Dale Bailey - Teenagers from Outer Space (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2017)

Loos on väike estica annus, esimeses lõigus on juttu linnaosast, kuhu olid koondunud peamiselt poolakatest ja eestlastest sisserändanud – ent nüüd olid selle linnaosa üle võtnud Maale saabunud tulnukad.

Aga jah. Tulnukad. Lugu leiab aset 1955. aastal, kui juba mõnda aega (Roswell 1947?) on Maal elutsenud kuskilt saabunud tulnukad. Nii ka selles väikelinnas on tulnukad oma valdusse võtnud räbala linnaosa ning muuhulgas püüavad need uuselanikud ameerikaliku elulaadiga kohaneda. Millest tähelepanuväärseim ehk see, et tulnukate võsukesed käivad kohalikus koolis – kusjuures on nad hoolsad õpilased. Mis veelgi olulisem – kooli ameerika jalgpalli meeskond võtab nad oma võistkonda, kuna need … õpilased on nii suured, tugevad ja pagana osavad (meeskonna treener annab vähemalt teistele meeskondadele armu – tulnuksportlased lammutavad vastaste mängu vaid ühe poolaja; sellest muidugi võiduks piisab).

Kõigest hoolimata on nad siiski Võõrad ja kohalikega suuremat üheskäimist ei teki. Ja kes tulnukate linnaossa oma nina topib, see … muutub. Nagu juhtub peategelase sõbrannaga, kes peale järjekordset pettumust kohalikus meessoos hakkab sõbrustama hoopis tulnukanoorega. Neiu konservatiivist isa viskab ta kodust välja. Neiu viimane meessõber saab tulnukapoisilt sakutada ning ta otsustab selle eest viimaks kätte maksta, mille tulemusena … muutub nii mõndagi. Aga see maailm, mis meessõbrale ja peategelasele seal tulnukate linnaosas avaneb, see on kummaline.

Bailey esitab siis üsna rahumeelse versiooni Maale saabunud tulnukatest, kes püüavad integreeruda ameerikaliku elulaadiga, ja eks ameeriklased võtavadki neid teatud piirini vastu – aga võõras on ikkagi Võõras ning konflikt on paratamatu. Muidugi, see võinuks laheneda ka positiivsemalt, kuid nii siiski ei läinud.

Autor kirjutab üsna retroulme laadis, ikkagi viiekümnendad ja tollane kujuteldav ameerikalik elulaad oma eripäradega. Ja eks need tulnukadki on pigem retroulmest lähtuvalt kujutatud, nad on ühtaegu nii inimlikud kui võõrad. Konflikt kui selline on muidugi universiaalne nähtus, ons siis tegu tulnukate või pagulastega või muidu teistsugustega.

Dale Bailey – The Rain at the End of the World (The Mammoth Book of Apocalyptic SF, 2010)

Sajab ja sajab vihma, ja seda ülemaailmselt ning juba 49 päeva järjest. Kust selline vihm tuleb, miks see ei lõpe, teadlased ei oska seda öelda, pole olemas seletust. Ja kõiksugu viimsepäevasektid ehitavad Noa laevu või ohverdavad vihmajumalatele jms. Ühel hetkel kaob televisioon, ja raadiojaamu jääb üha vähemaks. Miks? Ei tea, ei öelda põhjust. Ehk selleks, et massihüsteeriat mitte õhutada. Levivad jutud hirmsatest üleujutustest ja marodööridest. Ja maast kasvavad inetud seenetaolised ollused, sellised õõvastavalt hallikad.

Stuart ja Melissa sõidavad mägedesse, et seal, nende hiljuti ostetud suveonnis, pääseda üleujutustest, märjast, seentest, painetest. Nad on aastaid koos olnud ja nüüd emotsionaalselt kaugenenud teineteisest. Vihm, vihm ja vihm, Stuartile käib see eriti ajudele, juba vihma esimestel nädalatel ilmus ta silmadesse kergelt hullumeelne läige. Vihm trummeldab järelejätmatult. Ning mingi hetk tuleb jutu, võiks öelda, puänt kui selline.

Tekst polegi õieti suunatud nö katastroofi anatoomiale, vaid pigem käsitleb inimsuhete okkalisust, varjatud valusid, läheduse probleeme. Kuigi jah, ekstreemkliima paratamatult võimendab seda kõike.

ulmekirjanduse baas