Frederick Forsyth – Tapmisnimekiri (2014)

Einoh, igati tempokas glamuurpõnevik – ameeriklaste, brittide ja iisraellaste väga vinged ja ülisalajased eriteenistused madistavad erinevate muslimitest terroristidega; nii tehnika kui inimesed, kõik on nö viimane sõna, ja eks terroristidel on niisamuti selline konspiratiivsus, et seda annab lahti muukida. Tegevus leiab aset nii Ameerikas, Inglismaal, Pakistanis kui Somaalias – on vaja kätte saada Jutlustaja nimeline jutlustaja, kes läänemaailma muslimitele suunatud videopöördumistega piitsutab jüngreid ametiisikutest läänlasi tapma. Ja tõepoolest, tema järgijad asuvadki Ameerikas ja Inglismaal ametiisikuid hävitama, mille käigus siis ise niisamuti paradiisi saadakse.

Probleem on tõsine, sest lääne eriteenistused ei saa sellele Jutlustajale kuidagi jälile, kuna teda abistab arvutigeenius, kes suudab kõik jäljed netiavarustesse peita. Jutlustaja on pandud ameeriklaste salajasse tapmisnimekirja, ainult et pole halli aimugi, kellega üldse tegu võiks olla, rääkimata sellet, et kus ta paikneda võiks jne. Teda pannakse jälitama Jälitaja, kes on viinud läbi ameeriklaste salajases eriteenistuses kõiksugu valgustkartvaid operatsioone. Ühel hetkel juhtub nii, et järjekordne Jutlustaja jünger oma tapatöö käigus ühtlasi haavab surmavalt Jälitaja pensionärist isa. Nüüd on Jälitajale asi personaalne! Ta peab Jutlustaja tapma!

Noh, selleks tuleb sukelduda üliturvatud kübermaailma ja arhailisse külaühiskonda, pista rinda somaali piraatide ja angloameerika bürokraatiaga. Droonid põrisevad taevas ja agente leidub kõige hullemaski põrgus. Kuid ometigi võib viimaks idenfitseeritud Jutlustaja pääseda... Aga seda ei tohi juhtuda!

Forsythi tegelased ei jagune üksüheselt mustvalgeks – on muslimid (k.a. läänlastest muslimid), kes on nii head, neutraalsed kui pahad tegelased; ja on läänemaailma inimesed (v.a. läänlastest muslimid), kes võivad olla nii head kui neutraalsed tegelased. Pole siin hinnangut Iraagi või Afganistani sõdadele, need lihtsalt eksisteerivad eriteenistuste õnnestunud või ebaõnnestunud operatsioonide nimekirjas. (Huvitaval kombel jääb usbekkidest mulje kui ühest raevukamast läänevastasest rahvast.) Forsyth annab oma peamistele tegelastele ajaloo ja motiivid tegutsemaks nii nagu nad selle raamatu reaalsuses teevad, aga eks tegemist on tüüpidega, mitte karakteritega. Eks see raamat ole omamoodi toetavaks jõuks läänemaailma tugevuse kuvandile, siin leiavad õigustuse ka need probleemsed juhtumid, mis iseenesest pole seaduslikud, kuid on üldise hüve hüvanguks.

Et siis selline paarisajaleheküljeline adrenaliinisahmakas, pole siin mingit molutamist või argumenteerimist.

Frederick Forsyth – Jumala rusikas (2000)

“Vanaisa astus kahele kepile toetudes majast välja verandale. Aeglaselt pani ta kaks keppi kõrvale ja ajas ennast sirgu, pingutades reuma välja oma vanast seljast ja õlgadest, kuni need olid sirged. Siis tõstis ta käe oma pesapallimütsi noka juurde, peopesa allpool ja hoidis seda seal nagu vana sõjamees, andes au lapselapsele, kes läheb järjekordsesse sõtta.” (lk 96)

Tõeline läänemaailma patriootlik kirjatükk, iga mittekriitiline lugeja peaks tundma oma läänelike väärtuste kindlustumist. Tegemist pole just ilukirjanduse vaid ehk pigem infokirjandusega – laused, mis on täis kainet ja kaalutletud infot; kujundlik keelekasutus või ülemeelik fantaasialend ei iseloomusta mingil juhul Forsythi kirjanikusulge. Kui infokirjanduslikkusega harjuda (sest tegemist on ikkagi fiktsiooniga), siis hakkad muidugi lugusid huviga jälgima, et kas vennad Martinid ikka teevad Saddamile tuule alla (tore, et mälu nii hea on – kas “Afgaanis” oli ka sarnane vennateema? Ei mäleta), tegemist on igati normaalse meelelahutuse või ajaviitega. Nimede üliküllus on pisut pidurdav, aga elab üle (raamatu algul on tegelaste loetelu, aga suurt ei viitsi raamatut lapata, eks). Omamoodi huvitav on lugeda Forsythi kirjeldusi vastassugupoolte sugulisest läbikäimisest – nii suudab autor isegi kuuma prostituudiseksi esitada tundetult informatiivselt (lk 317-319) või millise veidra klišeeliku õhinaga kirjeldatakse keskealise vanatüdruku võrgutamist (lk 327-334jj).

“Meeskondade isiklik varustus pakiti reisimahutitesse, endistesse napalmivaatidesse, millel oli nüüd inimlikum eesmärk; plekkmahutid tiibade all sisaldasid särke, sokke, lühikesi pükse, seepi, habemeajamisvarustust, vormiriideid, maskotte ja naisteajakirju. Nad teadsid vaid, et lähimasse poissmeeste baari võib olla pikk tee.” (lk 112) – tore, et lendurid on nii siivsad, et loevad meesteajakirjade asemel naisteajakirju. Sõjavägi teeb poisist mehe.

Muuseas, raamatul on vist happy end (kui ainult see vanatüdruk poleks... ah...).

Frederick Forsyth – Afgaan (2008)

Raamat, mida lugesin eelmisel suvel, ent uuesti näppu sattudes meenusid mõned tollased mõtted.
Justkui šablooni järgi loodud põnevik, ilma ühegi tundevirvenduseta. Lihtsalt raamat, mis täidab lugemisel ühe kanali, jättes muud puutumata. Hingetu kirjutamine, raamat kui loomemajanduslik projekt. Mõneti igav ameerikalik pateetilisus. Lugemiseks nüüd ja praegu – ehk kümne aasta pärast oleks praeguste imevidinate kirjeldus natuke anakronistlik. Omamoodi veider vahelüli COBTRA II ja Anmanni raamatute vahel, kuskil orbiidil tiirleks ka Uustulnd.
Mõni vananev filminäitleja võiks saada siit omale rolli, halvemal juhul mõni endine märulistaar.