Filmi kunagi näinud aga ei mäleta pea midagi. Rohelust ehk. (Lugedes meenus see silla juures ulpimine.) Et keegi halvasti käitunud inimene on raamatust vist järelsõna välja käristanud, tekkis lugemise ajal ja lõppedes väike hingeline segadus – millega siin tegemist on? Totravõitu vanamoodsa romaaniga? Sõjakirjanduse paroodia? Prantslasest autori iroonitsemine inglaslikkuse üle? Või tuleb lihtsalt tajuda selle silla ehitamisega kaasnevat olukorra absurdsust, lõuad pidada ja edasi teenida? Ei tea, igatahes mitmed kohad panid muigama (kahjuks-õnneks mitte nii väärdunud koomika kui
Spinradil) ja nagu irooniaandur andis aegajalt vilet. Viis, kuidas inglased omavahel suhtlevad ja ümbritsevat tõlgendavad, on nii veidralt siiras või naiivne, et see ei saa lihtsalt tõsiseltvõetavalt mõjuda (no näiteks arutelud Joyce'i sobivusest diversantide hulka jne). Või no anglisaksi vere ülimus (nt lk 66) ja muidu raamatut läbiv lõbus rassism asiaatide suhtes.
“
Ka Saito laskis end mõjustada selle igapäevase ime maagiast. Hoolimata pingutustest, suutis ta vaid osaliselt varjata oma hämmastust ja imetlust. Tema üllatus oli loomulik. Nagu kolonel Nicholson väga õigesti väljendas, polnud ta õhtumaa tsivilisatsiooni peent mehhanismi päriselt omaks võtnud ega hoopiski mitte analüüsinud ega võinud seepärast teada, kuivõrd kord, organisatsioon, mõtisklemine arvude juures, sümboolne kujutamine paberil ja inimtegevuse osav koordineerimine soodustavad ja lõppkokkuvõttes kiirendavad ehituse käiku. Niisuguse vaimse tegevuse mõte ja kasulikkus jäävad algelistele rahvastele alati võõraks.” (lk 68)
Aga jah siis, raamat sellest, kuidas II maailmasõja ajal inglastest sõjavangid hakkavad ehitama jaapanlastele raudteesilda. Kolonel Nicholsonil muidugi õige lähenemine – ordnung peab igas olukorras sõdurite üle säilima, nii lõpuks ehitataksegi igati priima sild, mille kaudu jaapanlased peaks vurama Indiat vallutama. Samal ajal tahavad teised inglased ehk diversandid selle silla õhku lasta. Aga läheb pisut teisiti. Sest nagu kõlab vana sõjatõde, ükski operatsioon ei kulge plaanitult. Omamoodi mõnus raamat, väikestviisi suguluses nii Maileri “Alasti ja surnud” ja Hemingway “Kellele lüüakse hingekella” teostega (aga
Benioffiga mitte).
“
Kolonel Nicholson lubas endale niisugust tõe väänamist, kuigi see vaevas tema südametunnistust. Ta ei saanud jätta kasutamata ühtki abinõu, mis aitas kaasa silla valmimisele – see sild kehastas võitmatut vaimu, kes ei tunnista end kunagi lööduks, kes leiab endas alati jõudu, et tõestada tegudega oma haavamatut väärikust; sild, millel puudus veel kõigest mõnikümmend jalga, et ulatuda pideva joonena üle Kwai jõe oru.” (lk 91)
