Täheaeg 1. Sädelevad uksed (2002)

Et suurt midagi postitada pole (hapukurgihooaeg ja siinse blogi teised autorid laisklevad), võiks vähemalt linnukese kirja saada sellega, et kuue aasta jooksul olen viimaks Täheaja esimese numbri läbi lugenud. Selle tagajärjel on meeltes muidugi suur rõõm ja ekstaas jms; samas kui lugudele pandud hindeid vaatan, polnud tegemist just tekstikogumiga, mis oleks mulle suuremat muljet avaldanud.

Eks tuleb rõõmustada, et Täheaeg on aastate jooksul ilmumist jätkanud (kui alates kuuendast numbrist on ilmunud igal aastal üks, siis 17. ja 18. numbri vahe oli kahjuks üle aasta) ning tõlgitud on mitmeid hinnatuid (siinses kogumikus Swanwick, McDonald, Reynolds) või vähe kõrvalisemaid angloameerika ulmeautoreid. Selles tuleb küll tunnustada koostaja Raul Sulbit, et ta ajab tõlkelugudega üsna armutult oma joont – see on tema nägemus, mis Sulbi arvates peaks eesti ulmelugejaid (ja seeläbi ka kirjutajaid) harima nö rafineeritumate elamuste suunas (ja oh seda ajaloolist harimist, mis paneb vahel lugejana pea valutama – need hakkavad tulema Täheaja järgmistes numbrites). Selge, et tõlgete puhul oleks iga muu koostaja tõlkevalimik hoopis isesugune.

Sest teatavasti eesti autoritega sellist valikuvõimalust pole, oluline on eelkõige teatava latini küündimine (või noh, koostaja valuläve võimalikult napp tabamine). Muidugi, eesti autorite tekstide vastuvõtmise elamuslik külg taandub lõpuks lugejate igaühe personaalsele kogemusele. Sügisel peaks ilmuma viimase kümnendi eesti ulmelugude antoloogia, oleks päris huvitav näha, mida Sulbi Täheaegades ilmunust sinna välja valib.

Ja eks tuleb rõõmus olla sellegi üle, et Täheaeg pole jäänud vankumatult avaldama vaid teaduslikku fantastikat, nagu koostaja esimese väljaande saatesõnas on kirjutanud; hilisemates numbrites on rõõmu pakkunud ka palukesed fantaasiakirjandusest (ja muidugi tänan vaikselt õnne, et õudusklassika on Sulbil mingisuguse väljundi leidnud Orpheuse Raamatukogus ja viimases kahes hirmujuttude kogumikus).

Eric Brown „Vahejaam“ 5/10

Michael Swanwick „Sädelevad uksed“ 510

Richard Paul Russo „Liblikad“ 5/10

Stephen Goldin „Nagu sõdur oma maa eest“ 4/10

Ian McDonald „Hulpivad koerad“ 5/10

Alastair Reynolds „Spirey ja kuninganna“ 5/10

Märt Laur „Patukahetsuse lävi“ 4/10

Kristjan Sander „Veel pole õhtu“ 5/10

ulmekirjanduse baas

Eric Brown – Vahejaam (Täheaeg 1, 2002)

Mõne aasta eest tulid tulnukad ja pakkusid inimkonnale surematust, selle saamiseks tuleb lasta endale pähe panna implantaat, mis laseb tulnukate tehnoloogiat kasutades sind ellu äratada või midagi sellist (õnneks vist mitte nii jõhker seadeldis kui Simmonsi ristimärk). Ühesõnaga, vapustav areng, nüüd on kogu universum inimkonnale valla! Ent kui implantaati ei pane, kärvad üks hetk nagu tavaline, vanaaegne inimene.

Jeffrey on õpetaja, ja üks hetk satub ta tudengite hulka Claudine, kel pole implantaati. Ta on lihtsurelik, tõeline relikt uussurematute seas, ja seega äratab koolis kõiksugu soovimatut tähelepanu. Jeffrey (kelle naine sai surma enne tulnukate saabumist) huvitub omapärasest neiust ja neiugi huvitub keskealisest mehest. Ja nad saavad lähedaseks ja võiks öelda, et leiavad armastuse. Ent Claudine pärineb katkisest perest ja tal pole usku armastuse jätkusuutlikkusse. Ning noor inimene läheb radikaalseks ja uputab enda, hüvastijätukirjas soovib ta armsamale mõnusat igavikku ja äraolemist. Niisiis selline pisarakiskuja looke.

ulmekirjanduse baas

Eric Brown – Guardians of the Phoenix (The Mammoth Book of Apocalyptic SF, 2010)

Järjekordne ülitumedates toonides vaade postapokalüptilise maailma toimimisse. Tuuma- ja bioloogiliste relvadega sõjad on inimkonna enamvähem hävitanud ja 40-50 aastat peale neid katastroofilisi sündmusi on Maa üks väga-väga kuiv koht (sest kliimasoojenemine sai omakorda tormituult tiibadesse) ning riikidest ja rahvustest pole haisugi. Puudub vihm, mered on kuivanud ja kuulu järgi on ehk kuskil Vaikse ookeani põhjas mõni veekogu järel. Aga pigem mitte. Kõik on vaid kuivanud kõrb.

Selles kõrbes liigub kindlustatud matkaauto, kus on kaks vanemat meest, vanem naine ja noormees. Nad otsivad vett ja mitu korda Euroopa risti-rästi läbi sõitnud, ning nüüd suunduvad Vahemere poole, lootusega, et äkki õnnestub leida Vahemere alt mõni maa-alune looduslik reservuaar (nende õnneks on autos olemas puurimisvarustus). Nad pole mitu aastat ühtki elavat inimest kohanud, ainult kuivanud inimluid, millest pole enam võimalik luuüdigi imeda. (Ahjaa, õnneks on selle seltskonna varustuses destilleerimisseaded, mille abil nad muudavad uriini veeolluseks.) Ent ühel hetkel aga – taevas müriseb lennumasin ja see kukub nende lähedale! Sealt avastatakse vigastatud piloot ja – üllatus-üllatus –, tal on kaasas vee- ja lihavarud. Liha! Nad pole liha ammu söönud. Peale lühikest arutelu otsustatakse teadvusetu mees kaasa võtta, toiduvarude ja võimaliku informatsiooni eest veevarude kohta. Risk on muidugi suur, üks lisasuu rohkem täita.

Mees tuleb viimaks teadvusele ja on kuidagi kahtlane, ei meeldi talle seltskonna soov Vahemere äärde minna, hoiatab, et seal on ees täiega hullud kambad; enda päritolu kohta räägib üldse segast pada (on selge, et ta on mõnele seltskonnale noa selga löönud, varastades nende varud). Seltskond kuulab, mõtiskleb ja jätkab ikkagi valitud teed. Kaartide abil leitakse Vahemeri ja see on üks paganama tühermaa, kuid nad jätkavad seal otsingut. Ent mõne päeva pärast liigub neile vastu suurem sõiduk (päikesepatareidega hõljuk?), ja mõlemad sõidukid jäävad distantsilt teineteist piidlema. Lõpuks väljuvad võõrast sõidukist mõned inimesed ja üks neist on täisealine naine, mitte nagu see krõnks, kes seltskonnas on. Matkaauto noorim mees on seni selliseid naisi näinud vaid eelmise ajastu täiskasvanute ajakirjadest ja ta erutub. Aga ega sellega lugu lõpe.

Ühesõnaga, lohutu vaade maailma, kus toiduks läheb kõik ja mingit reaalset tulevikku ei nähta ega unistata sellest.