Naomi Novik - Dragons and Decorum (Buried Deep and Other Stories, 2024)

 

Novik on pakkunud võimaluse, kuidas võiks “Uhkus ja eelarvamus” toimida Temeraire’i maailmas. Napoleon tahab tungida Inglismaale, selle vastu on muuhulgas organiseeritud eksperimentaalne väesalk, milles lohed on nõus kuulama vaid naistest juhtide käske. Et Elizabeth kui pere tülikaim tütar on end pere nimel ohverdanud ning läinud sellesse eksperimentaalsesse väesalka väljaõppele - et teised õed saaksid rahumeeli abielluda.

Ühel kodusel külaskäigul kohtub Elizabeth muuseas Darcyga, kes teadagi ütleb oma pahura iseloomustuse naise kohta - mis vägagi ärritab Elizabethi lohe Wollstonecrafti. Ja nii edasi, kuni viimaks tõepoolest Napoleoni väed suudavad La Manche’i ületada ning Inglismaal õige kaugele edeneda. Ühel päeval peatub Elizabethi väesalk puhkamiseks kogemata Darcy maavaldustes, kus mees neid ja nende lohesid vägagi sõbralikult vastu võtab. Üks asi viib teiseni ja noored tunnevad tõmmet, kuid Elizabeth on vaid lihtne sõjaväelane, tema meelest selline naine ei sobi mitte kuidagi Darcyle!

Eks seda “Uhkust ja eelarvamust” on mitmel moel ulmeliselt tõlgendatud, näiteks õuduse võtmes (zombid! Frankenstein!) ning eks veel midagi, mis hetkel ei meenu. Temeraire’i olen lugenud vaid üht eestindust ja lühemat juttu, seega pole aimugi, mis seal kümne romaani puhul õieti juhtub. Tõlgendus on päris vahva, aga mitte nii 100% lööv, aga eks see jääb Temeraire’i mittetundmise taha.

Rebecca Yarros „Neljas tiib“, Helios Kirjastus (2024)

Tegemist on siis lohe-maagia-seiklus-romantika-fantaasiaga ja esikaanel lubatud tempokust on tõepoolest kuhjaga. Kui peaks olema tahtmine näiteks terve päev lugedes mööda saata, siis võibki vabalt hommikust õhtuni jutti lasta, minul läks vist kaks päeva, sest igasugused muud asjad tahtsid ka tegemist. Ühesõnaga, väga professionaalne töö.

Peategelane Violet Sorrengail on selline füüsilise poole pealt eripäraselt hapra kehaga ja väikesekasvuline, kuid olude (ehk siis mõjukal positsioonil oleva range ema) sunnil peab aastaid koos isaga rahulikuks kirjutajakarjääriks valmistunud neiu äkitselt ümber orienteeruma tugevat füüsilist ettevalmistust ja hakkamasaamist nõudva sõjakooli üsnagi näljamänge vmt meenutava suremusmääraga roheratsurite sekka astumisele. Ega ellujäämistõenäosus esialgu just roosiline ei paista, AGA võtmesõnadena võib siinkohal välja tuua julgust, tarmu, nutikust ja empaatiat. Siinjuures võib ära märkida, et Violeti vigastustealdis füüsis on põhimõtteliselt midagi sellist, mida meie tänapäevases mittemaagilises maailmas Ehlers-Danlose sündroomiks nimetatakse.

Võib ka öelda, et see lohede ja fantaasia ja karmi konkurentsiga sõjakooli sattumine on kõik selline …  osavalt ootuspärane. Visadus ja nutikus viivad sihile, pidevalt on mingisugused erinevad kahevõitlused ja treeningüritused, on surmavaenlasi ja lojaalseid sõpru, koolireegleid ja nendest möödahiilimist – selline noortekavaib, mis dünaamikalt resoneerib kindlasti hästi näiteks mingite keskkoolikogemustega, läbivaks jooneks on kenad iroonilis-humoorikad vaimukused jne, esimeseks eesmärgiks on erinevates väljakutsetes ning konkurentsis ellu jääda ning jõuda lõpuks nii kaugele, et mõni lohe võiks sind enesele ratsanikuks valida. Siis tulevad ka maagilised võimed. Selline lohe-inimene partnerlus, kus lohe võimaldab inimesele ohutut juurdepääsu metsikule toormaagiale ja inimene saab siis seda kanaldada ning enesele ainuomaseid võluvõimeid demonstreerida. Et siis ikka kanaldamine, ma pole siiamaani sattunud Ajaratta sarja esimese osa tõlget sirvima ja olen ikka mõelnud, et kuidas too channeling tõlgitud sai. Küllap siis on ka seal kanaldamine.

Loheratsuriks pürgijate julma väljatapmist õigustatakse aga loogikaga, et vabu lohesid on vähe, soovijaid palju ja siis saab ikka korralikult terad sõkaldest välja sõeluda. Noh, ma ei tea, kas selline inimühikute raiskamine nüüd siis päriselt ka ikka end õigustaks, aga ega seda, mis sünged jõud kõik asjade korraldust juhivad ja kas tegemist on lihtsalt kalmaarimängude maigulise pingekruvimise ja romantikamotivaatori või sügavamate maailmaehituslike vajadustega ei saa vist küll enne teada kui kõik viis osa kaante vahel on. Ja no eks näis muidugi ka seda kui optimistlik see 5 osaga loo lõpuni jutustamise prognoos on. Teame küll neid fantaasiasarju.

Lohede osa on samuti igati ootustele vastav – lohed on iseteadvad, intelligentsed, targad, vaimukad iroonitsejad ja inimestel end kamandada ei lase. Lohe otsustab, keda ta valib ja millal valib ja nii on. Eks sõjapidamise mõttes muidugi peab koostöö ikka kuidagi nii toimima, et inimkindralid käsuahelaga arvestada võiks, ju siis lohed parajasti otsustavad kõik nõustuda ühise strateegia jälgimisega või midagi. Loomulikult on lohe poolt valitud saamine ühtlasi ka kena tunnustusboonus demonstreerimaks peategelase erilisust ning õigustamaks ka seda, kui tal oma füüsilistest eripäradest olenevalt mingit lisatuge vaja läheb. Selle, milline loheratsuril avalduv maagiline võime täpselt on, tingib loomulikult iga ratsuri unikaalne olemus ja arvata võib, et ega meie kangelannal avalduv võime midagi igavat ja suvalist olema ei saa.

Mis romantika osa puudutab, siis on meil kena klassikaline ja ajatu retsept kahest nägusast ning võimekast noormehest, üks tuttav ja kodune, teine alustuseks vihavaenlane ja no ma ei hakka mitte reetma, et kummaga siis lõpuks lõke leegitsema lööb ja kumb pettumuse valmistab – siingi on täpselt paika timmitud vana hea äraproovitud retsept mängus. Niipalju ma reedan küll, et seksuaalse poole pealt läheb see romantika ikka täie rauaga ameerika stiili, kui lohendust, kaklemist ja müsteeriume poleks suuremas osakaalus, siis konkureeriks Violeti ja tema väljavalitu tundlemine peaaegu et ka paljaste musklis meestega kaanepiltide žanris. Ühtlasi tähendab see romantika värk ka seda, et kangelanna erilisuse kompotti lisanduvad ka naiselikud võlud, olgugi, et seda muus osas just spetsiifiliselt rõhutatud pole.

Ühesõnaga, tempokas ja timmitud lugemine, esialgu just väga ei üllata, aga et kogu maailma ja kõike värki on veel tohutus koguses ees ootamas, siis kes teab, mis suures plaanis veel välja kooruma hakkab. Selge see, et meie noorukesed peakangelased hakkavad veel suuri saladusi avastama nii maailmakorralduse kui perekonnalugude kui küllap ka maagia olemuse koha pealt, sest ega miski pole päriselt nii nagu paistab, näis siis ….

Vasakpoolne punane lohe teeb oma tohutu suu lahti, paljastades hambad, mis on sama suured kui mina. See lõualuu lömastaks mu nagu rosina. Ta keelelt paiskub tuleleek, mis sööstab tontliku kumaga põgenevale kadetile järele.

Ta muutub kruusa peal tuhahunnikuks vee enne, kui kindluse varju jõuab.

Kuuskümmend kaheksa surnut.

Leekide kuumus põletab mu nägu, kui pea ettepoole keeran. Kui keegi veel jookseb ja samamoodi hukatakse, siis ma ei taha seda näha. Veel karjumist ümberringi. Surun lõuad kõigest jõust kokku, et vait olla.

Tunnen veel kaht kuumahoogu, üht vasakult ja teist paremalt.

Seitsekümmend täis.

Sinine lohe paistab mind vaatavat, pea viltu, otsekui näeksid ta kitsad kuldsed silmad otse minust läbi, näeksid mu kõhtu pitsitavat hirmu ja kahtlusi, mis painavad reetlikult mu südant. Ta kindlasti näeb isegi mu põlvesidet. Ta teab, et ma olen koormaks, et ma olen liiga väike, et mööda esijalga talle selga ronida, liiga habras, et ratsutada. Lohed teavad alati.

Aga ma ei jookse. Ma ei seisaks siin, kui ma jätaksin kõik pooleli iga kord, kui miski võimatu tundub. Täna ma ei sure. Kordan peas neid sõnu, täpselt nagu enne parapetti ja selle peal.

Ajan end sirgu ja lõua ette.

Lohe pilgutab silmi, mis võib olla märk heakskiidust või ka igavusest, ja vaatab mujale.

(lk 51)

George R. R. Martin - Tuli ja veri (2020)

 

Raamat Westerosi ja Targaryenite tõsistele austajatele ehk siis ühe tollase meistri kirjeldus poolteist sajandit kestvast Targaryenite valitsejasoo tegemistest - algab see Aegon I vallutusega ja raamat lõppeb Aegon III täiskasvanukssaamise ning riigi ohjade enda kätte haaramisest. Tegu pole niisiis Targaryenite kogu valitsusajaga - käsitletud on 7 kuningat, käsitlemata jääb Aegon III pikem valitsusaeg ning talle järgnenud 10 kuningat (ehk siis “Jää ja tule laulu” sündmusteni jääb umbes 2 sajandit; põgusamaid pilke hilisemate valitsejate tegemistest saab eelkõige “World of Ice and Fire” ja “Seitsme kuningriigi rüütli” raamatutes; siinse teose osi on ilmunud “The Book of Swords” ja “Rogues” antoloogiates).

Targaryenid pole mulle kunagi meeldinud ja ega selle romaani abil ka muutu meeldivamaks, või noh, vastuvõetavamaks. Kõik need õdede-vendade ja lähisugulaste naitumised … on selgelt häiriv. Samas saab laias laastus aimu Westerose kujunemisest ühe valitseja võimu all (Dorne jääb veel eraldi) ning muude naabrite tegemistest (dothrakidest pole küll sõnagi). See ajalugu on õige vägivaldne ning omal kombel kordab “Jää ja tule laul” paljuski oma tegelaste abil (erinevus on muidugi see Müüritaguse oht, millest pole siin raamatus juttugi - on vaid Müüri ja Starkide võitlused metslastega). 

Kahtlemata ei saa jätta rõhutamata, et tegemist on nö ajalookirjutusega - ehk siis kellegi või huvigruppide nägemusega, mida siis Martin mõnuga lüpsab; omal moel võiks see olla päris õpetlik kirjavara ajalooteaduse huvilistele. Kes räägib, kellest räägitakse, kelle teateid kasutatakse ja kuidas neid tõlgendatakse (eriti tuleb see välja jutustaja suhtumisest Puraviku ülestähendustesse, mida ta peab enamvähem klatšiks, aga oh millise mõnuga seda möödaminnes muudkui teksti sisse pistab): ühesõnaga, see on ühe kildkonna nägemus (mis on siis omakorda esitatud Martini sule läbi); kindlasti saaks sama ajajärku teistsuguste rõhuasetustega jutustada.

Üks, mida varasema ajajärgu ikka armastatakse rõhutada, on see, et kui palju vägevaid suguvõsasid on aja jooksul eri konfliktides (teatud kodusõda paistab olevat Westerosis pigem reegel kui erand) põrmu pühitud - nii ka selles loos on hulgim vägevaid, keda “Jää ja tule laulu” toimumise ajaks enam pole (aga Brackenid ja Blackwoodid hävitavad teineteist aegade algusest vist otsani). Sellest hulga müsteerilisem on see, kuidas see lohede suguselts korraga kaduma hakkas - hea küll, eks see täiskasvanud lohede hukkumine kodusõjas on omal moel arusaadav, kuid kõik need nooremad olendid ja munakurnad? Kas siis tõesti nii suur sõltuvus Targaryenite tugevast vereliinist?

Eks veidi on hirmutav, kui mõnel puhul nimetatakse seda teost sarja esimeseks raamatuks (tõsi, ajaliselt on peaaegu pool Targaryenite valitsemisaega käsitlemata) - tegemist on muidugi toreda ja vajaliku taustmaterjaliga esimesele viiele “Jää ja tule laulu” osale … aga millalgi võiks muidugi ka kuuenda ja seitsmenda osa avaldada. Kindlasti on palju lugejaid, keda lummavad raamatu mustvalged illustratsioonid eelkõige noorematest ja vanematest Targaryenitest, aga noh, minu meelest on see vähe laiatarbekaup oma heroilisustega (kuid samas on ka mitmeid õige jõhkraid “kaadreid”).

Ootamatul kombel on tänavu ilmunud tervelt 3 Martini teost, parimaks lugemiskogemuseks on vast “Valguse hääbumine”, käesolev teost jagaks ehk teist kohta koos “Haviland Tufi reisidega”. Näis, kas Varrak julgeb “The World of Ice and Fire” kallale asuda, on teine selline … illustreeriv väljaanne (samas, see ilmus juba mitu aastat tagasi, nüüdseks on juba uudisväärtuse kaotanud).

lugemissoovitus

ulmekirjanduse baas

Jonathan Strahan - The Book of Dragons (2020)

 

Ootamatult mõnus lugemiselamus võrreldes Strahani viimaste teadusliku fantastika antoloogiatega (“Made to Order”, täiesti lootusetult pooleli on “Mission Critical”). Enamus tekste on pigem positiivsed kogemused, vaid mõned üksikud jäävad igavaks või siis väheste teadmiste tõttu kaugeks. Lohe / draakoni teema on paneb muidugi ootama peamiselt high fantasy värke (või noh, padufantasy), aga selliseid lugusid on tegelikult vähe (eelkõige torkavad pähe Parker, Elliott, Nix, ehk ka Swanwick). Pigem kõiguvad enamus tekst science fantasy ja ulme kandis (vist mõnusaim näide on JY Yangi lugu maasarnastamiseks kasutatava jumal-draakoni juhtum).

Kui algul arvasin, et see antoloogia on jätk Gardner Dozois koostatud “The Book of Swords” ja “The Book of Magic”, siis Strahani poolt jääb küll otsene side mainimata ning kahtlemata on see raamat parema kvaliteediga kui Dozois viimaseks jäänud originaalloomingu antoloogiad. Minu jaoks senikogemata autorid sai siit neli - tuntumatest McKillip ja Robson (igati lahe lugu!), täiesti uuteks nimedeks on White ja McCaffrey.

Mõneti kahju on selles, et antoloogia luuleautorid on pea kõik huvitavad proosakirjutajad (Jane Yolen, Jo Walton, Beth Cato, C. S. E. Cooney, Theodora Goss) - teadupärast on võõrkeelset luulet proosast hulga raskem lugeda, seega kuigi olen nende luuletused läbi lugenud, ei hakka neid kuidagi kommenteerima.

Elle Katharine White: Matriculation 3/10

Zen Cho: Hikaya Sri Bujang, or The Tale of the Naga Sage 5/10

Daniel Abraham: Yuli 5/10

Ken Liu: A Whisper of Blue 6/10

Brooke Bolander: Where the River Turns to Concrete 6/10 

K. J. Parker: Habitat 6/10

Ellen Klages: Pox 4/10

R. F. Kuang: The Nine Curves River 5/10

Kelly Barnhill: Lucky's Dragon 5/10

JY Yang: The Exile 6/10

Peter S. Beagle: Except on Saturdays 4/10

Kelly Robson: La Vitesse 6/10

Kate Elliott :The Long Walk 6/10

Garth Nix: Cut Me Another Quill, Mister Fitz 5/10

Seanan McGuire: Hoard 5/10

Aliette de Bodard: The Last Hunt 4/10

Ann Leckie, Rachel Swirsky: We Continue 7/10

Todd McCaffrey: Small Bird's Plea 4/10

Michael Swanwick: Dragon Slayer 6/10

Patricia A. McKillip: Camouflage 5/10

Sarah Gailey: We Don't Talk About the Dragon 5/10

Scott Lynch: Maybe Just Go Up There and Talk to It 6/10

Manfred Kalmsten - Loheisand (Raske vihm, 2020)

 

Fantaasialugu lohevaldjast, kes on tervisega kimpus ja vajab naist, kes tema eest hoolitseks. Röövibki noore neiu ning peale tapatalgut rögiseb lohe ja röövsaagiga lõkke ääres - saaks vaid tagasi koju! Lohe ahelasse ja neiu abikaasaks!

Ainult et … aastaid lohe valdamist on teinud oma töö ja loheisand rinnus on midagi kõrbemas. Ning kuigi ta tutvustab neiule tema ahvatlevat tulevikutööd ja muidu eluolu, vaatavad lohe ja röövsaak ta hingevaakumist kuidagi hindavalt.

Lühikese loo kirjutamine ei paista olevat Kalmstenile kõige omasem (kuigi jah, sellise järelduseni olen jõudnud vaid kahe lühema loo põhjal), tiibade sirutamiseks paistab kuluvat vähemalt paarkümmend lehekülge, nagu seda on tundunud lugude puhul, mida olen enne seda kogumikku lugenud. Siiski, käesolev tekst (loetav Reaktorist) on elamuslikum kui “Kuuekandjad”.

ulmekirjanduse baas

Sarah A. Hoyt - Rising Above (Shattered Shields, 2016)

 

Lugu noormehest, kel on võime libaloheks muutuda ja kes vahistatakse sellise libastumise pärast. Karistuseks on surmanuhtlus ning noormees jääb oma saatust ootama: millegipärast ülekuulaja arvab, et noormehel on veel libadest salaseltsilisi, kuna tema moondumise ajal mõõdeti väga tugev maagilise energia voog.

Surmamõistetute kambris kohtab noormees libast saatusekaaslast, kelle puhul samuti kahtlustatakse salaseltsi olemasolu. Mõlemad ... ei mõista sellist alusetut paranoiat. Kuna jutu tegevus toimub Esimese maailmasõja laadses olustikus, kus preislastel ja inglastel on kõva kaevikusõda ning "vandeseltslaste" loheks muutumine rindejoone lähedal olmitteks selgelt libadele liialt ohtlik, siis viib see peategelase mõttele, et äkki see maagiline voog on hoopiski inglise vägede põhjustatud, kes ehk kasutavad õhuväes kaugpommitajatena libalohesid (libavärk pole vaid preislaste eripära; pea kogu maailmas hävitatakse selliseid ebardeid - vaid Ameerikas mitte). Sellest inglaste võimalikust biorelvast kuuldes on ka preisi väejuhid valmis katsetama ning peale kiiret väljaõpet saadetakse libalohed järgmist brittide õhurünnakut tõrjuma.

Igati jabur lugu, kuid plusspunktid Esimese maailmaõja olude ja preisi sõjamasina kasutamise eest, kõik need vabahärrad ja puha.

Scott Lynch - Maybe Just Go Up There and Talk to It (The Book of Dragons, 2020)

 

Americana Teise maailmasõja järgsest Ameerikast, kuhu (ja tegelikult kõikjale maailma) ilmuvad aasta pärast sõda … lohed. Riiki tabab juhtimissegadus, kuniks kohalikud võtavad end kokku ja asuvad hävitama kariloomi ja inimesi söövaid lohesid. Mis polegi nii lihtne ja on muidugi eluohtlik.

Lugu leiab aset Wyomingi kolkas, kus sõjast naasnud haavatud veteran kutsutakse kohaliku šerifi korrakaitsekampa ning siis aastaid ja aastaid tegeletakse lohede tapmistega. Tegu pole tulnukatega, kuivõrd bioloogiliselt on nad vägagi maapärased, aga ometi, mis värk nendega on, kust neid muudkui juurde tuleb? Aastakümneid kestnud lohejaht kurnab riiki ning kohalikke toetatakse üha vähem kuni viimaks jäetakse nende maakond hoopis omapäi (ning kaitstakse vaid suuremaid linnu, tööstuseid ja infrastruktuure nende vahel). Ellujäänud kogunevad kesksesse, šerifi kambast on üldse järel kaks ellujäänut. Midagi tuleb muuta, seda enam, et üksikud lohed suudavad inimestega suhelda. Kuid nende sõnum pole just julgustav.

Lynchi seniloetud tekstidest erineb sellega, et tegu pole padufantasyga, tegu on siis hoopis alternatiivajaloohõngulise jutuga. Igati americana tegelased, väiksed inimesed on suurte ja väikeste probleemidega ning kuidas nad ühel või teisel moel nende probleemidega püüavad hakkama saada. Võitle või anna alla, kah valikud. Eks ääriveeri on juttu ka ökoloogilisest olukorrast, mida siis põhjustab üldine omakasupüüdlik eluviis.

Sarah Gailey - We Don't Talk About the Dragon (The Book of Dragons, 2020)

 

Ühel maakohas elaval perel juhtub nii, et nende küünis on lohe, mis keeldub lahkumast. Mitte et sellest tohiks rääkida. Pere toidab teda metallijäänustega, mida isa oma töökohast toob - keegi ronib redeliga ämbritäie metalliga küüni ukseni ning valab selle siis küüni põhjas valitsevasse pimedusse, kus asub lohe, millest ei tohi rääkida. Ja kui räägid, siis isa karistab nii, et sa ei taha enam sellest (ehk lohest) midagi rääkida.

Lugu on jutustatud läbi noore tüdruku silmade, kes siis aastaid iga nädal ühe korra käib lohe toitmas; temal tekib ikka küsimus küünist ja selle elanikust. Kuniks ta siis ei taha sellele enam tähelepanu pöörata. Isa, eksole. Aastad mööduvad, tüdrukust sirgub neiu. Ja lohe ei lahku.

Jutt siis üleskasvamisest ja võimukasutusest - milleks on isa valmis, et oma pere kontrolli all hoida. Või siis lohe. Üpris painav lohelisandiga perekonnalugu.

Ray Bradbury – Lohe (Kaleidoskoop, 2000)

Ootamatult vaimukas lühilugu kahest rüütlist, kes kõnnumaa öös lõkke ääres lohet ootavad. Nende jutt maalib pildi ilmatumast elukast, kelle eest pole mingit kaitset … ja ennäe imet, suure mürinaga hakkabki kaugusest üle kõnnumaa lohe tulema. Rüüd selga ja hobustele, saatusele vastu!

Ja loo puänti võiks tõlgendada kas siis anekdoodina või ajarännu või hoopis dimensioonide vahelise juhtumi võtmes. Esmalt ajas itsitama, hiljem mõtlesin … et ehk on midagi ulmelisemat.

Loo algus viis mõttele, et ehk on see tekst kaugeks eellaseks Ishiguro „Maetud hiiglasele“ … aga no vaevalt. Või siis tõesti – lihtsalt puändile ehitatud? Vaikselt hakkab mulle tunduma, et Bradbury võib päris korralik lühijuttude autor olla.

ulmekirjanduse baas

Kazuo Ishiguro “Maetud hiiglane”, Varrak (2017), tlk Krista Kaer.

Ei olnud sellisel moel kurb, nagu kartsin. Kindlasti magusnukker ja melanhoolne, täis unustuse ja vägivalla udus lahku triivinud tegelasi maailmas, mis on rajatud lugematule arvule valendavatele luudele. Aga samas, nii ju täpselt ongi. See, kas mälu on sõber või vaenlane sõltub sellest, mida mälestustega peale hakata ja kuidas neid kasutada.

Mulle väga meeldib kui mitmekihilisi ja keerukaid tervikuid Ishiguro põimida oskab. Ühest küljest võib teda täiesti õigustatult süüdistada aeglases ja uina-muinerdavas kulus, eriti vist dialoogides, kus tegelased räägivad pikalt ja täislausetega ja ühe uuesti samu asju üle korrates ning korduvalt üle kinnitades, kuid tegelased tihtipeale mitte lihtsalt ei räägi, vaid maalivad igaüks omaenese reaalsust, üritavad vahel veenda samahästi nii ennast kui ka vestluskaaslast.

Maetud hiiglane on samuti selline hoolikalt kokku pandud tervik – ühekorraga kollektiivne mälu ja individuaalne mälu; abielupaari ja vanemate-laste vaheline armastus; lõppkokkuvõttelise üksilduse paratamatus; hea-halva kunstlikkus ja teadliku valiku vajalikkus lugudes, mida enesele koostame – nii indiviidi kui näiteks rahvusena... ja lisaks oskus põimida üldisemasse tasandisse väikeseid illustreerivaid lugusid, väikesi seiku, mis on kergesti igapäevaeluliselt samastatavad ja mis vähemalt minu jaoks on alati justkui väikesed sillad, mis aitavad romaani fantastilist ehk väljamõeldud ja konstrueeritud maailma siduda igapäevase lihtsa inimeseks olemise kogemusega.

Näiteks see Koduste remonttööde käsiraamat, mille The Unconsoled'i peategelane täiesti juhuslikult kingib poisile nimega Boris. Nii mälu puudumine kui ka muud teadvustamata-kontrollimata faktorid, mis ometi nii inimlikult äratuntavad on, põhjustavad osalt justkui isarolli paigutuva peategelase ükskõiksust poisis suhtes, mis omakorda väljendub viimase ääretus huvis juhuslikel asjaoludel kingitud raamatu vastu ning lõputus kordamises enesele umbes nõnda: “See on suurepärane raamat. Siin õpetatakse plaatimist ja kõike. Selle abil saan ma ise nii palju tehtud.” Alltekstiks siis keskendumine ühise kodu leidmisele ja loomisele, kui asjale, mis lahendaks kõik probleemid ning usk, et ühe väikese poisi võimuses on asuda seda hüpoteetilist kodu remontima ning sellega täiskasvanute suhteid parandada, samas kui täiskasvanu maailmas on see konkreetne küsimus vaid üks ähmane ja hägune nurgake.

Maetud hiiglases kerkib üles jälle kodust lahkunud poja ja vanemate teema, side, mis on katkenud ja nüüd triivivad kõik vanemad ja pojad maad katvas udus igavesti lahus. Ning ka näiteks Edwinit liikuma panevaks jõuks on soov oma röövitud ema päästa.

Samuti oli huvitav üldinimliku hetke äratundmine paadimehe ja vana naise loos. See õnnetu jänes, ühest küljest siiras lahkus, teisest küljest solvang, psühholoogiline mehhanism, mis sellises olukorras paratamatult tõlgendaks sellisel hetkel ja selliselt isikult saadud jänese vastuvõtmise justkui vahetuskaubana oma abikaasa eest, kingitus, mida ongi ju võimatu vastu võtta.

Võib arvata, et siin raamatus ei ole ükski element päris lihtsalt niisama ja kuna ma pole Arthuri legendidega nii põhjalikult tuttav, siis on päris mitmeid kohti, millest ma ei ole kindel, et kas need peaksid kuidagi sümboolsed olema või, mis nendega täpselt, aga lugemiselamuse saamiseks pole see muidugi tingimata oluline. Tavaliselt ma ülemäära sümbolismi ja allegooriad jms ei armasta, ent Ishiguro puhul, tundub mulle, on alati selline eluline ja nüansirikas aspekt, äratundmishetki sellest, kuidas inimesed pisikestes igapäevahetkedes tõepoolest käituvadki ja sellised tähelepanekud seovad kogu terviku hoolimata või tegelikult, just tänu unenäolisusele, faktide ja tausta jupphaaval avanemisele, seda ehedamalt emotsionaalsete tõdede ja inimeseks olemise küsimustega. Fookuses ei ole mitte tegelane, kui üks konkreetne näidisinimene vaid viisid kuidas me üksteisega interakteerume, üksteist haavame ja toetame, kuidas tekivad olukorrad ja mis tunne on neid läbi elada erinevates rollides, kuidas toimub distantseerumine ja lähenemine jne.

Ja ma mõtlen, et paadimees ise ei ole ju ikkagi ka süsteemiväline, kui ta vabadel päevadel külastab Rooma villa varemeid ja kui tal (või ta kolleegil) vanemad katku ajal surma said?

(Ning kujundus on sel raamatul tõesti ilus, need läbikumavad, puusüümustriga lehed kaane sisekülgedel ja tammepuumotiiv ja ... )