Mari Järve – Klaasmeri (2015)

Romaani võiks ehk nimetada YA fantasyks ehk kaks noort naist teevad tegusid, mida neilt ei oodata. Taust on umbes selline – metsarahvas ihub hammast mererahva peale, kes on aastakümnete jooksul nende aladele tunginud, metsi hävitanud ja maid hõivanud. Kuigi neil peaks olema ühine päritolu, on mererahvas unustanud need jumalad ja pärimused, millesse metsarahvas veel usub ja mille maagiat nad kasutavad. Mererahvas on sunnitud tegema rahvasterändamist seetõttu, et kolm inimpõlve tagasi on maavärin hävitanud nende linnad... ja hulgaliselt iidseid teadmisi. Mererahval on alles püssirohu erinevad kasutusvormid, kuid metsarahvas pole alla andnud ning korraldavad igal aastal rüüsteretki vaenlase asulatele ja linnadele. Ja käesoleva romaani nö suureks narratiiviks on see, et ühed metsahõimud plaanivad teiste metsahõimude kaasabil rünnata mererahva linnu ja need maa pealt pühkida.

Plaani täideviimiseks tuleb ühendust saada teisel pool merd elavate metsarahvastega – aga et seda kiirelt teha, tuleb sõnumiviijal minna üle mere ühest metsarahva sadamalinnast teise. Selleks käskjalaks sobib neiu Reu, kes on õppinud mererahva kombeid ühelt orjapõlve langenud mererahva ülikult. Nõiduse abil muudab heledanahaline Reu end tõmmuvereliseks, selliseks nagu on mererahva inimesed. Reu satub sadamas kokku kohaliku neiu Aseliga, kes omakorda püüab teisele poole merd ülikooli õppima minna (et saada arstiks, ja nii oma isa ja õde terveks ravida). Peale katsumisi merel ja sadamalinnas saavad naised omamoodi lähedaseks, kummagi kohustused ja unelmad jäävad siiski täitmata...

See on nüüd väga üldine ülevaade ja meeldival kombel jätsin mainimata mitmed olulised seigad, millega noored naised kokku puutuvad ja milliseid ebameeldivusi peavad nad kogema, et oma järgmisi eesmärke ellu viia. Mis viib omakorda mõtteni – et millega siis selle romaani puhul tegemist on, kas eraldiseisva romaani või võimaliku romaanisarjaga? Kogu teos mõjub kui sissejuhatus ja maailma ehitamine, see õige konflikt justkui veel tuleb ja tuleb... aga peale üht sündmust laksabki epiloog ja romaan nagu võiks lõppenud olla. Mis värk on? Kas see on lugu kahe inimese raskest teest eneseleidmiseni? Või metsa- ja mererahva konfliktid? Või naiste allasurumisest ja õigusest paremale elule? Hea küll, on Reu ja Aseli quest, aga millest see õieti on – isiklikust nurjumisest ja oma heaolu ohverdamisest ühiskonna nimel? Või kas fantasy puhul peab ootama miskit suurt konflikti – no loo taustal muidugi toimub see metsa- ja maarahva nö viimsele kokkupõrkele tõttamine. Ent see jääb lugedes kuidagi... teisejärguliseks, taustaks. Võibolla olen lihtsalt liialt tuim, et kangelannade seiklustele kuidagi ebalevalt kaasa elasin, ootasin nagu midagi enamat kui see Tolgariga seonduv.

algernon

möödunud aasta parimad raamatud

Täidsa eksperthinnang, pärismõtteliselt adekvaatne muidugi, loeb emotsioonilaks, mitte kvaliteet.

1 Brett “Kõrbeoda”

2 Martin “Mõõkade maru: Veri ja kuld”

3 Celine “Reis öö lõppu”

4 Pinol “Pandora Kongos”

5 Aleksejev “Kindel linn”

6 Tänav “Euromant”

7 Järve “Esimene aasta”

8 Lauli “Kodutus”

9 Koidula “Peruamaa viimne inka”

10 Winterson “Kivist jumalad”

Jutt siis ainult 2011 ilmunud raamatutest. Kahjuks mitmed teosed lugemata (nt Hargla jutukogu, “Illuminatus!”, Sapkowski), mis ehk ootuste põhjal võiks selles esikümnes segadust tekitada.

Mitmed sarjad jäid keskpäraseks (Loomingu Raamatukogu, Punane raamat, Moodne aeg) või suisa talveunne (Sündmuste horisont), Ajavaim ja F-sari on päris särtsakas ning Orpheuse raamatukogu ambitsioonikas.

Ja ikka rõõmustav, et omamaist campi ilmub üsna stabiilselt, selleta oleks kurb maailm.

Betti Alveri kirjandusauhinna nominendid 2011

Peeglike, peeglike seina peal, mis on parim debüüt ilma peal? Ausalt öeldes paistab olevat parem valik kui 2009 või 2010, siit nimekirjast on vähemalt kolm raamatut preemiaväärilised.

Kahju, et valikust jäi välja “Nõidsõdalane”.

Järve “Esimene aasta”

Kahro “Kaljud ja kameeleonid”

Läks “Helena Läks”

Pauklin “Aheldatud Jõgeva”

Pärtna “Rohujuurte juures”

Riismaa “Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd”

Tamm “Unesnõiduja”

Väli “Eikeegi eikunagi eikusagil”

Mari Järve – Esimene aasta (2011)

Hea raamat. Tekitab himu näomaski muretsemiseks. Ja mõningase soovi kõiksugu käsitööoskusi arendada. Sest sellises lähitulevikumaailmas oleks ellujäämine õige krobeline.

Lugu siis sellest, kuidas Indias lastakse 2013. juunis lennujaamas pahatahtlikult lendu laustappev ebolalaadne viirus, mis levib peiteperioodi abil kips-kõps üle maailma, muuhulgas jõuab kahe nädalaga Eestisse. Puhkeb kaos ja kel võimalik, püüab linnast lahkuda või oma lähedastega kokku saada, enne kui karantiin linnad lukku lööb. Ja peale ekslemisi saab üks kümnene kamp kokku kahes Põlvamaa talus, kus nad püüavad teisi inimesi ja viirust vältida – 2 eite, 1 taat ja 7 noorikut, mõlemas talus viiekesi, pea kõik võhivõõrad. Maausuline, alkohoolik, õpetaja, arst, ehitaja, juhataja, viroloog, üliõpilane, õpilane, üliõpilane.

Dekameronliku lullilöömise asemel kääritakse käised ja linnalapsed saavad maatöid tundma. Tehakse põldu ja küttepuid, valmistutakse talveks ja ootamatusteks. Ning püütakse bensiini, diislit ja muud eluks vajalikku veel toimivatest ja kaitseliitlaste poolt kaitstud maapoodidest ja bensukatest muretseda. Suhted on sel kogukonnal okkalised, aga hakkama saadakse, veel toimib sidelevi, veel on linnades lähedased elus. Sügisel keerab olukord paratamatult hullemaks ehk kaob elekter ja liikuma hakkavad relvastatud rüüstajad (õnneks mitte veel mccarthylikul tasemel). Ahjaa, Eesti Vabariik on taandunud Hiiumaale, mis on range karantiiniga muust Eestis eraldatud, oktoobriks on sealne populatsioon kasvanud neljakümne tuhandeni. Karantiin päästis vaid kaks linna, ülejäänud... Mis edasi juhtub, mida tegelastel üldse on võimalik teha? Nojaa, seda tuleb ise lugeda. Raamatust või linkidest.

“Kui mees hakkas tagasi autode poole minema, vaatas tüdruk sinnapoole, kus lebas mantliga kaetud võõra vanamehe keha, ja ütles vihase rahuloluga: “Hea, et sa ta maha lasid.”
Ants ainult vangutas pead ja läks. Seekord oli ta tulistanud, aga sellest polnud ikkagi kasu olnud. Tema hoole alla usaldatud tüdruk oli surmaga harjunud ja rääkis kättemaksust nagu igapäevasest asjast. Ta oli hiljaks jäänud.” (lk 224)

Maameelset katastroofikirjandust on hiljuti ilmunud nii mõndagi (pähe torkavad Kasak ja Vahtre), aga Järve tekst on kuidagi naha alla pugevam. Kui algul tekitasid need sisekaante tobedad lugemissoovitused tõrksust raamatu enda vastu, siis mõne ajaga sai see ületatud (no loodetavasti autor ikka võitles sellise ebareklaami vastu?). Teksti esimeses osas on paratamatult paras segadus nende tegelastega, 10 tegelast ja kõik need kõrvalliinid (ehk toimetaja tõmbas veel mõned kõrvalliinid maha?), tekkis vaikselt kartus, et kas Järve liialt laialt ampsa; aga II osani jõudes hakkas olukord laabuma ja teatud paadisõiduni on asi vägagi loetav (ja peale sedagi, lihtsalt peapinge lahtub asjalikumaks). Autori visioon on realistlik ja, noh, vastikult usutav näide ühiskonna lagunemisest (ainus, mis mind kahtlema paneb, et kas tõepoolest jaguks sõjaväge ja kaitseliitlasi kõigi siinsete linnade lukku panemiseks, ja kas tõesti jääks EV püsima).

Meestegelased on ehk selgemad (või lihtsamad?) kui naistegelased – Greta ja Kristiina afektitsemine jääb pea lõpuni hämaraks, ja mis pagana rida see Katringi ajas (uh, kas Riina käiski Metsallikul?). Ühesõnaga, autor pole loonud just tilulilutegelasi, ehk eided ja taat on vast ühtlasemalt... keskmisest positiivsemad (või noh, elukogemus on ikka trumbiks, kui vaid luud-kondid pingele vastu peaks) – aga mitte mingil juhul literatuursed kangelaskujud (no tegelt natuke ikka). Ei saa neist armu keegi – kes tapavad tahtmatult või tahtlikult, kes on arad või moraalitud või muude vigadega. Ei mingit idealiseerimist, aegajalt tuleb vaid üle oma varju hüpata ellujäämise nimel. Või notitakse sind ennast maha. Lohutu maailma värk. Ja eks ikka teki peakolusse küsimus, et mis juhtuks endaga, kui vastavasse olukorda satuks, kui pikk oleks pidu.

Hea raamat. Möödaminnes võiks spekuleerida, et autori visioonis võrdsustub ta enda tulevane kolmekümneseks saamine senise turvalise maailma lagunemisega (ja mis küll juhtub viroloogi ja üliõpilasega, eksole) – ausõna, ka peale kolmekümnendat eluaastat võib olla üpriski lõbus elu.

reaktor

lugemissoovitus

ekspress

segane maailm
elust kirju
criticbird
lugemispäevik
trakyllmaprokrastineerinj2lle