Indrapramit Das - As Wayward Sisters, Hand in Hand (The Book of Witches, 2023)

 

Õigupoolest on seda lugu veidi keeruline tavaliseks ulmeks pidada (kuigi autor on igati tuntud ulmetekstide kirjutaja), pigem selline LGBT-armastuslugu kergelt üleloomulike momentidega (või siis ma ei saa pihta, kui maagiline see tekst olla võiks).

Indiast tuleb Tarik neljaks aastaks Ameerikasse ülikooli; siin satub ta ühiselamus kokku elama Michaeliga, sellise vähe müstilise tüübiga. Neist saavad väga lähedased sõbrad, kes ometi ei astu üle sõpruse piiri, kuigi mõlemad tunnevad teise vastu igati meelaid tundeid. Aga nad on siiski sõbrad. Indialasele on see üldse keeruline periood, just siin Ameerikas suudleb ta esmakordselt kedagi (on üks selline eriti meelas noormees), samas kohtub ta internetis kohusetundlikult kodumaa naistega; niisamuti tarvitab toanaabriga erinevaid narkootikume. Ühel ööl justkui külastab ta voodit paljude käte ja Michaelit meenutava näoga naisterahvas - aga mis see õieti oli (tulemuseks on küll seemnepurskest määrdunud aluspesu).

Ülikool saab läbi ja Tarik peab viisa lõppemise ja pere tõttu naasma kodumaale. Nad saavad veel viimased nädalad koos veeta ja meenutada ning tulevikule mõelda.

Nagu öeldud, ulmet või fantaasiat siit just suurt ei leia (no kui see armulugu pole just … kujuteldamatult fantastiline). Ent tekst on kuidagi … hingega kirjutatud, noore muslimimehe mõneti keeruline (ja psühhedeelne) eneseleidmine Ameerika ülikoolielu tingimustes. Eks tekib kerge võrdlus samas antoloogias ilmunud C. L. Clarki tekstiga, käesolev tekst on kuidagi … silmatorkavam või eripärasem.

Sam J. Miller - Unbashed, or: Jackson, Whose Cowardice Tore a Hole in the Chronoverse (Someone in Time, 2022)

 

Lugu noorest tudengist, kes saab esimest korda seksida noormehega, keda ta on seni eemalt imetlenud ja unistanud. Ja see on imeline, esimest korda midagi niisugust tõelist kogeda!

Ainult et … selles Ameerika tudengilinnakus pole geid just vastuvõetavad ning värskelt üksteist leidnud paari ootab kohutav argipäev, kui kaastudengid ta armsama surnuks peksavad. Noormees kujutleb, mis oleks võinud juhtuda, kui ta oleks antud olukorras kuidagi teisiti käitunud - teinud seda, teist või kolmandat; ning kuhu oleks see võinud välja viia. Et siis takkajärgi eri võimaluste läbi katsetamine. Kuid reaalsus on reaalsus.

Nojah, romantikat on, ajarännu olemus jääb vähe hägusaks, või on see siis nii orgaaniline, et see ei erist kuidagi selgemalt. Loo lõppedes selgub, et see on miski töötlus Indrapramit Dasi loost “Karina Who Kissed Spacetime”. Igal juhul, väga traagiline lugu, kas nüüd just ajaränd siin erilist kaalu omab.

Indrapramit Das - Kali_Na (The Year's Best Science Fiction Vol. 1, 2020)

 

Omal moel Charlie Jane Andersi laadis tume tulevikunägemus Indiast, kus sealne infoühiskond on vägagi intensiivses madinas ning trollid möllavad kuidas jaksavad - ja seda isegi suurfirmade loodud tehisintellektiga jumalakujude vastu.

Loo peategelane, noor neiu, sellist trollide võimutsemist ja vihaideoloogia levitamist heaks ei kiida - nagu üks rahva meelelahutuseks loodud jumalatest, mis võtab ette teda ründavate trollide hävitamise. Ainult et … jumala loonud korporatsioon ei saa lubada endale sellist märatsemist, kuivõrd sellega vähendatakse nende kliendibaasi (sest trollid on ometigi kliendid).

Tekst ilmunud antoloogias “The Mythic Dream”, kus siis jutustatakse müüte ümber. Vahelduva eduga olen seda antoloogiat lugenud juba üle aasta, sest noh … enamus lugusid pole just märkimisväärselt kaasakiskuvad. Nii on ka see tekst selline … noh, huvitavalt loodud, aga ei tekita just suuremat kaasaelamist, kuna hindu mütoloogia pole just suurt tuttav. Mis on muidugi kivi minu kapsaaeda.

“The trolls advanced, viruses cascading off their bodies like oil in the bloody water of the river. Twinkling flakes of static danced down and clung to their armor, which was intricate and advanced. They could damage her avatar badly, hack her and steal her cryptocoin, or infect her with worms to make her a beacon for stalkers. Worst of all, they could have a bodysnatch script, steal her avatar and rape it even if Durga deported, or steal her real id and face and put it on bots to do as they pleased. Durga got ready to depart the doman if they came too close, even though she wanted to stay and witness the devi.” (lk 52)

Indrapramit Das - The Moon Is Not a Battlefield (Infinity Wars, 2017)

Sõjavastane lugu, mis tõdeb resigneerunult, et kui Maal jäädaksegi sõdima, ei tohiks siiski maalaste omavahelisi konflikte teistele taevakehadele edasi viia. Lugu on esitatud dialoogi vormis, kus India endine kuusõdur jutustab oma minevikust.

India on siinses loos üks juhtivaid kosmosehõivajaid, muuhulgas on nad loonud Kuul sõjalise baasi (mida jutustajate vaatenurgast peetaksegi India eesõiguseks) - nii nagu venelased ja hiinlased (ameeriklastest pole eriti juttu - lugu jutustatakse eelkõige Aasia vaatepunktist). Kuul olijate vahel käib nö mitteametlik madistamine, kes saaks seal võimu. Sealne sõjapidamine nõuab erilisi sõdureid, nii ostab India valitsus vaestelt lapsi ning aretab neist kuusõdureid - et saaksid hakkama sealse gravitatsiooniga ja oleksid eelkõige sõjamasinad, mitte tavalised inimolendid oma lihalike soovidega. Seega püütakse neid teha võimalikult sigimatuks jne. Tulemuseks on siis ilmatumad jõujuurikatest habemega naised jms.

Aga kui Kuu hõivanud suurriigid sõlmivad püsiva rahu (sest avastatakse tähtedevaheliseks reisiks eriti vinge tehnoloogia - milleks siis energiat raisata tühistele konfliktidele), siis on need kuusupersõdurid korraga aegunud sõjatehnika; pole nad oodatud ka edasistele maailmaruumi vallutustele. Tulemuseks siis üleliigsed veteranid, kes tagasi igatsetud Maale jõudes avastavad, et pole enam üldsegi sobilikud seal hakkama saamiseks.

Niisiis võrdlemisi kurblik tulevikuvisioon väikese ajaloo seisukohalt. Autor on üsna tuntavalt patsifistlike meeleoludega, samas… üleliigne rahvastik tuleb kuidagi ülekoormatud Maalt minema saada. Nokk kinni, saba lahti. Eks see kuusõdurite kirjeldus on üpris huvitav, niisamuti India kui supervõimu maailmavaade. Nii võttes igati okei tekst.