Ursula Le Guin: Lääneranniku annaalid I: Annid

Kas kõik noortest inimestest rääkivad raamatud on noortekad? 
Siis on see kindlasti noorekas.

Hästi kirjutatud noortekas. Tegelastel on oma hääled ja näod, isiksused ning motiivid, mis läbi kumavad, pole kunagi labased. On päris üllatav, kui palju on selles õhukeses raamatus meeldejäävaid tegelasi ja kui vähesega suudab Le Guin nad meeldejäävateks kirjutada. Kuidas isegi Paha Mees tegelikult üsna kiiresti arusaadavaks kirjutatud on - mitte meeldivaks, oo ei, aga mõistetavaks. 

Kõik, ka kõige pisemad, vaid ühes lauses mainitud taustalood on tähenduslikud ning maailm, mille Le Guin kirjutanud on, mõjub täiesti ehtsana. 

Jah, sellised võiksid lauskmaa ja mägede elanike vahelised suhted olla. Jah, sedasi ilmselt elataks säärases klannipõhises vana aja keskkonnas, üks hea lehm ONGI väärtus, kaks seda enam. Jah, võime oma maid kaitsta võiks olla klannivanema määramisel-kujunemisel esmatähtis. Jah, kui teatud sorti päritolu tagaks teatud sorti võimed, kahtlemata oleks loogiline, et vanemad kihlavad oma vereliinivõimetega noori omavahel, kui aga teine pool muidu vähegi kõlbulik on. Jah, ilmselgelt oleks mingid kombed ja au ühiskonna reguleerijana hädatarvilik ning ka kõige alatumad hoiaksid teatud tavadest kinni. 

Ja jah, kahtlemata võiksid olemas olla just sellised inimesed, nagu Le Guin üles on kirjutanud.

Ma usun, mõned teist teavad: hästi kirjutatud raamatut lugedes teeb aju mõnd ebakõla nähes: "Sellel on kindlasti põhjus, ma lihtsalt ei tea tausta," samas keskpärases raamatus loob see kohe: "See asi on ebausutav, ilmselt on kõik kipakas, see autor ei oska mõelda"-tunde ja sageli jääb lugemine katki. 

Le Guin on meister - teadlikult ei jäänud mulle vastuolusid üldse silma, ent kui ebateadlikult jäigi, aju tasandas selle kohe ära kui "ma lihtsalt ei tea piisavalt".

Laias laastus on lugu ühe poisi lugu, kellest saab tasapisi mees. See on huvitav lugu, loogiline ja huvitav ühtaegu. Lõpp on ilus - korraga lahtine, sest tulemas on ka järgmised osad, ja samas selle loo lõpp, mida lugesin. 
Tunnustan.

Loteriis varem
Tilda ja tarakanid

Ursula K. Le Guin „Lääneranniku annaalid I : Annid“ (Fantaasia, 2025), tlk Triin Loide

Selgesti fantaasia ja selgesti noorteromaan. Praeguste aegadega eriti hästi klappiv on sõnum inimese otsustusvabadusest enda kätes-jalgades-peas-südames peituva jõu üle, selle üle, kuidas ja milleks seda kasutada. Lisaks ei pruugi eneses peituv tugevus alati olla see, mida ise ette kujutad või mida teised ootavad. Aga eks sellel teiste ootuste ja olemasoleva maailmakorra juurest kõrvale jalutamisel on ka oma hind, siin loos on esitatud keskaja kanti tingimuste kohta üsnagi tehtav variant. Kirja pandud on kogu värk vanameistrile omase viimistletusega, ning oletatavasti avatakse annaalide järgmistes osades ka siinset maailma ja andide olemuse küsimust edasi.

Tegevus toimub sellises Šoti mägismaade vaibiga aladel, kus klannide pereliini pidi päranduvad mitmesugused võluvõimed ning klannipea ülesandeks on kõigi talle lojaalsete heaolu eest hoolitsemine. Eri klannide vahel on lisaks liitudele tavapäraseks ka vaenujalad ja röövretked teiste territooriumitele jms. Peategelane on klannipealiku poeg, pärast kaua oodatud suretamisvõime juhuslikku ja hävitavat avaldumist elab pimedana, kuna võime töötab läbi pilgu. Peategelase ema on sealjuures pärit hoopis madalmaadest, kus inimestel võluvõimed puuduvad, ent ometi annab temagi midagi oma pojale edasi. „And“ nagu neid võluvõimeid siin maailmas on kombeks nimetada, võib ehk olla ka hoopis laiem mõiste.

Loomanimede eestindused olid mõnusalt suupärased – hobused Hallvillem ja Kimmelike (tahtsin küll pidevalt Kimlike lugeda, aga ju sel nimel pidigi siis mingi nõks juures olema), Hõbelehm, koer Süssu.

Vanainimesena noortekirjandust lugedes tundub vist olevat tavapärane oht, et isegi minusugune hetkes elav lugeja, kes enamasti isegi krimkat lugedes ei üritagi eriti ette analüüsida, et kes see paha on, hakkab juba alguses asju aimama. Eks muidugi mahu poolest on see ka fantaasiaromaani kohta selline põgus ja siis tulevadki põhielemendid, rohkem esile, ei saa olmeseikadesse ja kõrvalliinidesse ära eksida.

Siiski, lugude jutustamist ja välja mõtlemist puudutav osa tundub justkui killuke midagi vahetumat, justkui loo süda. Nonde väljamõeldud maailma sees olevate pärimuslike tegelaste juba äraräägitust välja jäävate seikluste välja mõtlemise hetk mõjub sellise avatud aknakesena selgelt struktureeritud loos.

„Kas su ema õpetab sulle, kuidas andi kasutada?“ küsisin kunagi Gry käest, kui olin parajasti ennast täis tõigast, et isa õpetas mind minu andi kasutama.

Gry raputas pead. „Ema ütleb, et andi ei kasutata. And kasutab sind.“

„Seda tuleb õppida kasutama,“ andsin talle pühalikult ja rangelt teada.

„Mina ei õpi,“ vastas Gry.

Ta oli tahtejõuline, ükskõikne – mõnikord liigagi oma ema moodi. Ta ei vaielnud minuga, ei kaitsnud oma seiskohti, ei muutnud neid. Ta tahtis vaikust. Kuid kui mu ema lugusid vestis, siis kuulas Gry teda vaikides ning kuulis iga sõna, kuulis, talletas, väärtustas, mõtles nendele.

„Sa oled kuulaja,“ ütles Melle talle. „Mitte ainult kutsuja, vaid ka kuulaja. Sa kuulad hiiri, kas pole?“

Gry noogutas.

„Mida nad räägivad?“

„Hiirte asju,“ vastas Gry. Ta oli väga uje isegi Melle läheduses, keda ta väga armastas.

„Kuna sa oled kutsuja, siis ilmselt võiksid sa kutsuda hiired, kes mu aidas elavad, ja soovitada neile talli kolimist?“

Gry mõtles sellele.

„Nad peaksid oma lapsed samuti ära kolima,“ vastas ta.

„Ahaa,“ lausus mu ema. „Selle peale ma ei tulnudki. Ei tule kõne allagi. Lisaks elab tallis kass.“

„Sa võiksid kassi aita kolida,“ ütles Gry. Tema mõistus liikus ettearvamatuid radu mööda; ta nägi maailma nii, nagu rotid seda nägid, nii nagu kass nägi, nii nagu mu ema nägi ja seda kõike korraga. Tema maailm oli hoomamatult keerukas. Ta ei astunud oma seisukohtade kaitseks välja, sest tal olid üksteisele vasturääkivad seisukohad pea kõige osas.

Ent ometigi oli ta kõigutamatu. (lk 34-35)

Isabel J. Kim - Why Don't We Just Kill the Kid in the Omelas Hole (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Kaasaegne tõlgendus le Guini klassikalise loo ainetel: miks peab Omelas elama heaolus, kui üks laps peab selle nimel kannatama. Ja nii leidub inimesi, kes tapavad selle lapse. Ja järgmise. Ja järgmise ja järgmise. Iga surma järel tabab linna heaolu mingi õnnetus, inimesed hakkavad sotsiaalmeedias nõmedalt käituma jne jne - kuni siis pannakse järgmine laps kannatama. Aga … kas peaks niimoodi?

Nagu mainitud, autor kirjeldab seda olukorda läbi kaasaegsete valupunktide, vast autorist lähtuvalt on siin rohkem rõhku postkolonialistlikul vaatenurgal või nii - Omelas kui rikas ühiskond, miks peab see püsima ühe lapse kannatuse läbi. Sellest siis niisuguse lapsetapu põhjendus: et rohkem lapsi ei kannataks niimoodi - eksisteerigu niisugune ühiskond, mida me igapäevaselt kogeme.

Selles lühikeses tekstis on nii palju moraalselt halle kohti, et … nojah, eks me elame üldse parajas õuduses. Nagu ikka.

Ursula K. Le Guin - Pajatus

 

Väga rahuliku kuluga raamat, milles siiski peidus ka veidi intriigi, draamat ja mis lõpeb lahtiselt - kuigi mina loodan, et kõik läheb kuidagi ikkagi hästi.

Kui pikemalt lahti rääkida, siis umbes poole raamatust võtab enda alla usu- ja kombesüsteemi, mis kuulub nimetuse Pajatus alla. 
Pajatus on muidugi palju laiem, kui mahuks pisikesse raamatusse, millest omakorda poole võtavad enda alla maailmadevahelise Oikumeeni saadiku tegemised. Siiski tundub kirjasaanu põhjal, et Le Guin on üritanud luua säärast kombe- ja müüdipõhja, mis talle endale meeldiks, sobiks ja hea tundub. 
See on alati tore - mulle meeldib palju rohkem, kui kirjanik üritab luua ideaalset süsteemi ja siis tegeleb selle sees ilmnevate kitsaskohtadega, kui variant, kus ta kohe alguses loob teadlikult kipaka süsteemi ja siis lahendab silmnähtava vea ära, oo, vau, vaadake, nüüd on palju parem, eks. 

Le Guin muidugi ei lähe odavat teed. Tema seekordne teos nõudis talt endalt mõtlemist ja nõuab ka lugejalt kaasamõtlemist. 
Ega see ei ole raske mõttetöö, mida teha tuleb, ent suurt põnevust ja "mis edasi saab?" lehepööramisvajadust leiab selles raamatust vast viimasel neljakümnel leheküljel. Kõige põnevamad asjad enne seda on stiilis "kas see poolearuline tõusis tõesti õhku?" ja "kas teda siis jälitatakse või ei jälitata?"
Väga rahulik. Malbe. Jutustav, üllatamata lugejat suurte teravate pööretega.
Pajatus.

Lugemissoovituse blog

Ursula K. Le Guin - Impeeriumitest suurem ja pikaldasem veel (Maailmad ja metsad, 2002)

 

Pole le Guini kõiki eestindusi läbi lugenud, seetõttu oli veidi üllatav avastada see jutukogu kõigi nende krestomaatiliste lühiromaanidega. Käesolev tekst on muuhulgas valitud VanderMeeride poolt oma teadusliku fantastika esinduskogusse … aga õnneks siis maakeelsena olemas.

Lugu on kohtumisest eluvormiga, milleks osutub terve planeet. Kahjuks pole ma lugenud Lovelocki Gaia teooriaid, seetõttu võiks pidada le Guini eluvormi tõepoolest võõrapäraseks - sest noh, kui kuskil tähesüsteemis peakski elu olema, kas me suudaks seda ära tunda või koguni kommunikatsiooni luua? Ses suhtes ongi ulmekirjandusel üks üpris tänamatu roll: kujutada võimalikku Teist, aga niimoodi, et oleks lugeja mõistmisele mingi moel vastuvõetav ja tuttav. Ja näiteks minule on need Võõrad Võõrad (Fift & Shria!) tihtipeale halvemat lugemiskogemust pakkuvad kui näiteks Omased Võõrad (kasvõi Neal Asheri olendid). Ses suhtes on le Guini loodud nö vastasmängija pigem Omasem Võõras, kuna selliseid eluvorme nagu oleks varem kirjanduse kaudu kogenud.

Kuid “omasest” hoolimata on autor päris kaasakiskuva psühholoogilise põneviku kirjutanud, Osdeni empaatiapeegeldused (nö kaitsekilp) versus tavalised humanoidid ehk puhta empaatiata inimolendid. Ja kui tekst võikski lõppeda üsna suvalise finaaliga, siis autor torkab viimaste lausetega veelkord noa lugejasse ja keerab seda mõnuga.

ulmekirjanduse baas

Ursula K. LeGuin - Need, kes lähevad Omelasest ära (Täheaeg. Talv 92/93, 1992)

 

Milline meeldiv üllatus oli korraga avastada, et selline tuntud lugu on juba aastakümneid tagasi eesti keelde tõlgitud … ja nüüd ma ei pea vaeva nägema selle ingliskeelsena lugemisega. Jutt on tõesti hea ning esitab valusa paradoksi - kas väike kuritegu kaalub üles suurema heaolu (eriti, kui sellest väiksest kuriteost on kogu ühiskond vägagi teadlik)? Pole just Dostojevski Raskolnikovi laadis segipööranu unistamine, vaid … reaalne viis maailma toimimiseks (kuigi jah, tegu on ulmelooga (no millal iganes oleks inimohverdus midagi aidanud), siiski on võimalik küllaga paralleele tõmmata tavalisele reaalpoliitikale).

Autor on muidugi toonud ekstreemse ja emotsionaalse näite, ohvriks võiks olla mõni … rikutum inimene - aga samas, ohverdus peabki lõikama; mis ohverdus see muidu oleks. Tegu pole ühiskonna just teadusliku kirjeldamisega, loo jutustaja sekkub, esitab lugu üsna kindla sihiga, ta eesmärk on lugejat ärritada - kõigepealt võrrelda ja kiita Omelase ühiskonda jutustaja ja lugejate ühiskondliku korraga, ning seejärel see armutult paljastada; ei oskagi öelda, kas sadistliku või masohhistliku kirega. Kuningas on alasti … aga õieti kelle kuningas, kas Omelase või lugejate?

Ikka päris hea ilukirjanduslikult poleemiline tekst.

“Tihti lähevad noored pärast lapse nägemist ja selle kohutava paradoksiga silmitsiseismist koju pisarates või tummas raevus. See võib teha neile tuska nädalaid või aastaid. Aja möödudes hakkavad nad aga aru saama, et isegi kui laps välja lastaks, ei oleks tal vabadusest palju kasu - kahtlemata tunneks ta ähmast mõju soojusest ja toidust, kuid vaevalt, et midagi rohkem. Tõelise rõõmu kogemiseks on ta liialt mandunud ja nõrgamõistuslik. Ta on liiga kaua hirmus elanud, et sellest veel kunagi täielikult vabaneda. Tema kombed on toored, ta ei oska heale kohtlemisele vastata. Tõepoolest, nii pika keldris veedetud aja järel tunneks ta puudust kaitsvatest seintest, pimedusest, millega tema silmad on harjunud, ja väljaheidetest, milles ta saaks istuda.” (lk 31)

ulmekirjanduse baas

Ursula K. Le Guin „Ilmajäetud“. Fantaasia (2018)

Raamat, mille lugemist natuke pelgasin, sest tutvustustest oli silma jäänud, et Anarres ja Urram ja erinevad riigikorrad ja ... kartsin millegipärast, et on midagi kuiva ulmekastmes kapitalism vs sotsialism analoogia sarnast, aga no mul oleks võinud ju autorisse rohkem usku olla, Le Guin on ikka mitmekülgsem kui minu pelgus. Eks sellest raamatust muidugi ole kirjutatud juba nõrkemisi - kõik need teadustööd, mida Raul Sulbi järelsõnas mainitakse, lisaks, aga mis siis, mina polnud veel lugenud (kui parafraseerida raamatut ennast).

Ideoloogiate ja riigikordade valguses pälvib kõige rohkem tähelepanu too tolmune ja kõrbene ning kasin kuu-maailm Anarres, mis on asustatud Odo õpetust au sees pidavate nn anarhistide poolt. Raha, kapitalismi, riiki kui sellist nad ei tunnista, kuid ometi on ühise hüve nimel töötamine normiks, seda tänu sisemisele moraalikompassile või siis ka hoopis avalikule hukkamõistule/heakskiidule. Liiasus on ekskrementaalne, solidaarsus on au sees. Egoism, omastamine ja kasujahtimine on sõimusõnad. Algusaegadel leiutati uue ühiskonna tarbeks suisa eraldi keel, mis ei tunne näiteks mõistet „minu oma“ vaid ainult „asi, mida mina kasutan“. Sama hägus on perekonna mõiste – eksisteerib küll niinimetatud partnerlus, kuid kõik bioloogilise perekonna liikmed jäävad (lapsed pärast teatavat vanust) pigem indiviidideks, keda ühiskond (või siis moraalne kohusetunne) vastavalt tööjaotussüsteemi vajadustele siia sinna pillutab. Naiste ja meeste võrdsus ei ole mingi küsimuski oma iseenesestmõistetavuses, töö ja seksuaalne vabadus on kõigile. Kellelgi ei ole võimu teise üle vaid au sees on igaühe vaba tahe, aga loomulikult jõutakse raamatu käigus ka küsimuseni, et kuidas nende asjadega siis nüüdseks ikkagi tegelikult on, kas kusagil ei ole ikkagi peidus võim ning kui vaba see vaba tahe siis ikkagi on.

Anarreslased on nii-öelda revolutsionäärid, kes omal ajal rändasid või saadeti välja looduse poolest külluslikult kaksikplaneedilt Urraselt, mille ühiskonnad jätkasid oma kapitalistlikke või totalitaarseid radu, asjad, mis Anarreslasest Shevekis kutsuvad esile vastikust ja põlgust – kuidas võib üks inimene teenida teist, kui kõik on võrdsed vennad ja õed; kuidas võib olla kokku kuhjatud nii palju liiast luksust ja samas kõrval olla neid, kes peavad end müüma elementaarsete tarviduste rahuldamiseks; kuidas saab olla kõik ostetav ja müüdav, vaba tahe allutatud rahale ja võimule jne.

Nõnda siis on ehk Anarres see nii-öelda utoopia, mille nõrk koht on võib-olla teatav stagnatsioon, konsolideerumine, mis muudab paratamatuks võimu koondumise, kesksuse tekkimise ja takistused vabale initsiatiivile, mis võiks ähvardada etteennustamata muutustega. Kuid nii mõneski mõttes on Anarres ja Urram (ja Terra ja Hain) üksnes kontekst Sheveki raskustele ja püüdlusile langetada ja teostada õigeid valikuid lõppkokkuvõttes mitte ainult iseenda või Anarrese vaid kõigi inimtsivilisatsioonide kontekstis. Sest vabaduse, vendluse, võrdsuse ja jagamise ning ühise hüve printsiibid, mille järgi ta on harjunud elama, mida ta enese sees ikka ja jälle üle katsub – neid ei saa tõeliselt järgida jäädes ühe kogukonna piiridesse. Eks ole ju ka Anarrest mürgitava võimuprobleemi üks allikaid Urrami ja Anarrese vahelise informatsiooni liikumise pudelikael – kontroll mille üle on paratamatult teatavat liiki võimu allikas, adutagu seda või mitte.

Ah, jaa – Shevek on erakordse andega füüsik, teadlane, kes uurides aega ja ruumi jõuab väga lähedale suurele läbimurdele, kuid kelle erakordsus on ühtlasi ka proovikiviks vaba initsiatiivi printsiibile – kuna tegemist on nõnda spetsiifilise teadusvaldkonnaga leiab ta end oma arengus ühel hetkel tupikust, sest Anarrese kogukonnas ei leidu kedagi, kes suudaks tema teooriatega päriselt sammu pidada, ainus lootus arengule on kontakt Urrami teadlastega, kuid see kontakt käib läbi pudelikala, mille üle Shevek ise kontrolli ei oma ja üldsus ei pea tema läbimurdelist tööd lõppkokkuvõttes eriti olulisekski – milleks Anarrese ühiskonnale selline füüsikateooria, millega sel praktikas miskit peale pole hakata, kuid milleks vajalikud kontaktid Urramiga võivad hoopiski riskantseks kujuneda. Nõnda Seisab Shevek valiku ees, kas on õigem iseennast maha salata, kuigi teisalt on odolikele põhimõtetele mõeldes iga inimese õigus ja kohus teha tööd, milles ta on hea või siis astuda drastiline ja ootamatu ning pretsedenditu samm, mis lisaks füüsikale võimaldaks teha veel midagi, taasluua kontakte eri maailmade vahel, midagi, mis resoneerub jagamise ja ühishuve printsiipidega laiemalt ning kõhutundele tuginedes on see midagi sellist, mida ühiskond stagneerumise pöördumiseks vajab...

Nõnda siis asub Shevek pikale teekonnale, hukkamõistetuna paljude poolt. Kuid jõudnud suure läbimurde künnisele teaduses, jääb lahendada veel äraostmise lõks, millesse ta pealtnäha ülimalt külalislahkel Urramil tahtmatult langeb. Tema suurt läbimurret oodatakse vaid selleks, et sellest sõjalist ja majanduslikku kasu lõigata – midagi, mis Shevekit vastikusest iiveldama ajab. Ja vähe sellest, seda ootust peetakse ülimalt õigustatuks, sest kas ei võlgne siis Shevek seda oma külalislahketele võõrustajatele? Mida siis teha suure teadusliku läbimurdega, mis võib olla nii õnnistuseks kui ka külvata ebavõrdsust ja hävingut, kuidas saavutada jagamine ja panustamine ühisesse hüvesse olukorras, kus ümbritsevad on valmis esimesel võimalusel kõigesse vähegi hinnalisse oma isiklikud küüned sisse lööma?

Mõnes mõttes on kõigi nende ideoloogiate ja ühiskonnakorralduste keskmeks ja juurikaks võimu küsimus – kuidas teha nii, et võim jääks täielikult igale inimesele tema enda üle, vältida olukorda, kus kellelgi on võim teiste üle või vähemalt teha nii, et kõigil oleks võrdselt võimu üksteise üle või kas see on üldse võimalik? Ja mis on üldse võimu olemus – alustuseks ju saab ainult inimene ise teha tegusid, panna oma käed ja jalad liikuma, kuidas saab siis ta selles mitte vaba olla? Kuid ometi loovad ühiskondlikud struktuurid mittevabaduse – nii hierarhilisus, sõjaväeline kord kui ka voli otsustada info liikumise ja tunnustuse üle. Ning sealjuures ei maksa unustada iroonilist aspekti, et ka Shevek ise omab kummalist karismaatilist ja hiljem ka päritoluga seotud võimu, mida ta ise pikka aega ei adu – inimesed jäävad millegipärast kuulama, kui ta räägib, milleigpärast tabavad nad end soovimas tema heakskiitu. Kas sellist võimu saab ja tohib eirata?

Tegelikult sai nüüd halvasti, et alustuseks nii palju ikkagi neist ideoloogiatest ja riigikordadest rääkisin. Põhjus, miks „Ilmajäetud“ ei osutunud nii kuivaks ja raskeks kui kartsin seisneb ju ikkagi selles, et samavõrra on see Sheveki kui indiviidi moraalse arengu lugu. Inimene, kel on eriline anne ja kes seetõttu seisab paratamatult alati teistest pisut eraldi, tema tõdemus, et inimene ongi lõppkokkuvõttes ikkagi alati üksi ja see, mis meid kõige tugevamini ühendab on jagatud kannatus, et kannatus tuleb läbi kannatada, ainult nii jõuab sellest teisele poole välja ning et anarhia tähendab pidevat revolutsiooni, mille vaenlaseks on rahulik mugavus. Lisaks tema nägemus ajast ning aja mõiste sidumine mõistusega, aja olemuse taipamisest tulev moraalne vastutus nii mineviku, oleviku kui tuleviku perspektiivis, mitte ainult käesoleva hetke valguses.

Lisaks veel sellised inimlikud ja aktuaalsed probleemid nagu töö, pereelu ja kutsumuse ühitamine – ühiskonnas, kus perena koos püsimine ei ole norm ning sattumine tööle erinevatesse planeedi piirkondadesse on pigem igapäev, kuid ometigi leiab Shevek tõelise rahulduse alles püsivas partnerluses, teise inimese sügavuti tundma õppimises ning naudib oma lastega koos viibimist ja teisalt, sellest kõigest hoolimata peab ta lahkuma, et järgida oma kutsumust, kuid ka selle lahkumise läbi taipab ta taaskord midagi – tagasipöördumise vajadust.

Kuhugi ei ole kadunud ka Le Guini pisut unenäolised ja ebamaised (haha, ulmeliste planeetide puhul muidugi iseenesestmõistetav) kirjeldused, mida aeg-ajalt kohtab, isegi kui see lugu ei ole niivõrd maagiline ja poeetiline nagu Meremaa võluri sari.

Ja üks asi, mis tänapäevases kontekstis eriti hästi resoneerub on keskkonnasäästlikkuse teema – Anarresel muidugi iseenesestmõistetavalt, sest alustuseks on kõik ülemäärane ja mittefunktsionaalne nii ehk naa ekskrement (kuigi, ka see pole vaba probleemidest – nii tippfüüsiku teadustöö kui ka kunstivaldkondade vähegi ebatraditsioonilisemad ja murdelisemad saavutused jäävad nõnda vaeslasteks), loodusest tohib võtta vaid nii palju, kui tõepoolest vaja; kuid ka Urramil on, sedapuhku riikliku kontrolli läbi, põhimõte, et elukeskkonda tuleb hoida; ning muu hulgas mainitakse ära ka Terra kurb saatus, mis on inimeste poolt nii ära kasutatud ja laastatud, et elukeskkonnana on see lohutu ja hale vare, millel inimasustus on püsinud ainult tänu hainlaste lahkele abikäele. Lisaks muidugi naiste õiguste küsimus – Urrami maailmas on teadus- ja töömaailm (vähemalt kõrgkihtides) puhtalt meeste pärusmaa, sest ega naise aju ju selleks sobigi, samas kui Anarresel sobivad jälle inimeste ajud kõikvõimalikeks asjadeks soost olenemata.

Ühesõnaga, mõnusalt mitmekihiline ja kompleksne mõtteaine nii mitmelgi olulisel teemal, samas jõudmata päris ideaalini (no mõni ime, kui see ideaalse maailmakorra välja mõtlemine nii lihtne oleks, siis oleks ehk ammu juba tehtud), kuid pakkudes välja aja tsüklilisuse kui paratamatuse, muutumise kui püsiva. Ehk võib pideva revolutsiooni ideest tuletada, et hea maailmakord ei saagi olla puhtalt idee või süsteem vaid peab olema pidev teadlik valik. Samas on see siiski piisavalt mõtisklev ja selles mõttes raskepärane tekst, et meelelahutuse korras korduslugemise rubriiki siiski vist ei lahterdu.

Shevek toetas käed aknalauale, vaadates väljas olevasse pimedusse läbi hämarate peegelduste klaasil. Viimaks lausus ta: «Hull jutt, Dap.»

«Ei, vennas, ma olen täie mõistuse juures. See, mis inimesed hulluks ajab, on püüd elada väljaspool reaalsust. Reaalsus on kohutav. See võib su tappa. Kui piisavalt aega anda, tapab see su kindlasti. Reaalsus on valu – nii sa ütlesid! Kuid hoopis valed ja reaalsuse moonutamine ajavad su hulluks. Need on valed, mis panevad su tahtma ennast tappa.»

Shevek pöördus ümber, et talle otsa vaadata. «Aga sa ei saa ju valitsusest tõsiselt rääkida!»

«Tomari «Definitsioonid»: «Valitsus: võimu seaduslik kasutamine võimu säilitamiseks ja laiendamiseks.» Asenda «seaduslik» sõnaga «harjumuspärane» – ja sa saad Sabuli ja juhtnööride sündikaadi ja TJK [tööjaotus komitee vms].»

«TJK!»

«Praeguseks on TJK muutunud põhiliselt arhistlikuks bürokraatiaks.» (lk 160)

Takver ei puhkenud naerma; ta tõi kuuldavale naeruniitsatuse, nagu oleks see haiget teinud. Shevek püüdis selgelt tema nägu näha. Tüdruku tumeda pea taga oli taevas raske ja puhas.

«Mis siis naudingul viga on, Takver? Miks sa ei taha seda?»

«Midagi pole viga. Ja ma tahan seda. Ainult et ma ei vaja seda. Ja kui ma võtan seda, mida ei vaja, siis ei saa kunagi seda, mida vajan.»

«Mida sa vajad?»

Tüdruk vaatas maha, kratsides küünega kaljut. Ta ei öelnud midagi. Ta kummardus ettepoole, et noppida kuuokka oksake, kuid ei teinud seda, ainult puudutas, kompides karvast vart ja habrast lehte. Shevek nägi tema liigutuste jäikusest, et ta püüab kõigest jõust maha suruda või ohjeldada emotsioonide tormi, nii et ei suuda rääkida. «Ma vajan sidet,» ütles ta. «Tõelist. Keha ja hing ja kõik eluaastad. Mitte midagi rohkem. Mitte midagi vähem.» (lk 173)

Polnud kedagi süüdistada. See oli kõige hullem. Takverit vajati, teda vajati võitluses nälja vastu – tema enda, Sheveki, Sadiki nälja vastu. Ühiskond ei ole nende vastu. See on nende poolt, nendega koos: ühiskond ongi nemad.

Kuid ta oli loobunud oma raamatust, oma armastusest, oma lapsest. Kui palju võib ühelt mehelt loobumist nõuda?

«Põrgu!» ütles ta valjusti. Pravi keel polnud vandumiseks kuigi hea. Nii raske on vanduda, kui seks ei ole rõve ja jumalateotust pole olemas. (lk 245)

Ellen Klages - Pox (The Book of Dragons, 2020)

Omal moel võiks seda pidada autobiograafiliseks looks sellest, kuidas väike Ellen sattus koos perega küll San Franciscosse, seal sattus lugema ja armus le Guini “Meremaa võlurisse” ja hiljem kohtus kohalikus Hiinalinnas ühe tõelise draakoniga. Või noh, üldse koges teistsugust eluolu kui senini lapsepõlve Ohios. (Muidugi, mis on ilukirjanduse puhul õieti autobiograafiline, eksole; tegu on ikkagi väljamõeldisega.

Sedasi võttes nagu armas lugu maailmapildi avardumisest; eks see San Francisco on Klagesile hiljemgi armas tegevuspaik olnud. Aastaid tagasi tundus see autor pea igas Strahani antoloogias figureerivat, nüüd aga pole päris mitu head antoloogiat ühtki Klagesi teksti näinud.

Ursula K. Le Guin – Firelight (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

Nostalgiline maiuspala kõigile Meremaa austajatele ehk siis le Guini viimane kokkuvõte vana Gedi elust ja tegemistest; nähtuna tema … surivoodil või nii.

Mitte et ma Meremaa romaanide ja juttude sündmusi suurt mäletaks, aga paistab, et kõik olulisemad seigad Gedi elust saavad mingil moel läbi tunnetatud (seda nii vanema tegelase kui autori vaatenurgast) – tema lapsepõlv, maagiks üleskasvamine kodukandis ja koolis, ning Gedi teekonnad, põgenemised ja võitlemised. Ja õpetajad ja kaaslased ja vastased.

Võiks muidugi kergelt arutleda, kas seda võiks lugu võiks kohalike austajate tarbeks eesti keelde tõlkida, aga no vaevalt, et mõni kirjastus saaks endale sellist luksust lubada – mõne Meremaa uue väljaande avaldamiseks. Aga ehk … Täheaeg, või nii. On muidugi imetlusväärne, et le Guin oli kuni kõrge eani igati terav pliiats.

„The aching was in his chest again. He thought of it not so much as an ache as an architecture, an arch in there at the top of his lungs, a dark arch a little too large for his ribs to hold. After a while it eased, and then was gone. He breathed easily. He was sleepy. He thought of saying to her, I used to think I’d want to go into the woods, like Elehal, to die, he meant, but there’d be no need to say it. The forest was always where he wanted to be. Where he was whenever he could be. The trees around him, over him. His house. His roof. I thought I’d want to do the same. But I don’t. There’s nowhere I want to go. I couldn’t wait to leave this house when I was a boy, I couldn’t wait to see all the isles, all the seas. And then I came back with nothing, with nothing left at all. And it was the same as it had been. It was everything. It was enough.“ (lk 590)

2018. aasta parimad raamatud

Välja on toodud siis need raamatud, mis on ilmunud 2018. aastal. Kui esimesed viis on minu jaoks üsna selges pingereas, siis järgmises viisikus ei oska otseselt pingerida jätkata ning nii siis jagavad need 6-10 kohta. Selles suhtes veider või nii, et ehk 6-10 koha puhul olid ootused palju kõrgemad (võiks ka teha lugemispettumuste nimekirja, aga milleks) … kuivõrd esiviisiku puhul puudusid need enamvähem üldse. Galerast ja Achebest ei teadnud midagi (polnud arvustusi või lugemismuljeidki näinud), Lee lühiproosa on senini olnud nii-ja-naa kogemus (aga triloogia kui selline, ohhoo!), le Guin ja Strugatskid … pole just täielikult avanenud. Aga nüüd nokkisid, ja täiega.

Nagu näha, pole jõudnud aasta jooksul värskeid raamatuid eriti lugeda, ning riiuliski on veel ootamas mitmeid teoseid, mis võiks reaalselt siia nimekirja kuuluda (kuigi jah, need kahjuks ingliskeelsed romaanid ja antoloogiad). Loodetavasti 2019. aasta suudab paremini raputada.

Top 10

1 Daniel Galera – Verest nõretav habe

2 Chinua Achebe - Kõik vajub koost

3 Yoon Ha Lee – Revenant Gun

4 Ursula K. Le Guin - Ilmajäetud. Mitmeti mõistetav utoopia

5 Arkadi ja Boriss Strugatski – Miljard aastat enne maailmalõppu

6-10 N. K. Jemisin – Viies aastaaeg

6-10 Triinu Meres – Kuningate tagasitulek

6-10 David Mitchell – Luukellad

6-10 Dominik Parisien, Navah Wolfe - Robots vs. Fairies

6-10 Alastair Reynolds – Spioon Europal

Siin siis ülejäänud loetud raamatud, mis on 2018. aastal  ilmunud:

Neil Gaiman – Põhjala müüdid

Diana Wynne Jones – Kindlus õhus

Émile Zola – Kuidas surrakse

Ville Hytönen – Jumala koerad

Kir Bulõtšov – Kosmoselaevastiku agent 

Steven Brust – Yendi       

Jeff VanderMeer – Võim. Leppimine 

Kersti Kivirüüt – Tuulte linn

Droonide mäng. Saladuslik tsaar 5 

Jim Butcher - Hull kuu 

Heinrich Weinberg – Tõrkeotsing

Raul Oreškin - Kui ma vananen ...

Diana Wynne Jones – Paljude radadega maja 

Kersti Kivirüüt – Värav 

László Krasznahorkai – Viimne hunt 

Johannes Kivipõld – Põrge 

Janar Ala - Oma rahva lood 

Lois McMaster Bujold – Kodune sõda 

Jüri Kolk - Esimene malbe päev sel aastal 

Henn Leetna - Eesti 100. Reformid Eestis 

Peter V. Brett – Maapõu. Esimene raamat

Andrus Kivirähk – Millest kõneleb vana taksojuht kuupaistel

John Scalzi – Zoë lugu 

Jim Butcher – Hauatagune oht 

Ursula K. Le Guin - Ilmajäetud. Mitmeti mõistetav utoopia (2018)

Selle raamatu lugemine edenes õige vaevaliselt, mitu korda mõtlesin pooleli jätta ja millegi meelelahutuslikumaga end lõbustada, aga samas … tahtsin nagu teada, kuhu see tekst õieti jõuab.

Romaani polegi suurt vaja ulmeromaaniks nimetada, pigem tegeleb see utoopiate uurimisega, püüab leida (kaaluda?) alternatiivi kapitalismile või teistele teadatuntud võimusüsteemidele (noh, kommunism kui selline). Ehk siis, kas näiteks anarhism võiks olla reaalselt töötav ühiskonnavorm (jajah, need teised ühiskonnavormid, millega peategelane kokku puutub, on ikka sellised teadatuntud ühiskonnad, seega nende käsitlemine pole just eriliselt uudne – näiteks Maa ehk Terra on ökokatastroofi järel suures osas eluks kõlbmatu jne, no mis selles üllatavat on?).

Selle raamatus on vaatluse all anarhistlik ühiskond, mis on ühe planeedi Kuul juba 170 aastat vastu pidanud (eks see kõrbeteema meenutab paratamatult Juudi riigi loomist – Šolem Aš!). Niisugusel taevakehal on elu enam kui raske, ent ühiskond on siiski oma kokkulepitud vabadustega. Kuid … paratamatult on tekkinud bürokraatia, et seda ühiskonda ühtsemas voolusängis hoida, ja karta on, et bürokraatiast moodustub (või on juba moodustunud) nomenklatuur: ehk kõik on võrdsed, aga mõned on võrdsemad.

Ja see ongi utoopia valukoht. Kui on anarhism, siis kui palju peaks see olema reglementeeritud. Millises ulatuses tuleb järgida algset pühakirja (või miks peab olema niisugune pühakiri?); või tuleks sellele loovamalt läheneda, ehk siis ühiskonna arenedes tuleks ka pühakirja mugandada (kas 21. sajandi tingimustes on piibel üks-üheselt üle võetav? Või võiks ikka arvestada uute teadmistega, mis on kaasnenud kasvõi geeniuuringutega (Richard Dawkins!)?). Raamatu peategelane, „vabatahtlikus pagenduses“ füüsik püüabki leida seda, mis võiks olla kõige sobivam ühiskonnavorm neile, kes ihkavad eelkõige võrdsust ja vabadust.

Kuid le Guin ei anna omalt poolt ühtegi retsepti: need vaidlused või mõttearendused peaks lugeja iseendaga või siis seltskonnas läbi katsuma ja selgeks mõtlema – kui lugejat üldse eaks midagi niisugust huvitama.

Ja selline mõtlemisvõimaluste risoom teebi lõppkokkuvõttes romaani ootamatult võluvaks. Või vastupidi – tänamatuks, sest meenutab näiteks neid seni väljapääsudeta võimusüsteeme, mille eri võimalusi on inimkond sajandeid tuimalt läbi teinud. Kuid … ehk on siiski utoopiaid, mis võikski reaalsuses eksisteerida kauem kui mõned aastad või aastakümned.

Igati huvitav lugemiskogemus; põhjalikuma nägemuse leiab siitsamast blogist ingliskeelse raamatu kohta.

ulmekirjanduse baas

tilda ja tarakanid

sirp

Ursula K. Le Guin - Always Coming Home (1985)

Enda kohta mõnevõrra ebatraditsiooniliselt hakkan ma praegu raamatust kirjutama enne, kui ta päris läbigi olen jõudnud. Aga sellel, usun, on kaks väga head põhjendust. Esiteks tunnen, et olen selle juba ammu võlgu. Teiseks – see on sedasorti raamat, et ühelt poolt pole teda vajagi alati kaanest kaaneni läbi lugeda, teisalt aga jääb ühest korrast niikuinii väheks. Vaja on teda vähemalt paar-kolm korda lugeda, et mõte saaks vajalikul viisil edasi-tagasi liikuda.

Sellest lühikesest sissejuhatusest peaks juba olema ilmne, et „Always Coming Home“ on Le Guini kõige keerulisem raamat. Raskused algavad juba tema žanrilisest määratlemisest, kuna kindlasti pole ta klassikaline romaan. Romaanid kõnelevad ju ikka üksikisikute saatustest või mingitest episoodidest nende elus, kuid selle raamatu peategelane pole mitte üksikisik, vaid ühiskond või kultuur, kui nii võib öelda. Ajaliselt võib selle paigutada kuhugi määramatusse ökoloogilise katastroofi järgsesse tulevikku, ruumiliselt – Californiasse, kus võib-olla kunagi selles tulevikus elab rahvas, keda kutsutakse kešideks. Vormistatud on kõik antropoloogilise uurimusena, mis koosneb mõningate kešide isiklikest lugudest, rahvajuttudest, luulest, rituaalide kirjeldustest ja kommentaaridest sellele kõigele. Need, kes soovivad romaani lugeda tõesti romaanina, võivad keskenduda ühele läbivale liinile – muu värgi keskel mitmes osas esitatud jutuvestja Stone Tellingu (Kivi Pajatab?) eluloole, mis moodustab raamatust vast viiendiku – ning ülejäänud jutte, kirjeldusi jms võtta kontekstina ja seletusena kõigele sellele, mida selle loo pajataja enesestmõistetavana võtab; muuhulgas hõlmab „kõik see“ väga palju ootamatuid ulmelisi elemente ja tehnoloogiat, mis jutuvestja narratiivi lugedes täiesti märkamatuks jääb. Aga see on vaid üks lugemisviis neile, kes on harjunud euroopaliku romaanitraditsiooni narratiividega, millel on algus ja lõpp – jäägu nende vahele siis kui kõver joon tahes.

„Always Coming Home“ ei ehitu aga joonena – ei kõvera, sirge ega katkendlikunagi. Visuaalseid kujundeid appi võttes võiks öelda, et ta loob teadvuses pigem kera või punktipilve. Maailma, mida lõputult avastada. Selles mõttes on Le Guin võib-olla raamatu vormis ennetanud tänapäevaseid avatud maailmaga arvutimänge alates „GTA“ sarjast ja „Neverwinter Nightsist“ ja lõpetades „The Witcheri“ ja muude asjadega, milles võib ju samuti rügada mingi lineaarse süžee läbimise nimel, kuid lõpuks veedad sa suurema osa ajast ikkagi hoopis muul viisil, uurides mingeid kõrvalisi urkaid vms.

Maailm, mis raamatust välja koorub, on kõige ehtsam utoopia,* mittepaik – koht, mida sa justkui läbi-lõhki tunneks, kuid mida tegelikult pole olemas. Le Guinile omaselt ei ole see muidugi mingi täiuslik paik, kus kõik end õnnelikult tunnevad; küll aga jätab kahtlemata mulje, et niimoodi on võimalik elada. Kui lõpetuseks veel veidi üldistavat juttu ajada (justkui seda poleks siin juba piisavalt), siis mõtlen ma, et düstoopiate düstoopilisus tuleneb paljuski just romaanižanri seadustest. Romaanis peab olema konflikt; peab olema areng, kulminatsioon. Tavaliselt kipub selle kõige aluseks olema mõne inimese õnnetu saatus; tema õnnetust kasvab aga selle mõjul, et süžeel peab olema algus ja lõpp, välja kogu maailma õnnetu saatus. Kui ühel inimesel läheb halvasti, siis läheb kõik halvasti. Le Guini aga sellised vajadused ei kammitse. Tema maailm lihtsalt on; see ei ole ei hea ega halb (kuigi selles juhtub nii head kui ka halba), vaid lihtsalt võimalik.

* Ääremärkus teose vormi kohta: antropoloogiline uurimus on meie ajastul kahtlemata sobivaim vorm utoopilisele teosele. Kui varauusaegsed utoopiad (More, Bacon jt) kalduvad olema esitatud reisikirjadena kaugetest maadest, siis uuemal ajal on maailmarändurite kohale kaugete maade ja kultuuride tutvustajatena asunud antropoloogid-etnoloogid-etnograafid (kelle teostes, olgem ausad, ei puudu kunagi annus utopismi).

Ursula K. Le Guin - The Dispossessed (1974)

Le Guinilt on aastate jooksul eesti keelde tõlgitud päris mitu raamatut, sealhulgas peaaegu kõik tema varased Haini tsükli romaanid - ainsaks erandiks sarja kuues romaan "The Dispossessed".

Raamatu peategelane on Shevek, füüsik planeedilt Anarres, kes püüab luua järgnevust ja samaaegsust (sekventsiaalset ja simultaanset aega) ühendavat üldtemporaalsusteooriat. Anarres on planeedi Urras kaksikplaneet või kuu, mille on asustanud Urraselt põgenenud anarhosündikalistid, visionäär Odo järgijad. Olud kõrbesel Anarresel on võrdlemisi kitsad, kuid see-eest väga võrdsed ja vabad - vähemalt pealtnäha. Tegelikkuses avastab Shevek, et pealtnäha reegliteta ühiskonda on järjest enam hakanud harjumuste ja kommete tasandil valitsema hirm kõige uue ja tundmatu ees, mis ühelt poolt sunnib anarreslasi ennast kõigest välisest isoleerima, teisalt aga surub maha uusi ideid. Lootuses olukorda muuta, võtab ta vastu kutse kolida naaberplaneedile Urrasele, et seal innovatsiooni suhtes vähem vaenulikus õhkkonnas oma töö lõpule viia. Urras meenutab meie planeeti 1970. aastatel: seal on palju väikseid riigikesi ning kaks domineerivat võimu - viktoriaanliku Inglismaa moodi kapitalistlik A-Io ja sotsialistlik Thu, kes romaanis muuhulgas ühe Vietnami sõja moodi konflikti suudavad maha pidada. Shevek loodab oma füüsikateooria abiga Urrasel revolutsiooni põhjustada, ent on sunnitud ühel hetkel tõdema, et kõike, mida ta teeks, kasutataks seal ainult omakasupüüdlikul eesmärgil, mis sunnib teda lõpuks üles otsima tulnukad - tsükli teistest romaanidest tuttavad hainlased ja maalased (terranid) - ning jagama nendega oma teooriat, mis nähtavasti võimaldab luua haini tsükli jaoks olulise seadme, "välisaatja" (ansible, mis vajaks tõesti paremat tõlget).

Romaan mõjub tänapäeval kohati anakronistlikuna. Ühelt poolt põhjustavad seda muidugi ilmsed paralleelid külma sõja aegse maailmaga. Anakronistlik on meie jaoks ka kasutatav tehnoloogia (telefonid, tavapost jne). Kohati mõjub raamat nõnda ulme asemel suisa aurupungi stiilis minevikufantaasiana. Harjumatuna mõjuvad ka toona levinud võtted. Klassikalises "kõvemat laadi ulmekirjanduses kohtab väga sageli sellist asja, et kui on vaja kedagi-midagi näidata teistsugusena, siis kujutatakse teistsugusena tervet planeeti. Sellel planeedil ei ole erinevaid riike, kultuure, isegi erinevaid isiksusetüüpe mitte; on ainult inimesed (isegi mitte mingit kummalisemat laadi kosmoseolendid), kes on kõik X moodi. Kui see kõik toimuks olevikus planeedil Maa, siis võiks seda nimetada orientalismiks, aga kuna see nii ei ole, siis võib sarnast kirjutamisstiili nimetada orbitalismiks. Sama lugu on ka siin, kuigi Le Guinil on harjumusliku X ja Y asemel kolmnurk A-Io - Anarres - Thu. Edasi mahendab pilti see, et anarreslasi pole tegelikult nii väga palju. Aga põhiline on hoopis see, kuivõrd veenvaks suudab Le Guin anarhistliku utoopia kirjutada. Anarres ei ole täiuslik ja igav; see on problemaatiline ja seetõttu ääretult põnev. Inimesed ei ole seal kaugeltki täiuslikud; mõned on tüütud, teised suisa kaabaklikud. Olud on kitsad (ja tolmused), vahepeal tuleb taluda isegi nälga. Tagatipuks on märkamatult tekkimas uuendusi tõkestav bürokraatia. Anarres on seega küll utoopia, kuid võrdlemisi nukker utoopia. Aga sellele vaatamata on ta, kurat võtaks, selline utoopia, kus päriselt tahaks elada, kuna ta ei ole mitte rändajast maha jääv pilt (nagu More'i, Baconi jt utoopiad), vaid elav ja nähtavasti ka arenemisvõimeline organism.

"The Dispossessed" on umbes nagu biitlite muusika. Seda lugedes on pidevalt mingi deja vu tunne - kuni aru saad, et kõik on lihtsalt sealt nõnda palju varastanud. Sest varastada on sealt palju, kõigile! Erinevaid liine ja teemasid on lihtsalt nii tihedalt: juba mainitud utoopilisele anarhismile veel seksuaalsus, feminism, teadlase vabadus ja eetika (muuseas, Shevek on üks veenvamaid teadlasi ulmekirjanduses üleüldse) - ja kõige tähtsamana ilmselt inimese vabaduse küsimus kõige üldisemal tasandil. Nii et kui reaalide tasandil mõjub raamat natuke iganenuna, siis ideelisel tasandil on ta nii tänapäevane kui vähegi olla saab. Soovitan seega lugeda kõigil, korduvalt, ja mõtiskleda, lõputult.

Ursula K. Le Guin – Meremaa jutud (2012)

Nüüd on siis loetud Orpheuse Raamatukogu kõik seni ilmunud teosed (jajah, just ilmus kaks uut, aga olgem realistid, kes teab, millal raamatukokku jõuavad). Käesoleva raamatu lugemiseks pidi eelnevalt “läbi töötama” Meremaa neli romaani... ja tõepoolest, ilma nendeta oleks siinne tõlkekogu enam kui suvalise mulje tekitanud.

Minu meelest on Meremaa seeria igav. Ehk nooremana pakkunuks see suurema elamuse, ent olen nüüdseks lugemismaitset labastanud igasugu koleduste ja nõmedustega ning Le Guini legendesepistav kirjutamisviis ei pane verd kuidagi elavamalt tukslema. Autor on joobunud oma loodud maailmast, mis tuleb ehk selgemalt esile just “Meremaa juttude” puhul, kui ta punub kõiksugu eel-, kõrval- ja järellugusid, mis iseenesest ei lisa esimesele kolmele romaanile ja “Tehanule” suurt midagi juurde, see on vaid fännitoode (õige küll, autor ise tahtis edasi kirjutada). Mis mind häirib, on ehk see, et Meremaa tegelased on nii paatoslikud, neis pole otseselt inimesi kujutatud vaid kui eepilisi kangelasi, kes on tardunud dramaatilistesse poosidesse. Kõik kannatavad, kuni saabub katarsis – seda küll selleks korraks, uus kannatusterada on niiehknaa ootamas (tõsi, mõni võluvõimeteta isik kogeb lõpuks ka normaalsemat eluolu – kuigi selles ei saa kindel olla). (Ja tõsi, ma pole seetõttu kurb, et raamatutes ei saabu kõikehõlmavat happy endi.)

Meremaa tekste on raske hinnata vaid seepärast, et seal puudutatakse naiste ja võimu küsimust. Jah, ma heameelega toetan võrdseid õigusi, kuid tore oleks, kui sellest pole juttu läbi tardunud ja pateetiliste pooside. (Jajah, klassika puhul tuleks teisi mõõdupuid kasutada jne... Kuigi mis klassika see 2001. aastal ilmunud originaal olla saab.)

Veider on see, et kui hakkasin mõtlema, et kas mõni lugu on siin kogumikus teistest parem, siis ei suutnud ühtki niimoodi eristada, kõik on kokku üks monotoonne hall udu. Võiksin medali saada, et need kolm Le Guini raamatut nii kohusetundlikult läbi lugesin; samas on nagu piinlik peale lugemist sappi pilduda, pole just tervemõistuslik tegu.

ulmekirjanduse baas

Ursula K. Le Guin – Tehanu (1996)

Kuna tegemist Meremaa neljanda romaaniga, siis võiks loogiliselt järeldada, et see on maiuspala Meremaa andunud austajatele. Ent kui see Meremaa-maailm pigem neutraalseks jätab, võib endamisi tõdeda, et tegemist kõige tuimema tekstiga selles sarjas. Tuim nii sisult kui vormistuselt, autor poleks nagu üldse joonel olnud ning pigistanud välja romaani mahus teksti. Samas, see nõtrade Tenari ja Gedi ning tundmatu Therru teemad on üpris intrigeerivad – vanad, kes kaotavad oma võimu (ja nooruse), veel hullemm nad langevad tumedate jõudude küüsi. Ja noh, esmakordselt on tegelaste vahel armukirge, Ged saab suisa armurõõme kogeda.

On mõneti veider vastuolu – tegelased kogevad igati inimlikult nö traagilisi olukordi (vanadus, loobumine, kaotus, armastus), aga viis, kuidas nad sellest räägivad, on silmipööritamapanevalt pühalik. Et nagu on inimesed oma nõrkuste ja iseärasustega, aga ikkagi... pühalikud tegelased, loomuliku asemel tähenduslikud – selge, et üldiselt kirjandusteostes võikski tegelased olla erilised (ikkagi võlujõu kaotanud arhimaag! Pimedusejõududest ärapööranu Tenar! Kardetud laps Therru!), aga kas nad peavad seejuures nii neetult puised olema?

Muidugi, eks raamatu vastuvõttu soodustavad või takistavad erinevad otseselt asjasse mittepuutuvad tegurid, ja küllap ma lihtsalt ei läinud selle maailmaga kuidagi kaasa ning seetõttu niisugune rahulolematus või mõistmatus. Romaanis on huvitavaid teemaarendusi, kuid samas... tekst mõjus tuimalt.

ulmekirjanduse baas

Ursula K. Le Guin – Meremaa triloogia (2015)

Kolm romaani üleskasvamisest – esimeses romaanis õpib Ged oma ränkadest vigadest, teises romaanis saab Tenar nö nägijaks ja kolmandast kasvab Arren kuningaks. Muuhulgas laheneb alati mõni Meremaa probleem. Seda võiks nimetada rahulikuks (või kammerlikuks?) fantasyks, mikrotasandi tegemised osutuvad makrotasandil oluliseks. Rännakud saladuste lahendamiseks võetakse ette üksi või kahekesi; heroiline on teiste inimeste silme eest varjatud kangelastegu, mitte paari koletisliku armee apokalüptiline kokkupõrge.

Kui “Meremaa võlur” ja “Kaugeim kallas” on üsna tüüpilised questid, siis “Atuani hauad” on põnevama ehitusega, siin on peategelane Tenar pimeduse teenistuses; neiu on selle üks tähtsamaid (või õigemini tseremoniaalsemaid) teenijaid. Neiu kõhklused ja kahtlused, süütunne ja kohustused ja kasvatus; kuidas astuda vastu sellele, mis on su lihas ja luus. Selles mõttes on Tenar selle triloogia kõige inimlikum tegelane, tema puhul on kõige teravamalt esil pimeduse ja valguse küsimused, tal pole sirgjoonelik pimeduse vastu võitlemise tee (või koorem) nagu Gedil või Arrenil.

Eks need tegelased on nagu on, üldiselt sellised üheülbalised tüübid. Juba viis, kuidas nad suhtlevad, on selline... eepiline. Jah, neil on omad kahtlused ja möödalaskmised, aga needki toetavad eepilisuse rüüd (samas kui Tenar...). Pole ka probleeme lihalike rõõmude rahuldamisega, see lihtsalt pole tegelastele mureks (no seetõttu ka eriti naistevastast vägivalda); ehk võiks mõelda nõrgast flirdist Gedi ja paari tütarlapse vahel, ent see on pigem kohustuslik element kui tegelaste inimlikud valikud. Vast võiks ka täheldada seda, et üldiselt tegelased oma seiklustel peaga vastu seina ei jookse, ka igas valesammus on midagi õpetlikku.

Et siis selline kaunis fantasy. Tehakse vigu, mis maksavad rängalt kätte. On sirgumine eepilist mõõtu kangelasteks. On erinevad kultuurid ja on iidsed lohed. On valgus ja on pimedus. Maailma hädade ja rõõmude põhjus peitub inimestes endis.

“Poisipõlves mõtlesid sa, et maag on see, kes võib kõike teha. Nii mõtlesin ka mina kunagi. Nii mõtlesime me kõik. Aga õigus on hoopis see, et sedamööda, kuidas inimese tegelik vägi kasvab ja teadmised laienevad, läheb tee, mida mööda ta käia saab, üha kitsamaks, kuni ta lõpuks ei vali enam midagi, vaid teeb täielikult ja jäägitult seda, mida ta peab tegema...” (“Meremaa võlur”, lk 71)

“Arren, elu annab ainult see, mis on surelik. Ainult surmas on taassünd. Tasakaal ei ole liikumatus. See on liikumine – igavene muutumine.” (“Kaugeim kallas”, lk 424)

Täheaeg 10: Juubeliväljaanne (2012)

Liina Laks “Väike needus” - jutu finaal või puänt on puändiväärne ehk milleks küll selline lihtne lahendus? Et siis õuduslugu ühest Eesti külast, kus juhtub liialt palju morbiidseid värke. Ühte juhtumit kutsutakse uurima folklorist, kes siis leiabki sellele konkreetsele juhtumile seletuse, mis on aga mõneti erinev oodatust (sellepärast, et). Iseenesest on Laksil Ritaga otsad lahti, jutus mainitakse, et ta on varemgi sellelaadseid ilminguid lahendanud. To be continued?

Leila Tael “Roxanne” - eksortsisti ja vampiiri suhtedraama, mis lõppeb õnnetult, sest naine ei taha peret luua (või mis see nüüd oligi). Iseenesest väga ökonoomne lühilugu, soovi korral võinuks sellest kasvõi romaani välja venitada, igasugu draamat ja olukordi saanuks oi kui palju edasi arendada – aga siinne tekst on vaid 7 lk, mis pole tundmatu autoriga tutvumiseks just ülemäära palju, aga ei jõua ka ära tüüdata.

Taavi Kangur “Kirjutatud elu” meenutab muinasjuttu. Ehk ajamanipuleerimine ja tüdruk, kes vananeb üldiselt teosammudega, selline pisarakiskuja(ulme). Laps peategelasena on alati asi, mis just lugema ei kutsu.

Aleksander Batanov “Dahlbergide aed” - tekst, mis võiks ilmuda pigem Loomingus kui just kitsama lugejaskonnaga väljaandes. Ehk siis kunstitegemine üleloomulike kalduvustega. Kõik jutuvõistluse esikümne autorid näivad olevat omandanud mingi keskmise ilukirjandusliku väljenduse, millel samas puudub – veel – omapära. Rohkem vabameelsust, daamid ja härrad.

Tea Roosvald “Öösiti ma nutan” - selle kogumiku jutuvõistluse lugudest vast kõige eriskummalisem; tekst pole usutav, aga on hirmus. Lugu siis needusest, mis suguvõsas pärineb ja millest kuidagi lahti ei saa. Ja noh, ega siis peategelase tahtmatu käitumine sellele kaasa aita. Aga igati morbiidne värk, painaja missugune. Lõpp kisub nagu ära, aga juhtub. Hämmastav, et vaid kümnes koht, aga ega ma pole õuduskirjandusega üleüldse tuttav.

Järgnevad tekstid pole siis enam jutuvõistluse tööd.

Kristjan Sander “Mere pruut” - üpris kriminaalne lugu libaangerjast, kes kunagi kehastus kauniks saarte neiuks. Aga kes teab. Hämar.

Maniakkide Tänav “Must muna” - esimene tekst siin, mis pani soontes vähe verd jooksma, ehk siis MT strikes back – kui eelmises kogumikus oli Lätte külaõudus parim tekst, siis nüüd on Tänav vastanud viksilt sarnase ruraalõudusega, aga väheke ebatraditsioonilisemalt, või noh, perverssemalt (tõepoolest, mis tunne võiks olla avastada enda küljes midagi esmakordselt tilpnemas). Kuradi Beatrice, eksole, lastehulludele peaks olema omaette reservaat, kus nad saaksid taielda ja ei segaks igapäevaelu. Kui üldiselt olen Tänavi varasema loome austaja, siis see annab kah lootust.

Marcus Kaas “Viimane vahetus” - kui eelmist Täheaega võis kutsuda eesti naisautorite antoloogiaks, siis see kogumik võiks olla eesti etnoõuduse oma (vahest ehk “Roxanne” pole nii eesti juurtega). Kaasi tekst siis jubelugu ühest kohalikust mõisapärimusest, millel pole – üllatus-üllatus! - just õnnelik lõpp (krt, ükski eelnev lugu pole happy endiga). Kui seni on Kaasi fantasy üsna ebalevaks jätnud, siis seekordne tekst on juba päris kindla käega kirjutatud.

Triinu Meres “Sulavesi ja vereside” - parem tekst kui jutuvõistluse võidulugu, ja hoopis midagi muud. Ühtlasi esimene tekst, mis muu kui õudus. Kergelt erootiline, lihalik, pühalik, sisendav, iseteadlik. Ülikusoost neid satub armuma pisut valesse mehesse ja mis sellest saab. Väike verepulm. Huvitav näha, mida Meres siis kirjutaks, kui loobuks naiselikust (?) kehalisusest – aga samas, milleks peaks sellest hetkekski loobuma. Ehk on tekst staatiline, aga selline see sisekõne on (võrdluseks võiks proovida Aleksejevi ristisõjaromaane). Mida järgmiseks?

“Mõtted nagu vaibad näol. Lämmatavad ja lämbed. Ma kuulan su juuste häält oma sõrmede all ning hingan sind sisse. Sa ei lõhna nii hästi kui varem, aga ka mitte halvasti. Sa lõhnad sinu järele, ja läbi vere, higi, mustuse, kuse, vana rooja ning kivimüüride kõva hõngu on seal sinu lõhn ja ma taha seda mitte kunagi maha jätta.” (lk 152-153)

Ursula K. Le Guin “Lahtisidumise sõna” ja “Nimede seadus” - esimesest tõlkest pole midagi kirjutada, aga teine lühilugu on küll vaimukas kelmilugu võlurist, kellel on kirev minevik ja hall olevik ja... tulevik. Aga vähemalt üks mats sai endale veel viimasel hetkel hea tibi kaasa krabatud.

George R.R. Martin “Tema laste portreed” - tekst siis sellest, kuidas autor oma teostele inspiratsiooni saab, mis ei pruugi lähedastele just erilist rõõmu pakkuda. Aga lähedased ei saagi kirjutamisest aru! Ja nii neid autoreid mõttetult piinatakse.

Huvitav on see, et kaanekujundusel pole ühist ühegi looga – näeb kena ja kaasakiskuv, aga ühtki kosmoselaeva siin küll ei kohta, sputnikutki mitte. Kokkuvõtteks – parim lugu Meresilt; head lood: Tänav, Roosvald ja Le Guini teine lugu.

Järgmise Täheaja kaastööde tähtaeg on vist käesoleva aasta 1. juuliks.

ulmekirjanduse baas
bukahoolik

Ursula K. Le Guin – Rocannoni maailm. Pagenduse planeet (2002)

Sarnaselt Carsacile on siingi selline ulmeline mudel, kus inimlaadsed olendid täidavad sadu või tuhandeid planeete, ja neid uuritakse kõrgemalt arenenud inimlaadsete poolt süstemaatiliselt, et saaks tulevikus kasutada kahurilihana võitluses inimkonda ähvardava ohu vastu. Nohjah, läheb aga vähe teisiti ja kummagi loo ekspeditsioonil juhtub või on juhtunud tööõnnetus, mistõttu uurijad-tulnukad on sunnitud jääma planeetidele ilma suurema pääsemislootuseta. Tuleb võidelda või võtta omaks kohalike eluviis (sest ei tohi arengut tagant suruda, teises lühiromaanis ei saanudki kohalikud niikaugele, et ratast leiutada). Mõlema teksti lõpplahendus on kuidagi ootamatult kerge – et käib üks tihe möll ja värk ja siis korraga ongi pliks-plaks positiivne lahendus, mis eelneva verevalamise taustal näib ootamatult sulest imetud.

Raamatu parim osa on vast “Pagenduse planeedi” Stalingradi lahing selles linnas, kus muidu äraunustatud tulnukad aastasadu mandusid. Möll ja lumetorm ja guulid-gaalid! Sellele toredale vastukaaluks on samas tekstis vastukaaluks tulnuka ja neandertallase armulugu, mis üsna tüütu ja ilatsev ning inspireeris mitmeid päevi raamatut pooleli jätma.

ulmekirjanduse baas