Manfred Kalmsten: Vari Albatrossosel

 

Lugu algab iseäranis igavalt.
Mingi sõjamehe masti mees, eriti osav, eriti karm, kuskil kõrtsis. Sigaretid ja karmide meeste karm jutt. Oh taevas, kas selleks elasin ma nii kaua, et jälle mõnd sellist lugu lugeda ..?
Aga naispeategelase mängu tulles läheb huvitavamaks. Korraga ei ole küsimus ainult selles, kellele karm isane tuupi teeb ja kas keegi talle endale tuupi teha jaksab.
Teksti tekib huvitavus ja lisaks sellele on seal Udu. 

Mõnes mõttes ei midagi erilist, kõik on sellega harjunud, udu lihtsalt on - aga samas võtab see udu inimestelt mõistuse, kui mitte elu, ja toob tolle kirjandusliku maailma ellu. 
Jutt tundub korraga põnevam kui järjekordne kartmatu palgasõduri järjekorde ülesande täitmise jutt.

Dialoogid ei ole päris täppi. Nagu on suulises kõnes tegelase isiksust tunda ... aga mitte päriselt. Ootamatud emotsioonipursked vahelduvad täiesti jahedate ratsionaalsustega kõigi vähegi pikemalt sõnasaajate puhul peale Halime (Halime tekst on hea) ning siis tuleb vahele mõni ühelauseline justnagu tsiteerimiseks määratud fraas. 
Filmides kutsutakse seda onlineriks.
Õnneks on sõjasaladus ikkagi huvitav ja mismoodi Varus ja Halime klappima hakkavad, samuti.

Järgnev osa on põhimõtteliselt väga kena jälgida, ent seal on tohutu auk, mille serval kõõlun ja ei saa üle ega ümber. 
Udu on väga tore kontseptsioon. Väga hästi välja mõeldud + ka ühes minu enda loos on idee "kui hirmust üle ja läbi minna, pole seda enam olemas". Ja unustamatu "Düüni" mantra, eks ole. "Hirm on arutapja ..."
Aga kuidas on võimalik, et inimesele, kes on udukartmise alusel kasvanud, kes on üdini läbi imbunud ideest, et Udu on õudus ja surm. öeldakse, et vestluskaaslane võib udu sees käia, ja ta usub seda hoobilt?! Ta peaks mitte lihtsalt kahtlema, vaid ideegi otsekohe välja naerma ning arutlema, miks too teine talle nii nõmedat valet räägib? Sest tal on arusaamatud õedad motiiivid!
Mitte "ok, ma võtan selle riski, loodetavasti räägid sa tõtt."
See lihtsalt ei ole usutav. 

 Ja kogu maailmakorraldus muutub korraga ebausutavaks.

Järgenud rännak on tegelikult hästi kirjutatud, paraja pikkusega ja usutav. Ent kuna sissejuhatus oli nii vale, ei pääse päriselt mõjule. Ning järgnev, kulminatsioon on esitatud niii kähku, et ma ei jõua isegi päriselt sisse elada, õudust ega põnevust tundma hakata, kui juba liigub tegelaste mõte edasi ning päris kena karmi sõdalase ja naispeategelase vahelise lõpustseeni järel ongi lugu läbi.
 
Paljulubav. Tugev idee. 
Aga teostus kipakas. Ositi väga hea. Ositi mis-kurat-see-on

Loteriis varem
BAAS

Eva Roos “Teistmoodi Mööblipood: Nähtamatu tüdruk”. Varrak (2020)

See raamat sai loetud Lugemise väljakutse raames, kus tuli leida Nukitsamehe 100. sünnipäeva puhuks sarvilise või riukaliku tegelasega raamat (või, noh, tegelt-tegelt vist küll hoopis õhtujutu raames, kus tuli leida lihtsalt raamat, mida sihtgrupp põnevusega kuulaks). Noh, ühel või teisel viisil on siin raamatus igatahes nii riukalikud kui sarvilised tegelased esindatud. Nimelt on teistmoodi mööblipoes alailma mingeid võlujääke õhus ja sellest tulenevalt kipuvad vandesõnad materialiseeruma. Eks Aramilda katsu neist muidugi ka jälle jõudu mööda lahti saada – muidu oleks pood ilmselt juba ammu maatasia, kuid sarviline Kuradi Kurat ehk Örrõp on (ehk esimeses osas?) juba Mööblipoe püsielaniku staatuse pälvinud.

“Teistmoodi Mööblipoodi” on ikka päris palju kiidetud ja nagu sellistel puhkudel pahatihti, vastu igasugust loogikat juhtub, ei olnud mul just tänu sellele teps mitte kiiret selle avastamisega. Kuid üks viimatisi silma jäänud tutvustusi oli lõpuks ikkagi nii sütitav, et läksin enam-vähem sama päev raamatukogust läbi. Muidugi avastasin hiljem kodus, et neid Mööblipoe-raamatuid on juba 2 (ja olen märganud, et enne jõulu ilmub ka kolmas) ning mina muidugi haarasin umbropsu justnimelt teise osa. Ei saa küll öelda, et see lugemist kuidagi seganud oleks.

Tuleb tunnistada, et tegemist on tõepoolest igati äramärkimist ja tunnustusväärse nähtusega Eesti (uuemas) lastekirjanduses, ma väga hindan selle mitmekihilisust ja rikkalikkust. Sarjalisest iseloomust tulenevalt saavad kokku püsiliin Teistmoodi Mööblipoe ja selle kummalise seltskonna näol ning üks jutusõbrast tütarlaps Matilda, kellel on probleeme nähtamatusega. Loomulikult on ka poepidajannal Aramilda Tengelpungal paralleelselt oma probleemid – nagu näiteks Audiitor, kes sunnib riukaliku kaubitseja võlupoega erinevatesse aegadesse materialiseeruma, et neis kohtades mahaparseldatud kahtlased (võlu)esemed poodi tagasi võtta ning reaalsuse stabiilsust ohustavad segadused kõrvaldada.

Mängu tulevad müüdid, folkloor ja võluesemed, võõrsõnad (-e leksikon) ning läbivalt lahatakse nähtamatuse probleemi erinevatest kirjanduslikest näidetest (sh Muumitrollid) kuni tehnika ja ulmekirjanduseni, Matilda isiklikust nähtamatuseprobleemist düsfunktsionaalse krati põhjustatud probleemini.

Kõige selle juures püsib parajalt põnevust, juhtub ootamatuid asju, vahepeal on ka tibake detektiivimängu maiku man ning tundub, et Matilda (või siis lugeja) saab lõppkokkuvõttes ka päriseluga seostamiseks üksjagu mõtteainet juurde. Ühesõnaga, ei alahinnata noort lugejait ei keeleliselt ega mõtlemisvõime osas, samas säilivad aga nii loetavus, põnevus kui ka fantaasia. Kõige selle juures mängivad Elo Annioni illustratsioonid tekstiga väga mõnusalt kaasa, olles esiteks lihtsalt mõnusad vaadata ja õhustikuga klappivad ning lõpupoole muutuvat vahepeal peaaegu piltmõistatusteks.

Muidugi kui juba nii palju kiita, siis tahaks juba ka urgitseda, et ikka veel veidi ja veel pisut sujuvust ja väljamõõdetust ja õige tibake veel vähem targutavust ja veel natuke rohkem mastaapi ja sügavust ja võiks siis juba ülemaailmseks menukiks saada, aga no ma ei tea. Olen ma siis ise seda Harry Potterit lugenud või ja igasugust Disney't ja Hollywoodi meil tegelt ju juurde vaja küll pole. Igal juhul tundub, et vähemalt naabermaadesse võiksid Aramilda Tengelpunga lustakad seiklused kindlasti jõuda, ehk juba jõuavadki ja miks mitte kaugemalegi. Tõlkijale saab see muidugi paras väljakutse olema – kõik need võõrsõnad ja kust tõlkijalgi see “Paganatõ kiel köige akkatuse'ss. Kövaste täiem, 666. trökk.” võtta on, et Örrõpi ütlemistest sotti saada... Rääkimata sellest, et härra T. Vehkat pakub oma nimega omakorda alust parajaks peamurdmiseks.

Lõpetuseks tuleb muidugi tõdeda, et ega see mis mina siin suure suuga kokku kiidan ju suurt ei loegi – peamine, et sihtgrupp huvi ja tähelepanuga kuulas, kohati Örrõpi jutule tõlget nõudis ning lõpus nähtamatuse mõistatuste lahendamise osas nii teooria kui piltide uurimise koha pealt käpp oli.

“Nüüd te lõpuks saate aru!” parastas Aramilda, kuid ka tema nägu oli murelik.

“Me oleme siis jamas, nagu tavaliselt?” täpsustas Piru igaks juhuks.

“Jah,” vastas Aramilda. “Me oleme jälle jamas, nagu tavaliselt.” (lk 49)