Carol Emshwiller - No Time Like the Present (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2011)

 

Kuhugi väikelinna ilmuvad uued elanikud. Kõik ühesugused pikemakasvulised ja heledapäised ja kõhnad ning … veidrad. Rikkad ja veidrad, kes justkui ei sobitu sinna. Aga lapsed pannakse kooli, kus nad küll ei suhtle teiste lastega. Ja noh, on täiesti rumalad.

Loo peategelane on neiu, kes on koolis igati ebapopulaarne ja teda huvitavad need uued õpilased, kes temast küll kuidagi ei hooli. Viimaks õnnestub tal saada jutule oma klassi uue veidrikuga ja selgub, et neil on palju saladusi ning parem, kui need uustulnukad ei suhtleks kellegagi. Ometi peavad lapsed koolis käima, kus nad küll põruvad kooliainetes..

Siis aga ühel ööl kaob puidutööstusest puitmaterjali ja kalakasvatusest kalu. Kuidas see võis juhtuda, ei saada aru, aga kindlasti on need uued inimesed süüdi, ja kohalikud tungivad neile kallale, politsei kaasabil. Mõned neist uutest vahistatakse ning nende lapsed jagatakse kohalike vahel, et nad vanemate vabanemiseni üksi poleks. Nii ka peategelase peresse võetakse see klassi uus tüdruk - misjärel hakkab avanema saladus, kust need uustulnukad õieti pärit on.

Päris mõnusalt kirjutatud lugu, kus need uustulnukad võiks olla … aga on hoopis … Ja noh, need saladused. Eakas autor suutis ikka kirjutada päris hästi.

ulmekirjanduse baas

Carol Emshwiller - Pelt (The Big Book of Science Fiction, 2016)

 

Lugu koeraliku olendi vaatepunktist, mis saadab oma humanoidset peremeest ühel järjekordsel planeedil, kus hetkel on talvised olud. Peremees paistab olevat heas tujus ja ei tee väljagi, kui koer väljendab oma kahtlusi siinsete peidus elukate asjus. Niiet koer jätab enda teada kõik need lõhnad ja selle tunde, et neid jälgitakse.

Esimest elusolendit kohtabki koer. See olend räägib talle midagi, kutsub koera … vabanema. Peremees satub niisamuti olenditega kokku, laseb need maha, lõikab pea ja nülib nahad. Ja edasi ja edasi, aga rohkem ei tapagi. Planeet kutsub koera.

Iseenesest kergelt õudne lugu kohtumisest Teisega ja reageeringust sellele; seda siis läbi koera (või koeraliku olendi) silmade. Pidev pinge ja hingetu lõpplahendus. Päris lahe.

ulmekirjanduse baas

Carol Emshwiller - Moon Songs (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Õudusloo kanti jutt õest ja vennast, kes leiavad lesta moodi putuka, mis tekitab ebatavaliselt kaunist lauluhäält, või õigemini laulu - kui teda nõelaga torgata. Vanem õde küll kardab seda putukat, aga siiski tunneb ligitõmmet. Kuidas see tundmatu putukas õieti häält teeb, nad ei saagi aru, tundub nagu tõesti see … laulaks, ja nii mitmeid minuteid.

Ühel päeval võtab õde selle lesta kooli kaasa. Lihtsalt kannab kaasas, ainult vend teab seda. See teeb õe justkui enesekindlamaks ja ühel päeval laseb ta putukal “laulda”, justkui ta ise teeks seda jumalikku häält. Õde saab populaarseks. Putukas muutub talle üha lähedasemaks, kallimaks, armsamaks. Vend … tunneb muret.

Et jah, mingil moel üsna haiglaseks kiskuv lugu, mille lõpp on omal moel ootuspärane. Jutustatuna siis noorema venna vaatepunktist, kel on siis maailmale vähe teised ootused kui justkui normaalne oleks. Aga eks kooliaeg ongi vähe … ebarealistlik.

ulmekirjanduse baas