Kuvatud on postitused sildiga T.K. Jürgens. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga T.K. Jürgens. Kuva kõik postitused

25 september, 2017

Raul Sulbi - Täheaeg 17. Päästa meid kurjast. Jutuvõistluse paremik (2017)

Nagu ikka, saab selliste kogumike lugemised jagada kolmeks - lõbustavad või intrigeerivad tekstid, igati loetavad tekstid ja tekstid, mis jäid mõneti kaugeks. Nii on kogumiku minu rõõmudeks Tänavi kaks erinevat splätterit; intrigeerivamad olid Adleri, Meresi ja Kalmsteni lood (no see, et Tänavit ja Merest huviga loen, pole just üllatus; seega oli enda jaoks avastamisrõõmu Adleri ja Kalmsteni puhul). Normaalseid lugemiselamusi pakkusid Weinberg-Andresoni ja Jekimovi seikluslood. Natuke kaugeks jäi Jürgensi, Frey ja Lannesi seekordne loome. Kogumiku viimase teksti ehk Kaisa-Liina Nääri YA maigulise “Mina: kaitsja” puhul oli mul eelnevate tekstide lugemisest toss väljas ning raske südamega võtsin vastu ebaajaloolise otsuse seda hetkel mitte lugeda.


Jutuvõistluse tulemuste põhjal on mul raske midagi kokkuvõtvat öelda, õnneks oli esikümnes nii teadusliku fantastika kui fantaasiakirjanduse maiguga lugusid, need on jagatud temaatilisesteks osadeks (eelmise jutuvõistluse puhul rõõmustasin zombide ja vampiiride puudumise tõttu, ka siin need puuduvad). Kui paaris postituses sai viidatud suomikummale, siis selle valguses on mõneti kahju, et esikümne lugudes on eestiainelisi lugusid võrdlemisi vähe - mõtsaeesti-huvilistel tasuks korraks lugeda etnofuturismistki. Kogumiku lõpus on Sulbi artikkel jutuvõistluse ainel, kus ta soovitab järgmise jutuvõistluse korral žüriid värskendada - ja tõepoolest, siin annaks välja mõelda erinevaid värskendusvõimalusi; iseasi, kui palju tekitaks ulmikute hulgas hädaldamist nt new wave laadis lühilugude võidutsemine.

15 september, 2017

T.K. Jürgens - Jumala hingus (Täheaeg 17, 2017)

Sarnaselt Weinberg-Andresoni loole on siin juttu õiglusest. Loo negatiivne peategelane on Maalt karistuse eest põgenenud sitapea, kes uuel koduplaneedil plaanib pärismaalastetelt vääriskive välja petta - kuid petturi abiliseks osutub noor kahtlane teadlane, kel on omad plaanid selle peategelasega.

Loo probleemiks on ehk see, et see on liialt mustvalge. Head on head ja halvad halvad, peategelane on lihtsalt sirgjooneliselt ebasümpaatne ning tema osaks saav karistus ei pane viimaks kulmugi kergitama. Kui Andreson-Weinberg vähemalt lõid maailma, kus õigluse võidutsemiseks pidi endale esitama mõnesid natukenegi probleemseid eetilisi küsimusi (mitte et autorid oleks oma seisukohta kuidagi varjanud), siis Jürgensi puhul on sirgjooneline liikiumine lahenduse poole. Natukenegi ambivalentsust ei teeks jutu kvaliteedile miskit kurja, arvan tagasihoidlikult.

10 mai, 2015

Lea Pullerits, T.K. Jürgens, Miikael Jekimov (Täheaeg 14, 2015)

Lea Pullerits “Valge mälestused”

Unenäoline lugu, kust ei ole õieti millestki kinni haarata. Seisundiproosa, mille lugemiseks peab olema just täpselt õiges meeleolus, et loo voogudega kaasa minna. Et siis tegelased põgenevad kuskilt, neid ähvardavad ohud, mis rapsivad grupi aina väiksemaks. Kuid nemadki näitavad hambaid. Eks lõputu põgenemine tekitab pingeid, kas oli vaja pista jooksu niikuinii kindla surma eest? Teadvustaja arvab, et tasus küll. Sest lõpuks on tema üks väheseid pääsejaid. Aga millest? Kes teab? Autor teab. Aga ei ütle!


T.K. Jürgens “Teisel sagedusel”

Õige vanamoodne lugu Marsist ja paralleelreaalsusest. Jooksevad poiss ja tüdruk aasal ringi ja on parajalt armunud, ning poiss otsustab tüdruku viia Teisele Poole, kuhu käimiseks on ta külavanemast isalt Võtme näpanud (muidu tahaks poiss armastusest kõnelda, aga ei julge). Ainult et... seekord on Teisel Pool mingid veidrad tüübid! Nagu tüüpide omavahelisest vestlusest selgub, on nad esimesed inimesed Marsil, kelle missiooniks oli tuua sinna varustust järgmiste uurimisretkede jaoks. Poiss tõmbab kosmonaudid tagasi oma reaalsusse – tema arvates on mehed sinna Teisele Poole eksinud ja seetõttu selgelt hädas jne. Maainimesed... on sellisest sündmuste käigust enam kui hämmastunud. Ja käituvad seal reaalsuses edaspidi maainimeste kombel ehk teevad kurja.

Ühesõnaga selline kergelt hipilik värk, kus pahad saavad lõpuks karistatud ja head karmi õppetunni.


Miikael Jekimov “Läbi külma metalli”

Vahelduseks puhas actionlugu, tempokas ja meelelahutuseks õiges laadis. Planeetidevaheline salakaubavedaja jääb reetmise läbi korrumpeerunud politsei küüsi ja vangist pääsemiseks peab ta kolme päeva jooksul ühe paki edasi toimetama. Nagu arvata, pole selle planeedi (õigemini tähelinna) asukad aatelised ega seaduskuulekad kodanikud, mistõttu satub salakaubavedaja igasugu vintsutuste ja pettuste keskele. Ent mehel on sõber, kes aitab mitmeski olukorras jõu ja nõuga ellu saada. Saab kärtsu ja mürtsu. Hea sirgjooneline ulmelugu, koos kõigi pääsemiste ja jõukatsumistega.