Peale kaht head raamatut on selge, et järgneb paratamatu pohmakas ja seepärast polnud ootused üleüldse suured (õigupoolest sai see raamat pooleli jäetud kui kitseraamat näppu sattus). See on vist mu isiklik kiiks, aga igasugu kujunemisromaanid on lihtsalt igavad, sissejuhatus lapse- ja noorpõlve ja mis seal küll kõik murranguline on, oh igavust, mis küll paneb täiskasvanud inimest huvituma tiineka vinnidest ja unetutest öödest? (No mis teha, kui kohalikust raamatukogust pole midagi laenutada.) Siinse raamatu eripäraks on, et kokku on segatud natsid ja vabamüürlased ja juudid kahe maailmasõja vahel Saksamaal, oh seda lõpmatut adrenaliini, hüppa või ise öösel meeleheitest aknast alla uttu. Reiner ja Alys pole iseloomult just kõige meeldivamad tegelased, on teised sellised kinnismõtete haardes vaevlevad inimesed, nii ei saa nad omavahel normaalselt suheldagi, ikka kähvavad teineteise peale ja solvuvad aastateks (kurat, olge tolerantsed!). Selline kannatuste ja õuduste kogum, noaga sorgitakse silmas ja sisikonnas ja lusikaga urgitsetakse silmamuna välja, ja miks just ilmtingimata on vaja vabamüürlust sisse tuua, ei saagi aru – et raamat paremini müüks või midagi (no kui müürlust asendanuks mõni suvalisem liin, poleks see raamatut üleüldse jamamaks teinud). Noh, üpris klassikaline seiklusromaan mõnede naturalistlike seikadega, tuleb olla igati tänulik, et autor on loonud nii kergelt loetava teose.
