdluses huvitav mitmete naisautorite suhteline populaarsus võrreldes teiste koostajate valikutega – Kelly Link, Caitlin R. Kiernan (keda teised koostajad pole üldse valinud; kas Strahan kui enamjaolt SF-antoloogiate koostaja pole fantasy asjus niivõrd laialdase lugemusega?), Ellen Klages; miks mitte Theodora Goss, Kij Johnson (samas on „alaesindatud“ Aliette de Bodard või Nancy Kress, Rich Hortoni lemmik C.S.E. Cooney jõudis alles 2018. aasta valikusse; üldse puudub Carrie Vaughn või Kage Baker või Vandana Singh või Mary Rosenblum või Naomi Kritzer).

Minu lemmik Joe Abercrombie on ainult Strahani valikutes; uutest autoritest on Strahan ainsana valinud paar korda Usman T. Maliku ja Kai Ashante Wilsoni proosat. Fantasy kirjutajatena on nt Margo Lanagan, E. Lily Yu, K. J. Parker esindatud lisaks vaid Hortoni valikutes. Teistega võrreldes on populaarsem Neil Gaimani ja ehk ka Peter S. Beagle’i lühijutud.

Kõigi koostajate lemmikud on eelkõige Robert Reed ja ehk ka Elizabeth Bear, teistest suurematest lemmikutest on Strahan vähem esile tõstnud Alastair Reynoldsi lühemat loomet (peaks võrdluseks vaatama Infinity-sarja autorite koostist, seal on Reynolds üsna tavaline külaline; sel suvel ilmubki viimane selle sarja antoloogia). Puudub Paul Cornell, Gregory Benford, John Barnes, Sean McMullen, Chaz Brenchley (ja eks vähemesindatud autoreid võiks veelgi nimetada – aga mitmedki neist  (ja eelpool nimetatutest) on esindatud Infinity seerias (nt "Reach for Infinity" ja "Infinity Wars") ja muudes antoloogiates; ühesõnaga mõneti meeldiv, et Strahan oma antoloogiatest tekste suurt ei taaskasuta); noh, mõnigi McMulleni lugu on minu meelest loetav olnud.

Muidugi, mingil moel tuleb arvestada, et antoloogiates ei saa kõiki lugusid avaldada seoses erinevate autoriõigustega; ääriveeri olen ka mõistnud, et mõnegi autori puhul arvestatakse sedagi, mis on ilmunud teiste koostajate antoloogiates – ses suhtes üks veidramaid näiteid on viimaste aastate meteoor Rich Larson, kel 2017. aastal ilmus 4 aasta parimate antoloogias (Strahan, Horton, Dozois, Clarke; vaid Adamsi kureeritavasse valikusse ei mahtunud) 5 lugu kokku 7 juhul.

Aga alljärgnevalt siis kaks autorite koondnimekirja; esmalt üldine populaarsuse edetabel (mitu lugu on autorilt kaheteistkümne aasta jooksul valitud), seejärel autorite ja nende lugude register (ja kui siin blogis on neist mõni lause kirjutatud, siis olen püüdnud selle lingi ka loo juurde panna). Kui ühel lool on kaks autorit, siis on nad kumbki sama looga eraldi esindatud.

8

Kelly Link, Robert Reed

7

Neil Gaiman, Caitlín R. Kiernan

6

Peter S. Beagle, Theodora Goss, Kij Johnson, Ellen Klages, Margo Lanagan, Ian McDonald, Geoff Ryman 

5

Paolo Bacigalupi, Elizabeth Bear, Holly Black, Greg Egan, Jeffrey Ford, K. J. Parker, Michael Swanwick, Catherynne M. Valente, Genevieve Valentine

4

Joe Abercrombie, Stephen Baxter, James Patrick Kelly, Ken Liu, Paul McAuley, Maureen F. McHugh, M. Rickert, Bruce Sterling, Rachel Swirsky, Peter Watts

3

Eleanor Arnason, Ted Chiang, Cory Doctorow, Elizabeth Hand, Nalo Hopkinson, Alex Irvine, John Kessel, Ted Kosmatka, Yoon Ha Lee, Sam J. Miller, Hannu Rajaniemi, Lavie Tidhar, Kai Ashante Wilson, E. Lily Yu

2

Daniel Abraham, Amal El-Mohtar, Charlie Jane Anders, Aliette de Bodard, Damien Broderick, Pat Cadigan, Andy Duncan, Karen Joy Fowler, Sara Genge, Daryl Gregory, Nicola Griffith, Gwyneth Jones, Alice Sola Kim, Ellen Kushner, Rich Larson, Ian R. MacLeod, Usman T. Malik, Meghan McCarron, Linda Nagata, Garth Nix, An Owomoyela, Alastair Reynolds, Benjamin Rosenbaum, Christopher Rowe, Karl Schroeder, Robert Shearman, Karin Tidbeck, Robert Charles Wilson, Alyssa Wong

1

Joan Aiken, Nina Allan, Madeline Ashby, Kelly Barnhill, Christopher Barzak, Greg Bear, R. S. Benedict, M. Bennardo, Lauren Beukes, Richard Bowes, Libba Bray, Sarah Rees Brennan, Tobias S. Buckell, C. S. E. Cooney, Tony Daniel, Indrapramit Das, Samuel R. Delany, Paul Di Filippo, Peter Dickinson, Seth Dickinson, Carolyn Ives Gilman, Max Gladstone, Molly Gloss, Eileen Gunn, Frances Hardinge, M. John Harrison, Thomas Olde Heuvelt, Dylan Horrocks, Saad Z. Hossain, Dave Hutchinson, Simon Ings, N.K. Jemisin, Diana Wynne Jones, Kathleen Kayembe, Stephen King, Mary Robinette Kowal, Nancy Kress, Jay Lake, Geoffrey A. Landis, Ann Leckie, Scott Lynch, Ken MacLeod, Tim Maughan, Sandra McDonald, Vonda N. McIntyre, Sarah Monette, Khaalidah Muhammad-Ali, Tamsyn Muir, Pat Murphy, Ramez Naam, Val Nolan, Naomi Novik, Nnedi Okorafor, Suzanne Palmer, Susan Palwick, Richard Parks, Diana Peterfreund, Holly Phillips, Rachel Pollack, Tim Powers, Vina Jie-Min Prasad, Chris Roberson, Adam Roberts, Kim Stanley Robinson, Kelly Robson, Sofia Samatar, Ken Scholes,  Priya Sharma, Nisi Shawl, Delia Sherman, Benjanun Sriduangkaew, Charles Stross, Nike Sulway, Melanie Tem, Steve Rasnic Tem, Ian Tregillis, Jeff VanderMeer, Jo Walton, Walter Jon Williams, Connie Willis, Gene Wolfe, Nick Wolven, Caroline M. Yoachim, Charles Yu

Lugude ees olevad numbrid tähistavad vastava antoloogia järjekorranumbrit.

Joe Abercrombie: 5 The Fool Jobs; 8 Some Desperado; 9 Tough Times All Over; 11 Two’s Company

Daniel Abraham: 2 The Cambist and Lord Iron: A Fairy Tale of Economics; 12 The Mocking Tower

Joan Aiken: 3 Goblin Music

Nina Allan: 11 The Art of Space Travel

Amal El-Mohtar: 9 The Truth About Owls; 11 Seasons of Glass and Iron

Charlie Jane Anders: 8 The Master Conjurer; 12 Don't Press Charges and I Won't Sue

Eleanor Arnason: 7 The Woman Who Fooled Death Five Times; 8 Kormak the Lucky; 9 The Scrivener

Madeline Ashby: 8 Social Services

Paolo Bacigalupi: 1 Yellow Card Man; 3 The Gambler; 9 Moriabe's Children; 10 City of Ash; 11 Mika Model

Kelly Barnhill: 12 Probably Still the Chosen One

Christopher Barzak: 5 Map of Seventeen

Stephen Baxter: 2 Last Contact; 3 Turing's Apples; 4 Formidable Caress: A Tale of Old Earth; 6 The Invasion of Venus

Peter S. Beagle: 1 El Regalo; 2 The Last and Only, or Mr. Moskowitz Becomes French; 3 Uncle Chaim and Aunt Rifke and the Angel; 4 By Moonlight; 6 Underbridge; 7 Great-Grandmother in the Cellar

Elizabeth Bear: 2 Orm the Beautiful; 3 Shoggoths in Bloom; 4  Mongoose; 9 Covenant; 10 The Heart's Filthy Lesson

Greg Bear: 10 The Machine Starts

R. S. Benedict: 12 My English Name

M. Bennardo: 8 The Herons of Mer de l'Ouest

Lauren Beukes: 9 Slipping

Holly Black: 2 The Coat of Stars; 3 Virgin; 4 The Coldest Girl in Coldtown; 5 The Aarne-Thompson Classification Revue; 9 Ten Rules for Being an Intergalactic Smuggler (the Successful Kind)

Aliette de Bodard: 7 Immersion; 11 A Salvaging of Ghosts

Richard Bowes: 3 If Angels Fight

Libba Bray: 6 The Last Ride of the Glory Girls

Sarah Rees Brennan: 5 The Spy Who Never Grew Up

Damien Broderick: 4 This Wind Blowing, and This Tide; 5 Under the Moons of Venus

Tobias S. Buckell: 12 Zen and the Art of Starship Maintenance

Pat Cadigan: 4 Truth and Bone; 5 The Taste of Night

Ted Chiang: 2 The Merchant and the Alchemist's Gate; 3 Exhalation; 8 The Truth of Fact, the Truth of Feeling

C. S. E. Cooney: 12 Though She Be But Little

Tony Daniel: 2 The Valley of the Gardens

Indrapramit Das: 12 The Moon Is Not a Battlefield

Samuel R. Delany: 12 The Hermit of Houston

Paul Di Filippo: 1 Femaville 29

Peter Dickinson: 7 Troll Blood

Seth Dickinson: 11 Laws of Night and Silk

Cory Doctorow: 1  I, Row-Boat; 5 The Jammie Dodgers and the Adventure of the Leicester Square Screening; 6 The Brave Little Toaster

Andy Duncan: 4 The Night Cache; 7 Close Encounters

Greg Egan: 2 Glory; 3 Crystal Nights; 8 Zero for Conduct; 9 Shadow Flock; 12 The Discrete Charm of the Turing Machine

Jeffrey Ford: 1 The Night Whiskey; 2 The Dreaming Wind; 6 Relic; 7 Blood Drive; 10 The Winter Wraith

Karen Joy Fowler: 4 The Pelican Bar; 6 Younger Women

Neil Gaiman: 1 How to Talk to Girls at Parties; 2 The Witch's Headstone; 5 The Truth Is a Cave in the Black Mountains; 6 The Case of Death and Honey; 7 Adventure Story; 8 The Sleeper and the Spindle; 10 Black Dog

Sara Genge: 4 As Women Fight; 5 Sins of the Father

Carolyn Ives Gilman: 11 Touring with the Alien

Max Gladstone: 12 Crispin's Model

Molly Gloss: 7 The Grinnell Method

Theodora Goss: 2 Singing of Mount Abora; 5 Fair Ladies; 7 Beautiful Boys; 9 Cimmeria: From the Journal of Imaginary Anthropology; 11 Red as Blood and White as Bone; 12 Come See the Living Dryad

Daryl Gregory: 2 Dead Horse Point; 11 Even the Crumbs Were Delicious

Nicola Griffith: 4 It Takes Two; 9 Cold Wind

Eileen Gunn: 4 Zeppelin City

Elizabeth Hand: 1 The Saffron Gatherers: 2 Winter's Wife; 5 The Maiden Flight of McCauley's Bellerophon

Frances Hardinge: 1 Halfway House

M. John Harrison: 8 Cave and Julia

Thomas Olde Heuvelt: 8 The Ink Readers of Doi Saket

Nalo Hopkinson: 6 Old Habits; 7 The Easthound; 10 Jamaica Ginger

Dylan Horrocks: 6 Steam Girl

Saad Z. Hossain: 12 Bring Your Own Spoon

Dave Hutchinson: 12 Babylon

Simon Ings: 10 Drones

Alex Irvine: 2 Wizard's Six; 4 Dragon's Teeth; 11 Number Nine Moon

N.K. Jemisin: 11 Red Dirt Witch

Kij Johnson: 3 26 Monkeys, Also the Abyss; 4 Spar; 4 The Cat Who Walked a Thousand Miles; 5 Names for Water; 6 The Man Who Bridged the Mist; 7 Mantis Wives

Diana Wynne Jones: 4  JoBoy

Gwyneth Jones: 7 Bricks, Sticks, Straw; 10  Emergence

Kathleen Kayembe: 12 The Faerie Tree

James Patrick Kelly: 4 Going Deep; 5 Plus or Minus; 8 The Promise of Space; 9 Someday

John Kessel: 3 Pride and Prometheus; 4 The Motorman's Coat; 5 Iteration

Caitlín R. Kiernan: 6 Tidal Forces; 7 Goggles (c.1910); 8 The Road of Needles; 9 Interstate Love Song (Murder Ballad No. 8); 10 Dancy vs. the Pterosaur; 11 Whisper Road (Murder Ballad No. 9); 12 Fairy Tale of Wood Street

Alice Sola Kim: 9 Mothers, Lock Up Your Daughters Because They Are Terrifying; 11 Successor, Usurper, Replacement

Stephen King: 3 The New York Times at Special Bargain Rates

Ellen Klages: 1 In the House of the Seven Librarians; 4 Echoes of Aurora; 6 Goodnight Moons; 7 The Education of a Witch; 9 Caligo Lane; 9 Amicae Aeternum

Ted Kosmatka: 2 The Prophet of Flores; 3 The Art of Alchemy; 7 The Color Least Used by Nature

Mary Robinette Kowal: 12 The Worshipful Society of Glovers

Nancy Kress: 2 By Fools Like Me

Ellen Kushner: 4 "A Wild and a Wicked Youth"; 5 The Man with the Knives

Jay Lake: 1 The American Dead

Margo Lanagan: 1 Under Hell, Over Heaven; 3 Machine Maid; 4 Ferryman; 5 The Miracle Aquilina; 6 Catastrophic Disruption of the Head; 7 Significant Dust

Geoffrey A. Landis: 5 The Sultan of the Clouds

Rich Larson: 11 You Make Pattaya; 12 An Evening with Severyn Grimes

Ann Leckie: 10 Another Word for World

Yoon Ha Lee: 8 Effigy Nights; 11 Foxfire Foxfire; 12 The Chameleon's Gloves

Kelly Link: 1  The Wizards of Perfil; 2 The Constable of Abal; 3 Pretty Monsters; 4 The Cinderella Game; 6 Valley of the Girls; 7 Two Houses; 9 The Lady and the Fox; 10 The Game of Smash and Recovery

Ken Liu: 6 The Paper Menagerie; 7 Mono no Aware; 9 The Long Haul: From the ANNALS OF TRANSPORTATION; 11 Seven Birthdays

Scott Lynch: 12 The Smoke of Gold Is Glory

Ken MacLeod: 2 Jesus Christ, Reanimator

Ian R. MacLeod: 8 Entangled; 11 The Visitor from Taured

Usman T. Malik: 9 The Vaporization Enthalpy of a Peculiar Pakistani Family; 10 The Pauper Prince and the Eucalyptus Jinn

Tim Maughan: 9 Four Days of Christmas

Paul McAuley: 3 The Thought War; 6 The Choice; 7 Macy Minnot's Last Christmas on Dione, Ring Racing, Fiddler's Green, the Potter's Garden; 11 Elves of Antarctica

Meghan McCarron: 3 The Magician's House; 7 Swift, Brutal Retaliation

Ian McDonald: 1 The Djinn's Wife; 3  The Dust Assassin; 6 Digging; 8 The Queen of Night's Aria; 9 The Fifth Dragon; 10 Botanica Veneris: Thirteen Papercuts by Ida Countess Rathangan

Sandra McDonald: 5 Seven Sexy Cowboy Robots

Maureen F. McHugh: 3 Special Economics; 5 The Naturalist; 6 After the Apocalypse; 12 Sidewalks

Vonda N. McIntyre: 10 Little Sisters

Sam J. Miller: 10 Calved; 10 Ghosts of Home; 11 Things with Beards

Sarah Monette: 4  Mongoose

Khaalidah Muhammad-Ali: 12 Concessions

Tamsyn Muir: 10  The Deepwater Bride

Pat Murphy: 7 About Fairies

Ramez Naam: 8 Water

Linda Nagata: 7 Nahiku West; 12 The Martian Obelisk

Garth Nix: 3 Beyond the Sea Gates of the Scholar Pirates of Sarsköe; 9 Shay Corsham Worsted

Val Nolan: 8 The Irish Astronaut

Naomi Novik: 11 Spinning Silver

Nnedi Okorafor: 6 The Book of Phoenix (Excerpted from The Great Book)

An Owomoyela: 6 All That Touches the Air; 8 In Metal, in Bone

Suzanne Palmer: 12 The Secret Life of Bots

Susan Palwick: 2 Sorrel's Heart

K. J. Parker: 5 Amor Vincit Omnia; 6 A Small Price to Pay for Birdsong; 7 Let Maps to Others; 8 The Sun And I; 9 I Met a Man Who Wasn't There

Richard Parks: 8 Cherry Blossoms on the River of Souls

Diana Peterfreund: 5 The Care and Feeding of Your Baby Killer Unicorn

Holly Phillips: 3 The Small Door

Rachel Pollack: 7 Jack Shade in the Forest of Souls

Tim Powers: 1 The Bible Repairman

Vina Jie-Min Prasad: 12 A Series of Steaks

Hannu Rajaniemi: 3 His Master's Voice; 5 Elegy for a Young Elk; 6 The Server and the Dragon

Robert Reed: 1 Eight Episodes: 3 Five Thrillers; 4  Before My Last Breath; 5 Alone; 6 Woman Leaves Room; 7 Katabasis; 8 Mystic Falls; 10 The Empress in Her Glory

Alastair Reynolds: 10 A Murmuration; 12 Belladonna Nights

M. Rickert: 1 Journey into the Kingdom; 2 Holiday: 3 Evidence of Love in a Case of Abandonment: One Daughter's Personal Account; 6 The Corpse Painter's Masterpiece

Chris Roberson: 2 The Sky Is Large and the Earth Is Small

Adam Roberts: 7 What Did Tessimond Tell You?

Kim Stanley Robinson: 10 Oral Argument

Kelly Robson: 10 Waters of Versailles

Benjamin Rosenbaum: 1 A Siege of Cranes; 1 The House Beyond Your Sky

Christopher Rowe: 1 Another Word for Map is Faith; 7 The Contrary Gardener

Geoff Ryman: 1 Pol Pot's Beautiful Daughter (Fantasy); 4 Blocked; 6 What We Found; 8 Rosary and Goldenstar; 10 Capitalism in the 22nd Century, or A.I.R.; 11 Those Shadows Laugh

Sofia Samatar: 8 Selkie Stories Are for Losers

Ken Scholes: 3 The Doom of Love in Small Spaces

Karl Schroeder: 9 Kheldyu; 12 Eminence

Priya Sharma: 8 Rag and Bone

Nisi Shawl: 10 Jamaica Ginger

Robert Shearman: 6 Restoration; 7 Joke in Four Panels

Delia Sherman: 11 The Great Detective

Benjanun Sriduangkaew: 8 Fade to Gold

Bruce Sterling: 2 Kiosk; 4 Black Swan; 5 The Exterminator's Want-Ad; 6 The Onset of a Paranormal Romance

Charles Stross: 2 Trunk and Disorderly

Nike Sulway: 10 The Karen Joy Fowler Book Club

Michael Swanwick: 2 Urdumheim; 3 From Babel's Fall'n Glory We Fled ...; 4 Zeppelin City; 6 The Dala Horse; 9 Tawny Petticoats

Rachel Swirsky: 3 Marry the Sun; 4 Eros, Philia, Agape; 5 The Lady Who Plucked Red Flowers Beneath the Queen's Window; 9 Grand Jeté (The Great Leap)

Melanie Tem: 7 Domestic Magic

Steve Rasnic Tem: 7 Domestic Magic

Karin Tidbeck: 7 Reindeer Mountain; 8 Sing

Lavie Tidhar: 5 The Night Train; 8 The Book Seller; 11 Terminal

Ian Tregillis: 5 Still Life (A Sexagesimal Fairy Tale)

Catherynne M. Valente: 4 A Delicate Architecture; 6 White Lines on a Green Field; 7 Fade to White; 10 The Lily and the Horn; 11 The Future is Blue

Genevieve Valentine: 5 The Zeppelin Conductors' Society Annual Gentlemen's Ball; 7 A Bead of Jasper, Four Small Stones; 9 The Insects of Love; 10 Blood, Ash, Braids; 11 Everyone from Themis Sends Letters Home

Jeff VanderMeer: 3 Fixing Hanover

Jo Walton: 4 Three Twilight Tales

Peter Watts: 4 The Island; 5 The Things; 6 Malak; 9 Collateral

Walter Jon Williams: 1  Incarnation Day

Connie Willis: 1 D. A.

Kai Ashante Wilson: 9 The Devil in America; 10 Kaiju maximus®: "So Various, So Beautiful, So New"; 12 The Lamentation of Their Women

Robert Charles Wilson: 1 The Cartesian Theater; 4 Utriusque Cosmi

Gene Wolfe: 1 Sob in the Silence

Nick Wolven: 12 Confessions of a Con Girl

Alyssa Wong: 10 Hungry Daughters of Starving Mothers; 11 You’ll Surely Drown Here If You Stay

Caroline M. Yoachim: 12 Carnival Nine

Charles Yu: 11 Fable

E. Lily Yu: 6 The Cartographer Wasps and the Anarchist Bees; 8 The Pilgrim and the Angel; 11 The Witch of Orion Waste and the Boy Knight

Kij Johnson - The Cat Who Walked a Thousand Miles (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 4, 2010)

Südantsoojendav lugu kassist, kes kõndis tuhat miili. Jaapanis. Ja otsis Põhja, kust oli pärit kodutute kasside kogukonna üks liige (kes oligi seepärast tuntud). Rändama läks Väikese Kassi nimeline kass seepärast, et maavärina tõttu linnas puhkenud kahjutuli hävitas peale linnamajade ka kasside endi varjupaiga ning üksi jäänud Väike Kass sattus sellest paanikasse. Ning asus teele. Kus sattus järgnevate kuude jooksul kokku erinevate loomade ja inimestega - munk, talunikud, karu, jahimees, hundid, koerad, hobused jne jne. Ning loendamatu arv hiiri, kes Väikese Kassi kõhtu täitsid. Peale pikka retke… jõudiski Väike Kass maailma lõppu.

Kassiarmastajate maiuspala, mis minu silmis jutustab inimeste vaatenurgast päris tõepärase loo sellest, kuidas kassid toimivad (no kas nüüd inim- ja loomkõnet mõistavad, on iseasi). Quest, aga kassinahas ja see tüüp pole mingi Saabastega Kass, vaid selline… ehtne murdja. Kes mõistab, et sotsiaalsed suhted koosnevad lugudest, mis aitavad kinnistada grupi sidusust (kas loomad omavahel lugusid jutustavad, eks see on pigem… kirjanduslik liialdus - kuid teksti puhul pole tegu mõne populaarteadusliku loomakäitumise ülevaatega). Johnsonilt järjekordne mõnus lugemiskogemus, talle kohe meeldib erinevate elusolendite olemisest kirjutada.

“She got used to her wandering life. At first she did not travel far each day, but she soon learned that a resourceful cat could hop into the back of a cart just setting off northward, and get many miles along her way without lifting a paw. 

There was food everywhere, fat squirrels and absent-minded birds, mice and voles. She loved the tasty crunch of crickets and beetles, easy to catch as the weather got colder. She stole food from storehouses and trash heaps, and even learned to eat vegetables. There were lots of things to play with, as well. She didn’t have other cats to wrestle, but mice were a constant amusement, as was teasing dogs.” (lk 495)

ulmekirjanduse baas

Theodora Goss - Singing of Mount Abora (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 2, 2008)

Päris keeruline on kirjeldada, kuidas tekst on kokku traageldatud - tänapäeva argielu, unenäomaailm Coleridgega ja muinasjutuilm draakonite ja eri muinasjutuolenditega. Kõik see põimub teksti edenedes üha enam kokku. Ühelt poolt on see jutt armastusest; samas tekstiliselt meenutab lugu justkui kaardisegamist: elemendid segunevad eri maailmade vahel, loo jutustaja satub unenäos kokku Coleridge’ga, luuletaja (Powers “Anubise väravad”!) omakorda moondub muinasjutuilma müütiliseks olendiks. Seejärel segatakse kaardipakki jälle edasi - loo jutustaja on tagasi kaasajas, aga Coleridge jääbki loomingulisse vangistusse.

Eks selle teksti puhul kumab läbi Gossi erialane taust, nii on loo jutustaja Bostoni ülikoolis teaduriks ning avastab endas soovi saada kirjanikuks. Aga kes teab. Lugu keskmisest fantasyloost keerukam ning eeldab Coleridge’i ja vastava folkloori tundmist, mistõttu mul jäi täisväärtuslik nauding saamata. Kuid ikkagi oli põnev lugeda niisugust lõksudega teksti.

Paavo Matsin – Must päike (2017)

Kui kaks eelmist raamatut mõjusid filmiliku või lavastustena, siis seekordne teos oleks kui psühhedeelne multifilm. Eelmiste raamatute lugejasõbralikkuse asemel on tagasi krüptiline tekst a la doktor Schwarz – kuigi siiski vähe teises võtmes. See on Matsini tour de force, peale auhinnatud Viljandi romaani katse luua autonoomset matsini-maailma, kus loomisrõõm on vast suurem kui lugeja kogemisrõõm; igal juhul paneb see psühhedeelne pillerkaar pahaaimamatu lugeja kannatuse mitmel moel proovile.

Matsini teos on ühtaegu ekstaatiline, sakraalne, pillav, üleannetu ja hea maitse piire kobav; tumedamatel hetkedel ehk rastazoofiilse mekiga, mis meenutab ballardlikke perversioone. Mis on iseenesest tore ja kindlasti mõtlemist rikastav.

Kuid autori loominguline seemnepurse … jääb mulle kuidagi kaugeks, ei saa tekstiga üheselt samale lainele, siin ei koge just katarsisehetke, lugu ei arene tuttavates piirides; põhimõtteliselt võiks autor seda bakhanaali veel ja veel laiendada, ometi oluliselt midagi lisamata lugejakogemusele. Võiks vanamoeliselt küsida, et kui jutt on see tera, siis milline iva siit õieti välja kooruks? Ivaks ongi fantastilise omailma kogemine, kujutlusretseptsiooni laiendamine? Võibolla tõesti. Lihtsalt maavillase lugejana … on vahel raske.

Adrian Tchaikovsky - Guns of the Dawn

Emily Marshwic on Jane Austeni kangelannasid meenutav vanast, kuid tagasihoidlikust aadlisuguvõsast pärit neiu. Marshwicid on olnud tuntud oma kohusetunde poolest; seepärast pole mingi ime, et kui puhkeb sõda naaberriigi Denlandiga, ei peida perekonna meesliikmed ennast selle eest. Kuid siis nõuab sõda neid veel juurde - ja kui mehi enam pole võtta, siis hakatakse nekrutiks võtma ka naisi. Ja Emily satub samuti lahingute keerisesse (romaan algabki in media res lahingustseeniga).

Romaani esimene kolmandik jätab mulje, et tegu on "Uhkuse ja eelarvamuse" ja "Läänerindel muutuseta" ristsugutisega, millele soustiks veid võlukunsti peale kallatud. Selles on 18. sajandi lõpu Inglismaad meenutav ühiskond, kõrk ja veidi tagurlik, ning oma kuninga tapnud ja ennast parlamentaarseks kuulutanud naaberriik. On, nagu öeldud, Austeni tegelasi meenutav perekond, on nende samuti austenlik vaenlane hr Northway, kes on aastate eest vana hr Marshwici enesetapuni viinud, kuid kellest Emily endalegi ootamatult hingesugulase leiab, on ball ja säravad kostüümid - ja siis muidugi lõputu mõttetu sõda kusagil kaugel. Ja sõjamaagid. Kui Emily ise sõtta satub, siis tempo muidugi muutub, lahti läheb pidev tulistamine, raiumine ja muu säärane ning temast saab uhke ja nutika aadlineiu asemel tõhus tapamasin, vähemasti teiste vaatepunktist; lugejal on siiski võimalik Emilyga koos kaasa kahelda ning mõtiskleda juhuse rollist kangelaslikkuses. Lõpuks saab muidugi sõda otsa ja kõik, kes veel ühes tükis, pöörduvad tagasi, kuid rõõmu ja rahu sellega ei kaasne; sõjani viinud ja sõjas tekkinud pinged on kuskil pinna all jätkuvalt olemas ning ei usu, et ka romaani lõpplahendus neid täielikult lahendab.

Lugesin raamatut nohuse peaga; uimasusele vaatamata - või ehk just selle tõttu - hakkas juba alguses häirima segadus detailides. See on muidugi ilmselt liigsete teadmiste häda, kuid ühiskondlikult on Tchaikovsky kokku seganud kogu Euroopa ajaloo 18. sajandi lõpust esimese maailmasõjani, mis paiguti mõjub väga kohatult. Ruumiline mastaap kipub venima nagu kumm, sest peategelane jõuab rindele mõne päevaga, käskjalal kulub aga sama maa läbimiseks samal viisil nähtavasti nädalaid. Sõda toimub ühel hetkel suurel alal ja on kõikehõlmav, järgmisel aga justkui peopesasuurusel maalapil; see peaks olema kestnud juba aastaid, kuid kõigile jätkub imekombel ikka veel vormiriietust, relvi ja muud varustust jne. Vaesed maagid ei leia ka eriti muud kasutust kui vaid ülespuhutud leegiheitjatena. Nii et maailmaehituslikus plaanis ei saavuta "Guns of the Dawn" kokkuvõttes suurt enamat hunniku klišeede kokkukuhjamisest. Samas meelelahutusena haigele targutajale on ta hea ja hoogne, hoides romantilise liini sõjalisega edukalt tasakaalus ning joonistades päris kenasid austenlikke karaktereid.

Steven Brust – Yendi (2018)

Romaan on kui segu Zelazny Amberist ja Butcheri Dresdeni ilmast – ühelt poolt maagiliste aristokraatide jagelemine, teiselt poolt vinge detektiivi eluohtlikud tegemised (nojah, kui ettevõtjast palgamõrvarit saab nii nimetada). Sellist kirjandust ei oska millegi muu kui puhtalt meelelahutuslikuna tarbida – siit lihtsalt pole võimalik vastuseid võimalikele eksistentsiaalsetele ängidele.

Teksti võikski lahterdada fantasy-kriminulliks: on keeruline mõistatus, mis tuleb lahendada. Tuleb jääda ellu ning hakkama saada väljakutsete ja kõrgemalt paika pandud kommetega. Siin siis küsimus selles, miks Vlad Taltos on korraga seotud gängisõjaga ja kuidas see omakorda on osa ühest vanast troonipärimisintriigist.

Paistab, et mul pole Brustiga suuremat õnne (esimene raamat pani üsna õlgu kehitama), ka Zelazny Amberi puhul jäi mulle üsna arusaamatuks selline järjejutu või kuuldemängu vorm: on selline eriline maailm, kuid tegevus toimub pigem kammerlikes oludes – tõepoolest, kui palju on neis kirjeldatud rahvamassi sagimist või looduse erinevaid vorme? Aga eks igaühele oma, loodetavasti on küllaga eesti lugejaid, kellele sellised tekstid õige mokkamööda on.

Kiita tuleb kindlasti seda, et kirjastus katsetab järjekordset kujundajat (varasem töö Merca raamatuga), loodetavasti kujuneb sellest asine koostöö.

„Aliera oli endiselt hõivatud võluriga peetava võitlusega, ise kolme valvurit eemale hoides. Tema läheduses kerkis äkki kerge tuulepööris ja veel kolm valvurit ründas teda. Tekkis võimatu metallipundar ja kolm valvurit langes. Aliera oli ikka veel püsti, kuid ta selja tagaosast ulatus välja nuga, ja mõõk oli tegelikult läbi ta keha tunginud, just selgroost paremal, vöökohast kõrgemal, eest taha. Ta tundus seda ignoreerivat; arvan, et võlukunst aitab ka šokist üle saada. Kuid polnud tähtis, kui osav võlur ta oli, ta kleit oli rikutud.“ (lk 166)

ulmekirjanduse baas

Kir Bulõtšov – Kosmoselaevastiku agent (2018)

Seda võiks nimetada „vanaks heaks ulmeks“ ehk siis niisugune raamat, mida ulmevõõrad lugejad stamplikult-kramplikult ulmekirjanduseks peavad. Eks oleks veidi keeruline kujutleda, kui niisugused lühiromaanid tänapäeval ilmuksid ja siis tähelepanu ärataksid (muidugi, ka konservatiivid vajavad materjali, et siunata nüüdisulmet); kuid niimoodi retroulmena lugeda… miks mitte, vaheldus kui selline.

Esimene lühiromaan „Kosmoselaevastiku agent“ on vast asjalikum ja teine lühiromaan „Nõiakoobas“, no ma ei tea, seikluslikum. Avateksti puhul võiks rääkida tähelepanu pööramisest külma sõja ajal toimunud võidurelvastumise ummikteele (muidugi, ehk on see läbi lillede esitatud). Teine lühiromaan on ehk kommunikatsiooniraskustest – kuidas suhelda niisuguse kultuuriga, mis ei lähtu sinu viisakusreeglitest? Ja tegu pole võõrtsivilisatsiooniga, vaid vastavastatud planeedi inimestega, kes pole oma arengutasemelt nö 20. sajandisse jõudnud (see arengutasemete küsimus on üldse oluline selle planeedi puhul; üheaegselt eksisteerivad seal nii saurused, inimeste eellased kui varakeskaegsed gängid). Loo kuritegelane on üsna geniaalne tegelane ning kindlasti pakub võimalusi kõiksugu järgedega edasi arendamiseks jne.

Aga jah, nagu lühikirjeldusest näha, tegemist siis kena retroulmega, kust võiks tähendada nõukogude ulmele iseloomulikku (nt kõik galaktikategelased oleks pärit kui vennasvabariikidest), mis tänapäeva küünilise nüüdisulme kogemise kõrval on üpris meeldiv vahepala. Selle autori minu jaoks surematu tekst on ikka see Oktoobrirevolutsiooni taaselustamine 1967. aastal… vapustavalt naljakas.

„Siin oli kõik palju traagilisem, kuigi vaevalt et paljud tunnetasid siis hävingu lõplikkust, seda lõplikkust, mille saab luua üksnes oma kätega, mille tekitab püüd vastastikuse hävitamise pool ja mida ei saavuta ükski epideemia, ükski loodusõnnetus, sest planeedi surma põhjuseks olid selle enda parimad mõistused, kes tahtsid kõigest vaid hävitada pool Ar-A elanikkonda, olles veendunud selles, et siis hakkab teine pool elama tunduvalt paremini, et ühtede surm saab ülejäänute õnne ja heaolu allikaks. Just see veendumus, mis on aluseks kõigile sõdadele, saigi surmapõhjuseks nii neile, kellele kallale tungiti, kui ka kallaletungijaile endile.“ („Kosmoselaevastiku agent“, lk 129)

„Kui vaid leiaks vastused kõikidele küsimustele, Galaktika muutuks siis lihtsaks ja heasoovlikuks. Sa saavutad mingil tasandil mõistmise, sa pingutad mõistmise pärast ainult selleks, et järgmise nurga taga kohata inimest, kes seisab pea peal. „Miks te pea peal seisate?“ küsid sa süütult. Sest sinu kodus ei seisa inimesed pea peal. Aga see inimene tulistab sind asendit muutmata surmava kiirega, sest sa oled teda oma küsimusega solvanud. See on üksnes näide mittemõistmisest – kuid tegelikkuses on see inimkonna peamine vaenlane niivõrd keeruline, et ükski arvuti Galaktikas ei anna vastust küsimusele, mida on võimatu formuleerida.“ („Nõiakoobas“, lk 300)

ulmekirjanduse baas

ulmekirjanduse baas