Stephen Graham Jones - Men, Women, and Chainsaws (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

 

Horrori lugemine on ikka paras katsumus: see lihtsalt ei ole minu maitse ja eks selle teksti nii kõrge punktisaak on lihtsalt seepärast, et iseenesest autor oskab kirjutada. Aga no õuduskirjandus, eksole.

Lugu siis noorest mehest, kelle värske kihlaja läks tööle naftaplatvormile ning jätab ta peagi maha. Neiu lootused ilusast tulevikust purunevad. Noormees aga teenib rasket raha ning kodulinnas puhates leiab endale igasuguseid naisi. Aga nagu mahajäetud kihlatu avastab, siis ta endine kallim on teiste naistega suheldes õige vägivaldne närukael.

Aga naisel omakorda on avanemas tema mineviku saladus - ta bioloogilised vanemad olid surnud autoõnnetuses peagi tema sündi; ühest kohalikust prügimäest on ta avastanud selle autoromu. Mis … “paraneb” kui saab enda peale neiu verd. Neiu hakkabki nüüd käima sellele autole oma verd piserdama, lootuses, et selle auto (ja seal surnud vanemate) abil saab ta kätte maksta oma endisele kihlatule. Noh … peaaegu.

Nagu öeldud, õudus. Ehk siis üsna vastiku tausta ja põhimõtetega lugu. Vägagi ameerikalik tekst, kõik see väikelinna olustik ja popkultuuri mõjud ja misiganes. Eks idee poolest ongi siis igati sobilik sellise antoloogiasarjaga (ikka “best american”); üsnagi sama laadi nagu eelmise aasta valik (seal oli küll tugevasti sees indiaaniteema).

Stephen Graham Jones - I Was a Teenage Space Jockey (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2022)

 

Lugu kahest indiaani päritolu poisist, kes proovivad hakkama saada kaheksakümnendate aastate Ameerika väikelinnas. Pere poolt sund olla pärismaalaste juurtega, teiselt poolt … et sa oled punanahk.

Ühes kohas, kus end tõestada, on mänguautomaatide mängusaalis (noh, koht, kus noored said mängida kõiksugu laskmis- ja kihutamismänge), kus ühe poisi vanem vend oli olnud kõva käsi - kuni ta kodunt jalga laskis. Noorem vend tahab olla tema vääriline ja koos sõbraga otsustavad end ühel reedel õhtul seal mängusaalis end tõestada. See lõpeb … haledalt, vanemad kutid võtavad neilt raha ja püksid ning poisid peituvad ööseks sinna mängusaali. Aga öö jooksul üht kosmosemängu täristades tekib peategelasel veider side oma põgenenud vennaga.

Otseselt nagu ulmeks nagu ei lähegi, aga noh, eks juba ilmumiskohaks oli Lightspeed.

Stephen Graham Jones - He Fell Howling (The Mythic Dream, 2019)

 

Et siis õuduslugu sellest, mis saab Lycaonist, keda Zeus on karistanud selle eest, et püüdis jumalale sisse sööta oma noorimat poega (austuse märgiks või nii): Zeus karistas teatavasti hundiks moondamisega. Hunt avastab nüüd, et selline olek polegi kõige hullem, ta hakkab koertega läbi käima, et siis nende vastsündinud kutsikaid maiusena süüa. Ühtlasi leiab ta viisi, kuidas Zeusi uuesti proovile panna: tulemuseks on jumalate võimu lagunemine ja libahuntide teke.

Tekst esitab mitmesuguseid väljakutseid lugeja kujutlus- või empaatiavõimele, kõik see mitmel moel esitatud kannibalism on tõesti häiriv. Autor täidab ehk oma eesmärgi, millest on juttu teksti järelsõnas: tõepoolest, ka jumalad on vigadega ja väärivad karistust. Aga kas nüüd tõesti Lycaoni laadi võtetega … Aga noh, nii see kipub olema.