Ursula K. Le Guin - Pajatus

 

Väga rahuliku kuluga raamat, milles siiski peidus ka veidi intriigi, draamat ja mis lõpeb lahtiselt - kuigi mina loodan, et kõik läheb kuidagi ikkagi hästi.

Kui pikemalt lahti rääkida, siis umbes poole raamatust võtab enda alla usu- ja kombesüsteemi, mis kuulub nimetuse Pajatus alla. 
Pajatus on muidugi palju laiem, kui mahuks pisikesse raamatusse, millest omakorda poole võtavad enda alla maailmadevahelise Oikumeeni saadiku tegemised. Siiski tundub kirjasaanu põhjal, et Le Guin on üritanud luua säärast kombe- ja müüdipõhja, mis talle endale meeldiks, sobiks ja hea tundub. 
See on alati tore - mulle meeldib palju rohkem, kui kirjanik üritab luua ideaalset süsteemi ja siis tegeleb selle sees ilmnevate kitsaskohtadega, kui variant, kus ta kohe alguses loob teadlikult kipaka süsteemi ja siis lahendab silmnähtava vea ära, oo, vau, vaadake, nüüd on palju parem, eks. 

Le Guin muidugi ei lähe odavat teed. Tema seekordne teos nõudis talt endalt mõtlemist ja nõuab ka lugejalt kaasamõtlemist. 
Ega see ei ole raske mõttetöö, mida teha tuleb, ent suurt põnevust ja "mis edasi saab?" lehepööramisvajadust leiab selles raamatust vast viimasel neljakümnel leheküljel. Kõige põnevamad asjad enne seda on stiilis "kas see poolearuline tõusis tõesti õhku?" ja "kas teda siis jälitatakse või ei jälitata?"
Väga rahulik. Malbe. Jutustav, üllatamata lugejat suurte teravate pööretega.
Pajatus.

Lugemissoovituse blog

Roger Zelazny „Uksed liivas“, Fantaasia (2021), tlk Tatjana Peetersoo

Selline lõbus lühike ulmeromaan, mis muuhulgas hellitab ahvatlevat kujutelma igavesest üliõpilasest (ei mingit nõukaaegset leiva-sinepi dieeti) ning üksjagu romantilist ja seikluslikku ideed katustel kolamisest. Tuleb tunnistada, et omal ajal oleks Fred Cassidy võimalus mõnusat äraelamist lubava stipendiumi kulul kõikvõimalikke erialasid õppida üksjagu unelmlik tundunud – ponnistused sealjuures leida viisi MITTE diplomit kätte saada on sealjuures mõnusalt muigamapanevad. Meie praegustes oludes muidugi paraku üsna kujuteldamatu, sest nüüdsel ajal ei luba ka kõhukas rahakott lõputult erialasid vahetada. Eks katustel kolamise realistlikkusega on kah muidugi nagu on – peab ikka kõvasti võhma olema ja tõeliselt lähestikused majad, aga no just selle pärast see katustel kolamine ju nii muhe ongi.

Ühesõnaga, Fred Cassidy rikas onu on jätnud talle kenakese stipendiumi, aga ainult senikaua, kuni ta on ülikooli nimekirjas ja pole ühtegi kraadi kätte saanud. Ergo, Fred Cassidy peab hoolikalt järge, et vältida lõpetamiseks vajaliku hulga ainekursuste läbimist ükskõik millise eriala raames, mis tähendab tõeliselt laia profiiliga õpinguid aiva erialalt erialale liikudes ning hoolikalt kõikvõimalikes reeglites ja õppekavades järge ajades. Ja harituse ning nutikuse üle ei saa ta seal kurta, sest oma lõbuks arheoloogilist teadustööd teha jms on nagu möödaminnes nuusata.

Igatahes … ah, jaa …. Enne olgu veel öeldud, et ulmeraamatule kohaselt ei tule mainitet pärandus mitte lõplikult sussid püsti visanud onult vaid hoopis sügavkülmutatud onult!

Ühesõnaga, kena keik, aga kuni üks galaktilise tähtsusega artefakt ära kaob. Sest, mis sest maailmadepoliitikast ikka kohe alguses rääkida, maa viimaks üüratu kosmilise kogukonna poolt avastatud, vaene arenguplaneedike nagu ta selles võrdluses on, ja galaktikateülese hea teahte ning kultuurivahetuse raames on toimunud mõningane sümboolse kultuurilise väärtusega aarete vahetamine – kusagil on maaväliste käbarate hoida Mona Lisa ja Briti kroonijuveelid ning maised käbarad jällegi peavad toime tulema ühe ilusa värvilise kuubiku ning veidrat sorti muunduri haldamisega. Kaks korda võib muidugi arvata, et maised käbarad äparduvad mõnevõrra ja nõnda algab tempokas ja seikluslik jaht kadunud kuubikule – igasugused ohtlikud ning rohkem ja vähem maised tegelased usuvad selle olevat Cassidy käes, Cassidy ei tea sest midagi, aga kui keegi juba ei usu, siis võiks ju katsuda asja ise üles leida ja … tagatipuks saab ta veel kummaliseid sõnumeid kummaliste ülesannetega ning riburadapidi ilmub välja kummalisi kummist loomakostüümides tegelasi. Teadusfantastiliselt kena on idee stereoisomeersest ümberpööratusest ning sellest, et mainitud protsess võib anda kohutavamaile rämpstoidule ning jälgile kohvile ületamatult hõrgu maitse.

Külmkapi parempoolses alumises sahtlis avastasin peekonipaki pealt sedeli. See ütles lihtsalt: „Hoia meeles numbrit ja seda, mis ma sellele helistamise kohta ütlesin.“

Niisiis lasksin munaputru tehes, praadides ja röstides numbritel ikka ja jälle oma mälust läbi joosta. Just siis, kui olin söömiseks maha istunud, tuli eesel kööki ja jõllitas mind.

„Kohvi?“ pakkusin.

„Lõpeta ära!“

„Misasi?“

„Need numbrid. See on äärmiselt ärritav.“

„Mis numbrid?“

„Need, millele sa mõtled. Need kihisevad nagu putukad.“

Määrisin röstsaiale marmelaadi ja võtsin ampsu.

„Mine põrgu,“ ütlesin. „Mu kannatus telepaatiliste eeslitega hakkab katkema ja see, mida ma teen omaenda mõistuse privaatsuses, on ainult mu enda asi.“

„Inimese mõistus, härra Cassidy, on harva külastamist väärt. Kinnitan teile, et ma ei soovinud saada ülesannet teie oma uurimiseks. Nüüd on ilmselge mu eksitus, sest te ei suuda vääriliselt hinnata mu loomupärast viisakust. Oletan, et peaksin vabandama.“

„Lase käia.“

„Mine ise põrgu.“

Hakkasin mune ja peekonit sööma. Möödus minut või kaks.

„Mu nimi on Sibla,“ ütles eesel.

Otsustasin, et tegelikult ma ei hooli sellest, ja jätkasin söömist.

„Ma olen Ragma ja Charvi sõber.“

„Selge,“ vastasin, „ja nad saatsid su minu järele nuhkima ja mu mõistuses urgitsema.“

„See pole nii. Olin määratud teid kaitsma, kuni olete piisavalt heas seisukorras, et sõnumit saada ja sellele vastavalt tegutseda.“

„Kuidas sa pidid mind kaitsma?“

„Hoides teid silmapaistmatuna…“

„Kui üks eesel mul järel käib? Kes sulle üldse teavet andis?“

/…/ (lk 91-92)