Clifford D. Simak: Mängud ajas

Raamat, milles kõik pisiasjad on valesti ja kokku on ikka kõik õigesti. 

Ühe lausega oluline ära öeldud, jai.

Kõik on valesti: jutu põhiaeg, milles ta toimub, on 6000 aastat tulevikus. Selle aja järel kannab isik Archer Sutton ikka veel perekonnanime Sutton, mida kandis tema esiisa 6000 aasta eest. 
Mõtleme oma esivanematele 6000 aasta eest. Mhmh, hästi loogiline, et nimi säilis.
6000 aasta pärast loevad nad hommikueine kõrvale ajalehti ja suitsetavad verandadel (mis on olemas) piipu. 
Raamatu üks kahest nimega naistegelasest on olemas selleks, et olemas oleks mingisugune armuliin ja vahepeal natuke suudeldaks. Teine on androidiõiguslasest natuke hull ja üdini naeruväärne matsakas maadam.
Kui on mingit infot vaja, võetakse viisori teel ühendus isikuga, kes tööna valdab sel teemal igasugust informatsiooni, ja siis tema käest saab olulise teada. Ei ole mingit võimalust viisorikõnet jälitada, see on üleni turvaline, küll aga võib töötaja emotisonaalselt sinuga juttu ajama kukkuda. 
Muidu omavahelise suhtluse jaoks helistatakse või minnakse kohale. 
On olemas "androidid", kes on muidu 100% inimesed, ainult paljunemisvõimeta, ning väga suur osa raamatust keerleb idee ümber, kas nad on või ei ole inimesed. Üldiselt Simak vist arvab, et ei ole - et nad on taagata, mida inimliik kannab, sest inimesed on evolutsioneerunud sõjakateks võitlejateks, aga "tehtud" androidid on kuidagi sellest pärandist vabad. 
Kuigi nad on tehtud täpselt inimestena, lihast, verest, kudedest, ajud on sees jne.
Tolles 6000 aastat tulevikus räägivad nad sama inglise keelt kui 1977, ei mingit probleemi arusaamisega, ei mingit aktsentigi, mis tuvastuks. Rääkimata sellest, et trükimasinal löödud tekst kuidagi 6000 aasta pärast raskestiloetav oleks. Hullem, Archer Stutton 6000 aasta pärast teab, et see on trükimasinal trükitud ja isegi mõtleb, et näe, palju XXXX-ga mahatõmbamisi, nagu oleks trükkija selle konkreetse masinaga mitte väga hästi tuttav. 
Neid mitteklappivaid asju on leegion ning ajuti tekib tunne, et Simak lihtsalt ei pidanud neid oluliseks. Aga eriti, ERITI imelik oli, et ta kirjutas inimliigist kui üdini erilisest - jah, peamiselt halvas mõttes. Aga ühtne ja eriline oli Inimene ta jaoks. Jah, oli toredaid inimesi, aga ka nemad tegelesid asjadega ikkagi nurga alt "inimene ei tohi inimliigi hiilgust piirata ega rikkuda" ja kõik olulisemad tegelased, kes Inimene olemise erilisust rohkem või vähem ei toetanud, olid ise ka tegelikult mitte-päris-inimesed.  
Phmt paralleeli tuues: ei olnud olemas valgeid orjuse vastu võitlejaid - kõigis orjanduse vastastes oli ikkagi kübeke tõmmut verd, mis siis, et see vbla silma ei hakanud. 

Ja ometi - ja ometi on ses raamatus kõik õigesti. 
Sest olemuslikult, põhiliselt seisab kõik ideel, et vihmaussil on oma Saatus ja igal elusolendil, kuidas see ka tehtud, sündinud, koorunud vms ka oleks, on enda oma. Et kõik olevused väikseimast ripsloomast suurima võõrplaneetlaseni, kes laiub kuskil silmapiirist silmapiirini, on oma Saatusega ja see Saatus elab koos olevusega sünnist surmani. (Või koorumisest. Või moondearengu ma ei teagi, mis etapist alates.)
Ning raamat tegelikult räägib sellest, kuidas ühel isikul on teadmine, et nii on, ning ta tahab seda jagada - ning ajas toimub sõda, et tema sõnumit kas moonutada, sel levida lasta või takistada üldse raamatu kirjutamist. (Andestatav ennastimetlev punkt kirjanikult, kelle elu on raamatute kirjutamine: et 6000 aasta pärast veel raamatuid kirjutatakse ning need muudavad kogu galaktikat.) Ja kuna see asi on õigesti, kuna Simak tundub olevat põhiloomuselt hea inimene, kuuluvad mu jaoks kõik veidrused ja tobedused, ebausutavused ja mitteklappimised gruppi "pisiasjad, pisiasjad" ja kokku oli tegu igati hea raamatuga.
Seda enam et klappisid ajasilmuste nüansid, oli selge, et ka "androididel" on tunded ning Archer Suttoni emotsioonid püsisid loogilised. 
Olgu, kui naeruväärne armuliin välja arvata. 

Reaktor
Raamaturiiulike
Postimees

Tang Fei - The Heart of the Museum (Sinopticon, 2021)

Lugu tulnukast, kes elab ühtaegu Maal inimeste seas ja ühtaegu kõikehõlmavas ajas, olevik ja nö tulevik, tema jaoks on see kõik üks ja sama kogemise viis. Erinevalt siis inimestest, kes elavad hetkes ja kes näevad tulevikku kui võimalikku kaost. Tulnukas püüab suhtuda mõistvalt inimeste sellisesse harjumusse.

Tal on oma lemmikprojekt - näha muuseumi, mille kontseptsiooni on loonud ta hoolealune, kellele tulnukas oli paar aastat lapsehoidjaks. Tulnukale meeldib vaadelda, kuidas laps liivakastis mängib, kuidas ta õpib kunstnikuks, kuidas tekib selle muuseumi idee ning selle täideviimine ja muuseumi edasine käekäik järgmistel aastasadadel.

Siin jäigi mu mõistmine katki, et mis see Ameerika on tulevikus ja mis tulnukas seal end muuseumis eksponaadiks seab.

Lugu peakski olema esitatud nö kõikehõlmavas ajahetkes, ehk siis tulnukas liigub vabalt ajas, muutes mineviku ja tuleviku üheks olevikuks. Mis on vist päris hästi teostatud. Aga jah, see muuseumi mõte jäi mulle küll häguseks, kokku koguda asju, mis on kogenud mõnd erilise saavutuse “nägemist” vms? hägune.

 

Angélica Gorodischer - The Best Day of the Year (Trafalgar, 2020)

 

Trafalgar kohtub taas oma biograafiga, kelle kutsub kohvitama salapärasesse Burgundy lokaali, millest biograaf ei tohiks kirjutada, et see koht tuntuks ei saa. Peale tavapärast sõbralikku nokkimist teineteise kallal, räägib Trafalgar loo tähesüsteemist, kuhu on parem mitte sattuda: sest ühel sealsel planeedil on õige tüütu ajas visklemise, ee, süsteem oleviku, tuleviku ja mineviku vahel. Eelnevalt sellest Trafalgarile muidugi ei räägitud, teda lihtsalt hoiatati planeeti külastamast. Eksole, seda suurem uudishimu.

See ajas visklemine oleks võinud meie rändurile muidugi vaat et saatuslikuks saada, sest päev peale planeedile saabumist avastas ta end ootamatult tulevikust … ja päev edasi veel ohtlikumast tulevikust ja nii edasi ja edasi. Nagu ta viimaks avastab, siis selline ajas visklemine on omane eelkõige mittekohalikele, “omad” oskavad sellega toime tulla. Aga viimaks siis pääsemine ja järjekordne seiklus kirjas!

Loo parimad hetked ongi ehk hoopis Burgundy seltskonnas (ka raamatu avalugu on seal jutustatud), näiteks koha omanik Marcos ei usu Trafalgari jutte, aga ometi vaat et parimad kaaslased. Loo jutustajalgi probleem, et Trafalgari rännakud on va üheülbalised ja kas see õieti peaks lugejaid huvitama. Trafalgaril on siiski enam usku oma erakordsusesse.

Kate Atkinson: Elu elu järel

 Need kaks raamatut on tervik. Pooleksjagamine on meelevaldne ja ei tee teosele teenet, aga kui ta eesti keeles juba selline on, no on.
Soovitan lugeda koos.

Phmt on see samalaadne raamat kui "Harry Augusti esimesed viisteist elu" ehk kogu aeg alustatakse samast punktist ja kui elamises siis asjad viltu lähevad, korrigeeritakse neid, "vigade parandus" on võimalik, sest uus elu algab samas kohas jälle.
Ent kui Harry August mäletas kõike üsna selgelt, mäletab Ursula vaid häguselt ja tundetasandil "miski läheb viltu kohe, reageerin!"
Ta ei ole lapsena mittelaps, ta on lihtsalt imelik laps. Ja vahel (no tema ise ei saanud eriti korrigeerida seda, et tema sündimise ajal polnud esimesel korral arsti käepärast ja kahekorra ümber kõri olnud nabanöör tapab ta) ei muuda ta ise midagi, lihtsalt asjaolud saavad teistsuguseks, sest nende selliseks kujunemine oligi juhuse asi.

Ka Ursula on inglane (nagu Harry Augustki) ning nad sünnivad vaid 9-aastase vahega, ent ometi on need raamatud täiesti erinevad. Täiesti. Mina eelistan Atkinsoni varianti (sest minu meelest on ta pagana hea kirjanik), ent ega Claire North - Catherine Webb (pseudonüüm, noh) ka kuidagi kehvake ole. Atkinson on kammerlikum, suur pilt, mis Ursula loos ilmneb, ilmneb ikkagi läbi eraeluliste detailide, inimlikul tasandil, mitte "muudame maailma!" tahtlikus mõttes.  Ja need inimliku tasandi episoodid on nii elusad, nii ehedad! Elan korraga üleni kaasa - ja samas, kuna ma lugejana tean, et saab uuesti alustada, ei ole mu kaasatunne mitte masendus, vaid uudishimu ja lootus.

Ma ei taha siin arvustuses reeta, mis juhtub kõigis Ursula eludes ega juhtumiste seost esimese raamatu alguseks olnud lõiguga. Aga et puudutatakse üht ajarännu "mis sa teeksid, kui saaksid ajas rännata" klišeed ja nii hästi, nii loogiliselt ja mõistlikult, mainin küll ära. Sest see oli niivõrd tore. Üleni nauditav.
Põnevus püsis ja püsis üleval ning Ursula muudkui elas - elu elu järel.

Ja kõige lõpus, päris kõige lõpus anti vihje, et VÕIBOLLA on see sama elu elamine teise järel pärilik.
Aga kuidas see ring katki lõigata ning päriselt olemast lakata, ei öelda. Äkki elas Ursula ikka edasi ja edasi ja edasi ja elab omal moel praegugi sama elu ikkkkka edasi?

Räägime raamatutest
Järje hoidja
Viimsi raamatukogu

Rein Raud „Kell ja haamer“. Mustvalge Kirjastus (2017).

90ndad, need olid ju alles eile, mis sellest, et vahepeal on paarkümmend aastat märkamatult mööda tiksunud. Ajaga on üldse kummalised lood, et teda ei olevat sellise objektiivse ’neljanda mõõtmena’ ühest küljest päriselt olemaski, et on inimese väljamõeldud nähtus nagu armastus vmt, aga samas ega enamik meist elu ilma aja mõisteta ikka ette kujutada ei oskaks kah (nagu ilma armastusetagi vms). Ja nõnda siis ongi ajaga ilmatuma tore mõttes mängida, et mis siis, kui ta olekski päriselt ja veelgi enam, rohkem nendele reeglitele alluv nagu mälestused meie mõtteis ja vähem nagu kiretu ühisnimetaja kõigi osakeste liikumise vääramatule kulule, mis erinevail inimese tajutavail viisil märgatav ja kellaga mõõdetav on.

Samuti on teatavasti rohelisem see rohi, mis teispool aeda on või kauguses terendaval mäeküljel sinetab. Kauged maad ja kaugelt toodud asjad on kohapealse argisusega võrreldes ikka suisa imeteo väärilised ning ka ajalise distantsi taha jääv täidab paugupealt romantilise hardusega – muuseumis mitme aastatuhande tagust prügi (sest, noh, enamasti on väljapandud asjad ajaga ikka kahjustada saanud ja pole mitte arutu oletada, et omal ajal keegi selle pragunenud poti juba alustuseks hütitagusesse jäätmehunnikusse oli läkitanud) imetledes mõtled ikka, et näe ... mis tunne võis küll olla tol ammusel ajal sellist asjakest meisterdada, sellega igapäevatoimetusi askeldada (ja siis oli veel maa puhas ja rikkumata ning inimene oskas loodusega harmoonias elada ja ... ) ning egas Eesti mõisates asjata möödunud aegade hiilgust (ja kummitusi) otsimas käida. Ja noh, kirjasõnast pole mõtet kohe rääkidagi ... mida vanem tekst, seda iidsemad tarkused ja ...

Mõtleksime siia juurde veel natuke ka mängu ja päriselu piiride ning seostega mängimist ning hakkabki juba vaikselt Kell ja haamer kokku tulema. Muidugi, ega kõik see nüüd ammendav ka ei ole – imetlesin siiralt seda ajaloolist ja ruumilist haaret, mida ilmselt sama mängeldes just paljud autorid järgi ei tee (ega muidugi ei peagi), aga mis ikkagi oluline osa sellest, mis lugeja nähtud vaeva eest saab. Aegu ja tegelasi, mille vahel hüpelda võib olla palju, aga läbilõige aegadest ja oludest ei oleks ilma selleta jälle nõndaviisi mõeldav.

Öeldakse, et see raamat on eelkõige ikkagi ühe paiga – Undivere mõisa lugu, ja eks ta küllap täpselt nii ongi (tegelikult on seda muidugi ka otsesõnu öeldud, lk 35). Koht ja selle saatus on see, mis jääb keskseks ja mine sa siis võta, kas seda peaks lugema imetlusväärseks, sest mis meist inimestest ikka järgi jääks, kui me kaotaksime võime ühiseid artefakte indiviidi põgusast õnnest kõrgemale seada, või siis on ikkagi natuke õõvastav ka, et vaese Ottoga nõnda pidi minema, kõik vaid mingi kaheldava väärtusega vuuduu nimel, sest tänapäeval (vähemalt teoorias) üritame ju ikkagi mõelda, et inimelul pole hinda ja maja on ainult maja ja sellisena asendatav ja nii edasi...

Lõppkokkuvõttes aga läks ikkagi nii, et ega neist tegelasist, nii mitmekesine kui see punt ka ei olnud, lõpuks ühestki suuremalt hoolinud. Ja maailmgi jäi natuke kaugeks, kuigi kogu see aegadeülene intrigeerimine, unustatud linn, ürgne daam ning kalamehed on koos Kella ja haamri ning kaugemaareisidelt kogutud kraamiga piisavalt külluslik supp, milles võiks ridamisi amööbe endale jalgu või tiibu kasvatada, et kuivale maale ronides rahvast naeru, intriigide ja õuduste peale vaheldumisi kahvatama ning hirnuma panna. Et kukele need Ameerika jumalad (või misnan’d olidki). Mõtlen, et too kõiketeadjast saatusehäälest jutustaja vist ikkagi hästi ei passinud mulle. Kas on maitse rikutud (nagunii on) või siis tahab kodukeelne jutuvestmistraditsioon meelelahutuse aspektist ikkagi üksjagu kriitilist lähenemist. No vähemalt seksi ja vägivalda oli (minupoolest oleks võinud küll vähem ka olla. Aga no eks ’ta ise teinud oma valikud’ (umbkaudne tsitaat) või kuidas nende valikutega siin fatalismide ja sotsiaalsete konstruktide segadikus täpsemalt nüüd ongi või miks valikuid teeb alati see kannataja pool, muu on lihtsalt loodusseadus) ning stiilide vaheldumine ajastuidpidi oli jälle, eriti ideepoolest, vägagi nauditav.

***

„Aga praegu ütleme nii, et ma käsitlen mängu kui süsteemset katset haarata tegelikkust. Lapsed mängivad läbi olukordi, mida nad loodavad või kardavad – tinglikult kodu või sõda –, täiskasvanud jälgivad hokit või palli mängivaid sportlasi ja hoiavad pöialt oma meeskonnale, kah mõnikord sõja asemel. Mäng aitab meil nii hakkama saada sellega, mille eest pole pääsu, kui ka leppida sellega, mis meil puudu. Mäng aitab meil seista tegelikkusega vastamisi. Muidugi mitte iga mäng. Ma ei räägi siin hasartmängudest.“ (125)

„Nimelt on ta esitanud, ehkki arglikult ja mitte päris lõpuni välja arendatult, mõtte aja ületamisest. See pidavat olema võimalik, kui inimene suudab oma sisemise rütmi täielikult ühitada selle ajaga, mis on tema jaoks loodud, nii et nad tuksuvad-tiksuvad koos, sest siis, nagu ta väidab, on iga hetk ühtlasi iga teine, ning sild nende vahel avatud, kui vaid vaim on piisavalt lahti sellel kõndimiseks. Igaühele, kes sellesse punkti jõuab, on kättesaadav uus võimalus, ehk siis väljavaade käituda ja olla teisiti, kui ta seni arvas end käitunud ja olnud olevat.“ (254)