Timo Talvik - Zen-tri-fuuga (Lumetüdruk, 2025)

 

Nagu Reiseli puhul, nii ka see tekst tekitas pigem rahulolematust. Et siis noormees ärkab peale hirmsat bussiõnnetust ning avastab end tühjast Ida-Euroopa linnast. Inimesed on kadunud, kõik on justkui hetkega pooleli jäetud. Ta leiab ühe paneelika allkorruselt keldripoe ning proovib sealt leida endale riideid (sest õnnetuse tagajärjel on oma rõivad ribadeks), seeasemel leiab lukustatud toa, kus on üks teadvusetu noorem naine. Et poes on puhkenud hooletu tulekasutuse tõttu tulekahju, viib ta naise välja.

Naise ärkades otsustavad nad koos hakata uurima seda tühja maailma: seda enam, et kummalgi neist on tekkinud erilised võimed - mees (Zen) võib tekitada tuld (ehk “Püromant”) ja naine (Marina) oskab ehitada igasuguseid masinaid (“Masinist”). Niisiis ehitab Marina mootorratta ja nad hakkavad sõitma mehe sünnilinna Viljandisse. Kuid nagu peagi selgub, pole nad sugugi ainsad elusolendid ja need võimed on neil antud kindla ülesandega.

Ühesõnaga, vähe jabur teaduslik fantastika. Kui Reiseli puhul oli see armastuse teema lahendatud kiiksuga, siis Talvik läheneb sellele üsna sirgjooneliselt - või noh, siin on Marinaga seotud mõned hämarused ja eks lõpplahendus mõneti päästab lugu. Aga jah, teksti põhiidee on üsna jabur ja sellisena vast noorteulme poole kaldu.

Kärt Hellerma - Jää vait! (Looming 3, 2025)

 

Kerge ulmelise elemendiga lugu üksikvanemast Beritist, kes kasvatab aastast poega. Miks selline vinge naine on üksikvanem, eks sellest saame loo jooksul mitmel moel teada. Siiski, viimaks on ta jõudnud otsusele (sest lapsekasvatus on kulukam kui algul eeldatud), et tuleks välja selgitada poja bioloogiline eostaja.

Ulmeline hetk seostub ühe stoppkaadriga, mida Berit koges (nagu hiljem selgus, kogu inimkonnaga) ühes toidupoes; tuleb välja, et naine ei pannudki maailma seisma, kui ta lapsevanemana tumedamat hetki koges (nagu igal normaalsel vanemal ikka juhtub).

Et siis järjekordne Hellerma jutt.

Carlos Maria Dominguez “Paperitalo”, Basam books (2006)

Võiks öelda, et tee selle raamatu lugemiseni passib väga hästi kokku selle sisuga. Sisult on vähemalt pool sest raamatust muhelus ja muigamine lugemishullude ja raamatusõprade üle (ja sellekohane eelaimus oli ka üks põhjus see raamat enesele hankida) ning pidevalt oli tahtmine üht või teist kohta kellelegi tsiteerida, kas siis humoorikat lõiku raamatute ohtlikkusest, raamatute ostmist ja kogumist, erinevaid lähenemisi seoses sissekirjutatud märkustega vs hoolikas puutumatus korras säilitamine, eriliselt vaimustav oli täiuslikku kataloogisüsteemi puudutav lõik, kus raamatute paigutamisel riiulisse tuli loobuda jäigast ja ebatäielikust kategooriate süsteemist ning võtta arvesse ka emotsionaalset faktorit, mis muuhulgas tingis, et kõrvutada ei tohi üksteisega vaenujalal olevate autorite teoseid või teoseid, mille tegelased läbi ei saaks ja loomulikult ka vaimustavalt tragikoomiline otsinguhetk, kui kollektsioonist on vaja leida ühte kindlat raamatut, mis on ‘seal kusagil’ jne…

Käima läheb kogu lugu kahe, pealtnäha täiesti sõltumatu seigaga – esiteks jääb Cambridge’i kirjandusproffessor Bluma Lennon auto alla kohe pärast ühe vana Emily Dickinsoni Luuletuste köite ostmist, seda hetkel, kui ta raamatut käigupealt lugedes parajasti teise luuletuseni on jõudnud. Ja teiseks saabub mõni aeg hiljem ülikooli tema nimele pakk, mis sisaldab üksnes kummaliselt määrdunud, poolenisti tsemendiga kaetud Joseph Conradi “Varjujoone” köidet, mille päritolu kohta on ainsaks vihjeks Bluma Lennoni kirjutatud pühendus kellelegi Carlosile mälestuseks ühel konverentsilt.

Bluma ametipärija võtab nõuks salapärane Uruguays pesitsev Carlos üles otsida, et teada saada, miks too säherduse veidralt määrdunud raamatu Blumale saatis ja raamat tagastada, kuid Carlose jälgi ajades selgub, et tegemist oli hullumiseni pühendunud bibliofiiliga ning viimased jäljed viitavad, et ta kolinud koos kogu oma mitmekümnetuhande-köitelise raamatukoguga väikesesse majakesse Rochas, laguuni ja ookeani vahele jäävale liivaluidete tühermaale...

Minu jaoks algas kõik aga hoopis sellest, kui naljaviluks Google Lensi abil Briti krimiklassika sarja “Mürgi vastumürgi” kaanepilti otsida üritasin, Lens aga tõlgendas seda pigem kui raamatukaant üldisemas mõttes ja nõnda kuvati mulle valik üsna juhuslikest kaanepiltidest ja lõin kogu asjale käega. Siiski, ühe türgikeelse raamatu kaanepilt oli huviäratav ja kuna näha oli, et tegemist on väljamaise autoriga, asusin kohe guugeldama, et mis raamat see “Kağıt Ev” siis õige on ning pärast tutvustuste lugemist ja asusin mõnes minule loetavas keeles ja mitte väga kaugel asuva eksemplari otsinguile ning nädalake hiljem jõudiski minu postkasti “Paperitalo” ehk “Paberist maja” või “Pabermaja”.

Pettuma ei pidanud, juba algus oli paljutõotav, andestagem siinkohal (ja edaspidi) mu kohmakas vahendus üle soome keele:

1998. aasta kevadel ostis Bluma Lennon Sohos asuvast raamatukauplusest vana Emily Dickinsoni Luuletuste köite ja kui ta oli jõudnud teise luuletuseni, esimese teeristini, jäi ta auto alla. Raamatud mõjutavad inimeste saatusi. Mõnedest Malaisia tiigri lugejaist said kirjanduse õppejõud vähetähtsates ülikoolides. Siddhartha tutvustas kümnetele tuhandetele noortele hinduismi, ja Hemingway tegi neist sportlased. Dumas vapustas tuhandeid naisi ning tänu kokaraamatutele pääsesid mõned neist enesetapust. Aga mitte ainult. Leonard Wood, eakas muinaskeelte professor, jäi ühest küljest halvatuks, kui talle oli kukkunud pähe viis osa Encyclopedia Britannicat tema oma raamaturiiulist; mu sõber Richard kukkus redelilt ja murdis jala, kui üritas küünitada William Faulkneri Absalom, Absalomini riiuli servas. Üks teine tuttav Buenos Airesest haigestus tuberkuloosi riigiarhiivi keldris tukastades, ja tean, et üks tšiili koer suri kõhukrampidesse, kui oli raevuhoos läbi närinud hea portsu Vendadest Karmazovitest. (lk 9-10)

Veel, igati selle raamatu vaimule paslikult, ei saanud ma piirduda üksnes “Paperitalo” lugemisega, vaid olin sunnitud sedamaid ette võtma ka Joseph Conradi “Varjujoone”, sest see sarapärane määrdunud ja tsemendisegune köide, mille saladust peategelane lahendama on just nimelt Conradi “Varjolinja”, rääkimata sellest, et kogu raamat on pühendatud suure Josephi mälestusele ning nii professor Blumal kui tema ametipärijal on ees seismas justnimelt Conradi kirjandusteaduslik uurimine.

Aga seda, kas ja kuidas “Varjujoont” Dominguezi humoorika raamatuhulluse kirjeldusega kõrvutada, ma parem ei üritagi lahata, küllap mingisugust süngust, hulluse ja terve mõistuse vahelist piiri, mõõdukuse ja lõpuleminemise vahelist piiri võiks sealt ehk otsida. Sest eks pühendunud lugejad ja raamatusõbrad on ikka armastanud nii kogumishulluse, riiuliehitamishulluse kui lugemishulluse üle võllanalja visata, rääkimata sellest, et raamatu sisse märkmete tegemine vs lehe puhta ja rikkumata hoidmine on üks kindel viis vastakates leerides elevust tekitada.

Tal oli köiteid igas toas seinast seinani, laest põrandani; ka köögis, vannitoas ja magamisurgastes. Ma ei mõtle päris magamistuba, mille kirjandus oli juba enda alla võtnud, vaid katuseterrassi, kus ta oli magama hakanud, väikese pesemisnurga kõrval. Ka terrassile viiva trepikoja seinad olid kaetud raamatutega, ja 19. sajandi prantsuse kirjandus justkui valvanuks tema nappi und. (lk 55)

Brauer ei hoolinud kataloogimisest, ta tahtis vaid lugeda ühe raamatu teise järel. Arvan, et tema kataloog oli lootusetult korrast ära. Ma ei arvanud, et ta selle korda saaks, kuid kui me üle paari kuu jälle kohtusime, ütles ta, et on oma kataloogi täielikult korda saanud. „Kõige raskem on emotsionaalsete faktoritega,“ ütles ta. „Nendega oli kõige enam tööd.“

See oli esimene märk sellest, et midagi on valesti. Ükskord ta istus sealsamas, kus teiegi ja seletas, et ta ei võinud riiulile kõrvuti paigutada kahte omavahel tülis olevat kirjanikku. /../ 

Ta selgitas, et on välja töötamas fraktaalidel põhinevat kataloogisüsteemi, mis võimaldab raamatute paindlikku paigutamist riiulitele (tema kasutatavad dünaamilised katalogiseerimiskriteeriumid ei jälginud mingit etteennustatavat loogikat, rõhutas ta), kuna miski ei olnud ebakindlam kui kirjanduskaanon. Või kui mingi teos oli väärt, et seda unustusest päästa või kui see seostus mingil uudsel moel teiste tekstidega, muutis ta järjestust riiulil. /../ (lk 69-71)

Lõpetuseks oli igati tujutõstev element raamatu kujunduses need rodus sibavad majasoomukad iga peatüki avalehel, sest muuhulgas on siin juttu ka erinevate kahjurite ja putukate põhjustatud ohtudest suurtele koduraamatukogudele (millega meil siin põhjamaal on ilmselt oluliselt vähem tüli, kui soojas Lõuna-Ameerika kliimas, minu isiklikele ja raamatus kirjeldatud kogude kõrval peaaegu olematutele raamatuvirnadele pole nood väikesed vilkad tegelased seni küll vähimatki ohtu kujutanud, pigem märkan neid hoopis vannitoas askeldamas ja tänu raamatute tagasihoidlikule hulgale pole mul seal veel raamaturiiuleid nõnda, et võin rahus ka kuuma vett nautida). 

Gu Shi – Reflection (Broken Stars, 2019)

Omapärane lugu noormehest, kes viiakse kohtumisele selgeltnägijaga ning … siit avaneb hoopis midagi uut selle noormehe kohta. Selgeltnägijast noor neiu on tegelikult tagurpidi töötava mäluga – ehk siis ta näeb tulevasi sündmusi, aga ei mäleta midagi endaga juhtunust. Mis on, noh, selgeltnägemise äri kohta igati kasulik, aga isiklik elu on seetõttu õige … tühi (eks siin võib mõelda, kuidas niisuguses olukorras on üldse võimalik sotsiaalselt toimida, aga seda see tekst ei käsitle).

Tekst polegi niivõrd ulme kui pigem psühholoogiline põnevik, mis käsitleb pigem saladusi mitteteadvuse kontrollimatust käitumisest. Ehk siis hea võimalus endal juhet kokku ajada: „the owls are what they seem“, tõepoolest davidlynchlik värk.

Steven Erikson - Blood Follows (The First Collected Tales of Bauchelain and Korbal Broach, 2011)

Teine tutvus Malazani maailmaga (kuigi siin blogis on teised kirjutajad läbi hekseldanud kõik Malazani põhiromaanid – näiteks üks ja teine tõlgendus romaanist „The Crippled God“), siingi siis möllab kõiksugu tume maagia ja nekromantia. Miskis linnas möllab öösiti miski tapja, kelle eesmärgiks näib ohvritelt elundeid röövida. Ja nii kümme päeva järjest, mistõttu paljunäinud linlastes on puhkenud paanika ning pimeduse saabudes poetakse kodudesse peitu. Linna vahimehed ning kõiksugu palgamõrvarid ja muidu kangelased jahivad seda hirmsat mõrtsukat, ent edu puudub. Üks kuninglik võlur annab vihje, et tegemist on sedavõrd tumeda maagiaga, mille oskajaid selle linna arvukate võlurite hulgast ei leidu.

Aga linnas on peatumas kaks kahtlast välismaalast, kes peatuvad kohalikus võõrastemajas ja elavad seal väga kahtlaselt. Vahtkond asub neid nüüd lähemalt uurima. Loo üheks peategelaseks on kohalik ebaõnnesõdur Emancipator Reese, kelle need välismaalased palkavad endile teenriks. Reese näeb pakutus head võimalust kõva raha teenida ning vinguvast naisest ja tüütutest lastest eemale saada, ainult et … need turistid on neetult veidrad ja hirmuäratavad, kuid peale lepingu sõlmimist pääsu neist enam pole. Vahtkonna üllatuseks on tapmistega seotud ka üks kuningapere võsu, kel on õige perverssed tahtmised.

Et noh, mõtled „Erikson“ ja kujutled midagi ülimalt tinast ja sünget ja elavat. Tegelikult on see jutustus õige lõdva käega kirjutatud, palju lühikesi peatükke ja erinevaid vaatepunkte, tekstil on tuline jutt taga. Eks Malazani ekspertidel on aimu rõhkudest ja taustast; minu jaoks on see parajalt mõõga-ja-maagia masti tekst, mis kõiksugu tumedusest läbi ligunenud.

ulmekirjanduse baas

Nick Drnaso - Sabrina (2018)

Ma ei ole just kõige aktiivsem koomiksilugeja – lapsepõlves „Miki-hiirte“ ja Olimar Kallase lugude sisse ahmimise kõrval on mul saavutusena ette näidata vaid see, et olen läbi lugenud sisuliselt kogu Neil Gaimani „Sandmani“ saaga. Kuid selle raamatu tutvustus lausa kutsus lugema. Lisaks muidugi köitis mind ka asjaolu, et ta esimese koomiksiromaanina on jõudnud prestiižika Bookeri auhinna longlisti. Etteruttavalt võib öelda, et teos on ka seda kiitust väärt.

Raamatu tegevus toimub tänapäeva Ameerikas. Nimitegelane on hilistes kahekümnendates naine, kes ühel päeval vaid paari kvartali kaugusel kodust jäljetult kaob. Mõni aeg hiljem saabuvad erinevate meediaväljaannete ja -kanalite toimetustesse postiga videod tema jõhkrast tapmisest. Sabrina elukaaslane Teddy saab närvivapustuse ning põgeneb maailma eest kooliaegse sõbra juurde ja vahib päevad läbi lakke; õde Sandra püüab samuti ühel ja teisel moel olukorraga toime tulla. Kõige selle keskele satub omakorda Teddy kooliaegne sõber Calvin, kes ühelt poolt püüab ära leppida oma naisega, teisalt katsub aidata Teddyt, kuid ei tule kummagagi väga hästi toime. Ühel tasandil on see seega lugu leinaga toimetulekust ja leppimisest.

Kõige selle taustal – või kõigi tegelaste lugude koosmõjul – on „Sabrina“ aga ühtlasi pilt tänapäeva Ameerika kollektiivsest teadvusest. Või alateadvusest. Lugu erinevatest viisidest, kuidas sootsium reageerib traagilistele sündmustele. Sellest, kuidas inimesed püüavad leida mingitki tähenduse või mõtte raasu segaseks ja hirmutavaks muutunud maailmas. Seesama muster kordub ka Sabrina mõrvavideo avalikuks tuleku puhul: mida see tähendab? Mis on selle taga? Nagu tänapäeva maailmale kohane, tekivad loomulikult selle kohta kohe erinevad vandenõuteooriad, mille kohaselt Sabrina tapmine peab olema valitsuse vale või siis vähemasti kõrgemate jõudude korraldatud. Nende pooldajad lahkavad oma foorumites lõputult iga pisimatki fakti kõigi selle looga vähegi seotute kohta ning sekkuvad ise nende eludesse, muutes olukorra nende jaoks veelgi painajalikumaks.

Kokku moodustub kõigest sellest pilt ühiskonnast, mis on külm ja kõle, üksildane ja paranoiline. Maailmast, kus ainsad turvalised paigad on kodu ja töö (või on ikka?) ning majaseinte vahelt väljaspool keegi kellegagi ei suhtle. Seda atmosfääri võimendab veelgi Drnaso minimalistlik joonistamisstiil, tegelaste ilmetud näod ning värvid, mis meenutavad väga Taani sarja „Kuritegu“ (mingis mõttes ka „Ameerika jumalaid“). See seos toob „Sabrina“ maailma aga meile juba geograafiliselt palju lähemale. Ja kui mõtlema hakata, siis võib-olla polegi me Drnaso ameeriklastest nii väga erinevad? Võib-olla tõmbume meiegi järjest enam oma majakujulisse kesta ning lakkame pööramast tähelepanu inimestele enda ümber, püüdes neid asendada „kõrgema mõtte“ virtuaalse reaalsusega?

M.C. Beaton „Agatha Raisin ja kummituste maja“. Tänapäev (2017), tlk Mall Pöial.

Agatha Raisin on nutikas keskealine naisterahvas, kel maakodu Carsely külas ning arvata võib, et tegemist on sellise kandiga, kus kuritegevuse statistika (vähemalt raskestilahendatavate mõrvajuhtumite osas) tublisti riigi keskmist ületab. Olgugi, et hubane maakoht on hubane ning ei puudu daamide komiteed, klatš ja muu taoline, ei ole Raisin siiski mingi Marple (viimane on minu kujutluses paratamatult Ita Everi näoga, kuigi tegelikult on teda rohkem kehastanud ikka see inglise näitlejanna). Raisin on keskealine, korpulentne, üksjagu okkaline ja konfliktialdis ning evib ilmselt ka teatavat BridgetJonesilikku külge.

Esimese hooga tekitas meikimisele ja kostüümivalikutele pühendatud sõnaruum pisut ootamatut kummastust, aga lõppkokkuvõttes tuleb nentida, et Agatha Raisini tegelaskuju moodustabki ilmselt umbes poole nende lugude võlust. Kuritegu ja müsteerium on ka täiesti tasemel – siin raamatus ei midagi jalustrabavalt uudset (aga ei peagi olema) ning lisaks ka teatav annus Brittide ajaloolembust. Lisaks on vahelduseks päris tore, et lahenduskäik on eht Raisinlikult pisut pooljuhuslik – uurimise käik sõltub üksjagu ka tegelastevaheliste suhete konarlikest käikudest, ning samas ka mõnevõrra intuitiivne – Raisin pole mingi Poirot, kes hallidele ajurakukestele rõhudes keerukaid mõttekäike esitab vaid needsamused ajurakukesed teevad oma töö ära vaikselt isekeskis, sellal kui peategelasel igasugu olme- ja suhteküsimuste peale üksjagu auru ära läheb, et siis nagu muuseas õigesse suunda teed näidata.

Et siis muhe lugemine ajaviiteks, aga mitte päris selliselt õdus nagu peibutava kaanepildi peale arvata võinuks. Esimese hooga järgmist Beatoni raamatut haarama ei tõtta, aga millalgi tulevikus võiks ju huvi pärast vaadata, et kas mõne Raisini lugude varasema või hilisema raamatuga võrreldes on Agatha teinud ka mingi arengu ühes või teises suunas või jääb trotsliku okkalisuse ning haavatavuse kombinatsioon läbivalt täpselt sama (realistlikult) düsfunktsionaalseks nagu siin raamatus. Nagu näha – tõepoolest on kogu mõrvalugu nii hoolega tegelase igapäevaellu sisse istutatud, et kui viimane jääb tihtipeale õdusaks taustakulissiks, siis siin võib vaata et vastupidigi olla – mõrvaloo uurimine on lihtsalt midagi, mis juhtub Agatha Raisiniga, mitte ei ole Agatha Raisin siin selleks, et pahalane välja selgitada ja müsteerium ära lahendada.

***

Pärastpoole, tee ja kookide juures, lähenes Agathale proua Davenport. "Väike hoiatus," ütles proua Davenport. "Härra Chattertoni kohta. Teate, ta on abielus."
"Nii ta väidab. Aga ainult selleks, et küla vanad krõhvad teda ei tülitaks," vastas Agatha.
"Nagu teie?" küsis proua Davenport armsasti ja eemaldus.
Agatha silmitses teda pilukil silmi. Proua Davenport oli hakanud uuesti kugistama proua Bloxby toodud väikesi õrnu singivõileibu. Agatha lipsas kööki, kus laual oli elutuppa viimiseks valmis veel võileibu ja kooke. Agatha avas külmkapi ja otsis, kuni leidis kimbu tuliseid tšillipipraid. Kähku viilutas ta need ning laotas nii paljudele võileibadele kui võimalik, võttis siis vaagna ja viis elutuppa.