Arto Paasilinna – Maailma parim küla (2003)

Käesoleva romaaniga võrreldes on jänese ja rebase romaanid õige kammerlikud, seal on uurimise all vaid üksikisiku saatused. Bussiromaan... no selle tegevus kestab vaid paar kuud. Kuid käesolev teos on õige laiahaardeline, hõlmates aega üle kolme aastakümne ning käsitleb maailmakorra ja Maa enda muutumist – taustal toimub tuumapommidega sõdimine ning Maad tabab koguni komeet. Kuid tervemõistuslikud soomlased, nemad jäävad ellu, elavad üle koguni erinevatest konfliktidest põhjustatud rahvasterändamise. (Kuigi peale komeeditabamust... äkki on saabuv troopika vaid „eelsoojendus“ kliimamuutusele.)

Eks mingil moel võiks küsida, et kas Paasilinna ei võtnud endale liialt suure suutäie, kirjeldades vaid kahesajal leheküljel sellist maailma muutumist – aga samas, ega eesmärgiks polegi tõsist apokalüpsisekirjandust luua, piisab visandamisest, mis peaks lugejaid hoiatama ja kainestama. (Huvitav oleks teada, kuidas 40000 aasia naist kohanesid Pohjanmaa oludes.) Paasilinna soomlaste enesekindlus kriisidega kohanemisel on muidugi kadestamisväärt, sellisel rahval on küllalt selgroogu, et lisaks välisvaenlastele hakkama saada ka rahvuslike luparditega (kuigi eks Toropainen oli kuni lõpuni küllaltki riigitruu, ikka proovis Soome riigi tavadega arvestada).

Et siis, eluterve nägemus maailmalõpule vastu sammumisest (võrdluseks noorema soome autori tulevikunägemus). Tuleb aga jõud ühendada ja käed vähe rakku ajada, küll siis on ka elu mõnusam. Hiljuti tehti Raadioteatris romaanist kuuldemäng, mis omakorda üllitati audioplaadil; peaks selle lähiajal üle kuulama. Niisamuti tuleks ehk üle lugeda „Ulguv mölder“, sellest on enam kui hägusad mälestused.

„Sorjonen hakkas härgi kiitma. Ta seletas, et nelikveoga traktor on kallis, aga härjapaari veavad kaheksa sõrga. Härgi ei pea remontima, nemad juba naljalt katki ei lähe. Kuna Sorjonen oli endine taksojuht, siis teadis ta vägagi hästi, kui kallis on masinaid putitada. Kui härgadele mingi haigus külge hakkab, saavad nad tavaliselt iseenesest terveks ning kui on tegu surmatõvega, saab vähemalt korralikku vorsti ja fileeliha. Äraaetud traktoriraip on ainult risuks jalus ning rikub vaadet, ent härjanahast saab saapamaterjali ning tema luudest võib seepi keeta.“ (lk 125)

ulmekirjanduse baas

Arto Paasilinna – Lummav vabasurmasõit (1997)

Kui minu kogemusest on autori romaanid ühe kuni mitme tegelase vaatenurgast, siis peale alguspeatükkide ei saa siin õieti kellegi pähe süveneda – Paasilinna jutustab romaani kokkusurutud eri tegelaste lugusid, mistõttu jääb suhe tekstiga mõneti... distantseeritumaks. Vähemalt pole sõnaõigust kogu mitmekümnepealisel enesetapjate seltskonnal, kes sinna bussi kokkusurutud, mõnd markeeritakse vaid ühe-kahe mainimisega. Kui eelmise lugemise puhul võis rääkida teatud nostalgiarõõmust, siis nüüd on see tagaplaanil; autor on pigem teravalt sotsiaalkriitiline, paistab, et Paasilinna on kapitalistliku ühiskonna pakutava elukorraldusega väheke rahulolematu. Mammona ja glamuursema elu tagaajamine mõjub üsna hävitavalt sotsiaalsemas plaanis, millest siis ka... meeleheitest punguv suitsiidsus.

Romaan ongi inimestest, kes erinevatel põhjustel on oma eludega umbe jooksnud, ning rohkem või vähem on valmis suitsiidiks. Raamatu algul kohtuvadki kaks enesetapjat, kes otsustavad, et endile ja ühiskonnale oleks kasulikum suitsiide organiseeritult läbi viia. Selle mõtte peale panevad nad ajalehte kuulutuse omasugustega kohtumiseks, ning edasi läheb road movieks läbi Soome ja Skandinaavia edasi Kesk-Euroopa ja sealt Portugali, bussitäis erinevaid soomlastest suitsiidiihalejaid, kes otsivad üheskoos sobivat kohta elust lahkumiseks. Nagu ikka, kõik pole kahjuks nii lihtne ning elu lükkab ette oma ootamatusi ja fataalsusi.

Eks jah, raske on oodata, et autor kirjutaks muudkui ühe malliga romaane soome nipernaadist, kes ikka põgeneb kokkuvariseva elukorralduse eest kõnnumaale haavu lakkuma kuni taas jalgele tõuseb (no eks Paasilinnal on ka külaromaane). Romaani teema on üsna võllahuumori kanti, soome-ugrilik tume raskemeelsus on muidugi rahvuslikult eripärane ja võõramaalastele huvitav, aga samas ka küllaltki ruineeriv inimolemuse külg.

„Rellonen sattus hoogu: „Mõtle nüüd, Hermanni! Suurema hulgaga võiksime ühise terapeudi palgata, võiksime oma viimased päevad veeta elu nautides. Kambas on ikka mõnusam elada kui üksipäini. Võiksime paljundada omastele määratud hüvastijätukirju, anda testamendid ühiselt palgatud advokaadi hoida, see säästaks raha... võib-olla saaksime ka surmakuulutusteks hinnaalandust, kui meid on küllalt palju. Meil oleks võimalik lahedalt elada, sest kindlasti satub sekka mõni jõukaski inimene, rikkad sooritavad tänapäeval enesetappe rohkem, kui oskad arvata, ja naisi saaks kergesti kaasa, ma tean, et Soomes on palju enesetapule mõtlevaid naisi, ja need ei näe enamasti sugugi hullud välja, vastupidi, masendunud naised on oma nukrameelsel moel lausa kütkestavad...““ (lk 17)

avaldatud mõtted

Arto Paasilinna – Poodud rebaste mets (1997)

Paasilinna kelmilugu paigutub Lapimaale, kuhu on peitunud kuriteokaaslaste eest petis. Mees ei taha nimelt jagada kolme kullakangi, mis tema plaani järgi on röövitud – ja selle teo eest läksid ta kaks kaaslast vanglasse ilmuma. Noh, nüüd siis see karistusaeg on lõppemas ning mehed tahavad kulda, mida aga... petis ei taha mitte neile loovutada. Petis on põgeneb jänesehaake tehes Stockholmist Lapimaale, kus tutvub sõjaväeõppuste tahtmatu tunnistajana joomarist majoriga. Major on eluga umbe jooksnud – karjäär vindub, lapsed on suured ja naine joomise pärast rahulolematu. Mees võtab sõjaväest aastaks palgata puhkuse, ning petis palkab ta omale abiliseks, et Lapimaa puidutööliste mahajäetud barakis elukorda sisse seada. Petis peibutab ühtlasi kullaotsimisega kohalikust jõekesest, mis ajab majoril päris pea segi, sest petis ju muudkui leiab (enda poolt poetatud) kullaterakesi, tema aga ei midagi. Viimaks avastab major, et teda veetakse ninapidi, ning raske käega mees saab õige vihaseks...

Kui viimaks leppimise käigus kumbki oma olukorra paljastab (sest eks majorgi luiskas hoolega), saabub ka sõbralik rahu... mida aga rikuvad Lapimaal veidrad juhtumid. Küll põgeneb nende juurde sotsiaaltöötajate käest pagenud muldvana saami eideke, küll laksatavad nende jõhkrad rebasepüünised kohaliku konstaabli kehasse, küll saabuvad nende juurde purjus majori tellitud Stockholmi prostituudid. Et petisel kulda jagub, saab kõik raskused ületatud. Kui aga sinna Lapimaa kolkasse saabub petise üks vägagi veriselt meelestatud kuriteokaaslane...

Paasilinna romaanide võlu on see, et seal kirjeldatakse retromaailma, mis on äsja olnud, millega lugejal on mingi side või unistused. Maailm, mis on mingil moel loomulikum või mõistusepärasem kui kaasajal kogetav. Mehed elavadki looduses ning teevad seal tööd ja tempe. Inimesed on üldiselt head, kuigi võivad seda peita vägagi karuse oleku alla. Ja muidugi see puutumatu loodus, mida inimtegevuski suurt häirida ei suuda. (Kuigi jah, Paasilinna mainib ka ohuteemasid – võimalik kolmas maailmasõda, loodusliku mitmekesisuse vähenemine ja kliima soojenemine; kuid need on üldplaanis, lähivaates need ei karga silma.)

Eks autori puhul võiks rääkida klišeedest (tõeline inimene ja loodus), aga eks see kõik käib rahvalike ja lugejamenukate romaanide kirjutamise juurde – pealegi on püüd kirjutada humoorikas võtmes. Võtkem siis nägemus helgemast lähiminevikust ja pigistame silmad kinni klišeede ees.

„Seal karjudes harjusid Hurskaineni silmad hämarusega sedavõrd, et ta sai lugeda, mis papilipakal kirjas oli:

„Kui oled inimene, hoidu sellest püünisest, see on ohtlik“.

Sel kibedal surmahetkelgi jaksas välipolitseinik Hurskainen vihastada. „Kui oled inimene...“ Politseid pilgatakse ka surmatunnini. Õigeks inimeseks ei peeta teda isegi siin, kõnnumaal. Moraalselt viltukasvanud laplased naersid otse näkku ja plätrasid keerulist saami keelt politsei kuuldes, just nagu tahtnuks näidata, et Soome seadus neil avamaadel õigupoolest ei maksagi. Tapavad üksteise põtru ja joovad õlut peale. Oi kurat!“ (lk 173)

õhtuleht
tavalugeja

Tuomas Kyrö – Kerjus ja jänes (2012)

Tegemist siis “Jänese aastaga” 21. sajandi tingimustes (viidatud lugemismuljed räägivad, et 36 aastat vahet). Vatanenist on saanud umbkeelne rumeenlasest võõrtööline Vatanescu, rahvamajanduse asemel õilmitseb kapitalism ja inimkaubandus. Kuigi eelnevalt nagu ootasin, et saab huumorit või nii, siis tegelikult tegi raamatus toimuv kuidagi kurvaks või nukraks. Inimene oma õnnes või õnnetuses, müü ja ole müüdav, mingi jahune varimajandus, millel kõik püsib. Vaat et õnnelikuima inimesena mõjus sõjaväelasest infarktiinvaliid oma naisukese ja pisihädadega; kõik muud olid kui... nüüdisaegsed olelejad. No ja eestlasest ehitaja Õunap, suguvend missugune. Ja eks raamat olekski võinud pussitamisega lõppeda, edasi läks juba liialt tuimalt satiirivankrisse.

lugemissoovitus

postimees

õhtuleht

Arto Paasilinna – Jänese aasta (1995)

“Pangasaalis valitses südamessetungiva õnne õhkkond.” (lk 16)

Paasilinna linnaväline maailm on teadagi romantiliselt ligitõmbav – loomulikult käituvad inimesed ja isepäine loodus. Kuna raamatut kordi loetud, ei jaksa midagi sellest kirjutada (aga itsitama ajab ikka). Lihtsalt üks pikem tsitaat, kes soovib tegevust meenutada. (Tegelt autoril teksti lõpetamine kuidagi kiirustades kokku klopitud, turgatas.) Kahju, et Krahli lavastus nägemata jäi.

“Vatanen oli mitu korda abielu rikkunud. Ta oli eksitanud ametivõime nõnda, et ei olnud suvel teatanud oma ärakolimisest, kui ta oma perekonna juurest minema põgenes. Ta oli niisiis hulkur. Viiendaks oli Vatanen pidanud mitu päeva ilma vastava loata oma valduses metslooma. Nilsiäs (6) oli Vatanen salaja västraga kala püüdnud ja kalastanud koos kellegi Hannikaisega ilma vastava kalastusloata; 7) metsatulekahju ajal oli ta sooritanud alkoholiseaduse vastase teo, juues salaja valmistatud alkohoolset jooki; 8) sellesama metsatulekahju ajal oli Vatanen jätnud ühe ööpäeva jooksul oma ülesanded täitmata, juues alkoholi kellegi Salosensaarega; 9) Kuhmos oli Vatanen surnut mõnitanud; 10) Ounasjoe äärses Meltause külas oli Vatanen osalenud saksa päritoluga sõjasaagi anastamises ja ebaseaduslikus müügis; 11) Posios oli Vatanen looma piinanud; 12) Vittumaisenojal oli ta peksnud Kaartise-nimelist suusatreenerit, ja veel edasi: 13) Vatanen ei teinud õigeaegselt asjakohast hoiatust ohtliku karu asukoha kohta Läähkimäkuru piirkonnas Sompios; 14) oli osalenud ilma relvakandmisloata ebaseaduslikus karujahis; 15) oli osalenud välisministeeriumi korraldatud õhtusöögil ilma ametliku kutseta; 16) oli valeinformatsiooni abil korraldanud oma valduses olevale jänesele ravi riiklikus uurimisinstituudis Helsingis ilma vastava rahalise tasuta, ja edasi: 17) oli peksnud Helsingi restorani tualettruumis koonderakonna noorteliidu sekretäri; 18) oli sõitnud purjus peaga jalgrattaga Kerava suunas; 19) oli reisil Turengisse ja Hankosse kihlunud kellegi Heikkisega, kuigi ise oli abielus; ja lisaks oli Vatanen 20) osalenud veel kord ebaseaduslikus karujahis ilma vastava relvakandmisloata ning 21) seoses selle jahiga ületanud Soome ja Nõukogude Liidu piiri ilma nõutava passi ning viisata; lisaks sellele oli ta süüdi nendes kuritegudes, mis ta oli üles tunnistanud 22) Nõukogude Liidu ametnikele.” (lk 110-111)

Ja paar kuritegu jäi sellest nimekirjast väljagi.

tilda ja tarakanid

Arto Paasilinna – Tule taevas appi (2010)

Et siis raamat soome huumori ja Paasilinna austajatele, veereb tasa viisiketas ja vaikselt saab nalja pea igal lehel. Mees sureb autoõnnetuses, ja oh üllatust, surmajärgselt saavad ärksamad pead nähtamatu vaimuna maailmaruumis ringi konnata (vanim selline tegelinski pärineb näiteks kiviajast, kellele meeldib nüüdisajal kinos täiskasvanute filme vaadata – sest kiviajal oldi sama vabameelsed); mittetargad ja kogenematud lahustuvad koheselt või üsna ruttu maailmakõiksusse – paradiisi ja põrgu olemasolusse võib suhtuda igati kahtlevalt. No juhtub siis seda ja teist, marsruudil Helsingi-Rooma-Kuu ja vahepeatustega mujalgi; igati soojavõitu väikese inimese värk, vaadata teispoolsusest siinsesse maailma ning näha neid vaikseid argiveidrusi ja elu edasi voolamist.

Vahel on Paasilinna loodu suisa heinsaarelik maailm või lähenemine; ainult et rahulikum, realistlikum, argisem; pole plahvatusi müstilisematesse oleskeludesse (noh, tõlgendamise küsimus muidugi). Aga musta huumorit on vist küllaga – näiteks kui peategelane armub haigesse neiusse ja ootab selle suremist. Soov täitub (vastastikuse armumisega on nii ja naa). Päris palju torgitakse tolleaegset Soome ühiskonnaelu, sutsakad kõiksugu poliitikute ja ärimeeste aadressil, aimata võib, et need samasugused töllud nagu siinsedki ühiskonna alustalad. Aga igal juhul, kena humanistlik raamat, paras jõulude ajal lugeda. Ja loobuda vaimude väljakutsumisest. Ja olla üleüldse kena inimene teistega suhtlemisel. Või muidu saab sinust seosetu kosmosepuru.

“Raamaturiiuli peal oli tolmunud teleskoop nagu vanastigi. Olin sellega taevatähti vaadanud, mõne planeedigi olin leidnud läbi selle läätsede. Vanad mälestused elusolemise aegsest tähtede uurimisest tulvasid meelde. Nüüd oli sellest harrastusest kasu, võisin minna Linnuteed nii ühe kui teise kandi pealt vaatama, ilma et peaksin kartma eksimist, sest mäletasin hästi mitmeid tähtkujusid. Astronoomiaharrastus on siinpoolsuse olusid arvestades kasulikum kui usk. Isegi maailmaruumi pealiskaudne tundmine aitab surnul kosmoses laialt ringi reisida, samas kui teoloogilistest teadmistest ei ole pärast surma mingit reaalset kasu.” (lk 60)

“Loomulikult nägid selle kõrvalise kolkaküla inimesed ka omi unenägusid. Panin tähele, et nende unenäod olid sageli üsna kaootilised, süžee oli kobav ja mõnikord puudus selles igasugune loogika ning sageli muutusid sellised unenäod painajaiks. Sõjast on küll möödunud üle neljakümne aasta, aga paljud nägid seda endiselt unes, eriti mehed, kes olid elanud aastaid rindel surmahirmu tundes. Sellistel juhtudel pidin ma unenäkku sekkuma, võtma lahingukäigu juhtimise oma kätesse ja laskma sel kas lõppeda või vaenlasel verisena taganeda. Ükskord õnnestus mul olukorrast nii välja tulla, et süütasin ähvardavalt ründava soomusauto põlema, jõudsin seda teha veel viimasel hetkel, ja natukese aja pärast korraldasin asjad nii, et unenägija tõsteti seersandi auastmesse. Järgmisel päeval vehkis mees siis õues õige vahvalt tööd teha! Mitu päeva elas ta oma talus kolmandat maailmasõda kartmata.” (lk 140-141)

“Uhkelt kaikus see kaunis viis öisel Senati väljakul. Jeesus kuulas liikumatult ja kui laul lõppes, kummardas ta kergelt tervet väljakut täitvale publikule. Koolnutevägi lõi rõkkama ja tuhandetest, kümnetest tuhandetest surnud kõridest tõusis taeva poole mitmekordne elagu-hüüd. Tundus natuke veider, et koolnud “elagu” hüüdsid, aga parem ikka, kui et tervituseks oleks kõlanud kolmekordne surgu-hüüd.” (lk 163)

avaldatud mõtted
päevaleht
industrial snowflake
fantaasiajuttude muljeid

Urmas Vadi, Arto Paasilinna – Maailma parim küla (Teater.Muusika.Kino 4/2009)

Kui teisipäeva hommiku Terevisioonis reklaamiti seda kuuldemängu ajakirja lisana, siis audiofriigina tekkis kohe iha see plaat omandada. Läksin ühe kõrvalisema ajaleheputka juurde ja saigi ost sooritatud (kõrvaline seepärast, et toetada väikese käibega lehetädisid, mitte et häbenenuks kultuuriajakirja osta). Ma pole just tuttav kuuldemängu žanriga, süüdi vist eelkõige short attention span – raske jälgida kümnete inimhäälte mõtestatud teksti (teatris mõjub see näiteks heas mõttes uinutavalt, mingil hetkel seal hämaruses ikka korraks tukastad). Järgmised mõttekesed ongi siis diletandi arvamised.

Paar aastat tagasi olen seda Paasilinna romaani lugenud, aga nüüdseks on raamatust vaid hajusad mälestused, mäletan seda imestust, et autor on korraga nii apokalüptiliseks läinud. Siit tekib kohe küsimus, kas Vadi kuuldemäng on arusaadav kuulajale, kes pole Paasilinna raamatut lugenud ega muul moel selle tegevusega tuttav? Täiesti külma kõhuga vist küll ei saaks midagi pihta, varem peaks natukenegi tausta lugema (aga – kui tausta lugeda, siis see see annab omakorda tõlgendamissuunad ette, see ju pärsib oma fantaasiat ja elamust). Tuleb tunnistada, et esimesel kuulamisel oli endal üks pidev ah ja oh (mõttes nimetasin seda Vaariku vadistamiseks), teisel kuulamisel loksusid nagu asjad paika ning tegevus oli jälgitavam ja näitlejatööd eripalgelisemad.

Miks seda 70 minutilist tracki mitmeks erinevaks palaks ei tehtud (näiteks raadiouudiste kaupa)? Tegemist pole raadiosaate või podcastiga, see on audioplaat. Või on see taotluslik – et peadki ühekorraga läbi kuulama, ei mingit kunstilise naudingu hakkimist. 70 minutilist tracki ei hakka just cd-mängijas edasi kerima, et jätkata sealt, kus enne pausi pooleli jäi.

Kuuldemängus osaleb 37 eri häält (vaid ühel osatäitjal on 2 pisirolli), tegemist oleks nagu segakooriga. Kas selline üleküllus pole natuke liialt palju ühele kuulajale, raske on aegajalt tegevust jälgida, hääled sagivad edasi-tagasi, vahel on raske tegelasi eristada. Võibolla olnuks vaja jutustajat loo sidusamaks muutmiseks? Või on see liialt literatuurne lähenemine kuuldemängule (a la sama totter kui filmidele/seriaalidele emakeeles peale lugemine)? Mõneti on see kuuldemäng nagu lompidest ülehüppamine, seeasemel et kummikutega mõnusalt kõpsida. Säästueelarveline projekt oleks ehk selline – nimismees, politseinik ja vanglaametnik ühendada; osa nimismehe teksti anda üle linnavalitsuse ametnikule; karu ja rebane markeerida jutustajaga (kas karu oligi vaja selleks, et lõpupoole selle kultuuriministri nalja ära teha?); diktor ja reporteripreili ühendada (kuigi see oleks kanal2lik); 3 vangist jätta 1 või 2; noh, säästueelarvet saaks ehk veelgi teha. Rõhutan, et see ei ole rahulolematus näitlejatöödega – absoluutselt mitte! - vaid üks mõte teksti mulle sidusamaks muutmiseks.

Lemmikhetkedeks oli Vahtriku ametniku sõnavool, üllatavalt tore leid on Tarandi kasutamine ministrina, Paku muhelisus. Veider, aga pole varem kuulnud kui ükskülalikult Lutsepp võib kõlada. Vaariku häälega kaasnes ehk ootamatu taak – vahelduva eduga olen aegajalt jälginud “Kalevi naiste” seriaali (väga naljakas seriaal on, ausõna), sealsete ladinaseepide rollide edasikandumine sellesse kuuldemängu (rääkimata muudest legendaarsetest teleprojektidest; tõesti kahju, et omal ajal jäi nägemata see Undi Shakespeare'i lavastust Draamateatris). Raamatust mäletan Asserit sellise tõsise soome mehena, aga Vaarikut kasutades oleks nagu tegemist (meie kõigi soovunelmaliku) rehepapliku tegelinskiga, kes juhtumisi sattunud tegevuse keskmesse ja sellest lähtuvalt püüab tegutseda (olles küll mõneti hüpiknukk kadunud isa soovide ja abikaasa tahtmiste kätes – nemad suunavad ja istutavad talle ideid pähe (oi hea koht oli see vanglas trellide viilimine)). Kas see on taotluslik? Minul tekkis väike vastuolu oma häguse lugemiselamusega.

Igatahes, kerge apokalüptilisus läheb muidugi hästi kokku tänapäeva olukorraga.

õhtuleht

Arto Paasilinna – Onnellinen mies (2006)

Esimene trükk 1976, kätte sattus üheksas trükk.

Algab raamat romantilise ruraalse Soome külamaailma eluoluga, kui külla tuleb silda ehitama insener Jaatinen. Kohalikele võimumeestele on ta pinnuks silmas, eriti veel seetõttu, et Jaatist toetavad kohalikud silda ehitavad töömehed (klassiühiskond, on parem- ja on vasakpoolsed). Loobitakse üksteisele kaikaid kodarasse kuniks saabub mõneti nagu murdepunkt – Jaatinen armub jäägitult kohalikku preili vallasekretärisse, kellega suisa veedab kuuma jaaniöögi. Järgneb plahvatus, kui preili saab teada tolle senitundmatu mehe nime – valla võimukandjate vihavaenlane Jaatinen. Mees visatakse majast välja ning kõigele lisaks tahavad vallamehed teda rahu rikkumise eest kongi visata. Jaatinen pääseb ning järgnevat teksti võiks kirjeldada kui et mees tuleb tagasi ja keerab kogu valla elu pahupidi, nii seaduslikke kui ebaseaduslikke võtteid kasutades. Aga et tegemist on hea inimesega, siis lugejale peaks ikka meeldima selline karune ja asjalik insener.

Seniloetud Paasilinna romaanid jaguneks justkui kolmeks – peategelane seiklemas vabal soovil kõnnumaal (“Jänese aasta”, “Poodud rebaste mets”), peategelane teeb elus kannapöörde ja asub kogukonda vähehaaval muutma (“Maailma parim küla”, “Lummav vabasurmasõit”, “Onnellinen mies”) või siis kolmanda võimalusena oleks justkui kahe eelmainitu süntees (“Ulguv mölder”) või hoopis midagi erinevat (“Suloinen myrkynkeittäjä”). Paasilinna kirjutatu oleks kui romantiline maailmaparandamine; kord maailmast põgenedes, kord hoopis pisut utopistlikult üles ehitades (või siis autor lihtsalt mängib lugejate selliste tunnete peale).

Noh, just suurem asi see raamat pole, aga meelelahutuseks ikka paras, eriti kui soov kogeda lugu ühe jäärapäise mehe võimu kehtestamisest (ja sellest ilmajäämisest seejärel).

baas