Kuvatud on postitused sildiga Antti Tuuri. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Antti Tuuri. Kuva kõik postitused

18 august, 2011

Antti Tuuri – Mehed koos naistega (1994)

Kui eelmine raamat oli loomulikult naljakas, siis seekordne on nati punnitatum ja nö kirjanduslikum panemine (no muidugi – peategelasteks on Hemingway ja Joyce'i uurijad, ja kõik see madin nende kirjanike ümber, ikka kirjandus ja elu jne).
Ehk siis lugu sellest, kuidas Joyce'i uurija ja naisepetja Jim püüab 90ndate alguse Kuubas suhet lappida oma abikaasa Mollyga, kes on omakorda Hemingway uurija ja keda eksprompt vinnati saarele Hemingway kadunud käsikirja jahtima. Naise vinnas saarele salapärane Nick, kellel on tõsine Ernestifetiš ja keda kuubakad omakorda peavad Hemingwayks (kes ometi ei lasknud ju end maha? Puha lääne propaganda! Socialismo o muerte!). (Mitte et raamatus tegelikult kuubakaid mingite naiivikutena kujutati.) Nojah, ja siis on veel kuubakast mahhinaator ja kaks kahtlast ameeriklast ja zombi. Käib üks segapundar, kus sarkastiline ja meestest tüdinenud Molly soovib vaid, et lastaks tal omi asju ajada. Aga ei lasta. Röövitakse ja tehakse siivutuid ettepanekuid. Ja tagatipuks ilmubki käsikiri “Mehed koos naistega”. Ning kaob taas. Selline see elu on.
Lõpuks sekkuvad loosse Kuuba ebajumalad, kes aitavad nurki siluda.
Hmm.

16 august, 2011

Antti Tuuri – Viisteist meetrit vasakule (1988)

Lugu siis järgmine – sügisel puhkusel olevat pereisast müügiagenti tülitab korraga kirjanik Saarelainen, kes pakub mehele tehingut, et see läheks Saksamaale kolme tuhande Saarelaineni saksa tõlkega ning müüks need maha, tulu suisa pooleks. Sest kirjaniku raamat pole senini just tähelepanu äratanud. Peale mõningast puiklemist keskealine mees nõustubki seda müügitööd tegema. Mees sõidab laevaga üle Läänemere Saksamaale. Reisil tutvub ta kolme soome metsatöölisega, kes Põhja-Saksamaale teel puid langetama. Toimub üks suurem purjutamine ja sõbrunemine, millest korralik pereisa üldiselt midagi ei mäleta. Lõpuks Saksa jõudes kleepub talle külge laeval kohatud noor neid ning koos alustatakse müügitööga eri Saksa linnades. Mis just ei õnnestu kõige paremini, lõpuks omastavad kaks ameerika sõdurit auto koos raamatutega ja kaovad eiteakuhu. Taas satutakse kokku kolme metsatöölisega, kes deliiriumi piiril olles asuvad mehele appi auto otsingul. Kuidas lugu lõppeb? Salapäraselt. Aga nalja saab.

“Tee oli silmaga mõõta nii pikk, et ma ei viitsinud hakata ringi minema, vaid läksin üle põllu. Maa oli pehme ja kingad said üleni sopaseks. Mõtlesin, kas võin panna uute kingade hinna müügikuludesse ja kas Saarelainen lubab need meie müügituludest maha arvata. Põllul oli ka kõiksugu jäätmeid, mis inimesed olid sinna loopinud: pleekinud paberit, roostes jalgrattaid ja apelsinikoori, mis päike oli juba ammu valgeks kõrvetanud ja vihmad seejärel vormituteks viiludeks leotanud. Motell poleks nagu üldse lähenenud, kuigi kahlasin sopas kaua: pöörasin pilgu motellilt ära ja vaatasin minnes vaid oma jalgu, kuidas nad sopast tõusid ja tagasi vajusid, ja kõike, mis sopa ja pori sees oli. Suuremate prügihunnikute eest põikasin kõrvale. Mõtlesin ohvritele, mida müügiagendid peavad tooma oma heaolu nimel, üritades müütada soome tooteid maailmaturgudel. Need mõtted andsid mulle jõudu.”

Selle kohta võiks öelda, et humoristlik lugu sellest, kuidas “väike inimene satub korraga jamadesse, aga ometi kulgeb stoiliselt edasi”. Omamoodi vastandtegelane Paasilinna vabadust ihkavale kangelasele – teda on argielu juba niivõrd maha muserdanud (aga kes teab?), et eksisteerib automaatselt võimaluste piires oma väikeste rõõmudega (kuigi need väiksed rõõmud ei torka tekstis silma).
Romaani üheks teemaks on muidugi ka kirjanduse seisund nüüdismaailmas, aga see on niivõrd äraleierdatud teema, et lugedeski suurt tähelepanu ei pööra.
Aga jah, tore raamat, hea soome huumor on ikka tasemel värk ja igati soovitatav. Miinuseks on vast masendava sügise kirjeldused, mis panevad praegu judisema. Noh, juhtub.