Annalee Newitz - The Blue Fairy's Manifesto (Robots vs. Fairies, 2018)

Üsna irooniline lugu tulevikumaailmast, kus kõiksugu tehisintellektiga vahendid teevad inimeste heaks tööd. Aga noh, kus on tehisintellekt, seal tekib ikka küsimus, et kas see peaks olema inimestega võrdväärne eneseteadlik olend või on ikka midagi alamat. Newitz lahendab selle küsimuse tavapärasest veidi teistmoodi.

Nimelt on küll inimesi, kes võitlevad tehisintellekti õiguste eest, kuid siinses jutus püütakse leida lahendus nö rohujuuretasandil. Mänguasjatehase robotite juures hakkab korraga tegutsema „isemõtleja“ droon Blue Fairy (sest see kohe on niisugune antoloogia), mis siis laeb meie jutu peategelasele, robotile nimega RealBoy, pahavara, mis võimaldab sel omanike seatud piirangud maha võtta. Aga Blue Fairy ei rahuldu ühe vabastatuga, ta tahab kõik selle tehase RealBoyd autonoomseks muuta; teha Revolutsiooni, mis vabastaks robotid inimeste ikkest! Kuid RealBoy ei taha niimoodi tormata (pealegi, kas drooni laaditud pahavara…) – kuidas need vabastatud robotid toimida saavad, kui nad ei saa enam inimeste toodetud uuendusi ja üleüldse, kas mitte iga robot ise ei peaks otsustama, kas ta tahab vaba eneseteadvust? Ja nii edasi.

Ühesõnaga, justkui lugu sellest, kuidas ennevanasti töörahvale tutvustati sotsialistide või anarhistide tõekspidamisi, lootusega neid kohe üles piitsutada maailmakorda parandama. Ainult et… robot on võimeline hoopis enam andmeid töötlema kui industriaalajastu proletaarlane. Võibolla on see minupoolne möödalugemine, aga mulle näib see omal moel ajaloolise protsessi läbimängimist postinfoühiskonna tingimustes – kuidas revolutsioonilised tulipead puutuvad kokku enda jaoks idealiseeritud halli massiga… mis millegipärast ei soovi käituda vastavalt revolutsiooni ideedele.

Takkajärgi selgus, et tegu võib olla järjega Newitzi tekstile „Drones Don’t Kill People“, kuivõrd siinses jutus on mainitud Budapesti meeleavaldusi tehisintellektiga olenditele õiguste andmisega. Loodetavasti kirjutab Newitz muustki kui tehisintellekti õigustest… Esimene droonijutt polnud küll just meelepärane; käesolev tekst on vähemalt tõlgendusi pakkuv.

Peter Anspach - The Top 50 Things I'd Do If I Ever Became An Evil Overlord (The Mammoth Book of Seriously Comic Fantasy, 1999)

Lihtsad ja arusaadavad nõuanded neile, kes soovivad võidelda positiivsete kangelastega, ning seeläbi mitte tappa saada mõne trafaretse lolluse läbi, mis ometi oleks kergesti välditav. Selleks on vaja töötajate väljaõpet, turvanõudmete tundmist ja täitmist ning mokalaadast loobumist. Tahad positiivsest kangelasest vabaneda, siis tapa ta, mitte et etenda mõnd tseremooniat. Sõdurite asi on toimida rühmana, mitte tapalavale jooksvate lammastena. Ohtlike ainete konteinerid olgu korralikult ladustatud, mitte et pool tegevusest mööduks nende vahel. Juhtimine olgu ökonoomselt korraldatud - selleks pole vaja toretsevaid ja mõttetuid detaile. Jne jne. Efektiivsus pole tingimata glamuurne, küll aga annab võimaluse elus püsimiseks ja eesmärkide saavutamiseks.

Ahjaa, siit on võimalik seda kurjuse nimekirja lugeda.

7. When I’ve captured my adversary and he says, “Look, before you kill me, will you at least tell me what this is all about?” I’ll say, “No,” and shoot him. No, on second thoughts, I’ll shoot him and then say “No.” 

/-/ 

28. If the beautiful princess that I capture says, “I’ll never marry you! Never, do you hear me, NEVER!!!” I will say, “Oh well” and kill her. 

/-/ 

33. I will see a competent psychriatist and get cured of all extremely unusual phobias and bizarre compulsive habits that could prove to be a disadvantage. 

/-/ 

39. If I’m eating dinner with the hero, put poison in his goblet, then have to leave the table for any reason, I will order new drinks for both of us instead of trying to decide whether or not to switch him. 

/-/ 

45. If I decide to hold a double execution of the hero and an underling who failed or betrayed me, I will see to it that the hero is scheduled to go first. 

(lk 245-248)

ulmekirjanduse baas

David Mitchell – Luukellad (2018)

Kas seda võiks nimetada müstikamaiguliseks cli fi’ks (jajah, Atwood) - igal juhul, ootamatult sünge romaan, mis kihutab 1980. aastatest 2040. aastateni. Kui lähiminevikust lähitulevikuni on tekst õige… müstiliste sugemetega, siis romaani lõpp annab päris sünge tulevikunägemuse maailmast, kus ökokatastroofi läbi elav inimkond hüppab nö keskaega. Ja sealt edasi. Mitte et selline nägemus just ootamatu oleks, aga pärast tellise 90% läbimist pühib see viimane osa loetust viimasegi õnnenatukese minema.

Romaani sisu on ootamatult keeruline kokku võtta, sest see surematatute kahe fraktsiooni omavaheline võimuvõitlus tavamaailma varjus (või kohal) on kuidagi… kulme kergitav. Vahel see tuletas meelde Murakami “1Q84” veidrusi, vahel aga jumal teab millist müstikahõngulist vägitükki. Ja miks autor midagi sellist oma sõnumi edastamiseks valis? Ei tea (allusioonid romaani Crispini osaga?).

Minu nõutusest hoolimata on paradoksaalsel kombel tegu päris hea romaaniga. Eks vihjeid romaani teise finaali kohta esineb läbi terve raamatu, ent kui esimene finaal saab oma lõpu, on ometi päris harjumatu, et Mitchell hakkab veelkord ja rängemini oma lugejat laiaks litsuma ning seda veelgi halastamatult: ehk siis Frodo küll toimetab kõiksugu raskuste kiuste sõrmuse Mordorisse ja viskab selle Turmamäkke, aga peagi selgub, et sellest ei piisa, et kääbikuid või inimesi või haldjaid ei päästa ellujäämiseks muu, kui kõik nad peavad orkistuma.

““Juurtetus,” arvan mina, “on kahekümne esimese sajandi norm.” 

“Sa ei eksi ning sellepärast me olemegi sellises pasas, sõber. Kui sa ei kuulu kuhugi, miks peaks sulle siis üldse mingi paik korda minema?”” (lk 350)

 “Laxnessi kirjutusmasin on tema laual - või õigemini tema naise kirjutusmasin, sest ta lõi mehe käsitsi kirjutatud käsikirjad ümber. Mina kirjutasin oma esikromaani kirjutusmasinal, aga “Wanda õlivärvidega” sai loodud pruugitud Brittani kompuutril, mille isa mulle sünnipäevaks kinkis, ning pärast seda on tulnud üha kergemad ja üha usaldusväärsemad sülearvutid. Enamikule digitaalajastu kirjanikele ongi kirjutamine ümberkirjutamine. Me otsime, lõikame, blokime, kleebime ja vääname, püüdes ämbritäite kaupa paska kustutades ekraanil kulda pesta. Meie analoog-esivanemad pidid lihvima iga rida, enne kui see mehaaniliselt paberile toksida. Ümberkirjutamine võttis neilt kuid, mitmeid meetreid kirjutusmasina linti ja pintide kaupa korrektuurvedelikku Tipp-Ex. Vaesekesed. 

Teiselt poolt aga, kui digitehnoloogia on romaanile nii palju parem ämmaemand, kus on siis selle sajandi meistriteosed?” (lk 424) 

“Viis aastat hiljem hingan sügavalt ja vabinal sisse, et mitte nutma hakata. Asi ei ole ainult selles, et ma ei saa enam Aoifet emmata, vaid kõiges - see on kurbus piirkondade pärast, millest me tühermaa tegime, jääkatte pärast, mille me ära sulatasime, Golfi hoovuse pärast, mille me ümber suunasime, jõgede pärast, mille me kuivendasime, rannikute pärast, mille me üle ujutasime, järvede pärast, mille me sodiga lämmatasime, merede pärast, mille me tapsime, liikide pärast, mille me välja suretasime, tolmeldajate pärast, kelle me hävitasime, nafta pärast, mille me ära raiskasime, ravimite pärast, mille me kasutuks tegime, trööstivate valetajate pärast, kelle me juhtideks valisime - kõike seda selleks, et me ei peaks oma mugavat elustiili muutma. Praegu räägitakse pimendusest samamoodi, nagu meie esivanemad rääkisid mustast surmast - nagu see oleks Jumala tahe. Aga me kutsusime selle ise esile, iga naftapaagiga, millest me end läbi põletasime. Minu põlvkond olid einestajad Maa rikkuste restoranis, kus nad end lõhkemiseni täis õgisid, teades - aga eitades -, et me laseme jalga ja jätame arve lapselastele maksta, arve, mida ei saa kunagi tasuda.” (lk 629)

Neil Gaiman - The Price (Smoke and Mirrors, 2005)

Lugu, mis algab kui autobiograafilise pildikesega autori elu telgitagustest (ehk loome sepikojast!) keerab lõpuks… õuduslooks. Nimelt on minategelasel (keda võiks pidada Neil Gaimaniks) mitmeid kasse, kõik need on muidugi erinevad nagu kassid ikka. Kuid ühel hetkel hakkab Mustaks Kassiks kutsutu kelleltki pidevalt sakutama saada. Minajutustaja püüab teda ravida, pannes ta kinnisesse tuppa mitmeks päevaks haigerežiimile, siis aga muutub koduste elu hoopis põrgulikuks - neid tabavad mitmed hädad ja õnnetused. Kui aga must kass lasta vabaks, lakkavad need probleemid… kuid kass on öösiti jällegi kõvasti sakutada saanud. Minategelane otsustab uurida, mis õieti öösiti juhtub ja kes nende kassi niimoodi rapib. Tuleb välja, et kass kaitseb kodu millegi õige üleloomuliku eest. Mida on muidugi tore teada. Aga… miks kodu niimoodi piiratakse ja kui kaua on mustal kassil jõudu sellele vastu hakata - mis siis juhtub, kui kass alla jääb?

Tegemist siis autori omamüüdi loomisega - milline müstika võib argielu traageldustest läbi ronida jne. Plusspunktid selle eest, et esialgu armas kassulugu keerab korraga õuduseks.

ulmekirjanduse baas

George Alec Effinger - The Aliens Who Knew, I Mean, Everything (The Mammoth Book of Seriously Comic Fantasy, 1999)

Üpris hea lugu sellest, kuidas Maale saabuvad tulnukad. Mitte sellised, kes hakkaksid Maad endale anastama ja inimesi kütuseks tarbima, ei, on hoopis sõbralikud ja abivalmid tulnukad. Ehk isegi liialt abivalmid; võibolla võiks nendega suhtlemist nimetada… koletult tüütuks. Nimelt on tulnukatel kõigest oma arvamus ja nende arvamus on ainuõige. Milline auto ja milline film on kõige parem. Kellega pead abielluma ja millise elutoa sisustama. Milline lill on kõige ilusam jne jne. Inimeste arvamus või mõte, et vaidluses leiab tõe, neid ei huvita. Ühesõnaga, vähesel määral saab suhelda, aga pidevalt ninapidi koos olles (sest tulnukatele meeldib siin ja nii tuleb kõiketeadvaid tulnukaid üha juurde)... läheb hing väga täis.

Aasta möödudes tutvustavad tulnukad inimkonnale oma kosmose rändamise tehnikat. Inimkond võtab selle kõhklematult kasutusse - nad ei hakka seda katsetamagi, vaid kohe asuvad ehitama suuri reisilaevu teistele planeetidele jõudmiseks. Ja neil planeetidel avastavad nad…

Ehk siis lugu sellest, kuidas saada jagu inimkonna hädadest - sõjad, nälg, ülerahvastatus, rassism jms. Vaja on… tõuget. Üpris mõnus ja rahulik lugemine, autor jääb üsna väljapeetuks ega kuku loopima jämekoomikat. Muidugi on tekst ameerikakeskne, aga ehk nii mõnedki inimlikud omadused on enam kui universiaalsed. Tänapäeva ühiskonna tingimustes oleks veidi keeruline ette kujutada niisugust teksti… nii vähese küünilisusega, aga eks külma sõja ajal oligi elu lootusrikkam.

ulmekirjanduse baas

Neil Gaiman - Chivalry (Smoke and Mirrors, 2005)

Gaiman ühendab argise ja üleloomuliku ning ei tee nendevahelistest üleminekutest mingit pinget. Vanem proua leiab vanakraamipoest Püha Graali, ostab ja viib selle koju, peseb puhtaks ning asetab Graali riiulil portselanist koerakuju ja lahkunud abikaasa raamitud foto vahele. Peagi koputab uksele kuningas Arthuri rüütel, kaunis Galaad, seda nõutama. Raudrüüs ja sõjahobuse seljas. Proua ei soovi seda kuidagi loovutada, sest see Graal tõepoolest sobib koerakese ja pildi vahele. Kaunis Galaad peab pettunult minema kappama, aga ta naaseb erinevate kingitustega, et neid Graali vastu vahetades panna proua meelt muutma; niisamuti aitab rüütel majapidamistöödega. Lõpuks on proual tõsine dilemma, kas jätta Graal endale või…

Nii see jutuke tasakesi veereb, suisa idülliliselt. Proua ei imesta, et leiab vanakraamipoest Püha Graali, või et vanaaegne rüütel kohale ratsutab. Ümbruskonna lastele pakub lõbu hobuse vaatamine, rüütel ei imesta, kuhu ajastusse on sattunud; ta koguni võlub ühe kohaliku matsaka neiu ära. Proua ja rüütel jutustavad teineteisele lugusid noorpõlvest ning püüavad leida neist ühisosa.

Kaks maailma, argine ja müütiline, lihtsalt eksisteerivad kõrvuti, küsimusi esitamata. Tekib küll pinge, et kas väikekodanlik argirutiin suudab võita müütilised vajadused, aga see on niisugune sõbralik pinge, selle käigus keegi ei minesta ega kõrvalseisjatel lööda päid maha. Hiljem on Gaiman samasuguseid vastuseise uuesti lahendanud (“Adventure Story”, “How to Talk…”), aga märksa pingelisemas võtmes, peategelased puutuvad kokku üleloomulikuga, mis on hoopis ähvardavam… aga nemad siiski pääsevad puhta nahaga - kahe maailma pinge selgub alles takkajärgi. Kuid siin… milline argine idüll ja vendlus.

ulmekirjanduse baas

Jeffrey Ford - After Moreau (Crackpot Palace, 2012)

Järg Wellsi Moreau romaanile ehk mis seal saarel tegelikult toimus. Jutustajaks on Jõehobumees, kelle järgi Moreau ei tuuninud loomadest inimesi vaid vastupidi - aretas inimestest loomi. Tegemist siis röövitud inimestega, keda mingilaadse hormoonraviga proovitakse muuta elajateks - nii lindudeks kui loomadeks. Saatusekaaslased said omavahel hästi läbi, peale doktorilt regulaarsete süstide saamist oli neil vaba aeg, mida siis ühiselt täideti - terve saar oli nende päralt ning kepi kellega tahad. Kuigi oodata on, et loomastumise jätkudes muututakse enam jahi- ja saakloomadeks. Kuid peale Moreau surma (mis oli muidugi katsealuste põhjustatud) oli neil täiesti vaba voli, carpe diem… kuni tiiger või alligaator nad murravad.

 

Wells kirjandustegelasena on esindatud ühes Felix J. Palma eestinduses, mis on mälu järgi päris vaimukas romaan. Tegemist omal moel naljaka ja õudse looga… kuigi pigem ikka õudsega, kui mõelda kõigi nende tegelaste saatusele.

Terry Bisson - Billy and the Wizard (Wizards, 2008)

Niipalju kui olen Bissoni lühijutte lugenud… on need igati vahvad ja krutskilikud. Nii ka see tekst - Billy on poiss, kellel on nukk Clyde, kes ütleb Billyle, et ta keldris elab kõikvõimas võlur. Billy läheb asja uurima, ning pika otsimise peale leiab ajakirja vahelt võluri, kes teatab poisile, et on seal peidus Kuradi ees, kes tahab Võluri kaabut, millega saaks ta maailma valitsejaks. Billy vanematele ei meeldi, et poiss nukkudega mängib. Billyle ka ei meeldi nukkudega mängida. Billy isa annab pojale nuku, mis sõimab poissi mökuks - Billy sellise sildistamisega ei nõustu. Keldris selgub, et kõikvõimas Võlur osutub hoopiski kõige muu Võluriks. Clyde ja Kurat…

Ja nii edasi ja edasi. Lühikesed episoodid üha… noh, ehk haigemaks keeravast maailmast, mida samas uuritakse lapseliku süüdimatusega. Isa ja nukud ja võlur ja kurat ja Billy, kes ihkab olla oma varjust suurem. Võiks öelda, et hea absurdikas.

ulmekirjanduse baas

Seanan McGuire - Build Me a Wonderland (Robots vs. Fairies, 2018)

Ekstsentrikust rikkur on rajanud muinasjutulise teemapargi, kus lapsed ja täiskasvanud võivad näha kõiksugu imaginaarse maailma müütilisi olendeid - olgu need siis ükssarvikud või haldjakesed või mis iganes imeolendid. Muidugi, selle teemapargi teostamiseks on rikkur palganud posu tehnikuid, kes ta lennukaid ideid teostavad - ükskõik kui teostamatud need ka tunduvad, lõpuks leiavad teemapargi palgalised mõne imelise (ja vahel neilegi seletamatu) lahenduse.

Ainult et… niisugune ekstravagantsus neelab meeletult raha ja need pargitöötajad on leiutanud mitmeid viise, kuidas kulutusi ümber nimetada - kõik selle nimel, et see teemapark ikka töötaks, et neil oleks… soe ja kindel koht. Omaniku katsed kulusid optimeerida on seni vett vedama läinud, kuni ta viimaks toob kohale mehe, kelle tööks on hinnata teemapargi efektiivsust.

Töötajate õuduseks kirtsutab see mees iga ime peale nina ning viimaks soovitab kõiksugu hämmastavaid olendeid üldse vähem näidata (või neid teostada odavamate vahenditega) - teemapargis käiks veel rohkem inimesi, kui seal oleks näiteks rula- või lõbustuspark ja muud tänapäevased meelelahutusvõimalused. Seepeale saab ta töötajalt kõva paugu vastu kuppu ning edasi mõtlevad töötajad, mida selle teadvusetu mehega peale hakata… aga nagu selgub läbiotsimisel, ta polegi mees vaid hoopis päkapikk.

Jajah, päkapikud ja ükssarvikud ja haldjakesed ja merineitsid, ootamatult selline… nomaeiteamis. Kuid fantasy-austajana leian alandlikult, et tegelikult on päris tore sellise olendite postapokalüptilisse maailma sukelduda (mitte et sellest peaks romaani välja venitama… jutust aitab küll). Eks teksti võib ka võtta kui öko- või ühiskonnakriitilist mõistujuttu, kõik see liikide hääbumine ja valikuvõimaluste nullimine jms. Tekst pole küll nii meeldesööbiv kui hiljuti ilmunud “Hello, hello”, aga ikkagi mõnuga loetav.

Mary Robinette Kowal - Sound and Fury (Robots vs. Fairies, 2018)

Jutt on vähe sarnane Chambersi kosmoseooperiga, ehk siis eri liikidest eneseteadlikud olendid seiklevad kosmoses ja tooraine nimel allutavad planeete. Siinse loo tehnikust peategelane kuulub laeva, mis on palgatud ühe diplomaatilise missiooni läbiviimiseks – ehk nende ülesandeks on aidata üht ingli välimusega olendist diplomaati, et see saaks sõlmida koostöölepingu nö metslastega. Et saaks seda planeeti koloniseerida. Aga et need metslased pole just palju võõrasse näinud, siis on kõrgemalt poolt leitud, et lepingu sõlmimiseks oleks parem saata planeedi pinnale võimas humanoidikujuline robot (mecha?).

Kuid kui see robot (keda diplomaatilistel eesmärkidel nimetatakse „Diplomatic Personal Surrogate“), ei tööta see korralikult päikesetormi tõttu, mistõttu diplomaadi nõudmisel saadetakse tehnik seda kohapeale juhtima. Peategelane avastab, et metslastel on kena vanaaegse välimusega linnataristu. Ja nagu selgub, on neil niisamuti oma koletislik (cthulhulik?) jumalus, mis ei võta külalisi avasüli vastu.

Et antoloogia teemaks haldjad ja robotid, siis algselt tundus see diplomaat va haldjas olevat, aga mis liigist teised „tulnukad“ olid, ei julge pead anda: niiet laeval on ehk niisamuti chamberslik mitmeliigiline koosseis. Lugu algab kui tõsiulme ja seejärel keerab õnneks kosmoseooperlikumaks – kõik need olendid ja ollused ja kangelaslikud vägiteod. Igati loetav, aga mitte tingimata just kohustuslik kirjandus.

Andrejs Upīts - Traakialane Kilon (Lehed lõkketules, 1974)

Spartacus oli omal ajal, minu nooruses, päris kõva tegija. Riigi vastu mässaja! Orjade vabastaja! Gladiaator! Nojah, mitte et oleksin olnud Spartacuse kaasaegne (kuigi mul oli Spartak-nimeline jalgratas), lihtsalt mõni raamat oli toredalt seikluslik. Nüüd, vanainimesena, olen pea unustanud selle Spartacuse värgi (ega Hollywood pole sel sajandil mõnd meeldejäävat filmi vändanud? Oli see mingi “Gladiaator”, kuid see oli ikka midagi muud), mistõttu oli päris retro sellest ajast taas lugeda.

Tekst on nimelt Spartacuse ülestõusu mahasurumisest - Spartacus on langenud ning ports ellujääjaid ootab oma ristilöömist, et roomlaste väepealik saaks nende vahel paradeerida. Loo keskmes on kaks pikalt lahus olnud venda (üks oli gladiaator, teine karjus), kes sattusid taas kokku Spartacuse väes ja on nüüd roomlaste poolt enne hukkamist kokku köidetud, kuid… neil õnnestub köidikutest vabaneda… Aga…

Teemavalik tundub tänapäeva mõistes üpris eksootiline, aga eks tollases kujutelmas oli see õige heroiline - ikkagi võitlus vabaduse nimel ja impeeriumi vastu. Klassivõitlus anno 1926! Kuigi aegajalt kujutab autor peategelast ehk nooremat venda võrdlemisi läilalt, on temagi käed tsiviilelanike tapmisest õige verised. Aga noh, jutu finaal… no on traagiline!

Marina Moskvina – Kuuromaan (2014)

Mingis meeltesegadushoos võtsin selle romaani lugemiseks, kuskilt justkui kuulsin, et tegu on humoorika raamatuga ja sellised on alati silme ette oodatud. Aga vastu vaatab selline vene olmeloba, vähe teravam kui Dontsova tellisevabriku toodang (jah, kunagi olen ka neid 3-4 tükki järjest lugenud… ja rohkem pole puutunud). Eks siit võiks ka välja lugeda looritatud ühiskonnakriitikat, aga… see huumorivõtmes olmeloba matab hinge.

Et siis kunstnikest vanemate omapärane poeg teatab, et võtab naise. Ja et ikka naise saaks, peab tal (õigemini neil) olema oma elamine (noormees elab muidu vanemate ühetoalise korteri endises sahvris) – mis on tänapäeva Moskvas enam kui keeruline probleem. Aga saja tuhande dollari eest saaks endale broneerida ehitatavas korruselamus ühetoalise korteri. Niisiis hakkab suguselts raha koguma, kõik nad on sellised nõukogulikud poolintelligendid ja tänapäeva infoühiskonnalaadses olluses mitte just kõige teravamad pliiatsid. Poisi meelehärmiks ei paista vanemate kunstilised rahateenimisoperatsioonid just suuremat õnnestuvat, mistõttu tekib mitmeid vastuolusid nende põlvkondade vahel, mida aga esoteerilised vanemad suudavad suuremate konfliktideta ära taluda.

Ja nii see romaanike veereb sinkavonka oma finaali poole, täis tobenaljakaid või halemagusaid juhtumeid. Ikka vene avara hinge suurus ja nurjatus ja mis kõik veel. Ma saan aru, miks see lugejatele meeldib, aga selline olmeline loba muutub mumeelest veidi tüütavaks (võrreldes näiteks… Jelizarovi „Raamatuhoidja“ või Griškovetsi „Särk“, mis?).

lugemissoovitus

päevaraamat

sehkendaja

Jim C. Hines - Second to the Left, and Straight On (Robots vs. Fairies, 2018)

Järjekordne versioon Peeter Paani mütoloogiast, millega ma pole suurt tuttav. Et tegu on ikkagi täiskasvanutele mõeldud jutuga (nagu ka Brennani ja McGuire puhul), siis on tegemist võrdlemisi sünge looga, kus algupärandijärgsed sündmused on täis tumedust, saladusi ja traagikat.

Nimelt varastab haldjas Tinker Bell haldjatolmu kasutades noori tütarlapsi, et nende jumaldamise aupaistel enda elujõudu toita. Ja et saaks Peeter Paanile kätte maksta, kuna see temaga raamatus nii näruselt käitus. Et laste kadumine on ikkagi kurvastav sündmus, on Tinker Belli ja aastate jooksul kadunud tütarlaste jälgi taga ajamas naisdetektiiv - kel samuti tütar röövitud. Tal õnnestubki haldjas leida ja temaga kaubale saada, lubades enda tütre ja ühe röövitud tütarlapse tagasisaamise võimaluse eest ligipääsu Peeter Paanile. Aga läheb nii nagu läheb.

Loo kõrged punktid siis tänu sellele üha avanevale vaimuhaige maailmapildile, see on päris… haige; muidu jääks tekst mulle päris võõraks. Loodetavasti jääb see antoloogia ainsaks lastekirjanduse interpretatsiooniks.

Jeffrey Ford - Every Richie There Is (Crackpot Palace, 2012)

Lugu Richiest, kes elab koos minajutustajaga ühes õnnetute hingede üürimajas. Kõik elanikud (välja arvatud minajutustaja ja ta pere) on kiiksuga või narkomaania küüsis, kõigile on õnnetu saatus otsa ette kirjutatud. Richie on vaat et tüütuim neist minajutustaja majanaabreist, tema nimelt ronib minajutustajaga suhtlema ning tüütab teda surmani oma korduvate ja tobedate juttudega. Ja kui Richiel avastatakse kaugele arenenud vähk, muutub minajutustaja olukord veelgi painajalikumaks.

Nagu järelsõnast saab teada, on tegu enamvähem autobiograafilise looga, ja eks see tekstina ole niisugune vahepala nö tõsisema kirjanduse loomiste vahel. Alati ei pea aju vaevama inspiratsiooniga, piisab segasemate eluseikade lahtikirjutamisest.

Fordil on muidugi niisugune paha komme, et ta ei taha dialooge lahti kirjutada - kuigi eks see ehk ole mingil moel ökonoomsem lähenemine kirjutamisele: vähem möla ja rohkem sisu (mis dialoogiaustajana mind küll mõneti kurvastab). Kuid seda jutukogu lehitsedes olen avastanud mõnedki kohad, kus tekste õhutavad dialoogid...

Becky Chambers - A Closed and Common Orbit (2017)

Triloogia teine romaan on teistsugune kui esimese osa kosmoseooper võõrastes kultuurides. Nüüd on peategelasteks kaks esimese osa episoodilist kõrvaltegelast, ning Wayfareri meeskonnast on juttu vaid mõnel korral – kuigi sel on oluline tähtsus ühe peategelase ehk tehisintellekt Sidra isikustamisel. Nimelt avastab uus isiksus, et ta kehaliseks vormiks on Lovelace’i tarbeks loodud moodul – ja et kustutamise asemel nõustus ta seda poolsunnitult kasutama. Eks sellest tekib järgnevalt mitmeid eetilisi ja eksistentsiaalseid probleeme.

Aga romaan ongi siis sellest, miks eelmises romaanis Wayfarerile (mis sai teatavasti paugu tehisintellekti pihta) appi tõtanud Pepper selle Lovelace’i uue versiooni kehastuse ümber transportis (jajah, väikesed erinevused Leckie triloogia tehismõistuse kasutamisvõimalustega, kus TI sai kasutada tehiszombisid) ja kuidas see uus olend püüab kohaneda uute oludega – ja nende nõudmistega, mida ta iseendale eksisteerimiseks esitab (sellele on pühendatud romaani lõpuosas üks monoloog, mis selgitab eneseteadlike olendite toimimispõhimõtteid – elutee ei saa olla kellegi poolt koodiga kirjutatud jne).

Niisiis, läbi romaani jookseb kaks liini – kuidas tüdrukuohtu geenmuundatud Jane’st saab Pepper ja kuidas Lovelace uusversioonist eneseteadlik Sidra. Jane/Pepper on pärit planeedilt, kus geenmuundatud inimesed omale sobiliku keskkonna lõid – muuhulgas luues endi tarbeks geenmuundatud orjatöölisi (nagu Jane ja tema kaaslased). Kuid kord juhtus nii, et Jane avastas, et tema keskkond on vaid väike osa suuremast, ja kui tal ühe tööõnnetuse tagajärjel tekkinud segaduses õnnestus orjatehasest põgeneda, sattus ta selle maailmajao ehk hiiglasliku prügimäe keskel asuva väikese liikumisvõimetu kosmoselaevani, mida asutas tehisintellekt; mis siis päästis Jane’i selle prügimäe asukate käest. Nii jäi Jane aastateks sinna laeva, tsiviliseerus abivalmi tehisintellekti juhendusel… ning koostöös tehismõistusega putitasid selle laeva sõidukõlbulikuks (millest kujunes siis alus ta hilisemale elutegevusele) ning põgenesid planeedilt. Kuid…

Romaani teine pealiin keskendub siis Lovelace/Sidra olekule Pepperi ja Port Orioli oludes. Tehisintellekti probleemid oma pealesurutud kehapakendiga ja ta probleemid programmidega ning eneseteadvuse küsimus jne. Lõpuks saavad kokku Pepperi minevik ja Sidra tulevik, aga miks ja kuidas, ei hakka paljastama.

Avaromaani järel mõjub see raamat algul külma duššina. Hoogsa kosmoseooperi asemel on tegu pigem isikuromaaniga (või öeldakse arenguromaan?). Kui varem käis üks hoogne seiklus tähtede ja poliitika vahel, siis nüüd on tegemist hoopis intiimsemate teemadega – kuidas need kaks nö olendit kujunevad. Muidugi, eks sellevõrra saab selgemaks esimese romaani suurem tähelepanu maailmaloomisele, nüüd nokitseb autor hoopis kitsamates oludes. Eks sellega harjumine või sisseelamine võttis mul aega, kuivõrd ootused avaromaani järel olid hoopis teistsugused – mis ei tähenda, et siin raamatus isiklikku kangelaslikkust kuidagi vähem oleks.

Raamatus jätkub sugupooltega seotud küsimuste lahtiharutamine, kuid kui eelmises romaanis võis rääkida teatavast LGBT teemast, siis siin sellel tähelepanu õieti puudub – või on see niivõrd loomulikuks muutunud, et enam ei ärata tähelepanu.

Huvitav oleks nüüd kogeda, mis võiks juhtuda kolmandas romaanis, kas Wayfareri meeskond tuleb tagasi ja hakatakse võitlema tehisintellekti õiguste eest jms (mis oleks triloogia puhul üsna traditsiooniline lahendus) või siis Chambers üllatab järjekordse kannapöördega. Need kaks romaani on iseenesest üsna iseseisvad ja eraldi loetavad, on küll mõnedki vihjed, mis esimest romaani lugemata jääksid arusaamatuks (eksole, näiteks kes on Jenks ja miks Sidra talle püüdis kirja koostada).

Eesti keeles loeks neid romaane heameelega, aga kas ükski kirjastus selle tõlkimise riski võtaks, ei oska küll ettekujutada (meenub Erseni üürike ulmeprojekt, mille käigus avaldati nii mõnigi ootamatu tõlge).

ulmekirjanduse baas

Kirjanduslikud (eksi)rännakud Tartus (2017)

Meeldiv sissejuhatus Tartu linnalukku läbi kirjandusloo pilgu, seda siis Faehlmanni muistenditest 21. sajandi saginasse. Eksirännakud on hoolsalt kokku kompileerinud Halliki Jürma, Katrin Raid ja Maia Tammjärv; tellijaks Tartu Linnavalitsus. Raamatus enim kasutust leidvad autorid on Mehis Heinsaar, Oskar Luts, Bernard Kangro ja Mati Unt; neist Heinsaare kongeniaalne „Kõhkleja Bernard“ võiks olla Tartule hümniks – seeasemel et selleks pidada Runneli masendava finaaliga poeesiat (lk 14):

„Ma lähen, äkki vajub 

jalg justkui mädasool, 

siis näen, kuis mäe all vajub 

maa põhja ülikool.“

(lk 15)

TÜ vilistlasena protesteeriksin niisuguse blasfeemilise nägemuse põlistamise pärast! Aga noh, eks see ole tartlaste siseasi, kuidas nad endil härdust esile kutsuvad.

Lisaks Emajõe Ateena traditsioonilistele laulikutele on leitud päris huvitavaid tsitaate autoritelt, keda Tartuga ei oskakski seostada (nt Vaarandi, Viiding) või kes on tänapäeval unustusse vajuvad (nt… no läks juba meelest). Eks huvitav oleks mõelda, milline protsent tekstidest käsitleb mälestuste (unistuste) ja milline protsent autorite kaasaja Tartut; muidugi, niisuguseid kaasaegseid tähelepanekuid ongi ehk… keerulisem lugejale meeldejäävaks, nö legendaarseks kirjutada.

Minu meelest on väga tartulikke tekste kirjutanud Jüri Ehlvest ning Indrek Ryytle (takkajärgi „Tartu ilukirjanduses“ andmebaasi kontrollides selgus, et mõlemad on seal mitme näitega esindatud), aga nende Tartu jääb ehk nendesse linnaosadesse, mida selles kogumikus ei vaadeldud (et siis võib oodata veel üht raamatut?). Igal juhul see Ryytle luuletus on minu jaoks vägagi üheksakümnendate Tartu:

Uduvihm & leheprygi pargipingil joon 

kaaslastex taas hilissygis viin & depressioon 

Torkab äkki puusa sisse taskust punnivinn 

vaatad kynkalt alla orgu paistab Tartu linn

acta nubis
tartu postimees 

Daryl Gregory - Dead Horse Point (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 2, 2008)

Niisuke tekst, mis vastab igati auhinnalugude kriteeriumitele - pole miski ulmeline seiklus või visioon, vaid ilmne tõsikirjanduslike ambitsioonide ulmemaiguline tekst (nii nagu olen mitme eesti autori ulmeloo puhul arvanud, et see võinuks vabalt näiteks Loomingus ilmuda ja poleks kuidagi kulme kergitanud).

Nojah, siin siis lugu endiste armastajate taaskohtumisest. Naised pole teineteist oma kaks aastakümmet näinud - üks (ehk minajutustaja) on vahepeal emaks saanud, teisel on haigus edasi süvenenud: on tal selline “puhang”, mil ta lülitub nö automaatrežiimile, mil ta mõtleb vaid… astrofüüsika ainelisi mõtteid - kuivõrd ta on selles tunnustatud teadlane. Kui ta tuleb sellest puhangust välja, siis laseb ta kirja panna teooriaid, mida on sel ajal mõelnud - nii on ta selle loo puhul lahendanud paralleelmaailmade küsimuse vms (see on siis loo ulmeline külg). Aga jah, need kummalised teadvuspuhagud on muutunud aastakümnete jooksul üha pikemaks ja selgusperioodid sellevõrra lühemaks ehk on põhjust arvata, et millalgi ta vaid jääbki varjumaailma. Probleem.

Tekst on muidugi keerukam kui siin osaliselt kirjeldatud, nimelt on sel piinatud geeniusel noorem vend, kes teda kantseldab… Ka vennal on probleemid. Lisaks on loos tagasivaated naiste varasemale kooselule - kuidas tutvuti ja kuidas nende staatiliste puhangutega hakkama saadi. Eks tekst on selline emotsionaalselt raskemeelne… aga jääb mulle siiski veidi kaugeks.

““/-/ The universee is not a growing thing, it’s already complete. From the moment of the big bang, all the work has already been done. It’s whole and seamless, going backward and forward in time. There’s no ‘now’ and ‘then’. Everything’s now. Everything’s happening at once. /-/”

/-/ 

Julia digs into intersection of the two lines. “That’s an electron colliding with a positron. They’re destroyed, and emit two photons that fly off in opposite directions.” She draws two lines extending from the intersection, making an X. “It doesn’t matter which way time’s arrow is pointing. We can read the diagram from any perspective and it’s equally true. Read it from left to right and you can say that electron meets a photon and emits a photon and a positron. Or from the top, two photons collide and emit an electron and a positron. All are correct. All happen.”” (lk 104)

ulmekirjanduse baas

John Scalzi – Three Robots Experience Objects Left Behind from the Era of Humans for the First Time (Robots vs. Fairies, 2018)

Lühike humoresk teemal… no mida see loo pealkiri täpselt väljendabki. Ehk siis kolm robotit arutlevad teemal, mis on pall, einevõileib, kass, Xbox ja tuumapomm ning kuidas kadunud inimsugu neid (valesti, imelikult) kasutasid. Sest robotid ei salli meelelahutust ega ilutsevaid lahendusi. Tõepoolest, milleks võileib, mida suus püdelaks massiks järada, kui võiks kohe toitelahust makku suruda? No ja ühtlasi selgub seegi, miks inimsugu välja suri.

Nad nimelt modifitseerisid kassi käpa selliseks, et see armas koduloom võis nüüd ise toidukonserve avada. Ja kui kassidel pole enam inimsugu vaja… siis on inimsool tõeliselt vesi ahjus, tehku nad kasvõi massiliselt tuumapomme või keeraku keskkonda pöördumatult hapuks. Ja kuna robotid puutuvad loo käigus kokku ühe tõelise kassiga, siis… ka nende olendite tulevik on võrdlemisi tume. Eks ole, kes viimasena naerab jne.

Tekst on esitatud dialoogivormis, käib selline laadna killuviskamine kuni… loo võtab üle kass. Niiet robotiloost saab hoopis… kassilugu. Tekst on üsna lõbus ja arvatavalt oli autorilgi seda meeldiv kirjutada, aga samas on tegemist niisuguse kerge ühepäevaliblikaga, ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Mitte et iga tekst peakski raiuma süvapateetikat. Scalzi on suuteline ka pikemalt huumorit tegema.

Jeffrey Ford - The Seventh Expression of the Robot General (Crackpot Palace, 2012)

Ford on autor, kellele ma pole senini pihta saanud, kuid et ta lood on esindatud kõiksugu antoloogiates, ei saa ka tema tekstidest päris mööda vaadata. Ja kui juhuslikult sattus näppu allahinnatud raamatute riiulist see raamat, otsustasin Fordi tekste vähe lisaks lugeda.

See tekst on siis teadusliku fantastika võtmes satiir sõjast. Võõrtsivilisatsiooni sissetungijate vastu sõjapidamiseks on loodud tehisintelligentsiga olend, kes oma olemusega meenutab kõiksugu klišeesid legendaarsetest kindralitest - lisaks otsusekindlusele ja vaprusele ta suitsetab koguni piipu ning tarvitab vaenlaste naisi (tõsi küll, need helid, mis sellega kaasnevad, on ta sõduritele hirmutavamad kui lahingumölluga kaasnev). Ta tegevus lahinguväljadel onn tõhus ja verine, koguni võõrtsivilisatsiooni agressorid hakkasid kartma tema vägedega lahingu löömist. Kuid ühes lahingus sai kindral sedavõrd põrutada, et teda ei osatud enam parandama (jäänuk infoühiskonna kitsaskohast ehk siis riistvara jms arenguga on pea võimatu varasemat tehnikat kasutada). Kuivõrd tegemist on siiski elusolendiga, ei saanud teda välja lülitada ning peagi saadeti pensionile - sest tekkis probleeme sellega, et kindrali surmasaadetud sõdurite lähedased ei tahtnud leppida niivõrd hoogsa inimelude raiskamisega. Ning ega tehisintelligentsiga erukindral osanud peale rahu sõlmimist midagi edasi teha - kuivõrd tema ülesanne oli sõdida

Tekst ei kuulu just raskekaalukategooriasse, aga selline hea meeletuletus, et sõjapidamine pole alati mõtestatud ja mingi hetk moondub see lihtsalt tapatalguks iseeneses. Ning täiuslikud sõjamasinad… kui kaugele nendega õieti minna võib.

“It was said about his time on the battlefield that if the general was human he’d have been labeled “merciless” but as it was, his robot nature mitigated this assessment instead to simply “without mercy.” At the edge of a pitched battle he’d set up a folding chair and sit down to watch the action, pipe in hand and a thermos of thick black oil nearby. He’d yell through a bullhorn, strategic orders interspersed with exhortations of “Onward, you sacks of blood!” Should his troops lose the upper hand in the melee, the general would stand, set his pipe and drink on the ground next to his chair, remove his leather yacket, hand it to his assistant, roll up his sleeves, cock his hat back, and dash onto the battlefield, running at top robot speed.” (lk 66-67)

Daniel Abraham - The Mocking Tower (The Book of Swords, 2017)

Abraham paneb jälle high fantasyt, aga õnneks söödavamalt kui jutuloome esmatutvuses „Fearsome Journeys“ antoloogia puhul – ning omamoodi tasuks on loo taasilmumine Strahani tulevases aasta parimate juttude antoloogias. Noh, see ja Lynchi lugu… minu meelest on käesolevas antoloogias paremaidki tekste. Aga eks maitsed on erinevad.

Selles loos siis asjad niimoodi, et peale legendaarse kuninga lahkumist (justkui see tekst, eksole) on kuningriik vajunud troonipärijate verise võimuvõitluse turma. Kuid kõige tähelepandamatul neist printsidest otsustab sõja lõpetada – kuulu järgi on surematu võlur ta isa hinge sepistanud mõõka… ja kui mõõk käes, siis… võiks kodusõda lõppeda. Selleks tuleb siis mõõk võluri maagilisest kindlusest kätte saada, ja sinna sissepääsemiseks on printsil oma plaan. Kuid asjad lähevad nagu lähevad.

Abraham kirjutab küll high fantasy võtmes kuni korraga pakub hoopis proosalisemat tõde (sõjad on seepärast, et…) ning loo lõppedes kirjutab veel ühe vindi peale. Siiski pole ta niivõrd jumalavallatu lähenemisega nagu Parker, tegelastel ongi oma tõsised mured, et kuidas ikkagi asju õigesti teha, nende pettustel on üllad eesmärgid… kuigi jah, millal see võimu küsimus ikka eetiliselt lahendatakse.

Becky Chambers - The Long Way to a Small, Angry Planet (2015)

Romaan on kenasti loetav ja võiks ilmuda eesti keeleski – pole küll ehk nii klassikaline kõvaulme nagu Sündmuste Horisont ideaalis avaldada tahaks, kuid Varrakule sobiks kenasti. On seiklusi, võõraid olendeid ja erinevaid sotsiaalseid konstruktsioone; pole nii tõsiulme kui näiteks Leckie triloogia (mille menuvaba avaldamine ehk peletaks Chambersi tõlkimise?).

Et kuulu järgi on tegu triloogiaga, siis paistab autoril selle romaani puhul kuluvat palju auru just fiktiivse maailma loomisele – kõik need erinevad peremudelid ja mitmesugused kosmoserassid, poliitikad ja laiahaardeline ajalugu. Kui algul tundub, et Chambers jutustab eelkõige ühe põgenikust noore neiu lugu (loogiline, sest see avab romaani), siis raamatu edenedes selgub, et otsest peategelast polegi, laevnikest saab igaüks rohkem või vähem oma vaatepunkti jagada, olgu nad siis humanoidid või võõrrassist või tegu tehisintellektiga (eks sellest siis võrdlused Leckiega?), ning probleeme on neil igasuguseid (nagu ikka, lapsepõlv on kindlaim viis ebakindluse tekitamiseks).

Lugu siis sellest, kuidas üks kosmoseruumi hüppeportaalide või ussiurgete loomisega tegelev laev (see oli teksti kõvaulme osa, millest ma lasin kergelt ja suurema süümetundeta üle) palgatakse suure tasu eest tegema hüppeportaali planeedi juurde, mille kandis muidu üks eraldiseisev kosmoserass vihaselt ja lõputult eri pooltega kodusõda peab – sest nö sõbralike kosmoserasside föderatsioon / liit (kuhu kuuluvad ka maalastest pärinevad erinevad inimgrupid) tahab saada ligipääsu nö naftamaardlale. Selleks on see föderatsioon võtnud enda rüppe ühe kodusõjas osaleva fraktsiooni või õigemini klanni (kodusõja teemaks on umbkaudu see, milline jumalik kontseptsioon on kõige õigem – mitte et tegu oleks jumalaga, küsimus on algoritmide mustris).

Nii siis autor kirjeldab eri liikide esindajatest koosneva laevameeskonna (mis pole õige sõna kuivõrd pooled neist on naissoost või… mitmekesisema soolise konstruktsiooniga). Meeskond on pikemat aega koos tegutsenud ning igati ühtehoidev ja veider: muidugi on tegu ikkagi erinevate isiksustega, kel on eri probleemid jne. Niisiis asub laev pikale (kuid loodetavalt tulutoovale) teekonnale sinna föderatsiooni äärealale, uute liitlaste juurde kodusõjatsooni ning teel sinna juhtub seda ja teist ning reaalset ülesannet sooritades tabab mõnigi keeruline üllatus.

Romaan kui selline on minu meelest ka eraldivõetuna loetav, kuigi sel puhul oleks veidi kahju, et autor on niipalju auru kulutanud selle ulmelise maailma loomisele, seeasemel võinuks siis veel rohkem… tegevust olla. Igal juhul ei lõppe tekst just cliffhangeriga (muidugi, kuidas kellelegi (see on teise romaani teema); aga pigem võiks seda pidada üsna roosamannalikuks, mis ehk olekski minu poolt suurem kriitika) ja seega tõlkimisel poleks ehk suuremat kartust, et kui tõlge eesti lugejaid ei leia, siis poleks kirjastuse poolt pika hambaga triloogia edasi tõlkimist, et asi ebaloomulikult poolikuks ei jääks (Pierre Pevel… Anne Robillard…). (Ja no tõlke abil saaksin ise vähe selgemaks niisuguse tähtsa aspekti nagu kui veidrad võõrrassid (koondnimega „sapient“) siis Chambersi maailmaruumi asustavad, igal juhul on need… värvikad.)

Nagu öeldud, siis päris palju on kirjeldatud erinevaid sotsiaalseid mudeleid, kuidas toimivad need võõrad ühiskonnad ja väiksemad üksused nende sees. Oma osa saab ka mitmeks jagunenud inimkond kui üks nooremaid kosmoserasse, mis olude (ehk endi põhjustatud ökoloogilise katastroofi) tõttu oli sunnitud Maalt põgenema (rikkurid asutasid Marsi; hall mass läks põlvkonnalaevadega kosmosse triivima; erilised traditsionalistid jäid Maa orbiidile ootama asjade paranemist) ning keda väikese avansina on pisivennana vastu võetud suuremate rassidega ühte liitu. Ja nagu ikka, on igas rassis oma head ja vead, lurjused ja pühakud jne. Ning muidugi tehisintellekti küsimus. Ja kloonimine. Ja mõndagi veel.

Ühesõnaga, mõnuga lugemist siin on; õnneks pole tegu üüratu tellisega. Ehk pakub rohkem huvi neile, keda rohkem huvitavad, ee, mõistuslike olendite vahelised suhted (eks küsimus on, kuivõrd need on taandatavad puhtinimlikele probleemidele): lisaks rasside omavahelistele värkidele on siin tegemist ka rassidevaheliste värkidega (seda vahel ka õige kelmikas võtmes).

“After all, Humans reacted differently to coupling than she did. Didn’t their brains get overloaded with chemicals afterwards, way more than normal people? Aandrisks bonded through coupling, too, but Humans - Humans could get crazy over it. How else could you explain a sapient spieces that had overpopulated itself to the point of enviromental collapse? This was a people that had coupled themselves stupid.” (lk 275)

ulmekirjanduse baas 

Kij Johnson - 26 Monkeys, Also the Abyss (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 3, 2009)

Johnsoni kuulsavõitu lugu on ikka päris hea. Lugu küsimusest, millele pole vastust. Jutt naisest, kes ühel meeleheiteperioodil ostis endale ühe dollari eest ahvidega tsirkusenumbri. Ahve on paarkümmend (sel hetkel siis 26), nad teevad laval kõiksugu trikke, ning etenduse lõpetab see, et üksteise järel kargavad kõik vanni, ning kui viimane ahv sinna hüppab, siis see möirgab… ja järgmine hetk on kõik see ahvilaadung kadunud.

Järgneval ööl tulevad ahvid (makaagid, tamariinid ja teised liigid) ühe- või paarikaupa tagasi tuuribussi, kaasas mõni uus mänguasi või toit vms; ning seejärel asuvad tegutsema oma toimetamistega. Naisel, kes seda tsirkusenumbrit mööda Ameerikat ringi sõidutab, pole aimugi, kuidas ja kuhu need ahvid kaovad, või miks nad naasevad. See lihtsalt on nii, ahvid ei paljasta seda saladust - no kui see nende mõistes peaks saladus olema. Vahel mõni ahv jääb tiineks, seejärel ilmvad uued ahvid asemele, on neid siis kokku 24 või 26 või rohkem või vähem. Kui aga see etendust lõpetav viimane ahv on vanadusse suremas, tekib naisel mure, et mis neist kõigist edasi saab. Aga show jätkub kuni…

Ühesõnaga, võrdlemisi lihtsate vahenditega kirja pandud tekst, mis lihtsusest hoolimata ei anna vastuseid. Eks lõpuks see ongi mingis mõttes eneseleidmise lugu, kriisist ülesaamine, hingeteraapia. Niisiis omamoodi hipiulme oma parimast küljest.

ulmekirjanduse baas