Charles de Lint - Kusagil lennata (2000)

 

Kolmandat korda selle raamatu kallal, ja ikka väga mõnus lugemine. Eelmistest postitustest autori tekstide kohta paistab, et de Linti tekstide lugemine on just aasta pimedaima aja värk, igatahes olen neid postitusi teinud novembrist jaanuarini. Ja eks nüüd tuleb mõelda, kas lugeda edasi “Südame metsad” (kah siis kolmandat korda) ja “The Onion Girl” (seda küll esmakordselt), kuivõrd noh, algselt need romaanid on enamvähem järjekorras ilmunud. Samas muidugi ei taha ka autorimürgistust kogeda.

Aga jah, romaan on ilus. Varasemate lugemiskogemuste võrreldes läks ehk rohkem hinge see Jacki ja Nettie ja nende tütarde lugu. Ja eks aastate lisandudes ei tundu ka varesetüdrukute toimimine niivõrd irreaalne (või kuidas nüüd öeldagi); samas, kui järele mõelda, siis miks sellised maailma alustalad (ja Jack) on niimoodi vihajalul just kägudega, kuivõrd tegu pole just sama kaalukategooria suurustega.

Ja vähe seletamatuks jääb, miks Kaaren valis korraga Katy potikandjaks - kes vast ei ole (erinevalt Kaarnast) surematu (mul vist läks jälle täiesti mööda, milliseks olendiks see Katy lõpuks osutus). 

Kui õigesti mäletan, siis Jilly Coppercorni (“The Onion Girl” kangelanna) nimetati selle romaani jooksul ühel korral, oleks pidanud selle konteksti üles märkima, oli vist seoses Lily tegevusliiniga. Igal juhul, varem lugenud siin ja siin.

Sami Ahmad Khan - 15004 (New Horizons, 2021)

 

Lugu biorelvast, mille on Maale saatnud võõras eluvorm, et siin hävitada 90% rahvastikust ning seejärel planeet endale haarata - nagu see on toiminud juba poole galaktika ulatuses. Nii näemegi, kuidas India ühes raudteejaamas ja rongis nakatuvad inimesed peale maale laskunud viiruspilve ning asuvad siis üksteist tapma - valimatult ette sattuvaid inimesi. Kuid India sõjaväel on võimalik vastu astuda õige ebameeldiva üllatusega võõrliigi viirusega pommitajale ,,,

Selles mõttes antoloogia kohta vähe ebatüüpiline tekst, et siin korraga tegemist võõra eluvormiga, mis ründab maalasi. Tõsi küll, sel eluvormil on just eriliselt paha plaan hävitada kultuuriline mitmekesisus, mis iseloomustab eelkõige Indiat ja ka muud maailma - eks see ole omamoodi kaitsekõne indialikule kultuurile. Igal juhul, möllu saab, see võiks taas olla ühe möllufilmi stsenaariumi aluseks.

“The Qa’haQ had also become aware that their ancient wisdom and culture was not theirs alone: it had to be spread across the entire solar system, the galaxy and the universe itself. Even by force. Consequently, the HoV1 was tweaked into various strains to attack various sentient life forms on multiple planets in different physiological ways: its effects, however, were the same across. It destroyed the ability of target life life forms to accept plurality, heterogeneity and multiculturalism.” (lk 201)

Julius Oro - Muna (2021)

 

Teksti ennast lugedes on muidugi selge, et Aino koos oma üksikvanemast emaga peaksid olema küla kehvikud. Mõelda vaid, külas elav üksikema lapsega, kelle varanduseks on kass ja koer ja kana - ja neist ainult kanast on mingitki kasu, et kasvõi toidukorda täiendada, peale üksikute munade saaks selle viimaks maha lüüa ja nii mõnusamalt täita paar toidukorda.

Aga vaatad pilte ja üllatud: elatakse korralikus ja puhtas kivimajas. Ainol on seljas kena sinine kleit ning jalas valged sukad, ja köögis paistab toiduaineid jaguvat. Kes küll on see üksikvanem? Õpetaja või vallaametnik? Või on tegu illustreerija omaloominguga?

Lugu ise on muidugi kergelt psühhedeeliline, kus kõiksugu linnud ja loomad on õige suhtlusaltid. Või toimub see Aino peas? Ehk ongi see Aino unenäoline ilm, mida rikub tüdruku näljatunne (ehk siis muna kaotamine)? Ja miks see tekst nii populaarne on?

Payal Dhar - The Other Side (New Horizons, 2021)

 

Düstoopilisevõitu lugu tuleviku Indiast, kus elanikkond on jagunenud enamvähem eliidiks ja lihtrahvaks (pole just üllatav jagunemine), kus lihtrahvas on enamvähem köidetud oma töökohtade külge (mingil moel on olemas kastikuuluvus) ja kasutusel on mitmed kontrollmehhanismid, kuidas neid pärisorjuses hoida.

Ühe tekstiilivabriku pärijanna avastab tasapisi teenijannast sõbranna abil, milline kohutav ebavõrdsus tegelikult valitseb - vastupidi sellele, mida eliidi kooliõpikutes õpetatakse. Viimaks tundub see olukord nii väljakannatamatu, et ta püüab põgeneda koos sõbrannaga Nepaali, vabadusse. Kuid põgenemine pole kaugeltki kergete killast, põgenikke jahivad nii korrakaitsjad kui poollegaalsed pearahakütid; ning loo jooksul avaneb üks saladus, mis on neidu juba varasest lapsepõlvest vaevanud.

Tegelikult on see lugu jutustatud kronoloogiliselt tagurpidi, ning loo alguse dramaatiline põgenemine piiri poole saab oma sügavuse narratiivi taandarenedes neiu lapsepõlve. Ühelt poolt igati ambitsioonikalt kirjutatud tekst, teiselt vähe klišeelik lugu, mis mõjus kuidagi tüütult või YA-maiguliselt.

Manjula Padmanabhan - Flexi-Time (New Horizons, 2021)

 

Omamoodi jätk Clark Prasadi tekstile ehk India on üks eriilmeline koht selles maailmas (muidugi, antoloogia ongi India poolsaare autoritelt, veider kui nad kiidaks Eestit või Ekuadori).

Üleöö on maailma tekkinud miskid tulnukad, mis vilguvad ringi igas asulas. Midagi halba need otseselt ei tee, aga saavad oma suva järgi asju liigutada ja mis peamine - nendega pole kontakti.

Kuid … ühel India teadlasel on millegipärast võime siirduda nende tulnukate dimensiooni ning nüüd Hiina, Ameerika, Euroopa ja Aafrika esindajad ootavad sellelt indialaselt vastuseid - mida need tulnukad teevad ja tahavad jne. Õnnetu indialane kehitab vaid õlgu, mis tekitab muu maailma esindajatel raevukaid reaktsioone: miks küll tulnukad on ühenduses maailmaga sellises peldikus nagu India? Ja viimaks indialane mõistab, miks just siin. Sest tegelikult on India eluolu vägagi eriline, kuna …

Ohjah, omal moel päris kiidulaul India kultuurile ja eluolule. Või on see siiski … iroonia?

Manfred Kalmsten: Kaarnalaul

See ei ole lihtne seikluslugu. 

Ükskõik, kas need kolm eraldi lugu koos või eraldi. Antud hetkel pean silmas „koos”, ent võiks ka igaüht eraldi sedasi kirjeldada.

Mitte miski pole lihtne, ühene, selge – ja nii palju, kui ma olen seniseid arvustusi näinud, ei tundu mitte ainuski neist seda keerukust ja teksti nõudlikkust lugejale teadvustavat. Kiidetakse nüansseeritud tegelasi ja põnevat maailma, ent minu arust on see küll kõik õige – ent peamiselt on imeline, kuidas autor töötanud on. 

Esimene lugu on on ses osas kõige ilmsem, kõige selgem. Meil on naistegelane, kelle kohta jutu jooksul selgub, et teda on lapsest saati kasvatanud mees, kellega ta hiljem, ise täis kasvades, armusuhtesse astus ja isegi lapse sünnitas. Ja tema ise, see tegelane, ei näe üldse, KUI räme ja hirmus see kõik on, aga lugeja loeb ja on : „AAAARRRGH!” 

Kui lõpplahendus saabub, siis nii traagiline kui see tegelastele ka on, LUGEJA võib rahul olla. Tema õiglustunne on rahuldatud.

Ma olen kirjanikutööst vaimustuses, sest niimoodi mina näiteks vist ei oskaks. Et on küll positiivne tegelane, kelle pilgu läbi lahtirulluvaid sündmusi jälgitakse, ent tema pilk ei ole kõigest läbinägev, vaid vastupidi. Pimetähnid on lugejale ilmsed ja too loeb lugu, mis ei ole sama, mis tegelase arvamus sündmustest.
Samas just seetõttu, et peategelane ei ole autor, et tema vaade ei ole kuidagi Õige, on see lugu nõudlik lugemine. Eeldab lugejat, kes mõtleb ise ega ole häiritud sellest, et talle öeldavat ei saa 100% tõena võtta.

Teises loos on kasutatud sama võtet – vaatepunktitegelase tõde ei ole absoluutne tõde – ent see pole nii varjatud. Loed toimuva kohta Haldemari vaatepunktist, aga tema põlgus „väikeste” riikide ja rahvaste suhtes ja tema vaimustus Aekadionist ei ole selgelt lugeja teema. Lugejaga räägivad hoopis rohkem Etalia kahtlused, tema mõtisklused aekadionlaste täiuslikkuse ja „täiuslikkuse” üle ning Haldemari tõde ei tundu kuigi tõesena.
Päris lõpu üllatus lihtsalt keerab tema ebausaldusväärsusele veel intensiivsust juurde.

Teine lugu on kõige pikem ja ka kõige rohkem seikluslugu. Samas, kuivõrd lugeja teab pärast esimest lugu juba ette mõnesid olulisi elemente Aekadioni lõpust, on lugeda korraga põnev (KUIDAS see juhtub?) ja samas loetakse tegelikult peamiselt tegelaslugu. Kes on Haldemar, mismoodi ta mõtleb, milline on tema vaatekoht.
Selline ... tugeva sisemise vindiga värk.

Kolmandas loos läheb metamäng lugejaga veel kaugemale.
„Arvasite, et teate nüüd? Arvasite, et teil on vastused, mis on õige ja vale, mis on halb, mis hea? Tutkit!”
Kokku ON need kolm lugu üks suur ja terviklik. Viimane on vast rohkem teisi lõpetav ja kokkuvõttev – ent selle kokkuvõtteta jääks üldlugu VÄGA poolikuks.
Lõpp on vägev.
Karm on see suur lugu samuti. Mitte ühtegi lihtsat vastust. Mitte mingit pai lugejale, et mhmh, nüüd on kõik Õige ning saab korda.
Pigem: „Inimesed on inimesed on inimesed igavesti ja selle vastu pole ühtegi rohtu.”

Võibolla on see teatud moel isegi lohutav. Kõik ONGI just nii hea, kui olla saab.

Pärdikute päevaraamat
Triinu raamatud
Sulepuru
Loteriis varem

Xueting Christine Ni - Sinopticon. A Celebration of Chinese Science Fiction (2021)

 

Kolmas hiina nüüdisulme antoloogia (varem koostanud siis Ken Liu: “Invisible Planets” ja “Broken Stars”), mida olen lugenud - siinne valik on küll tekstid, mis on esmakordselt inglise keelde tõlgitud. Ja tegu pole Liu-järgse põhjakaapega, see on kindlasti üle keskmise tõlkeantoloogia, kus pole ühtki teksti, mis paneks hambaid valutama (ei ühtegi kolme, samas ei ühtegi seitset kah). Võrdluseks lugude keskmised hinded: “Invisible Planets” 5,1, “Broken Stars” 5,4 ja “Sinopticon” 5,4.

Kõigis kolmes antoloogias on kolm ühist autorit: Tang Fei, Ma Boyong ja Hao Jingfang. Valiku poolest sarnaneb käesolev raamat rohkem “Broken Stars” valikuga: mõlemas on märgatavalt rohkem autoreid kui Liu esimeses antoloogias “Invisible Planets”, ning peale eelnimetatute on neis kahes teoses veel viis ühist autorit (Gu Shi, Han Song, Anna Wu, Bao Shu, Regina Kanyu Wang). Seega on siin on viis nö tundmatut autorit, keda pole kummaski Liu valikus (Nian Yu, Wang Jinkang, Zhao Haihong, A Que, Jiang Bo).

Siia pole kaasatud mitmeid kõige tuntumaid tõlkeautoreid (Xia Jia on küll kirjutanud eessõna), tekstid on viimasest kolmest kümnendist, kusjuures üheksakümnendate kaks teksti pole üldsegi keskpärased. Võrdluseks, Liu tõlgetest varaseim pärineb 2004. aastast, enamus pigem 2010. aastatest, seda eriti “Broken Stars” puhul, mis puhul seda võiks pidada nö kõige kaasaegsemaks neist kolmest antoloogiast. (Järgmisel kevadel peaks Tor avaldama veidi teistsuguse rõhuasetusega hiina ulme antoloogia; käesolevast antoloogiast oleks seal esindatud neli autorit).

Kui teha julgeid üldistusi nii väikese valiku pealt, siis ajaliselt tundub, et varasem angloameerika-mõjuline tekstiloome läheb aja möödudes üha omakultuurilisemaks, kasvõi juba nimede kasutus läheb vabamaks ja tõlkija reaalused viited või iga teksti järelsõna annab huvitavaid viiteid.

Tõlkija järelsõnad iga loo järel ongi pigem huvitav lisamaterjal, sest noh, tegelikult võib lugeja vastavalt oma kogemustele midagi muud välja lugeda kui seal pakutud tõlgendused. Mis on vaid hea.

Ega see hiina buum saa kaua kesta, aga noh, ei oska veel öelda, mis võiks asemele tulla. Üks pooleliolev India poolsaare antoloogia pole just vaimustust äratav; Aafrika ja selle diasporaa tekstide puhul ikka see küsimus, et kui palju see eristub angloameerika toodangust; ah, Lõuna-Ameerika ...

Gu Shi: The Last Save 5/10

Han Song: Tombs of the Universe 5/10

Hao Jingfang: Quankun and Alex 5/10

Nian Yu: Cat’s Chance in Hell 6/10

Wang Jinkang: The Return of Adam 6/10

Zhao Haihong: Rendezvous: 1937 5/10

Tang Fei: The Heart of the Museum 5/10

Ma Boyong: The Great Migration 6/10

Anna Wu: Meisje met de Parel 4/10

A Que: Flower of the Other Shore 6/10

Bao Shu: The Absolution Experiment 5/10

Regina Kanyu Wang: The Tide of Moon City 6/10

Jiang Bo: Starship: Library 6/10

Usman T. Malik - Beyond These Stars Other Tribulations of Love (The Year's Best Science Fiction 2, 2021)

 

Lähituleviku maailm, kus kõiksugu tehnikaimede ja muidu ökokatastroofi kõrval inimesed ka vananevad ja nende eest tuleb hoolitseda, kui nad enam ei saa hakkama iseseisva eluga.

Loo peategelane on keskealine pakistanlane, kelle ema vajab nüüd igakülgset hoolitsust. Ja tema hoolitseb - peseb, annab ravimeid, viib jalutama jne. Kuniks ta saab oma unistuste tööpakkumise … mis aga eeldab Maalt üheotsapiletiga lahkumist. Ta leiab lahenduse.

“Decades ago, the Penrose-Hameroff theory ushered in the new era of quantum consciousness. Although gravity presents the occurrence of large objects in two places simultaneously, subatomic particles can exist at opposite ends of the universe at the same time. Therefore consciousness - which Penrose and Hameroff argue arises because of quantum coherence in the brain - has potential for omnipresence. The trick, as New Suns discovered, was to lift consciousness into a superposition, akin to the superposition of subatomic particles, and help it lock into distinct space-time coordinates.” (lk 493)

Ehk siis see värk, kus aine osakesed võivad tegelikult eksisteerida kahes kohas. Uuringufirma, mis sellega tegeleb, pole veel inimkatseteni jõudnud, aga on nõus salaja selle mehega eksperimenteerima. Mees lennutatakse Maalt minema, ja samal ajal “käib” paar korda päevas ema külastamas. See, mis algab justkui hästi, ei saa loomulikult niimoodi lõppeda.

Omamoodi liigutav lugu, mis küll ei paku lahendusi neile, kes puutuvad kokku niisuguse perekondliku küsimusega. Eks omaette teema on loo taustal tiksuv Maa ökoloogilise olukorra halvenemine, siin siis mureks, et vastumeetmetest hoolimata on Karachi alla jäämas maailmamere tõusule. Aga noh, vähemalt mõnel on üheotsapilet järgmise planeedi poole. Teksti võimalik netis lugeda.

Charles de Lint - The Moon Is Drowning While I Sleep (Beyond the Woods, 2016)

 

Järjekordne ülimagus fantaasialugu sellelt autorilt ja jumal küll, las siis olla selline lääge ja romantiline ja muidu pehmo, vahel võib sellist lugeda, eriti kui oskad karta, et arvatavalt just midagi sellist ootabki ees, ja eks seetõttu pettuma ei pidanud.

Kaks noort naist Eloise ja Jilly Coppercorn (kes peaks olema peategelaseks romaanis “The Onion Girl”, mida plaaniks lähiajal lugeda) räägivad öises Newfordis juttu, üks neist jutustab, et ta näeb üha kummalisemaid unenägusid, ning järgnevalt ongi tekstis esitatud vaheldumisi nende vestlusega need unenäod.

Nimelt koges Eloise, et kord üht võrku kinni jäänud lindu vabastades peatab teda kummaline vanaeit, kes ei soovita seda lindu vabastada (jajah, lugeja muidugi teab, et tegu on ikkagi Newfordiga). Eloise siiski vabastab selle … ja järgnevas unenäos veedab ta kuuma öö Crow nimelise noormehega.

Ühtlasi selgub, et mingid mütoloogilised jõud on vangistanud Kuu ja see on suremas uppumissurma - ja taaskohatud vanaeide juhatusel peaks just Eloise järgmises unenäos Kuu vabastama. Aga see pole nii lihtne - eriti kui see uppuv Kuu on nii naise sarnane; justkui ema (nagu pakub Jilly), kes jättis Eloise ja ta isa juba ammu maha ning kellest ta ei tea enamat kui isalt kuuldud paari infokildu.

Nonii, järjekordne mütoloogiliste jõudude kokkupõrge Newfordis, millega on esmapilgul seotud täiesti tavaline inimene. Natuke õudust, natuke kaasaja inimeste paineid, natuke seksi, natuke siirast sõprust. Mida sa ikka rohkem tahta oskad?

Ken Liu - 50 Things Every AI Working with Humans Should Know (The Year's Best Science Fiction 2, 2021)

 

Liu kirjutab muidu igati häid jutte, aga see tekst jooksis minust küll täiesti mööda, seda ka peale teist lugemist. Tekst peaks olema justkui tehisintellekti kirjutatud artikkel, aga noh, tulemuseks on üks paras igavus, mis peaks vist pretendeerima teravmeelsusele (või see ongi taotluslik? Või lihtsalt pealkirjast eeldasin, et tegu võiks olla millegi humoorikaga?).

Muidugi, inimestele, keda tehisintellekti teema igati huvitab, võib selline ilukirjanduslik fantaasia rohkem mokka mööda olla. Aga noh, igaühele oma.

Jiang Bo - Starship: Library (Sinopticon, 2021)

 

Antoloogia viimane lugu on omamoodi ood inimeseks olemisele - selleks tuleb olla õppimisvõimeline, mitte siis tugineda kogemusteta saadud teadmistele. Muidugi, et tekst paigutub kuhugi üüratusse kaugtulevikku, siis inimese mõiste kui selline on muidugi vägagi hägune.

Ehk siis tehisintellekt on ehitanud kosmoselaeva, mis ongi raamatukogu koos reaalsete raamatutega. See on avatud kõigile ja neile sobivatel tingimustel (kui see muidugi teisi külastajaid ei sega). Ainult et, aastatuhandete jooksul külastajaid suurt pole, nii paar tükki või nii. Ja kui viimaks meie süsteemi Päike on otsi andmas, siis õnnestub raamatukoguhoidjal välja kaubelda, et ta laev-raamatukogu transporditakse Teise Maa juurde … kus mõne aja pärast selle orbiidil tolknemine muutub kohalikele tülikaks. Raamatukoguhoidja kaupleb välja, et lahkub sealt siis, kui Teise Maa teadmised antakse talle raamatuina kaasa. Ja nii algab selle laeva (õigemini küll nüüd mõnda aega juba väike laevastik raamatukogusid) reis mööda Linnuteed, nii kaua kuni tähed välja surevad. Või kuni inimsool tekib uuesti vajadus raamatukogu kasutamiseks. Miljonite ja miljonite aastate pärast see tekibki, ainult et … mida teha?

Iseenesest kõlab nagu mingi juustune ood teadmistele ja õppimise kogemusele, aga samas on see kirja pandud kuidagi tõsiselt südantsoojendavalt, või noh, lootustandvalt. Ja noh, kui ma muidu ei hinda just selliseid megahüpersuperajastute läbimist (omamoodi rajaniemitamine, eksole), siis … noh, juba need kokkupuuted teiste kosmosetsivilisatsioonidega panevad nende miljonite aastate mõõtkava kuidagi tööle (või miljardid, kui arvestada, et üsna loo alguses läheb siinne Päike bersergiks kätte). Huvitav näha, kas tekst jõuab mõnda aasta parimate antoloogiasse või mitte.

Jodi Taylor - Üks neetud jama teise otsa (2021)

 

Heas mõttes loetavad proosatekstid jagunevad üldjuhul kaheks - meelelahutuslikud ja midagi hingele pakkuvad. Eks nende vahel on erineva tooniga halle alasid, kuid käesolev romaan kuulub küll puhtalt sellesse meelelahutuslikku poolde. Põnev ja kiirelt loetav ajaviide, aga kas elu oleks kuidagi tühjem kui jäänuks lugemata? Noh, hetkel ehk sügishallim, muud midagi.

Ja ega autor loo vaid ilusat muinasjuttu, teoses hukkunud “heade” tegelaste hulk ületab kindlasti “halbade” tegelaste hulka - mis muidugi annab lootust selleks, milline titaanlik heitlus veel ees ootab, et järgnevaid raamatuid millegagi täita.

Ajarännaku abil ajaloosündmuste uurimine on kindlasti põnev ja ihaldusväärne paljudele lugejatele, et veidi paneb küll kukalt kratsima see suund, kuhu peategelane tahab suunata oma instituudi tööd - ehk siis mõndade saladuste tänapäeval avastamine, ent noh … mis see siis õieti on? Küllap olen liialt tähenärija.

Tegu on ikkagi meelelahutusega ja samasugust ajarändu kasutab pahalaste organisatsioon ja hoopiski brutaalsemal moel, ja instituudi katusülikool ootab niisamuti oma alluvatelt kasumi teenimist (jajah, see terav küsimus, et kas teadus peab teenima kasumit, puritaanina ma seda niiväga ei arva).

Eks lisaks ulmelisele sisule laenab autor veidi ka armastusromaanidest, nii on peategelasel üsna särisev ja dramaatiline suhe ühe oma ülemusega, mis korraks plahvatab õige kuumaks kehavedelike jagamiseks. Loomingulist vabadust (või klišeesid) on kirjeldamaks instituudi töötajate elukutseid; sellised ajaloolased jms on pigem sobivad kinolinale kui aktiivsel teadustööl.

Aga noh, nagu öeldud - see on meelelahutusena loetav romaan, ja kui järgmine osa peaks tõlgitama, küllap võtaks sellegi kätte.

“Ilmselt ei olnud ma seal, kus pidanuksin, ja seega oli mõistlik olla ettevaatlik. Aga taevas hoidku, ma olen ju ajaloolane, ettevaatus ja mõistlikkus on iseloomulikud teistele inimestele. Polnud vähimatki ohtu, halvimal juhul võis mind oodata üsna igav õhtupoolik.” (lk 62)

martinson ja sõbrad

lugemispäevik

juuli raamaturiiul

lugemissoovituse blog

Regina Kanyu Wang - The Tide of Moon City (Sinopticon, 2021)

 

Tekst, mis võiks olla omamoodi versioon le Guini romaanist “Ilmajäetud” (blogis on sellest kirjutatud kolmel korral: esimene, teine ja kolmas) - ehk siis rivaalitsevat planeeti, mille olemasolu aga sõltub üksteise asendist jne, tegu niisiis kaksikplaneetidega. Kummalgi planeedil on kaks noort teadlast, kes oma iseseisvate uuringutega jõuavad järeldusele, et see kaksikplaneetide mõju (tõusud ja mõõnad) võiks vaat et tasuta energiat toota. Kuid et planeedid on vaat et külmas sõjas, siis sellega edasi tegelda on enamvähem võimatu. Seda enam, et kui noored teadlased kohtuvad, siis nad ka kõrvuni armuvad … ja sellest sünnib tõeline traagika. 

Tõlkija järelsõnas pole le Guinile muidugi mingit viidet (või on see niigi selge?), aga millegipärast assotsieerus see mulle loo edenedes üha enam. Küll räägib tõlkija loo juures avalduvast hiina mütoloogia ja kultuuri dualismist ja selle märkide avaldumisest (mis on enamvähem tõlkimatu). Ja muidugi see traagiline armastuslugu, see on tõesti üsna hingemattev luhtumine. Ja mis põhjustel see luhtus, eksole (aga neist ma siin ei kirjutanud). Ilus lugu.

Susanna Clarke „Piranesi“, Bloomsbury (2020)

Piranesi. Nõnda kutsub teda Teine, ainus elav inimene, keda Piranesi tunneb, ja Piranesi tunneb oma väikest suurt maailma hästi. Tõsi, on võimalik, et kusagil kaugemates tubades elab veel inimesi, sest võib uskuda, et Maja tubadel ei olegi lõppu, vähemalt Piranesi ei ole lõpuni kunagi jõudnud. See ei ole tegelikult tema õige nimi, või vähemat nii arvab ta ise, aga nõnda kutsub teda Teine ja kuna paremat nime pole, siis …

Kahtlemata on sellel raamatul sellist „Robinson Crusoe“ või „Saladusliku saare“ või teiste metsikutes ja äralõigatud oludes hakkama saamise ja nullist majapidamise rajamise võlu. Muidugi on (alguses) lahtine, kas selles raamatu kogu maailm ja Piranesi nägemus kogu maailmast kattuvad või ei, mitte, et sel Robinsonluse seisukohast väga suurt vahet oleks. Sealjuures on Piranesi nii mõneski mõttes eriti täiuslik uustsivilisatsiooni rajaja, sest kui Robinson igatses tagasi inimeste sekka ning isegi inimsööjast Reede selts oli lõpeks vaid vilets (olgugi, et ääretult meeltliigutav) aseaine, siis Piranesi on täiuslik õilis metslane, Maja Üllas Poeg, puhas oma kavatsusilt ning liigutavalt otsekohene ja vahetu oma vaatlustes, suhtumistes asjadesse ning elusolenditesse, kooskõlas ümbrusega nii ruumilises kui rütmilises mõttes. Säherdust harmooniat ja idülli võimaldab loomulikult „Memento“ (või veel parem mõne teisega mälukaotuse ja müsteeriumi lahendamise ristandite rivist) ühitamine Robinsoni kontseptiga – Piranesi identiteet kuulub siiralt ja täielikult Maja-maailma, milles ta elab, kõik katsed meenutada mõnd teist nime või seda, kuidas Piranesi kui inimene alguse sai on tulutud. Kurja juureks on siinkohal otse loomulikult päevaraamatud – mälu kustub, harjumused jäävad, kirjasõna ei hävine.

Maja on lõputu vestibüülide ja tubade kordus, labürint, mille ühetaolisuses orienteerumine näib Piranesile endale iseenesestmõistetav, kui aus olla, siis on tal terve suur ala Majast päris peas kohe. Maja ülemine korrus avaneb lagedale taevale ja vihmavalingutele, keskmine korrus on täis lugematut arvu kujusid ja Piranesi on asunud teadlase metoodilisuse ja järjepidevusega nende kataloogi koostama. Alumisel korrusel aga loksub ja lainetab ookean, mille vood annavad kütet ja toitu. Siiski on see lõputuna näiv maailm ühtlasi ka väga kammerlik, justkui teatrilava vaid loetud hulga tegelastega. Samas on sellise Maja (huvitav tunduks mõtiskleda ka Hermansi „Hoitud majale“), justkui lõputu 18. sajandi mõisahoone kujund kuidagi kummaliselt intuitiivne ning lõputud kujud, mis on näivad Piranesi jaoks täitvat sarnast rolli nagu kirjasõna Tarzanile – viis tundma õppida asju, mis jäävad enda maailmas väljapoole ning on välja kasvanud kõikvõimalikest müütidest ja legendidest nagu Minotauruse labürint – on kuidagi liigutavad ja turvalised oma ideelisuses, kuid samas ka omamoodi ahistavad oma ühesuguse marmori lõputus korduses. „Piranesi“ maailm on nii mõneski mõttes kui postapokalüptiline klooster või erakla kadunud maailma valgeks uhutud müüride vahel, kummardus olmekasinusele koos tundesügavusega, harmoonilisele ja vahetule kooseksisteerimisele ümbritsevaga, mis meie urbaniseerunud planeedil ühe kättesaamatum näib. Piranesi maailm on aineliselt ja seltskonna mõttes kasin, ent seda vahetum on tema suhe ümbritsevaga, seda vahetum ja sügavam on tema võime Kujusid mõista ja neis sisalduvaid ideid tajuda. Pole juhuslik, et Piranesi kasutab ohtralt suurtähte esemete ja nähtuste nimetamisel, sest kõik need tavalised sõnad on Piranesi maailma kirjeldades suurtähevääriliselt Tähenduslikud.

Kui alguses pelgasin lugejana labürindis järje pidamise pingutust, siis see hirm haihtus üsna kohe – kuigi Piranesi ajaarvestus on sündmusepõhine, nagu „Aasta, mil albatross tuli edelapoolsetesse ruumidesse“ ja ruumis orienteerumine käib ilmakaarte ja tubade arvude loendamisega, siis lugeja võib orienteerumise rahulikult Piranesi hooeks jätta. Üks lemmiktegelasi ongi needsamad albatrossid seal edelapoolsetes ruumides, ja põnev oli järgi uurida, et albatrossitibu väljahaudumine võtabki üle kahe ja poole kuu, misjärel läheb veel 140-280 päeva enne kui tibu endale täissulestiku kasvatab ja iseseisvub. Kujundus on kahtlemata ka üks selliseid, mida on hea tunne kätte võtta ja imetleda. Raamatu lõpus on suisa väike jutuke kasutatud fondist, mil nimeks Perpetua. Eesti keelne tõlge on ka juba väljas – sellel siis sinise taustaga kaaneversioon.

A Full Moon stood in the centre of the Single Doorway, flooding the Hall with Light. The Statues on the Walls were all posed as if they had just turned to face the Doorwa, their marble Eyes fixed on the Moon. They were different from the Statues in other Halls; they were not isolated individuals, but the representation of a Crowd. Here were two with their Arms about each other; here one had his Hand on the Shoulder of one in front, the better to pull himself forward to see the Moon; here a Child held on to its Father's Hand. There was even a Dog that - having no interest in the Moon - stood on its Hind Legs, its Front Paws on its Master's Chest, pleading for attention. The Rear Wall was a mass of Statues - not neatly arranged in Tiers, but a jumbled, chaotic Crowd. Foremost among them was a Young Man, who stood bathed in the Moonlight, elation in his Face, a Banner in his Hand.

I almost forgot to breathe. For a moment I had an inkling of what it might be like if instead of two people in the World there were thousands. (lk 59)

Viktor Pelevin - Buldooserijuhtide päev (Sinine latern, 2002)

 

Lugu elust nõukogudeaegses kinnises linnas, kus idee poolest valmistatakse sõjatööstusele kõiksugu seadmeid, aga tegelikult lakutakse niisama võiduka lõpu poole. Ivan saab tööliinil obaduse praakseadmelt ning nüüd kaks nädalat peale seda õnnetusest taastudes avastab, et tal puudub side oma õnnetus-eelse minaga - mis tekitab temas veidra vastuolu ümbritseva laaberdava maailmaga. Pähe tikuvad koguni veidrad müstilised nägemused, mis interpreteerivad ümbritsevat reaalset ja ideoloogilist maailma vähe veidralt. Ent ühel hetkel saabub … mälestus, mis tema ülesandeks tegelikult olema peaks (mis 30 aastat peale teksti ilmumist on vast taas aktuaalseks saanud).

Eks sellist jaburat ja jõhkra nõukogude elu on vahel päris hea väikestes kogustes lugeda, ja eks Pelevin ikka keerab seda olustikku õige painajalikuks (prügimajandus ja noorsugu ja muidu joove jne jne). Kerge paralleel tekkis Jelizarovi “Raamatuhoidjaga”, ainult et … Pelevin on sellist elukorraldust küll ja küll lahti kirjutanud - kas siin muuhulgas aimub nõukogude korra lõpp (jajah, isemajandavad sõjatehased?). Aga jah, need peategelase irreaalsed müstilisevõitu kogemused ja muidugi töökangelaste argipäev, eks see on paras kompott.

Buldooserijuhtide päev tähistab muidugi midagi muud kui austusavaldust buldooserijuhtidele. Ikkagi kinnine linn oma traditsioonidega (kuigi seda vist ei öeldud otse välja, et tegu kinnise linnaga).

ulmekirjanduse baas

Bao Shu - The Absolution Experiment (Sinopticon, 2021)

 

Mehele, kelle pärast tahetakse riiklik surmanuhtlus ta meeletute massimõrvade tõttu, pakutakse lepingut: osale surematuse eksperimendis ja saad vabaks. Või siis kõnge eluaegse karistusega vanglas. Ta nõustub pakutuga … ja satub hullumeelselt valulike katsete patsiendiks. Kuni viimaks - midagi muutubki! Surematus! Aga teadust ei või uisapäisa teostada.

Põhimõtteliselt anekdootlik lugu, mis oleks võidud kirjutada ka 50-80 aastat tagasi mõne angloameerika autori poolt; igal juhul midagi täiesti erakordset pole. Aga noh, anekdoodina siiski vahva.

Maniakkide Tänav - Teekond Ridamuseni (2021)

 

Ilmunud on Maniakkide Tänavi teine lühiproosakogu. Et vältida loba ajamist, siis alljärgnevalt on viited raamatusse kogutud lugudele.

Pika musta mantliga mees 5/10

Teekond Ridamuseni 6/10

Ajudega töötajad

Haualkäik

Valuhoidjad

Tolmunud soldatid

Meie külas nähti imet 7/10

Kolmanda Reich’i triumf! 5/10

Tähed täis surma 5/10

ulmekirjanduse baas

reaktor

reaktor

A Que - Flower of the Other Shore (Sinopticon, 2021)

 

Veidi teistmoodi zombikirjanduse kogemus kui muidu - zombid küll tunnevad kõikehõlmavat himu inimliha järele, aga ühtlasi on nad … vaimukad olendid, kes/mis (sest nad ei ole elavad organismid, eksole) suhtlevad omavahel käemärkide abil ja võivad õige edukalt maailma asju lahata (noh, kui on võimalik nälga vaigistada).

“In fact, Stiffs are not only able to communicate with their own sign language, but also think, and think more deeply than humans. Theoretically speaking, if someone has an unquenchable passion but is confined to spend his days in aimless roaming, then he’s bound to become a philosopher: only our memories are too short, and our Hunger is too fierce. Whenever we smell humans, this drives us to chase after blood and flesh, leaving us no time to commit our thoughts to paper. In any case, even if we wrote them down, who would read them?” (lk 276)

Loo peategelane ongi üks neist zombidest, mis on mingi viiruse puhkemise järel õige edukalt inimkonda välja suretamas (mis viib küll nad vähe ebamugavale mõttele, et mis seejärel neist, igavese Nälja tundjatesdt saab). Temal aga hakkab peale üht järjekordset kokkupõrget sõduritega midagi õlal juhtuma, peagi avastab üks kaaslane, et sügavast nahakriimust on hakanud üks taim idanema - arvatavalt siis sinna ladestunud komposteerunud materjali tõttu. Veel üllatavam, zombilinna ühes majas kohtab ta … neidu. Inimest. Kes olevat ta inimelust pärit tüdruksõber. Ta jätab naise söömata ja hakkab hoopiski hoolitsema ta eest; viimaks otsustab koguni inimesteni toimetada. 

Põgenemine zombide eest on omaette ooper ning viimaks inimesteni jõudes langeb zombi nende kätte vangi (sest neil vaja katsealuseid, et leida zombivastaseid vahendeid - käsitsivõitluses jäävad inimesed alati kaotajaks). Selgub, et ta on muutumas, elu hakkab naasema, ja seda vast tänu õlal kasvavale lillele. Kerkib küsimus, kas see võiks inimkonda päästa … või on see zombide olemasolu kellelegi kasulik.

Ühelt poolt selline zombikomöödiate laadis tekst (eriti zombide kõiksugu arutlemised), teiselt poolt ka sügavalt inimlikud või koguni heroilised tunded, isetu armastus ja ohverdus, ja noh - inimkonna ja planeedi tulevikust. Lõbus ja puudutav ja metakultuuriline tekst.

Anna Wu - Meisje met de Parel (Sinopticon, 2021)

 

Antoloogia jätkub hiinapäraste tekstidega, seekord siis lugu neiust, kes loob kunstiteose, mis veel tulevikuski loob laineid … ainult et see tulevik on puhtalt tehisintellekti päralt ja nende kõrvalt on inimkond kadunud (jajah, paralleel Tang Fei tekstiga). Aga kunst, hea kunst, see on ajatu! Või noh, vähemalt nii meid õpetatakse ja selline on ka autori paatos.

Siin on muidugi huvitav ja igati õige tähelepanek, et üks õige kunstiteos ei pea sündima (niipalju kui võimalik) iseenesest, antud juhul kasutab neiu oma isa rikutud maali salapärasest naisest kõrvarõngaga - kelleks osutub siis neiu loodud kunstiteose suur austaja tulevikust, ehk siis minevikku võimaldavat ajarändu kasutav tehisintellekt. Ehk siis, kus õieti algab originaalkunst ja mis roll selles on tehisintellektil endal.

Väga intrigeeriv, eksole.

Või siis mitte just väga, nagu tõlkija järelsõnast selgub, on tegu autori YA tekstiga, ja noh, eks sellist maiku ole. Esimene kogemus Wu loomega oli vähe nõrk, nüüd siis ikkagi progress, või midagi.

Ma Boyong - The Great Migration (Sinopticon, 2021)

 

Sellelt autorilt järjekordne hea lugu, sarnaselt sellele 1937-loole õige hiinapärane, aga siiski universiaalselt kaasaelatav. Hiinapärasus seisneb siis selles, et sarnaselt iga-aastasele suurele Hiina kojurändele võiks toimuda sama ka Marsi tingimustes (kui see on kenasti koloniseeritud), aga seda iga kahe aasta tagant, kui Marsilt Maale sõitmine on vähegi lihtsam (kõige lähemal on planeedid küll iga 15 aasta järel, aga noh, maalased soovivad siiski tihedamini oma lähedasi külastada). Nii kogunevad tuhanded ja tuhanded Marsil töötajad iga kahe aasta järele ainsale aerodroomile, et saada võimalust Maale sõita. Muidugi pole aerodroomi infrastruktuur valmis selliseks ühenädalaseks hulluseks, aga sellega ollakse juba harjutud (jajah, kunagi ehitatakse uus ja parem). Et tegu on üsna ekstreemse taevakehaga, siis on loobutud piletite broneerimisest jms - reisijad ei pruugi oma lennule jõuda ja pole mõtet lennutada pooleldi täidetud kosmoselaeva. Nii siis ootabki Maale soovijaid elav järjekord.

Aga nagu ikka, eksisteerib must äri, mis pole muidugi just kõige kindlam viis soovitu tagamiseks, nagu kogevad selle loo peategelased. Kuid on veel … päikesetormid, mille puhkedes peatub sootuks igasugune kosmoses reisimine. 

Ja eks kõigist neist võimalikest jamadest käesolev lugu jutustabki. Ja no muidugi võimude ükskõiksusest ja altkäemaksudest jne, mis iga suurema võimuaparaadiga kaasneb. Autor pole seda jutustanud just masendavas toonis, eks siin ole ka vaikset kriitikat kaasaegse võimu suhtes või nii.

Tang Fei - The Heart of the Museum (Sinopticon, 2021)

Lugu tulnukast, kes elab ühtaegu Maal inimeste seas ja ühtaegu kõikehõlmavas ajas, olevik ja nö tulevik, tema jaoks on see kõik üks ja sama kogemise viis. Erinevalt siis inimestest, kes elavad hetkes ja kes näevad tulevikku kui võimalikku kaost. Tulnukas püüab suhtuda mõistvalt inimeste sellisesse harjumusse.

Tal on oma lemmikprojekt - näha muuseumi, mille kontseptsiooni on loonud ta hoolealune, kellele tulnukas oli paar aastat lapsehoidjaks. Tulnukale meeldib vaadelda, kuidas laps liivakastis mängib, kuidas ta õpib kunstnikuks, kuidas tekib selle muuseumi idee ning selle täideviimine ja muuseumi edasine käekäik järgmistel aastasadadel.

Siin jäigi mu mõistmine katki, et mis see Ameerika on tulevikus ja mis tulnukas seal end muuseumis eksponaadiks seab.

Lugu peakski olema esitatud nö kõikehõlmavas ajahetkes, ehk siis tulnukas liigub vabalt ajas, muutes mineviku ja tuleviku üheks olevikuks. Mis on vist päris hästi teostatud. Aga jah, see muuseumi mõte jäi mulle küll häguseks, kokku koguda asju, mis on kogenud mõnd erilise saavutuse “nägemist” vms? hägune.

 

Täheaeg 20: Juhtumised Pahura Jumala baaris (2021)

 

Jutuvõistluse esiüksteist jaguneb enamvähem pooleks ja seda õige loogiliselt: on esiviisik ja siis teised (neist ehk tõuseb esile Toometi tekst). Kui esimese viie tekstides on mingi huvitav külg, siis tagumine kuuik jääb enamvähem sellise traditsioonilise ulme juurde.

Tiigisoon seob huvitavalt kokku põlvkonnalaeva ja loomismüüdi. Piir esitab üsna ängistava vaate Eesti ja maailma võimalikele arengutele. Kivisild (võidutöö) annab galaktikate võimalikele arengutele õige esoteerilise seletuse. Minu jaoks vast üllatavaim ja samal ajal segadusttekitavaim on Liinevi loodud maailm, mis loogiliselt võttes pole 100% õnnestunud (eriti see lõpp), aga samas selline … veider, veider maailmaloome ja ses suhtes huvitav. Jutuvõistluse vast igast küljest õnnestunuim tekst on minu jaoks Loolaidi ja Jansi alternatiivajalugu, mis on varase tehisintellekti loomise võimalusega õige teistsugusele teele asunud; aga autorid pole vaid selle ideega rahuldunud, nad on kasutanud sellise maailma kirjeldamiseks nii sotsrealistlikke kui rahvusromantilisi võtteid; kokku siis lennukas idee ja pastišš.

Tagumine kuuik jäi minu jaoks pigem traditsiooniliseks; mitmed tuntumad autorid on avaldanud pigem nõrgemad tekstid. Samas Toometi tekst on kuuikust oma folkloorse hõnguga kõige huvitavam. 

Eelmine jutuvõistlus (Täheaeg 18) oli ehk mõnevõrra tugevam (hinnete keskmine täpselt 5 ja siinsel 4,6) ning häid tekste leidus kogu esikümne ulatuses. Samas - kõik neli uut autorit (Kivisild, Tiigisoon, Liinev, Tamme) on sellised, kelle tekste loeks järgmine kordki huviga.

Häli Kivisild “Juhtumised Pahura Jumala baaris” 5/10

Laura Loolaid, Joel Jans “Moskva Hääl” 6/10

Rait Piir “Raha ei tunne maailmavaadet” 5/10

Karri Tiigisoon “Q-ketas” 5/10

Marek Liinev “Ood inimlikkusele seitsmes vaatuses” 5/10

Jaagup Mahkra “Doktor Hartley orjad” 4/10

Elo-Mall Toomet “Teist teed” 5/10

Meelis Kraft “Terminal Borealis” 4/10

Joel Jans, Jaagup Mahkra “Läbi musta kivi” 4/10

Tõnis Hallaste “Noa teritamine” 4/10

Mia Lisette Tamme “Maha müüdud hinged” 4/10

reaktor

mööda netti

ulmekirjanduse baas

reaktor

Zhao Haihong - Rendezvous: 1937 (Sinopticon, 2021)

 

Veidi üllatav valik nüüdisaegse hiina ulme esindamiseks, umbes nagu eesti ulme võiks seda olla Maniakkide Tänava “Pika musta mantliga mees”: ehk siis see tekst pajatab noore hiinlase ja jaapanlase ajarännust Nankingi veresauna. Hiina neiu läheb selleks, et salvestada midagigi õilsast vastuhakust hiinlaste poolt; jaapani poiss saadetakse selleks, et hiina neidu takistada (või noh, et ta ei pöörduks salvestistega tagasi).

Aga jah, olukord, mis neile avaneb, lööb mõlemal emotsionaalselt jalad alt. Ning jaapani noormehel … temal avanevad silmad, milliseid õuduseid küll ta esiisad hiinlastega tegid. Kuid silmade avanemisest ei piisa, et nüüd see hiina neiu sealt päästa.

Niiet jah, omal moel selline vähe ideoloogiline või rahvuslik tekst. Muidugi, sellise ulatusega massimõrva ei saagi unustada või vähendada, lihtsalt et … vähe ootamatu näide ulmekirjandusest. Muidugi, eks igal kirjandusel on oma rahvuslik külg - mis noh, ei pruugi just kõige uuenduslikumalt mõjuda. See, et tegu niivõrd hiinapärase tekstiga, eristab seda üsna selgelt antoloogia seniloetud tekstidest, kus muidu on üsna ameerikalike nimedega tegelased jms.