Marek Tihhonov - Maailmalõpu päevik (2020)

 

Tegu on vast esimene eestikeelse ulmeraamatuga, mis tõukub eelmise kevade koroonakogemusest - ja tulemuseks on õige sünge visioon järgnevate koroona-aastate elust, selle tipnemine kõigi selgroogsete suremisega … ning mis selle hävingu põhjuseks õieti oli. Kui raamatu esimene pool on nö visioon sellest maailmalõpumaailmast ja sellele eelnenud sündmustest, siis raamatu viimases kolmandikus tuleb sisse õige ulmeline nägemus (millele on muidugi viiteid romaani esimeses pooles, aga siis jälgid ikka enam olustikulisi detaile, sest noh, päevakajaline värk ikkagi).

Niisiis, koroona tuleb ja jääb ja areneb ning kogu inimkond saab sellest küllastatud. Aga mitte ainult, ka nö loomariik leiab ühel hetkel oma (õige kummalise) lõpu. Seejärel tipneb paari nädala pärast kogu inimkonna häving loetud tundide jooksul. Ent on üksikuid ellujäänuid (omaette teema on vähem kui kuus kuud vanad lapsed, kes pole viirusest nakatunud), kes jäävad haiguse lõpp-staadiumist puutumata või kelle lõpp-staadium nö ebaõnnestub (ning neist saavad midagi zombilaadset).

See päevik ongi kirjutatud ühe ellujäänud eestlasest mehe poolt - inimkonna häving ja üksikisiku ellujäämine meile üsna tuttaval Eestimaal (tegevus ulatub Võrumaast Tallinna kaudu Virumaani). Ellujäämine selles lagunevas laibameres pole just lihtne (lisaks siis need ebardid, kes toituvad laipadest ning võivad lihaotsingul olla vägagi agressiivsed - kuni viimaks laibapuudusel ise ära kaovad), kuid mees otsustab elus püsida ning juhtunu tuleviku tarbeks talletada - juhuks, kui peale tema on veel ellujääjaid ja on mingigi võimalus inimkonna jätkumiseks. Selleks hakkab ta siis katse-eksitus meetodil elamist kindlustama (tegemist pole MacGyveriga) ning erinevaid vajalikke esemeid kokku otsima (tehnikast, kuivtoidust ravimiteni - kuna loomi-linde enam pole, siis näiteks lihasöömine on peagi nostalgia - kuniks elu, muidugi), ning peale kolme aasta üksinduses viibimist otsustab hakata teisi ellujäänuid otsima. Mis viib edasi veidrate avastusteni (aga sellest siis romaani viimases kolmandikus).

Kokku moodustub üpris õõvastav romaanimaailm, seda eelkõige hävingule eelnenud ja järgnevate päevadel juhtunu kirjeldamisel (loomade hukk, nakatamata inimesed, ebardid jne). Seal on mitmeid seiku, mida kindlasti ei soovitaks nõrgemanärvilistele. Ja et tegevus toimub Eestimaal, siis … jah. Muidugi, hiljuti on näiteks Armin Kõomägi avaldanud romaani nö viimasest inimesest, aga tolle romaani puhul oli asi lahendatud vähe kergekäelisemalt. Ja muidugi see painav ja ebaselge koroona, mis on siin ja praegu.

Samas romaani nö ulmelisema osa, mis annab seletuse koroonale ja selle põhjustatavale läheb vähe … ulmeliseks (ning kindlasti jõhkram kui näiteks Wyndhami “Trifiidide päev": jajah, sellele spoilerile pole eelnevalt midagi kirjutanud. Või võib siin koguni Cthulhu mütoloogiat aimata? Kõik need kombitsad ja puha). Lahendus … tekitab vähe ebalust, ning kuidas see viimane konflikt korraga lõppes … läks kuidagi deus ex machinaks või kuidas. Ühesõnaga, selle teema puhul oodanuks justkui teravmeelsemat lahendust, mitte nö tavaulmelist värki võõrrassidega.

Igal juhul, see romaan on julge ja painajalik ettevõtmine. See ei ole kerge meelelahutus juba ainuüksi oma vägagi aktuaalse teema poolest, samas vandenõuteoreetikutelegi on siin kummastavat mõtlemisainet. Aga igaühele oma.

ulmekirjanduse baas

triinu raamatublogi

laura raamatublogi

Marek Simpson – Tuhat aastat enne tähesõite (Vereta jaht, 2001)

Ülemlaul armastusele kui inimkonnale omasest eripärast. On siis nii, et korraga on Maal salapärane portaal, mille kaudu saab lõpuks ühendust tulnukatega. Kõik on hea, sest tulnukad on pakkunud mitmeid lahendusi, mis on nüüd muutnud maalaste eluolu hulga paremaks jms. Kuni tulnukad tulevad välja uue ja seninägematu pakkumisega – võimaldame teil asuda tõelisi tähesõite sooritama, aga selleks tuleb teil eraldada endast armastus, mis segab kosmoses rändamist. Ja armastuse saab eraldada meditsiiniliste vahenditega, see pole tulnukatele mingikski probleemiks (neil endilgi on vist kunagi see välja opereeritud). Kui aga armastus alles jätta, on tõelised tähesõidud inimkonnale võimalikud alles tuhande aasta pärast. Valik on teie (ning kajastub loo pealkirjas). Otsuse võttis vastu saadik, kes sai ainuisikuliselt tulnukatega suhelda.

Kordamisküsimused:

Kuidas käituksid Sina?

Millise otsuse võiks teha peategelane sotsrealistlikus vaimus?

Kas Sun Ra'l on õigus, öeldes “space is the place”?

ulmekirjanduse baas

Marek Simpson – Igori surm (Mardus 4/2000)

Simpsoni jutt on taaskord seotud jumala ja surma ja eksistentsiga, ning mingil moel need jutud nagu suurt ei huvita. Heidikuks mandunud Igor pekstakse ja pussitatakse tänaval surnuks ja teel taevariiki kaalutakse, kas ta kerge on. Igori hing avastab vapustusega, et jumala kehastuseks on rahaautomaat. Õudne-õudne. Hale ja kurb on see jutuke, maailmas ja taevariigis valitseb ebaõiglus, rikkad tõllas ja lollid võllas. Selline tekst on vast tõepoolest oma aja toode, või noh, nooruslik sügavamõtteline uidang.

Iseenesest on huvitav, kuhu kümne aasta jooksul on kadunud terve plejaad kirjutajaid, kes Marduses tekste avaldasid – kirjanduspilt on kohe nagu vaesem, trashi ja campi napib.

ulmekirjanduse baas

Marek Simpson – Kuidas kirikuõpetaja Madis taevasse ei saanud (Vaade pimedusse, 2003)

Idülliline lugu sellest, kuidas kirikuõpetaja juurde ilmub saatan ja pakub pahatahtlikku tehingut – kas sinu tütre või kellegi tundmatu inimese hing lahkub maailmast (sest jumal heitis täringut selle peale, ent lõplik otsus pole veel langenud ja must isand saab sobivalt surkida). Madis ehmub, palub, vannub, ähvardab – aga saatan, närune hing, irvitab, irvitab, tema on inimese nõrkuses kindel. Lõpuks vastab kirikuõpetaja harrastele palvetele jumal, kes soovitab mehel ikka jumalasse uskuda. Ja läheb nii nagu läheb. Kirikuõpetaja maailm saab põrmustatud, kurat saab oma.

“Madis tundis Kuradi kohe ära, kuigi polnud põrguvürsti kunagi varem oma ihusilmaga näinud. Kirikuõpetaja alati kõigile hingehädalistele avatud töökambrikese külalistel polnud lihtsalt reeglina peas kahte kõverat sarve ja nad ei demonstreerinud hooletult lauale tõstetud kabjapaari ning millegipärast amoraalset muljet jätvat lihaselist saba, mis lõdvalt maha rippus.” (lk 81)

ulmekirjanduse baas