Patrick Harpur "Mercurius" (2008)

   Üks olulisemaid alkeemiateemalisi teoseid, mis viimasel dekaadil või isegi veerandsaja aasta jooksul välja antud. Vähemalt sellien mulje jäi mulle netis tehtud uuringu ja enda arusaamade põhjal. Tegu on ilukirjanduse kaudu edasi antud Tarkade Kiviga, kus keeruka ja sügava teema ümber põimitud narratiiv. Ehk siis räägitakse alkeemiast ja selle protsessist, muundamisest ja sellest sihist... Samuti ajaloost, selles olevatest kuulsatest isikutest ja selle protsessi olemusest. Aga kuna teema on ise selline, et sellest pole võimalik neofüüdile otsesõnu rääkida (sest ta pole valmis kuulma), siis on see järk-järgult kahe paralleelselt jooksva loo käigus esitatud.
   Raamatu autor saab oma eksilt paki. Pakis on eksi enda ja kellegi vikaari (toimub peale 2MS Inglismaa külakeses) märkmed. Vikaar on vaga mees, ehk totaalne lammas. Samas tegeleb ta alkeemias tuntud Suure Tööga, kuid see ei taha edeneda. Väikses külas aga hakkab tema Töö uusi mõõtmeid saavutama... Seda saadavad sinna aastaid hiljem kolinud autori eksi märkmed. See naine leiab siis vikaari päeviku ja alkeemilise protsessi kirjeldused ning hakkab käkkikeeratud armuloost taastuma (sellest see mann sinna külla koliski, et üle saada). Naine on ülikooliharidusega ja seega hoomab ka kaasaegseid filosoofe-mõtlejaid nagu Jungi. Tänu psühholoogilise vaatenurgale saab alkeemiline muundamisprotsess ka lugejale selgitatud ja annab moodsama mõõtme.
   Alkeemia on Teaduse, Religiooni ja Looduse ühendus, mille sihiks pole mitte vulgaarne kuld, vaid see tõeliselt oluline... Teos viitab päriselt olemasolevatele traktaatidele ning räägib protsessist läbi metafooride ja sümbolite, sest igaüks peab sealt end ise läbi närima. Seetõttu on see isiklik protsess, mis muudab maailma.
   Pean ehk hilisemas elus seda veelkord lugema, selged olid siin vaid kusagil 20% tekstist, ülejäänu lendas kergelt üle pea. Muidugi oli seal kohti, mis klappisid enda arenguetappidega ja andsid üldiselt teada, et olen õigel teel jne. Kel tõsine huvi ja kirg selle Kunsti vastu, siis on sellest raamatust ikka abi küll.

Indrek Hargla – Vlad (Täheaeg 2/2003)

23. sajandil on meelelahutuseks näiteks ajaränd minevikus ja üks naine soovib oma tellitud ajarännul tutvuda selle õige vojevood Draculaga – mis inimene ta reaalselt oli, kui palju on Stoker kirjanduslikku jura kokku pannud. Raha avab kõik uksed, eks giid viibki naise 15. sajandi Rumeeniasse, mis oli tol ajal kristluse ja islami vaheline lahingutanner ja kus vaid karmi käega oli võimalik korda hoida. Noh, vojevood Dracula puhul on selle karmi käe väljenduseks talle mitte sobivate inimeste teibasse ajamine. Giid ikka imestab, miks küll on naisele niivõrd tähtis miski legendi nägemine, või veel hullem – paistab, et ta tahab elustada mitmeid Dracula kohta käivaid müüte. Ja seda ta teeb, ja seda ta teeb. Vaene vojevood.

ulmekirjanduse baas

Janusz A. Grinewski – Kauge lahingu kaja (Täheaeg 3/2006)

Kild romaanist ehk pisut segasevõitu tekst, mis nagu eeldaks konteksti teadmist – muidu on siin mingi lahingu järelkaja, mida siis ülikooli õppima suunduv noormees peaks edasi toimetama. Millega just täpsemalt tegemist on, ei saanudki aru, palimpsest või pistoda. Samas on tekst üsna sirgjooneline, vups ja vops läheb tegevus ja ilmuvad eri tegelased (aga jah, mis täpselt ikkagi toimub?). Tegemist on 15. sajandiga ja neile lehtedele mahub ka mitmeid veriseid löömastseene, mille kirjutamine on autorile vast suurt huvi tekitanud. No ja ühel tegelasel on hoopis roheline veri. Ja midagi peaks nagu edasi juhtuma.

ulmekirjanduse baas

Andrus Kivirähk – Väike viiner (Kaka ja kevad, 2009)

Ühel päeval ilmus lauale viiner.

“Küll te olete alles pruun ja päevitunud!” imestas soolatops. “Teie tulete vist küll otse ahjust.”

“Jaa,” naeratas viiner. “Ma käisin tõesti hiljuti ahjus päevitamas. Imetore puhkus!”

“Mina pole kunagi ahjus käinud,” kahetses soolatops. “On seal tõesti nii ilus nagu räägitakse?”

“Pööraselt ilus!” kinnitas viiner. “Aga ega teilgi siin viga pole. Mis suured kollased mäed sealt eemal paistavad?”

“See on taldrikutäis kartuliputru,” seletas sool.

“Oo!” rõõmustas viiner. “Seal on kindlasti kohutavalt hea lumelauaga sõita!”

Ta jooksis pudrutaldriku juurde, leidis viilu leiba ning asus seda võiga kokku määrima.

“Niimoodi libiseb leib paremini,” seletas ta soolatopsile. “Ma jumaldan mägesid ja suusatamist!”

Viiner tassis võiga määritud leiva pudruhunniku otsa ning sõitis kiljudes alla.

“Ah, kui vahva!” kilkas ta. “Küll on lõbus!”

Ta viskas leivaviilu õlale ja jooksis tagasi mäkke.

Samal ajal tuli laua juurde väike Albert. Oli lõunaaeg ning ta tahtis süüa kartuliputru ning viinerit.

“Hei!” ütles ta pahaselt, nähes viinerit pudru otsas leivaga sõitmas. “Mida sa seal teed? See on minu puder.”

“Ära ole selline kadekops!” keelas viiner. “Mäed on kõigi omad. Meile kõigile jätkub siin ruumi.”

Ta oli just suure hooga pudruhunniku otsast alla kihutanud ja jäi nüüd silmitsema ketšupipudelit.

“Kas see pole mitte punane juuksevärv?” päris ta. “Oo, ma olen alati tahtnud endale punaseid lokke!”

Viiner läks ja pigistas endale natuke ketšupit pähe.

“Kas ma pole nüüd ilus!” ahhetas ta. “Need punased juuksed sobivad nii hästi minu pruuni jumega.”

“Aitab jamast,” ütles väike Albert. “Tule nüüd siia, ma söön su ära.”

Ta katsus viinerit kahvli otsa torgata.

“Ei tohi!” kiljus viiner. “Paha poiss! Niimoodi ei käituta tüdrukutega!”

“Mis tüdruk sa oled, sa oled viiner,” arvas Albert ja udis muudkui kahvliga.

“Appi!” karjus viiner ning põgenes aknalauale.

Seal istus tuvi.

“Päästa mind!” lõõtsutas viiner. “Mind tahetakse ära süüa!”

Tuvi haaras viineri varvaste vahele ja tõusis lendu.

“Ära enam karda, väike preili!” ütles ta rahustavalt. “Ma viin su ära lillehaldjate maale, seal ei tee sulle keegi paha.”

Nad lendasid kaua aega, kuni jõudsid viimaks suurde aeda, kus õitsesid tuhanded tulbid. Ühest suurest õiest tuli välja pisike lilleprints, kummardas aupaklikult viineri ees ja küsis:

“Punapäine kaunitar, kas sa tahad saada minu naiseks?”

“Tahan küll,” ütles viiner õnnelikult ja siis andis prints talle musi.

***

Aga väike Albert lesis samal ajal voodis ja kuulas, kuidas ema talle “Pöial-Liisi” muinasjuttu ette loeb.

“Näe, vaata,” ütles ema, kui raamat läbi sai. “Siin pildi peal ongi prints ja tema väike naisuke. Kas nad pole armsad?”

Albert ajas silmad jõlli.

“See on ju minu viiner!” hüüdis ta.

“Ei ole, see on Pöial-Liisi,” vaidles ema.

“Ei, see on viiner!” karjus Albert ja tahtis raamatut hammustada.

Dan Simmons "The Endymion Omnibus" (2005)

“To see and feel one's beloved naked for the first time is one of life's pure, irreducible epiphanies. If there is a true religion in the universe, it must include that truth of contact or be forever hollow. To make love to the one true person who deserves that love is one of the few absolute rewards of being a human being, balancing all of the pain, loss, awkwardness, loneliness, idiocy, compromise, and clumsiness that go with the human condition. To make love to the right person makes up for a lot of mistakes.” 

"Hyperion" ja "Fall of Hyperion" on legendaarsed ulmeteosed. Cantose kolmas ja neljas osa on eelmistest mitmeti erinevad. Vähemalt nii mulle kunagi tundus, sest esimesed kaks osa jätavad nii suure mulje. Simmons ehitab üles peene maailma koos tugevate tegelastega ning kisub need lõpus maha. Julge samm. Ühest küljest võinuks ta ju alati oma tegevuse Hegemooniasse jätta ja seal märulit teha. Nagu Silenuse "Dying Earth" sari, mille esimene osa oli menukas ja edasi läks järjest läägemaks, kuna pakkus raha nimel lugejatele sama vana ülessoojendatud suppi. Selle asemel oleme liikunud edasi pea kolm sajandit teise osa lõpust ja universumis on mitmed muudatused. Ja suuremad veel tulemas.

   "Endymioni" raamatud võtavad aina süveneva, filosoofilisema tooni. Ikka ja uuesti müts maha Simmonsi ees, kes julgeb niimoodi süvitsi minna. Lihtsam on jätta kõik ju ulme pealiskaudsele tasandile, kus on madin, intriigid ja muu lavakaunistus. Sari võtab aga käsile inimkonna reaalsed küsimused, nagu evolutsioon, armastus ja meie roll universumis. Meie ja elu roll üldisena. Kristluse moonutatud vorm koos TehnoTasandiga on seekord pahalaste rollis ja Veristaja muutub veel vägevamaks kolliks. Maailmad, kus Raul ja Aenea reisivad, on düstoopiate ja utoopiate vahepealsed - Rauli rännakud annavadki enamuse raamatu sisust ja eks ta hiljem ka selgitab, kuidas ta teadis, mida kuskil kaugel keegi teine mõtles või ütles. 

   Igasuguse tehnika taga seisab hoopis armastuse jõud. Simmons on ise läbi oma raamatute kütkestatud kirjanikest ja loovast teost üldiselt: siin seletab ta, kuidas luuletajad ja kirjanikud on alati olnud kontaktis nende jõududega, millest kõik hiljem osa saavad. Selles mõttes võib see raamat peletada veidike tranditsioonilise ulme või esimese kahe osa fänne. Kisub suhteliselt metafüüsiliseks või "läägeks". Samas on raamatus esitletud nägemus evolutsioonist ja elu kohanemisest väga huvitav ja teedrajav.

   Miinusteks pean mainima kirjelduste venivust. Kuidas Raul erinevaid planeete kogeb või kuidas mitte just kõige põnevamaid asju teeb. Paneb lugemisele veidi pidureid peale, kuskohas esimesed kaks osa on tempokad. Tihti olidki põnevamad kohad need, mis viitasid esimeste osade tegelastele või sündmustele. Venis ja venis, kuigi vist nii see oligi mõeldud. Ja see armastusloo liin, mis kõike läbis... heartbreak city! Noh, sai nutta ja sai naerda, kõike sai. Ah, mis ma ikka patran.

Bruce Sterling – The Zenith Angle (2005)

Lugu siis nooremapoolse abielupaari võrdlemisi problemaatilisest kooselust – mees on arvutigeenius ja naine astronoom, ning kummagi tööülesanded on kujundanud kooselust pigem külalisabielu. Ja siis on veel pooleaastane laps. Taga hullemaks, peale üht massiivset terroriakti palgatakse mees Ameerika julgeolekuasutuste kasutusse (ta on ennegi nendega koostööd teinud) ning naisel avaneb võimalus Colorado pärapõrgus vaimustava teleskoobi juures uurimistööd jätkata (sest senine grant sai otsa). Armastus jääb, aga armastust ei saa teostada, nende kehad ihaldavad teineteist, ent nohikud on töösse uppumas ja üleüldse vähe häbelikud tõeliste tunnete väljendamisel. Igal juhul, kas pole kaunis armastusavaldus?

“This sight touched something in Van that he lacked all words for. There was something silent and dark and colossal about the love he had for Dottie, like lake water moving under ice. The pleasure of watching her cooking was much like the secret pleasure he took in watching Dottie dress in the morning. Van loved to watch her, nude, tousled, and bleary, daintily attacking all her feminine rituals until she had fully assembled her public Dottieness. Watching Dottie dressing touched him even more than watching Dottie undressing.” (lk 32)

Tegelik lugu on umbes selline, et mees tõmmatakse Ameerika kübersõda teostama – kindlustab arvutiside turvalisust, kirjutab vajalikku tarkvara, satub hirmkalli luuresatelliidi parandamisse jne – ja ta teeb seda muljetavaldavalt edukalt (omaette probleem, et ta mõttelende ei suudeta eriti jälgida ning traditsioone tuleb elus hoida jne). Palka saab küll kõvasti vähem kui varem erasektoris – aga see-eest, millised projektid ja Washingtoni võimukoridoride salamaailm! (No tegelt on küll võimude töökorraldus vähe ebameeldiv ja väheefektiivne.) Sammhaaval kujuneb nii, et küberturvajast saabki kübersõdalane, kes asub reaalselt vaenlastega lähikontakti. Ja vaenlane pesitseb lähemal kui keegi arvata oskab...

Võrdlemisi tavapärane põnevik Ameerika julgeolekust ning selle valgustkartvatest ülesannetest ja võtetest. Õnneks vähe elavam kui Forsyth jt – tegelastel on rohkem elu ja pole sellist riigilipuga lehvitamist. Autorile meeldib mainida mõningaid ulmeautoreid, keda ta tegelased heameelega tarbivad; aga kas selle raamatu puhul on tegemist ulmeraamatuga, on nagu kaheldav, pigem lihtsalt... populaarse teema kasutamine. Sterlingu ainus eestikeelne raamat on hoopis teistsugune.

ulmekirjanduse baas

Geoffrey A. Landis – Emmata erinevat (Täheaeg 3/2006)

Mis võinuks olla kui 65 miljonit aastat tagasi poleks saurused hävinenud – ja hävisid nad musta augu tõttu, kuna mingi kujuteldamatu ülienergiaolend tahtis seda universumit lähemalt uurida ja musta auku oli vaja, et siia kohale tulla, ent seetõttu tekkinud ettearvamatu must auk tõukas läheneva asteroidi sellisele trajektoorile, et see Maad õnnetult tabas. Sauruste järglased oleksid jõudnud praeguse tsivilisatsiooni tasemele 65 miljoni aasta asemel 10 miljoni aastaga – ja nad olnuks rahumeelsemad ja tehniliselt arenenumad (nt rändasid vabalt maailmaruumis ringi) kui inimsoolised nüüdisajal. Või kes teab?

No lugu siis sellest, kuidas musta augu tõttu kosmoselaevaga ajarändu sattunud tulevikuinimesed koos kahe eriliigilise võõrolendiga avastavad ülienergiaolendiga kohtudes ja tema visioone nähes, et dinode hävimiseta poleks inimsugu tekkinud ja vägagi võimalik, et dinosauroidide miljoneid aastaid varem alanud kosmoseränd oleks põhjustanud nende võõrliikide huku (sest nood elasid vaevu üle inimsooga kokkupuute – mis siis võinuks olla, kui võõrliigid olid miljoneid aastaid tagasi algelisemas arengustaadiumis ehk siis veelgi haavatamad kõiksugu “kosmosesodile”?). Ülienergiaolend pakub valikut – kas lasta dinodel hävineda või mitte (sest noh, tal natuke südametunnistusepiinad, et tema sekkumise tõttu üldse see asteroidijama tekkis), kas inimsugu on ikka tõepoolest rohkem väärt kui dinosauroidid.. Ajarändurite valik on üllatav nagu ikka (loo minajutustajaks on võõrliigist, hmm, kaunaline).

ulmekirjanduse baas

Keith Lowe – Metsik manner. Euroopa pärast Teist maailmasõda (2013)

Raamatu paatos siis selles, et Teise maailmasõja sees toimusid Euroopas oma lokaalsed sõjad või kodusõjad – eelkõige Jugoslaavias, Kreekas ja Poolas-Ukrainas, aga mujalgi (oma osa selles, et natside jaga ja valitse poliitikas soodustas vallutatud riikide selliseid verest tühjaksjooksmisi). Ja Saksamaa alistumise järel jätkus (nädalaid kuni aastaid) madin ja kaos sõjas osalenud riikides, kus taheti vabaneda teistest rahvastest (sakslased, poolakad, ukrainlased, slovakid, ungarlased, rumeenlased jne jne) – kas siis hävitades või deporteerides (mis viis deporteeritavad pahatihti avastuseni, et lihtsam on olla kodus tagakiusatav kui uues kohas mittesoovitu). (Ja kõige tähtsam – kontinentaalne näljahäda.) Ent unistus homogeensetest riikidest läks paratamatult nihu ja tollased probleemid on jäänud tänini tuha alla susisema.

Ning rahvuslik möll segunes omakorda ideoloogilise võitlusega – kommunism näis sõjaeelse või sõjaaegse olustikuga hoopis midagi muud, võimalust paremaks alustamiseks, lõppu kapitalistlikule või suisa feodaalsele rõhumisele. Mingitki õiglust tavainimesele! Ning muidugi paremäärmuslased nõudsid oma. (Eks oma roll selleski, kas oli kokkupuuteid nõukogude sõjamasinaga). Peale jäid need, kus kohal vastavalt lääneliitlased või soveedid (ehk siis tere külm sõda). Ja siis veel küsimus varanduse ümberjagamisest, mis toimus juutide surmavabrikusse saatmisega – mõned tulid ikkagi tagasi, aga neile ei tahetud enam vara tagastada. Ning jällegi – tegemist pole põlisrahvaga jne; rääkimata muidu antisemiitlikust meeleolust.

Selles suhtes tõesti huvitav ülevaade, et tavapärastes Teise maailmasõja ülevaadetes libisetakse muidu paljust sõjajärgsest üle – et jah, olid deporteerimised ja arveteõiendamised ja meeletu näljahäda, aga mis täpsemalt, sellest ei räägita (hea küll, viimasel ajal on mitmes raamatus juttu nö veremaadest). Huvitaval kombel on siin raamatus rohkem juttu Eestist (seda tänu Leedu metsavendadele) kui Soomest.

Igasugu jõledusi on küllaga kirjeldatud ja ega ei tahagi kõike jälka siin tsiteerida.

“Pommeris Baerwaldes vägistas sõdurite jõuk noore ema Marie Naumanni, kes poodi siis oma abikaasa kõrvale heinalakka, nende lapsed kägistati köiega naise all põrandal. Poola tsiviilelanikud lõikasid ta veel elavana köie otsast alla ja küsisid, kes seda temaga tegi, ent kui naine ütles, et need olid venelased, nimetati teda valelikuks ja peksti läbi. Suutmata juhtunut taluda, üritas naine end ojja uputada, kuid ei saanud hakkama. Läbimärjana läks ta ühe tuttava korterisse, kus sattus Vene ohvitseri peale, kes teda uuesti vägistas. Varsti pärast ohvitseri lahkumist tuli neli Nõukogude sõdurit, kes vägistasid teda ebaloomulikul viisil. Kui nad olid naisega lõpetanud, peksid nad teda teadvuse kaotuseni. Marie tuli teadvusele, kui tuppa astus veel paar sõdurit, kes aga jätsid ta rahule, sest ta oli rohkem surnud kui elus.” (lk 63-64)

“Koonduslaagrite avastamine muutis pöördumatult moraalselt maastikku. See paistis õigustavat kõike, mida liitlased olid sõja ajal teinud – Saksa linnade pommitamine, tingimusteta allaandmise nõudmine, majandusblokaad, mis oli toonud nii suurele osale Euroopast näljahäda. See andis õigustuse sellelegi, mida tegid liitlased järgnenud kuudel. Ükskõik, kui palju sakslastel ka kannatada tuli, ei saanud nad oodata siitpeale erilist osavõtlikkust. Ebaõiglust Saksa sõdurite ja tsiviilisikute vastu eirati – see kehtis nii Dachaus toimu(nu) kui ka punaarmeelaste vägistatud naiste suhtes Saksamaa idaosas. Vahel, nagu me edaspidi näeme, võimud lausa õhutasid pimedat kättemaksu. Nagu on öelnud üks ajaloolane, mässisid säärastes paikades nagu Majdanek, Dachau ja Belsen avastatud vägivald ja alandus endasse kõik, isegi vabastajad.” (lk 94)

“Majanduskollaborante seevastu peaaegu ei karistatud, vähemalt mitte Euroopa lääneosas. Esiteks oli enamiku ärimeeste süüd keeruline tõestada ja teiseks oli neil võimalus palgata advokaate, kes suutsid protsesse venitada, kuni õigeksmõistmine oli tõenäolisem. Pealegi puudus poliitiline tahe ärimeeste kohtu alla andmiseks; sõjajärgse Euroopa kohutavad tingimused tähendasid, et neid vajati, kui tahes ebapopulaarsed nad ka ei olnud.” (lk 153)

sakala
trash can dance

Indrek Hargla – Truuta (Täheaeg 3/2006)

Natuke arusaamatu, miks oli vaja sellesse juttu just vabamüürlasi lisada, miks see lavastaja ei võinud lihtsalt mõne joomaklubi liige olla – näidendi needus tabas lavastajat niiehknaa ja kõiksugu posijateni leidnuks ta tee teistegi kanalite kaudu. Aga noh, see on Hargla, tal on vaja, et intriigidel oleks taustal suurem mõõtkava. Teksti on veidi raske ümber jutustada, sest pole nagu õieti selleks tuju, see lavastaja hullumise ja nõiduse lugu ei tekitanud just kaasaelamist.

ulmekirjanduse baas

Cathleen Q. Brookland – Loojangulaul (Täheaeg 2/2003)

Väike jutuke või episood, pikema teksti markeering – et kuidas vahva naine oma ülikust armastatu leidis ja milline kena armastus sellest sündis; olenemata sellest, et pidi hiljem ülikut tolle ametliku kaasaga jagama. Noh, saavad veel poisigi, ja siis purjetab ülik kaugusi seirama ning kaob kui euroopa naarits. Ning üliku rumala kaasa all mandub maa uuesti. Jne. Tõepoolest, et rohkem mõjuda, pidanuks tekst vähe rohkematele lehtedele jagunema (eriti veel kui lisana esitatud muinaslugu võtab oma kolmandiku kogu teksti mahust). On ja ei ole, pigem poolik kui täislaks teksti.

ulmekirjanduse baas

Andrus Kivirähk – Isa sokid (Kaka ja kevad, 2009)

Oli laupäev. Ema pesi põrandat ja avastas voodi alt isa sokid.

“Kuule!” hüüdis ta. “Miks su sokid siin vedelevad? Tule ja vii pessu!”

Isa tuli köögist, kükitas ja üritas sokke voodi alt välja õngitseda. Aga sokid olid väga sügaval ja isa ei saanud neid kätte.

“Ma pean harjavarre tooma,” ütles ta, aga kohe oli jaol Pille.

“Isa, ma ronin ise voodi alla ja toon su sokid ära!”

Ja juba ta viskuski kõhuli ja vingerdas voodi alla.

“Noh, kas said kätte?” küsis isa. “Ära pead ära löö.”

“Tule välja!” käskis ema. “Ega sa kinni ei jäänud?”

“Isa,” kostis voodi alt Pille hääl. “Nendel sokkidel on muna.”

“Mis tähendab muna?” imestas isa. “Sokkide sees on muna?”

“Ei, mitte sokkide sees, nende kaisus!” seletas Pille. “Väike täpiline muna. Ja nad näksivad mind, kui ma seda muna tahan ära võtta. Ma arvan, et nad on selle muna munenud ja nüüd hauvad.”

“Mis rumalus see on!” turtsus isa ja pressis ennast kah suure vaevaga voodi alla. Kaks sokki lebasid päris seina ligidal tihedasti keras. Ja nende vahel nägi ka isa tillukest pruunide täppidega kaetud muna.

“No kuidas see siia sai,” pomises isa ja tahtis muna ära võtta. Aga niipea, kui ta käe välja sirutas, hammustas üks sokk teda pöidlast.

“Ära kisu, las nad hauvad seda!” õpetas Pille. “Nii armas munake! Ei tea, kes sealt seest pärast välja tuleb?”

“Nii juhtub, kui sokid voodi alla vedelema jäetakse!” ütles ema, kes oli kah voodi alla pugenud. “Nad hakkavad munema! Ega nüüd pole midagi muud teha, kui oodata. Ei sobi ju nende pesa ära lõhkuda!”

Nii jäigi. Sokid haudusid oma muna ja sahistasid öösiti voodi all. Pille roomas neid iga päev vaatama. Sokid harjusid temaga ning lubasid ennast silitada. Ka isa käis sageli voodi all.

“Need on ju ikkagi minu sokid,” seletas ta ning pakkus neile küpsist. Aga sokid ei tahtnud süüa, vaid tõmbasid ennast muna ümber kerra ja susisesid hoiatavalt. Küllap nad kartsid, et isa tahab neid jalga panna.

Lõpuks ühel õhtul, kui isa ja ema hakkasid just magama heitma, kostis voodi alt praksumist.

“Pille!” hüüdis isa erutatult. “Tule ruttu siia, hakkab vist peale!”

Pille tuli suure jooksuga, ise öösärgis. Hetke pärast olid kõik kolmekesi voodi all.

Muna koores olid juba suured praod ja ühest august vahtis välja väike triibuline sokike.

“Kui armas ta on!” rõõmustas Pille. “Kahju ainult, et tal venda pole, ühte sokki ei saa ju kanda.”

Siis läks munakoor päris katki. Triibuline sokike ukerdas välja – ja mis selgus! See polnudki sokk, muna seest tulid lagedale sukkpüksid!

“Kui tore!” kilkas Pille. “Ema, kas ma saan need sukkpüksid endale?”

“Need on ju nii väikesed,” kahtles ema.

“Küll kasvavad!” arvas isa ja paitas oma sokke. Need olid nüüd jälle taltsad ega püüdnudki hammustada.

“Tublid olete mul!” kiitis isa. “Head sokid! Ilus tütar on teil!”

Philip K. Dick "VALIS" (2012)

Lõpuks ristus minu tee VALIS'ega. Teadsin selle olemasolust läbi tänapäeva popkultuuri, müstitsismi ja kirjanduse, kuid alles peale eelmise raamatu lugemist (Peake "The Daemon") otsustasin seda lugeda. Õigemini oli see raamat mu huviorbiidis ja siis sattusin Rahva Raamatus seda märkama ja teadsin, et ma pean selle ostma. Mitte vaid ostma, vaid ka läbi lugema. PKD oli viljakas ulmekirjanik, kes polnud mingi kampsunis vanatoi. Elu oli täis ulmelisi seikasid, mis muutusid elu lõpupoole aina tugevamaks, võttes üle tema tavalise reaalsuse.
   "VALIS" on tegelikult temaga paari aasta jooksul toimunud võimsa, religioosse kogemuse kokkuvõte, mis esitatud jutu kujul, et see üldse trükki pääseks. Alguses plaanis mees välja anda mu arust siukse paksu traktaadi Looja, tõelise reaalsuse ja aja olematuse teemadel. Mahukas ülesanne! Siis on hea, et see ulmekirjanikule anti. Loo keskmes on varjatud kujul PKD ise, kes näeb 1974. aastal reaalsust ja püüab ülejäänud elu jooksul nähtust aru saada. Ehk siis hakkab ta ühel hetkel kuulma hääli ja nägemusi nägema. Hääl ütleb: "Võta oma paarikuune poeg ja vii ta kohe haiglasse või ta sureb." No läkski ja selgus, et pojal tõepoolest mingi sünnidefekt ning viivitus oleks surmav olnud. Seejärel võtab PKD asja tõsiselt ja hakkavad juhtuma asjad. Hakkab ise skisofreenia ja valgustatuse piiril kõikima, sellest sõpradele rääkima ja kirjutamagi.
   Põhimõtteliselt puudutab see raamat suuresti gnostikute, varajaste kristlaste ja maailmareligioonide põhialuseid. Tegelikult pole aasta 2013. või tema puhul 1974. - aasta on 93 B.C. vms ja me oleme ikka veel Vana-Roomas. Kristus, Budda ja muud tegelased on olnud elavast informatsioonist inimkehas elavad Jumala saadikud, kes meid vabastama tulnud. Meie ise elame aga Mustas Rauast Vanglas. MRV on põhimõtteliselt võltsreaalsus, illusioon. Aega ei eksisteeri. PKD tegelane võtab raamatus uskumatu kiirusega läbi igasugused loomismüüdid ja metafüüsilised mõttekäigud, nii et hoia piip ja prillid. Loed ühe lõigu ära ja mõtled, et okei sellest saan veel aru ja siis järgmise koha pealt mõtled, et tüüp on ilmselgelt skisofreenik.
   Minul oli muidugi palju tuttavaid kohti, mis mõjusid imelikult. Ulmeraamatu pähe on ta müünud muidugi tõeliselt müstilise kogemuse kirjelduse ja kulgemise. Samas on see mu arust huvitavam, kui tema muud teosed (mida olen vähe lugenud kah...). On kohti, mis jätsin lihtsalt vahele kuna ma ei saanud midagi aru ja mõtlesin kas tõesti tema sai. Kunagi loen veel uuesti üle, kuna minu arust on tegu moodsa mütoloogiaga ja huvitava tekstiga üldiselt. Kellele ulmeromaan, kellele filosoofiline arutelu ja kellele skisofreeniline sonimine.

Tatu Vaaskivi – Maarjamaa (2013)

Miskipärast arvasin lugedes, et autor on naine ja alles järelsõnast selgus, et sellise ohkerohke imetluslaulu autoriks on tugevama soo esindaja (eesnimi ja kaanefoto on võrdlemisi kesksoolised). Raamatu huvitavaim osa ongi ehk Paikre pikk järelsõna Vaaskivi loome- ja eluteest, mis annab huvitava põike Soome tollasesse kultuuriellu (kuigi Vaaskivi kiitis oma reisikirjades siinsete inimeste euroopalikkust jms, polnud soomlastelgi “suurt viga”). Vaaskivi oli noor inimene, kellele pea kinnismõtteks kirjanikuks saamine, mis on ühtviisi tore, naljakas ja kurb.

Aga jah – mida saab teada 1937 aasta Tartu suvest – kohv oli saast (sest tehti siguritest), linn on kui üks roheline metsasalu ja eestlastel 700 aastane raske orjapõli; ent õnneks püsis sel karmil ajal Toomemäel ohvrikivi ja pidupäevadel kanti rahvariideid jms. Vaaskivi ülevaade eestlaste ajaloost soomlastele on üsna, ee, rahvusromantiline ja dramaatiline. Samuti – kliima, mis soomlasele tundub nii euroopalik võrreldes põhjanaabritega. Kogumikus on samuti vestlus Tuglasega tema Arthur Valdese juhtumist, aga ei oska öelda, kas see Valdese-sõpradele miskit uut pakub. Eks natuke lootsin, et siin tõlkes miskit klatši eesti kultuurielust jne, ent Vaaskivil rohkem südamel siinne minevik ja loodus.

Nojah, on siis järjekordselt selline Loomingu Raamatukogu väljaanne, mis ühelt poolt oma ilmumisega üllatab ja teiselt poolt teps mitte.

lugemik

Mats Strandberg, Sara B. Elfgren – Tuli (2012)

Jätkub siis triloogia maailmalõpu tulekust, mille peatamiseks on forsseeritud Rootsi väikelinna mitmed neiud. Hea on see, et selles raamatus maailmalõppu ei tule (kuigi napilt!) ning tublid neiud saavad tuttavamaks oma erilise lahinguvarustusega; halb on see, et viiest vaprast jääb alles neli... aga kes Matilda manu lahkuma peab, ei hakka loomulikult mainima. Raamatu lõbusaim hetk ehk see kui viis keha lähevad omavahel vahetusse, oh seda teineteisemõistmist, mis kaasneb kui nähakse üksteise kulissidetagust eluolu – rootslased on mõtlevad olendid!

Kahel neiul õilmitseb pisut Sappho kirge, aga noh, eks eneseleidmine ole üks okkaline tee. Peresuhted pole kellelgi bullerbylikud, vanematel ikka depressioon või muidu probleemid oma lastele pühendumisega. Väheke potterlik on hingelooma ehk familiariuse omamine, tõsi küll, vaid üks neidudest saab selle omale kaaslaseks (hoidsin pöialt ka sinitihasele, ent kahjuks mitte). Eks eripärane ole ka see Positiivne Engelsfors liikumine, kerge on olla jälk.

Raamat olegi rohkem selline alla kahekümne aastaste neidude pärusmaa, päris noortele vast mitte, sest tekstis esineb kõiksugu hämaraid ja võikaid seiku. Kõlab ketrava plaadina, aga hea tunne, et ei pea enam tiinekas olema ja kõiksugu moevoolude pärast muretsema – et kas juuksed on ikka värvitud ja muidu selline (omaarust) omapärane. Tänu jumalale.

“Ta ei kavatse enam iialgi olla koos kellegagi, kelle muutumist ta peab kogu aeg lootma. Ta tahab kedagi, keda ta austab, kes võib teda innustada ja kes mõistab teda, mitte ei ole alati kõiges sama meelt. See peab olema keegi, kes paneb ta proovile, ja paneb teda ennast tahtma end proovile panna. Ta tahab kedagi, kellega koos naera ja nutta ja maailma avastada.” (lk 489)

Robert M. Pirsig: Zen ja mootorratta hooldamise kunst

Kultusteos, sest ilmus ajal, mil sellist teost oli kultuurilise murrangu tõttu vaja (autori enda selgitus sellele, miks too raamat nii populaarseks osutus).
Võiks ka tõdeda, et evib veel mitmeid paljudele kultusteostele omaseid jooni: on teekonnalugu (miks need reisimised küll nii popid on?), seal on meessoost peategelane, kes palju mõtiskleb, ja teose lõpus saabub kirgastumine.
Lisaks sellele on tegu ka päris hea raamatuga.

Mulle meeldis ta ilmselt natuke vähem, kui võinuks meeldida, sest sattus kätte veidi liiga hilja.
Sest millised raamatud on enamasti inimeste lemmikud? Eks ikka sellised, mis kannavad lugeja enda omadega sarnaseid väärtusi ja ideid, aga kannavad neid natukene kaugemale, kui inimene ise enne juba läinud on. Lemmikraamatud pakuvad lugejale uudsust ja värskust ja innustust sel teel, kuhu ta nagunii juba astunud on, ja seega saab neid korduvalt lugeda ning oma tegevusele-tööle-mõtetele ikka ja jälle toetust leida.
Nojah, aga mina lugesin seda raamatut siis, kui mulle juba mitu mitu aastat tagasi selgeks sai, mida oma elult tahta, kuidas seda elada, mis on minu eksistentsi eesmärk - ja seega on küll tore leida samale ideele (ela kvaliteetselt! ela omaenda parimat elu! tee seda, mis on õige ja hea!) korralik filosoofiline tagapõhi koos ühtaegu põneva ja õõvastava looga, kuidas kuuekümnendatel USA-s (oletavavaid) vaimuhaigusi raviti, aga see polnud valgustuslik.

Miska mu rahulolu raamatuga ongi tasemel "rahulolu" ja mitte "vaimustus", aga mõnus oli lugeda siiski. Kõige lemmikumad osised teosest olid huvitaval kombel need, mille kohta enne lugemist eeldasin, et need on need kõige igavamad ja läilamad - Vana-Kreeka filosoofide õpetuste tõlgendused ja nende sidumine erinevate teiste (idamaiste ja tänapäevaste peamiselt) filosoofiatega.
Polnud üldse läilad ega juba-ammu-tuttavad. Täiesti asised ja hästi lahti seletatud mõisted hoopis.

"Arete tähendab austust elu terviklikkuse või ühtsuse vastu ning sellest tulenevat vastumeelsust spetsialiseerumise vastu. See tähendab efektiivsuse põlgamist või õigemini palju kõrgema taseme efektiivsust - efektiivsust, mis ei eksisteeri elu ühes valdkonnas, vaid elus eneses."

Pilt on erakordselt vilets, sest seda raamatut pole suurt keegi millegipärast netti üles pildistada tahtnud. Miks, ma ei tea ja ei saa aru.

Geoffrey A. Landis – Lugu Marsist (Pilet Utoopiasse, 2007)

Tuleb kord aeg, mil Maal on surmanuhtlus üleüldiselt keelatud ja paadunud retse (ning muidu teisitimõtlejaid) on parem Marsile saata (nagu omal ajal Austraaliasse), las möllavad seal, kui vaid elus püsivad (eks ole ka terraformimise aspekt mängus). Ja tõepoolest, ajaga pagendatutel kogemused suurenevad ja teatud kriitilise piiri ületamisega kerkib juht, kes suudab elavaid kuidagi mõtestatumalt juhtida (mis sest, et eelnevalt on väljasaadetud jõudnud hävitada Marsil seni veel alles jäänud teadlaste uurimisbaasi). Nojah, avastatakse seegi, et ka surnud vang (ja sureb neid ohtralt – nii teekonnal, maandumisel planeedile kui hilisemate arveteõiendamiste käigus) on hea vang – mingigi orgaaniline lisand elutule planeedile. Peagi avastavad Maa võimud, et paadunud retsidele on selgelt odavam panna käitumist reguleerivad kiibid kui neid üheotsapiletiga kosmosesse lennutada. Aga Marsil ellujäänud... neil pole aega omapäi lullilöömiseks või armastuseks, nemad peavad vaid rügama elus püsimiseks. Eks sel lool ole tegelikult ka omad kangelased, aga neist hetkel siin postituses juttu pole.

ulmekirjanduse baas

Anthony Peake "The Daemon" (2008)

Kuidas seda nüüd selgitada...

Vaadake, see pole reaalsus, mida me hetkel tajume. See on filtreeritud  ja bufferdatud papist konstruktsioon, kus me nagu unenäos ringi jalutame ja reaalseks peame. Meie ajud ei ole olemas reaalsuse tajumiseks, vaid reaalsuse muundamiseks: meie viis meelt edastavad ajule infot, mida aju winzipib väiksemaks ja vähem intensiivsemaks. Aju ülesanne on reaalsust moondada, sest kui me tajuksime maailma nagu see päriselt on, siis oleks tulemuseks skisofreenia. Seetõttu keerab aju värvid alla, muudab helid väiksemaks, teeb mõtteprotsessid elementaarseteks ja üldse paneb meid tegema ja märkama vaid neid asju, mis on tarvilikud ellujäämiseks, tööl käimiseks ja enda toitmiseks. Laiem reaalsus filtreeritakse välja.
   Nii. Aega pole ka olemas. Aeg on inimese ettekujutus. Aeg pole lineaarne, vaid tsükliline (üks on joon punktist A punktini B, teine lihtsalt ring). Meie "mina" on kinni selles lihaülikonnas ja tajub maailma, kui reaalset ja lõplikku. Samas eksisteerib meie sees üks ajatu "higher self", kes näeb ja kuuleb kõike. Seda on kutsutud kaitseingliks, deemoniks või kõrgemaks eneseks. See on tõeline, ajatu olend, kes peitub igaühe ajukäärudes. See olend on igaühes ja elanud meiega läbi kümneid või sadu elukordi.
   Seda olendit kutsutakse vahel "deemoniks" (daemon) ja tegu pole kristliku kultuuri poolt toodetud kolliga, vaid inspireeriva, juhendava vaimuga. Raamat toob näiteks antiikajast ja tänapäevast, kus Socrates ja muud haritud inimesed/kunstnikud tunnevad, et neid juhendatakse. Mingi "teine" kohalolu nende sees ütleb neile asju tuelviku kohta, annab uusi ideid ja juhib nende elu. See olend on neist targem ja teab, millal sa sured, mida sa õigesti pead tegema jne.
   Kõik see on hästi põnev ning nagu suhteliselt ebateaduslike ja tõestamatute seisukohtadega, püüab ta tuua näiteid teadusest, psühholoogiast ja religioonist. Noh, selles mõttes et teadvus on teadusele hägune ala ja teadus tegeleb käega katsutavate asjadega. Samas näitab autor, et kui seda olendit kuulata, võib ta välja viia teaduslike avastusteni, näiteks. Kuna me praegu "magame", siis ei suuda me tihti seda päris reaalsuses eksisteerivat olendit tajuda. Kuidas sellise jõuga siis üldse suhelda?
   Tuuakse ära kaks peamist varianti: üks on õnnetu juhus läbi haiguste nagu epilepsia, siksofreenia või migreenid. Teine on oma teadvuse arendamine punktini, kus võtad järjest filtreid maha ja näed reaalsust aina selgemini ning see puhastab signaali sinu maise ego ja selle kõrgema Sinu vahel. Autor toob näiteid epilepsia ja skisofreenia vallast, kus inimesed kogevad korraks justkui mingit kõrgemat reaalsust ja näevad maailma nagu see on, mitte nagu meie aju seda tõlgendab. Skisofreenia tulebki sellest, et inimene saab oma avatud meeltega nii palju signaale, et aju pole võimeline seda korda sorteerima. Liiga väike protsessor, noh.
   Raamatu sõnumiks on kuula hääli oma peas, või kuula oma deemonit. Kõige huvitavam osa oli legendaarse ulmekirjaniku Philip K. Dicki kohta. Noh, minu huvi oli selle teema vastu on kah isiklik ja seetõttu on see raamat mulle võib-olla huvitavam, kui juhuslikule sirvijale. Aga ega see pole juhus, et sa seda just praegu loed kah.

Yasutaka Tsutsui – Paprika (2011)

See on raamat, mis tuleb salamisi su enda unenägudesse kaasa – mis on sinu unedes sinu oma ja mis on... mujalt, tahtlik või tahtmatu lisandus. Ehk siis Jaapan ja vihased progressiivsed psühhiaatrid, kes kasutavad tehnoloogiat, mis läheb oma senitundmatute võimalustega tõsiselt ülekäte (või vastupidi – võtab reaalsuse enda kätte). Kokku moodustub pahaendeline maailm, kus unenägudest sekkuvad reaalsusse unenäolised ja müütilised koletised ja hirmud ja pettekujutelmad ja himud ja ja ja kõik see, mida üldiselt varjatakse õudusunenägudes teiste eest. (Või tuleks õudusi väljendada, rääkimisega neid tühistada?)

Ehk siis, kaks noort edumeelset psühhiaatrit Atsuko ja Tokita on leiutanud seadeldised (“PT device”), millega on võimalik jälgida (ja salvestada) vaimselt haigete unenägusid. Ja mitte ainult – nende abil on võimalik unenägudesse sekkuda (kui arst samuti magab ja on seadmetega ühendatud, eri unefaasides nähakse unenägusid või mitte), et siis unenäos koostöös patsiendiga suunavate küsimuste abil selgitada välja, mis põhjustab vaevatu neuroose või skisofreeniat jms (selgitav vestlus toimub küll ärkvel olekus). Paratamatult selgub, et kõik psühhiaatrid ei saa siseneda skisofreenikute unenäomaailma, sest kaotavad seal ise tugeva pinna, nende endi neuroosid löövad kaasa põlema. Ja üleüldse, kas selline sissemurdmisega teadvuses solberdamine on õigem kui traditsiooniline psühhiaatrite teraapiline tööpõld? Kuigi tõepoolest, haigusest paranejate protsent on päris muljetavaldav ning levivad kuuldused, et selle murrangulise tehnoloogilise ravi eest on Atsuko ja Tokita saamas Nobeli meditsiiniauhinda. (Ühtlasi on noored neid seadeldisi kõigepealt teineteise peal testinud, uurinud ja käinud üksteise unenägudes. Ja mingil moel sel viisil teineteisele armsaks saanud – Atsuko on avastanud, et meestes äratab ebamugavust tark ja kaunis naine.)

“Of course, even Osanai recognized the utility value of PT devices, and had applied them to his treatment in line with the Institute's policy. But he felt that Atsuko's practice of indiscriminately accessing patients' dreams, violating their mental space for the sake of her treatment, ran counter to all accepted morality; it far exceeded the tolerable limits of psychotherapy. If such action were to win her the Nobel Prize, it would mean that psychiatry for the sake of humanity had been reduced to science for the sake of technology. Patients would then start to be treated as objects. The warm, human effort to learn would become discarded as old-fashioned medicine, ungrounded in theory and no better than alchemy or witchcraft. Until PT devices could be properly evaluated and used correctly, Tokita and Chiba had to be prevented from winning the Nobel Prize, whatever it took. This was Osanai's firm conviction.” (lk 126)

Aga... kergelt töömaniakk (suur ja inetu ja väljendumisraskustega) Tokita, kes neid seadmeid reaalselt leiutab ja täiendab, läheb omatahtsi penikoormasammudega edasi – ta täiustab seda seadet kõigepealt sellega, et muudab selle juhtmevabaks (ja mugavamaks) ning seejärel muudab seadme pea tikutoosisuuruseks (“DC Mini”), mida on võimalik patsiendi pähe panna, kus see siis... püsib (või pikaajalisel kasutusel isegi patsiendi pähe sulandub). Ja teadvusevool voogab. Tõsi küll, ilus Atsuko ehmub sellise peadpööritava arengu peale ning palub neid seadmeid saladuses hoida, tal hakkab tekkima kahtlus, et avalikkus ja teised arstid ei pruugi mõista nende avastuse ainult arstiteaduslikku kasutusviisi.

“Yeah. It transmits the content of different people's dream to each other's brains, so it doesn't need fibre bundles any more. After all, if we're going to use biochemical elements, we might as well let them communicate by synaptic transmission, using the natural transmission width at bioenergy level.” (lk 85)

Atsukol endalgi on saladus – ta on teinud aastaid tagasi undergroundpsühhiaatrina tööd kuulsate meeste ravimisel, kes ei saa lubada oma saladuste (või õigemini – vaimse nõrkuse) avalikuks tulekut; selleks tarbeks kehastub naine rollimängu raames Paprikaks, kes on iga (jaapanlannade ilu hindava) mehe märg unenägu (ja eks vahel viis Paprika neid märgi unenägusid ka – unes – täide). Tol ajal ei tohtinud neid unneminekuseadmeid kasutada, ning nii siis töötas Atsuko-Paprika põrandaaluse psühhiaatriaguerillana. Ja nüüd korraga palub ta ülemus Shima Paprikal taas elluärgata, et aidata üht firmabossi ta neuroosidest parandada (millega tegelemine viib omakorda edasi teise ja kolmandani, ent mitte ainult).

“Never mind – this was just a dream. It would simply be one more secret to be shared between therapist and patient. Paprika had always explained it to herself like that, thereby convincing herself that it was all right. She had also felt, conversely, that this virtual sex act might be more immoral than a real sex act between a therapist and a patient who really loved each other; she could never be equanimous about it. She wondered if she was actually no better than a woman in a massage parlour, relieving sexual frustration and restoring confidence. Such misgivings were an integral part of her unique treatment.” (lk 174-175)

Noorte psühhiaatrite edu pahandab vanema generatsiooni staarpsühhiaatrit Inui'd, kes on jäänud aastate eest Nobelist ilma. Inui tahab kasutada oma mõjuvõimu, et psühhiaatriahaigla oma juhtimise alla saada ja omakorda Tähtsaimaks saada. Ning ta laseb varastada oma andunud järgijal Osanai'l need minisuuruses seadmed, millega nad siis asuvad teisi psühhiaatreid nö õhku laskma, suunates neile uneseadetega skisofreenikutelt salvestatud hullunuid unenägusid – mis siis segunevad pahaaimatute endi hirmudega ja põhjustab psühhiaatrite kõvaketta kärtsuga läbipõlemise.

Mis veel hullem, haiglased unenäod ühinevad, paljunevad ja sisenevad reaalsesse maailma. Imekaunis Atsuko on ainus, kes suudab Inui vallapäästetud marutõve vastu hakata... aga selleks tuleb teha mitmeid valgustkartvaid ja perversseid tegusid meeste abil, kes kõik kaunitari ihaldavad. Atsukot ihaldab ka biseksuaalne Osanai, kellest käib siiski üle homoseksuaalse Inui tahe (kes utsitab Osanai'd Atsukot vägistama, ent see ebaõnnestub liigpinge pärast). Puhkeb deliirne võitlus, mis paiskub tänavatelegi, kus süütute kõrvalseisjate hirmud saavad omakorda käegakatsutava kuju, õudusi on võimalik hävitada – aga need tulevad tagasi, hullunud Inui toodab uusi värdjaid (ühtlasi liikudes ajas ja ruumis). Võib öelda, maapealne põrgu, mille vastu astub Atsuko-Paprika armunud meestega.

Ühesõnaga, tõlkige palun see romaan eesti keelde, ärksam kui Tsutsui kaasaegne Murakami ja pole mingi hooajaline popromaan. Olgugi, et raamat pärineb 1993. aastast, on tegemist üsna valusa keevitamisega. (Postituses kasutatud pildid pärinevad romaanil põhinevast animafilmist.)

“This was a war. A filthy, nasty war in which, instead of actually killing each other, the combatants would destroy each other's personalities along their human dignity. Atsuko urgently needed to foresee the enemy's movements, yes, but the need to secure Shima's safety took priority over that.” (lk 198)

“You see, the DC Mini has the function of repeated effect and side effect, effect and side effect. Yes it does. It makes you dream, then dream of waking, and your waking dream is so very true to reality that you think it is reality, then you fall into an even deeper sleep, dream even deeper dreams, and so on. You see?” (lk 249)

“A large church appeared before them. They both know it was a trap. But they would have to enter that trap and fight the subconscious of the abnormal, not to mention their own subconscious.” (lk 324)

“Different people's dreams seem to be merging with each other. People who've only used the DC Mini once. People like you or I, who had the dreams of schizophrenics fed into our subconscious. Those schizophrenics themselves. People who come into contact with someone wearing a DC Mini. And so on.” (lk 328)

Orson Scott Card – Silm silma vastu (Pilet Utoopiasse, 2007)

Pisut “Enderi mängu” kanti tekst ehk lugu üleloomulike võimetega lapsest, kes peab võitlema oma koha eest elus. Kui Enderis oli vist enamvähem õnnelik lõpp, siis siin hulga süngem lugu. On üks lastekodus kasvanud noormees, kes on ajapikku avastanud, et vihastamise korral suudab ta oma tunnete objektile letaalseks osutuda, ehk näiteks põhjustada vähki vms, mille tulemusel objekt sureb poole aasta jooksul.

Arusaamine sellest mõjub masendavalt, sest selgub, et ta on põhjustanud kõigi talle heasoovlike inimeste surma – sest vahel ikka ärritud inimese peale, kellest hoolid. Nojah, edasi saab ta teada, et ongi olemas selliste võimetega inimesed, kes on kõik sugulased ja toimub teatud verepilastuslik aretamine (mille tipptooteks siis käesoleva teksti jutustaja), sellele tegevusele on eeskujuks piibli tegelased. Ühesõnaga, üks täiesti segane kamp, kus siis muuhulgas poisi geneetilised vanemad (ehk paarituma suunatud nõbud). Kui need sektisegased talle ühe neiu soojätkamiseks määravad, on poisile lõplikult selge, et asi on enam kui jama. Aga ega siis lugu sellega lõpe.

ulmekirjanduse baas

Kalju Lomp – Embrüosiirdajad (1990)

Raamatust oleks ainest ehk painajalikuks agraartehnothrilleriks kõigi oma probleemide ja lootustega, aga siiski tegemist publitsistikaraamatuga. Alljärgnevaid tsitaate on koheldud korrektselt, ent mitte tõeselt.

“Pole enam ühtegi tõutut karja. On loodud tingimused edasiseks tõhusaks aretustööks.” (lk 4)

“Nii et üheainsa aastaga võib lehmalt saada rohkem vasikaid kui tavalisel viisil kogu tema elu kestel. /-/ Embrüosiirdamine lubab uskumatut. /-/ Eriti lüpsjad oma enamikus suhtuvad embrüosiirdamisse väga suure umbusuga. /-/ Millest selline vaen ja sügav põlgus?” (lk 5)

“Näiteks tänapäeval on võimalik hormoonide abil juba kahekuusel lehmavasikal esile kutsuda inda ja teda tiinestada. Kui võtta sellelt vasikalt munarakke ja siirdada neid retsipientidele, saame järglasi, kes on oma emast vaid paar kuud nooremad ja sünnivad varem, kui loom ise on saanud suguküpseks.” (lk 6) 

“Kirurgilisel siirdamisel avatakse lehmal kohalikku tuimestust kasutades tühimiku kohal kõhuõõs, võetakse välja emakasarv, paigaldatakse embrüo, asetatakse emakasarv tagasi kõhuõõnde ja kõhuhaav õmmeldakse kinni. See operatsioon kestab vilunud spetsialisti kätes paarkümmend minutit, kuid tegemist on ikkagi operatsiooniga.” (lk 8) 

“Ei, ma ei ütleks, et mul pööritaks või läigiks, see on raskesti kirjeldatav vastik tunne, mis tekkis vaadates, kuidas lõigati elusat looma.” (lk 9) 

“Ma ei pea ennast hellaks ja õrnatundeliseks, aga ma mõtlen naistele, kes töötavad zootehnikutena, brigadiridena ja loomade talitajatena.” (lk 10) 

“Aeg on alustada teist siirdamist. Selleks välja valitud mullikas surub operatsiooniruumi lävel kõik neli jalga kõvasti vastu põrandat, mistõttu nähakse kurja vaeva, et teda fikseerimispukki saada. /-/ Mullikas, kes leiab, et temaga on ümber käidud ülekohtuselt, saab rahustava süsti ja taltub silmanähtavalt. /-/ Nähtavasti mullikaid, kellest pole loota häid piimalehmi, on tõepoolest enne tapamajja viimist otstarbekas kasutada retsipientidena.” (lk 12) 

“Mullikas näib viibivat arstimite mõju all, on ükskõikne tema ümber askeldavate inimeste vastu.” (lk 13) 

“Uurin ta käest mõne aja möödudes, mida uut on embrüosiirdajatel. /-/ Tunnen, et ta ei taha minuga pikalt rääkida. /-/ Moraalselt olen mina süüdi. Poleks ju olnud vaja sellest kõigest kirjutada, nagu on rahumeeli jäetud kirjutamata paljust muust.” (lk 15) 

“Teised ei talunud tuima üksluist tulemusteta tööd. Ka palgad olid väikesed, ei ahvatlenud ootama õnnelikult helget tulevikku. Või polnud see nii? /-/ Arvan, et inimestest oli lihtsalt puudus, minul aga oli olemas mingisugune kogemus, olin uurinud sperma tihedust ja liikuvust. /-/ Mind võeti väga hästi vastu, hoolitseti ja õpetati. /-/ Viga ei saanud olla meis. See sai olla preparaatides ja riistastikus. Nii see oligi. Kui saime kõik vajaliku, hakkas töö minema. /-/ Saime targemaks muuski. /-/ Võitlesin endaga mitu kuud. /-/ Tuleb hakata tegelema embrüote poolitamise, külmutamise ja soo määramisega. See töö pole saapatagumine, kuid teed ära paar tundi ja rahu majas, sellesse töösse tuleb sügavalt sisse elada, pidevalt õppid ja palju lugeda. /-/ Aga embrüosiirdamine on vallutanud ka teiste inimeste meeli ja mõtteid.” (lk 19) 

“Teda kuulati suure tähelepanuga. Midagi kostab alati läbi. /-/ Häid lehmi on igas majandis.” (lk 22) 

“Nüüd on see mõte kahtluse all. /-/ Nemad suhtuvad meisse tihtipeale halvasti. /-/ Me ei lasku pikkadesse arutlustesse ja vaidlustesse.” (lk 27) 

“Loom lamas. Kui ta üles tõusis, nägime, et ta jalad olid üsna haiged. /-/ Ta noogutas tunnustavalt – veterinaararst ja seemendustehnik olid teinud oma töö hästi.” (lk 28) 

“Ta läheb järgmist doonorlehma läbi loputama. Lähen ja vaatan, mida teeb esimene. See näib tundvat end normaalselt, mäletseb rahulikult. /-/ Ta ei uskunud, et saab bioloogiks ja et hakkab tegelema teadusliku tööga. Ometi läks nii.” (lk 30) 

“Firma esindajad olid Eestis kolm päeva. Küsisin nendelt lahkumisel, kas nad oleksid rahul meie loomakasvatuse instituudiga kui võimaliku koostööpartneriga? Nad vastasid, et oleksid meiega igati rahul. /-/ Oleneb mõõdupuust, aga kui oleksin majandijuht, oleksin rahul.” (lk 37)

Gene Wolfe – Majake rannal (Pilet Utoopiasse, 2007)

Wolfe'i tekstidest on raske midagi kirjutada, liialt kavalad on need. Nii ka seekord, algab kõik lihtsalt, see lihtsus pöörab tumedamaks, seejärel keerab täiesti ära ning lõpus on üleüldine metamorfoos; jutu algne hallus käänatakse lynchilikuks vaikseks painajaks. On rannamajake, on külm ookean, on poiss ja tüdruk, kes on omavahel võrdlemisi intiimsed. Ja ookeanil on vist laev, või ei ole. Hommikul on tüdrukul kadunud, ja tema otsimisest väsinud poiss läheb politseisse. Ei midagi, soovitatakse valmis olla laiba kaldale uhtumiseks. Laev kas on ranna lähedal, või siis mitte. Tüdruk on kadunud. Poiss kahlab ookeani ja ujub selle tontliku laevani, kus kedagi pole. Või siis lõpuks on seal härjapõlvlane, või ei ole? Poiss nõuab temalt (kellelt?) tüdrukut tagasi. Salapärane mees (härjapõlvlane?) naerab ja pakub viimaks poisile tehingut: saad tüdruku tagasi, aga 20 aastat pead siis teenima mind. Või on ta tulnukas? Poiss nõustub. Kes tagasi ujub? (Üks oluline detail jäi eelnevalt märkimata!) Jutt kui veider painaja, nagu on, aga nagu nihkes.

ulmekirjanduse baas

Haruki Murakami "1Q84: Book Three" (2012)

“If you can love someone with your whole heart, even one person, then there’s salvation in life. Even if you can’t get together with that person.”

Ehk on see tänapäeva oluliseim romaan? Ajapikku võetakse see kindlasti ajastu suurte teoste hulka. See on armastusromaan, ennekõike. Taustaks on Tokyo aastal 1984. kus elavad Tengo ja Aomame. Lihtsalt öeldes võtab kümneaastane tüdruk kunagi kümneaastaselt poisilt käest kinni, vaatab talle silma ja jookseb minema. Sealt saab alguse kahe inimese uus elu, mis viib nad lahku kahekümneks aastaks. Jälg, mille see hetk üksteisesse jättis, on igikestev ja nii elavad nad oma eraldi elusid, mõeldes ainult üksteisele. Kuigi mõlemad armastavad teineteist, ei otsita üksteist üles. Ühel hetkel aga saabub nende elusse üks raamat ja eneselegi teadmata satutakse aastasse 1Q84. Nende elud ja saatus on ohus ja püüdes mõista selle uue, ebaloogilise maailma reegleid, püütakse sellest eluga ja terve mõistusega välja tulla.
   See on selline arvustus, mis on rohkem kokkuvõtteks ja selgituseks neile, kes pole lugenud, aga ehk huvitava postituse peale viitsiksid... See pole nutune armastuslugu ega mingi fantaasiaromaan. On suur oskus sellist lugu jutustada. Kus kõik on selgesti arusaadav ja mõttekäigud nagu kraanivesi, selge. "Maagiline realism" on vaid sedavõrd teemas, et kui piisavalt inimmõtetesse süübida, siis satuks igaüks haldjamaailma, kus aeg ja ruum on mõttetud mõisted. Murakami jutustab loo inimestest. Nad kõik on lõpuks omamoodi kurva saatusega ja raske elukäiguga, sest ega kellelgi pole kerge. Fookuses on aga need kaks inimest, kes lõpuks üritavad leida neile määratud armastust, mis on suurim jõud maailmas. Suurim isegi Väikestest Inimestest, suurtest organisatsioonidest või ajahambast.
   Lisaks Murakami sujuvale igapäevaelu kirjeldusele (söögitegemised, haiglas käigud, bussiootamised) on tal ka välja tulnud mõttekäikude kirjeldused. Selline ebaläänelik meetod tegelast tundma õppida läbi tema mõtete. Üldse tundus selline lähenemisviis stiilis erinev "läänelikust" romaanist, see siin tundus õhulisem ja unenäolisem. Võib-olla pole asi ikka rahvuses... jaapanlased on vist ikka tööinimesed ja seega pragmaatilised. Selles mitte just kõige ilusamas maailmas, kus pole just kõige kenamad inimesed, võrsub aga maagiline maailm ja reaalsus ja sinna Murakami meid viibki.
   Pikkasid analüüse teostest teen muidu ainult raha eest ja kes süvaanalüüsi blogis ikka lugeda jaksaks. Võtke kunagi hoopis see raamat ette ja kaduge ära, heas mõtte :)

Robert Sheckley – Pilet Tranaile (Pilet Utoopiasse, 2007)

Mujal on elu ikka parem kui siin ja praegu, ja kui see mujal on eriti eriti kaugel, siis on kindlasti seal... utoopiliselt mõnus. Nii kuuleb insener Goodman, et galaktika äärealal on Tranai planeet, mis on just see, mida ta vajab – õnnelik ja ideoloogiavaba koht. Läbi kõikvõimalike raskuste ja seikluste õnnestub tal viimaks sinna galaktika pärapõrgusse välja murda, ja tõepoolest, eluolu on kui vastand Terral kogetule. Puudub kuritegevus, puudub vaesus, puuduvad totakad formaalsused... ainult sünnitusealisi naisi nagu napib. Aga siiski – pakutakse talle võluvat kaaslannat, kellesse Goodman rapsti armub jne. Lisaks on mehel esmapilgul vastuoluline töökoht, kus ta peab (no muidugi ei pea, tegemist ikkagi Tranaiga!) tegema kodutööroboteid aeglasemaks ja ebakindlamaks – et inimesed saaksid oma agressioone robotite lõhkumisega välja elada. Kõik on veidralt kena ja kahtlane, kuni ühel õhtul röövitakse tänaval Goodmani kogu raha ära. Ja seda planeedil, kus ametlikult puudub kuritegevus ja vaesus! Pole häda. Ta abiellub selle imekauni noorikuga ja püüab tema abil kehtestada terralikku naisesse suhtumist – naine tehku tööd ja olgu köögis. See püüdlus laheneb värskele abielumehele katastroofiliselt, sabaliputav Tranai näitab kihvu. Mis saab tublist Goodmanist?

ulmekirjanduse baas

Daryl Gregory – The Illustrated Biography of Lord Grimm (The Mammoth Book of Best New SF 22, 2009)

Jutud eestluse väljasuremisest on enam kui alusetud. Vähemalt selles lühijutus, kus üheks kõrvaltegelaseks on eestlasest (militaarne lindmees) Jürgo ja ka mõned lätlased jms (kes siis igisäilunud natsionalismist räägivad üldkeelt nö rahvusliku aktsendiga), ning elavad nad miskisuguses Balti mere äärses valgevenelikus tulevikumaailma paariariigis Trovenia, mida juhib surematu lord Grimm (Trovenia rahvuslikuks linnuks on balti albatross!). Meie riiki laastavad aegajalt Ameerika superriigi supersõdalased, ja sellised ameeriklaste invasioonid (või õigemini kättemaksuaktsioonid) on tegelikult üsna harjumuspärased, seekord siis arvatavalt juba 22. rünnak meie lord Grimmi vastu (erinev vast see, et nüüd kasutatakse baltlaste vastupanu mahasurumiseks muuhulgas tuumapomme). Sõjamehed lendavad (tiibadega ja nö turbojõul) ja kõiksugu lahingurobotid keeravad segi.

Loo peategelane on sõjalist karjääri alustav noor neiu Elena, kes vaatleb Jürgo ja seltsilistega hiiglaslikul ja poolelioleval lahingurobotil istudes ameeriklaste (lendmeeste) õhurünnaku algust, ning vastupanu mõttetust nähes läheb koju oma noorema venna Matti(ase) ja hoidja Zita juurde; ent nähes telekast ülbet lord Grimmi ameeriklasest vangi ähvardamas, aimab ta, et seekordne ameeriklaste kättemaksuaktsioon tuleb tavapärasest mahlakam. Pommitamise eest peitutakse keldrisse, kuid peale maja purukspommitamist tuleb ellujäänutel sealt lahkuda – ja nähtavale ilmub lohutu linnalahinguväli. Elena püüab päästa pommirünnaku läbi haavatuid (väikevend Matti saab gringode plahvatustes põletushaavu, aga tsiviilkaitse toimib!), ning asub seejärel tagasi rivvi.

Eks siis selline ole see idaeurooplaste ülbe tänamatus.

ulmekirjanduse baas

Haruki Murakami "1Q84: Book Two" (2012)

“I’m tired of living in hatred and resentment. I’m tired of living unable to love anyone. I don’t have a single friend - not one. And worst of all, I can’t even love myself. Why is that? Why can’t I love myself? It’s because I can’t love anyone else. A person learns how to love himself through the simple acts of loving and being loved by someone else. Do you understand what I’m saying? A person who is incapable of loving another cannot properly love himself.”

Triloogia moodustava raamatu teine jagu.
Maagiline realism, fantastika, armastuslugu, traagika.
Esimene raamat sättis paika lava jka tutvustas tegelasi ja tehniliselt vahtides alustab tegevustik alles nüüd käiguvahetust: esimeses osas tutvustatud maailm on muutunud, mille põhifaktoriks on "väiksed inimesed". Nemad on mingi üleloomuliku jõu kandjad, haldjad, päkapikud, kes manipuleerivad reaalsust. Nendest ei tohi raamatus eriti kõneleda, kuna see tõmbab nende tähelepanu. Ometigi on üks peategelastest (Tengo) kirjutanud neist Fuka-Eri abiga raamatu. Läbi selle on ta muutnud reaalsust, nihutades end paari teise inimesega aastast 1984. aastasse 1Q84. Selles maailmas asub ka tema armastatu Aomame ja Väiksed Inimesed tegutsevad omasoodu, keelates paarile nende armastuse. Selline mulje... vahepeal loen ja on haarav küll, aga mu aju ei haara. Lugu haarab mind, mitte vastupidi. The magic of great storytelling?
   Üheks ideeks on reaalsuse ja fiktsiooni segunemine, mis pole otseselt uudne, originaalne idee. Siin raamatus on see muidugi hästi välja toodud. Kirjanik kirjutab enda arust kujutlusvõimest kantud maailmatest, kuid avastab need järk-järgult tõeks saamas. Ta on kuidagi iseenda loomingu sees. Kuidas see on võimalik? Selles raamatus on üleloomuliku jõu sümboliteks Väiksed Inimesed, kes on elanud sellel planeedil juba enne inimkonna või "hea ja kurja" teket ning kes on meile tajumatud. Ometigi on neil mingi mõju reaalsusele, ilmale ja inimestele.
   Kui seda üleloomulikku jõudu ei oleks, siis oleks ka igavam teos. Sama oli mu teise Murakami teosega, kus oli ka tegu mitte ulme, vaid maagilise realismiga. Ehk siis ratsionaalsel tasandil pole tähtsust, kuna maailm ongi kummaline ja meile mõistetamatu. Ehk siis, me ise oleme endale müsteerium. Teadvus on seletamatu ja tabamatu, ometi on see meie eksistentsi pidepunkt. Kirjanik jutustab lugu ja Murakami toob välja reaalsuse aspektid, mida me muidu ei märkaks. Ta juhib meid teatud leivapurukeste rada ja me muudkui läheme kaasa ja saame veetud aina sügavamasse metsatihnikusse, kus toimuvad kummalised ja aegruumi trotsivad sündmused. Trollid ja päkapikud, mitu kuud taevas ja õhukookonist kooruvad inimkoopiad.
   Viimane lause ei ole muidugi raamatu kirjeldamiseks sobiv, fantastikat kui sellist on otsesõnu vähe. Ainult et kokku moodustab see supi reaalsusest ja millestki inimtaju taha jäävatest varjudest. Esiplaanil on ikkagi lugu inimlikkusest, tühjusest me hinges ja südames ning kuidas seda täita. Või kuidas elada tühjusega ja alati igatseda midagi enamat teades, et seda ei saabu. Küll kolmas osa selgitab.

Orson Scott Card – Kuninglik liha (Pilet Utoopiasse, 2007)

Lugu valikutest ja kohanemisest, mida võib teha, kui kaugele võib minna, et ennast ja teisi alal või elus hoida? On kosmosekoloonia, mille on vallutanud kaks verejanulist võõrolendit. Iga päev nõuavad nad süüa ja Karjus läheb kolonistide külla seda tooma – kas kellegi jala või rinnad või silmad vms. Ta uimastab “võlukepikesega” inimese (alles paari päeva pärast ärkab see uimast tagasi ellu) ning lõikab seejärel vajaliku kehaosa, millest siis valitsejate lossis pidusöök valmistatakse. Ühesõnaga, küla on täitunud invaliidistunud inimestega, vaid lapsed on enamvähem ühes tükis (sest ega täisväärtuslikud jalad ja muud kehaosad niisama põllul kasva).

Ent üks hetk läheb pird kahest otsast põlema ja koloonia juurde maandub päästeekspeditsioon, kes tapab need võõrolendid. Vigased kolonistid rõõmu täis ning valmis Karjust ja teisi kollaborante lõhki kiskuma. Aga mis selgub – see koloonia on ainus, kus peale kurjade olendite saabumist on inimesi ellu jäänud, muudes kohtades on kõik kolonistid pintslisse pistetud. Siin aga toimis – lihakasvatus! Ja järgnevalt saab näha mitmest vaatepunktist (päästjatel on kaasas sellised imejuhtmed, millega saab mälust visuaalseid mälestusi ammutada!), kuidas juhtus see, mis nii kummalise olukorrani viis. Rahvas heldib, ja Karjus jääbki ellu. Aga mis tegelikult juhtub?

ulmekirjanduse baas

Gene Wolfe – Sõda jõulupuu all (Pilet Utoopiasse, 2007)

Jõulud, see kena aeg, põhjustab aegajalt kinke. Vahel on uued asjad toredamad kui vanad. Ja seda näiteks mänguasjade puhul. Nii ka siin jutus – vanad ja toredad mänguasjad otsustavad võidelda värskelt pakitud uute ja toredamate mänguasjade vastu, enne kui perepoeg need puu alt avastada jõuaks. Aga võta näpust, saavad uutelt kannidelt haledalt tappa ja mõnigi neist leiab otsa mõnusalt praksuvas kaminatules. Poisi küsimuse peale, et kuhu vanad mänguasjad kadusid, vastab ema et... Saa nüüd täpselt aru, mida see ema just õigesti selle lausega mõtles. Lapsena oleksin väga hirmunud.

ulmekirjanduse baas

Robert Sheckley – Tont nr. 5 (Lilled Algernonile, 1976)

Üsna humoorikas ulmetondilugu. On kaks noort ettevõtjat, kes tahavad märki maha saada planeetide kahjutustamise äris. Neile saabub pakkumine, mida ükski muu selle eriala ettevõte pole vastu võtnud – teha kahjutuks planeet, kus puudub igasugune loomne elu või muu häiriv tektooniline tegevus, ent oleks justkui... tondid. Uskumatu lugu, tonte usuvad ju ainult lapsed. Võetakse töö vastu, lootuses sellega oma noorele ettevõttele nime teha. Üks osanikest maandub paradiislikule planeedile, kus on kõik rahulik kuni ööni, mil... hakkavad turvamajas end liigutama tooli korjale pandud riided, need tulevad suisa meest kägistama. Ja järgnevatel öödel läheb üha hullemaks, tulevad järjepanu aina koledamad tondid, kellest lapsepõlves poisikestena juttu oli. Lõpuks selgub, et planeedil on selline gaas, mis põhjustab niisuguseid hallutsinatsioone. Mees korjatakse planeedilt üles ja hakatakse tagasi sõitma. Lõpp hea, kõik hea? Ei... nüüd immitseb kosmoselaeva See Kõige Hirmsam Tont, mille vastu ei aita midagi. Kui, siis...

ulmekirjanduse baas

Osvald Soobel – Kaks nädalat soolaube (Halli Hordi tulek, 2002)

Natuke segasevõitu lugu kaugtulevikumaailmast, kus seiklevad ringi loomadest tegelased. Kindlasti tuleb teksti mõistmisele kasuks muumitrollide tundmine, sest tuleviku Maa on asustatud muumide tegelastega (mina seda värki kahjuks ei tunne, seega jääb lugu vähe kaugeks). Et siis jah, kaks kärpi lähevad Maale uurimisreisile, ent peavad tegema hädamaandumise, sest tehnoloogia veab alt. Kukutakse saarele, kus mõne aja pärast märgatakse mingeid vees elavaid kabjalisi, kes võiksid näljas kärpidele toiduks kõlvata. Nad ehitavad kosmoselaeva rusudest paadi ja ühel hetkel satuvad jahtima neid veekabjalisi. Õnnestub üks elajas kinni püüda ja paati tarida, aga toiduks hukkamine ei kulge just edukalt. Sõidetakse aga edasi ja leitakse rand, mis on kahjuks muumilistega asustatud – kes saavad väga-väga pahaseks, nähes, kuidas kärbid on veekabjalist ohtlikult vigastanud. Kärbid pannaks vangi ja hoiatuseks on enneolematu karistus – peavad kirjutama tuhat korda paberile “ma enam nii ei tee”. Ent saabub päästev ekspeditsioon, kes vabastab kärbid sellisest kaelamurdvast ülesandest.

Nojah, tõepoolest, muumitrolle tundmata on raske loo finesse tabada. Tegemist võiks olla deliirse tekstiga, aga kahjuks mitte.

ulmekirjanduse baas

Haruki Murakami "1Q84: Book One" (2012)

Jurakas raamat, mis ilmus algselt kolmes osas? Igatahes on see koosnev kolmest raamatust ja see peaks olema triloogia. Et tegevustik on suhteliselt laiaulatuslik ja keeruline, siis vaataks asja üle jupikaupa...

   Esimeses raamatus on kaks peategelast, kelle lugusid räägib Murakami kordamööda. Esimeseks on Aomame, võitluskunstide instruktor, kelle salahobiks on tappa vägivaldseid mehi, kes oma naistele psühhoterrorit teevad. Teiseks tegelaseks on Tengo, matemaatikaõpetajast kirjanik. Aomame väljub ühel hetkel taksost ja järsku ütleb taksojuht talle, et mis iganes ka ei juhtuks siis olemas on ainult ÜKS reaalsus. Sellise kummalise lause peale ei oska naine reageerida, kuid varsti tajub ta maailmas muutuseid: väikseid asju, nagu järsku kannavad kõik politseinikud erinevaid mundreid ja relvi. Keegi mainib talle kuulsat juhtumit Jaapani lähiajaloost, mille toimumisest ta teadlik pole. Ja ühel ööl on taevas kaks kuud: üks tavaline ja teine väiksem ja samblaroheline. Naine järeldab: kas midagi on tema teadvusega viltu või on maailmaga midagi viltu. Vahet väga pole, sest kuskil on toimunud muutus ja ta ei ela enam aastas 1984, vaid mingis muus aastas. Selle nimetabki ta aastaks 1Q84 (Q kui questionmark siis vast). 

   Tengo elutseb kirjandusmaailmas, kus esitab noorte autorite konkursile romaani ja samas peab ise käsikirju üle lugema. Kirjandusskene korraldaja aga näitab talle uut käsikirja, mis loodud 17-aastase tüdruku poolt. See on hea, aga mitte geniaalne. Kirjandusboss otsustab Jaapani kirjandusele käkki keerata ning laseb Tengol neiu käsikirja "täiustada", luues bestselleri ja tõmmates Tengo põhimõtteliselt petuskeemi. Tuleb aga välja, et tüdruk kirjutas raamatu "väiksest rahvast", kes on mingid haldjalaadsed tegelased.

   Lugu on pidevalt kulgev ja ei oma mingit suurt mõistatust, mida lahendatakse. Loo struktuur on pidevalt kasvav ja kulgev - vahel igavam ja vahel huvitavam. Selles mõttes nagu elu. Murakami ise kirjutab Tengo kaudu, kuidas head romaani luua või kuidas jutustada lugejale huvitavat lugu. Muidugi on tore lugeda Jaapani kultuurist-eluolust ja sellest, kuidas autor näitab seda paika seestpoolt. Tundub, et esimese raamatu tegevustik kulmineerub keskel või lõpupoole ja igasugused reaalsused saavad avastatud ja sürreaalsus tilgub inimeste eludesse tasapisi. 

   Tegelased on detailselt välja joonistatud, narratiiv on sorav ja loogiline ja ei lasku kunagi üleliia koormavasse filosofeerimisse. Autor ise on tavaline inimene, kes oskab kirjandust ja kirjutamist vist rikkumatu pilguga näha. Selles mõttes, et ta on inimene, kes hakkas alles kirjutama 29-aastaselt ja polnud rikutud sellest ilgest kirjanduse maailmast. 

Miika Nousiainen – Vaarikalaevukesepõgenik (2013)

Südamlik raamat neile, kes kõiksugu rootsi vampiirikaid, krimijutte ja Jonassoni fännavad. Mõned aastad tagasi seda raamatut lugedes kahtlesin, kas oleks mõtet seda maakeelde tõlkida – aga võta näpust ja miks mitte. Ausalt öeldes ei oskagi eelmisele postitusele midagi lisada (no võiks seda mõttekamaks muuta), nüüdki sai mitmel puhul itsitada ja ehk seekord maakeelsena lugedes sai rohkem pihta kõiksugu sotsiaaldemokraatlikele allhoovustele (ja muidu hullusele). Rootslus on saatanast.

“Ma ei jaksa enam olla soomlane kõigi oma hädade ja probleemidega. Ma ei jaksa enam olla soome mees. Soome mees – kõige halvem võimalik sõimusõna. Eriti veel, kui sellele lisada sõna tüüpiline. Tüüpiline soome mees, just nimelt, see aus mees. Tegelikult nimetavad soome meest tunnustavalt ausaks või üldse kellekski üksnes need soome naised, kes on liialt inetud selleks, et endale välismaalasest meest leida.” (lk 16)

““Stseenid ühest abielust” on lõpuks täies pikkuses – 243 minutit – makilintidele ümber võetud. Ainult peategelase Johani repliigid on kustutatud. Need esitan mina. Minu lemmikmannekeen Sofia mängib naispeaosalist Mariannet, Johani naist. Arvata võib, et Liv Ullmani rollisooritust on raske korrata, aga kevade jooksul on Sofia näitlejana edusamme teinud. Mannekeeninukust on kasvanud hingestatud diiva.” (lk 104-105)

“Unustan ta üsna ruttu ja jätkan oma elu ja isapuhkust. Tegemist on kõvasti. Lapsed pakuvad teineteisele ja minule üha rohkem seltsi. Nad üritavad sõnu välja öelda. Mamma on esimene sõna, aga ka papa tuleb mõlemi suust üpris ruttu. Ja siit pole enam palju selle ajani, kui nad juba räägivad sotsiaalkaitsest, sotsiaaldemokraatiast ja rahvakodust.” (lk 237)

Reni Moro – Halli Hordi tulek (Halli Hordi tulek, 2002)

Antoloogia nimilugu on päris kena ja verine fantasy. On Hall Hord, mis on üpris võigas ja võimas militaarne organisatsioon ja mis hävitab nii kuis jaksab. Tessaadia kuningriigi asjapulgad mõistavad, et lips on loetud ning viimase võimalusena püütakse vana usu represseeritud preestritelt mõnd salatarkust välja nuiata. Hea küll, üks preester nõustub viimaks avitama, ent selle hinnaks on värske kuninga surm. Too on igati humaanne ning nõustub tingimusega. Metslased saabuvad Tessaadia pealinna alla ning kuningas ja Halli Hordi pealik sooritavad duelli, millest lahkub võitjana metslaste pealik, kes siis pöördub tagasi võidurõõmsa väe manu ja... juhib selle Tessaadia maadelt välja, teiste riikide kallale. Ja Hall Hord märatseb mõned aastad, ent jätab puudutamata Tessaadia alad.

Lõpuks peab Halli Hordi pealik oma koha paremale võitlejale loovutama (nagu metslastel on vahel kombeks), rahumeelse võimu loovutamiseks peab ta ise vabasurma minema. Talle antakse viimane soov, mida hord peab täitma – tema pühaks sooviks on, et Hall Hord kunagi Tessaadiat ei puuduta. Ja heidab end siis mõõga otsa; ning lugejale selgub, et kunagi kahevõitluse ajal oli Tessaadia preester kuninga ja metslaste pealiku kehad ära vahetanud! Samal ajal aga Tessaadias... keerutab tuul elututel tasandikel tolmu üles...

Kahju, et varjunimede all avaldanud autor viimastel aastatel vaikinud on, Täheaeg oleks kindlasti hea koht uuemate tekstide ilmutamiseks.

ulmekirjanduse baas