Dave Hutchinson – Golgotha (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

Ökoulme esimese kontakti teemal. Ehk siis, juba paar aastat on Maa juures külaliseks kaugete valgusaastate tagant saabunud külalised. Olendid pole grammigi humanoidse välimusega (samas ka ei midagi mõistusele ilmvõimatut), aga noh, igal juhul neid huvitab siinne elu. Ja maalased on nendega suhtlemisel väga-väga ettevaatlikud, et selliseid kõrgelt arenenud olendeid mitte ärritada.

Jutu keskmes on ühe iiri preestri jalutuskäik tulnukaga, et vestelda religioonist ja minna vaatama kohalikku vaatamisväärsust – ranna ääres ujuvat surmast ärganud delfiini. Nende jalutuskäigust tehakse otseülekannet (tulnukate tegemistele on pühendunud mitu uut kanalit), kohalik preester püüab kõigest väest mõne jama põhjustamist vältida, seetõttu on inimsoo esindajale see vestlus üsna keeruline. Mere ääres selgub, et tulnukas suudab selle imedelfiiniga suhelda. Ning korraga preester mõistab, milliseid kogemusi võib jagada delfiin sellest, kuidas inimsugu merd ja mereolendeid kohtleb.

Hea lühike lugu, korraga on koos ökoteema, religioon ja esimese kontakti värk. Autor … pole just roosade prillidega.

Dave Hutchinson – Babylon (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 12, 2018)

Autor on võtnud ette päevapoliitilise teema, käsitledes tulevast maailmakorda – Euroopa Liit on kindlustanud end sisserände eest nö müüride taha (lükates sellega ka Kreeka küljest ära); erinevate konfliktide ja kriiside tõttu on Aafrika ja Araabia riigid enamvähem lagunenud. Ja noh, postkolonialismi taak ei unune kergelt, seega on mitteeurooplastel paratamatult okas kurgus, et neilt on lõigatud võimalus paremale elule.

Lugu siis kirjeldabki seda, kuidas üht somaallasest noormeest smugeldatakse üle mere Euroopasse (sest teadagi, kus on müür, seal on ka augud). Reis võtab aega üle nädala, sest tuleb jääda nähtamatuks kõiksugu radarite, valvedroonide ja -laevade eest; tuleb kindlustada noormehe märkamatu sisenemine (sest muidu kõik sisenejad kiibistatakse, mistõttu võimalik neid jälgida) – siin on tal üks eriline ülesanne ühe väga erilise tehikavidinaga, mille põhjakorealased olevat aretanud mingist Maale langenud tulnukatehnoloogiast.

Tekst kui selline on eelkõige huvitav lähituleviku kujutluse pärast – milline see võiks olla, kui praegused kriisid veelgi hullemaks keeraksid (kuivõrd pole just oodata, et Lähis-Ida või Aafrika kõrbestumine peatuks). Huvitav, et tekstis ei mainita Iisraeli ega Venemaad, küll on aga oluline roll Põhja-Koreal, mis on oma äärmustes veelgi edasi kapseldunud. Loo finaal … natuke jääb arusaamatuks, millele autor õieti rõhuda tahtis – et ohudraama või õigluse võidutsemine vms. Muidugi on paslik teavitada, et Hutchinson on romaanideski Euroopa tuleviku asjus mõtisklemas (aga vaevalt, et peale „Euroopa sügise“ neid rohkem eesti keelde tõlgitakse).

Dave Hutchinson – Euroopa sügis (2015)

Eks kirjastust inspireeris tõlkima selle romaani eestlasest peategelane (muuhulgas on raamatus kerge visioon Eesti ja, ee, Lahemaa tulevikust), kes olude sunnil satub seiklema ja põgenema tuleviku Euroopa uutes ja vanades osades. Ja nagu ikka, on tulevik õige tume. Tekstis on kolm liini, mida sõltuvalt maitsest võib endale esiplaanile seada – esiteks põnevuslugu, teiseks visioon meile tuttava läänemaailma muutumisest 21. sajandi probleemide käigus, kolmandaks siis raamatu lõpuosas avalduv ulmelisem lugu, mis omakorda annab loetule uue tõlgenduse. Ühesõnaga, paranoiatihe tekst, peategelane Ruudi satub sellise masinavärgi lõugade vahele, et...

Tunda on, et tegemist üsna britiliku vaatenurgaga Mandri-Euroopa lähitulevikust, Euroopa Liidu olemusest ja eurooplaste muidu narrusest (seda eriti raamatu algul poolakate puhul). Samuti mõtteline pingpong teemal, mis võiks kaasneda Šotimaa iseseisvumisega, autor viskab siin vimka ja annab Šotimaa liitlaseks Hiina, mis pakub majandusraskuste ületamiseks raha ja saab vastutasuks kasutada sealseid mereväebaase – mis omakorda vihastab välja nii inglased, ameeriklased kui eurooplased.

Autor jätab mõneti häguseks, millisel kümnendil just tegevustik toimuda võiks – raamatu tagakaan mainib 21. sajandi teist poolt, samas nii Eesti kui teiste postkommunistlike riikide puhul on senini oluline Teise maailmasõja ja nõukogude aja pained. Nii mäletab 30-aastane Ruudi nõukogude ajaga seonduvaid värke, mõni tegelane on kokku puutunud Berliini müüriga jne. Aga eks see ole autori vabadus ajalooainese kasutamisel. Romaanis kujutletud tehniline tase on üsna praeguse aja moega, vaid mõned vidinad on vingemad – eks sedagi võiks tõlgendada, et peale pandeemiat ja sõda terrorismiga on põhiaur kulunud ellujäämisele, mitte kosmose avastamisele. Raamatu lõpp kipub mõneti sarnasele lainele hiljuti tõlgitud Strossi romaanidega, ja võiks mõtiskleda, et kas on oodata Euroopa talve ja ehk ka kevadet.

“Kahekümne esimese sajandi algus tõi kinnipaukuvate uste sümfoonia. Majanduslangus, paranoiline suhtumine pagulastesse ja muidugi ÜST, Ülemaailmne Sõda Terrorismiga, tõi tagasi passid ja erineva rangusega piirikontrollid – olenevalt sellest, kelle piiri sa parajasti ületasid. Siis tõi Xiani gripp tagasi karantiinitõendid ja rahvusriikide piirid kui meetodid haiguse leviku pidurdamiseks; erinevatel andmetel tappis gripp ainuüksi Euroopas kakskümmend kuni nelikümmend miljonit inimest. Ühtlasi tappis see sisuliselt ka Schengeni ja tõmbas niigi räbaldunud vaiba Euroopa Liidu alt.” (lk 23)

ulmekirjanduse baas

Dave Hutchinson – The Incredible Exploding Man (The Mammoth Book of Best New SF 25, 2012)

No et jah, korraga on keset Ameerikat selline strugatskilik Tsoon (Ground Zero), mis on ikka väga tuksis koht, kõik elav kaob sinna. Õnneks on selle tekkele mingisugune seletus olemas – nö bosonimasin läks üle võlli ja seal maaaluses laboris avanesid uksed vist teistesse dimensioonidesse (kui oskad sinna astuda). Nimelt jäid laboris plahvatuse hetkel viibinud inimesed sinna... olelema, ei elus ega päriselt surnud, ja niisamuti juhtus nende inimeste ja loomadega, kes sinna Tsooni sattusid või saadeti. Aga jah, see Imeline Plahvatav Mees on siis üks neist kahest tüübist, kes suudavad Tsoonist väljuda – tema ja hull geenius. Mil iganes hull geenius inimeste sekka valla pääsemas, peab IPM ta tagasi põrgusse tarima (ühesõnaga, selline pooleldi Supermani värk). Ainult et... see muutub üha kurnavamaks ja on märke, et Tsooni teisedki kehad võivad lõpuks aru pähe võtta ja hakata maailmade vahel pendeldama. Mis oleks inimkonnale üks ütlemata hirmus võimalus. Miks, jäi natuke arusaamatuks.

ulmekirjanduse baas