Raymond Benson "Metal Gear Solid" (2013)

Legendaarse videomängu õnnestunud novelisatsioon professionaale autori poolt, kes enne kirjutanud Bondi ja Tom Clancyga seotud novelle. Mängisin seda esimest korda PS peal tatikana ja see mäng oli liiga raske ja pingeline. Tundus liiga täiskasvanulik või diip. Stoori oli kõva, lisaks jaapanlaste kunst. Mängus on palju dialoogi ja inimdraamat, ma ei saanud tookor süzheele pihta. Tagantjärele olen end muidugi harinud, sest mulle keerukad müütosed mekivad.
   Lugu ise on loetav ka nende jaoks, kes mängust midagi kuulnud pole. Iseenesest on tegu ulmesugemetega spioonikast, kus puhkusele läinud agent äkitselt erimissiooni jaoks uuesti rindele saadetakse. Keegi on kaaperdanud tuumalõhkepea ühes ameeriklaste Alaska baasis ja sinna Solid Snake ka saadetakse. Mäng sealtmaalt algabki, kus sa saarel pead baasi pääsema ja hiilides javahel tulistades missiooni täidad. Stealth oriented taktika pluss legendaarsed bossukad pluss intelligentne stoori tegid mängust ühe siiani parima mängu. Lugedes on samamoodi seda hiilimist ja koodikaartide kogumist, kuid lugu on kergem jälgida.

Solid Snake

Metal Gear on mobiilne tuumarelvaplatvorm, ehk mech. MGS seeria on alati tuumarelvade ohust ja sõjavastane olnud. Minnakse süvitsi palgasõdurite ja konfliktide põhjuste arutamisse, räägitakse rahu võimalikkusest ja ajast, kus sõdureid enam tarvis poleks. Ka on seerias põhiteemaks sõdurite geenide manipuleerimine (Solid on üks säärane geneetiliselt ehitatud sõdur, kellel pole vanemaid ja kes elab vaid sõdimise pärast). 

"War has changed. It's no longer about nations, ideologies or ethnicity. It's an endless series of proxy battles, fought by mercenaries and machines. War, and its consumption of life, has become a well-oiled machine. War has changed. ID tagged soldiers carry ID tagged weapons, use ID tagged gear. Nanomachines inside their bodies enhance and regulate their abilities. Genetic control. Information control. Emotion control. Battlefield control. Everything is monitored, and kept under control. War has changed. The age of deterrence has become the age of control. All in the name of averting catastrophe from weapons of mass destruction. And he who controls the battlefield, controls history. War has changed. When the battlefield is under total control, war... becomes routine."

Snake... Snake? SNAAAAAAAAAAAAAKE!

Täiskasvanulik ja ühiskondlik-poliitilisel tasemel eneseteadlik teos, mis räägib inimese suhtest tehnoloogia ning ka moraali ning eetikaga. Actioni osa kannab lugu hästi ning raamat ise on väga kenasti õnnestunud. Ega neid mänge ja filme huvitavaks ja kaasatõmbavaks teoseks muuta pole lihtne. Õnneks on mängus rohkem dialoogi ja suhtlemist, kui padruneid. Emotsionaalselt kaasatõmbav mäng ja kobe raamat.

Jerry Pournelle – Consort (Cities in Space, 1991)

Üsna keskpärane lugu sellest, kuidas viia täide unistust umbselt Maalt lahkumiseks, ja saada piirideta kosmose kodanikuks! Tõsi küll, seda saavad endale lubada küll maailma rikkaimad ja võimsaimad, ning tegemist kõigest Kuu asustamisega, aga noh, algus seegi, per aspera ad astra. 

Miks Maalt lahkuda? Sest siinne süsteem on jama ja ahistav ja ammendunud, võimu nimel tehakse valgustkartvaid tegusid jne (mis omakorda annab kavalatele lahkujatele võimaluse Ameerika presidendilt väljapressimiseks, et see annaks kasutada ameerika kosmosesüstikuid ühe tehnikajuraka transpordiks). Ühesõnaga, lugu kui selline... noh, lugemata jätmine ei põhjustaks just erilist kaotusvalu. Aga kuna Pournelle on selle kogumiku üks koostaja, eks siis sai selle kohe esimeseks looks tõsta.

ulmekirjanduse baas

Triin Tasuja – Õed (Vikerkaar 1-2/2014)

Tasuja kirjutab punn põhjas proosat noorte inimeste nii eripärasest ja ainukordsest hingeelust ning asendist sellessinatses maailmas, mida me tunneme, või siis mitte. Maailm on üpris nõme, kuna selles puudub loomulikkus, siirus. Üleüldse on kõik ammendunud; selleks, et olla teistega üheväärne, tuleb olla samasugune sotsiaalselt nõme suhtlusmasin. Mul on kõigile tuntud mask ja ma ei saa selleta olla, sest noh, ei saa. Sest ma olen nende silmis mingil moel eriliseks lahterdatud, aga ma ei saa olla ise, vaid enda moodi eriline. See muidugi põhjustab Tasuja teksti minajutustajale määratut blaseerumist ja vääriti olemise kogemist. Milline erakordne olukord, ühiskondlik surve on nõme.

“Aga sellest üksi ei aita, et ma tean, sest ühiskond üldiselt eelistab pigem psühhopaadist mind oma räpasesse masinavärki kui mind oma rahumaailmas aeglaselt asju liigutamas. Ma tean, kui mõnus on rahu, ja ma tean, kui mõnus on asjade üle järele mõelda ja iseenda seest uusi mõtteid avastada, aga jumala pärast, ma ei saa seda teha, kui mu telefon kogu aeg heliseb või kui keegi mind jumaldab. Isegi siis on lihtsam midagi luua, kui tead, et keegi sind vihkab – see on huvitav ja võib isegi naljakas olla –, aga liigselt austatud olla on täielik tüütus.” (lk 34)

“Juues on alati vähemalt see lootus, et ma ei jää piinlikult vait. Kainena pole see minu jaoks mingi probleem. Samas – kuna ma saan aru, et üldiselt on põrnitsev vaikus, mis on liiga otseselt kõikide ruumisviibijate jaoks tõlgendatav kui märk 'me oleme liiga erinevad inimesed, et ühist jututeemat leida', sotsiaalselt aktiivsetele inimestele kõige piinlikum, siis vahel joon ma end ka seetõttu täis, et teistele liigset ebamugavust mitte valmistada. Kuigi see võib pigem lõppeda sellega, et joomata jätmisel oleks palju vähem piinlik olnud, aga see ei ole argument, mida sotsiaalsele aktivistile öelda. Sa tahad, et ta rahule jääks. Sul on nõme. Ja siis sa jood, et poleks nii nõme.” (lk 37)

Clifford D. Simak – Nõiutud palverännak (2007)

Põhimõtteliselt on tegemist noortekirjandusega, on selline ulmega vürtsitatud tänapäevane muinaslugu. Nagu eelmises raamatus, jälle kõiksugu päkapikud, härjapõlvlased ja muidu mütoloogilised tegelinskid, jälle ohtlik quest tundmatusse ning heade võit. Tegemist pole hea ilukirjandusega, selles jääb see tekst liialt pinnapealseks (no pidevalt möllavad deus ex machina lahendused); küll on aga positiivne see, et tegelased on sellised... heasoovlikud. Sõbralikud ja abivalmid, kui vaid teisel häda käes. Selles on miskit vanamoodsat, idealistlikku, unustatut. Sa loed maailmast, mis on väliselt külm ja ohtlik, kuid selle kareduse kaaluvad üle positiivsed tegelased. Kes, tõepoolest, on kaine peaga võttes üsna lapsikud. Kuid selle võib unustada, miks mitte minna unistustega kaasa. Parem eskapism kui meelemürgid.

See, mida mõni armastatud autor kirjeldaks paari romaanitellisega, lahendab Simak lühikeste ja hoogsate peatükkidega (tõsi küll, ega quest algusest lõpuni võtagi siin palju aega, mõned nädalad ja kõik). Asjad lihtsalt juhtuvad, ja ongi kõik. Ega tegelased eriti imestagi kõige selle üle, mis neid tabab – jah, on teised dimensioonid, jah, on tulnukad, jah, juhtub kõiksugu imesid ja kummalisi pääsemisi. Siin ei ole lugeja poolt midagi kaine mõistusega osadeks lammutada, tuleb vaid autori käikudega kaasa minna. Eks see muidugi sõltu lugejast ja tema meeleolust, kas ühineda sellise hipiulmega või olla tähenärija. Eksole, vahel ei pea olema kainemõistuslik. Las siis asjad juhtuvad nii nagu need juhtuvad, ega see lugemisel tükki küljest võta.

“Kindlaid fakte siin pole, mõtles Cornwall, ei mingit tegelikku informatsiooni. Keerad ennast mingisse suunda ja komberdad edasi, lootes, et mõne aja pärast leiadki selle, mida otsid.” (lk 174)

ulmekirjanduse baas

Guy Sajer – Unustatud sõdur 1 (2013)

Erinevalt kirjastuse avaldatud kahe eelmise Teise maailmasõja ainelise teosega on siin tegemist mälestusteraamatuga. Ja eks autor erineb neist päevikupidajatest – kui need olid täisealised sakslased, siis Sajer oli teenistusse asudes vaid 16-aastane ja pealegi prantsuse-saksa perekonnast, need asjaolud tekitasid noormehel üsna autsaideri tunde. Pealegi määrati ta algul nooruse tõttu vooriteenistusse, mis oli rindevõitlejaile niisamuti hambu vahel, kuna arvati, et vooriturvajad pesitsevad niisama tagalas. Et sellisest ebamäärasest ja ka alaväärsest olekust pääseda, astub Sajer võimaluse avanedes Grossdeutschlandi diviisi. Ja peale vande andmist tõepoolest elu muutub.

“Mulle, kes ma olen ainult pooleldi sakslane, oli tseremoonial veel suurem tähtsus. Hoolimata meile seatud katsumustest meelitas mu edevust, et mind pühitseti nagu teisigi sakslaseks ja tunnistati relvakandmise vääriliseks.” (lk 240)

Kui juba vooriteenistuses pidi Sajer osalema lahingutes, siis nüüd vaid järgnebki Venemaa avarustes erinevate pealetungide, tõkkelahingute ja taganemiste jada. Ja lahingud on tõesti jõhkrad. Sajer pole mingi unustatud sõjakangelane, tema võitleb kamraadidega ellujäämise eest. Siin pole kangelastegusid, on vaid ellujäämine terastormis. Sajer ei loe, kui palju vaenlasi ta kokkupõrgetes tapab, see teeb ta pigem haigeks. Ja lahingutegevus teeb kõik haigeks.

“Suurtükituli jätkus põhja ja lõuna suunas, siis uuesti meie pihta, tekitades õudust ja meeleheidet. Meie nüristunud rühm hingas suuri vaevu nagu pikaaegsest põdemisest nõrkenud haige. Meil ei olnud midagi öelda. Mitte midagi, mis oleks suutnud väljendada läbielatud tunde. Mitte midagi, mis oleks kirjeldanud nende tegelikku intensiivsust. Harilikult säilib selliseid asju läbielanuil ainult kontrollimatu tasakaalutus. Sünge ängistus, mis ei leevene ka aastatega, isegi kui keegi selline nagu mina, püüab seda kirja panna, leidmata täpseid sõnu, mida tuleks öelda. Nüüd ma tean, et see ängistus ei kao nende ridade kaudu, mille abil ma nii lootsin end vabastada. Ma tean nüüd kahjuks, et see ängistus saadab mind hauani, ja ma palun taevalt andestust, et püüdsin kirjutada individuaalselt, selle asemel et osaleda mõnes ühistöös. Siiski pean taevaga kõnelemist valesammuks, kuna ta laskis nii ükskõikselt maha tappa need inimolendid, kes oleksid nagu ainult selleks üldse ilma sündinud. Jään külmaks igasuguste vaimulike manifestatsioonide suhtes. Jumal peaks häbist punastama, et ta niisuguseid asju talus, ja kui tema edevus oma kõikvõimsuse pärast lubab talle nii masendavaid vaatemänge, siis naelutagem ta risti ja põletagem koos sellega, et ta üles ei tõuseks.” (lk 274-275)

Eks see identiteediküsimus on aegajalt teravalt autoril endal esil. On ta prantslane (nagu isa, kes pealegi saksavastane), on ta sakslane (nagu see relvavendade keskkond – kuigi temagi rühmades on nö teisi: sudeet, tšehh)? Kui ta verinoorena nägi sakslaste tulekut Alsace'i, siis hakkas ta sakslaste nö füsioloogiat imetlema, see jättis talle kustumatu mulje. Ühelt poolt püüab ta igal võimalusel rääkida prantsuse keeles, teiselt poolt räägib ta Saksamaast kui pühast kodumaast. (Sõjajärgselt elas autor Prantsusmaal ja kibedast toonist tundub, et niisamuti autsaiderina.)

Omamoodi päris huvitav on vaadata, mis on saksa sõjamasin, millised abiteenistused aitasid seda töös hoida, milline on see jada tagalast eesliinini. Ühelt poolt distsipliin, teiselt poolt improviseerimine. Mis on käsk, kuidas seda tõlgendada, millal tuleb käsust üle astuda. Raamatu esimene osa lõpeb 1943. aasta sügisega, eks näis, kuidas teises osas sõjaväekohtud tegutsema asuvad. Igal juhul, igati mõtlemapanev raamat totaalsõjast rohujuuretasandilt.

postimees

Clifford D. Simak – Talismani vennaskond (2007)

Romaan on kui fantasy kergekaaluline Dostojevski – tegelased peavad tegema humaanseid otsuseid kiuste nende usu või tõekspidamistega. Aga headus võidab! Simak on mõnel hetkel väga turvaline lugemine – maailm võib ta tekstis kole olla, ent peategelased ikka semulikult head või toredad, neil on üksteisele toetavat õlga, ja kui hoitakse kokku, küllap siis ka kõigekõrgem hoiab neid. Elagu sõprus! Fantasy kohta mõneti ebatüüpiliselt pärinevad kurjad jõud tähtedelt, mitte pole tolkienlikult osa maailma üldisest ülesehitusest. Ehk puhuti harjumatu on niisamuti autori humaanse kristluse vaim, mis teksti kohal hõljub, aga pole häda, see on selline poputav ja mõistev, mitte hävitav kristlus.

“Paistab, et praegu, kahekümnendal sajandil, peaks olema toimunud mingi edasiminek. Ehk peaks meil olema paremaid vankreid ja paremaid teid, paremaid atru ja paremat arusaamist maa kasutamisest, paremaid majaehitamisviise, nii et talupojad ei pea enam elama lehkavais hüttides, paremaid laevu merel sõitmiseks. Vahel olen mõtisklenud alternatiivajaloost, alternatiivmaailmast, kus seda Kurjust poleks olemas. Me ei suudaks isegi kujutleda maailma, kus on toimunud edasiminek paljude sajandite jooksul. See oleks meie maailm, meie kahekümnes sajand. Kuid see on vaid unistus, muidugi mõista.” (lk 30)

Lugu siis selline, et 20. sajandi Britannias on maabunud nn Rüüstajad, kes käivad korrapäraselt aastakümnete kaupa Euroopa (või mujalgi?) eri piirkondi põhjalikult laastamas, mistõttu Euroopa areng on jäänud pidama 11. sajandisse (lk 31). (Miks need Rüüstajad regulaarselt siis Maad kiusama hakkasid, selgub ehk finaaliks.) Noormees Duncan valitakse välja viimaks läbi Mahajäetud Maa (kus siis praegu Rüüstajad laamendavad-pesitsevad) üht käsikirja, mille olevat kirjutanud Jeesuse senitundmatu kaaslane. Ja noh, tegemist on ilustamata / rikkumata tekstiga Jeesuse tõepärasest elust ja mõttetarkustest! Aga et kindel olla, et tegemist on originaalse käsikirjaga, tuleb see Duncanil toimetada Oxenrodi õpetlaste kätte, teispool Mahajäetud Maad Londoni lähistel. Ja Duncan asub teele ustava sõbra, lahinguratsu, sõjakoera ja eesliga. Teel täieneb nende seltskond nii mitmegi mütoloogilise / folkloorse olendiga, ning võitlused Rüüstajate jõududega paistavad suunduvat vältimatu hukkasaamise poole.

Aga nagu öeldud, sõprus ja headus aitavad üle nii mõnestki mäest. Keegi pole veatu, kõigil omad head ja vead, ning just see teebki vennaskonna lõppkokkuvõttes nii kokkuhoidvaks ja südantsoojendavaks (Duncangi saab mitmes võitlusepisoodis vastu pead ja teised peavad pigem tema ära päästma, pole just überkangelaslik juhtum). Simak ei näita, millised närukaelad võivad inimesed olla (kuigi eks romaanis mõnigi ole selline), vaid loob teatud ideaalmaailma, kõikevõitva sõpruse pesa või hälli – erinevustest hoolimata võib ka jälgis olendis või nõmedas inimesed leiduda... midagi head, midagi sellist head, mida senini pole teised märganud või oluliseks pidanud. Ole teistega hea ja tulemused võivad sind ennastki üllatada. Tõsi küll, asi on loomulikkuses, mitte punnitamises, eksole.

ulmekirjanduse baas

lugemissoovitus

tüdrukute raamaturiiul

Robert Irwin "Dangerous knowledge: Orientalism and its discontents" (2006)

Irwin kui õpetatud inimene kõneleb lääne ja ida suhetest ning kuidas Euroopa läbi aegade idamaadesse suhtunud. Siin on akadeemiline vaade idateemalistele õpingutele ja selle kujunemise ajaloole. Lükatakse ümber eelarvamusi ja võltsarusaamasid jne. Huvitav oli asjaolu, et islamit peeti juba ristisõdade paiku hetkeliseks trendiks ja eeldati, et see kõrbeprohveti asi varsti välja sureb. Islamit ja araabiamaade kirjandust ignoreeriti ja õpiti vaid kristluse raames. Irwin võtab ette erinevad autorid, analüüsib tekste ja paneb nende panuse täpsemasse konteksti. Mina lugesin siit-sealt, mitte süvitsi. Kui idamaade kirjanduse ajalugu õppima läheks, võiks see tellis siiski tagataskus olla.

Sobitan siia ka Irwini "The Alhambra", mis on üsnagi samasse kasti. Täielik ülevaade kompleksest palee-kindlusest, mis on jäänuk ajast, kui muslimid veel Euroopat vallutasid ja Hispaania äärealadele oma ehitisi püstitasid. Ütleks nii, et tegun äärmiselt põhjaliku brozhüüriga. Irwin läheb jällegi süvitsi, räägib iga toa ajaloost ja asjade kujunemisest. Selles mõttes lugesin kahte Irwini mitteilukirjanduslikku teost ja üks on teisega kaudselt seotud ning eraldi postitamist minu jaoks ei vääri. Mõlemad on siiski huvitavad teosed mõistmaks lääneliku ja araabia maailma kokkupuuteid ja suhteid.

Timur Vermes – Ta on tagasi (2013)

Terav satiir tänapäeva ühiskonna ja massikultuuri ainetel, ja kus peategelaseks on Adolf Hitler. Kes on korraga üles ärganud 2011. aastal ühel Berliini tühermaal, viimaseks mälestuseks enesetapueelne aeg Eva Brauniga. Hitler avastab peagi, et sõda on läbi ja sakslased polegi kangelaslike helide saatel maamunalt hävinenud. Vaid nad elavad üsna jõukalt... ja lodevalt. Ja peagi pakutakse Hitlerile tööd meelelahutuslikus telejaamas, koomikuna iseennast kehastama (sest noh, milline põhjalik näitlejatöö). See loogika jääb taasärganud mehele väheke arusaamatuks (niisamuti jääb teistele arusaamatuks, kes peitub selle nii osavalt kehastatud Hitleri taga), aga noh, kuna mehel jäi neljakümnendatel töö ikkagi pooleli (siiski, oma üllatuseks avastab ta, et praegu elab Saksamaal tervelt viis korda vähem juute kui enne sõda – nimelt on neile avatud Iisrael), avastab Hitler, et massikultuuri abil on tal võimalik uuesti võimule trügida ja taas eluruumi eest võitlema hakata (muuhulgas leiab ta, et iga riigijuht, kes esineb avalikkuse ees palja ülakehaga, on naljanumber).

“Linnud võtsid oma hommikuse laulu üles, taas kord märkasin, kui palju vaiksem on linn ilma õhutõrjekahurite tuleta.” (lk 252)

Ainult et... Saksamaa on teistsugune kui natsionaaldemokraatia kontrolli all. Inimesed käituvad totralt, noorsugu on pooleldi vaimupuudega, naised ei sünnita Wehrmachtile kahuriliha, nn Wehrmacht ise on enam kui masendav, ja lisaks kõik need võõrtöölised – kuid Hitler käärib käised üles ja asub rahvavalgustuslikule tööle. Tõsi küll, telekanali palgal nö enese parodeerijana, mis viib paratamatult nii mõnegi konfliktini, kuna natsivärk pole just arukaim viis tänapäeva ühiskonnas esinemiseks. Ent Hitler, tema on üks vaheda mõistusega tüüp, ja eks ta kohane (muuhulgas ka tänapäevase tehnikaga – kuigi ta leiab pahuralt, et kõiksugu nutitelefonid jms sobib vaid alamrahvale).

“Lisaks paistis olevat kasutusele võetud üks tehniline abinõu, miski, mida mina ei oleks suutnud ette näha: need türgi õpilased pidid ilmselt kandma väikseid kõrvatroppe, mis tõkestasid ebavajaliku lisainformatsiooni või teadmiste koostisosade vastuvõttu. Printsiip oli lihtne ja paistis liigagi hästi toimivat – mõned nendest noortest õpilasi meenutavatest tegelastest vaatasid ringi säherduse vaimse säästlikkuse pilguga, et pea võimatu oli ette kujutada, millist ühiskonnale vajalikku tegevust nad ühel päeval küll suudaksid sooritada.” (lk 99)

Raamat on siis terav satiir tänapäevast, millele lisab värvikust vaatenurk, mis võiks olla ootamatul kombel nüüdisaegse ühiskonnakorraldusega kokku puutuval tõsimeelsel Hitleril. Ühelt poolt on minevikumälestusi heietav ja neid tänapäeva projitseeriv Hitler, teiselt poolt aga see elu, kus pildil olemiseks tuleb võimalikult palju laike koguda. Uustühisus kohtub tõsimeelse psühhopaadiga, rohkem või vähem napakad mõlemad. Eks tegemist ole paljuski nüüd-ja-praegu lugemisega, kes see ikka mäletab mõne aja pärast praeguse saksa poliitika- ja meelelahutusmaailma erinevaid osalisi.

“Sinna jõudnud, pidin ma tõdema, et kaupluse väljanägemine on ikka väga muutunud. Varem seisis poes lett ja selle taga olid kaubad. Nüüd oli ka lett, kuid see oli lükatud väljapääsu lähedale. Kaubad seisid igaühele kättesaadavalt lõpututel riiuliridadel. Kõigepealt oletasin ma, et siin on kümneid müüjaid, kes kõik olid vabas rõivastuses. Selgus aga, et kõik need olid kunded. Kunde otsis kõik ise endale välja ja läks siis asjadega leti juurde. See oli vägagi võõrastav. Harva olen varem nõnda ebaviisakat kohtlemist tunda saanud.” (lk 298)

Eks omaette küsimus ole, millised inimesed selle raamatu puhul abil turgutavad oma hitleriusku. Paralleelseks lugemiseks soovitaks muidugi Spinradi “Terasunelmat”, mis samamoodi vaimukas romaan hoopis sellisel teemal, et milline võinuks välja näha Hitleri ulmeproosa.

päevaleht

postimees
kultuuritarbija60+
kiiksu lugemisarhiiv

Joe Abercrombie – Yesterday, Near a Village Called Barden... (The Heroes, 2011)

Tegemist siis “The Heroes'i” eellooga või õigemini ühe tähtsusetu lahingutele eelnenud stseeni lahtikirjutamisega, mida romaanis Gorsti kirja läbi mainitakse (Gorsti kirjad majesteedile on alati nii ülevad... kuigi tegelikkus on, ee, paras pullisitt). (Või nagu põhjalased omavahel räägivad – pagana laulikud laulavad pagan teab millest, mingitest võitjatest jne; ent see, mis tegeliklt juhtus, see leiab heal juhul kajastamist õige vildakalt.)

“Yesterday, near a village called Barden, Northmen ambushed our supply column as it was stretched out along the bad roads. Through the alertness and bravery of our rearguard they were beaten back with heavy losses. I recommend to your Majesty one Lieutenant Kerns who showed particular valour and lost his life in the engagement, leaving, I understand, a wife and young child behind him.The columns are well ordered. The weather is fair. The army moves freely and the men are in the highest spirits./-/

The column was in chaos. The rain poured down. The army was mired in the filth and the men were in the most rotten spirits. And mine the most rotten in the whole putrefying swarm.” (“The Heroes”, lk 24)

Lugu on Abercrombie laadis lahti kirjutatud ehk siis ühe peatüki sees liigub tegevus edasi eri tegelaste vaatenurkade abil (pahatihti tähendab selline vaatenurkade pendeldamine nii mõnegi tegelase maise teekonna vägivaldset lõppu). On põhja talunik, kes vaatab majaukselt, kuidas Uniooni voor ületa ta põllumaade kolistab ja kuidas sõdurid ta vara näppavad. On Gorst ja kaks leitnanti, kes kasutavad pausi sellest aeglaselt loivavast voorist oma asjade ajamiseks. On põhjalaste rühm (kadunud Bethodi sõdalased), kes eemalt jälgivad voori ning valmistuvad selle ründamiseks. Kuid nagu ikka, ei lähe miski plaanide järgi – soovitud üllatusrünnak nurjub käpardlikkuse tõttu, ning kaootilise võitluse käigus saavad mõlemal poolel mõned mehed surma, tapetakse hobuseid, paar moonavankrit põlevad maha, ja ongi kõik. Midagi nagu oli, aga samas selline... tühine tunne. Äsja isaks saanud noor ja agar leitnant Kerns saab surma, kas siis omade või põhjalaste poolt, kes sellest enam aru saab ja mis sel tähtsust on. Gorst läheb palub pahuralt talunikult andeks, et tema maadel nii juhtus, ning pakub talle hõberaha. Ja langenud maetakse taluniku segipööratud põllumaadele, ning voor loivab edasi eesootava au ja kuulsuse poole.

“Wrongside hated figthting. Far as he could tell, it was the one major drawback of the soldiering life. Apart from the hunger. And the cold. And the threat of hanging and burning. The soldiering life had a lot of drawbacks, in fact, now he came to consider the case. But now wasn't the time for considering cases.” (lk 515)

Teksti meeldejäävamaks tegelaseks on ehk see vihast podisev talunik, kes vaatab abitult pealt, kuidas ta aastate töö ja vaev sõjaväemassi poolt segi tambitakse. Eks ta on varemgi kannatanud põhjalaste ülikute vaheliste arveteklaarimiste käigus tehtud rüüstamistes, ent seekordne häving on kuidagi eriliselt monotoonne ja põhjalik. Romaanis on vaid üks pilguheit sõjaväeelust väljapoole, lihtrahva kogemus toimuvast – noor Beck, kes kibeleb ema talust sõtta, ja kuidas ta saba jalge vahel tagasi koju tuleb. Eks romaaniski mainitakse mitmel korral, kuidas sõjaväed röövivad ümberkaudsetelt taludelt head ja paremat (Black Dow'l pidevalt suu rasvane lihakraamist), tagatipuks röövivad põhjalased oma linna Osrungi tühjaks (vallutaja õigus jne). Aga muidu... jah, see tavaline abercrombielik plahvatav adrenaliinihetk, kus toimub midagi verist-jõhkrat... aga laias plaanis pole sel tähtsust, on vaid isiklikus plaanis valusad kaotused.

ulmekirjanduse baas

Andrus Kivirähk – Sügise teistmoodi lood (2006)

Raamatuke, millest muidu ülevaadetes ei räägita, aga noh, olemas see on, 32 lk tekste ja värvikaid fotosid. Tegemist siis nö valikkoguga Kivirähki muinasjututöötlustest, millega üks kaubanduskeskus end reklaamis (nö promo EP). Peast ei oska öelda, kas need lood on kuskil varem ajakirjanduses ilmunud, igal juhul on kõik viis lugu tuttavad tekstid. (Taasilmunud 2012.) Mis on selle raamatu puhul eripärane, on muidugi lugusid saatvad Peeter Lauritsa fotolavastused, mis käsitlevad raamatu muinasjututöötlusi sarnaselt Kivirähkiga üpris õõvastaval kombel (Laurits on varem illustreerinud Kivirähki “Romeo ja Juliat”). Teatav vastuolu või ka pinge on Lauritsa fotolavastuste värviküllases glamuuris ja Kivirähki tekstimaailma võrdlemisi karuse meeleoluga. No Kivirähki keedetud hunt pole kujutlustes selline kolbaga dändi jne (küllap on omajagu “süüd” neis kunagistes Ivan Orava ajalehelugude pildimaterjali mällu sööbimises). Nii et jah, Lauritsa fotolavastused on iseseisvad, kuigi muidugi tõuke saand Kivirähki muinasjututöötlustest.

Nagu öeldud, on valikus viis lugu. Kuidas lumekuninganna kogemata kombel jõuluvana maailma valla päästis. Kuidas Pöial-Liisi õnn ühtviisi õnnetuseks osutus. Mil viisil kolm põrsakest zombihundist vabanevad. Kuidas nurjatu saabastega kass kohtub õilsa kosmonaudiga. Ja Buratino kõlvatu armusuhe. Kõik lood on kui ühe vormeliga kirjutatud – sissejuhatus tuntud muinasjutu õnneliku lõpplahenduse järgsesse aega (ehk siis peale pidu saabub ikka argipäev), veider edasiarendus (argipäev on tegelikult midagi muud kui lubatud) ning ootamatu ja jõhker lahendus. Lugude sisemised üleminekud järgmisse faasi on võimalik ära tabada pea lause pealt.

Ühesõnaga, üpris sõge raamat ja lastele unejutuks lugeda ehk ei sobi.

Hasso Krull – Loomise mõnu ja kiri (2006)

Krull ei väida, et see, mis ta siin essees kirjutab, on osa nö ajaloolisest tõest. Et osaliselt võis selline olla maarahva kosmoloogiline nägemus. Ja tõepoolest, esmapilgul näib, nagu ehitaks autor kaardimaja, võttes oma teooria või nägemuse toetamiseks killu siit ja killu sealt. Kuid jah, materjali nappuse tõttu on see paratamatu ja ka fantaseerimine on midagi mingil moel väärt.

“Niisugune fragmentaarsus kuulubki õigupoolest suulise pärimuse juurde, see annab talle paindlikkuse ja jätab igale kogukonna liikmele võimaluse kogeda kosmost omal kombel. Samas kuulub selle fragmentaarsuse juurde teatav sisemine teejuht, eelnevalt omandatud grammatika, mis teeb fragmentide seostamise võimalikuks: ainult see, kes loomise mõnu ja kirja juba tunneb, suudab olemasolevatest tükkidest kokku panna uusi laule, jätkata loomise jutustusi jne.” (lk 106)

Aga kui ei proovi, siis ka ei saavuta midagi. Ja Krull pakub meie minevikule (ja seetõttu ka olevikule) sügavust, mida me muidu ei märka või ei tea seda üldse olevat. Maailm, nagu see on, on ürgsem ja hoopis seosterikkam:

“Mõnu on meie vanemas keelepruugis, nagu selle veel on jäädvustanud Wiedemanni sõnaraamat, üks kõige üldisem mõiste kosmilisse rütmi sisenemise kohta. Kõik, mida tehakse mõnuga, sujub võrratult kergemini ega nõua liigset pingutust, sest loomise vägi on mõnu poolel. Võiks koguni öelda, et “mõnu” on üks paremaid vasteid kosmose mõistele üldse, sest ta väljendab kõige paremini kogukonna ja loodud maailma rütmilist lähenemist või samastumist. Tõsiasi, et “mõnul” on eesti keeles ka tugev seksuaalne konnotatsioon, kinnitab seda veelgi, sest sigitamine on samuti loomine ja nõuab olemise ürgse alguse tagasitoomist. Mõnu on sõna tõsises mõttes Šiva ja Šakti, kõige ürgsemate printsiipide rõõmus ja vastupandamatu koostoime. Ühtlasi on mõnu nagu tarkade kivi, lapis philosophorum – ta on õige kosmilise rütmi tabamise täielik kriteerium.” (lk 16)

“See teine viis, mis samuti eeldab sünkroniseerimist ja kosmilise rütmi tabamist, on meie vanarahva kosmoloogias tuntud kui kiri. Kiri esitab ennemuistse algkuju, loomise mustri silmaga nähtavate märkidena. Nendes märkides on virtuaalsuste tüübid taandatud lihtsateks geomeetrilisteks kujunditeks; võiks öelda, et meie vanarahva kiri ongi oma olemuselt geomeetria, aga see pole seotud arvutuste ja mõõtmistega (kuigi ta võib olla seotud maaga). See kiri on kosmiliste sümbolite kiri. Muidugi, õiged mõõdud on olulised, et kiri saaks õige mõnuga tehtud, aga kirja teeb kirjaks ikkagi samade märkide lõputu, ringikujuline kordumine. Tõeline kiri on katkematu, ta on nagu Möbiuse leht, millel on vaid üks pool ja mis toob meid alati algusse tagasi, kuid nõnda, et alustada võib ükskõik kust. Ainsat alguspunkti ei ole. Kiri on kordumise muster ja rütm, kosmose muster ja rütm, tagasituleku muster ja rütm.” (lk 16)

Omamoodi humoorikas kujutelm, kuidas mõni karjapoiss hakkab hommikul küla juures metafüüsiliselt jaurama:

“Võib öelda, et “kui ma hakkan laulemaie” on õieti ebarealistlik motiiv, see ei sarnane üldse reaalse laulmisega, vaid märgib jällegi müütilist algvormi, laulmise prototüüpi: lauliku hääl, mis külal magada ei lase, pole tema isiklik hääl, vaid ürgse loomisväe vastupandamatu hääl. Keelel on siin teistsugune, muistne funktsioon, see on “lausumine” sõna väga vanas, maagilises tähenduses.” (lk 25)

Kui originaaltriksterid võisid lausa nii kõvad mehed olla:

“Ometi on just selles laulus oluline viide kirvemeeste identiteedile: need on metspaganad ehk triksterid, kes on läkitanud lauliku juurde oma saadiku, et näidata või õpetada talle kosmilist kirja, mille tähendus tuleb küll ise ära tunda. Seega jõuame ootamatult järelduseni, milleni oleks võinud jõuda ka sõltumatult arutledes: kirja algupära juures seisab trikster, juhatades selle müsteeriumi juurde. Kiri on triksteri toodud, triksteri õpetatud, see on võib-olla tema kultuuriline leiutis.” (lk 98-99)

... siis nüüdsed triksterid on:

“Moodne trikster on ilma kosmoloogilise põhjata, ta võib petmist ja piinamist nautida lihtsalt niisama, edvistades nartsisslikult oma kavalusega. Võiks seega öelda, et pärimuse uuemasse kihti sugeneb teatav nihilism, vaenulikkus elu algjõudude vastu, mis ei tule enam lihtsalt hirmust võõraste vägede ees, vaid on mingi üldise mentaliteedimuutuse märk. See nihilism on osalt kristlusemõjuline, osalt aga arvatavasti isetekkeline ja seotud ühiskonna teisenemisega.” (lk 72)

Ka Tammsaare Vanapagan võib toetada ürgset kosmoloogiat:

“Kui Vanapagana “põrgus” ei ole tuld, siis ei ole ta tulnud mingist kujuteldavast piinakambrist, kuhu me võiksime paigutada kõik oma primitiivsed hirmud ja õudusunenäod. Vanapagana ürgkodu on maa-alune olemine, tema rahulik enesekindlus tuleb ktoonilise müsteeriumi tundmisest. See ktooniline müsteerium on elu ja viljakuse läte, sellest võrsub kogu nähtav loodus ja maa peal elavad olendid, kes on “mullast võetud” ja peavad mullaks ka saama.” (lk 41)

Lihtsalt igaks juhuks:

“Kasutan kreeka sõna kosmos korrastatud maailmaruumi tähenduses, arvestades seejuures tõsiasja, et kosmos võib tähendada ka kogukonda ennast. Kosmos on loodud maailm, mille juurde käib teatav loomislugu, mis aga tingimata ei eelda ühe looja või ainsa algupära olemasolu.” (lk 9)

sirp

võimalus raamat alla laadida: digar

Pierre Bourdieu – Televisioonist (1999)

Enne intenetti oli teatavasti televisioon.

“Lühiuudis on otsekui elementaarne toiduaine, algeline informatsioon, mis on väga tähtis sellepärast, et ta huvitab kõiki ilma mingite tagajärgedeta ja et ta kulutab aega, mida muidu võidaks tarvitada millegi muu ütlemiseks. Aeg aga on televisioonis väga kallis aine. Ja kui nüüd nii kalleid minuteid kasutatakse nii tühiste asjade ütlemiseks, siis on need tühised asjad tegelikult väga tähtsad, kuivõrd nad varjavad väärtuslikke asju. Rõhutan seda sellepärast, et teatavasti ei loe väga oluline osa rahvast ühtegi ajalehte; nad on ihu ja hingega pühendunud televisioonile kui ainsale infoallikale. Televisioonil on seega omamoodi monopol rahvastiku olulise osa ajude vormimisel. Ja kui rõhk pannakse lühiuudistele, täites selle kalli aja tühjusega, eimiskiga või peaaegu eimiskiga, lükatakse kõrvale oluline informatsioon, mida kodanik peaks valdama oma demokraatlike õiguste teostamiseks.” (lk 14) 

“Paradoksaalsel kombel valitsevad pildimaailma tegelikult sõnad. Foto ei maksa midagi ilma legendita, mis ütleb, mida sellest peab välja lugema – legendum –, ja tihti panevad need legendid inimese nägema ükskõik mida. Nimetamine tähendab teatavasti nähtavaks tegemist, loomist, eksisteerivaks muutmist. Ja sõnad võivad teha laastamistööd: islam, islamlik, islamistlik – kas pealinik on islamlik või islamistlik? Mis siis, kui see on ainult rätik, ja ei midagi rohkemat?” (lk 15) 

“See on üks põhjusi, miks ajakirjanikud on mõnikord ohtlikud: kuna nad pole alati väga haritud, üllatuvad nad asjade puhul, mis pole eriti üllatavad, ega üllatu hämmastavate ilmingute puhul...” (lk 38) 

“Arvan niisiis, et tänapäeval on kõik kultuuritootmisväljad allutatud ajakirjandusvälja struktuursele sundusele, mitte aga ühe või teise peatoimetaja, ühe või teise kanali direktori omale, kellest välja jõud tugevasti üle käib. Ja see sundus avaldab väga sarnast süsteemset mõju kõikidel väljadel. Ajakirjandusväli toimib väljana teistel väljadel. Teisisõnu, väli, mida järjest rohkem valitseb kaubanduslik loogika, paneb oma sundusi järjest rohkem maksma teistes valdkondades. Vaatajaskonna surve kaudu mõjub majandus televisioonile ning televisiooni mõju kaudu ajakirjandusele mõjutab ta erinevaid ajalehti, isegi kõige “puhtamaid”, ja erinevaid ajakirjanikke, kes lasevad endale vähehaaval peale sundida televisiooni probleemid. Ja just niisamuti mõjutab majandus ajakirjandusvälja terviku kaudu kõiki kultuuritootmise välju.” (lk 49)

Üks viis progressiivsete ja tagurlike autorite määratlemiseks:

“Nii näeme okupatsiooniaegsete prantsuse kirjanike puhul toimivat seda, mida ma nimetan Ždanovi seaduseks: mida autonoomsem on kultuuritootja, mida rikkam ta on spetsiifilise kapitali poolest ja mida eksklusiivsemalt ta orienteerub sellele piiratud turule, kus tema klientideks on tema enese võistlejad, seda enam kaldub ta vastupanu poole. Ja vastupidi, mida enam ta määrab oma tooted suurtootmise turule (nagu esseistid, ajakirjanikest kirjanikud ja konformsed romaanikirjanikud), seda enam ta kaldub kollaboreerima väliste võimudega, nagu Riik, Kirik, Partei, või tänapäeval ajakirjandus ja televisioon, allutades end nende nõuetele või käskudele.” (lk 54)

sirp

Vello Lattik – Lend Kanaari saartele (1990)

See on küll üks tüütu romaan, hambad ristis sai viimaks läbi loetud, et näha, mida autor ennustas tollase lähituleviku kohta. Omal ajal (raamat ilmus 1990) võis Lattiku visioon lähiajast (ehk aastast 1992) üsna hirmutav olla – majandusraskused peale Nõukogude Liidust lahkumist (ei saa enam tehnikale varuosi!), kõik see enesemüümine dollarite eest, oodatud vabaduse asemel müüakse naised litsideks ja orjatakse turiste, kes võivad endale kõike lubada. Autori ülemeelikus visioonis on Eestist lahkunud suurem osa muulastest, aga tühja kohta tõttavad kohe täitma tuhanded türklased. Ja üleüldse, arusaamatuks jäi, miks pidanuks siin olema ÜRO (ameeriklastest) rahuvalvajad?

“Raadio kuulutab päevast päeva, et ÜRO vägedel, sinistel barettidel, ei ole õigust vange võtta: kõik metsades tabatud relvakandjad on bandiidid ja lastakse kohapeal maha. Ka siis, kui tabatu relva maha heidab, käed tõstab ja kõhuli viskub. Sel juhul saab ta automaadivalangu selga.” (lk 73)

Või miks kestis selline (milline küll?) vägivallatsemine, kuigi samaaegselt said turistid siin nii maal kui linnas kõiksugu rõõme kogeda. Üheks kurjajuureks on niisamuti väliseestlased, kes jooksevad Eestist kinnisvara kokku ostma (muidugi, ka võimulolijad ärastavad kuis jaksavad, nii metsi kui mõisu). Ja no muidugi ajude väljavool, mis siit kohe jalga laskma asus. Ühesõnaga, eks autor nägi ette seda kauboikapitalismi tulekut, kuigi mustemalt ja naiivsemalt ja, ee, omapärasemalt. Noh, eks see olegi see ilukirjanduses lubatud kunstiline liialdus või nii.

“Läänes on 60 protsenti tööjõust seotud teenindusega. Tulevikus ka meil. Lakei muutub malliks. Toapoiss. Teenijapiiga. Orkestrant. Taksojuht. Härrade pükste pressija. Nõudepesija. Voodi ülestegija. See on meie rahva tulevik, sest põllumajanduses töötab 5 protsenti tööjõust ja meie teadus lakkab varsti olemast. Pole enam töölist, pole põllumeest. Kõik äritsevad, kõik on kooperaatorid. Ja noore mehe eluunistuseks on saada barman'iks või šveitseriks.” (lk 49-50)

Eks tekst on oma ajastu nägu ja praeguseks üpris lootusetult iganenud. Põhimõtteliselt on romaan loetav nendele, kel helgelt meeles kaheksakümnendad ja tollal lahvatanud muutused. Kasuks ei tule seegi, et Lattik oskas kuidagi tüütavalt teksti koostada – umbes nagu kavala näoga sisutult kirjutamine. Eks leidub siin mitmeid reaalseid poliitikategelasi, kes seda Eesti elu edasi veavad – nt Marju, Jaak, Edgar.

Lugu ise on umbkaudu selline – katlakütja elab koos naisega (kes on endine kulakutütar) selle isatalus, ja naine peab vapralt talu. Mees talupidamisest suurt ei hooli, sest see näib üsna asjatu vaevana, ka puhata tuleb osata. Mõlemad on juba võrdlemisi eakad ja lapsed kodust lendu tõusnud; paaril on olnud paremaid ja halvemaid aegu, nüüd nad pigistavad teineteise puuduste ees silmi kinni. Mees on aja jooksul avastanud, et tal on mõningane ettenägemisvõime, seda siis eelkõige surmade saabumise kohta (noh, aurat pole ja lõhn on teine). Ühes unenäos näeb Theodor oma hauaplaati, kus on tema surma-aastana dateeritud 1992 ja et tegemist kangelasliku surmaga. Mees leiab, et ta eelistaks veidi kauem elada kui unenäos kuulutatud. Ta ehitab talu lähedale metsa punkri ja otsustab 1992. aasta punkris molutada, et vältida igasugu konflike, mille tulemuseks võiks olla kangelaslik surm. Nii ta siis jätabki naise üksi tallu askeldama ja ise hakkab punkris elama. Ootamatult satub talle seltsiliseks üks kohalik partorg, kel niisamuti vaja aegajalt metsas redutada (hiljem hakkab see parteitegelane vedama Lõuna-Eesti eraldumist. Kihnu juba kuulutas iseseisvuse ja Saaremaa toimis autonoomselt). Nii nad seal ja arutavad asjade üle, seltsiks Tallinna või Leningradi raadio uudised. Eluke Eestimaal veereb üha kummalisemat rada... Eks lugu leiab ka oma lahenduse, ent ei hakka paljastama, kas Theodori unenägu läks täide.

Nagu öeldud, on tegemist tüütu tekstiga. Lattik tahab rääkida köitvalt ja põnevalt ja kirjanduslikult sajast intrigeerivast teemast, ent kokku moodustub mõneti jabur kokteil (hea küll, mingil moel võib leida, et peategelane on ebatüüpiline mittekangelane, ei hooli naise heaolust ega midagi, ja seetõttu ehk... eriline). Noh, vähemalt ei saa kurta, et jutt ei jookse – jookseb küll, aga. Oleks siis kasvõi camp, aga ei, selline puine jutt.

“Ees on selline rüsin ja jalgade alla tallamine, mida pole nähtud pool sajandit. Keegi hüppab teiste õlgadele, kellegi tallatakse jalgade alla. Ja kes kuhu satub, seda ette ära arvata pole ka mingi probleem: hundid löövad läbi, ja lambad jäävad villata.” (lk 60)

“Kas mäng jääbki käima ühele kaardile – turistile? Kas tõesti pisike kohvipood kolme lauakesega ja üheksa tooliga toob rohkem sisse kui korralik talu?
Löö litsi! Viksi külalise saapaid! Tassi turistile õlut ette! Pea järvel üüripaate! Müü suveniire – metsast korjatud käbisid või oksakesi, juuri või põllulilli – aina müü! Ei saa, ei saa sedasi olla, et põllumees pole põline rikas, et terve rahvas ärikateks muutub.” (lk 85)

ulmekirjanduse baas

John Scalzi – Vanamehe sõda (2013)

Lühidalt öeldes on tegemist kaasahaarava kosmosemadinaga inimkonna ja võõrtsivilisatsioonide vägivaldsetest kokkupuudetest. Ja need ähvardavad tulnukad on vägagi erinevad, näiteks limaste seente moodi (keda ei ole võimalik või õigemini pole otstarbekas hävitada) või siis tollipikkused humanoidid (igati nunnud jne, kuid lihtsaim viis nende tapmiseks on saapaga neile peale astudes). Ehk siis lugu inimkonnapoolsest universumi superkoloniseerimisest, ning meetmetest, kuidas kaitsta vallatut teiste vallutajate eest. Või kuidas inimkonna valdusi laiendada.

“Koloniseerimine on meie rassi püsimajäämise võti. Nii lihtne see ongi. Meie peame koloniseerima, vastasel korral sulgume endasse ja meid neelatakse alla. Konkurents on karm. Mõistuslike rasside hulgas on inimkonnal vähe liitlasi. Väga vähesed rassid on kellegi teisega liidus ja selline olukord valitses universumis ammu enne seda, kui inimesed tähtedeni jõudsid.

Teil võib tulla pähe igasuguseid mõtteid diplomaatia rakendamise võimalikkusest, kuid see ei muuda fakti, et pikemas perspektiivis oleme kesk halastamatut raevukat võistlust. Me ei saa peatada laienemist ja loota, et leitakse rahumeelsed lahendused, mis lubavad kõigil rassidel koloniseerida. See oleks inimkonna hukk. Seepärast võitlemegi, et koloniseerida.” (lk 83)

Et sellega hakkama saada, on vaja vägagi võimekaid inimkehi, ning keha tuunimise asjus on Scalzil mõttekaaslaseks Kunnas, või vastupidi. Ehk siis tuleb kasutada võõrliikidelt näpatud tehnikanippe ja nanotehnoloogia (lk 65) uusimaid saavutusi! Nii on siis tekkinud olukord, kus Maal elavatele pensionäridele (nii eitedele kui taatidele) pakutakse võimalust – ela Maal 75. eluaastani ja siis ühine koloniaalvägedega (keda samas füüsiliselt Maal polegi, või õigemini – neid pole siin nähtud, seega katab nende tegemisi ja üldse olekut saladusloor) ning saad vägede koosseisus 2-10 aastat kosmoses seigelda. Ja tõepoolest, paljud memmed-taadid kasutavad seda võimalust... sest kas elada ägiseva vanurina kõiksugu tervisehädade küüsis või siis kogeda pakutavat inimkeha modifitseerimist, mis iganes see ka olla võib. Vanurid sõlmivad lepingud ja peale 75. sünnipäeva transporditakse nad avakosmoses paiknevasse koloniaalvägede baasi (kõigil vajub karp lahti, vaat siis, millega väljaspool suletud Maad tegeldakse!), millele järgnevalt tehakse nendega mitmeid katseid jne.

Kuni üks hetk... üks hetk kohtuvad nad seal oma kloonkehaga (leping sõlmiti 65. aastaselt ning siis antud vereproovist kasvatati neile koloonialaborites kloonkeha) ning nende aju nö siirdatakse sellesse vägevasse, seksikasse ja rohelise nahavärviga umbes kahekümneaastase kehasse. Ehk siis elukogenud ajud kohtuvad ülivõimsa füüsilise kestaga (et veel parem oleks, on neile siirdatud ajuliides, mille abil saab infot vahetada jne). Vanurite algne ebamugavus asendub peagi rõõmu ja kõiksugu vallatlemistega (kujutage vaid ette, sa saad end jälle liigutada, ja veel kuidas!); ja nagu teada, on inimkeha kasutuse haripunkt just kahekümneselt, rääkimata hormoonide möllamisest.

Sellest hetkest on nad koloniaalvägede sõdurid ja karmil väljaõppeperioodil tehakse neile julma otsekohesusega selgeks, et lepingu lõpuni elavad ikka väga vähesed – aga kui valikuks on kümme aastat tõvevoodil virelemist või mõni aeg täisväärtuslikku möllu erinevatel planeetidel... siis nagu suuremat kahetsust ei teki. Ja Scalzi tegelased suunatakse erinevatesse pingekolletesse ja mitte kõigil neist ei õnnestu elus püsida. Taga hullemaks, selline ebastabiilne ja äärmiselt pingeline eluviis paneb ellujäänutel katuse sõitma...

“Siin ei ole mingit stabiilsust. Siin ei ole midagi, mis tekitaks kindlusetunnet. Minu abielul olid oma tõusud ja mõõnad nagu igal teiselgi, aga isegi siis, kui oli mõõnaperiood, ma teadsin, et see püsib. Ma tunnen puudust sellist sorti kindluse järele, sellise seose järele. Osa sellest, mis meist inimesed teeb, on see, mida me tähendame teiste inimeste jaoks ja mida teised inimesed meile tähendavad. Ma igatsen selle osa inimlikkuse järele – et ma tähendan kellelegi midagi. See on see, mida ma igatsen abielust.” (lk 148)

Aga rohkem ei jutusta raamatut ümber. Vihjeks niipalju, et hetkeks päästetakse inimkond, kloonimist kasutatakse ka nurjatumal viisil (huvitav, kas järgedes tuuakse nii hukkunud sõbrad tagasi?) ning inimvõimetel on piirid. Raamat on kaasahaaravalt kirjutatud ja kõiksugu vanurinalja saab ka. Scalzi on püüdnud seletada seda hüppemootorit, millega kolonistid universumites edasi liiguvad, aga kui kaval või elegantne tema lahendus sellele probleemile on, ei oska kommenteerida. Tõlkija on teose algul kasutanud “tšinovniku” mõistet, huvitav, mis autoril originaalis nii eripärane oli.

Eks jah, selline romaan kannab endaga paratamatult kaasa järjeromaanide taaka, kas kirjastus jätkab nende tõlkimist. Scalzi pluss on see, et ta ei ehita mingeid eepilisi megatelliseid, jutt lippab otsejoones ning lapsepõlve ja selle heietustega tegeldakse vaid, ee, natuke harjumatus võtmes.

ulmekirjanduse baas
mr costello
nuxxbooks
tõnise lugemispäevik

Max McCoy "Indiana Jones and the Hollow Earth" (1997)

1934. aastal tormab Indy juurde surev polaaruurija, kes annab talle päeviku koos salapärase kvartskristalliga ja sureb peale fantastilise loo jutustamist: nimelt on tal võti Maa sisse ja natsid tahavad seda endale. Ultima Thule, ehk "õõnsa Maa" paik on tuttav legendidest ja vandenõuteooriatest. Eks natsid seda ka otsisid ja Indy kütab SS ohvitseridele mõnusalt molli. Tegelt on raamatus ka Kristallpealuu, tuttav IJ viimasest filmist.
   Vaatasin, et tal terve raamatuseeria, tosin tükki. Pealkirjad ise on juba kuld. Päris kobedad seiklused, selline B-kategooria pulp. Palju tuttavaid tegelasi, nostalgia. Loos on oma roll isegi kadunud Amundsenil. Indy võitleb armastuse eest ja natsionaalsotsialismi vastu. Hädaohud ja dramaatilised hetked, kuumad kanged naised ja vaimukad sidekickid. Loetav tekst, palju tegevust ja vähe mökutamist. Siin väike vahva koht sellest, kuidas Indy on maakoore all peituvasse imelinna jõudnud ja küsib Amundsenilt mis peale surma juhtub:

   "Does life continue after death?" asked Indy.
   "How should I know," asked Amundsen. "I'm not dead yet. But I know what the Aesir tell me - that everything i the universe is connected, that it's all happening at once and that the passage of time is just an illusion of human consciousness."
   "So love is eternal?"
   "Love, friendship, compassion, joy - what is death compared to these things?" Amundsen asked.

Cool.

Samuil Maršak – Tare-tareke (1970)

Lugu, mis tekitab mõningaid mõtlikke uitküsimusi. Miks konn on riietunud kui vaimuhaige tütarlaps? Ja kukk, miks tema metsas luusib, miks on ta oma kanakarjast eemal, kellega ta siis mehkeldada mõtleb, konnaga või? Kuidagi häiriv mõte või kujutlus. Kuna konn on arvatavalt naissoost, siis teised kohtlevadki teda kui põrandakaltsu – toogu aga asju ja tehku süüa, kukk see vaid kireb ja praalib ning siil on vaimusilmas miski vankumatu rahvamalevlane. Vist lapsenagi häiris mind see vaatepilt, kus siil ja konn rebaselt saba ära rebivad, kuidagi sandistav (või – kastreeriv?) hetk.

Aga muidu on tore lugu, värssdraama rokib nagu ikka, seda võiks teatrilavalgi vaadata, Maršak on kenasti sõnu kokku seadnud.

Joe Abercrombie – The Heroes (2011)

Viiendas raamatus hakkab vaikselt selguma, et millega Esimese Seaduse triloogia lahenduse sai, ja tekitab tahtmise uuesti uurida esimest ja teist raamatut, mõistmaks paremini, kust küll pärinevad need tegelased, kes selle teose peaosades möllavad. Kuigi – siin pole otseseid peategelasi ja lugedes pani kõvasti kukalt kratsima (täid, kirbud, vitamiinipuudus, hajameelsus?), et miks on raamatu tagakaane reklaamlauses juttu kolmest mehest (noh, peale lugemist pakuks spoilerina, et... Craw, Calder ja Gorst? Nendega nii algab kui lõpeb raamat.). Üleüldse paistab, et esimese kahe raamatu lindpriide kambale sai liialt vähe tähelepanu pööratud; sealt on pärit tervelt kolm tüüpi, kes vägagi eksisteerivad käesoleva raamatu sündmuste tulipunktis.

Aga jah, selle teose tegevuse saab kokku võtta ühe lausega: toimub (järjekordne) otsustav kokkupõrge Põhja ja Uniooni armeede vahel, ja võitjaks (või õigemini mingigi kasu saajaks) osutub hoopis... keegi kolmas. Mehi langeb jubedates tapatalgutes mõlemal poolel kui loogu, tehakse vapustavaid või mõttetuid kangelastegusid, kuid peamine võitlus käib hoopis kõrgemates sfäärides ja seal ei lahene midagi. (Kui nii võtta, siis võiks Abercrombie jäädagi lõputult lüpsma seda närust maailma, miks peaks sajandite vanune ilmavägevate status quo mõne kümnendiga lahenduse leidma? Või kas üldse ongi olemas tolkienlikku lahendust?) Et siis pea 500 lehekülge ongi sellest, kuidas armeed kogunevad lahingutandrile ja siis sellele järgnevad paar päeva verdtarretavaid mikro- ja makrovaadetes lahinguid, ning seejärel intriigitsemine laibaväljal.

“Tunny rubbed at his tired eyes with finger and thumb. How often had he had to explain this to a set of recruits? 'Look. You think how stupid people are most of the time. Old men drunk. Women at a village fair. Boys throwing stones at birds. Life. The foolishness and the vanity, the selfishness and the waste. The pettiness, the silliness. You think in a war it must be different. Must be better. With death around the corner, men united against hardship, the cunning of the enemy, people must think harder, faster, be... better. Be heroic.'

He started to heave his packages down from his horse's saddle.'Only it's just the same. In fact, do you know, because of all that pressure, and worry, and fear, it's worse. There aren't many men who think clearest when the stakes are highest. So people are even stupider in a war than the rest of the time. Thinking about how they'll dodge the blame, or grab the glory, or save their skins, rather than about what will actually work. There's no job that forgives stupidity more than soldiering. No job that encourages it more.'” (lk 130-131)

Tegelasi on siin raamatus palju ja õnneks on avalehtedel toodud välja tegelaste nimestik, tõsi küll, nii mõnigi nimekirjaline on tekstis vaid illustreerimaks seda, milline mõttetu või juhuslik surm võib inimesi sõjategevuses tabada (eks lugejat hoiatav see ole, kui peatükis ilmuvad hoopis uued jutustajad – eks see kindel märk ole, et peagi ootab teda õnnetu lõpp; lahingustseenides läheb see omamoodi telefonimänguks, kus jutustaja tapja saab oma “15 sekundit jutustamiskuulsust”, et omakorda langeda jne jne).

Vaatenurki on reameestest juhtideni, vast sümpaatsemad on põhjalaste sõjavana Craw ja Uniooni sõjavana Tunny, üks kui vanakooli sõnapidajast sõjamees ning teine teeneline nahahoidja ja sahkerdaja. Autor pole vast suuremat vaeva näinud sellega, et kadunud Bethodi nooremat poega Calderit sellise... võrdlemisi ebasümpaatse intrigeerijana kujutada, tüüp ongi enamvähem sitapea (aga samas, finaalis on ta osaline nii mõneski üllatuses). Eelmise raamatu Sipani lõbumaja häbiväärses episoodis vastu pead saanud Gorst on nüüd pooleldi maniakaalne sõjamasin, kes tahab kuninga juurest Põhja kampaania juurde pagendatuna häbi maha pesta, ja see paiskab teda meeletutele vägitegudele, olles sellega “süüdlaseks” nii mõnegi sümpaatsema põhjalase langemises (kuigi ta on määratud vaatlejaks ega tohiks otseses sõjategevuses osaleda; nii ta kirjutab iga päev majesteedile ülevaateid olukorrast rindel – need kirjad ilustavad reaalsust üpris... tugevasti). (Omaette teemaks on, et kuidas ja kes ajalugu kirjutavad.) Nojah, Gorstita oleks Uniooni väed pisut hädas.

Üks võimsamaid (enda arvates) intrigeerijaid on Uniooni armeede juhataja admiral Kroy värskelt abiellunud tütar Finree (kellesse on lootusetult armunud neiuhäälne Gorst, eks osaliselt armuvalu põhjustagi mehe sõgedust lahinguväljal), kes oma tegemistega tahtlikult ja tahtmatult muudab sõjategevuse käiku ja Uniooni võimusuhteid. Eelmise raamatu üks peategelasi Caul Shivers on siin kõrvaltegelasena vägagi nähtaval kohal, omamoodi kui surmaingel, maapealne the Great Leveller (miks eestikeelses tõlkes on ta nimi vaid “Judin”? Et “Caul Judin” oleks liialt poeesiavaba? Näis, mis selgub Judin-Shiversiga kolmandas raamatus).

Ja veel ja veel nii mõndagi, paistab, et üks hetk võiks käes hoida kõiki neid kuut raamatut, et toimuvast ja tagapõhjast paremini aru saada – ka siin raamatus tegutseb taustal Gurkha tegelinskid, kuid samas pole lausetki sellest neetud pangast (mis on ehk Bayazi üks käepikendus?). (Ja mida küll tegi Ishri Osrungiga?) (Paar korda leiavad mainimist ka Murcatto tegemised Styrias, on võimalik, et tulevikus läheb Unioonil temaga madistamiseks – neljandas raamatus oli juttu, et Unioon ei saa jõuga Styria asjadesse sekkuda, kuna käed on mujal seotud; noh, nüüd sai Uniooni relvajõud vabamaks ja Tunny oma uute kamraadidega alustab retke Westporti.)

“'Where's Whirrun?'

'Never fear!' And he came shouldering through the wet and unhappy throng. 'Whirrun of Bligh stands among you!'

For reasons known only to himself he'd taken his shirt off and was standing stripped to his waist, Father of Swords over one shoulder. 'By the dead,' muttered Craw. 'Every time we fight you're bloody wearing less.'

Whirrun tipped his head back and blinked into the rain. 'I'm not wearing a shirt in this. A wet shirt only chafes my nipples.'

Wonderful shook her head. 'All part of the hero's mystery.'” (lk 379)

Abercrombiele omaselt on lugu üleujutatud kõiksugu tegelaste isiklikest vastuoludest, mis on neile vaat et tähtsamgi kui unionistidest või põhjalastest vaenlaste hävitamine – ambitsioonid, edevus, inimlik rumalus või lihtsalt ärategemine, kõik need on olulisemad kui nö suure ülesande täitmine. Kuigi jah, aegajalt segab sellesse vaenusegadusse lahingutegevus... mis omakorda võib isiklike vaenlaste (või ka liitlaste) hulka natuke vähendada. Et põhjalased on nö eksootilisemad ja muidu kurjade mordadega, siis seal leidub ka värvikamaid tegelasi, nagu näiteks legendaarne Whirrun või siis metslaste hiiglaslik kuningas (mis küll sai Aliz'st?); unionistidest tegelaste kanda jääb rohkem selline küüniline või must huumor inimliku rumaluse teemadel. Paratamatult ei sobi see raamat positiivsete kangelaste kummardajatele – siin pole kedagi, keda imetleda. Igal juhul, lugedes igavus ei kummita.

“'What kind of a fucking wizard are you?'

'The kind you obey.'” (lk 484)

ulmekirjanduse baas

George R.R. Martin – The Hedge Knight (Dreamsongs, 2006)

Millegipärast – või kahjuks – on Martin “Tule ja jää” saaga puhul suurt tähelepanu pööranud just Targaryenide tegemistele. Muidugi, kui järele mõelda, on päris hämmastav Targaryenide dünastia võimuloleku järjepidevus, ei tulegi ette, kas ajaloos on üks tõeliselt mõjuvõimas suguvõsa nii kaua võimul püsinud. Vaat siis, mida annab lohede terroriga teha.

Et saagas on peale neljanda raamatu Aemoni (keda muuhulgas mainitakse selles jutus) surma üks kindel Targaryen järel, see Daenerys, siis viiendas raamatus ilmus korraga veel üks – Aegon, kes olevat Rhaegari poeg, ja kes enne Rhaegari järglaste verepulma olevat välja vahetatud pesunaise lapse vastu. Samas on teooriaid, et Aegon on Targaryenide Blackfyre'i liini järeltulija; ka Varys võivat Blackfyre olla – ja kes seepärast proovib siis viimaks Blackfyre'i vere troonile saada. Või siis – Aegon lihtsalt petis, Varyse käpiknukk. Paljud lugejad on samuti pannud suuri lootusi Jon Snow päritolule – kes siis sündinuvat Rhaegar Targaryeni ja Lyanna Starki vahekorrast, ning surivoodil Lyanna vannutas Ned Starki Joni päritolust igavesti vaikima. Kas sellel mingi tõepõhi on, keeldub minu fantaasia vastamast. Ühesõnaga, Martini jändamine ja nikerdamine Targaryenide suguvõsa kallal on tööd kandnud, ning leidub tulihingelisi fantaseerimisi (üks vandenõuteooriaid seegi, et Tyrion võib olla Targaryenide verega. Või hoopiski Lannisteride twincest-kaksikud!). Aga jah, ei suuda ma nii lennukalt mõelda.

Ent siis see lugu toimub 90 aastat enne saaga toimumist ning autoril on siin võimalik pikemalt üht sündmust lahti kirjutada – ehk kuidas hukkus üks õiglane Targaryenide troonipärija Baelor ja seeläbi sai võimule napakam osa Targaryenidest (nagu on see ütlus, et jumalad viskavad Targaryenide sünni puhul kulli ja kirja – kas sünnib hea või hull Targaryen, vahepealset varianti pole), mis siis tipnes ülestõusuga, mille tagajärjel löödi maha nii hull Aerys kui see hunnitu ja vaimustav Rhaegar. (Täitsa võimalik, et ajan umbluud, isegi selle sugupuu pildiga ei saa segadust selgemaks.)

Peategelaseks on värskelt võsarüütliks vannutatud Dunk, kes on noor ja suurepäraste kehaliste eeldustega, ent kel puuduvad kogemused ja on väheke kohtlane veel. Et endale nime teha, paneb ta end kirja ühele rüütliturniirile, ent seal satub vastasseisu ühe hullu Targaryeni printsiga. Kuid – kogemata kombel on Dunkile pakkunud end paažiks üks noor poiss Egg, kes osutub... niisamuti Targaryenide üheks järeltulijaks ning päästab vahelesekkumisega Dunki hukkamisest. Õigluse nimel toimub hoopiski turniirivõitlus seitsme Targaryeni rüütli ja seitsme Dunki rüütli vahel. Aga mis ja kes seal täpsemalt juhtub, ei hakka paljastama, jäägu midagigi saladuseks.

“The accusers were thrown into confusion, Dunk could see. Prince Maekar spurred his mount forward. 'Brother, have you taken of your senses?' He pointed a mailed finger at Dunk. 'This man attacked my son.'

'This man protected the weak, as every true knight must,' replied Prince Baelor. 'Let the gods determine if he was right or wrong.' He gave a tug on his reins, turned Valarr's huge black destrier, and trotted to the south end of the field.” (lk 1116)

Ühesõnaga, siis selline kild Westerosi lähiminevikust, mis näitab seda, milline juhus sillutas teed Aeryse troonile saamiseks. Või et millised komplitseeritud karakterid Targaryenide suguvõsas esinesid. Ja milline rõõm on autoril Westerosi mineviku kallal nokitseda – nüüdseks on kokku ilmunud 4 sellelaadset lugu, aga kokku olevat plaanis kirjutada 10-12 teksti.

ulmekirjanduse baas

tor

Sherry Seethaler – Kas sina tead? (2013)

Kas Sina tead, millest siin raamatus juttu on? Mina tean, sest lugesin teose korralikult kaanest kaaneni läbi (tõsi küll, autori tänusõnu ei viitsinud lugeda, olgem ausad, need pea alati igavad leheküljed). Aga ma ei saa loetust teistele rääkida, sest autor ja kirjastus keelab sisust midagi kirjutada või veel hullem, midagi siit tsiteerida (aga tsiteerimine, see on mu hing). Nojah, tore viis, kuidas üldhuvitavaid teadmisi massidesse viia... Oleks ma seda tingimust juba raamatukogus märganud, poleks seda iseenesest küllaltki harivat (ja eelkõige ameerika lugejatule suunatud) teost laenanudki.

Aga jah, eks antireklaam ole niisamuti reklaam. Ja mingil alatul moel järjekordne postitus tehtud.

postimees

Joris-Karl Huysmans – Äraspidi (2013)

Viimase aja üks igavamaid lugemiselamusi, ja samas üks põnevamaid järelsõnasid, mis viimasel ajal tõlkeraamatutele lisatud. Probleem siis muidugi selles, et see kõrgelt hinnatud klassikaline teos pole mu teetass, aga noh, kui kätte sattus, eks siis kogemuse mõttes võis läbi lugeda (ja eks seljakotti mahuvad ikka paremini õhemad raamatud kui mõni Abercrombie tellis). Lühidalt kokku võttes (vt lk 174): staatiline ilutsemine nabavahtimise teemal, tammumine kujutluste ja aistingute nautimistes. Kuid õnneks jagub autoril mõningast irooniat peategelase kirjeldamiseks; hea, et miski pole püha. Lugu kui sellist on raske kokku võtta, tegemist pigem esseeliku vaatega ühe egoisti mõttemaailma, tema haigustest vaevatud keha ja vaimu rohkem või vähem erilistest naudingutest. Raamatud, lõhnad, religioon, terake meelelisust. Klantssaareke keset roiskumist.

Arvatavalt on tõlkijal selle tekstiga päris palju jändamist olnud, kõik see sõnavara, mis ta on pidanud leidma peategelase tundevirvenduste või loetelude kirjeldamiseks. Ja muidugi tõlkija järelsõna, mis avab huvitavat tausta autorist ja teosest, ning ärgitab alternatiivsetele mõtetele. Tore, et kirjastus sellise sarjaga järjepidevalt vaeva näeb.

Kuidas peategelane mõtles Londonisse minna, kuid jäi Pariisi lokaalidesse toppama:

“Nüüd oleks ta veel joostes jaama jõudnud, aga otsatu vastikus reisi vastu, tungiv vajadus paigale jääda võtsid ta üle võimust aina selgema ja vääramatuma jõuga. Mõtlikult laskis ta kuluda veel mõnel minutil, lõigates nii läbi taganemistee, ja mõtles endamisi: “Praegu peaksin kassa juurde kiirustama, trügima, et pakikandjat leida: milline tüütus! milline vaev see oleks!” Ja ta kinnitas endale taas: “Lõppude lõpuks kogesin ja nägin ma ju kõike, mida tahtsin kogeda ja näha. Ärasõidust peale olen ma juba küll ja küll inglise elu maitsta saanud; peaksin olema arust ära, et kustumatuid muljeid mõttetu kohamuutusega kaalule panna. Milline meeltesegadus mind küll haaras, kui üritasin oma ammuseid tõekspidamisi salata, oma peas sündinud vaguraid fantaasiapilte tõrjuda, ja jäin nagu vana narr uskuma, et väljasõit võiks olla vajalik, huvipakkuv ja kasutoov! Ennäe,” ütles ta pilku kellale heites, “ongi aeg koju pöörduda.” Ja sedapuhku tõusis ta püsti, väljus, käskis voorimehel end Secaux' jaama viia ja naasis kõigi oma pakkide, kohvrite, kottide, reisipleedide, vihmavarjude ja jalutuskeppidega Fontenay'sse, tundes füüsilist kurnatust ja vaimset väsimust nagu pikalt ja ohtlikult reisilt koju saabuv mees muiste.” (lk 122-123)

Lahendus neile, kes peavad valke manustama:

“Ta muremõtted lahtusid; liiati olid ka ta vaevused järele andnud ja nõrkusesse, mida ta kõigis ihuliikmeis tundis, oli segunenud midagi magusat, midagi ähmaselt ja rambelt paitavat; ja lõpuks oli ta hämmeldunud ja rahul, et polnud kokku kuhjatud drooge ja rohupudeleid, ning kahvatu naeratus väreles ta huulil, kui teenija tõi kohale peptooniga toiteklistiiri, hoiatades, et protseduuri korratakse kolm korda kahekümne nelja tunnu jooksul.
Protseduur õnnestus ja des Esseintes pidi tahes-tahtmata end sõnatult õnnitlema selle sündmuse puhul, mis mõnes mõttes kroonis eluviisi, mille ta oli endale kujundanud; tema kunstlikkuseihalus oli nüüd, ilma et ta seda soovinud oleks, kõrgeimal astmel teoks saanud; kaugemale minna polnud võimalik; sel viisil toidu manustamine oli kahtlemata ülim hälbimus, mida oli võimalik toime panna.” (lk 183)

postimees

sirp
aabitsarahvas
tõnise lugemispäevik

Mehis Heinsaar – Mis möödas, see on läinud, mis tuleb, alles ees (Vikerkaar 12/2013)

Elu on mujal. Eskapism on mõnu. Egoism on vabadus. Heinsaar lõhub tänapäeva ja lõhub juttu. Näitamaks, et metsa see edukus ja perekond, parem vagabundina kulgeda kui väikekodanlasena peremõnudes peesitada. Nii kistake edukas maastikumaalija Tiitus välja oma harjumuspärasest ja toredast elukeskkonnast (idülliline pühapäevahommik maamajas naise ja tütardega), sest eiteakust autoga õuele sõitnud pudeliga džinn teatab Tiitusele, et see, mis mees teeb, on võlts. Või õigemini see kõik, mis neid ümbritseb, on võlts. Tiitus kehitab õlgu ja arvab, et ootamatu külaline on napakas, ning saadab naise lastega naabrite juurde abi järele. Kuid džinn avab pudeli ja Tiitust ümbritsev keskkond hakkab uttu mähkuma, end kokku voltima. Ja peagi vupsatab esile uus maailm, täis loodust, linnulaulu, tervendavat õhku. Tiitus avastab, et ta riided on miskid kaltsud ja üleüldse on ta räpane. Ja... ununevad küsimused, mida ta tahtis ilmtingimata peale sellist olekumuutust võõralt mehelt küsida. Või üleüldse, mis küsimused, ja milleks? Tiitus asub hoopis teele. Ta on nüüd õnnelik ja toimiv inimmasin. Niipalju siis puändist. Elu on mujal. Eskapism on mõnu. Egoism on vabadus. Traditsioonilised väärtused ei ole Heinsaar.

Või on tegemist dimensioonide vahelise rännuga?

Indrek Hargla – Suvitusromaan (Looming 11/2013)

Mis on suvi? Üks tore aeg. Mis on suvel väljaspool linna mõningaseks puuduseks? Erinevate putukate rohkus, kes tahavad su keha tarbida. Kärbsed, sääsed, parmud ja kes kõik veel. Võrdlemisi tüütud ja rohkearvulised olendid, kas pole? Kes sind kõikjalt leiavad? Kus toimub Hargla teksti tegevus? Kuskil kolkas ühes värskes turismitalus maalilise metsajärve ääres. Mida peategelane kirjanik Ervin teeb? Jalutab ringi, istub õhtuti järvekaldal, kirjutab romaani värskes õhus. On soe, on mõnus... ja ei ühtki kiuslikku putukat pinisemas ega surkimas. Alles mõnede päevade möödudes mainib autor möödaminnes, et parmud kiusavad hobust (lk 1472). Aga Ervin, teda ei häiri kesksuviselt kaunis looduses miski...

“Ervin oli hea ujuja, talle meeldis ujuda, ehkki ta teadis väga hästi, et kõigist oskustest, mis on inimesele antud, on ujumisvõime kõige mõttetum. Inimene on loodud kõndima, mitte lendama ega ujuma, aga ometi Ervin ujus. Enamik inimesi teeb pidevalt seda, milleks nad loodud ei ole, ja mõned suudavad seda isegi nautida.” (lk 1466)

Idüllilisest suvitusromantikast on Hargla jutt siiski kaugel, lugu areneb üsna karmiks ja finaal on täiesti bloody sadistlik. Nimelt on jutu algul nooremapoolne menuautor Ervin saadetud metsavaikusesse kirjutama rüütliromaani armastusest. Kirjutamine eriti ei edene, sest pole seda õiget ideed, mille ümber rüütliromaani keerutada (teema on Ervinile iseenesest selge, ta varemgi keskaegseid olusid menukalt käsitlenud); ja eks ole muidki segavaid asjaolusid loomeprobleemide püsimiseks (kuid sutsavaid putukaid pole!). Taga hullemaks, turismitalus lähevad päevad peagi Ervinist paar aastakümmet vanema perenaise imetlemisega pigem nahka... ja ühtäkki on kirglik mees segatud kahe suguvõsa verisesse arveteklaarimisse, mis vahelduva eduga on dekaade pulbitsenud.

“Kuuekümnendad olid möödunud nii, et jaanitulele tuldi ikka, väntvõll hõlma all, ning aasa peal peeti maha kõvad taplused, nugade ja kaigastega. Räägitakse ühest traktorilahingust, kui 1965. aasta septembris olid põllu peal traktorid üles rivistatud nagu tankid, traktorid kihutasid teineteisele otsa ja järgnes rusikavõitlus. Pool kolhoosi masinaparki sõideti sodiks.” (lk 1485)

Ja Ervin püüab seda taaseskaleeruvat konflikti lahendada rohkem või vähem tsiviliseritud moel (toimumisajaks on ikkagi 2013!), kuid asi läheb vähe väga nihu. Tekst on siis etnoõuduse vaimus lugu, neid on Hargla varemgi mõnuga kirjutanud, või noh, raha teeninud. Huvitav (kui mu mälu ei peta), siis Hargla külajutud toimuvad alati suvistes tingimustes, ikka heinamaad ja küünid ja veekogu ja naised, kes on kõike muud kui tavalised naised (nojah, peategelasel on üldiselt endal selline tavapärane naisuke või sõbranna). Eestimaa, see võib olla üks kole paik, täis tumedaid kirgi ja mustikaid...

Lisandus:
loterii fb lehel sooviti, et annaksin tekstile hinnangu:
Loterii a) mulle üldse ei meeldi, kui peategelaseks on loomevaevustega autor (või üleüldse kirjanik); b) samas läks tekst ootamatult splätteriks; c) huvitav, kuidas Hargla segas rüütliromaani tänapäevaste oludega; d) tõepoolest, kuidas saab eesti suvest kirjutada putukateta?; e) Harglal on paremaid tekste tänapäeva ainetel ("Minu päevad Liinaga")

Minu 2013. aasta loetud teoste edetabel

1. SIRP
2. "The Arabian Nightmare" Unenägudest ja araabialikust loovestmiskunstist nõretav romaan Kairost, värske pauk sürreaalsust.
3. "Dispatches" Üks parimaid kirjutisi Vietnami sõjast, läbi sel jauranud ajakirjaniku silme läbi. Väga hea.
4. "Satan Wants Me" Muhe okultistlik romaan koos huumori ja Crowley ning amfetamiiniga.
5. "Hard-Boiled Wonderland" Esimene kokkupuude Murakamiga, mis osutus meeldivaks ja paeluvaks.
6. "Mercurius" Alkeemia ajaloost ja põhiteesidest rääkiv ilukirjanduslik raamat, päris põhjalik ja kulub alati marjaks ära.
7. "Inner Paths to Outer Space" Raamat ainetest, misaitavad kontakti leida reaalsuse tasanditega, mis muidu meist väga eemal. Ja neis eksisteerivatest olenditest. Savisaart seal pole.
8. "Lords of Salem" Vahva vanakooli õudukas koos Saatana ja hardcore musta maagiaga.666.
9. "Zodiac Unmasked" ehk Graysmithi põhjalik ülevaade USAs tegutsenud sarimõrvarist.
10. "Blood & Bone", Malazani viimane raamat, mis hetkel ilmunud. Pole küll Eriksoni oma, aga oli täitsa kobe tükk.