Theodora Goss - England Under the White Witch (Letters from an Imaginary Country, 2025)

 

Lugu, mis inspireeritud Narnia Valge Nõia ja Lumekuninganna poolt - mis juhtuks, kui selline olend tõepoolest tegutseks Noh, tulemuseks on … tumefantaasia.

Gossi kirjeldatud Inglismaad on küll minu jaoks keeruline panna ajaliselt panna - vast on see ligilähedane Esimese maailmasõja järgsele olukorrale, kui Briti impeerium murenemas. Sõda on küll läbi, aga peale inimkaotusi pole enam seda jõudu impeeriumi hoidmiseks. Ja kuskilt põhjast saabub Valge Nõid ja toob endaga kaasa lume ja külma ja verejanulised hundid. Meeste ja aadli poolt allasurutud lihtsad naised ühinevad tema kasvava armeega.

Tulemuseks on külm lumine maa, aga sellest ei piisa Valgele Nõiale - kõik, kogu maailm, peab temale alluma. Nojah, mis sel juhul inimeste tulevik võiks olla, seda ei tea nemadki: kuivõrd toitu ei saa toota miinuskraadidel ning Valge Nõia vallutuste järel jääb maailma järele üha vähem rohelisi alasid. Aastate jooksul on jutud lilledest ja rohelusest muutunud pea muinasjuttudeks, ning üha vähem on inimesi, kel millegi sellisega üldse mingisugune kokkupuude oli.

Ehk siis üsna kõle lugu, jutustatuna läbi ühe naise elukäigu - kui ta laps oli, tuli Valge Nõid Inglismaad üle võtma, seejärel oli naine ta vallutusarmees, ning loo lõpuks üks väsinud veteran, kel veel mingi mälestus rohelusest ja soojemast maailmast. Tee lõpp on surm.

See on ikka päris vinge, kui Goss katsetab teiste lugudega ning pakub neile edasiarendusi või kõverpeegleid. Enamasti pole need jutud küll positiivsusest pakatavad.

Kai Ashante Wilson - The Lamentation of Their Women (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 12, 2018)

 

Rassismiteemaline fantaasia ühest New Yorgis elavast mustanahalisest noorpaarist, kelle saatan valib välja oma tööriistadeks. Neid võtavad oma võimusesse surnud nõiast sugulase korterisse peidetud matšeete (naisele) ja pumppüss (noormehele) ning nende sihtgrupiks saab politseinikest valged mehed. Ja neid langeb nagu loogu (vähe gore värk), sekka ka siis mõni teisest rassist politseinik (aga tõesti, kogemata!).

Autor oskab päris hästi kirjutada. Vaatenurk on naise silmist, kes siis oma litsakast biseksuaalse kaunismehega läheb õige massimõrvariks kätte. Tegu pole just mustvalgete kangelastega, neid lihtsalt häirib, et politseikroonikates jms ei näidata kannatavaid valgenahalisi naisi. Ja noh, muidugi politseivägivald kui selline.

Aga jah, New York. Ja see keelekasutus ja noorte mõttemaailm (mis ikka kisub väga rappa peale saatana poolt ülevõtmist). Moraalselt väga tume, lisaks veel kristlikku häma; lugejal on siin vaja ikka tugevat moraalikompassi, sest noh, omal moel läheb tekst päris kaasakiskuvaks.

Usman T. Malik - The Pauper Prince and the Eucalyptus Jinn (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 10, 2016)

 

Idamaine lugu maailma loomisest, või õigemini mälestused sellest, mis on kandunud läbi aegade tänapäeva.

Loo jutustaja on pakistani juurtega ameerika noormees, kes on oma Pakistanis sündinud vanaisalt kuulnud igasuguseid lugusid tema noorpõlvest - muuhulgas siis Lahores elanud printsessist, kelle suguvõsa oli kaotanud oma valdused Briti impeeriumile ja kes oli nüüd nii vaene, et pidas teemaja. Aga jutud käisid, et selle teemaja ees kasvaval eukalüptipuus peitus džinn, kes kaitses printsessi. Vanaisa, kes tollal oli noor poisike ja külastas seda teemaja, tahtis sellest olendist rohkem teada. Ja teada ta sai.

Lugu ongi sellest, kuidas peategelasele ei anna rahu need lapsepõlves kuuldud jutud - pealegi, kui ta avastab vanaisa surma järel ta päeviku, siis selgub, et vanaisa jättis nii mõndagi rääkimata; õigupoolest pea kõik. Saladus näib nii rahutukstegev, et peategelane on valmis maha jätma oma armastatu ja sõidab esmakordselt Lahoresse, otsima midagi, mida vanaisa võis sinna aastakümneid tagasi jätta. Iseasi, kas see just kedagi õnnelikumaks teeb.

Jutustuse või koguni lühiromaani mõõtu tekst on kirjutatud päris paeluvalt - üheltpoolt peategelase 21. sajandi olud Ameerikas ja Pakistanis, teiselt poolt vanaisa rännakud alates 1950. aastatest. Ja siis muidugi see mütoloogia aegade algusest; kui koraanipärane see olla võib, ei oska küll kuidagi kommenteerida. Igal juhul, päris põnevalt koostatud põnevuslugu, ja eks ole siin oma osa ka eksootikal.

Ann Leckie - The God of Au (Lake of Souls, 2024)

 

Kolmas osa sellest kogumikust on siis romaanile “The Raven Tower” eelnenud lood, ja see esimene tekst on küll päris hea fantaasiakirjandus. Ehk lugu jumalast, kes sai Au saare ainujumalaks, ja mis sellest edasi sai.

Kaua aega tagasi kodukülast venna pussitamise pärast põgenenud mees kohtus jumalaga, kes pakkus talle tehingut - ta aitab mehel tagasi ja võimule saada, kui mees tunnistab vaid seda jumalat ning laseb hukata kõik need, kes jumala ülemvõimu ei tunnista. Tõepoolest, selle jumala omakvõtmise ja ohverdamiste läbi ta jõud üha suurenes ning saarerahva elujärg aina paranes; kuni polnud enam jumalale kedagi muud ohverdada kui vaid heaoluühiskonna reeglite rikkujaid.

Kuni saarele maabus kuue laevaga teiste saarte kirju väljaheidetute kogukond, kes aastakümneid meredel seilanud ja omale kohta otsinud. Esimesel ööl kaotavad nad 12 liiget ning seepeale arvatakse, et saare jumal (sest muid jumalaid nad ei märka) on õige tugev ning see kirju kogukond otsustab seepeale tuua ohverdusi sellele jumalale - et kas siis tulemuseks lepitus või selle kogukonna võimalik häving. Peale ohverdusi ja sellele järgnenud pidustusi ilmubki Au jumal ning pakub neile ootamatut tehingut …

Selline on siis esimene kolmandik jutust ning järgnevas tuleb veel küllaga kõiksugu eetilisi dilemmasid ja fantastiliset. Hakka või soovima, et poleks seda “The Raven Tower” raamatut ära andnud, omal ajal ei jätnud see kõige sügavamat muljet ning riiulisse on ometigi ruumi juurde vaja.

Theodora Goss - Conversations with the Sea Witch (The Collected Enchantments, 2023)

Lugu Melusinest, kes oli merekuninga tütar ja kes armus tormi käest päästetud printsi. Merekuninga tütar pöördus merenõia poole, et see aitaks tal inimeseks saada ja nii võimaluse oma armastatuga koos olla. Merenõid aitaski tal saba asemel jalad saada - vahetuskaubaks merekuninga tütre imeilusa hääl (tütar ei saanud seda maa peal niiehknaa kasutada). Tütar sai jalad (mis küll ei kandnud teda), sai printsi, sai armastuse, nimeks anti Melusine.

Nüüd on Melusine lesk-kuninganna, teda kantakse iga päev mere äärde, kus ta saab omaette teda külastava merenõiaga suhelda. Melusinel on nüüd inimese eluiga, mis on palju lühem kui mereolenditel - aga kas ta kahetseb seda? Ja merenõid, kel oli vaja merekuninga tütre häält, kas tema kahetseb, et ei saanud oma armastatut, ent sai võimsaimaks nõiaks?

Ilus, melanhoolne lugu. Muidugi, et midagi saada, tuleb midagi anda; lihtsalt, kas see kaup on oma hinda väärt. Aga eks ole, armastus või nii.

Theodora Goss - Blanchefleur (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2014)

 

Goss oskab muinasjututada, ja ikka oma moodi. Ehk siis lugu ema kaotanud Ivanist, kes hoiab nüüd teistest eemale ja keda isagi peagi peab kohtlaseks (või noh, nagu külarahvas teda otsekoheselt kutsub: Idioot). Aga elu muutub, kui laadalt lahkuv purjus isa satub kokku oma kadunud naise õega - kes on haldjas (nagu siis poja emagi) ning kes poisi käekäigust kuuldes lubab võtta selle enda juurde kolmeks aastaks õpipoisiks (poiss on küll nüüdseks noormeheks sirgunud).

Isalt uudist kuuldes lahkubki Ivan kodust, et siis metsast oma tädi loss leida. Seal võtavad teda vastu … kassid. Igasugused kassid. Ja üks neist, haldjaleedi tütar Blanchefleur, määratakse noormehe saatjaks, kui haldjaleedi saadab ta järgmisel päeval aastaks Öökulliisanda juurde tööle. Kass ei suhtu just soojalt sellesse … tema mõistes idiooti. Kohale jõudes määrab Öökulliisand töö: Ivan peab tema kõigi teadmiste entsüklopeediasse sisestama uurija sissekanntele viimased märked ja täiendused. Aasta pärast saab noormees temalt kingituse.

Aga tagasi haldjalossi jõudes peab Ivan kohe järgmisel päeval uuele kohale minema - seekord lapsehoidjaks Sisalikuleedi seitsmele järglasele. Aasta pärast uus kingitus. Siis suunatakse ta põhja, huntidest väeüksuse juurde, mille ülesandeks on trollide ohjeldamine kuningriigi piirialadel. Blanchefleur ikka kaasas. Enne kui aasta täis saab, kutsutakse Ivan koos kassiga pealinna, kus kuningal on probleem sinna saabunud lohega - selle maha lööja (peale Ivani on veel kaks proovijat) saaks tasuks printsessi koos perspektiiviga kuningriiki valitsema hakata.

Nagu näha, igati muinasjutulik tekst, aga kui vahvalt kirjutatud: maailm on ühtaegu õel ja soe, ning õppetunnid, mis Ivan kogeb, võivad esmapilgul olla õige vastuolulised (ehk loo hea vastuvõtt tingitud ka sellest, et võtsin väikse vahepala Eriksoni “Midnight Tides” lugemisel - mis hakkab lõpupoole ikka korralikult üles keerama). Seda lugu võinuks lugeda Gossi värskest jutuparemiku kogumikust, aga mõtlesin silmi premeerida Hortoni antoloogiast lugemisega (suuremad tähed!) - mis omakorda muuhulgas sisaldab Parkeri “The Dragonslayer of Merebarton”, millega tekivad päris huvitavad paralleelid siinse teksti viimase osaga (mingeid allusioone on ka Gossi teiste juttudega). Eks peategelase nimi viitab muidugi Loll-Ivanile, aga kes teab, ehk on ka allusioone Saabastega Kassiga või jumal teab millega veel.

Holly Black - The Land of Heart's Desire (The Poison Eaters, 2011)

 

Nagu siin kogumikus mitmel puhul on juttu olnud, siis muuhulgas eksisteerivad ka haldjad. Kes muuhulgas tegutsevad inimeste seas - või siis võtavad nende hulgast teenijaid. Et haldjad on teadagi üldjuhul surematud, siis nende ja inimeste eetilised tõekspidamised on mõnes punktis õige erinevad. Kuid nii nagu inimeste puhul, on haldjatelgi oluline teatud isiklik otsustusvabadus, teatud ehedus (mis muidugi haldjate puhul on teatud määral … ületatav võlujõu kasutamise läbi - aga see just võtabki eheduse ära; “kas ta hoolib minust päriselt või seetõttu, et ma sunnin teda?”).

Ühesõnaga, on noorevõitu (ehk siis mõned sajandid vana) haldjaülik, kes suhtleb New Yorgis ühe erilise ettekandjaneiuga - kes pole oma kohvikus ainus inimene, kel kokkupuuteid haldjarahvaga. Nii tekib kohviku omanikul korraga hea plaan oma äri päästmiseks, ta reklaamib seda kohvikut kui kohta, kus käivad haldjad. Ja kui see tõeline haldjaülik tuleb oma ihaldatud ettekandjaneiut otsima, siis tõepoolest, kohvik on rahvast täis ja kõik vaatavad ootusärevalt selle haldjaliku välimusega, ee, inimese poole.

Mis tekitab probleeme, kui külastajad pöörduvadki selle haldja poole ja jutustavad talle oma haldjakogemusi või müüte - ning korraga tuleb haldjale meelde üks kummaline mälestus oma lapsepõlvest, kui tema ja ta õe eest hoolitsev inimesest ori nende tõttu suri.

Mõneti üsna delintlik lugu (veider, et alles nüüd kogumiku lõpus midagi sellist pähe tuleb), kõik need erilised inimesed ja haldjad ja suurlinn ja küsimused lähedusest ja armastusest. Black ei ilusta kuidagi haldjarahvast, on teised õige tumedad tegelased.

Holly Black - Paper Cuts Scissors (The Poison Eaters, 2011)

 

Lugu noormehest, kes läks õppima raamatukoguhoidjaks, sest ta tüdruk jättis ta maha. Või õigemini, kelle tüdruk lahkus raamatusse (ja seda just vene romaani, mis on teadagi üks õnnetuste paraad). Noormees teab, et tal on üks võimalus neiuga kohtumiseks (no raamatust võis ta küll lugeda, kuidas ta seikles) ja selleks tuleb osaleda just ühel kindlal raamatukoguhoidja kursusel - kust igal aastal keegi kummaline mees palkab mõne õpilase, et see tema raamatukogu korrastaks.

Aga sel mehel on … kummaline raamatukogu, kus tegelased saavad südaöösel oma teostest nö välja astuda - ja nagu palgatuks osutunud noormees avastab, siis seeläbi on need romaanid õige segasteks muutunud - Sherlock Holmes ja Watson seiklevad Peeter Paani maailmas jms. Noormees viibki selle raamatu, kuhu ta elukaaslane on astunud, salaja sinna raamatukokku.

Igati fantaasiarikas lugu (ja lisaks veel retk kirjanduslukku), aga samas on see ikkagi inimestevahelistest suhetest - ega siis neiu puhtalt lugemismõnudest ajendatuna kadunud raamatusse.

Paula Guran - The Year's Best Fantasy 1 (2022)

 

On meeldiv, et viimaks on ilmunud puhtalt fantaasiatekstidele pühendatud antoloogia, viimati ilmus selliseid üleeelmisel kümnendil. Kui vaadata praegu ilmuvate aasta parimate antoloogiate pilti laiemalt, siis … üldiselt kaovad sellised sarjad hirmutava kiirusega. Läinud on Hortoni SFF (viimati 2020); Strahan vahetas kirjastust, selle käigus muutus SFF vaid SF ning piirdus vaid kahe väljaandega (viimati 2021). Clarke jätkas veel sel aastal, kuid 2022. a. väljalase on … üleeelmise aasta SF lugudest. Gurani enda tavapärane tumefantaasia ja horrori sari vahetas samuti kirjastajat, ning vist ilmub ikka edasi. Adamsi toimetatav lühemate SFF juttude valik paistab jätkuvat, aga see on muidugi piiratud vaid ameerika autoritega. Üldplaanis masendav olukord (mis algas vast Dozois lahkumisega ja sai tõelise hoo covidijamaga), ja seda nähes ei julgeks ka käesolevale antoloogiasarjale just pikemat elukäiku oodata (James Enge küll hiljuti teatas, et järgmises antoloogias on jällegi ta tekst esindatud - seega, töö käib). Aga noh, rõõmustagem siis sellegi üle. Ahjaa, on ilmunud ka Lavie Tidhari toimetatud “The Best of World SF” kaks antoloogiat, kuid sealne valik pole just aasta parimate antoloogiate laadis. Ja ei saa mainimata jätta Allan Kasteri kõvaulme antoloogiaid, kuid neid ma pole kuidagi jälginud.

Antoloogias on 23 teksti 24 autorilt. Neist 15 on naisautorid, 7 meesautorid ja 2 autori puhul on sooline määratlus vaba. Minu jaoks on esmatutvus 10 autori loomega (no kellest küll 3 puhul olen vähemalt teadlik erinevatest tekstidest).

Gurani valik on kaasaegne ning arvatavalt klassikalise fantaasiajutu austajad kirtsutaksid nina vähemalt poolte tekstide peale; kõik need tänapäeva ühiskonna ja kultuuri kajastused fantaasiakirjanduse eri vormides või nii. Küllap olen vähe vanem või kogenum või stagneerunum, ning enam nii kergelt ei vaimustu, seega ei andnudki ühelegi tekstile vähemalt 7 punkti - ja samas ehk nii mõnegi varem 3 punktiga hinnanud loo puhul panin nüüd hoopiski 4 punkti. Ehk siis enda lugemiskogemus hakkab üha harju keskmisemaks. Mis on muidugi kurb.

Aga igal juhul, nii 6 kui 5 punktiga tekstid on igati loetavad. Lugude keskmine hinne on 4.91, mis sellise laia valiku puhul on küll igati ok tulemus.

Fran Wilde: Unseelie Brothers, Ltd. 4/10

E. Lily Yu: Small Monsters 5/10

Catherynne. M. Valente: L’Esprit de L’Escalier 3/10

PH Lee: Frost’s Boy 6/10

Tobi Ogundiran: The Tale of Jaja and Canti 6/10

Karen Russell: The Cloud Lake Unicorn 4/10

Marika Bailey: The White Road; Or, How a Crow Carried Death Over a River 5/10

Elizabeth Bear: The Red Mother 6/10

Yukimi Ogawa: Her Garden, the Size of Her Palm 3/10

Kathleen Jennings: Gisla and the Three Favors 6/10

Roshani Chokshi: Passing Fair and Young 6/10

Andrew Dykstal: Quintessence 6/10

Tobias Buckell: Brickomancer 5/10

Varsha Dinesh: The Demon Sage’s Daughter 6/10

Merc Fenn Wolfmoor: Gray Skies, Red Wings, Blue Lips, Black Hearts 4/10

James Enge: Drunkard’s Walk 5/10

P. Djèlí Clark: If the Martians Have Magic 4/10

Carlos Hernandez, C. S. E. Cooney: A Minnow, or Perhaps a Colossal Squid 6/10

Richard Parks: The Fox’s Daughter 5/10

Sofia Samatar: Three Tales from the Blue Library 4/10

Allison King: Breath of the Dragon King 5/10

Karen Joy Fowler: The Piper 5/10

Isabel Yap: A Spell for Foolish Hearts 4/10

Isabel Yap - A Spell for Foolish Hearts (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Iseenesest hästi kirjutatud tekst, aga … no täis puhtalt romantikat segatud maagiaga, et siis mingi üleloomuliku armastuse värk või kuidas seda siis nimetatakse (“paranormal fantasy”?). Ei saa öelda, et oleksin just huviline.

Patrick avastab lapsepõlves, et temas on nõiaverd - peale seda, kui ta nõiast tädi selle poisile selgeks teeb. Ta vanemad sellise eneseleidmise peale just ei rõõmusta, ja võtavad lubaduse, et poiss hakkab tulevikus ikka ausamat tööd tegema. Patrick õpibki disaineriks (mis teda reaalselt ka huvitab) ja hakkab päevatööd tegema ühes San Francisco infotehnoloogia ettevõttes; lisatööks on ühes väikses poes nõiarohtude segamine. Ta elab üksiku vallalise elu, sest noh, ei saa kuidagi romantikalainele.

Kuni nende ettevõttesse tuleb tööle ligitõmbav Karl, kes hakkab temaga justkui flirtima. Patrick on segaduses - kas Karl on samuti gei? Või mitte? Või ikkagi on? Hoolimata segastest signaalidest nad saavad siiski lähedaseks. Kuni ühele peoõhtule järgnenud segasele lembehetkele avastab Patrick oma kallima korterist armastusejoogi, mille ta on teinud mõni aeg tagasi oma töökoja - selle joogi eripäraks on see, et lähedus soovitud inimesega tekib aegamoodi; mitte tinderlikus tempos nagu kõik soovivad. Kogu nende lähedus põhineb ebaõnnestunud armujoogil! Patricku süda on murtud, ta katkestab suhte ja jääb ootama, kuni armujoogi mõju lahtub. Kui kurb. Aga …

Ühesõnaga, selline puhas armastuslugu, aga maagiaga. Ja kas tegelikult on võimalik maagiaga tõelist armastust suunata jne jne. Noh, samas selline tänapäevane romantikavärk, mis vast rohkem kõnetab selliste lugude sõpru.

Sofia Samatar - Three Tales from the Blue Library (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Samatari proosaga pole ma seni suurt ühele lainele saanud, ja eks see tekst jätkab sama traditsiooni. Midagi nagu oleks (minu jaoks), aga mis ja milleks just, ei saa õieti pihta. Seega siis nii kõrged punktid sedavõrd traagiliste lugude eest … mis aga minu jaoks ei loo tugevat või ühtset tervikut, või noh, kujundit. Või mõte ongi lugemisest tõukuva tundmuse tekitamine, mingil moel katarsis?

Igal juhul siis, kokku kolm lugu traagilise elukäiguga inimestest. Kahel puhul on laps sedavõrd haigestunud, et vanemad peavad ta nimel viimase piirini pingutama; kolmas tekst on veidrast mutist, kes viimaks maise tee lõppu jõuab.

Autor muidugi oskab kirjutada, ka kõige süngemas hetkes võib sealt läbi põigata must huumor. Aga nojah, isiklikult ei saa pihta, millele siin õieti rõhutakse.

Richard Parks - The Fox's Daughter (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Esmatutvus Yamada Monogatori maailmaga ja eks peaks nüüd vanemaid antoloogiaid kammima, ehk leiaks veel näiteid sellest - sest mis selles jaapanliku miljööga maailmas veel võib olla juhtunud, eksole.

Isand Yamada saab kirja tuttavalt nõialt, et Yamada võiks oma hoole alla võtta tema teismelise tütre, kuna nõid peab minema õukonda täitma oma kohuseid. Yamada pole just vaimustunud, sest nõid on teatavasti libarebane (või noh, inimeseks kehastuv rebane, libainimene siis?) ja tütargi selline, ning sellistelt võib oodata kõiksugu üllatusi. Ja nüüd peaks tema hoolitsema, et nõia teismeline tütar ei satuks jamadesse. Aga noh, ei saa ka keelduda (miks, selguks vast eelnevatest tekstidest).

Tütar saabub, ja peagi valib endale elukohaks ühe mahajäetud kloostri. Nojah, rebasele igati sobilik, inimesele … mitte just väga. Mõne aja pärast järgnevad mõned … arusaamatused, sest nõiatütar satub igasugu ootamatute tutvuste otsa ning jamade lahendamiseks peab Yamada koos tuttava preestriga erinevalt pingutama. Sest tiinekaaeg on selline, eks.

Eks siin nüüd sai mitmel puhul sellele tiineka-värgile rõhutud, aga samas oli ka päris huvitav see Monogatori suhete ja maagia küsimus.

P. Djèlí Clark - If the Martians Have Magic (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Tekst, mis esmapilgul näib rohkem SF kui F, aga samas kui lähemalt puurida, siis see puhas sõltuvus maagiast teeb loo tõesti pigem fantaasiaks. Mitmed žüriid valisid selle oma aasta parimate lühilugude hulka, eks natuke võib seda mõista.

Tuleviku maailm on kahel põhjusel praegusest erinev. Esiteks seal töötab reaalselt maagia; tegu pigem Aafrika loodususunditest lähtuva süsteemiga. Teiseks on maalastel vägagi tuntav kontakt marslastega - niiet nad on pidanud üle elama marslaste kolm invasioonikatset. Kuid nüüd on (vahe)rahu ning maalased püüavad uurida neid Marsilt pärit eluvorme, kes on sellised tarumentaliteediga mitmepealised kombitsalised või midagi sellist.

Loo peategelane ongi marslaste entusiast, kes elab koos ühe kolmikpealisega olendi(te)ga, ja kes arvab, et marslastel on pakkuda maalastele midagi enamat kui lihtsalt sõjakat kontakti. Seda enam, et temaga ühenduses olevad marslasedki leiavad, et nad on taasavastamas oma unustatud maagiat. Kuid teised maalased ei taha kuuldagi midagi sellest, et anda marslastele võrdsed õigused maalastega.

Ei tekkinud just erilist lugemiskontakti, samas muidugi intrigeeriv fantaasialoome. Eks siit võib välja lugeda Teise/Võõra teemat, kuidas nendega suhestuda jne. Ainult et sisserändajate asemel on … marslased; ja sealne heaoluühiskond põhineb maagial.

James Enge - Drunkard's Walk (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Kogumiku nö üks traditsioonilisemaid tekste, mis võinuks ilmuda ka 3-4 kümnendit tagasi ja poleks siis mõjunud kuidagi ilmutuslikuna. Aga noh, vahelduseks siis selline tavaline meelelahutus ja sellisena igati okei.

Jälle kohtume selle joodikvõlur Morlockiga (eelmine kord siis antoloogiast “Swords & Dark Magic”, aga autor on neid lugusid veel ja veel kirjutanud), kes liipab ühte väikelinna, et seal nina täis tõmmata, ja siis edasi rännata. Linn on pea inimtühi, aga viimaks leiab ta kõrtsi, kus saab kannu õlu tellida (sest veini pole). Hind on küll enam kui soolane, aga nagu teada, Morlockile pole kulla loomine mingiks probleemiks.

Kuid seejärel on ka õlu otsas ja kuskilt pole võimalik seda juurde saada. Seepeale võtab võlur koti selga ja kõnnib minema ja jõuab tagasi samasse linna - ah et selles ongi asi, mingi jõud on linna aegruumi dimensioonid segi keeranud. Osa linlasi on juba lootust kaotamas ning plaanivad edaspidi elunatukese pikendamiseks  oma lapsi süüa - Morlock põlgab palju asju ja kannibalism on üks nendest. Ta otsustab ikkagi linnast lahkuda ja seda noore poisi abil, kes omal käel uurib selle lõksu jäänud linna kaootilist struktuuri.

Ehk siis loo võlu peakski olema selle peategelases ja tema mitte just sotsiaalses käitumises. Ei saa öelda, et oleks just peadpööritav seiklus (lugesin teksti lahenduse kaks korda läbi, arvasin, et see jäi mulle lihtsalt märkamatuks) aga noh, eks ka kõrvaltegelased ole omamoodi värvikad.

Merc Fenn Wolfmoor - Gray Skies, Red Wings, Blue Lips, Black Hearts (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Tekstil on teatud Mieville’i meeleolu, ehk siis monstrumlikkust (või monstroossust?), kõik need veidrad olendid noir keskkonnas. Aga minu jaoks jääb see kuidagi segaseks ja see veider õhustik kuidagi skemaatiliseks (muidugi, tekst on vaid 2o lk, sellega ei saa just saavutada romaani mõjuvõimu).

Lugu siis sellest, et nö paradiisist allalangenud tiibadeta olend nõustub aitama üht neidu (või mis see olend olla võikski), et sellelt varastatud hinge tagasi saada. Ta juhatatakse deemonini, kes algselt põhjustas selle “taevast” langemise; deemoni juures vaagub hinge selle järjekordne ohver, ehk meie olendi kunagine võitluskaaslane sealt taevastest kõrgustest. Deemon pakub võimalust, kuidas tagasi “taevasesse linna” saada, kuid peategelane pole enam nii rumal.

Mitte et see lugu olekski nii lihtsalt algosadeks taandatav, aga ei jaksa pikemalt lahti kirjutada. Plusspunktid noir õhkkonna eest; nagu öeldud, midagi sellest meenutab “Perdido tänava jaama” õhustikku.

Varsha Dinesh - The Demon Sage's Daughter (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Esmapilgul tüütu lugu india mütoloogia ainetel, aga kui teksti uuesti lugema hakkasin, muutus see päris hulluks kelmilooks, kus deemoni tütar teeb oma tahtmise saavutamiseks õige karme asju. Lugu läkski õieti käima siis, kui deemoni tütar ja printsess esmakordselt kohtusid ning printsess püüdis teda häbistada ja hirmutada, teadmatult hukates deemoni teenijaid.

Ühesõnaga, müüti teadmata on lugu umbes selline - jumalate ja deemonite vahel käib sõda, ning deemonite jõud seisneb selles, et ühel neist on võime surnuid üles äratada. Jumalatel on vaja see saladus kätte saada ning nad saadavad ühe endi hulgast selle deemoni juurde õppima - mille käigus tuleks ära võluda ka deemoni tütar. Deemon muidugi teab seda ning on tütart instrueerinud juba väiksest peast sellisteks olukordadeks ja jumalate saadik justkui jääbki tulutult püüdma soovitut … aga tütrel on omad tahtmised.

Kokku siis igati pöörane taevaste ja allilmajõudude kokkupõrge, mille suuremaks - või hoopis vähemaks? - nautimiseks oleks vast soovitav müüti teada. Kuid selle teadmisetagi on see päris hea lugemiskogemus. Järjekordne hea leid.

Andrew Dykstal - Quintessence (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Thrillerilaadne lugu kaevandusest, kus talviti peavad kaevurid ise hakkama saama, sest ilmastikuolud on niivõrd rängad, et sellega kohaga puudub ühendus. Lisaks kukub taevast alla nö radioaktiivset sade (mis põhjustabki seda kaevandatavat maagi), mida saab leevendada teatud vereseerumi laadse tootega. Mida manustab meestele kaevandusfirma palgatud nõid. Ühesõnaga, töö ei tohi seisma jääda, või muidu (jajah …).

Loo peategelasel on mure - ta naisevend on just haigestunud selle radiatsioonisade tõttu ning paistab, et on minekul. Esimest talve pidav uus nõid ei taha teda aidata ning peategelane ei näe lõpuks naisevenna päästmiseks muud moodust kui nõia tapmine - et nii saaks nõia varudest rohkem vajalikku seerumit. Tal õnnestubki nõid mõrvata … ja avastab seejärel, et kaevanduse olukord on hoopis hullem kui näha on: nimelt on kogu kaevandus enamvähem surma mõistetud (sest talveks kogutud vereseerum on enamvähem soolvesi). Ja peale mõrva on nõid ikka kohal. Mõrvar ja ta kaaslased püüavad leida viise, kuidas ellu jääda.

Kui loo algus polnud just eriliselt kaasakiskuv, siis teksti edenedes hakkab üha domineerima see thrilleri meeleolu ja no muidugi see kaevanduse klaustrofoobia ja need ekstreemsed ilmaolud. Ja nõiad ja nende saladused. Kokkuvõttes päris lahe lugu.

Roshani Chokshi - Passing Fair and Young (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Päris lahe tõlgendus kuningas Arthuri mütoloogiast, ehk siis lugu sellest, kuidas Elaine sai teada oma kahest võimalikust tulevikuteest - ja nö maailmakuulsuse asemel valis ta iseendaks jäämise. Mis küll tähendab seda, et ta peaks kogema üht armuööd (ehk siis Lancelot peaks ta vägistama) ja olema emaks ühele suurimale kangelasele (niisiis, selle vägistamise tulem Galahad). Ja ta ei saa kunagi ilmatut armastust, sest ta võimalik mees armastaks alati kedagi püüdmatut (Guinevere, eksole).

Ainult et … Elaine ja Lancelot saavad esmakohtumisel päris hästi läbi (kuigi mõlemad ettenähtud saatusele alistunud). Ja nad saavad aastate möödudes veelgi kokku ning kogevad ühiseid rõõme (kuigi jah, Guinevere …). Ja nagu selgub, siis ennustusi saab tegelikult tõlgendada … vähe teisiti kui kanooniliselt kombeks.

Et siis päris lahe ümbertõlgendus ja pealegi ootamatult romantiline - muidu igati pateetiline müüt oleks korraga nagu liha luudele saanud. Tekstis on meeldiv vastuolu sellega, mida tegelastelt eeldatakse (need ennustused!) ja kuidas nemad neid inimlikult lahendavad (jajah, mis on tegelikult inimlik, eksole).

Yukimi Ogawa - Her Garden, the Size of Her Palm (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Järjekordne tekst, mis lendab täiega mööda, erinevalt Valentest lugesin selle ka teist korda läbi ja ikka ei tekitanud mingit äratundmishetke.

Õnnetu saatusega neiu läheb tööbüroosse ja võtab vastu mingi aiahooldamise abilise koha. Sellega lõpeb loo realistlik külg - töökoht osutub olevat miskis paralleelmaailma mullis, aed ei osuta tavapäraseks ja noh, vanem naine ise pole just õieti inimene - kuivõrd ta on mitmepealine ja sisaldab kellamehhanismi. Ja need tööülesanded, mis muuhulgas viivad neiu kokku teise samalaadse olendiga, kes/mis pakub talle koostööd - kuid kas tõesti?

Ma ei tea, kas seda teksti võiks nimetada sürreaalseks, igatahes selline väheste tegelastega üsna kitsas maailmas (kammerlik?) toimuv fantastiline juhtum. Saan igati aru, miks sellised tekstid nö erilised on, aga see tõesti ei tähenda automaatset lugemisnaudingut.

Elizabeth Bear - The Red Mother (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Päris lahe lugu põhjala lohest ja viikingitest. Bear kirjutab enamvähem kõigis SFF laadides; üllatusena avastasin, et olen temalt varemgi lugenud ühe sarnase loheloo “Orm the Beautiful”, mis võiks olla omamoodi järellooks käesolevale tekstile.

Igal juhul, vananev nõidsõdalane rändab pärapõrgusse, et öelda vennale, et see on vabanenud pagendusest - kuhu see on saadetud tapmise pärast, mille siis olevat sooritanud keegi teine, nagu seda on peategelane välja selgitanud (et ta ise on üsna kurikuulus, siis eks see tõde või olla nii ja naa). Venna ja ta naise jäljed viivadki ta sinna kaugele ääremaale, kus närusel maastikul hingitseb talupoegade asundus - mida juhib peategelase kunagine võitluskaaslane, kellega tal pole just kõige soojemad mälestused. Siiski võetakse ta külalisena vastu (mistõttu teda ei tohi tappa) ning talle lubatakse venna kohta teadmist anda.

Nimelt selgub, et vend ja ta naine on surnud (nagu ka teised noored sealt asundusest) ning selle on põhjustanud lohe, kes/mis on end sisse seadnud naabruskonna vulkaanis - ja tema tegutsemise tõttu on see vulkaan ärganud. Kui nõidsõdalane tapaks lohe ja tooks temalt võluainet, siis saaks nii venna, ta naise kui ka teised noored selle võluaine abil surnuist äratada (jajah, samas antoloogias on see Valente lugu).

Nõidsõdalane ei usu lohe olemasolu ja üleüldse, kui ka on, kuidas on võimalik sellisega üleüldse hakkama saada. Igal juhul, ta läheb vulkaani juurde ja tõepoolest, seal ongi lohe - keda pole küll võimalik tappa. Ja lohel on üllatus, miks ta just selle vulkaani juures tegutseb (“miks üldse inimesed sellises näruses kohas tahavad elada”). Kuid ühtlasi on lohel igav ning ta pakub väetile inimesele mõistatuste äraarvamise võistlust.

Nagu öeldud, päris lahe tekst, kus juba peategelane on parajalt nurjatu, aga samas ka sümpaatne. Hakka või rohkem viikingitega fantaasiat lugema. Eks hinnete järgi paistab, et Beari lugemiselamused on laias skaalas, see tekst on kindlasti üks mõnusamaid kogemusi.