Anna Stephens - Bloodchild (2020)

 

Läbi sai siis üks mu selle aasta arvatavaid elamusi lugemise vallas, ja noh, on ikka üks hull triloogia. Kuni pea viimaste peatükkideni ootasin, et milline siis õieti tuleb see grimdarklik lahendus, aga … tegu on ikka harjumuspärasema fantaasiaga, kus jõudu katsuvad paremad ja halvemad pooled - sest noh, Mirecesi tegemistel verejumalate ülemvõimu nimel pole just moraalseid põhjendusi, küsimus on lihtsalt võimu haaramises.

Aga milline möll, kõik need heade ponnistused halbade peatamiseks, kui mitu korda on need purunemas või jäävad need hädavaevu hingitsema, ja milliste kaotuste hinnaga. Rillirini ja Domi sündimata lapse jaht ja ettevalmistused selle … punase jumalanna tagasitoomiseks kasutamiseks, ohjah. Ja no see vägivald, mis iseloomustab kogu triloogiat, need inimeste ohverdamised, mingil moel see tõesti testib vastuvõtu piire.

Nagu eelmiste romaanide puhul, olen siingi kokku võtnud, milliste vaatepunktide järgi lugu esitatakse. See jaguneb enamvähem kaheks - Mace (9 peatükki ja Crys (11 peatükki), kes proovivad midagigi Mirecesi peatamiseks ja ka võitmiseks (nende taustal on ka Gilda, kellelt seekord pole üldse peatükke - ja eks juba eelmises romaanis oli tal järel vaid 2 peatükki; see tegelane … noh, oligi selles mõttes kõige kergemini “ohverdatav”). Crysiga koos liigub sandistatud Dom (7 peatükki), kes jäi eelmise romaani hiigelreeturlikkuse eest hoolimata hukkamata - sest jumalatel on temaga veel plaane (mees küll tahaks oma selgematel hetkedel vaid surra).

Kui Mace ja Crys koguvad jõude äärealadel, siis Rilporinis on uus kuningas Corvus (8 peatükki) ja Lanta (7 peatükki) - üks tegeleb vallutatud alade haldamisega (mis sõdimisega harjunud mehele osutub vähe ülejõukäivaks), teine püüab tagasi tuua eelmises romaanis hävitatud Punast jumalannat, aga selleks on vaja mitme asja kokkulangemist - eelkõige Rillirini sündimata last (Domi ettekuulutus) ja siis sõjajumala Gosfathi uuesti maa peale ilmumist (eelmises osas hävitas ta üsna muuseas veerand linna maha), mis osutub õige keerukaks ja Lantagi jaoks inimkeha hävitavaks (aga kõik kannatused jumala nimel, eksole). Ja siis on Tara (9 peatükki), kes jäeti omade käsul maha, et see võimalusel Corvuse ja/või Lanta tapaks (ja miks mitte korraldada ülestõusu). Selleks lasi Tara end orjastada … ja see üldine olukord vallutatud linnas on päris hull (mingil moel meenutab see Abercrombie viimase romaani “The Wisdom of Crowds” lugemise tunnet, kus revolutsiooni kirjeldamine on sedavõrd ängistav, et oleks justkui lugemisel hapnikukraanid kinni keeratud). Kui eelmiste osade puhul oli küsimus, et kas Tara vaatenurk on nii oluline, siis jah, selles romaanis vägagi tähtsad sündmused käivad läbi tema.

Nagu sellele triloogiale omane, siis on tegelasi, kes mõlemaid pooli ühendavad - lisaks Tarale ja vähemal määral Domile on siis Rillirin (11 peatükki), kes satub Mace’i kaitse alt … Corvuse ja Lanta kätte. Et need saaksid sündimishetkel ta lapse kätte, kellesse siis Punane jumalanna “istutada”. Ja kõigist pingutustest hoolimata see laps ka nende käte vahele sünnib. Jama küll. Vihjeks niipalju, et selle tagajärjel jääb 7 vaatepunktiga tegelasest ellu 2.5.

Selles maailmas on vast pea irratsionaalset kurjust (no kui nii võib võtta jumala poolt määratud teguviisi; ja nagu selgub, siis tegelikult on valguse ja vere jumalad üksteisega päris lähedalt seotud), ning selle kurjuse toitmine vere ja surmaga on ikka päris, päris hull (nt Lanta tempel). Lisaks veel võitlusstseenid väiksema hulga inimeste vahel, mis võivad olla õige jõhkrad. Ja piinamised, need piinamised. Vahel tekkis tunne, miks küll ennast piinata selle lugemisega, ja tõepoolest võtsingi vaheaegasid. Aga … tahaks ju teada, kuidas see üldse laheneda võiks (läheb grimdarkiks või mitte!).

Eks vähe veider on, et sellest autorist rohkem ei räägita, aga küllap selle ultravägivalla pärast. Stephensil on avaldamisel hoopis teise maailmaga triloogia, ja sealgi polevat just lust ja lillepidu, aga selle lugemiseni võtan vast aega (no avaraamat küll ootab juba riiulis). Igal juhul, kindlasti meeldejääv lugemine, kuigi vahel tabab … emotsionaalselt piinatud tunne.

Anna Stephens - Darksoul (2019)

Kui “Godblind” juhatas sisse malelaua Mirecesi aladelt Rilporinini, siis “Darksoul” keskendub peamiselt ühele osale (või noh - kogu selle hetke konflikti keskmele): ehk kuidas Mirecesi vägi Corvuse juhtimisel ning prints Rivil ja ta usuvahetajate armee vallutavad üheskoos Rilporini (mille kaitset juhatab Durdil, kes muuhulgas leiab peale haige kuninga surma uue kuningakandidaadi, kelleks pole teps mitte linnamüüri taga märatsev Rivil). Ja kogu romaan ongi sellest nädalaid kestvast lahingust.

Romaani jooksul jõuavad Rilporini ka eelmise raamatu ränkadest kokkupõrgetest ja varitsustest ellujäänud (Crys, Mace, Tara), kes juhivad väeüksusi läbi Mirecesi piiramisrõnga linna - mis taas põhjustab suuri kaotusi … ja näiteks Rillirin ei pääse üldse kindlusse. 

Mirecesi vägedeni jõuab omakorda aga Dom, kes on lõplikult Dark Lady nimelise Punase jumalanna poolt üle võetud; ning Dom toob Corvusele ja Lantale sõnumeid ja luureteavet Punastelt jumalatelt. Ja üks neist teadetest on Rillirini kohta - kes on nimelt ainsast armuööst Domiga muutunud rasedaks ja kannab last, kes peaks olema kaalukeeleks, kas peale jäävad Punased või Valguse jumalad. Lantal on muidugi plaan, kuidas peale lapse sündi ohverdada Rillirin (kes pole tolleks hetkeks teadlikki oma õnnistatud olekust). Igal juhul, Rilporini mitte pääsenud Rillirin hakkab rändama lõunasse koos ühe vana tuttavaga, et sealt abi saada.

Lahing Rilporini pärast on metsik ning viimaks sekkuvad sinna jumaladki … mis muudab võitluse käiku inimeste jaoks veel rängemaks. Langeb mitmeid tegelasi, kelle vaatenurki autor seni kasutas. Aga jah, Mirecesi metsikuste kirjeldamine on midagi sellist, mis paneb vast proovile lugeja vastupanuvõime (eks see hakkab meenutama juba Anna Smith Sparki triloogiat - vähemalt Stephensil on tegelasi, kellele nagu kaasa elada. Ja noh, eks Stephens pole läinud ka nii äärmusse kui Steven Eriksoni Coltaine’i taganemine või Pannion Seeri valitsemine).

Kui “Godblindi” puhul joonistuvad peamised tegelased üsna selgelt välja, siis nüüd on tasakaalukam lähenemine. Valguse Jumalate poolt siis Crys (8 peatükki); Durdil, Mace ja Tara (kõik 6); Rillirin (4) ja Gilda (2) - et siis märkimisväärseim on Rillirini tahaplaanile jäämine (aga ta ei saanudki Rilporini, eks autor valmistab siin järgmise romaani kliimaksit või midagi). Punaste Jumalate järgijad: Corvus (7), Galtas ja Dom (5), Lanta (4). Dom on muidugi monumentaalne poolevahetaja ja selle romaani lahenduses on temal väga suur roll - aga see peaks veel jätkuma kolmandas raamatus (jajah, Rillirini rasedus ikkagi). Kui esimeses romaanis jäi arusaamatuks Tara ja Gilda olulisus, siis selle romaani epiloogiks saab vist pihta Tara Suurele Ülesandele (muidugi, plaanida võid ju mida iganes). Eks seda on ette heidetud, et vaatenurki on liialt palju … eks siis kolmandas raamatus selgu, milleks Gilda õieti vajalik on.

Sest noh, Gilda on teatavasti Rilliriniga - keda nüüd mõlemad pooled soovivad leida tänu sellele Domi jumalateülesele ettekuulutusele. Kuid et tegu on grimdarkiga (mida selle romaani puhul on peetunud koguni äärmuslikumaks suunaks), siis ei suuda oodata kellelegi just õnnelikke lõppe (mis näiteks Ed McDonaldi triloogia lõpplahenduse puhul pani kukalt kratsima). Igal juhul, triloogia viimase osa pealkiri on teatavasti “Godchild” … mis siis vast ei käi teps mitte Domi kohta nagu seniste osade pealkirjad (noh, eks ulmelisi võimalusi ole, kuidas Dom uuesti beebistada, eks seda ole kah tehtud). Samas muidugi - grimdarki loogika järgi ei saa nö head tegelased midagi nii üheselt head olla; kuid seni on see puhtalt hea ja kurja vaheline võitlus. Et siis ikkagi polegi traditsiooniline grimdark, lihtsalt ülimalt brutaalne fantasy?

Anna Stephens - Godblind (2018)

 

Tempokas fantaasiamärul, kus võimalikel headel läheb võimalikult halvasti ja võimalikud halvad on haaramas võimu tagasi - seda peale aastasadu, kui nemad ja nende verised jumalad said kas ääremaadele ära peletatud või siis maa pealt pagendatud. Iseenesest loogiline algus ühele sünkmornile triloogiale (no sünkmorni loogika ütleb, et võimalikud head ei saa olla nii üheselt head - hetkel see veel nii žanriloogiliselt avanenud pole).

Lugu on tõesti meeldivalt tempokas, mida siis antakse edasi läbi kümne tegelase lühikeste peatükkidega - 4 naistegelast ja 6 meestegelast. Nö headelt 7 ja halbadelt 3 vaatepunkti - kusjuures mõlemal poolel on nö üks tegelane, kes on ühenduses vaenlastega. Galtas, kes tegutseb heade kukutamiseks ja Dom, kes on omamoodi vahelüli jumalate maailmaga, mis tähendab ühtlasi siis ühendust pagendusest naasvate verejumalatega: selline üpris veider seestumine, ka selle romaani kontekstis.

Peatükkide järgi kujuneb välja kolm peategelast: see seestunud Dom (18), Crys (15, teine võimalik seestuja) ja Rillirin (14, kahe üks vahelüli kahe vaenupoole vahel; seda küll orjast ülejooksikuna). Järgmise lüli moodustavad isa ja poeg Durdil ja Mace (kumbki 11 peatükki) - üks, kes pealinnas püüab ohjeldada kurbusest segiläinud kuningat, ja poeg, kes siis püüab kaitsta riigipiiri Mirecesi sissetungijate eest (ühtlasi paar, kellele pakutakse võimalikku kuningatiitlit, kui senine kuningas ja ta järglane peaks … riigikorrale liialt ohtlikuks muutuma).

Alles seejärel järgnevad nö pahade vaatenurgad (kummaltki 9) - Mirecesi uus liider Corvus (kelle õde Rillirin on sealt põgenenud ori) ja reetmise üks organisaatoreid Galtas (harvanähtav tegelane, kes ongi vaid negatiivne). 8 peatükki on Taralt - kes on muidugi märkimisväärne, et on naisena sõjaväes karjääri teinud, aga selles raamatus on tema tähtsus nagu teisejärguline; küllap triloogia edenedes tõuseb ta rohkem esile senise tapeedi asemel. Kummagi poole preestrid Lanna ja Gilda (kumbki 5 peatükki, neist vähemalt pooled on need üheskoos), neist ehk olulisem oma Lanna tegemised, kuivõrd ta on Mirecesi usujuht või nii (Gilda tähtsus on sarnane Taraga; hetkel ei muutuks suurt midagi, kui need jääks otsese vaatenurgata - aga see muidugi viiks kõvasti paigast romaani soolise tasakaalu).

Et tegemist on sünkmorniga, siis siin leidub üsna jõhkrat vägivalda (eriti siis üks rituaalne ohverdamine). Ja noh, need pagendatud verejumalad vajavad naasemiseks õige metsikul hulgal verevalamist - seda kasvõi eneseohverdamise vormis, nagu seda Mirecesi puhu tehakse. Jõhker värk.

Eks kaasaegsust lisab seegi, et üks peategelane avastab, et tegelikult suudab ta lähedust kogeda ka omasoolisega; et siis pole miski kõrvaltegelane - autor on selles suhtes ikka pedaali põhja vajutanud.

Ühesõnaga, üpriski hea litakas möllu; seda mitte küll nõrganärvilistele.