Kuvatud on postitused sildiga Saul Bellow. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Saul Bellow. Kuva kõik postitused

18 september, 2014

Saul Bellow – Vihmakuningas Henderson (2000)

Peast segase sisekõne, mis on üsna ekstaatiliselt nihkes. Henderson teeb erinevaid asju enda või teistega, sest miks mitte või äkki peakski või teised soovitavad. Hääled tahavad! Mingil moel on see hämmastav ja raju lihtsameelsus, või ka tuulelipuna loperdamine. Ja no ikka egoistlik ka, mina-mina-mina (muidugi, millise inimese siseilm ei ole egoistlik?). Kuid jah, põhimõtteliselt pole tegemist vaimselt kõige tasakaalukama inimesega (või noh – kuldses keskeas inimene on avatud uutele kogemustele! Oskab rutiinist vabaneda! Ta teeb midagi, seeasemel et muganduda või känguda). (Või äkki on Hendersonil mõni teine tervisehäda, mida vaid dr House suudaks ravida?)


Bellow kirjutab igati huvitavalt, kuid samas ka väsitavalt; öökapiraamatuna oli päris tõhus, juba paari lehekülje järel hakkab öisel peakolul juhe kokku jooksma. Hakka või uuesti lugema.

17 juuli, 2014

Saul Bellow – Augie Marchi seiklused (2013)


Romaan on nii kirjutatud, et seda Marchi eluteed võikski lõputult käiata – pole finaali, tuuled raputavad Marchi ikka siia ja sinna ning oodatud rahumaa libiseb üha eest. Tekst on omal moel Kerouaci laadis road movie, aga palju ilukirjanduslikum (kõik need viited pühakirjadele jne) ja sisult mastaapsem. Lapsepõlvest keskea lähistele, Chicagost Mehhiko kaudu Euroopasse, juudi kogukonnast internatsionaalsusse.

Tegemist on ehk niisamuti kelmiromaaniga – peategelasele lihtsalt avanevad mitmed võimalused, mis õnnestumise korral aitaksid vee peal püsida; kõik need Suure Depressiooni aegsed jamad ja raskused jne. Ning naised ja südamemurdumised, Bellow naistegelased pole mingid interjöörikaunistused, Mimi ja Thea ja Stella... kõvast puust jändrikud oma veidrustega. Tundub, et autor kasutas kirjutamisel mitut stiili, igatahes see Theaga kohtumine tõi Marchi sisearutlustesse nagu kerge hullumeelsuse sisse – või noh, autoripoolne vabam väljendumine?

Igal juhul, mastaapne romaan nn väikse inimese rabelemisest pinnal püsimiseks ja oma koha otsimiseks selles kindlusetus maailmas. Ja kui petlikud on fassaadid.


“Ta nägi välja, nagu oleks ta šerifi juurest seaduserikkujate poolele üle jooksnud või keegi, kes on kassitoidu asemel inimliha sööma hakanud. Tundus, nagu võiks ta lähedalt lehata nagu joodik, kuid ilmselt oli ta nägu seda karva siiski raevu, mitte joodud viski mõjul.” (lk 430)

12 juuni, 2014

Saul Bellow – Püüa päeva (1968)


Lühiromaan ühest keskealisest hädapätakast Wilhelmist, kes on jõudnud omamoodi lagunemispunkti – tööd pole, viimane raha sai kahtlase nõuandja mõjutusel börsile viidud, lahus elav koduperenaisest abikaasa ei anna lahutust ja nõuab poegade kasvatamiseks viimase sendi hinge tagant, aastate jooksul tehtud valeotsused on mehe võõrutanud ta isast. Või noh, isa ei mõista, miks peab tema maksma oma täiskasvanud poja vigade eest, sellele tegevusele ei saa näppu anda, kaotad käe – aga tema tahaks vaid rahumeeli pensionipõlve pidada. Ühesõnaga, enesest heal arvamusel olev Wilhelm on omadega täiesti orkis – abiks pole seegi, et oma hädades mees endal erilist süüd ei näe, ikka on maailm see, mis käru keerab.

Wilhelmi kahtlaseks nõuandjaks on Tamkin, kes on tegelikult pagan teab kes – psühholoog või šarlatan või seikleja või, noh, inimeste paratamatult ära kasutaja. Igal juhul, jutt tal jookseb ning oma eriskummaliste mõtete ja juhtumitega ajab ta Wilhelmil pea ogaraks. Omaette tegelaseks võiks pidada ka viiekümnendate New Yorki, see inimestest ja majadest ja masinatest pulbitsev multiorganism; kiirus ja kära ja üksindus. Sa oled üksi mingis hullumeelses segapudrus, massis ja lärmis.

Tegemist on arvatavalt iroonilise romaaniga, mille vastavad iroonilised püüdlused on ehk... liialt selgelt esil. Jah, Wilhelm on keskealine ebaõnnestuja, ega sellele suurt rohkem sügavust lisandu. Kogu tekst illustreerib ta elu möödaelamist, lihtsamate teede või laiskuse või tahtejõuetuse paraadi. Nojah, aga et selle lugemiseks tuleb sada lehekülge läbi lugeda... see muutub vähe tüütult monotoonseks. Või noh, enda viga, et raamatut pooleli ei jätnud, kaua ikka hoiad lootust, et äkki avaneb mõni põnevam tahk lisaks.