Paul McAuley – The Thought War (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 3, 2009)

Autor jutustab ühe järjekordse zombiloo, aga seekord pole zombid mingid ühel või teisel viisil surnust ärganud, ee, olendid, vaid … alternatiivsed eluvormid. Tekkinud ehk samamoodi juhuslikult nagu elu ja keerulisemad elusolendid ja inimesed. Või siis  on muidugi ka võimalus, et tegu on hoopis mõne kauge võõrtsivilisatsiooni nö sondidega, mis on saadetud Maa peale.

Zombid iseenesest inimestest suurt ei hooli – nad lihtsalt paljunead ja täiustuvad ja ajavad omi asju. Inimesed ja riigid on neist tegelastest muidugi tugevalt häiritud, mistõttu läheb enamus energiast hoopiski geopoliitiliseks arveteõiendamiseks. Misjärel on inimkond enamvähem maadligi pekstud ning vähesed ellujäänud vaatavad jõuetu imestusega, kuidas need zombid maailma üles ehitavad.

Eks selle loo võlu vast olegi selles elegantses nägemuses, mil viisil võis elu kujuneda – aga on ka võimalus, et inimestele eelnes … no näiteks see zombilik eluvorm. Lugu on jutustatud pea antiteesina Wyndhami õdukatastroofile „Kraken ärkab“ – algul valitseb pea sarnane väikekodanlik inglise eluolu, aga … viimaks jäävad inimesed alla iseendile, mitte Teistele.

Paul McAuley - Elves of Antarctica (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 11, 2017)

Cli fi ehk ökoulme maailmast, kus kliimasoojenemise tagajärjel on osa Antarktika jääkilbist sulanud, mistõttu maailmamere tõusuga on mitmed alad vee alla mattunud. Viimaks on jõudnud inimkond selleni, et püüavad Maad jahutada (näiteks üks projektidest on see, et Austraalia sisemaale pumbatakse merevett, et nii seal tekitada sisemeri, mis hoiaks kohapealset kuumust tagasi - kuigi muidugi see merevee pumpamine niiväga maailmamere tõusu ei peata), muuhulgas tegeldakse selle nimel, et Antarktika jääkilp ei sulaks täielikult.

Nimelt on Antarktikas jää alt manner paljastumas ning inimesed üle maailma on seal töötamas, et uuesti jahutada. Osa rahvast aga püüavad elada nö metsikult, külvates maale kõiksugu seemneid, saboteerides seda kujunevat jahutamistööstust jme. Geneetika abil on taasloodud Siberist leitud kääbusmammutid, ringi traavivad põhjapõdrad. Kuid mandri paljastumisega ilmuvad nähtavale nö haldjakivid, kuhu on kirjutatud tolkienlikus haldjakeeles kõiksugu poeetilisi kohanimetusi. Et siis… Antarktika haldjad? Loo peategelane asubki neid kive vabal ajal uurima, ning selle kaudu mõtiskleb maakera olukorrast.

Selline mõru tulevikuvaade ajastule, kui kliimasoojenemise tagajärjel on elu kõvasti muutunud ning saab üha selgemaks, et endist olukorda pole võimalik taastada - aga nagu üks tegelane ütleb, Maa ongi pidevas muutumises ja sellega tuleb kohaneda. Mis küll ei tähenda, et kliimamuutusele kaasaaitamine on mõistlik tegu.

Raul Sulbi - Täheaeg 16: Hirmu planeet (2017)

Sulbi jätkab eesti lugejatele angloameerika ulmetraditsioonide tutvustamist, seekord on vaatluse all Veenusega seonduv. Abiks (eeskujuks?) on olnud hiljuti ilmunud auhinnatud antoloogia “Old Venus”, kust on tõlgitud kolme nimeka nüüdisautori jutud (väga tänuväärne), ning sulbilikult tagasihoidlikult on tõlkimisel piirdutud vaid ühe retroulme näitega, milleks on antoloogiat avav Keith Bennetti “Raketlastel on karvased kõrvad”. Et tegemist nelja tõlkeloo ja viie algupärandiga ning neist vaid üks on vanaulme esindaja, siis seekord lugesin Täheaja kaanest kaaneni läbi (jah, ka Bennetti loo, aga sellest ei viitsi enam kirjutada).

Rõõmustav on see, et lugudest enim muljet avaldasid eesti autorite tekstid - Mahkra ogar fantasy muistsest vabadusvõitlusest ja Veenuse amatsoonidest ning Jekimovi klaustrofoobiline märul planeedi kaevandustes. Kolm tõlkelugu (Arnason, Tidhar, McAuley) olid head meelelahutus, niisamuti Belialsi põnevik. Ehk Tänav-Metsavana ja Weinberg jäid pigem keskmisteks kosmoseooperiteks (kuigi jah, mõlemaid lugesin viimases järjekorras). Mis tähendab seda, et tegemist on üle keskmise antoloogiaga, kuivõrd ei leidu ühtki nõrka teksti, mille lugemine paneks hambaid kiristama või lugu pooleli jätma (tõepoolest, ka Bennetti vanaulme on loetav). Koostaja on püüdnud lugudest luua ühtset narratiivi, järjestades neid vastavalt oma nägemusele - mina küll kahjuks seda järjekorda ei järginud. Sellega kaasnes autoritutvustest loobumine (millest on veidi kahju) ja sisukorra mõneti segi keeramine.

Tekste on raske pidada korralikuks teaduslikuks fantastikaks, vast ehk Weinberg ja Tänav-Metsavana on sinna kanti - aga need lood ei leiagi aset planeedi pinnal (Weinbergil on Veenusega üldse nõrk suhe). Muud tekstid (välja arvatud Jekimov) kirjeldavad Veenust kui Maa-sarnast planeeti (võrdluseks näiteks Weiri Mars), kus võivad tegutseda veenuslased või Maalt põgenenud iidsed inimgrupid ning eripärane floora ja fauna. Miks Veenus selline on, aitab ehk seletada Sulbi kirjutatud artikkel selle planeedi ainelisest ulmekirjandusesest. Mis viib mõtte edasi, et kuigi on tegemist igati loetava Täheajaga, pole siin esindatud just nüüdisulme progressiivsemad tekstid - ehk piirab valikut seegi, et tänapäeval pole vist suuremat mõtet leitud Veenuse koloniseerimiseks - kuivõrd planeet pole tõepoolest inimsõbralik nurgake universumis. Sulbi on muidugi huvitav nähtus, püüeldes eesti lugejaid üles kasvatada angloameerika ulmetraditsioonide järgi. Nojah, küllap on mu mõningane rahulolematus põhjustatud sellest, et ei suuda neist traditsioonidest enda jaoks leida muud kui meelelahutuslikku väärtust.

Paul McAuley - Hirmu planeet (Täheaeg 16, 2017)

Tekst võiks olla eellooks Arnasoni jutule, kuivõrd taas on tegemist venelaste ja ameeriklaste vahelise Veenuse külma sõjaga - selles loos on tegu küll võrdväärsete vastastega. Aga jah, sellega suuremad sarnasused piirduvad, Veenuse allutamise lugu on teistsugune narratiiv.

Lugu siis sellest, kuidas Veenuse mereelu uuriv venelaste uurimislaev peab minema vaatama, miks on katkenud side ühe kauge kaevandusjaamaga. Kohale jõudes avaneb neile õõvastav vaatepilt - 16 eri viisidel hukkunud meest ning 10 kadunud meest. Uurimislaeva kapten (endine eriväelane, kelle meetodid ei sobinud diplmaatidele) peab seda veresauna ameeriklaste kuritööks, ning haub kättemaksu - mille tulemusena alata suurriikide vaheline relvakonflikt. Loo peategelane, teadlane Katja, arvab aga, et mehed on segi pöötanud mingi haiguspuhangu tõttu - mis on seda veidram (kurjakuulutavam), et Veenuse bakterid pole senimaani maalasi rünnanud. Algab võidujooks selle nimel, kas anda ameeriklastele tuld või leida need 10 kadunud meest, kes tõestaksid loodetavasti Katja teooriat, et surmi ja veidrat käitumist on põhjustanud haiguspuhang.

Nagu näha, järjekordne retroulme oma hiilguses, mis on autorile palju lõbu pakkunud - see on kui maadeavastamise lugu, mis võiks Veenuse asemel paikneda näiteks möödunud sajandite Kaug-Idas. Paistab, et seekordne Täheaja kaaneillustratsioon pärineb just sellest loost.

Paul McAuley – Macy Minnot's Last Christmas on Dione, Ring Racing, Fiddler's Green, The Potter's Garden (The Mammoth Book of Best New SF 26, 2013)

Õrn looke suurejoonelisest (ja karmist) tulevikust, kus inimkond on levinud Päikesesüsteemi ja asustab igasugu planeedikolkaid ja kuukesi. Ei valitse üldised vallutus- ja terraformimisrõõmud, on inimesi, kes tahavad distantsi sellistest hoogtöödest ja tüütutest inimestest – luua uusi eraldatud elukohti, kus elada nii nagu võimalik ja sobilik. Elada võimalikult vabalt, nö hipilikus vanadekodus või kommuunis. Ühes sellises pärapõrgus paiknevas kommuunis sureb peategelase isa. Naine pole isast juba mõnda aega midagi kuulnud, seda siis alates ajast kui mees pensionile jäi ja eemale kolis. Isa viimane soov on, et tütar tuleks ja puistaks tuha laiali – seda ühes salastatud kohas, millest kommuuniliikmedki teadlikud pole, nagu selgub naisele. Ta tutvub isa sealsete tuttavatega, kuuleb lugusid selle Päikesesüsteemi pärapõrgus asuva koha harmoonilisest ja tormilisest elust. Seal on inimesed, kes tahavad kogeda... lihtsat elu, rõõme oma tegemistest või rahu sellest tormilisest maailmast, mis muudkui pulbitseb. Et tegemist ikkagi eriliste inimestega, siis teevad nad igasugu kunsti, oma tarbeks ja sealse ühiskonna heaks. Ja nagu tütrele selgub, on ta amatöörkeraamikust isa loonud installatsiooni, millele tuleb siis tuhka peale piserdada.

Nojah, selline vaikne ja kena lugu tulevikust, inimesed püüavad õnne ja harmooniat: luua isemajandavat kommuuni ja teha üksteise rõõmuks skulptuure. Tuleviku love, peace & happiness.

ulmekirjanduse baas

Paul J. McAuley – Transitional Forms (The Mammoth Book of Best New SF 27, 2014)

Lugu lähitulevikust, kus biotehnoloogiaga üritatakse maailma parandada või raha teenida. Üks selline projekt alustas katsetega Arizona kõrbes kuni järjekordse majanduslanguse tingimustes läks üritus omadega pankrotti – jättes sinna kõrbesse vohama loodud tehisorganismid (artificial life / alife), mis hakkasid omapäi edasi arenema, muutudes nii isemoodi metsikuks laboratooriumiks, kust siis teised biotehnoloogilised firmad üritasid katsematerjali saada või omakorda kohapeal eksperimenteerida. Et sellist piraatlust vältida (pole selge, kes peale pankrotti peaks seda ala nüüd valdama), pandi turvafirma seda katseala haldama ja sealt teadushuvidega kratte püüdma.

“The original alife organisms had been designed to extract low levels of copper, gold, silver and molybdenum from the bench terraces of the old copper mine and dump rock hills around it. Powered by various forms of artificial photosynthesis, they put down long roots that ramified through bedrock like the threads of fungus through rotten wood, and selectively grabbed heavy metals and concentrated them in “berries” strung along their branches.” (lk 166)

Loo peategelane on selline lähituleviku turvakauboi Ray, kelle tööks on siis jändamine nende omapäi arenevate tehisorganismidega ja igasugu biotehnoloogia pikanäpumeeste püüdmine. Ühel varahommikul jääb tal kaitstud tsoonis patrullides võrku Janice, kes seal keelatud alal salamisi midagi sehkendab. Naine on tore ja vahva, ainult et... teeb pättust. Naine vahistatakse ja paari päeva pärast taas vabastatakse. Mööduvad mõned kuud ja Janice tagasi seal kandis. Ray ja Janice veedavad koos õhtu, mille lõppu Ray ei mäleta, kuid hommikul ärgates talle tundub, et Janice on teda ninapidi tõmmanud – pole nad midagi ööd lihalikult koos veetnud ja pealegi – mehe stetson näpatud. Milleks naisele stetsonit vaja... selgub.

Et siis selline omamoodi kauboifiilinguga sci-fi lugu. Tehnoloogia ja inimlikud nõrkused; inimene koorib ikka teiselt inimeselt naha, tore, kui selle käigus kooritut natukenegi austusega koheldakse. Inimlik lugu, kiiksuga vestern.

ulmekirjanduse baas