Christopher Buehlman - The Blacktongue Thief (2021)

 

Kui on isu lugeda möllurohket fantasyt, kus pole pikka möla kangelase üleskasvamisest ja muud heroilist taaka, siis … see raamat võiks sobida. Plussiks näpuotsaga tumedamat huumorit. Ja mitte et siit puuduks üleskasvamine ja heroiline taak, aga see on talutavas koguses.

Kinch on väljaõppega varas, kes on nö rahvusvahelise Varaste Gildi järjekordne võlglane: ta peab oma õpinguaastate eest nüüd pikka aega tagasi tasuma (umbes, et oled maffia liige, aga et saada täieõiguslikuks liikmeks, pead võtma maffialt õppelaenu nende koolis õppimiseks - kui õnnestubki ära tasuda, on hea, kui jääd maksmisel hätta, langed enamvähem orjastaatusse (no igal juhul oled nende lõa otsas)). Kinch pole olnud just agar tasuja ning helgem tulevik hakkab vähehaaval oodatavat sära kaotama - kuniks talle antakse käsk saata üht sõdalasnaist kontinendi teise nurka, kus sel on mingi salajane ülesanne. Ja alles kohale jõudes selguks Kinchile, miks Varaste Gild teda sinna sõjatsooni saadab - kuid igal juhul peab ta selle naisega koos olema.

Sõjatsoon on sellepärast, et hiiglased on tunginud Oustrimi nimelisse piiririiki ja selle enamvähem purustanud (Kinch näeb sellest omamoodi salvestust, kui talle ülesannet tutvustatakse). Miks nad seda tegid ja kas hiiglased plaanivad edasi teiste riikideni tungida, ei tea. Nimelt on inimeste riigid üsna vaevalises olukorras peale aastakümneid kestnud sõdu paharettidega (“goblin”, eks silma ette kerkib pigem midagi orkilaadset), mille tagajärjel on tapetud terved generatsioonid mehi; kelle asemel pidid võitlema asuma naised, mille tagajärjeks on nüüd üsna võrdõiguslikud ühiskonnad (kus küll mitmed mehed soovivad, et naised rohkem lapsi sünnitaks - aga proovi sa sundida sõjas karastunud-kalestunud veterane selleks; eks senini tegeletakse demilitariseerimisega). Paharettidega on sõlmitud rahu, aga kui kauaks - arvatavasti seniks, kuni jõudu on saanud järgmine generatsioon inimesi või paharette, kes on võimelised vaenlasi hävitama (ehk siis arvatavalt on paremad võimalused selleks paharettidel).

Igal juhul, Kinchi kaaslaseks ja teejuhiks ongi üks sõjas karastunud amatsoon Galva, kel, nagu ajapikku selgub, on õige ehmatavad saladused (jajah, muuhulgas hiiglaslik sõjaronk - neid kasutati edukalt paharettide vastu, kes tunnevad vastumeelsust lindude vastu. Kuid sõja järel kästi hävitada need maagia abil loodud sõjarongad). Nende reis koos paari kaaslasega (kes on samuti olulised, aga jäägu nad lugejale avastamiseks) mööda maad ja merd (kraaken!) viivad neid õige ohtlikesse ja võigastesse olukordadesse, ning Kinchi arvatav ülesanne muutub noormehele üha vastumeelsemaks - eriti kui ta kogeb neid sunnivahendeid, millega Varaste Gild teda ohjes hoiab (ning ühtlasi on selge ähvardus, et Kinchi mittegildiliku tegevuse tagajärjeks on muuhulgas tema perekonna hävitamine). Viimaks Oustrimisse jõudes selgub, miks seal olukord õieti nii äärmuslikuks keeras. Ja järgmised seiklused kasvavad üle pea.

Kui tegu on triloogiaga, võiks seda küll edasi lugeda - kuigi seda raamatut on võimalik ka nö üksikteosena lugeda - põhiline quest saab omal moel täidetud, aga nüüd on avanenud veelgi sügavamad ja struktuursemad haavad ning panused on korraga hullemaks keeratud. Mis võiks järgneda - Varaste Gildi ja teiste sarnaste organisatsioonide osa riikideülestes jamades, muidugi see hiiglaste laastamistöö tagajärjed ning arvatav uus konflikt paharettidega. Eks ole huvitav teada sedagi, kas raamatu algul toodud kaart saab täiendust - see saaks laieneda nii mitmessegi suunda (muidugi, ehk tegu on hoopiski lamemaaga).

Kui seiklused kõrvale jätta (ja neid on palju), siis autori loodud maailm on päris huvitav. Need sõjast taastuvad ühiskonnad, mis on täis sõjahaavu ja veterane - paharetid on muuhulgas kasutanud ühe sõja käigus nö biorelva, mille tagajärjeks on isaste hobuste häving, ning seetõttu on laialdaselt kasutusel olnud hobused enamvähem sugupuuduses väljasurnud. Muidugi, et tegu on maagiarikka fantaasiamaailmaga, siis kasutatakse eri eesmärkidel õige mitmesugust maagiat: ühelt poolt paharettidele vastusaamiseks, teiselt poolt ühiskonna võimusuhete tarbeks. Nii kasutatakse muuhulgas mitmeid maagilisi tätoveeringuid, mis aitavad võimaldada vaat et teleportatsiooni ja ajarände ja taassünde jne jne jne. Maagia on siin külluslik ja ohtlik ning pigem nö piktograafiline (muuhulgas leitakse üks elav raamat, mille lugemine on surmav - kui sa ei mõista kirjutatut); muidugi on ka traditsioonilisemat laadi manamist jms, aga täppistöid tehakse ikka kujundi  ja sõnaga.

Eks peaks pead murdma sellega, kas tegu ongi originaalse meelelahutusliku maailmaga või on tegu nö well made play’ga - kuivõrd ma pole just suuremat tuttav nüüdisaegse madinafantaasiaga, siis optimistina loodaks pigem ikka seda originaalset maailma kui sellist.

Auður Ava Ólafsdóttir “Arm”. Eesti Raamat (2020)

Oma 50nda sünnipäeva lähenedes plaanib Jónas, kuidas oma naabrilt kahtlusi äratamata püssi laenata. Veel muretseb ta, kuidas asja korraldada nõnda, et tema tütar ei peaks üle elama ei tema leidmise vapustust ega ka teadmata kadunu tulutu tagaotsimisega kaasnevat lõputut muret.

“Arm” tähendab seda armi, mis haavadest jääb, kuigi eesti keeles on arm ka heatahtlikkus, halastus, armastus, siis tundub mulle, et siinkohal on see teine tähendus võib-olla mõistlikum kõrvale panna... kuigi, mine sa tea, eks leidub siin tekstis vast ikka kõike seda ka.

Tekst ütleb, et inimese kõige esimene arm on naba. Märk kõige esimesest katkenud sidemest teise inimesega. Sealt edasi tuleb olla üksteisega seotud silmale varjatumatel viisidel – veresidemed, armastus, miks mitte ka kohusetunne... Needki sidemed võivad alati katkeda ning ka nendest katkemistest jäävad alati haavad, millest saavad armid.

Tekst ütleb veel, et armi koht jääb alati natuke teistsuguseks kui kahjustamata koed selle ümber, see on kahvatum ja madalam ning mõned armid võivad ulatuda sügavamale kui teised. Jónas külastab ema, kes on üha enam aja enam kaotanud sideme enese ümber toimuvaga, ning asutab lendama ühte nimetusse, sõjast laastatud sihtkohta. Kaasa pakib ta tööriistakohvri ja akutrelli – kindlustamaks, et asi sobiva konksu puuduse taha ei jää. Riideid, pole vaja, kuid noorpõlve päevik-märkmikud tuleb võtta, et need ära visata kohas, kus keegi neid pärast leida ei võiks.

“Arm” on napp ja poeetiline, omamoodi sümboolseid elemente täis, lummav, lihtne, ent ometi tihedalt seotud. Jónas (nimi tähendavat tuvi) peatub hotellis nimega “Silence” ja restoranis “Limbo” pakutakse talle eineks küpsetatud tuvi. Hotellis kohtab ta väikest sõjast traumeritud poissi, kel nimeks Adam. Ja nagu võib arvata, siis kohas, kus külalisele pihku pistetud linnakaardile pole märgitud mitte niivõrd vaatamisväärsused, vaid hoopis maamiiniohtlikud paigad ning mõned demineeritud alad, kuhu minna võib, hakkab Jónasega vähehaaval midagi toimuma. Pole põhjust, mikss ta ei võiks oma plaani veel pisut edasi lükata, seni, kuni aitab parandada kapiuksi ja puhastada torusid, kuni leitakse pahtlit ja värsket värvi. Mine sa võta kinni, on see enese leidmine või hoopis enesest välja vaatama õppimine. Iseenesest muidugi pole selles midagi uut – mõnes mõttes võiks asja kokku võtta käibefraasiga “esimese maailma probleem”, aga loomulikult pole sellisest kokkuvõttest mingit kasu muidu, kui ehk ainult tagantjärele. Ainult tagantjärele saab aru, et pildist jääb ikka ja jälle midagi välja ning inimene on lõputult narr. Aga sinna, muidugi, on väga raske midagi parata.

Ja natuke lõbusal noodil – midagi MacGyverlikku on ses teibis, akutrellis ja naiste maja korda tegemises. Ning muuhulgas saab raamatust teada kuidas kalkulaatorita ruutjuurt leida. :)

Hakates Svanuriga hüvasti jätma, märkan, et tal on midagi veel hingel.

Ta niheleb haagissuvila ees.

“On sul padruneid ka vaja?” küsib ta.

“Jah.”

“Seda ma kartsin.”

Ta kõhkleb.

“Jama lugu, need said mullu lumepüüjahil otsa.”

Ta vaatab must mööda, aga koer vaatab mulle otsa.

“Ma pole ausalt öeldes kunagi varem laskerelva käsitsenud,”

ütlen naabrile.

“Seda ma arvasin. Et sa ei oska püssist lasta.”

Tal on õigus, ma ei oska püssist lasta. Keegi teine peale minu võib pihta saada.

Siista küsib, kas ta võib teinekordki läbi astuda.

“Kas sobib, kui ma teinekord läbi astun?”

Ütlen talle, et mul on tulevastel päevadel veidi tegemist, ja enne kui sõnasabast kinni saan, lisan: “Ma lähen tegelikult minema. Reisile.”

Mõte tabab mind kui välk: ma kaon ära. Siis ma ei pea muretsema, et Vesiroos mind leiab. Nagu keerisena langev lind, kes hõljub veel paar meetrit maad ligi, enne kui kukub lõplikult ja kaob. Viimase tiivalöögi, viimase tõmbega alla kaljulõhesse, lõpuks jäävad vaid pleekinud kondid rändajatele teed näitama.

Välistan siiski järele mõeldes võimaluse haihtuda. Vesiroos otsiks mind terve igaviku visalt taga ja lõpuks viiks valu temagi hauda. Sõidan selle asemel välismaale ja Vesiroos ning ema saavad mu säilmed kenasti karbis kätte.

“Su isa on läinud oma pikimale teekonnale,” ütles ema. Tulin just eksamilt, ta seisis ukselävel ja ootas mind.

“Kuhu?” küsisin ja märkas in isa pruuni portfelli võõrasemapeenras.

Viisin portfelli tuppa, tegin lahti ja laotasin arved lauale laiali. Järgmisel päeva lteatasin emale, et tulin ülikoolist ära ja jätkan isa jälgedes Terasjalad Oüs. Küll nõudlus terasjalgade järele püsib.

Ütlesin emale, et ta ei muretseks.

“Mu elu parimad hetked,” kuulen Svanuri sõnu, “on siis, kui laman üsinda varavalges nõmme peal magamiskotis, püss käes, ja ootan lindude ärkamist. Vaikides, pilk lumekoorikul. Tunne, nagu oleks emaüsas. Turvaliselt. Pole vaja sündida. Pole vaja välja tulla.”

Mida ma Svanurile vastasin?

Ma kordasin tema sõnu. Ütlesin, ei, välja pole vaja tulla. See oli viimane lause, mida talle ütlesin. Viimased sõnad olid seega öeldud. (lk 51)