Aga tuulelohemaailm ise on selline aurupungilik fantaasia (minumeelest kuskil oli ka öeldud, et seda raamatut võib võtta kui varast aurupunki), kus riigis valitseb totalitaarne kirikuvalitsus ning käärivad pinged erinevate usulahkude vahel – nn Konservatiivid, Kesktee (mille filosoofia on selline chill ja sügavamat olemust ning kahetisusi otsiv ja otsapidi budistlik) ja hiljem tõstab pead äärmusrühmitus. Riigiusu võimu kindlustab otseloomulikult kaua elus hoitud hirm lendavate deemonite ja kõndivate deemonite (mutandid) ning deemonlikku hingust toovate tuulte eest. Hirm, koos riiklikult sanktsioneeritud ohutisteäriga – see tähendab, et kõige selle halva eest aitavad kaitsta otseloomulikult vastavate maalingutega tuulelohed, mida on oluline võimalikult palju ja pidevalt lendamas hoida – lendavad deemonid siis ei julge või ei taha tulla. Eks erinevates maanurkades on nonde müstiliste lendajate rahustamiseks muidugi veel võtteid, näiteks puhke-eendid korstnatel (et neil ikka hea tuju oleks, siis nad tänutäheks ei tee kahju või midagi) jne.
Raamat ise koosneb reast erinevatest lugudest erinevate peategelastega – ühiseks nimetajaks on sama maailm ja seotus nn Loheväega – organisatsiooniga, mis kirikliku eeskoste all tegeleb tuulelohejaamade mehitamise ja lohede lennutamise ja lohejõul õhupallikorviga taevasse lendamise ja asjadel silma peal hoidmisega ja … ning loomulikult on lisaks lennutajatele näiteks vaja ka niisama ametnikke ja teenistujaid ning loomulikult on olemas ka merevägi ning loomulikult peavad kõik esmalt läbima vastava õppeasutuse ning loomulikult on neil kõigil tüdruksõpru, õdesid, emasid, femme fatalesid, perekondi jms. Ahjaa, mere kohal nähakse ka kummalisi hõbedasi kiile vahel ning laevad käivad suisa (troopilistel) maadel, kus ka ilma lohesid lennutamata elu püsib – selline demoraliseeriv ja jumalavallatu info loomulikult pole tavainimesele mõeldud.
Erinevate lugude meespeategelastel kipub olema lisaks lohendusega seotusele ja ideoloogilistele ning moraalsetele konfliktidele lohendusega ka ühel või teisel viisil kummalisi ja komplitseerituid suhteid naissooga, mis üldjuhul hõlmavad eesrindlikku seksuaalse aktiivsuse perioodi (midagi teismelisele meeslugejale?), ent ometigi kipuvad asjad ühel või teisel viisil lörri minema... Mässu tõsta ja alla jääda saab siin ka – küll süsteemile, küll omaenese ihadele ja hirmudele, küll kasuisakujule...
Ahjaa, aurupunk. Mina isiklikult pole aurupungile kunagi PÄRISELT pihta saanud, aga see selleks. Igal juhul on siin raamatus esmalt küllap tubli annus tuulelohefantaasiaid (see on ehk olnud mingitel aegadel olnud üks poisikeste meelismeelelahutusi) ja siis ka pisut õlist mehaanikat ja tehnilisi kirjeldusi lohejaamadest ja lennutamise üksikasjadest. Masinasõpradele boonuseks on ühel peategelasist suisa auto ja veel parem auto, mida aegajalt putitada ja läikima lüüa annab (jaa, üks neist unelmate kaaslannadest on kahtlemata ka autosõber).
Kõik lood on üksteisega ka tugevamalt või lõdvemalt seotud, mis on iseenesest päris kena.
Lõpplahendus on aga jällegi täpselt selline nagu kõik internetiarvustused lubavad – kiire ja lambikas. Selline võinuks olla siinkandis umbes naivistlik kujutlus nõukogude liidust pääsemisest vms ja sellest aspektist on tegelikult ju isegi täiesti huvitav loetule tagasi mõelda. Kogu see hirmumajandus ja tuulelohekummardamine ning see kummaline ennastohverdav ja kõikvõimas imedemaa armastus seal teisel pool piiri (nii üldistatult öeldes, ei saa ju päriselt ka kõike ära rääkida, äkki keegi loeb – ikkagi Penguini Classic Science Fiction ja puha).
“The restlessness returned, on the long coach journey home. The others laughed and chattered, roared out bawdy songs, engaged in rumbustious games of cards, He sat apart, turning over in his mind what the dominie had said. Was it then possible to decorate a concept? Pile spires and pinnacles on it, till it towered in the mind as Godpath towered over Middlemarch? And a simple obvious truth was lost? There seemed to be some relevance to him; to his feelings for Mannings for the Kites. For Tan. But the link, if link there was, eluded him. He grappled with the notion; but try as he might, it endlessly slipped away.” (lk 105-106)
