Alyssa Wong - Olivia's Table (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

 

Lugu omapärasest hingedepäevast, mis toimub Ameerika ühes endises kaevanduslinnas - mille ainsaks atraktsiooniks ongi jäänud see, et linn kubiseb sinna jäänud vaimudest ehk siis kaevandusõnnetustes hukkunud või siis muidu otsa leidnud inimestest. Igal aastal augustikuus toimub suur hingedeaeg, mil need muutuvad nähtavaks ka tavainimestele - mistõttu siis sõidetakse vaatama neid õnnetuid olendeid; mõned neist on koguni laiemalt tuntud.

Omal ajal oli sinna kaevandusse toodud palju hiina kaevandustöölisi, nii on hingedeaja söömaaja korraldamine enda kätte võtnud hiina päritolu naine - kui pakud neile süüa ja oled aupaklik, sis saavad hinged siit edasi liikuda. Nii siis valmistatakse neile kõiksugu riisi ja liha ning kantakse see peolauale, kuhu kogunevad siis need vaimud, kes selleks võimalus on.

Loo peategelane on neiu, kes korraldab esmakordselt seda peolauda. Varem tegi seda ema, keda neiu oli aidanud, aga nüüd on ema lahkunud ning peale linna kutset tuli ta ise. Ettevalmistuste käigus meenutabki tütar oma ema ja seda, mida talle õpetati inimeste ja hingedega suhtlemisel. Ja veel see põhjus, miks ta üht hinge veel kord tahab kohata.

Igati emotsionaalne tekst täiskasvanuks saamisest. Algselt ilmunud aasia müütide tõlgenduste antoloogias (noortele).

Alyssa Wong - Live Stream (The Mythic Dream, 2019)

Lugu ahistamisest eraelus ja sotsiaalmeedia kaudu. Peol kohtuvad neiu ja noormees, saavad tuttavamaks, mõtlevad veelgi enam läheneda, aga ühel hetkel keeldub neiu edasi minemast – mille peale teeb noormees temast telefoniga sündsusetus poosis pilte ja lekitab need peagi sotsiaalmeediasse.

Mis sellele järgneb … pole neiule mingil moel tore. Sellega ahistamine ei lõpe, kuni viimaks peab neiu tegema valiku, kas alistuda ahistaja nõudmistele või kuidagi ebaõiglusele vastu hakata.

Wong sai inspiratsiooni kreeka mütoloogiast, kus palja Artemise pesemist piilus üks lihtsurelik ja millise karistuse mees selle eest sai. Huvitav oleks näha, kas tulevikus ilmub see tekst mõnes teises temaatilises antoloogias, tegemist on õige terava sõnavõtuga ahistamiskultuuri asjus.

Alyssa Wong - All the Time We've Left to Spend (Robots vs. Fairies, 2018)

Meelelahutuse tulevikumuusika Jaapani moodi, kus fännidel on võimalik külastada oma lahkunud iidolite… nö elusaid vahakujusid, mis on täidetud nende iidolite eri ajuskaneeringutest pärit mäluüleskirjutustega, mistõttu fännina saaksid sa justkui osa sellest päriselt olnud päevast, kui iidol tegi seda või teist (ja kuivõrd tegu on elusate programmidega, saad sinagi teha… nendega seda või teist).

Loo peategelane oli kunagi osaline ühes neidude supergrupis, mille eksistents lõppes ühe fataalse lavaõnnetuse tõttu, kus loo peategelane ainsana ellu jäi (ja milletõttu ta pidi tegema mitmeid plastilisi operatsioone). Peategelase probleem minevikuga on siis selles, et tal jäi pooleli armastusvärk ühe bändikaaslasega (LGBT, woohoo!) ning nüüd ta käib inkognito selles surnud staaride meelelahutuskompleksis (õigemini küll nagu hotellis, kus on numbritoad erinevatele minevikele) oma „elluäratatud“ grupikaaslastelt uurimas, mis värk neil ikkagi selle suhtega oli… ja miks seda fataalset õnnetust ei saanud vältida (peamine süü on muidugi ellujäänul endal).

 Nagu näha, siis igati sassis lähitulevik (tegevus toimub 2020. aastate teises pooles), kus inimese isikuvabadus… pole teatud tingimustes enam päriselt tema oma. Ja no muidugi kõik need lembeküsimused, mis on nii südantmurdvad jne. Päris hea jutt, seda eelkõige üpris õõvastava lähitulevikunägemuse tõttu. Wong on päris lööv autor, nagu selgub mu hinnangutest ta eelmistele lugudele, ei mäletanudki enam, et nii heasoovlik olen olnud.

Alyssa Wong - You'll Surely Drown Here If You Stay (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 11, 2017)

Lugu meenutab pisut Jemisini teksti, aga on hoopis süngem, morbiidsem, veidram. Kui Jemisini maagia oli pärit Euroopast ja Aafrikast, siis Wong tegeleb Ameerika enda põlisjõududega. Ja mis surnutemaagia siin õigupoolest on, ma ei oskagi seletada kuivõrd pole midagi sellist nagu raamatutest seni kohanud. Igal juhul, kõrb äratab kõiksugu elajaid, niisamuti segab nende konte ja teeb uuteks olenditeks… ja need olendid pole teps mitte kaisukarud.

Loo peategelane on noor poiss, kes elab kuskil pärapõrgu bordellis, mida peab ta surnud isa armuke. Isa on surnud seepärast, et kohalikud pidasid teda nõiaks ja panid mehe põlema. Poisi ema, miskisugune kõrbejumalus või -vaim, on mehe põletamise tõttu marus ning seetõttu põhjustab kõiksugu hävingut ta mehe tapjatele - kuid niisugune märatsemine äratab tähelepanu põhja aladel ning tekitab põhjalastel soovi selle endale taltsutamiseks (ja kõrbe maavarad enda käpa alla saada). Mistõttu kohale saabunud teevad emalt-isalt päritud nõiaoskustega poisile mõndagi kurja. Kuid poiss… äratatakse taas üles ning järgneb romantiliselt jõhker kättemaks jne.

Võibolla saab seda nimetada weird west tekstiks vänges dark fantasy soustis? Igal juhul, hea litakas süngust ja raevukaid maagiajõude maailmas, kus pole just kohta kaunishingede olesklemisele. Wunderbar.

“It has been three months since your unforgiving mother, in her grief, took your father’s burnt body into her own and spat out every dead desert thing for miles around, sent them haunting the mine, the roads, until there was nowhere safe to go but down, down, down into the earth. And when the mineshaft collapsed, suffocating the miners in the tunnels, she still would not forgive, and held the rainclouds three months away from the town so that nothing would grow.” (lk 137)

Alyssa Wong – Hungry Daughters of Starving Mothers (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 10, 2016)

See tekst võitis äsja Nebula lühilugude auhinna, ja jutt on tõepoolest lööv dark fantasy või horror (või kui nöökida, siis paranormaalne romantika). Raskusi tekitab see, et... mis olendid siin õieti tegutsevad. Midagi korea mütoloogiast? Või lesbilised libavampiirid, kes toituvad inimeste võimsatest (ja negatiivsetest) emotsioonidest? Süskindi „Parfüümi“ laadis üleloomulike võimetega emotsiooninautleja, kes suudab näiteks keha moondada? Kauge sugulane Rowlingi nende vaimolenditega, kes/mis inimhinge tühjaks imevad? Lihtsuse mõttes ütleks siis libavampiir (hiljuti lugesin üht teksti libahelikopterist, seega libatada annab nii mõndagi).

Lugu leiab aset tänapäevas. New Yorgis elav neiu otsib Tinderi äpi kaudu endale kohtingukaaslasi, et siis hambad vms külge lüüa ning kaaslane või kaaslanna räpastest mõtetest tühjaks imeda (jääb selgusetuks, on see otseselt tappev või mitte). Mõtted nimelt... hargnevad inimese ümber justkui gaasilises olekus, ja on neiule nähtavad ning seeläbi loetavad-kuuldavad. Nii satub neiule ette ärimees, kes plaanib naise võrgutada ja seejärel sisikonna lahti lõigata (a la Bret Easton Ellise Batemani tänapäevasem variant). Väga erutav, et just selline kiremõrvar kätte sattus, neiu omakorda ammutab sobival hetkel mehest, mis võtta annab. See on ülimalt vägev kogemus, ta kogeb midagi enneolematut. Peagi selgub, et neiul on ema, kes tegeleb samasuguse mõtteimemisega ja kes on last õpetanud, et ohvreid tuleb valida pisikriminaalide hulgast – kes pole inimesi tapnud. Elagu Tinder, mis viib sobivaid inimesi kokku.

Ja tõepoolest, see tapjaimemine ajab hamba hullult verele (kogutud emotsioonid on talletatud klaasanumasse, kus neiu saab neid limpsimiseks võtta), ning neiu otsib... kuni põrkab kokku... teise endasugusega (üllatus-üllatus, nad polegi emaga ainsad)! Ja see naine on palju iidsema päritoluga, kes õpetab, et toituda tuleb ka lõbuks, mitte vaid hädapäraste vajaduste rahuldamiseks (ehk siis pöörakem tähelepanu loo pealkirjale). Libavampiir lubab tutvustada neidu ühtlasi teistele New Yorgi omasugustele... ja see viib kokkupõrkeni põhjustel, mida ma pole selles kirjelduses puudutanud – nimelt on loo kangelannal sõbranna, kellele see kogenud libavampiir samuti silma peale heidab.

Jutt on niisiis... omal moel päris lööv ja tänapäevane ja meelelahutuslik ja õudne. Kõik need külmkapis või riiulitel ladustatud klaaskolvid, kus ohvritelt imetud mõtted pulbitsevad ja häälitsevad. Olendid, kellele naudinguks ameerika psühhode destilleerimine. Kui eelmise aasta Strahani antoloogias oli samuti üks korealastest tütarde lugu (kus kah üleloomulikud jõud mängus), siis käesolev tekst on kindlasti parem kui too. Aga oleneb maitsest ja meeleolust.

Teksti on võimalik netist täismahus lugeda.

„I spend the evening sweating through my dress, nearly dropping my chopsticks. I can't stop staring at the ugly thoughts, dropping from her lips like swollen beetles. They skitter over the tablecloth toward me, whispering obscenities at odds with Seo-yun's gentle voice, hissing what they'd like to do to me. It takes everything in me not to pluck then and there, to pour into her lap and rip her mind clean.“ (lk 337)