Tony Daniel – Kuiv ja vaikne sõda (Täheaeg 2, 2003)

 Ootamatult huvitav lugu tulevikusõjast. Naaseb sõjamees koduplaneedile oma sünnipaik, noh, midagi on aastakümnete jooksul muutunud, aga siiski on veel küllaga tuttavaid inimesi, ja kodukoht, keegi on seda korras hoidnud – mis veelgi toredam, seda on teinud noorpõlve armastatu, kes lubas meest sõjast tagasi oodata. Ilus ja kena algus, mis edasi läheb päris sünkjaks.

Sõdurpoiss pole enam see, kes ta oli enne sõttaminekut. Ta on... modifitseeritud. Ja sinna kodukanti saabub teisi sõdur-modifitseerituid, kes asuvad kohalikke terroriseerima – need tulnukad ongi vaid vägivallaks loodud ja pärit on nad... tulevikust. Eks nad teevad mitmeid koledaid tegusid, kuid peategelane ei taha neile vastu astuda – sest see tähendaks temale tagasi tulevikku minemist ja sõdimise jätkamist. Kuid... kaua võib seda jama taluda.

Ühesõnaga, on selline ulmetehnoloogiast täidetud lugu, inimrass on segunenud teiste kosmoserassidega ja loodud on tapamasinad, mis möllavad üpris kujuteldamatutes konfliktides. Huvitav visioon.

ulmekirjanduse baas

Philip K. Dick – Blade Runner. Kas androidid unistavad elektrilammastest? (2001)

 Ei, ei unista.

Neil pole empaatiat, nad vaid jäljendavad inimesi, nad ei ole originaalsed. (“Ja originaalne on?”) Kas ulapeale sattunud androide peaks hävitama? Noh, miks mitte? Eks see ressursside raiskamine ole, ent võiks tootjate käest küsida, kas on ilmtingimata vaja luua inimeste välimusega identseid masinaid – kas sellel on muud mõtet kui vaid näidata oma tehnoloogilist võimekust? Miks Maa võimud sellele läbi sõrmede vaatavad? Kellele see kasulik on? Miks on tootjatele oluline, et kosmosekolooniate jaoks toodetavad androidid on inimestele niivõrd sarnased; on tootjad lollakad või, milleks vabatahtlikult sellist paranoiaõhkkonda luua? Millest selline kuritahtlikkus?

Dicki loodud postapokalüptiline maailm on päris lohutu koht, kõik see tolmusadu, mis lämmatab elu või õigemini põhjustab looduse väljasuremist. Ja inimsuse manipuleerimine – ühendu Merceriga, kasuta tujuorelit, jälgi Buster Sõbralikku; samas on ehk veider kõrvalekalle see loomaomaniku staatuse tähtsustamine (tõsi küll, see üsna sunduslik nähe).

Võiks öelda, et Dick on Strugatskite ameerikalik vaste (ja ka vastupidi), mõlemad loovad maailmu, mis ühtaegu irreaalsed ja inimlikud, painajalik ja samas häirivalt tuttav. Ning kõrvaltegelased võiksidki olla androidide armee, samaviisi võimu üleskeeratud tööriistad.

““Armastus naise või androidimitatsiooni vastu on seks. Ärka üles ja ole enda vastu aus, Deckard. Sa tahtsid minna voodisse naistüüpi androidiga – ei midagi enamat ega vähemat. Ka mul oli kord selline tunne. Siis, kui ma olin pearahaküttimisega algust teinud. Ära lase sellel ennast rööpast välja lüüa; küll sa kosud. Sa ajasid lihtsalt õige järjekorra sassi. Ära tapa teda – või ära ole juures, kui ta tapetakse –, et siis pärast füüsilises ihas piinelda. Asja tuleb teistpidi ajada.”
Rick jõllitas talle otsa: “Mine kõigepealt temaga voodisse...”
“... ja siis tapa ta ära,” ütles Phil Resch järsult. Kuiv, kalk naeratus ei kadunud ta näolt.” (lk 101)

ulmekirjanduse baas

Terry Pratchett, Stephen Baxter – Pikksõda (2014)

 Tegelikult päris tore ulmekas, pole siin metsikusi ega midagi, on selline klassikaline probleemlugu. Autorid on loonud võimaliku tulevikumaailma ning vaatlevad, kas ja kuidas võiks see inimkonna hüvanguks töötada, või kas inimkond on üldse väärt lootusrikkamat tulevikku. Mingis mõttes võiks seda nimetada autorite eskapistlikuks projektiks – käesoleva Maa ökoloogiline olukord on pea pöördumatult rikutud, ja et unistada võib ikka, mis oleks kui siit saaks... kuhugi ära minna? Ja mitte hiiglaslikku terraformimist vajavatele taevakehadele (kui inimest pole veel võimalik Kuustki kaugemale toimetada), vaid teistele Maadele, kus oleks võimalik taasalustada kogemuste võrra rikkamana (või rikutamatuna – näiteks Roberta rännuprojektides avaneb üsna õõvastav vaade sellele, kuidas hiinlased paralleelmaailmu ümber tegema hakkasid – muuhulgas tuumapommide abil). Ehk siis mõnes mõttes kergema (muinasjutulisema?) vastupanu tee – vast loogilisem oleks siiski loota kosmoseprogrammidele kui paralleelmaailmade võimalikkusele.

Aga jah, selles raamatus on siis möödunud kümme aastat Pikkmaade asustamise algusest ning kogukonnad on end sisse seadnud kohtades, kus neil on oskusi ja leidlikkust elamiseks. Ent olukorra nö stabiliseerumisega tekivad bürokraatlikumad probleemid – kas need paralleelmaailmade kogukonnad on ikka veel Ameerika (või vastavalt siis teiste nö Null-maade) võimu all? Miks maksta makse võimule, millega puudub suurem side (ning kui Null-Ameerika on veel tagaselja omastanud väljarändajate mahajäänud vara ja säästud)? Igal juhul püüavad nüüd Nullmaa võimud iseseisvuda püüdjaid tagasi oma võimu külge klammerdada. Ja selleks saadetakse teele sõjalaevad, et maailmu läbi kammida.

Ja kokkupuude Pikkmaid asustavate trollidega on segane – kes need trollid õieti on, kas loomad või mõistusega olendid, kas nad on kodustatavad tööloomad või inimestega võrdväärsed? Ajaloolise kogemuse tõttu on mugavam neid kasutada tööloomade ja katsealustena, mis viimaks rahumeelsetele trollidele üle viskab ja nad otsustavad loobuda kokkupuudetest inimestega, ainult et... tuleb välja, et trollid on Pikkmaid nö korrastav jõud, ja ilma nende toimetamiseta võib Pikkmaade ökoloogia kõvasti muutuma hakata. Olukorda püüavad lahendada eelmisest raamatust tuntud entusiastid ja kõike kontrolliv Black Corporation (ja selle tehisintellekt Lobsang), mille motiivid on teistele häirivalt hägusad. Ent peale trollide tuleb veel teiste mõistuslike olenditega maid jagada ning nemad on trollidega võrreldes hoopis teine tera.

Nagu öeldud, moodustub kokku üpris lahe lugemine, pole siin pratchettlikku uinamuinat ja loramist. Esmapilgul on üsna mõttetud preester Nelsoni ja geeniusneiu Roberta tegevusliinid, aga küllap on nad sisse toodud järgmise raamatu tarbeks – kuigi tõepoolest, seda võinuks vast lühemalt kokku võtta. Natuke uskumatu tundub, et lugematuid maailmu on suudetud asustada mingilgi moel, aga noh, eks see ole autorite loomevabadus. Raamat lõppeb dramaatiliselt, sest juhtub midagi sellist, mida on mõnda aega katastroofiteooriates kardetud.

ulmekirjanduse baas

Leonard Mlodinow – Joodiku jalutuskäik. Kuidas juhuslikkus meie elu valitseb (2013)

 Lühidalt öeldes: eneseabiraamat matemaatika abil. Mis on juhuslikkus ning kuivõrd on see mõõdetav või ennustatav. Mõõta mingil moel saab, aga ennustada mitte. Tuleb vaid toimuvaga kohanduda ja edu nimel tuleb proovida-proovida-proovida – ka seisev kell on ööpäevas kaks korda täpne. Ühtlasi on see ülevaade matemaatika ajaloost, kust toodud näidete peale peaks kulutama veidi rohkem aega kui tavalise lugemiskiirusega neid läbides. Igal juhul, olgu tervitatud eluterve skepsis kõiksugu soolapuhujate ja analüütikute järelduste vastu – ikka sekkub juhus ja sellega tuleb käigu pealt kohaneda.

Esimese tsitaadi taustaks niipalju: nimelt leidsid lennuinstruktorid, et õpilaste sõimamisest on rohkem kasu kui nende kiitmisest – kui peale ebaõnnestumist nägu täis sõimata, siis järgmine kord läks õpilasel ikka paremini; kui aga peale erilist õnnestumist õpilast kiita, siis järgmine kord pole ikkagi sarnast õnnestumist. Mispärast?

“Vastus peitub nähtuses, mida nimetatakse regressiooniks keskmise suunas. See tähendab, et mistahes juhuslike sündmuste jadas järgneb erakordsele sündmusele – tänu puhtale juhusele – tõenäoliselt tavalisem sündmus.” (lk 21)

“Kumba on rohkem: kas kuuetähelisi ingliskeelseid sõnu, milles viies täht on n, või kuuetähelisi ing-lõpuga ingliskeelseid sõnu? Suurem osa inimesi valib ing-lõpulised sõnad. Miks? Sest ing-lõpulisi sõnu on lihtsam välja mõelda kui lihtsaid kuuetähelisi sõnu, mille viies täht on n. tõestamaks, et oletus on vale, pole siiski vaja tuhnida Oxfordi sõnastikus ega üldse osata loendada: kuuetäheliste, viienda kohal asuva n-tähega sõnad sisaldavad ka kõiki ing-lõpulisi sõnu. Psühholoogid nimetavad seda tüüpi eksitust kättesaadavuse veaks ehk heuristikaks, kuna minevikku taastades anname põhjendamatult suure kaalu mälestustele, mis on kõige elavamad ja seega kõige lihtsamini meenutatavad.” (lk 44-45)

“Veel üks suurte arvude seadusega seotud eksiarvamus on ettekujutus, mille kohaselt on sündmuse toimumise tõenäosus suurem või väiksem sõltuvalt sellest, kas see on juhtunud hiljuti või mitte. Arvamust, et kindla tõenäosusega sündmuse tõenäosus kasvab või kahaneb sõltuvalt sündmuse toimumise ajast, nimetatakse mänguri loogikaveaks.” (lk 126)

“Kui oleme mingi illusiooni haardes – või tegelikult, mil iganes meil tekib uus idee –, siis ei püüa me otsida uusi teid oma ideede ekslikkuse tõestamiseks, vaid hoopis tõestada nende õigsust. Psühholoogid nimetavad seda kinnituse otsimiseks ja see on üks suuremaid takistusi juhuslikkuse väärtõlgendustest vabanemise ees.
/-/
Asja teeb hullemaks see, et me mitte ainult ei otsi eelistatavalt kinnitust oma eelarvamustele, vaid ühtlasi tõlgendame suvalisi tõendeid oma ideed toetavatena. See võib olla suur probleem, sest andmed on tihti väheütlevad ning mõningaid mustreid ignoreerides ja teisi rõhutades suudab nutikas inimaju oma veendumusi tugevdada isegi veenvate andmete puudumisel.” (lk 227, 228)

“Lihtne on kokku mätsida minevikku seletavaid lugusid või rääkida enesekindlalt udustest tulevikustsenaariumitest. Et sellistes asjades on peidus omad lõksud, ei tähenda veel, et neid tegema ei peaks. Siiski saame tegutseda selle nimel, et end vaistu vigade vastu immuunseks muuta. Me saame õppida suhtuma skepsisega nii selgitustesse kui ennustustesse.
Saame keskenduda sündmuste ennustamisvõimele tuginemise asemel pigem võimele reageerida, sellistele omadustele nagu paindlikkus, enesekindlus, julgus ja püsivus. Samuti saame tähtsustada pigem vahetut muljet inimestest kui nende üleskiidetud minevikusaavutusi. Sel moel saab takistada arvamuste kujundamist automaatses deterministlikus raamistikus.” (lk 243)

err kultuur 
ekspress
postimees

Anthony Horowitz "Raven's Gate" (2013)

Ostsin allahindluselt, mõtlesin et läheks ehku peale välja. Tegu on siis Hunger Gamesi stiilis arhetüüpse noortekaga, kus teismelisel poisil (sihtgrupp) on ettemääratud saatus olla messias, tema vastas seisavad kurjuse jõud ja alguses ta ei usu mitte midagi. Poiss satub pahandustesse, kuna ta vanemad on surnud ja keegi temast ei hooli. Siis satub ta salapäraste sündmuste keerisesse, nagu meile öelda meeldib. Ilmneb, et tema ja punt teismelisi omavad erivõimeid, millega iidse kurjuse naasmist takistada. No ja mis te arvate, kuidas lugu lõpeb? Kas viimasel hetkel pääsetakse ja kõik küsimused leiavad viimases peatükis äraseletava tegelase poolt vastused? Kas viimane lõik viib otse järgmise osani? Kas sellest tehakse film? Jah, jah ja jah.
   Ma ostsin kaks osa miskipärast veel, ju ma võin need siis läbi lugeda. A siuke tavaline twilight/hunger games stiilis lahja fantasy. Selline jube vesine kohv. A no vahelduseks kõigele diibile võib ju võrkkiiges kõlkudes ka lugeda. Täiesti kummastav on lugeda sellist raamatut, mis järgib kõiki klisheesid ja kus sa kõike ette tead. Täielik õpik neile, kes tahavad kirjutada sisutühja ja filmilikku fantasy saasta.

Neil Gaiman – Kalmisturaamat (2014)

 Järjekordne Gaimani noortekas täiskasvanutele ehk lugu Nobody nimelisest poisist, kes kasvab üles mahajäetud kalmistul siitilmast lahkunute ja üleloomulike olendite kaasabil. Miks Nobody ehk Bod niivõrd kentsakas kohas kasvab? Sest kui ta oli aastane ilmakodanik, tappis Jack-mees ta vanemad ja õe, kuid hiljuti käima õppinud poiss sattus selle traagilise sündmustiku käigus kogemata kombel lähedalasuvasse mahajäetud kalmistule, kus siis... sealsed püsielanikud ta oma kaitse alla võtsid ning edaspidi üleskasvatamisega vaeva nägid. Ent Bod ei tohi kalmistult lahkuda, sest kuulu järgi on Jack-mees ikka ta jahil.

Nojah, sellises kohas noorukiks sirgumine on õige tavapäratu ning see kalmistu ja ta kodanikud tavamaailmast ja -inimestest veidi või päris palju erinevad (küll aga saab teadmishimuline Bod teada mõndagi sellist, mille nimel mikroajaloolased oleks valmis mõne oma neeru maha müüma). Aga et Bod on lihast ja luust inimene (erinevalt niisiis sellest seltskonnast, kes teda ümbritseb ja ka ohustab), siis on talle teadagi hiiglama põnev kalmistuväline maailm temasuguste inimestega... kuid seal ootab teda ka mõistatuslik Jack-mees. Nagu arvata võib, Bodi kokkupuude inimmaailmaga lööb talle valusalt vastu näppe ja ta kaotab nii mõnegi lähedase, kuid... Noh, kõikevallutav happy end lool puudub. Aga seda ei hakka siin spoilerdama (oops!).

Eks jah, selline Gaimani regulaarne romaan – mõneti naiivne ja veidi reaalsusest irdunud laps puutub kokku ebareaalse maailmaga ja mis temaga selle käigus juhtub. Ning millised värvikad olendid seda ebareaalsust asustavad (muidugi on see teine maailm ülemaks kui meie teadatuntud reaalsus). Ja noh, eks see kasvav lapskangelane puutub kokku olukorraga, mil võivad olla apokalüptilised tagajärjed. Ent head jäävad peale, sest kui sul on süda õiges kohas, küllap siis enamik vastu paiskuvaid probleeme on mingil moel lahendatavad – kuigi need lahendamised ei kulge kunagi valutult, selline see üleskasvamine on. Meri on, meri jääb, meri olema peab.

“Bod judises. Ta oleks tahtnud oma eestkostjat emmata, tema ümbert kinni hoida ja talle öelda, et ei lahku temast kunagi, aga see oleks olnud mõeldamatu. Ta võis Silast emmata samapalju kui hoida kinni kuukiirt – mitte sellepärast, et tema eestkostja oleks olnud ebamateriaalne, vaid sellepärast, et see oleks olnud lihtsalt vale. Olid inimesed, keda võis kallistada, ja oli Silas.” (lk 141)

ulmekirjanduse baas

kronotoop

blogistaja
reaktor

Mariusz Szczygieł – Gottland (2014)

 Raamatukogust laenates polnud halli aimugi, millega tegemist. Arutlesin kindlameelselt, et Lindepuu jamasid ei tõlgi ning poola kirjandus on igati meeldiv nähtus, ja noh, esialgsel lappamisel näis tekst meeldivalt loetav. Aga. Aga! Kuid siin on vist ikkagi tegemist reportaažidega või dokumentaalkirjandusega? Või on ikka ilukirjandus? Kas lood, mida autor jutustab, on tõepoolest... juhtunud? Kas Batade kingaimpeerium oligi selline multikontinentaalne ja omal moel uuenduslik ettevõte? Või kõik need veidrad lood ja juhtumid, milles elasid tulevases kommunismi paradiisis kilbiga või kilbil liikuvad Tšehhoslovakkia kodanikud? Ei taha öelda, et uskumatu... aga päris uskumatu küll.

Raamatul on kaks suuremat valupunkti – nõukoguliku korra kehtestamine ja Praha kevade järgse ühiskonna halvatus. Mil viisil ja millise hinnaga kehtestas võim kontrolli kodanike üle, milliseid võtteid kasutati teisitimõtlejate mahasurumiseks (üks haigemaid on avalik hukkamõist fabritseeritud süütõendite või isiklike intiimsete fotode abil – kuigi, kui palju erineb see sellest, mida kollasem meedia praegu oma reklaamimüügi nimel kasutab, nagu osutab autor). Autor esitab seda kõike vaimukalt ja löövalt, mõnes kohas tahaks itsitada autori sõnaseadmise peale, aga tegelikult on see aines ikkagi traagiline nii ohvritele kui kõrvalseisjatele. Autor püüab lahti lõigata mahavaikitud ühiskondlikke plekke – aga, kes enam mäletada tahab (nt Stalini kuju loomine ja hävitamine) või tunnistada end režiimi vaikivaks ja tahtmatuks kaasaaitajaks.

Nagu öeldud, olles ise Tšehhoslovakkia teemaga võhik, on raske otsustada millega just tegemist on – dokumentaal- või ilukirjandusega. Kas Karel Gott on tõepoolest selline... pühadus. Või kuidas tšehhid-slovakid sellisse kevadejärgsesse mudasse tardusid. Või miks poolakas seda kõike nii tarmukalt uurib. Mis on see, millega meid lõa otsas hoitakse.

Huvitav tõlge, mõttekriipija. On justkui anekdootliku hõnguga lood, aga kui kõik oligi niimoodi... päriselt?

“Ometigi on E.K/K.F. kubistlik inimene. Kui kubistlikul pildil tasandid muutuvad lugematuteks murdepunktideks, siis tema elus on nendeks murdepunktideks järjekordsed “ainult et”.
Kõik, mis on hetke püsiv, muudab kohe suunda. Tema isik – nagu kubistlik objekt – on pidevalt ja mitmekordselt murdumas.
Võib-olla ei oleks see nii, kui poleks olnud tema hirmu.” (“Tragöödiakütt”, lk 155)

J.G. Ballard – Päikese impeerium (2014)

 Ballardi maakeelsetest tõlgetest on see vast kergemini loetav tekst (no eks “Crash” ole sõna-sõnalt võttes niisamuti igati arusaadav), aga samas ikkagi painav vaade ühe briti poisi üleelamistest Teise maailmasõja ajal Hiinas. Kui palju see raamat autobiograafilist ainest sisaldab, ei oska arvata, parem siis üldse mitte spekuleerida.

Aga jah, lugu siis sellest, kuidas 10-aastane Jim jääb Shanghais peale Pearl Harbori rünnakut alanud jaapanlaste Hiina sõjaretke küüsi. Ta kaotab oma vanemad kohe konflikti alguses, seejärel seikleb omapäi Shanghai välismaalaste linnaosas kuni viimaks otsustab end nälja ja lootusetu olukorra tõttu jaapanlastele sõjavangi anda. Kes siis saadavad ta vangilaagrisse – nagu selgub, on tegemist surijate laagriga, kuna poiss on (nagu paljud teised) hädaga tarbinud rikutud vett joogihäda leevendamiseks (niisiis, koolera?). Kuid tal õnnestub sealt edasi pääseda – ja ühtlasi on ta tutvunud eelnevalt ühe ameeriklasest madrusega, keda võiks pidada järgnevate vangilaagrite aastate jooksul nö ärikaks, kes siis mahhineerib nii vangide kui valvuritega ning keda Jim teenib – ning õpib ellujäämise kunsti, kuidas kellegi saapaid suudelda või valetada jne jne.

Ühesõnaga, poisist kasvab Lunghua vangilaagri aastate jooksul üpris tasakaalustamata moraalinormidega teismeline (või õigemini täiskasvanutemaailma segatud laps), kes ühtviisi imetleb nii jaapanlaste kui ameeriklaste sõjamasina toimimist ning püüab selles välismaalaste vangilaagris pinnal püsima jääda – kus otseselt keegi ei hooli, kas ta elab või mitte. Ja mis on üldse elu väljaspool vangilaagrit? Üks hädaorg. Seepärast eelistaks Jim vahel jaapanlaste võitu, et vangilaagris kehtestunud status quo püsima jääks (talle kui üksikule poisile tuttav maailm, mingil moel turvalinegi). Ta küll püüab meeles pidada oma vanemaid, kuid pea nelja aasta jooksul on nende näod ununenud. Nii on tal kongiseinal pilt ühest paarist, keda peab oma vanemateks; nägudest sotti ei saa, aga mis siis.

Aga 1945. aasta suveks on selge, et jaapanlaste sõjaline olukord on väga hapu, ning see tekitab segadust nii valvurites kui vangides. Sõja lõpuga jätavad jaapanlased ellujäänud üldse omapäi (eks eelnevalt õnnestus surmamarsi ja karistustega ellujäänute ridu kõvasti vähendada), ning Jim puutub siis kokku selle kaootilise võimuvaakumiga, mis on väljaspool vangilaagrit. Ja see pole meeldiv. Jim läheb tagasi Lunghua laagrisse, kus on aga võimust võtnud relvastatud eurooplastest endised vangid, ja ümbruskond on üldse erinevate segase koosseisuga grupeeringute laastata. Ning Jim peab ikka ja taas leiutama viise elus püsimiseks.

Tekstis avaneb üsna jõhker maailm. Metsikused ja hoolimatus, inimelu väärtusetus, ellujäämise nimel rabelemine või siis oludele ühel-teisel viisil allaandmine (kuid samas on inimesigi, kes Jimi eest mingil moel hoolitsevad). Kultuuride kokkupõrge, või siis mugandumine idamaade kultuuriliste pingetega, kolonialismi taak jms. Sõjategevus, hukkamised, laibad ja haigused. Ja inimesed, kõiksugu inimesed; kes pahatihti kipuvad hukkuma. Iseenesest natuke liialt palju ühele poisile ümbritseva mõistmise jaoks, eks ta siis mugandabki seda reaalsust endale arusaadavamaks, fantaasiaga sobituma – mis on täiskasvanutele ühtaegu nii lõbustav kui kohutav kogemus (kuigi jah, lõpuks otsustab juhus või tugevama õigus).

“Jim sulges silmad, et meelt rahustada, kuid tunnimees haugatas ta peale, kahtlustades, et ta hakkab mängima mingisugust oma mängu, mida seersant Nagata heaks ei kiida. Õhurünnaku meenutamine ajas Jimi elevile. Mustangid sähvisid endiselt üle laagri, et õhutõrjetorni rünnata. Ta kujutles ennast ühe hävitaja juhtimisseadmete taga, langemas pärast lennuki plahvatust maapinnale, tõusmas uuesti õhku lapseohtu kamikazena, kes hüüab keisrile elagu ja paiskab seejärel oma Zero Ameerika lennukikandjasse Okinawal. Ühel päeval saab Jimist haavatud piloot, kes on langenud hauaküngaste ja kindlustatud pagoodide vahele. Tema lenduriülikonna ja langevarju, võib-olla isegi tema enda keha tükid pillutatakse üle riisipõldude, toiduks vangidele, kes on okastraadi taga, ja värava juures nälgivatele hiinlastele...” (lk 181)

“Ta istus kanalikaldale ja pesi kaane porist puhtaks. Tema ninast kukkus vette verepiisk, mida ründas sedamaid musttuhat tikuotsasuurust kalakest. Kui teine tilk veepinda puudutas, leidis aset metsik heitlus, milles pealtnäha osalesid terved pisikalade rahvusriigid. Kalad vingerdasid läbi vee ning päikesest valgustatud veepinda tajumata ründasid raevukalt üksteist. Keelt suus muigutades kummardus Jim nende kohale ja poetas oma haigetelt igemetelt mädase süljeklimbi. See kukkus kalade keskele nagu süvaveepomm, ajades nad pöörasesse paanikasse. Sekundiga oli vesi puhas, välja arvatud lahustuv süljeklimp.” (lk 301)

Shirley Jackson "The Haunting of Hill House" (1999)

“No live organism can continue for long to exist sanely under conditions of absolute reality; even larks and katydids are supposed, by some, to dream. Hill House, not sane, stood by itself against its hills, holding darkness within; it had stood so for eighty years and might stand for eighty more. Within, walls continued upright, bricks met neatly, floors were firm, and doors were sensibly shut; silence lay steadily against the wood and stone of Hill House, and whatever walked there, walked alone.” 


Ülimalt õudne raamat, mis suutis sisendada reaalset hirmutunnet. Ühest küljest võiks öelda, et tegu on kummitusmaja zhanri kuuluva jandiga, kuid tõsiselt süvenedes leian midagi enamat. Raamat ise on klassika, ja täie õigusega. Räägib ühest ülikooliprofessorit, kes teeb uurimustööd paranormaalsete nähtuste tõestamise alal. Selleks on ta uurinud välja kõige legendaarsema "kummitusmaja" ning selleks on Hill House. Et seal läbi aastate toimunud ebameeldivate fenomenide ligi saada, kogub professor kokku võimetega inimesi. Sõelale jääb Theo, elurõõmus ja paheline neiuke ning Eleanor. Eleanor on elanud kogu oma elu emaga, kelle eest hoolitsedes on ta oma enda elu unarusse jätnud. Saades kutse osaleda kummalises eksperimendis, jäävad neli inimest (Luke, maja tulevane pärija ning järelvaataja) väidetavalt kummitavasse majja nädalaks eesmärgiga jälgida seal toimuvat.
   Võin kohe ära öelda, et loos ei nähta ühtegi kummitust. Kuid lugu on ise väga kõhe. Sellest on tehtud kuuekümnendatel samanimeline film ja hiljem väga kohutav remake. Soovitan esimest filmi. Koos halva atmosfääriga maja ja rõhuva alatooniga sündmuste hargneb selle kõrval inimlik liin. See räägib üksildusest, vaimuhaigusest ja kodutunde puudumisest. Kummituslugudega on liiga tihti tegu klisheedega ja selles raamatus on Jackson suutnud läheneda teemale originaalselt ja inimlikumalt. Lõpuks on lugu ise väga kurb ja kõhe, väärides kahtlematult selle klassikastaatusesse jäämist. Arvestades tänapäevase õudusfilmi esteetikat, on raamat (kui ka 60ndate film) värske sõõm õhku ja tagasiminek allika juurde. Tõeliselt kõhe ja nauditav lugemine. 

Robert E. Howard "Cthulhu: The Mythos and Kindred Horrors" (1992)

REH on mulle teada rohkem tema Conani loomingu poolest ja tema selline madistav stiil polnud mulle kunagi eriti südamelähedane. Siinkohal on aga tegu HPLi müütose lisadega ja no vai nott. Kogumikus on lood, mis müütosega seotud kas siis vaid vaimult või väga õrnalt. Esimene lugu on Von Junztist, kelle fiktiivsele teosele HPL ise mitmeid kordi viitas. No ja REH teebki horrorit oma võtmes: actioni, klisheede ja mõnusa rassismiga. Tihti on tunne, nagu oleks tegu 1940 ja 1950ndate "õudusfilmidega", indianajonesiliku aardejahiga. Küll otsitakse teemanteid ja iidseid varemeid jne. Osad lood on puhtehtsad kollilood. A la mingi vend jalutab majja, kus kõik surevad ja lähevad peast segi ja siis kogeb ta ise sedasama. Selline pulp fictionn kitsch.  
   Täiesti nauditav. Kui sulle Lovecrafti pikad, uimerdavad ulmad või poeetilised põiked paranoiasse ei meeldi ja sa leiad ta õtte puisena olevat, siis REH on kogu selle vahu sealt eemaldanud ja alles on jäänud ainult action. Ka on lood tihti ajastutruult rassistlikud ja isegi sõna "nigger" pole tsenseeritud. REH ja HPL jagavad mõlemad seda tendentsi, et pärismaalased ja sellised tumedanahalised on neile võikad ja hirmsad, nagu pooleldi loomastunud ebardid. Valge mees muidugi lõpus ikka võidab ja laseb kollid ja muslemid maha. Vahel on lugudes ka ajas reisimisi ja roomlaste perioodi liikumist, vahel on lihtsalt kummitusmaja teema. Ja muide, kogu selle ajastutruu mõnusa kitshiga sobitub ka väga mõnus kaanekujundus. Raamatul on lihtsalt nii stiilne ja kena esi- kui ka tagakaas.
Iä jne.

E.B. White: Charlotte koob võrku

Lugesin õhtujutuks ette ja sain hämmeldusega aru, et Charlotte on ju ilmselgelt emakuju ja Wilbur tüüpiline laps.
Nooruses lihtsameelselt arvasin, et korduvad kinnitused nende kahe sõpruse kohta ongi puhas tõde, aga tühjagi. See on raamat emadusest. Selline sõber nagu Charlotte oleks paras masohhist, aga selline ema on esiteks täiesti mõistlik, teiseks täiesti mõistetav ja kolmandaks päris heade kasvatuspõhimõtetega emavariant.


"Hea küll," vastas Wilbur. "Ainult õpeta mind natuke, küll ma selle valmis teen. Kindla peale on võrku hiiglama vahva punuda. Mida kõigepealt tehakse?"
"Hinga sügavalt sisse," ütles Charlotte muiates.  Wilbur hingas sügavalt.
"Nüüd roni kõige kõrgemasse kohta, kuhgu sa üles saad. Vaat nõnda!" Charlotte sööstis uksepiidale. Wilbur ukerdas sõnikuhunniku otsa.
"Väga hea!" ütles Charlotte. "Nüüd suru võrgunäsad millegi külge, kukuta end ülevalt alla ja lase samal ajal niit välja!"


"Mida sa seal üleval teed, Charlotte?"
"Ah, toimetan oma asju," ütles ta. "Toimetan nagu ikka."
"Kas see, mis sa teed, tuleb mulle?" küsis Wilbur.
"Ei," vastas Charlotte. "See tuleb vahelduseks hoopis mulle."


Lisaks on loos noor, titendusest kiiresti tüdinev ja meeste kannul minema kekslev emaversioon (Fern) ning mrs Arable, kes on nii klassikalisel-traditsioonilisel moel ema, kui olla saab.

Uskumatu, kui mööda see kõik minust lapsepõlves läks. Lapsed ei tea emadest ikka õhkagi.
Samas, ega emad kedagi suurt vist huvitagi.
Ainult teisi emasid.

Ville Sihanouk – Hiiu saare lõunarand - Endli ots. Pildikesi külaelust (2013)

 Rahvalik loraromaan Hiiumaa kummalisest külaelust, mid on siis kaunistatud üsna grotesksete hetkedega. On Konstaabel, kes on konstaabliks seepärast, et ametivorm läheb talle selga, muidu tegemist padujoomariga. On Pastor, kes äritseb eesti pervertidele Jaapanist toodud kasutatud naistepesu. On vanadekodu juhataja ja endine vallavanem, kelle tegusid on vähe piinlik kokku võtta. On linnavurled, kes püüavad külarahvast hedonismi tõmmata. On kõiksugu puskariajajaid, kes enamikku külast auru all hoiavad jne jne. On rahutud naised. Ja siis on Endel, kes on moodsamalt öeldes trikster, seab ümber taevaisa loodut, külanaiste rõõm ja külameeste semu. Ei saa öelda, et värvikas tegelaskond, pigem tinaselt purjus laaberdajad jauravad ja sooritavad nö mehetegusid. Eks see mingil moel ole naljakas, aga mõne aja jooksul muundub see tekst miskiks ühtlaseks podinaks.

Autor ehk sooviski luua sellist punn-põhjas-rahvalikku-teksti, kus nalja jaguks ikka igale leheküljele ning ninanipsu saaksid nii karused matsid kui libedad vurled ja üldse tänapäeva veidrused ja mahhineerimised. Lisaks ka nö üleloomulik element – Napoleon ja peata tisler; või ka kriminaalne küljeke (no täpsemini mõrvarlik, majanduskriminaalset tehakse seal küllaga). Kas ja kui palju see kohalike oludega seostub, ei oska öelda, tundub küll, et autor on keeranud ikka päris üle võlli. Eks jutustuse ülesehitus vähe segane ole, see Endel on kui kandev jõud ja teiste tegelaste lood jäävad vähe auklikuks. On siis lihtsalt selline hiiu huumor, vist.

“Kümmet käsku tänaseks teoloogitsemiseks hõredale sõelale jättes ei ole Pastor teinud sugugi juhuslikku otsust, vaid see teenib tema isiklikke ärihuve. Nimelt oli Pastor olude sunnil hingekarjasena teenitud aja jooksul kümnele käsule, mis nagu nüüd selgus, olid hoopis keelud, omapoolse asenduse leidnud; Pastoril oli lausa paberile pandud üle saja käsu, mis julgustaksid inimesi sooritama hulka säärast, millele nood oma fantaasiavaesuses ise ei tulnud, üldarvamuse kohaselt seega mõndagi patuhõngulist. Samas olid suurem osa Pastori käskudest soovitusliku loomuga, need olid pigem juhised; iseenesestki mõista käsitlesid pea pooled neist kasutatud aluspesu poolt avatavaid piiramatuid võimalusi mõistlikuks meelelahutuseks.” (lk 72)

Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski – Tigu nõlvakul (2014)

 Takkajärgi paneb ikka imestama, et miks või kuidas avaldati eesti keeles esmalt see kriitilisem pool romaanist – kas see “Metsa” osa polnud siin kättesaadav või hinnati liialt jaburaks ja psühhedeelseks toonasele lugejale? Või äkki ei viitsinud Ehin kõike tõlkida? Või poldud teadlikud, et need kaks kokku kuuluvad ning niisamuti tundus auahne eesti keeles midagi sellist “kahtlast” (nagu Bulgakovi “Meister ja Margarita”) raamatuna avaldada?

“Aga kas sa tead, mida tähendab “ei tohi”? See tähendab: “pole soovitatav, ei kiideta heaks”, see tähendab, nii käituda ei tohi. Mida tohib, seda pole veel teada, aga vaat mida ei tohi – seda ei tohi.” (lk 30)

Aga jah, romaani ennast on raske kokku võtta, on selline nõukogulik psühhedeelia, kus vilksatavad tollased märksõnad ja hüüdlaused, mis siis lagunevad patramisse (tõsi küll, laguneb pigem selgem meel). On sellised nihkes dialoogid – Perets või Candide püüavad esitada küsimusi, kuid neile vastatakse mööda, neid ei kuulata ega mõisteta, aetakse mingit oma joru ja uputatakse süsteemi tõekspidamistesse. Esmapilgul selguse labürint. Või siis vastupidi – kummagi loo peategelased on süsteemivälised nähtused, nad ei saagi mehaaniliselt sobituda süsteemi, neid tuleb paika murda (Candide'l murti pea; Perets pandi bürokraatia etteotsa). Või on siis romaan süsteemi inertsist ja parasiteerimisest, mis sellega kaasneb. Nähtav ja näiv maailm.

“Ja Kim. Kim tuli kantseleist ja tõi kaasa tohutu mapi salakaebustega. Üheksakümmend kaks kaebust minu kohta, kõik kirjutatud sama käekirjaga, aga allkirjastatud eri nimedega. Et ma varastan postkontorist kroonu kirjalakki, et tõin kohvris kaasa alaealise armukese ja peidan teda pagaritöökoja keldris, et teen veel igasuguseid asju... Ja Kim luges neid kaebusi, viskas ühed paberikorvi, teised aga pani kõrvale, pomisedes: “Selle üle tuleb järele mõelda...” Ja see oli ootamatu ja kohutav, mõttetu ja vastik... Kuidas ta mulle arglikult otsa vaatas ja silmad kohe ära pööras...” (lk 50)

Mets kui meile tõepoolest alternatiivne maailm – elu toimib hoopis teiste reaalsuste järgi, bioloogilised protsessid teevad pagan teab mida (sinine rohi ja seeneküla jne jne). Ja see naistemaailma loomine ja Kuulaja transleeritud uudised, mis sellega veel on? Selle väljaande esmalugemisel ei adunudki, et koolnud on biorobotid, nagu sellest teavitab oma ülevaates Hargla. Et siis Mets on sarnaselt Valitsusele ühtviisi (bio)tehnoloogiline tander?

“Skalpellist sosistati õhtuti majades, aga koolnute nahkadest hakati tarkpeast külavanema näpunäidete järgi valmistama künasid. Neist tulid head künad, suured ja vastupidavad...” (lk 213)

Ühesõnaga, irriteeriv ja mõistmise valgete laikudega romaan. Kogu aeg toimub midagi, aga mis täpsemalt? Rabelemine surnud punktist välja (ja rebitakse tagasi)? Aga mis siis kui Perets ja Candide on hoopiski toimivasse süsteemi sobimatud (Candide ongi pärit Valitsuse poolelt ja püüab sinna tagasi saada), nende negatiivsest mõjust ja diversioonidest tulekski kuidagi vabaneda (jajah, humaansest vaatepunktist ketserlik mõte)? Eks see takkajärgi hämmastav ole, milliseid alternatiivseid reaalsusi autorid lõid; ma ei pea end kuidagi Strugatskite fännajaks, aga lummavaid tekste kirjutasid nad küll.

ulmekirjanduse baas

Anna Haava – Siiski on elu ilus (1930)

 Ei teadnudki, et Haava niivõrd psühhedeelset luulet kirjutas. Ja noh, võrdlemisi halba ka. Huvitav on muidugi näha, kuidas autor sõnu luuleks murrab, milline on tema (tolleaegne?) nägemus, kuidas üks luuletus välja nägema peab, millest see koosneb ja kui palju hingevalu võib valla päästa (võiks ninakalt sedastada, et amatöörlikult palju). Ta vist püüdis muuhulgas olla lööv.

Näideteks lühemad luuletused, Haavale meeldis muidu pikemalt möllata.

Siiski on elu ilus! 

Siiski on elu ilus!
Ilus ja hunnitu-suur.
- Kõndinud mina ka madalusteed,
Juhtinud siiski mind jumalusväed:
Kesest ka saatuse pimeda
Loonud hing lootuse ilula;
Võitlustes – surmagi varju all
Minuga jäänud mu Elulaul.
Armastan sind – Sina, minu Elu!
Läbi kõigi taevaste kostab see ilu!
- -
Lilled kõik, valged ning taevaselged,
Purpuripunad ning päikesehelged,
Lilled kõik, maa- ja taevakaunid,
Minu elu altaril,
Rahuta ilma tajumata,
Ehtinud, õitsenud Jumala ees -
Õitsenud, leekinud tuhandes leegis!
Pühaks ohvriks elu riigis.
Armastan sind – Sina, minu Elu!
Läbi kõigi taevaste kostab see ilu!
(lk 7)

Jumalasse üles.

Leegionid taeva all!

Sööstvad tulejõed!

Mühisevad sügaval

Pilksed surmaväed.

Aga mind ei kõiduta

Ükski surm ei võim:

Jumalasse üles ma

Tõusen, vaba vaim.

(lk 16)

Kas see siis oligi elu? 

Kas see siis oligi elu?
See põgus ja rahutu unenägu -
See võitlus- ja kannatus-, loobumusahel
Ja mõni heledam hetke sääl vahel -
Kas see siis oligi elu?!
(lk 25)

Kuid minul on ilmalik süda.

Küll tahan armastada

Neid, kes mind vihkavad.

Kes minule kurja ihkavad -

Küll tahaksin neile teps andeks anda,

Ei iganes needmist vaid õnnistust saata...

- - - - - - -

Kuid minul on ilmalik süda -

Ei andestada ta suuda!

Vaid hõõguv viha sääl võtab maad!

Kõrk põlgus ise, ta tõstab pääd!

Ja kättemaksudeemonid,

Nad lennutavad tiibasid!...

Ja minu vaene, ahastav hing,

Kuis jumestub, ah, ses põrguses säras!

(lk 38)

Sügise sünfonii.

Mühise! koha!

Üle metsa ja mägede oha!

Tõsta meelmõte mul tiivule,

Läbi pilvi vii päiksele!

Mühise! koha!

Hunnitu sina,

Sügise sünfonii!

Iluvad metsad kui purpuris-kullas,

Põllul uus seemend ju haljendab mullas;

Vilja ja külla kõik salved meil täis. -

Jumala Õnnistus Ise meil käis.

Mühise! koha!

Üle metsa ja mägede oha,

Hunnitu sina

Sügise sünfonii!

(lk 79)

Eha Lättemäe – Oma sammude varjust (1968)

Laits eräni ütsindä.

Kennigi es kuule temä ikku.

Üü ütel: Magada,

magada om paremp kui ärgätä.

Midägi peäb olema pääle une ja surma.

(lk 28)

Eesti naine. Puhas raud.

MU KÄED

on suured ja punakad,

soonilised ja rakkus,

kõvaks muutunud hangu ja reha varrest,

parkunud kartulivõtust ja umbrohukitkumisest.

Nad lõhnavad äsjalüpstud piima,

kuivava heina ja küpse vilja,

väetise ja mulla järgi.

Siin nad on -

valmis aitama ja ehitama,

hellima last

ja hoidma püssi,

kui on tarvis.

Grigore Vieru – Lõputa mõistatus (1977)

 Iseenesest muidugi huvitav luuletus, natuke piinlik ja häiriv, aga kindlasti mingis mõttes lööv.

Vaesed lapsed, kes pidid seda lugema-kuulma. Tee ka inetust õnnelik ema.

PALVE 

Oh, saatus, käi kõigiga koos,
hoolt inetu eestki sa kanna,
ta rindade sisse too piim,
ja üsasse maimuke anna, 

et temagi tunda saaks,
mis tähendab sündimisvalu
ja põleda alguse ees
kui sügises lõkendav salu, 

ja saagu ta endale siis
punnpõsine laps nagu mari
ja paitagu last tema juus
ning ripsmete värelev vari 

ja mähkmete õitest las lööb
tal pähnapuu taas erelema.
Oh, saatus, ma palun sind, tee
ka inetust õnnelik ema!
(lk 15)

Vitauts Ludens – Uneveski (1978)

 KARTUL, AE!

Kartul, ae, kartul, ae,

kus on sinu vennad?

Riia turul, Riia turul,

turul on mu vennad.

Kartul, ae, kartul, ae,

mida teevad vennad?

Koti põhjas konutavad,

konutavad vennad.

Kartul, ae, kartul, ae,

kelle nägu vennad?

Suured, paksud, ümmargused,

ümmargused vennad.

Kartul, ae, kartul, ae,

venna nime tead?

Kartul ikka, kartul ikka,

mitte kapsapea.

(lk 6)

PÕRSAKESTE UNELAUL 

Äiu-äiu-ää!
Mis me emis teeb?
Sündis tal üheksa
põrsakest! 

Äiu-äiu-ää,
ruik-ruik-ruik,
sündis tal üheksa
põrsakest. 

Äiu-äiu-ää,
molli sees kärss,
und rüüpas üheksa
põrsakest. 

Äiu-äiu-ää,
ruik-ruik-ruik,
und rüüpas üheksa
põrsakest. 

Äiu-äiu-ää,
magusat und
nägid nüüd üheksa
põrsakest. 

Äiu-äiu-ää,
notsu-notsu-nots,
üheksa ümarat
põrsakest.
(lk 11-12)

Graeme Simsion – Naiseotsing (2014)

 Tore armastusromaan keskealistele või muidu veidrikele meie hulgast – ükskõik kui imelik sa ka oled, ikka võidakse sind õnnistada ühel päeval sellise positiivse armastusega. Kui vaid proovid ja oled valmis muutusteks, niisama ei kuku midagi sülle. Ja noh, oled ühiskonnas mingil moel hinnatud ja omapärane. Sest kas on midagi toredamat kui elu jagamine inimesega, kellega on sul hea?

Geneetikateadlane Don on emotsioonitu sundmõtete küüsis (vahel nimetatakse seda autismiks) neljakümnendatesse tüüriv mees. Need mõned kohtingud, mis tal kahe kümnendi jooksul olnud, on lõppenud tõhusa edutusega. Mehe päevaplaan on nädalate kaupa minutite kaupa ette planeeritud, niisamuti toitumine jms (huvitaval kombel tunnistab ülihoolas autist end alkohoolikuks – kuigi saab aru, et see on mõnel moel halb jne). Donil on abielupaarist sõbrad Gene ja Claudia, kelle abielu on nö avatud, ja kus siis psühholoogiaprofessor Gene on seadnud endale eesmärgiks magada eri rahvustest naistega (edusammude märkimiseks on ta kabinetis kaart, kus siis koinitud partnerite järgi maad ära märgitud).

Gene ja Claudia pole siiski jätnud lootust (sest vahel paistab neid tüütavat Doni kui sõbra pealetükkivus) ja utsitavad Doni, et see ikka inimestega suhtleks, ja kes teab, ehk niimoodi... elu paremaks muudaks. Don otsustab riskeerida ning päevaplaanidesse mahutada partneriotsingu, selleks koostab ta abielupaari abil põhjaliku küsimustiku, millega siis endale ideaalne partner välja peilida. Mees käib küsimustiku lihvimise eesmärgil kiirkohtinguüritustel, ning jõuab järeldusele seda küsimustikku natuke paindlikumaks muuta. Gene paneb ankeedi netikohtingulehele ja naised asuvad seda üpris agaralt täitma, kuid isegi see lõdvendatud ankeet (nt on selge, et alkoholi joomata koos olla ikka ei saa) ei vii Doni eesmärgile lähemale. (Küll aga õnnestub Gene'l Doni küsimustiku mõne objektiga voodisse sattuda – hindu ja belglanna.)

Siis aga saadab Gene ta juurde Rosie. Särtsakas mutt, aga patustab Doni mitme olulise parameetri vastu – suitsetab, joob, hilineb ning arvatavalt pole ka pinali teravaim pliiats. Aga Donil on temaga pagana huvitav ja naisel endalgi lõbus. Ühesõnaga, võib arvata, milline katsumuste jada Doni ja Rosie vahel algab ja kui mitmel korral paistab kõik pöördumatult katkevat. Ent nagu Don avastab, on Rosie tegelikult...

Asi, mis ei lase neil lõplikult suhtlemist lõpetada, on see, et Rosie otsib oma bioloogilist isa kuuekümne võimaliku kandidaadi hulgast ja geneetikust Don saab selleks illegaalselt DNA teste teha. Aga see, mida tuleb teha proovide kättesaamiseks, on omaette ooper (ja ühtlasi hea viis Doni normaalseks karastamisel – ta peab inimestega suhtlema, ja mis välja tuleb, inimesed on huvitavad ja Donil on nendega mõndagi ühist).

Et siis jah, meelelahutuseks igati vunts raamat. Inimlik komöödia kasvatuslike joontega. Austraaliast!

“Rosie avas taksoukse. Ma soovisin, et ta lahkuks. Aga tal oli veel midagi öelda.
“Don, kas ma võin midagi küsida?”
“Üks küsimus.”
“Kas ma sinu meelest olen kütkestav?”
Gene ütles mulle järgmisel päeval, et olin valesti aru saanud. Aga teda ei olnud taksos koos maailma kõige ilusama naisega pärast täieliku sensoorse ülekoormuse õhtut. Ma arvasin, et sain hästi hakkama. Tabasin trikiküsimuse. Ma tahtsin Rosiele meeldida ja mul oli meeles tema kirglik väide, et mehed kohtlevad naisi objektidena. See oli katse tuvastada, kas ma näen teda objekti või isikuna. Enesest mõista oli õige vastus viimane.
“Ma ei ole õieti tähele pannud,” ütlesin ma maailma kõige ilusamale naisele.” (lk 126)

lovekad
kultuuritarbija60+

Pentti Haanpää – Üheksa mehe saapad (1972)

 Juba mitmendat raamatut järjest reklaamib sisututvustus teost kui humoorikat, aga nägu naerule ei saa. Pigem tabab meeli mõningane melanhoolia ja vaatad kahtlustavalt seinu.

Taas juttu Soome Jätkusõjast ja seda vähe laiemapõhjaliselt kui Meri jutustuses. Lugu siis sellest, kuidas üks saapapaar rändab soome sõjameeste vahel – seda kas vahetatakse või saadakse laost või siis hoopis surnu jalast. Kuni viimaks jõuavad saapad rahuaega ja endine sõjamees teeb nende abil talutöid – sest ülemaks kui sõda tuleb tööd pidada. Jutustus, mis liigub edasi vastavalt omanikuvahetusega, annab üsna huvitava pildi lihtrahva elust, ja lihtrahvast on mitmesugust. On ausaid ja ebaväärikaid talupoegi, on hulkureid ja maaintelligentsi, kõik ühtviisi nivelleerivas välihallis ja kohustuste küüsis. Ühtaegu alalhoidlikud, kasuahned, heroilised, väiklased või koduigatsusest läidetud. Ja seda sõjas, mis on selge eesmärgita – või siis idee Suur-Soomest jääb liialt kaugeks ja sakste teemaks.

Eks omaette teema on sõjaaegsed naised, on neid, kes koguvad nö erinevaid kontakte (silmatorkavaim ehk avaloo Katariina ja tema kataloogid), sest kõik on ajutine, normaalsusest lahti. Aga on ka pere ja abielu austavaid naisi. Nagu ikka, on must ja valge ja hall.

Ühtlasi, kas siis see raamat võiks olla näide, kuidas tollal võis ridade vahelt lugeda nõukogudevastast värki? Mitte et autor ilmtingimata seda rõhutanuks, aga need mõned laused, kus nõukogudelasi siunati, olid need eestimeelsetele eriti magusvalusad?

“Kapral Korppi vantsis kilomeetritagusesse popsitarre tagasi. seal sõi ta ära oma leivakontsud, suitsetas ära oma sigaretikoni ja kuulas pererahva mälestusi eelmisest sõjast. Ka siin tares oli venelane uluall olnud ja elanud nagu siga...” (lk 76)

“Ühes jaamas tegi Lehto juttu vana ingeri taadiga, kes ei sallinud kolhoose. Vanamees ütles, et talle meeldib Soomemaa, kus igaüks võib elada, nagu tahab...” (lk 103)

Mart Juur – Kole sõbranna (2014)

 Juure huumor on selline eredate sähvakatega – on häid hetki ja vaimukaid leide, aga üldiselt ei suuda terve lugu pinget ülal hoida ja läheb vähe labaseks, lamedaks või ajaleheruumi venitamiseks. Kuid kogumikus on siiski mitmeid humoorikaid tekste, mis veavad hästi lõpuni välja (neid võiks nimetada “juurikateks”?). Näiteks “Ülekuulamine Vikerraadio keldris”, kus Elgula nimeline ülekuulaja puurib vangi laulusõnade ainetel (Juur jändab laulusõnadega teisteski lugudes). Või siis “Vahva sõdur Švejki juhtumid Facebookis”, mis on päris arvestatav ülevaade Švejki raamatu seiklustest laikimise vormis.

Raamatu kõrghetk saabub lõputsükliga, kus on intervjuud noore ja andeka suusataja Kevin Uljastega ta suusahooaja tipphetkedest ja olümpiaks valmistumisest. Eks see muidugi halenaljakas ja jabur ole ning vähe julm fantaasia eesti suusatajate kohta (nojah, hiljuti oli see õnnetu olümpia), aga siiski... hea huumor. Uljaste ja ta tervisehädad ja õnnetud juhtumid ja ema ja vanaema ja treener ning vabandused vabandused vabandused, hakka või reaalselt uskumagi.

“Davosis vedas teid määre alt.
Libisemine oli tõesti kehvapoolne, umbes nagu kõnniks villaste sokkidega mööda tõrvatud katust. Hoiduksin siiski määrdemeistrite kapsaaeda kive loopimast, arvestades, kui rasketes tingimustes mehed töötavad. Määrdetöös on vaja täpselt teada, millised kliimatingimused valitsevad regioonis, kus võistlus toimub, kui palju kaalub konkreetne sportlane ja nõnda edasi. Seda infot meie määrdemeistritel paraku pole.” (“Sihikul on taliolümpia”, lk 152-153)

Või noh, lugu sellest, kuidas režissöör sõidab maale vanaemale külla ja ei saa oma töökujutelmadest vabaks.

“Istuti sööma. Toit maitses hea. Vanaema pajatas külauudiseid. Vanaema jutt pani režissööri nihelema.
“Liiga pikk,” otsustas ta, “see tekst ei kõlba kuhugi. Läheb heietamiseks. Inimesed ei viitsi pikka juttu kuulata. Action'it on tarvis. Sa ütle lihtsalt, et Vahenurme Leida kass on surnud, siis mine pliidi juurde, võta liharaiumise kirves kätte, vaata kaamerasse, pea väike paus ja ütle, et tapaksid oma kätega autojuhi, kes pensionäri ainsa kassi surnuks sõidab. Hea oleks, kui saaksid hambaid laksutada või mingil muul viisil märku anda, kui vihane sa niisuguste autojuhtide peale oled.”
“Ära aja hullu juttu,” kohkus vanaema.
“Vaat täpselt nii ehedat reaktsiooni ongi tarvis!” rõõmustas režissöör.” (“Elukutse ohver”, lk 75)

Eks selliseid kogumikke on Juurel juba mitmeid, vahel nagu on raske päevakajalise huumoriga sammu pidada.

lugemiselamused