Kuvatud on postitused sildiga Hannu Mäkelä. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Hannu Mäkelä. Kuva kõik postitused

25 märts, 2026

Hannu Mäkelä: Härra Huu

Nagu ikka, sattusin "Härra Huud" üle lugema juhtumisi.
Tahtsin midagi head ja kerget, vist lasteraamatut. Mitte seda, mitte seda, mitte seda ... oi! Ma olen Oisu raamatukogust ülejäävate raamatute kastist endale "Härra Huu" toonud!

Olgu, loen "Härra Huud".

Ma ei olnudki eriti kaugele jõudnud, kui taipasin, et Härra Huu on õpikuautist. 
Lapsena ma seda ei märganud. Noorena ma seda ei märganud. Ja täiskasvanuna lugesin viimati ilmselt siis, kui ei teadnud veel, et autism ja autistid on midagi kaugelt teistsugust kui "Vihmamehes" nähtu. 
Enamasti. 

Härra Huu on nii ilmselgelt autist, et hakkasin kõiges, mida ta teeb, mis temaga sünnib, kuidas ta suhtub ja mismoodi valikuid teeb, nägema iseennast. Mida ma teen, mis minuga sünnib, kuidas ma suhtun ja mismoodi valikuid teen.

Hirmutamine on töö, millest ta aru ei saa, aga mida ta peab tegema, sest no see on temasuguste töö. 
Tegelikult ta natuke pelgab lapsi, kui need lärmakad ja ideid täis on. Aga kui hirmutamiseks läheb, ta sellele osale ei mõtle, see selgub hiljem. 
Üldiselt ta väga ei taha seda hirmutamisvärki teha. Vihma sajab ja jalad saavad märjaks ja vbla saab veel nohu ... ainus kord, kus ta päriselt meelega koledat kolli teeb, on kord, kui ta päästab vanamutikest purjus kaakide käest.

Ta sööb kogu aeg üht ja sama toitu. Ta vihkab karjumist. Tal on hell ja kaastundlik loomus ja ta tahab alati kõiki aidata. Talle ei meeldi uued riided ega end pesta. Üldse vesi, sest see on märg. Vesi on hea ainult tee tegemiseks. Ta unustab ühtepuhku ära asjad, mis teistele inimestele tähtsad tunduvad. Ta ei loe eriti hästi inimkäitumist, ei saa aru, kas ilmselgelt valetatakse või kas ähvardustel on veidigi tõsi taga, ent samas loeb väga kiirelt ja kahtlusteta välja pisikesi varjundeid meeleoludes. Tal on probleemidele kummalised lahendused ja ta ise ei saa enamasti arugi, et tegu on võlukunstiga ja ta tegi midagi tavatut. See-eest tõuseb tohutu enesega rahulolu, kui on õpitud ust käepidemest avama või selgeks saadud, kuidas elektripliiti kasutada. Üsna tavapärasel määral hämmeldunud olemine ka tagaaeda üleöö ilmunud laeva või ootamatu "oi-mind-koliti-praegu-minema!" üle, sest nagunii on kõik päevad kummalised ja elu täis arusaamatusi ja reegleid, mida ta ei mõista, Kui olud muutuvad, elab siis teistmoodi, mitte ei imesta, otsi põhjusi, ürita aru saada, miks on nii. Korduv vaikne helifoon rahustab - näiteks vihma trummeldamine katusel.

Esimene osa raamatut on Härra Huu igapäevade kirjeldus. Ta üritab olla nagu teised. Käia suusatamas. kalal ja saunas, kasvatada lilli ja koristada. 
Need asjad ei taha õnnestuda peamiselt seepärast, et ta ei saa üldse aru, mis rõõmu neist olema peaks ja kuidas seda leida. Lisaks tutvub ta lastega ning tegeleb ellujäämisega. Iga päev on omamoodi kangelaslikult võidetud, kui ellu on jäädud. 
Või siis iga öö. Ta ülevalolemises puudub regulaarsus, aga eelistab ikkagi ööaega.

Teine osa on peamiselt seiklustest maa all.
Struktuurilt meenutab kogumik teist nõukogude aja imehead kogumikku - "Muumitrolli". Esimene osa on maailma tundmaõppimine (talveunest ärganud troll on muuseas sama autistlik kui Härra Huu), siis kärts-mürts-seikluslik osa ("Härra Huu saab naabri" ja "Muumipapa memuaarid") ja kolmas osa uude kohta kolimisest, täiesti uutmoodi elust ja selle tunnetamisest ("Muumipapa ja meri" ja "Härra Huu kolib ära"). 
Ainult omaette jutte "Härra Huus" pole. 
Kõik jutud on kolme osa sees, mitte ühtegi väljaspool.

Niisiis, seiklused maa all. 
Lapsena lugesin neid täiesti teistmoodi. Kõik oligi ehe ja hirmutav. 
Nüüd lugesin: "Aa, sellele lahendusele oli varem ta igapäevakirjeldustes viidatud. Sellele ka. Sellele ka. Tore, et iga laps sai ka korduvalt kangelane olla! Jai!"
Lapsena ei saanud ma isegi sellest aru, et Emma ei olnud päriselt tuleauku kistud, vaid oli admirali ise maha jätnud ja oma ema juurde elama läinud.

Autist, noh.

Ja nagu "Muumitrolligagi" - keskmine osa, mis mulle lapsena kõige rohkem meeldis, jättis nüüd kõige ükskõiksemaks. Mhmh, ei ole halb. Mingis teises kontekstis oleks isegi hea. Aga nüüd, kui põnevust vähem vaja, kõige tüütum. 
Samas - vbla ei tunduks teised osad nii head, kui vahepeal natuke kärtsu ja mürtsu poleks?

Kolmas osa on "Härra Huu kolib ära".
Härra Huu kolib endalegi ootamatult linna ja seal ellujäämiseks on vaja hoopis uusi oskusi. Kehtivad hoopis teised reeglid. Inimesed on sõbralikud või siis teesklevad sõbralikkust ja Härra Huu saab hoobilt vahest aru. Sõlmib uusi tutvusi. Kohtub vanade tuttavatega. Sooritab imesid. Ei oska liftiga sõita. Püsib tööl tund aega ja on pärast uhke, et nii kaua.
Kõik on korraga keeruline ja kerge - nagu kogu aeg.

Raamatu keel on ka autistlik. Päriselt. Nt lause "Kõrkjate ümber oli vesi jäätunud klaassõrmusteks." Just. 
Täpselt. 

Bukahoolik

4.c klassi õpilaste raamaturiiul



19 juuni, 2012

Hannu Mäkelä – Ööpool, päevapool (1991)


“Mets ootab tasa, pimedas, hirmul,
viimane vilu sina süüvib, kustub, viimaks,
Nüüd ei tea ma mis teha
ei ole nälga, ei janu
ja siiski ei kusagil asu;
maailma leiba vaid sööb
mõni teine.
Mõtlen kellele tahes
soovin mida tahes
ei leia see mind.
Mida ei tea,
seda ei näe.”
(lk 232)

“Mul on pilt.
Ja pildil
kõnnivad nood kummargil kuubikud
otsekui midagi otsides.
Mul on öö.
Seal
akna taga
ta ootel.”
(lk 258)

23 märts, 2011

Hannu Mäkelä – Hobune, kes kaotas prillid ära (1983)


Muhe. Muhe. Muhe. Nii iseloomustatakse teiste hulgas härra Huu nimelise tegelase loonud Mäkelä lasteraamatuid. Isegi selle raamatu lõpus olevas nõukaaegses kohustuslikus sisukokkuvõttes öeldakse, et on justnimelt muhe. Ega ei vaidle üldse. Kuigi, ega see niiväga lustlik lugu just polegi, pea kõik tegelased on üsna üksikud ja oma kohata. Siil põrnitseb suurema osa ajast vaikides lõkkesse ja haub mingeid morne mõtteid, põhjamaiselt kinnine on ka puukujusi nikerdav peni; hobuse entusiastlikele ideedele vastatakse veniva vaikusega. Mitte just kõige ärksam seltskond ja just sellisena omamoodi koomilinegi. Olgu, on ka helgeid hetki ja üheskoos saadakse ikka hakkama.

Tahtsin siin tegelikult sellest rääkida, et see on vist küll üks väheseid raamatuid, kus toimub üks veider asi. Nimelt, kui tavaliselt loomad raamatus, filmis, multikas räägivad, käivad tööl ja üldse käituvad nagu inimesed, siis see on nagu tavaline. Kui loos on ka inimesi – et on inimesed ja loomad koos –, siis nad lihtsalt ajavadki kõrvuti oma asju ja kõik on tore, eri kogukonnad sõbralikult koos. Loo maailmas asjad nii käivadki ja keegi isegi ei mõtle, et oot-oot, loomad elutoas.

Kiuslikult ja äärmusesse minnes võib muidugi küsida umbes et miks, huvitav, Disney lugudes Miki on nagu inimene, inimeselik tegelane, aga Pluuto on koer nagu koer ikka, justkui alama liigi isend. Ühed loomad mõlemad ju? Ja hiir ju asub loodusteaduslikus hierarhias koerast hoopistükkis madalamal ja peaks seega, mõistate, olema pigem koera käsutada vms.

Aga siis selles raamatus järsku on mitmeid steene, kus inimesed, kohtudes inimkeeli lobiseva hobuse või siili või kellegagi, saavad šoki osaliseks. „Asjad laabuvad, kui vaid jõuad ära oodata, mõtles hobune. Seda on hea meeles pidada. Ja hobune naeratas. [Talumees] Jantunen oli naerust kaugel. Hobune tekitas temas sulaselget õudust.“ (8)

Loomad tegelastena ei tekita lugejas mingeid küsimusi, iga laps saab aru, et on normaalne, kui igapäevatööna kirjutab hobune hobuseraamatutest arvustusi. Aga nüüd ühtäkki – osad selle raamatu tegelastest ise ei saa sellest aru. Jantuse jaoks on täielik ulme, kui hobune otsib taskust kukru välja ja pakub talle öömaja eest 37 penni. Hobuse jaoks on see normaalne, lugeja jaoks ka, aga Jantus mõtleb, et on hulluks läinud. Ja vähe sellest, et loomad on inimkeele ära õppinud, ei – nad lausa toimetavad inimühiskonna reegleid-kombeid järgides, justkui täieõiguslikud osalised selles, kasutavad raha, korraldavad kunstinäitusi jms. Loomast tegelase osalus lihtsates inimühiskonna toimetustes tekitab selles loos inimestes hämmeldust. Hobune oleks nagu mingist paralleeluniversumist välja vopsanud – enda jaoks oma inimesliku käitumisega iseenesestmõistetav, inimeste jaoks aga fenomenaalne kurioosum, imelugu, mida võiks tsirkuses raha eest näidata. Integreerumis-ime? Tõsi, näiteks hobune on end üldiselt inimeste radadest kõrvale hoidnud, kuna need tahavad selleski loos enamasti loomadel naha õle kõrvade tõmmata – küll kujundlikus mõttes, tsiviliseeritud tavade juurde jäädes, inimlikus mõttes. Siis rahaliselt.

Eks see kõik ole Mäkeläl ju koomilise efekti saavutamiseks, tegelase kulul nalja tegemine, süütu vingerpuss. Vabandust, kui oma filoloogilise urgitsemisega siira lugemise ära rikun. Samas siiski paljastub siin ikkagi ka mingi huvitav printsiip, kuidas usutavat maailma luuakse ja kustmaalt see enam toimida ei pruugi. Justkui kogemata kulisside taha piilumine niisiis. Sellise võõrituse mõjul sundisin end kujutlema, et kuidas see hobune nüüd siis ikkagi taskust mütsi välja ja endale pähe saab; ja kus see tasku üldse on? Selle lugesin siiski juba "siledaks", et hobune püüdis kala ja hiljem varese ja siiliga nauditi koos uhhaad (kvalifitseeruks see kannibalismiks?) – ühesõnaga, läheks liiga jaburaks ja lugu jutustaks juba millestki muust, kui semude seiklustest.

Toidust veel: ei tea, kas selle raamatuga jõudis eesti kirjakeelde sõna jogurt? See on siin kuidagi toorelt soomepärane, nimetavas ´jogurti´ (8). Kas noor lugeja 80ndate Eestimaal üldse aimas, millega on tegu?

Sportima!