Asta Kass – Kloun Korgitsa kodune elu (1979)

Lugusid klounist, kes ei tee suurt vahet töö- ja eraelul, ka kodus ja tänaval tuleb olla eriline, töö on puhkus, puhkus on töö. Muidugi, see teeb argipäeva üsna keeruliseks – aga et Korgits on poissmees, saab ta endale lubada kõiksugu ekstsentrilisust (ja eks kaaskodanikud ka tolereerivad sellist... klouni). Kui raamatule tõsimeelselt läheneda, jääb Korgitsast õige tobe tühikargaja mulje, pigem kuuluks ta Huysmansi dekadentlikku maailma. Kuid eks Kass ongi soovinud luua sellist eripärast nurgakest, mis justkui võiks eksisteerida meie reaalsuse äärealadel – kui seda vaid tähele panna. Maailm pole vaid korrastatud hallus, see tuleb värvilisemaks mõelda. Sest, noh, ei saa vaid rutiinis elada ja seda kummardada. Aga eks see sõltub vaatenurgast.

Raamat pole niivõrd tore kui „Pahupidi puhkus“, sest on abstraktsem ja nõuab enam kaasa mõtlemist – ma ei saa senini aru, kuidas saada herneste istutamisega korrutustabel selgeks või mis lõbu pakub kõigi koduste asjade üleskirjutamine. Aga ega ma polegi raamatu sihtgrupiks ja kui oleksin seda lugenud õigel ajal, küllap oleks siis arvamus teistsugune.

Asta Kass – Pahupidi puhkus (1983)

Raamat on teadagi heaks õppevahendiks neile, kes sooviksid näiteks sel suvel korraldada sõimeealistele juntsudele suvelaagrit. See pole üleüldse keeruline ega kontimurdev väljakutse, on vaja aiaga talumaja (soovitavalt võiks õues paikneda lahtine kaev ja kõiksugu võsastikku), mõned tühjad kartulikotid, mida heinaga täita (mille peal saaks siis magada), mõned kotid kuivainetega ja ehk veel midagi, millega paariaastaseid lapsi tegevuses hoida (õlivärvid, kõplad, savi jne jne – et lapsed päeva niisama ei raiskaks ja vajadusel pererahvale abiks oleks). Muidugi oleks suvelaagri komplekti samuti vaja entusiastlikke vanaprouasid, kes silmade põledes oleks valmis lapsi kantseldama ning neile uusi elamusi pakkuma. Lihtne ärimudel, jõukohane kõigile. Milleks lammutada tühje kolhoosilautasid, kui seal võiks suviti kasvõi lapsi karjatada?

Tekst ise muidugi pole vaid sõimelaagri pidamisest. Lugu siis sellest, kuidas vanemad saadavad suveks 13-aastased kaksikud koos koerakesega jalust ära maa-vanaema juurde (sest vaja puhkuse ajal korterit remontida, ehk nagu isa mornilt nendib, vaja ühendada meeldiv kasulikuga). Seal ootavad neid kits, kass ja juurviljaaed. No ja mõne aja pärast saabub sinna vanaema ämm (ehk vanavanaema), kes on üpris ebakonventsionaalne 75-aastane proua; teda hüütakse Roosimemmeks. Ja Roosimemm, tema on selline pensionil Pipi või siis muinasajast pärit trikster – tal on vaja lakkamatult tegutseda, näiteks minia elamist ümber teha! Või muretseda miniale kadunud poja asemele uus mees! Tuunida majapidamist! Mullata kartulivagusid! Ja lõpuks... see sõimerühm... Tegelaste vahel tekivad kergesti tülid ja vanaema kodu saab päris koleda põntsu. Kuid... nalja saab, ja naer, see on hingele kasulik!

Nojah, tegemist on toreda lasteraamatuga, millest vist nüüdisaja lapsed suurt ei mõista või mis paneks noored emad juukseid katkuma. Aga noh, selline see meeltülendav anarhia on. Saab ka maiku sellest, mis oli see, mida peeti kolhoosiks ja kuidas selle kõrval individuaalset majapidamist peeti (ehk kergelt sellest, kuidas riigi tagant natuke näpistada). Huvitaval kombel on autor valinud nelja peategelase hulgast loo jutustajaks ainsa meestegelase.

“Võisime omavahel segamatult rääkida ja nii murelikult, nagu meil parajasti tuju oli. Roosimemm ei kannatanud murelikku meelt, tema nähes pidime alati rõõmsad olema. Aga praegu ei olnud Roosimemme kodus.” (lk 31)

postimees