Toomas Jürgens - Missioon (Vikerkaar 1-2, 2023)

 

On lühijutte, mis esitavadki vaid ühte ideed ja muud elamust sa neist ei leia. Kui Kõomägi ja Kolki tekstid vähemalt äratasid lugemise ajal ja järgselt natuke fantaasiat, et kogetule omalt poolt midagi juurde lisada, siis käesolev tekst ongi vaid puhtalt ja kitsalt päevapoliitiline.

Teeneline postiljon on vedanud aastakümneid inimestele erinevaid ajalehti, kirju ja postkaarte; tema käikusid postkastide juurde lausa oodati. Aga ajad muutuvad ning postkaartide ja kirjade asemel tuleb nüüd kastidesse panna kõiksugu reklaame, mis kedagi ei huvita. Ainult et … iga nelja aasta järel on jälle midagi põnevamat - siis saab panna valimisreklaame!

Kuid peale valimisi kaovad avalikkusest need naeratavad näod ja sisukad lubadused ning elu läheb jälle vanamoodi edasi, poliitikud on uuesti hallid ning parema tuleviku asemel on see tavapärane sahkerdamine. Enne järjekordseid valimisi postiljon mõtleb ja mõtleb ja korraga taipab, miks näopiltidega valimisreklaamide meeletu produtseerimine on vale lähenemine … ja koos usaldusväärsemate töökaaslastega otsustavad parandada valimiste kvaliteeti.

Nojah, tekst on vist õigupoolest satiir. Lugemine just tükki küljest ei võta ega midagi juurde anna. Kõik need Vikerkaare kolm proosapala on sellised … no kuidagi üheplaanilised. Eks see mõte elu paremaks muutmisest on kena (sellest siis kõrgem hinne), aga et … nii lihtsalt esitatud.

Dubravka Ugrešić „Romaanijõe forsseerimine“. SA Kultuurileht (2021), tlk Madis Vainomaa

Ugrešić on (järelsõna ja kaaneteksti andmeil) üks tuntuimaid horvaadi kirjanikke, kelle romaane ja esseid on tõlgitud kolmekümnesse keelde, kelle raamatu järgi vändatud film kuulub kodumaise filmiklassika kuldvaramusse, ja kes on lisaks  saanud veel riburada preemiaid nii kodu- kui välismaal. Lisaks muidugi on tema terav sulg ja kriitikameel tinginud pealesunnitud eksiili Hollandis (käesolev teos on esmaavaldatud enne seda ja enne 90ndate verist konflikti sealkandis). Pagemise vajalikkus muidugi iseloomustab alati kindlamalt poliitilist režiimi, mille eest pageti, kui pagejat kui indiviidi, ja nõnda võib lisaks kõikvõimalikule sõnavabaduse, demokraatia jt teemadele kahtlustada Horvaatia (vähemalt toonaseid) võime väga viletsas huumorisoones. Noh, ma muidugi ei arva, et autori esseed ja arvamusartiklid kõik tingimata humoorikas võtmes kirjutatud on, aga … see selleks.

„Romaanijõe forsseerimise“ haarasin raamatukogust muidugi puhtalt pealkirja pärast, kaanetekste ja järelsõnu lugesin hiljem. Ja alguses isegi kõhklesin, kas loengi läbi – nimelt ei ole kirjanike omavahelisest sehkendamisest kirjutavad kirjandusteosed teema poolest just mu lemmikute seas. Aga siis hakkas vaikselt minema, sest Ugrešići tekst on vaieldamatult meisterlik päris mitmel tasandil (kindlasti muidugi ka kummardus tõlkijale).

Esiteks on see nauditavalt hõlbus, ladus ja vaimukas – kui aus olla, siis vaimukuselt ja sündmustiku tiheduselt meenutas see natuke isegi (Eesti lugeja jaoks) legendaarset Jenö Reitjö „Karantiini Grand Hotelis“, siiski ei maksa nüüd puhtalt situatsioonikoomika ootuses peale lennata, sest „Romaanijõe forsseerimisel“ on ju muid asju ajada, vaimukus ja sündmustiku läbikomponeeritus pole eesmärgid omaette.

Teiseks on tegemist satiiriga (kuigi ma tegelt pole tingimata suur satiirifänn), mis kõikvõimalike konkreetsemate vihjete ja seoste poolest (no õrna aimugi ei ole kui palju ja kui otseselt pärisinimestele vihjatakse, aga järelsõnast, mis räägib plüüsluuletaja jt edasisest käekäigust kodumaal tekib nagu mulje, et võib-olla päris ohtralt) on ilmselgelt osavalt üldistusjõuliseks balansseeritud – kuigi see ei ole ju päriselt nõukogudeliidulik ja meile tuttavlik keskkond, siis on siin nii paljut, mida ära tunda, ikkagi Ida-Euroopa, ikkagi kaheksakümnendad, olgu see siis kirjanduse viimine töölisteni ja vorstivitsutamine või (vabast) Zagrebist kaasaostetavate angooralõngakerade ja nädalapäevapüksikute (ehk nätsu ja värvilise traadi) teema, rääkimata ühesuunalise läändekargamishüppe perspektiivist või tsensuuri küsimusest Tšehhoslovakkia kirjaniku näitel, kuna tegemist on ikkagi looga rahvusvahelisest kirjanduskonverentsist.

Kolmandaks, see viimistletus – lisaks sündmustiku ja satiirihuumori läbikomponeeritusele on väga nauditav ka peatükkide (või siis konverentsipäevade) alapunktide omamoodi lühiloolik terviklikus, kuna enamasti on lõpulause omalaadne puänt, mis hõlmab mõnd eelnevalt mõtestatud elementi.

Neljandaks näiteks järelsõnad ja alguses ning lõpus paiknevad lühikesed sissekanded…

Tsitaate võiks välja noppima jäädagi ja terve lugemise aja valmistas mulle eraldiseisvat rõõmu fakt, et loen serbohorvaadi keeles kirjutatud kirjandust, sest ma ei tea miks, aga erinevatest allikatest on jäänud kõrvu parool „räme serbohorvaadikeelne sõim“ nõnda, et sõna serbohorvaadi keel mul automaatselt selle ütlemisega seostub ja nõnda on kohe nauditav, et oma vaikeseostes väike värskenduskuur korraldada ja tõdeda, et serbohorvaadi keeles kirjutatakse ka head kirjandust. Võinoh, kirjutati, sest sellist asja nagu serbohorvaadi keel ju nagu enam ei ole või vähemalt asjaosaliste (riikide) jaoks on selge vahe sees, et on Horvaatia, Serbia, Bosnia ja Hertsegoviina, Montenegro ja vastavad keeled … või kuidagi nii. Lisaks rämedale sõimule on muidugi ka see jube sõda üheksakümnendatel, kusagil seal kandis, rohkem muidugi Bosnia ja Serbia kandis, sest Horvaatia on ju ometi see koht, kus tänapäeval käiakse suusatamas ja muidu puhkamas. Niipalju siis stereotüüpidest, mida käesolev vaade kaheksakümnendate alguse Zagrebisse väheke reaalse sisuga täiendas.

Ah, jaa – Viiendaks! Unustasin peaaegu ära, et lugejale on siin lisaks kõigele ka niisama mõnusaid kirjandusega seotud maiuspalu, sest kuigi elemendid on loomulikult põimitud ka laiema loo teenistusse, siis ei kaota nad ikkagi võlu elementidena, kuna nad on ju meisterlikult kirja pandud. Nõnda siis võib näiteks kogu Flauberti teemaline bankett-sööming olla suuremas plaanis kahtlane värk, sest selle korraldanud tegelaskuju on ometi täielik tõsikirjanduse sabotöör ja kirjanduse tootestamise, kommertsialiseerimise, intellektuaalse devalveerimise käsilane (lehva-lehva kättejõudnud tänapäev ;) ), aga kogu idee romaanieinete temaatilisest pidusöömingust on lihtsalt vaimustav ja usun, et igal „Madame Bovary“ austajal võtab tolle banketi kirjeldus põlved nõrgaks (isegi kui ma ise ei mäleta sedagi, kas ma ikka olen seda raamatut lugenud kunagi või äkki polegi? Tegelikult tuleks kuuenda punktina välja tuua autori suuremeelsus väheminformeeritud lugeja suhtes, ja öeldakse ju, et üks targa inimese tunnus on see, et ükskõik kui peen ja keeruline vestlus ka ei oleks, ei pea sina (loe: allakirjutanu) end selle käigus kordagi lollina tundma, kuna tark inimene oskab asju nii informatsiooni kui sõnavara osas lahkelt sõnastada).

Kui ma kirjutaks seda romaani täna, siis tuleks see teistsugune. Igatahes vähem reibas. Sellegipoolest kuulutan nii tollele taani kriitikule kui ka kõigile neile, kes elust enesest sündivaid raamatuid eelistavad, et üheskoos sõja reaalsusega eksisteerib ka paralleelne tegelikkus, millest pole kadunud ka lõbusamad noodid. (lk 198)

„/../ miks ei võiks me ette kujutada ka kirjanduslikku kontrolli? Totaalset kirjanduslikku kontrolli? Kuidas muidu õnnestuks meil kogu see üüratu vaimne vara mingisse arvutisüsteemi üle viia, kui me õigeaegselt informatsiooni ja selle kontrollimise eest hoolt ei kanna?“

„Ma ei mõista, kuidas te saate midagi ettearvamatut kontrollile allutada?! Me räägime siin loomingulisusest, intelligentsusest ja ka geniaalsusest, aga mitte mingitest kuivadest andmeühikutest,“ küsis Prša.

„Ma möönan, et see on keeruline, aga mõned nii-öelda asjaolud on meie kasuks. Kas või juba meie praegune ajastu, mis on õnneks Salieri, mitte Mozarti ajastu, ja sellisel ajastul, nagu ka paljudel varasematel, on kirjandus rajatud tootmisele, tootmist aga saab ju põhimõtteliselt kontrollida. Romantismi ideed alluvad vahest kõige raskemini tootmisel põhinevale kirjanduskontseptsioonile ja need taaselustasid müüdi geniaalsusest, originaalsusest, ainulaadsusest, kirjandusloome kordumatusest ja muudest sarnastest tobedustest. Sellised ideed aga tekitavad segadust ja saboteerivad kohe vägagi totaalse kirjanduskontrolli kontseptsiooni. /…/“ (lk 162)

„Kahju, et ta Petroniuse-teemalist pidusööki ei korraldanud,“ ütles Benuss homaari sõrga imedes ja limpsides. „Siis sureks me söögi kätte,“ lisas ta raskelt hingates.

„No ta ei saanud ju, /…/“ täheldas Mraz sõrga murdes. „Kuigi, teil on õigus… Vanasti söödi kirjanduses palju paremini…“

„Vanasti oli kirjandus üldse parem! Söödi, joodi, armastati ja vihati, korraldati vandenõusid ja tapeti, sünniti ja surdi!“ ütles Silvio Benussi resoluutselt, laksas pahaselt homaari sõraga vastu lauaäärt ning oleks äärepealt selle sisuga pritsinud üht ebaterve jumega noormeest. (lk 148)

/…/ ta täheldas, et piisas vaid mõnel tema kolleegidest teda tahtlikult või juhuslikult solvata, kui ta mõttes juba nekroloogi asus kirjutama. Nimi, perekonnanimi ja nii edasi… Nekroloogidega peletas ta endast viha. Aga kust küll kogu see vihkamine tuli, polnud tal aimugi. /…/

Kirjanike liidus oli umbkaudu kolmsada ametlikku liiget, Pršal oli valmis juba oma sada viiskümmend nekroloogi. Ja nii juhtuski, et kui keegi kolleegidest ka päriselt parematele jahimaadele lahkus, oli Pršal nekroloog kohe varnast võtta. Ajapikku harjusidki ajalehed helistama just talle, keegi ei pidanud seda imelikuks, vastupidi, pigem nähti selles lähedastest hoolimist. (lk 114)

Sel päeval käisid Harta 77 tõttu massiarreteerimised. Tema ukse taga aga ei prõmminud keegi, tema toimik oli puhas kui prillikivi. Kummal oli õigus: kas Zdenkal oma suurepärase ellujäämisvaistuga või temal oma pideva ja alatu enesepõletamissooviga? Zdenka tegi temast inimese, nelja lapse eeskujuliku isa, ja Jan vihkas teda selle pärast. See on täiuslik kuritegu. Keegi ei saa iial midagi teada, keegi ei suuda midagi tõendada. (lk 99)

Mina, näiteks, ei saa kirjutada nagu vana hea Kurt Vonnegut: „Ma olen vaid vana persevest Cape Code’ist oma mälestustega, kes suitsetab Pall Malli sigarette“. Saad aru?! Kui ma kirjutaks „Ma olen vaid üks sitapea Viroviticast, kes suitsetab Dravat“, siis naeraks kõik mu välja,“ ütles Pipo ja rehmas käega, justkui peletaks kärbest eemale. Ilmselt peletas ta alateadlikult hoopiski Viroviticat, mis talle asja ees, teist taga igasse näitesse kippus. (lk 79)

30. Septembri alguses sain postkaardi Belgradi kirjanikust sõbralt Culelt. „Armas Dule, forsseerin siin oma romaanijõge“, oli postkaardil kirjas. Vastasin lüüriliselt: „Armas Cule, ka minul pole kerge. Kübar on tegelaskujusid täis, aga mul pole õrna aimugi, mida peab tegema see tegelaskuju, keda parasjagu peos hoian.“ Vastus saabus kiiresti telegrammiga. „Las teeb keppi. Punkt. See on kõige ilusam. Punkt. Nagu elus, nii ka proosas. Punkt.“ (lk 11)

Sirbis on analüüsitud ka. 

Marcin Świetlicki “Kaksteist”. Hendrik Lindepuu Kirjastus (2009)

Tegemist on 2006. aasta Poola parima krimiromaaniga, aga samas on tegemist väga omapäraselt nihestatud krimiga. Õde ütles, nähes, et selle raamatuga alustan, umbes midagi sellist (või siis midagi hoopis midagi teistsugust): Ja kui sa seitsmeteistkümnendaks leheküljeks mõtleb, et kas edaspidi juuakse vähem, siis ei, ning olles alles päris alguses, kergitasin küll pisut imestunult kulmu, aga seitsmeteistkümnendaks leheküljeks olin täielikult aru saanud, kuidas säherdune küsimus tekkida võiks ning viimaseks leheküljeks lõplikult ja põhjalikult veendunud ka tolle kommentaari asjakohasuses.

Ühest küljest on “Kaksteist” vägagi klassikaline – on peakangelasest meister, kelle poole pöördub üks tütarlaps palvega uurida, miks ta aina näeb ja kohtab viirastuslikku sarimõrvarit, kes ju ometi ammuilma hukati ning ridamisi hakkab juhtuma igasuguseid kummalisi asju – küll peksmisi ja äraröövimisi ja väljapressimisi, küll leitakse ridamisi laipu. Ent meie peakangelane, salapärane meister on läinud “paiste, paksuks ja halliks” ning tegeleb valdavalt kas hommikuse viina, brändi või viskiga, lõunase viina, brändi või viskiga või õhtuse viina, brändi või viskiga või öise viina, brändi või viskiga või … no saite aru küll.

Vähehaaval ilmneb ka, et mis meister too meister siis õieti on ja milles seisneb tema kuulsus ja miks on tal kapi otsas karbis õlise lapi sees üks raske ja ohtlik ese ja mis tema kvalifikatsioon mõrvamüsteeriumide lahendajana siis on ja kas siis koer jäigi kadunuks ja kas müsteerium laheneb ja ette võib juba ära öelda, et too naine, kes raamatu alguses lahkub, läheb ja jääbki.

Taustal trallib üksjagu karikatuurset ühiskonda – kui klassikaliselt võiks tumedate jõududena ringi liikuda maffiabossid või ärihaid, siis siin raamatus sagivad ringi kahtlased teleajakirjanikud oma musklimeestest käsilaste ning korruptiivsete hoobade liigutajaina ning kättesaamatu ja tabamatu performance'i kunstnik Patrycja Twardowska, kelle ootamatu kadumine ning linna ilmuvad salapärased reklaamtahvlid tekitasid suisa küberpunkiliku vaibi (kuigi tegelikult ei ole mingit küberit kuskil, isegi mobiiltelefone on väga vähe, arvutitest rääkimata, ja no meistril pole kellagi).

Veel ei saa mainimata jätta lõpuni ja põhjalikult ja üdini Krakowit, mille tänavaid, kortereid ja lokaale mööda selle romaani üdi ja roe ja veri tegevustiku rütmis siia-sinna loksuvad. On Wawel, ehk siis kuningaloss, on Planty park, on Väike Turg, on Visla, on Krakowi Püha Neitsi Maarja kiriku tornist igal täistunnil trompetist mängitav meloodia ehk Heijnaal, tuntud ka kui Krakowi hümn (tänud tõlkijale selle info eest), on juudi kultuuri festival ja pelmeenifestival ja turistide hordid, on nunnad ja lein paavsti surma puhul. Usun, et kellele Krakow hästi tuttav, sellel on veel eraldi elevust.

Kõige olulisem on ehk aga see, kuidas kõik see lugu on kirja pandud läbi tolle omamoodi antidetektiivist minategelase klaasipõhja. Sealjuures kahtlemata veel omamoodi vaimukalt ja kriitiliselt, leidub ka absurdi ning palju on leidlikke üleminekuid ja üldse läbivalt hetki, kus korraks ei saa lugeja millestki aru, sest jälle ta lõi inertsist silla kahe lõigu vahele, mis nagu selgub, on hoopis eraldi sündmustikuliinidest. Tsiteerimisväärset võiks siit jällegi leida iga lehe pealt, aga eks võtkem siis see kena idülliline lõik kusagilt keskpaigast, mis võibolla tekitab ka siinmail mingit äratundmist, rääkimata sellest, et tegelikult on tolles vabas kulgemises ka midagi kadestusväärset, hoolimata sellest, et helget siin raamatus ju praktiliselt polegi, kui vähegi realistlikku perspektiivi harrastada.

Mango pani lehe kõrvale, tellis endale topeltkohvi, silmitses üle Peaturu minevaid neidusid. Mango Głowacki ei kiirustanud kuhugi. Ta ei armastanud kedagi sel esmaspäeval.

Ilus ja kasutu esmaspäev. Valesti mängitud hejnaal. Viimasel ajal on pasunapuhujad alla käinud. Varsti hejnaal muutub nii, et pole üldse enam hejnaal. Nii tundub. Ta võttis uuesti lehe kätte.

Aga ajalehes kirjutati sellest skulptor Mitoraj murest, et tema skulptuur ei ole veel kuhugi Krakowisse üles pandud. Sest tollal oli tõesti olemas selline kohutav skulptor Mitoraj.

Vaat see košmaarne skulptor Mitoraj, väga populaarne uusrikastest diletantide hulgas, kinkis Krakowi linnale ühe oma grandioossetest kitšilikest skulptuuridest.

Ta ei müünud, ta kinkis. Ja linn võttis vastu, aga ei pannud püsti. No siis Mitoraj kaebas tollasele kultuuriministrile, et linn ei pane seda südamest tulnud kingitust püsti, aga peaks panema.

Tollane kultuuriminister kurjustas siis linnavõimudega: miks te püsti ei pane? Ja linnavõimud lubasid ministrile, et panevad püsti. Tekstist võis välja lugeda, et võib-olla isegi Väikesele Turule.

“Kus nüüd meister rõõmustab!” purskas Mango naerma. Vaene Väike Turg. Kunagi kaubeldi seal lihaga, hiljem sõitis seal tramm, pärast tehti sinna parkimisplants. Ja nüüd pannakse see jubedus püsti.

Varssavlasest kultuuriminister ajas jonni ja otsustas Krakowi koledaks teha. Paari kuu pärast on kultuuriministril hoopis teine nimi ja ta ei kanna mingit vastutust oma eelkäija tegude eest.

“Nii lõpeb see alati,” mõtles Mango Głowacki. Nad on suutelised kõik koledaks tegema. Need ministrid, kelle nimesid varsti enam keegi ei mäleta, need Mitorajd.

Ja pärast jääbki koledus. Keset kõike ilusat. Juba õnnestus neil Maarja Magdaleena väljak ühe mälestussambaga koledaks teha, nüüd asuvad Väikese Turu kallale. Nii on kõigega. Kogu eluga.

Nii mõtles Mango oma koledaksläinud elust. Meistrit ei tulnud ikka veel. Meister mõtles ka oma koledaksläinud elust, olles parajasti Planty pargis Kunstipalee juures.

Lähedal olev juugendstiilis väärikas ehitis, mille üks külg oli kaunistatud neetud kunstniku teed kujutavate bareljeefidega, tekitas ka meistril rea süngevõitu mõtisklusi.

Meister läks kokkulepitud koha poole, aga ta ei läinud otseteed. Nad ei leppinud midagi konkreetset kokku. Mango ütles – ma ostan endale hommikul ajalehe, istun Visaviis ja ootan sind.

Inimesed nõuavad konkreetsust, kellaaja määratlemist, aga meister ei olnud väiklane. Lihtsalt tuli hommikul kodust välja ja imestas ikka veel kuskil peidus oleva Twardowska piltide hulka ja määra.

Ja pärast muudkui läks Mango Głowacki poole. Aga see, et läks pikemat teed pidi, ei muutnud tõsiasja, et läks. Nähtavasti oli nii vaja.

Paleest möödunult keeras meister Püha Tooma tänavale. Ja päike tuli välja! Palee teise külje fassaadil, Szczepański väljaku poolel, olid bareljeefid, mis kujutasid õnneliku kunstniku teed.

Ka meistri meel läks rõõmsamaks. Ühtäkki valdasid teda rahulikud tunded. Ta möödus julgeoleku ammusest residentsist ja vaatas sisse Suitsu, et kontrollida, ega Mango pole plaane muutnud ja ei istu seal.

Aga ei istunud. Istus sinna siis meister. Üksi, nagu peab, terrassile, väga lähedal kiriku sissepääsule, kus talle jaanuaris tundus, et näeb kuritegu. Aga ta ei jäänud sellega oma pead eriti vaevama.

“Kohe lähen Visaviisse,” mõtles meister. “Kohe lähen sinna, aga ehk on Mango juba kannatamatu ja tuleb siiapoole. Sest kuhu mujale tal minna?” Tänaval ruttasid inimesed tööle või panka.

Ja Tygodnik Powszechny toimetuses oli koosolek. Ja pan Adam Zagajewski kirjutas esseed. Ja skulptor Mitoraj tegi skulptuuri. Ja arst ravis ja sanitar talitas.

Meister istus päikese käes. Ja imes hommikust viina jää ja sidruniga. Ja silmitses hommikust tütarlast, kes istus suuremas seltskonnas kohe kõrval. Ja süda – kui see ikka oli süda – värahtas. (lk 95-97)

Kaanepildil on tegelikult kahvatu varjuna ka seesama kirik, mis on iseenesest päris kena kujunduslahendus pealtnäha minimalistlikule kaanele.

Patrik OuřednÍk – Europeana. Kahekümnenda sajandi lühiajalugu (2018)

Huvitav kollaaž 20. sajandi läänemaailma käigust, mis muidugi nõuaks võrdluseks sarnast kirjavara eelnevate sajandite kohta (Egon Friedell?) … sest noh, autori kerglasest toonist ja vastuolusid genereerivast käsitlusest hoolimata avaneb õige ängistav lugu lähiajaloo käigust ja ideestikust. Algul on harjumatu, et tekst pole esitatud kronoloogiliselt, aga samas selline palavikuline visklemine loob huvitavaid paralleele. Tegemist on 2001. aastal avaldatud teosega, mis avab ühtlasi kenasti ja süngelt sissejuhatuse  21. sajandisse.

Tegu on siis Euroopa ja Põhja-Ameerika mentaliteedi uurimisega (nö europiidset Austraaliat pole vist mainitudki; armeenlaste ja juutide genotsiidi tõttu on orbiidil Türgi ja Iisrael) – eks olekski raske oodata kogu maailma kokkusegamist ja hoiab europotsentrismiga lugeja meelemõistust tervena. Kuigi tegemist on tšehhi autoriga, pole see tekstis kuidagi esil, no võibolla on ehk õhkõrnalt rohkem kaalu Kesk-Euroopa oludele (samas saab Balkan õige vähe tähelepanu). Igal juhul, pole siin kiidulaulu ei liberaaldemokraatlikele, autoritaarsetele või totalitaarsetele mõttevooludele – mitte et ajalugu oleks külmasõjalik staatiline vastasseis, pigem meenutab see orjanduslike ühiskondade toimimismudeleid, on see siis peidetud ideoloogiate või tarbimise värvidesse (mitte et ma oskaks seda mõtet kuidagi põhjalikumalt selgitada).

Võib ette kujutada, kuidas autori kergelt nihilistlik või irooniline käsitlusviis võib mõnegi moodsa või vanamoodsa mõtteviisi kummardaja harja punaseks ajada, kuid tegu on pigem mõtteeksperimendiga kui kanoonilisust taotleva kirjatööga. Ehk nagu Bardo Pond sedastab: „This Time (So Fucked)“. (Teemast välja: „Flux“.)

„Ja paljude uurimuste järgi oli sajandi olulisim sündmus antibeebipillide leiutamine, sest see lubas naistel ühtida siis, kui nad soovisid, kartmata rasedaks jäämist, ja see lubas neil saavutada seksuaalset sõltumatust ja seeläbi ka majanduslikku sõltumatust, sest nad said edukamalt kandideerida igasugustele tähtsatele ametikohtadele, ja nad ei minestanud enam, kui nägid hiirt, sest nad lakkasid järk-järgult allumast meeste naiste kohta loodud stereotüüpidele. Sotsioloogid ütlesid, et traditsiooniline naisemudel on Lääne ühiskonnas pöördumatult kadunud, sest naised, kes olid aastasadu allutatud looduslikule elukorraldusele, astusid antibeebipillide abil lepingulisse elukorraldusse. Ja naiste emantsipatsioon on tegelikult pealesunnitud vabaduse paradoks, sest naistel on üha rohkem vastutusalasid ja kohustusi, ja ka seda, mida varem tajuti suure sotsiaalse saavutusena ja naiste privileegina, nagu öiste vahetuste keeldu ja emapuhkust jmt., tajuvad naised tänapäeval omamoodi rõhumisena.“ (lk 12)

„Ja arenenud maades asutati majapidamisi, mida kutsuti talumuuseumiteks või taluloomaaedadeks, ja linnainimesed sõitsid sinna vaatama, kuidas näeb välja hobune või lammas või lehm või kana, sest pikkamisi kadusid linnamajapidamises peetavad loomad. Aga vähemaks jäi teisigi elusolendeid, mäkrasid ja öökulle ja rohelisi konni ja liblikaid ja mardikaid teedel, ja ökoloogid ütlesid, et selles on süüdi keskkonnareostus ja pestitsiidid ja heitgaasid jne. Ja mõned ökoloogid ründasid öö varjus meditsiini- ja farmaatsiatööstuse uurimiskeskusi, kus tehti loomkatseid, ja lasksid vabadusse ahve ja küülikuid ja hamstreid ja koeri ja madusid ja kärnkonni. Ja üha rohkem inimesi arvas, et loomi tuleb kaitsta, ja asutas looduskaitseseltse ja vahel tõmbasid inimesed selga karu või tuuletallaja kostüümi ja avaldasid linnatänavatel meelt jahimeeste ja härjavõitluste ja teaduslike loomkatsete vastu ja ütlesid, et loomade tapmine on ebainimlik. Mõni nendest oli taimetoitlane ja sõi porgandit jmt. Jahimehed ütlesid, et nemad lasevad loomi, et kaitsta traditsioone, ja moodsas maailas on traditsioonid olulised. Ja aasta-aastalt üha sagedamini laskis mõni jahimees metssea pähe maha oma kaaslase ja teised jahimehed panid siis rahad kokku ja ostsid tema lesele uue pesumasina või muud taolist, mis majapidamises marjaks ära kulub.“ (lk 57-58)

„Kommunistlikes maades kirjutasid progressiivsed kirjanikud romaane tööliste elust, sest nad tahtsid näidata, et olla tööline on parim asi, mis ühe vabamõtlejast inimesega juhtuda võib, või nad kirjutasid inimestest, kes algul vaatasid töölisklassile põlglikult ülalt alla, ent siis mõistsid, et tööliste seas valitseb rõõmus elevus ja tahtsid ise ka saada tööliseks või vähemalt töötava intelligentsi esindajaks, et aidata töölisi oma uute ja julgete mõtetega. Seevastu demokraatlikes maades kirjutasid progressiivsed kirjanikud vabamõtlejatest, kes mässasid autoriteedi ja kehtiva korra vastu ja tahtsid säilitada oma vabadust, hoolimata võimalikust konfliktist ühiskonnaga. Ja tekkisid loomeühendused, milles noored kirjanikud katsetasid uusi kirjutamisviise ja eksperimentaalseid meetodeid väljendamaks, et maailm on absurdne.“ (lk 66)

ekspress
trakyllmaprokrastineerinj2lle
laiapea

Khamsing Srinawk “The Politician & Other Stories”. Silkworm Books (2001).

Humoorikat, kurba ja tõsiseksvõtvat Tai maarahva (oletatavasti siis esmalt Kirde-Tai, kus autor üles kasvand; ja maarahvas, haha, see kõlab nii … maavillaselt. Aga samas, jällegi … ega’s see vesipühvliga rügamine ja ilma peale lootmine sarnaneb jällegi väga paljus hobuseadra taga higistamisele või jamsipõllu raadamisele ka) elust (märkasin ise ka, et ilma sulgudeta oleks see nelja ja poole realine lause alla rea pikk ja hõlpsasti kokkuloetav).

Autor on väidetavalt kõige kõvem sõna kaasaegse Tai lühiloo vallas (et siis kirjanduslik väärtus ka ilma maailmaavardamisboonuseta) ning nende kaante vahel on lugusid viiekümnendatest kuni üheksakümnendateni välja. Nii amerikaniseerumisest huumorivõtmes, kus suur valge ameerika kult tuuakse kohalike nirumate sigade tootlikkust parandama (tjaa, kas igasuguses sordiaretuse vallas ei olnud kah mitte väljamaa tõud nt Wabariigi ajal hinnas?) ja siis kirjanikul avaneb imetabane külahuumorlik võimalus perenaine huvi tundma panna, et kas siis nüüd see suur paks valge mees, kes külla saabus tuleb ehk ka tai rahva geenibaasi parendama … Üks märksa hilisem lugu on aga ettevõtlikust mehest, kel riigiteenistujana sissetulekut nappis ja kes siis bordelli püsti lõi, ent kui Ameerika sõjaväebaasid lõpuks Tais kodinad kokku pakkisid … no siis tuli vaesekesel taas end riigiametisse tagasi munsterdada.

On lugusid valimistega janditamisest ja kuningliku vere pühadusest. Sellest, kuidas vaesel inimesel on targem mokk maas pidada nii bandiitide kui võimukandjate läheduses, sest hambad võivad suust lennata mõlemal puhul. Taustal poputatakse pühvleid ja koeri, lapsed korjavad toiduks konni, pühvlisõnniku alt saab sitasitikaid ning üks lugu ongi sellest, kuidas näljaajal see mardikajaht sõprugi tülli võib keerata ,ning mida aeg edasi (lood on kirjutamise järjekorras), seda lühemaks lähevad vahemaad, kui ehitatakse paremaid teid ning päevapikkusest jalgsiteest saab mõnetunnine bussireis.

Vihmavesi, värske vihmavesi, mida külas majakatuselt koguda on peaaegu nagu koduaia õunad. Seda viiks heatahtlik memmeke pojale pealinna, sest kust sa sellist head värsket vett ikka mujalt saad? Khamsing on muidugi pigem sotsiaalse närvi ja peidetud kriitikaga vägevate ja nende tirelite suhtes. Külaelu poeesia ja ilmekas olustik pole enamasti eesmärk iseenesest. Ega’s ebausk ja lihtsameelsus tema silmis rohkem armu pälvi, kui korruptsioon ja ennastäisolemine. Üks hullus ja meeletus kõik. Tähelepanek ühest 60ndatel kirjutatud loost: “Sacred things don’t make men what they are; men make them up to keep hold over others.” (lk 60). Et siis kümnendi vaimule sobiv mäss autoriteedi vastu.

Viimases, 90ndatel kirjutatud loos, on muuhulgas stseen ebaseadusliku metsalangetuse laagrist, kus kahest khmeerist töölisest on jäänud vaid tühi telk ja hüljatud raadio. Teispool piiri teadagi, Kambodža ja punased khmeerid. Raadiost kuulatigi sõjauudiseid. Laagris kardetakse siis halvimat, kõik sõidavad minema … aga lugu pole muidugi üldsegi mitte sellest, vaid sellest, kuidas head budistid surijale võlgu andeks annavad, et ta ikka rahus lahkuda saaks ...

Ühesõnaga kena ja värvikas kronoloogiline pilguheit Tai ühiskonda ja selle kitsaskohtadesse. Loomulikult kaugel sellest, et olla ammendav ja tegemist on ajaloolise vaatega, sest kahtlemata annaks 2000ndate ja 2010ndate Taist rääkida palju uusi lugusid. Vahepeal toimunud demokraatlikud arengud Thaksini klubi eestvedamisel, sõjaväeline riigipööre ja uue majesteedi värvikas isik (mida loomulikult ei või türmiähvardusel käsitleda teisiti ilusas krüptilises võtmes … nagu siin raamatus näiteks kahtlustatakse üht koertegelast viitavat ühele sõjaväebossile ja paradiisilugu, mis hõlmab kärbseid ja sitalasu, usutakse ka viitavat millelegi … millelegi, mis on piisavalt krüptiline, et tont nüüd teab siis kindlalt, mis see on - ja hea muidugi on, kes teab, kas trellide taga oleks autor edaspidi nii viljakas jaksand olla) ja noh, kõik need ülejäänud asjad, millest kahtlemata aimugi pole, sest … Tai on ikkagi kaugel, mistõttu ongi muidugi hea mõte teda lähemale lugeda.

Jane Austen "Kolm õde". Fantaasia (2003), tlk Eva Luts.

Jane Austen on ikka mu lemmikute hulka kuulunud. Kui klassikaline lembelugu, siis Austen. Või noh, vähemalt mingile ajastule mõeldes. Kolm õde ja teised lühijutud, mis siia raamatusse sisse pandud on esiteks selles mõttes hästi vahvad lugeda, et tekib tunne nagu oleks nii üks kui teine karikatuur juba romaanidest teatud määral tuttav. Loos “Jack ja Alice” näikse tegutsevat nii Bennetite tütarde karikatuurversioonid, kui ka Veenmisest tuttav hea ja vooruslik daam (no ei tule nimi meelde) Leedi Williamsi kujul ning siis muidugi eelmäng mr. Darcyle Charles Adamsi näol, kes on nii ilus mees, et vaid kotkad võivat ta nägu näha (et siis nina püsti, jah?) ;)

Teiseks on Austen muidugi kahtlemata vaimukas. Seega, kui pisut teemasse ja ajastusse süveneda ning tasapisi lugeda võib ehk osa saada, millestki, mis usutavasti Austeni lähikondseid kenasti naerust krõnksu krussitas. Mingu siis vahepealt mõni kultuuriline finess kaotsi või mitte:

‘Ma tõesti ei tea, kuidas suudan kunagi temast lahkuda. Ta pole kunagi Bathis käinud ja minu arust oleks see talle kõige meeldivam Retk. Ütle, mu Armas,” jätkas ta Lucy poole pöördudes, “mida ütled sina nende Leedide saatmise kohta? Oleksin õnnetu ilma sinuta - see oleks sinule äärmiselt meeldiv reis - loodan, et sa lähed; kui lähed, siis oleks see mulle kindlaks Surmaks - palun luba end veenda…”’

Ühesõnaga, muhe lugemine oli, ning päris tore tunne tekkis, et nagu oleks õnnestunud korraks varasemasest tuttavate lugude telgitaguseid piiluda … või midagi sellist.

Dmitri Gluhhovski „Metro 2035“ (Tänapäev, 2017. Tlk Erle Nõmm)

On toimunud kolmas maailmasõda, loomulikult tuumapommidega. Terve Moskva linn on hüljatud ja radioaktiivne, elu on võimalik vaid metroos, kus umbes 50 000 ellujäänut ja nende järglast juba 20 aastat omapärases suletud universumis maid (või siis tunneleid, hehe) jagavad. Metroo on justkui mingi ühiskonnakriitiline minimudel, ei ole tegemist ühtse ja vennaliku redukolooniaga vaid maa-all on metroojaamadeti suisa erinevad riigid – on sõltumatud „agraarjaamad“, on kaubandusele orienteeritud Hansa jaamad, on Kommunistlik punane liin ja Neljas reich, mille motoks radiatsioonist põhjustatud väärarengutega indiviidide mahakandmine. Lisaks veel näiteks jaam-bordell ja jaam-teater.

Tegemist on sarja kolmanda osaga, aga see ei takista seda eraldiseisva ühikuna lugemast. Kuigi, kritiseerimast takistab siiski, sest kogu see seentel ja sigadel ning mingitel ebamäärastel konservi- ja tabletivarudel ja mõnel üksikul kanal ja ilmselt ka parajal hulgal selgrootutel ning määratlemata toorainest pruulitud alkoholil (“no ikka vene kirjaniku raamat!” ei saa ma rahvusstereotüüpe mängu toomata jätta) püsiv majandamine jätab ikkagi mulje, et vähegi realistlikult võttes ei tohiks populatsioon küll nii üleküllaselt arvukas olla, aga äkki esimestes raamatutes on kõik ikka juba nii usutavaks mängitud, et poole pealt norima hakata poleks enam aus. No ma siis rohkem ei nori.

Teine võimalus on muidugi läheneda asjale Loomade farmi võtmes ja võttagi puhta ühiskonnakriitikana. Et näe, selline see meie (vene) riiklus ja ühiskond ongi ... võta või jäta, inimesed püherdavad poris ja essus, ei oska seentest ja sealihast paremat tahtagi ja usuvad tõsimeeli, et üks ideoloogia on etem kui teine ja ... Siis oleks ehk õndsalt pilpal hoitud Artjomi tragikoomiline kangelasseiklus, mis kulgeb peadpööritava kiirusega läbi kõigi poliitiliste ladvikute ja kõige hullemate koondus ja näljalaagrite vähe kohasem ja humoorikam. Et pisut Gulliveri reiside kanti või midagi … no kaudselt ...

Lugemiselamust passiks jälle hästi kokku võtma see tunne, et millal, oh millal ometi peategelane lõpuks koju vanni saab! (no vähemalt kana ei lööda maha) Ning süda läigib algusest lõpuni kõikvõimalike erinevate jõleduste, kahtlase toidu ning kiirituse tõttu. Sest enamiku ajast on ikka, kas mingi laipu ja rotte täis vesi või niisama sopp või vangilaager või kiiritus või KGB või natsid või mingid muud õlised poliitikud või bordell või ... ja siis veel räppa, soppa, haisu, lehka, urupimedust, haiguseid ja viletsust ja .... ühesõnaga, küll on hästi, et ma tõenäoliselt kunagi elus Moskva metroosse sattuma ei pea.

Nojah, aga olgu selle vanni ja värske õhu ihalusega kuidas on, siis lõppkokkuvõttes tuli ideoloogiakriitilisus ja vaenufilosoofia ju ikka välja ka. Selle üle, et mis suhe on riiklusel oma vaenlastega ning kuidas selle imaginaarsusega lood on või ei ole ning kuidas inimlooma grupieksisteerima panna saab või ei saa, selle üle võib ju ikka mõtiskleda. Ning kuidas meil siin pärismaailmas on nende hallide niiditõmbajatega on ja mis on siis see, mis lõppkokkuvõttes paneb massi kellelegi enda üle võimu andma?