Tobias S. Buckell - Brickomancer (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Väheke Jemisini “The City Born Great” laadis lugu ehk siis jutt New Yorgi ühest kaitsjast, kelle tekitatud võlumärgid aitavad seda linna hoida turvalisemana. Töö on muidugi tänamatu, sest seda tuleb salaja teha, korrakaitsjad võivad sind karistada omandi rikkumise eest; tasuks on vaid teiste omasuguste mõistev suhtumine ja vajadusel abistamine (näiteks korrakaitsjate eest pääsemisel). Aga tuleb teha! Nagu seda on teinud loo peategelase ema ja selle ema jne.

Antoloogia koostajal Paula Guranil on varem küllaga nende teemadega tegelemist olnud, kõiksugu Cthulhu teemalised antoloogiad ja muidugi “The New York Fantastic”, kuhu kindlasti võiks see Buckell tekst kuuluda.

Tobias Buckell - The Machine That Would Rewild Humanity (Escape Pod, 2020)

 

Autor kujutab maailma, kust inimesed on hävinenud ning Maad valitsevad inimeste valmistatud tehisintellektiga … olendid ja robotid. Millele on mälestus inimsoost siiski kallis (kuivõrd inimesed püüdsid neid luua inimsarnastena, sellest siis eneste inimsoo järglaseks pidamine).

Maa valitsejatena on neil soov kõiksugu väljasurnud loodust taastada (elagu DNA!); nii on taasloodud mitmeid looduskooslusi, nii on Londoni loomaaias koguni taastatud inimesed, kes on sealsetest elajatest ühed leidlikumad põgenemisvõimaluste otsijad. Aga noh, masinate vastu ei saa.

Loo peategelane juhib New Yorgi kaitsealal inimeste loomise keskust - neil on plaanis välja aretada mõned kohalikud Wall Streetile omased isendid. Kuid nende keskus hävitatakse pommirünnakus ning kui peategelane uurib pommitajalt, miks see nii tegi, selgub mõndagi valusat inimeste ja tehislike suhtest.

Tekst on tiine intertekstuaalsusest, viiteid kõiksugu inimsoo kultuurilistele artefaktidele, mida siis tehiskaaslased omasoodu kasutavad ja tõlgendavad. Eks muidugi on see ka ökoulme, ehk miks on planeedil Maa elujärg omadega nii kaugele jõudnud. Omamoodi lihtsam variant Charles Strossi “Saturnuse lastest”.

Tobias S. Buckell - The Galactic Tourist Industrial Complex (The Year's Best Science Fiction Vol. 1, 2020)

 

Omamoodi musta huumoriga vürtsitatud lugu New Yorgi taksojuhist, kes lennutab Manhattanile ühe kaheksajalale sarnase tulnukast turisti, kuniks see korraga lendavast taksost välja kukkus, jõkke sulpsas ja kadus. New Yorgi ametnikud püüavad intsidenti varjata (ikkagi turism!), kuid tulnuka kaaslased tulevad raskeväega uurima, mis siin õieti juhtus. Ja noh, üllatus-üllatus.

Et siis Maa kui intergalaktiline turismiatraktsioon - niipalju kui inimesi ongi, on nad kõik ühel või teisel viisil turisminduse- ja teenindussektoriga seotud. Millega siis kaasnevad omad ohud, kuivõrd tõesti - võõrrassid võivad vägagi erilised või surmavad olla. Loo peategelane on lihtne taksojuht, ei taha ta mingeid jamasid ei tulnukate ega turismikorraldajatega … aga eks millalgi tuleb piir ette ning tuleb selg sirgu lüüa, juhtub siis mis juhtub.

2019. aasta parimad raamatud

Tegemist on vast esimese sellise lugemisaastaga, kus tonnaažilt lugesin enam ingliskeelseid tekste kui et siis mõnusalt maakeeles. Kuidagi on kukkunud välja nii, et lihtsam on tellida kui et raamatukogust laenutada. Ja noh, 2019. aastal ilmunud raamatute esikümnesse ei mahtunudki eesti autorite teoseid, kuigi vaagisin vägagi tõsiselt nii Vadi, Meresi kui Aleksejevi raamatuid (kordan üle, siinne postitus käib vaid 2019. aastal ilmunute raamatute kohta, muidu võiks kogu lugemise top 10 õige erinev olla – „Beyond Redemption“, „Deadhouse Gates“, „The Poppy War“, „Blackwing“ , "The Two of Swords" - aga ei viitsi seda koostada).

Igal juhul, sedapsi, minu top 10:
1 Marlon James – Black Leopard, Red Wolf
2 Joe Abercrombie – A Little Hatred

3 Ed McDonald – Ravencry

4 Katherine Arden – The Winter of the Witch
5 Etgar Keret – Kissingeri igatsedes
6 Ken Liu - Broken Stars: Contemporary Chinese Science Fiction in Translation
7 Yoon Ha Lee – Hexarchate Stories
8 Zakes Mda – Suremise viisid
9 Ann Leckie – The Raven Tower
10 Paolo Bacigalupi, Tobias S. Buckell – Takerdunud maa


Ja need siis ülejäänud raamatud, mis ilmusid 2019. aastal.
Tuuli Tolmov – Neetud taevakivi
Roger Zelazny – Varjude Jack
Mare Kandre – Kurat ja Jumal
Peter V. Brett – Maapõu. Teine raamat
Urmas Vadi – Ballettmeister
Maniakkide Tänav – Newtoni esimene seadus
David Foster Wallace - Teatavate piiride poorsusest
Arvi Nikkarev – Maagia. Vene ulme antoloogia
Robert A. Heinlein – Topeltstaar
Werner Bergengruen – Poplavkin ja teised jutud
Triinu Meres – Kuigi sa proovid olla hea
Tiit Aleksejev – Müürideta aed
Jorge Luis Borges – Kujuteldavate olendite raamat
Andrus Kasemaa – Vanapoiss
Margit Lõhmus – Sterne
Andrei Beljanin – Tsaar Gorohhi salajuurdlus
Jorgos Seferis - Müütiline jutustus. Logiraamat III
Täheaeg 18: Ortoni isevärki avantüür
Kelly Barnhill - Dreadful Young Ladies and Other Stories

Paolo Bacigalupi, Tobias S. Buckell – Takerdunud maa (2019)

Värske ulme austajana olen muidugi tänulik, et nii uus teos eestindati (nagu see juhtus ka Reynoldsi „Aeglased kuulid“ puhul) – ja sellest Khaimi maailmast jääb igal juhul parem mulje kui esmakogemusel Bacigalupi „Alkeemikuga“, mis siinses kogumikus uuesti trükiti (arvatavasti mängis teatud rolli vastumeelsuse tekkimisel see, et tollane kaanepilt polnud just õnnestumine – Fantaasia kirjastuse püsikujundajal Krošetskinil õnnestuvad minu meelest kahtlemata paremini need kaanekujundused, kus pole elusolendeid – nagu siinse raamatu linnavaade).

Autorite lood hukkuvast-lämbuvast Khaimist on kattuvad ja ristuvad – kogumiku esimesed kaks lugu jutustavad lapsevanemad, kogumiku kaks viimast lugu aga noored täiskasvanud. Bacigalupi minajutustajad on meessoost, Buckellil naissoost. Kõik neli teksti on enamvähem kronoloogilises järjekorras ja ajaliselt ei jää just kaugele teineteisest – esimeses loos tekib see Sinise Khaimi mõiste, teise loo Hukkajanna leiab mainimist kolmandas ja neljandas tekstis; alati on võimul linnapea ja tema abiline majister Scacz, esimese loo arveteõiendamine ülikuperedega kajab vastu veel neljandaski tekstis.

Iseenesest on Bacigalupi-Buckelli paatos selge – ja julmalt ellu viidud selle fantaasiamaailma reaaliates. Ära looda kergetele lahendustele ehk maagia abil vigade või elukorralduse parandamisele. Lihtne ja selge, kas pole? Kui midagi aitab, siis see on töö ja teadmised, lootmine üleloomulikult vahelesegamisele toob viimaks kaasa vaid hädasid – selle maailma puhul on siis maagiale vastukaaluks ühed väga vastikud taimed, mis saavad elujõudu igasugusest maagiapalangust (noh, omal moel sarnane fossiilkütuste kasutamise ja ökoloogilise olukorra suhtele).

Saatuse iroonia on muidugi see, et esimeses loos pakutud lahendus nende taimede pidurdamiseks või koguni hävitamiseks leiab edaspidi kasutust repressiivvahendina inimeste endi vastu – et võimukandjad saaks monopoliseerida maagiakasutuse (muidugi, üleüldine paatos on ikka see, et kontrollimatu ja liigne kasutamine viiski niisuguse ökoloogilise katastroofini). Milleks monopoliseerida? Et näiteks ehitada sõna otseses mõttes õhulossi. Traditsioonid on sellised, ka surmahäda puhul tuleb jätkata vanamoodi – sest kui oskused maagia kasutamiseks on olemas, siis tuleb seda ka kasutada, ükskõik kui enesetapjalik see lõpuks ka on.

Lood on meeleolult üsna sünged, vast elavaim on „Hukkajanna“, mis suures osas toimub Khaimi linnast eemal (millega siis kaasneb maailmapildi avardumine) ja võiks pidada koguni seikluslikuks. Teised lood on peamiselt inimestest, kes on jäänud kahe jõu vahele lämmatavasse lõksu: ühel pool on siis see üha rohkem maad õgiv surmataimestik, teisel pool represseeriv võimuaparaat. Tegelaste püüded inimlikkust säilitada või koguni isiklikku õnne leida … ei hakka spoilerdama.

Igal juhul, meeldiv lisandus eestikeelsesse ilukirjandusse.

„Ja paikalased ei teadnud, et kogu nende maal õpetasid naised teistele naistele kirvega võitlemist, arkebuuside laadimist, ja et need naised õpetasid omakorda järgmisi naisi. Sest kui sageli on mehed pööranud tähelepanu sellele, mida naised koos teevad?
Liiga harva.
Ja neile, kes pöörasid liiga palju tähelepanu, löödi peagi kirves kolba sisse kinni.“ („Hukkajanna“, lk 132)

ulmekirjanduse baas
tilda ja tarakanid
reaktor

Tobias S. Buckell - Shoggoths in Traffic (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2018)

Nagu pealkirjast näha, siis selle loo puhul on tegu Lovecrafti pärandi käsitlemisega tänapäevases võtmes. Et siis kaks noort kihutavad varastatud autoga Ameerikamaa maanteedel, kannul arvatavalt väga vihane auto viimane omanik koos oma kambaga. Noorte eesmärgiks on siis suure vaevaraha eest auto endisele omanikule tagasi toimetada – kui nad muidugi peaksid pärale jõudma, kuna see auto on segatud narkojõukude vahelisse jõukatsumisse.

GPS juhatab nagu juhatab, kui korraga pakub alternatiivset teed, millega autovargad saaksid pooletunnise edumaa tagaajajate ees. Aga sel uuel teel on korraga justkui teesulg üles pandud ning üks vanem tsiklimees vehib tee ääres … kuni temast veoauto üle sõidab. Noored otsustavad rängalt vigastatud tsiklimehe lähimasse haiglasse toimetada (sest noh, ei saa jääda politseid ootama … pealegi sellise kurikuulsa autoga). Sõidu ajal ärkab tsiklimees üles ning palub lähima silla juures peatuda, et see õhku lasta (tõepoolest, ta külge on seotud mitmesugust lõhkeainet). Nagu selgub, pole ta segane terrorist, vaid võlur, kes peab peatama Cthulhu tegelastel siia dimensiooni murdmast. Pabinas autovarastel on nüüd ees keeruline valik.

Et siis selline americana Lovecrafti koletiste seltsis. Kui see võlur-tsiklimehe teema juttu sisse tuleb, muutub tekst omamoodi kõhenaljakaks, nimelt on mehel selgitus, miks GPS vahel imelikke teid pakub – asi on mustrites, mida need jumalused tahavad moodustada maanteevõrgu ekspluateerimise abil! Ja et nad saavad manipuleerida GPS-seadmetega, siis mis veel juhtuda võiks, kui maanteed peaks vallutama isesõitvad autod … Hulga lahedam kui teine eelmise aastal ilmunud tähelepanu äratanud tekst.

Tobias S. Buckell - Zen and the Art of Starship Maintenance (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year, 2018)

Et hiljuti avaldati Locuse nominatsioonid, tekkis mõningane huvi, et millised tekstid siis kandideerivad. Üks lühilugude nominentidest on see Buckelli lugu, mille puhul on tegemist kõvaulmega ja esitab omamoodi väljakutse Asimovi robootikaseadustele – ehk siis robot peab inimest aitama ja ei tohi ta elu ohtu seada.

Loos on kaks konksu – esiteks, mis juhtub, kui see aitamist nõudev bioloogiline olend on üks paras sitapea (okei, see on iseenesest tavapärane konks). Teine konks on selles, et mis siis, kui roboti juured on õige inimlikud, digitaliseerimise tagajärjel on koopiaid küll ja küll ning kunagise inimese eesmärgiks oli saada palju reisida – inimkehal tulevad viimaks piirid ette, aga miski digikogu võib ideaalis lõpmatult erinevates kosmoselaevades pendeldada (sellest siis loo pealkiri). Ehk siis Buckell on vett seganud robootikaseadustega ning Asimov kindlasti naerataks õnnelikult, et talle senini tähelepanu pööratakse (tõsi, see et robot tahab pääseda niisugusest kohusest … paneb ehk kukalt kratsima).

Millegipärast olin justkui eelnevalt kuskilt lugenud, et tegemist on humoorika tekstiga – võibolla on mul pikad juhtmed. Vähemalt ei ehita Buckell rajaniemilikke õhulosse. Teksti on võimalik lugeda Lightspeedi lehelt.

David Klecha, Tobias S. Buckell – Rules of Enchantment (Operation Arcana, 2015)

Et siis selline situatsioon – ühtäkki on avanenud pääs teise maailma või dimensiooni (jajah, selle military fantasy antoloogia puhul selline sündmuste areng suurt ei üllata). Ent nagu selgub, oleks parem see ava uuesti kinni tsementeerida, sest sealt voolab välja tolkienliku maailma pahupoole tegelasi, õudustäratavad orkid ja trollid tulevad märatsema meie tänavatele. Oleks siis probleem lahendatav Aragorni ja semude kombel mõõgaga raiudes – ei, neid trolle ei häiri püssituli ega granaadiplahvatus, peatada on neid võimalik rakettidega, ja selline teadmine tuleb peale kalli hinna maksmist. Afganistani ja Iraagi sõdades vatti saanud Ameerika sõjavägi peab taas maailma päästma, õnneks leiavad ameeriklased sealt teisest muinasjutulisest dimensioonist liitlasi haldjate ja päkapikkude seast. Kuid neilgi omad soovid.

Lugu ongi sellest, kuidas üks ameeriklaste erirühm peab toimetama oma sõjaväebaasi teisest dimensioonist inimeste saadiku, samal ajal aga jälitab neid tervelt kolm trolli (kui juba ühe trolligagi on probleeme rohkem kui vaja). Ja lisaks selgub, et see turvatav saadik...

“You wouldn't think – no one thought – that a bunch of creatures out of the storybooks could stand up for long against cops, much less the Army or Marines, but they made a fight out of it the world will never forget. Or maybe the world will, given enough time. Maybe it will fade to legends and fairytales and great big hairy operas by the descendants of the Germans.
One thing's for sure: everyone started looking at those old stories differently when orcs started beheading joggers in Central Park and trolls destroyed the Empire State Building.” (lk 11)

Tekst on kirjutatud üpris huvitaval moel – nimelt on selles nö haldjamaailmas veidi teistsugused tingimused ning sõjaväelastel on seal kasututses nö ühisteadvus, mistõttu on autorid püüdnud lahustada jutustajat üheks põhihääleks ja mitmeks kaashääleks (võimalik, et eksin ja tegemist võiks olla kobarjutustajaga, aga nii hullult/osavalt pole see kirja pandud, muarust domineerib tekstis see rühmajuht – eks olekski kontimurdev kirjutada vargasllosalikult). Et jah, mis siis oleks, kui lapsepõlvest tuntud fantaasiamaailm osutukski mingi moel eksisteerivaks ja pealegi palju hullemaks kui kujutletud – kui moodne relvastus on suuremalt jaolt kasutu ning vastaspool on vägagi kurja ja riukaliku meelelaadiga.

David Klecha, Tobias S. Buckell – A Militant Peace (The Mammoth Book of Best New SF 25, 2012)

Visioon lähituleviku maailmast, kus ühiselt võetakse ette Põhja-Korea neutraliseerimine – ja seda rahuvalvajatega, kes ei tohi mingil moel vägivalda põhjustada või veel hullem, ühtki põhjakorealast tappa. Kuidas on see võimalik sellise ülimilitariseeritud riigi puhul, kus armees tervelt üheksa miljonit inimest? Ikka ülimusliku tehnika abil. Tehakse kavalaid petteoperatsioone ja ja selle varjus lennutatakse Põhja-Koreasse suur üksus, kes loob tõelise turvaala, kuhu ülikiirelt ehitatakse asuala, mida katab energiakilp (energiat saadakse väiksemast tuumajaamast, mis kohapeal kokku monteeritakse) – tõrjumaks põlismaalaste kahurituld jne. (Turvaalasid rajatakse mitu erinevatesse kohtadesse.)

Mõte siis selles, et põhjakorealased saavad põgeneda sellesse turvaalasse (infot saaksid näljahädas kohalikud mobiiltelefonidest, mida aasta varem miljonite kaupa riigi kohal alla lennutati; karistustest hoolimata jäi mingi osa rahva kätte) ning ajapikku need turvaalad laieneksid ja laieneksid kuni põlismaalastel poleks enam jõudu ega mõtet nende vastu võidelda. Parem on teha tööd ja osta tooteid, mida pakuvad rahuoperatsiooni sponsorid ehk erinevad suurkorporatsioonid.

“Mai shakes that away and looks around. The fleet of recycling trucks is covered in advertising logos. “Does everything have advertising built into it?” she asks the engineer, looking to change the subject.

He shrugs. “Why not? If all goes well, what will the refugees see every day? Logos for Ford and Nissan, McDonald's and Dannon, Apple and Samsung. What better advertisement than being the ones who brought them peace and prosperity?”” (lk 417)

Ahjaa, rahuvalvajad on nö Kolmandast Maailmast (Aasia, Aafrika, Ida-Euroopa), sest muul maailmal on ameeriklaste senistest operatsioonidest halb maik suus. Nii on selle operatsiooni juht Vietnamist (hiinlased on muidu igati esil) ja lugu jutustatakse ühe vapra vietnamlanna Mai silme läbi. Põlismaalased pommitavad eemalt turvaala, rahuvalvajad katavad end erilise turvasoomusega (mis tõrjub kuule jne) ning lähevad käed avali (nemad ei ole relvastatud, nemad ei ole agressorid!) tulepositsioone üle võtma – ja kohalikud sõdurid põgenevad sellise rahumeelse aktsiooni eest, kuidas võidelda, kui relvadest pole mingit kasu.

Kõik on ilus ja kena, kuni meesse kolksatab esimene tõrvapiisk – turvaala lähedalt avastatakse hukatud tsiviilisikud, kes arvatavalt püüdsid rahuvalvajate kaitsva ja toitva tiiva alla jõuda. Ja järgmiseks tulevad põhjakorealased välja kavala plaaniga ja tõmbavad turvaala energiakilbi maha... ning püüavad sinna sokutada hiiglasliku pommi. Peategelane Mai läheb endast välja ja eirab otsest käsku, sööstes seda pommi kahjutuks tegema – mille käigus paar militaarset põlismaalast hukkub. Rahuvalveoperatsiooni juhid on marus ja nõuavad avalikkuse pahameelt kartes kangelanna pead – no mis teha kui kogu operatsiooni striimitakse avalikult vabas maailmas. Ja naise sõjaväekarjääril on kriips peal.

Et siis... päris ulmeline lugu.

ulmekirjanduse baas