Merli Laur - Põngerlinn (2026)

Eks selle teksti puhul on küsimus, kui palju on siin ilukirjandust ja kui palju olukirjeldust: tegemist on siiski ilukirjandusega.

Nii saab siin lugeda ühe lastekaitseametniku viimastest kuudest oma tööpostil (erinevad põhjused, miks sellega teha lõpparve). Ei saa öelda, et siin on otseselt klassikaline loo esitamine, see on nagu lõige ühest eluetapist: siin ongi töö käigus ette tulevad erinevad juhtumid, mis ühel “hooajal” ette satuvad - kuidas Eestis vanemate poolt lapsi väärkoheldakse. Sest inimesed ei oska või ei taha või ei suuda või on psüühiliselt haiged.

Jutustaja jagab ühiskonna piltlikult marja- ja karjamaaks. Sotsiaaltöö ametnikuna tegeleb tema karjamaa inimestega - nendega, kus mingil moel puutuvad kokku riigi- ja sotsiaalteenustega ning kel on raskusi sobituda marjamaa ühiskonnaga (lõpus küll jutustaja ütleb, et tal on ka olnud marjamaa juhtumeid, aga antud raamatus neist küll juttu pole). Vanemad, kes käituvad oma lastega nii, et neilt võidakse võtta vanemlikud õigused. Aga lapsed … nemad, noh, enamasti ikka jätkuvalt hoolivad oma vanematest … ja süsteem toodab end edasi.

“Meie tegeleme oma piirkonnas ikka nende ühtede ja samade inimestega, kes aastate kaupa meie juures käivad, ja siis juba edasi nende lastega. Kes sotsiaalsüsteemi satub, see sealt enam välja ei saa. See on vaesuslõks, kust pääsevad vähesed. Kihistumine hakkab seal pihta ja laste eludes on palju juba paika pandud, mis neist saab, millises koolis nad õpivad, kuidas nende vanemad saavad neid toetada, kas nad jäävad ise abivajajateks. Suuri üllatusi siin pole, süsteem taastoodab hädalisi.” (lk 62)

Jutustaja pole mingi idealistlik maailmaparandaja, ka temal on pere ja lastega suhtlemine pole kunagi selline, mida eneseabiõpikute juhendite järgi võiks ja peaks olema. Ühel korral küll jutustaja pakub, et probleemsete perede vanemad võiks teha mõnda aega rasket füüsilist tööd, et selle kogemuse läbi omavahel vähem probleemsemalt suhtlema hakata; aga mingit konkreetsemat lahendust sellise ühiskonna osa vähendamiseks ei leia (nõukogude ajal olevat näiteks steriliseeritud ilmselgelt probleemseid inimesi) - oleks kasvõi koolides mingi õpetus, kuidas pereelu paremini korraldada. Aga see on senini puudulik.

Kirjeldatud juhtumid on muidugi koledad (vähemalt pole seksuaalset väärkohtlemist), aga eks elu on veelgi ekstreemsem. Paar juhtumit jõuavadki raamatu jooksul selleni, et kohus võtab vanemlikud õigused ning edaspidi on lastel uus elu, kas Eestis või mujal. Kõige selle taga koorub muidugi, et sotsiaaltöötaja pole üliinimene, ka temal on head ja vead, tal on ka oma elu, ka tema ei suuda lõputult karjamaal käia. Aga jah, millised lahendused võiksid olukorda paremaks muuta?

Triin Soomets - Jäälind (2026)

 

Loomingu Raamatukogu selle aasta esimene raamat on jällegi midagi sellist, mis võiks laiemat lugejaskonda kõnetada: seekord siis sirgjooneline luule ebatervetest paarisuhetest. Kujutan ette, et ükskõikseks ei jäta see ühtki lugejat, ning küllap on selliseid, kes hakkavad autorit materdama - umbes nagu Carolina Pihelgase “Lõikejoone” puhul; eks mõlemad raamatud räägivad omal moel ebatervetest suhetest. Soomets teeb seda aga haralalikus laadis ja ühegi südamlikuma hetketa.

Selge, et see pole kogu maailma peegelpilt (no meil on ju laulupeod ka, eksole), aga jah, mis küll toimub kulisside taga, kus kobrutab vaimne ja füüsiline vägivald (haralalik tähendab, et tulemuseks on teadagi mis). Eks see paneb muidugi mehena mõtlema, et loodetavasti pole ma ise elu jooksul kohatud inimeste jaoks olnud täielik sitapea.

Aga jah, siin raamatus on lugejale hapnikukraanid täiesti kinni keeratud. Lood on esitatud mitmekümne naisenime alt (mõnede võõrapärasemate nimede ning nende paarirealiste luuletuste puhul ei saanudki pihta, mida õieti väljendada taheti), neist mitmel korral kordub küll üks nimi, mis ehk räägib isiklikumast kogemusest.

Raamat jaguneb õigupoolest kolmeks: sissejuhatus “Sõidab läbi Eesti” on tõepoolest sissejuhatus eesootavasse; seejärel luuletsükkel “Peast segi” oma … juhtumitega; raamatut lõpetab “Jäälind” kolme proosapalaga, mis on vast nagu eeltoodud luuletuste proosalisem lahtikirjutamine.

Matilda

karjusin et jalamatigi kannatus saab ükskord otsa aga see ei ole tõsi

jalamati kannatus kestab täpselt nii kaua kuni ta on läbi kulunud

muutunud tolmuks põrandal

isegi siis ta ikka veel loodab

et on nähtav

et on vajalik

(lk 10)

 

Lydia-Anett

Viimaks ma lendan, jalutu,

murtud jalgu pole kellelegi vaja!

Viimaks olen modell kõiksuse

konkursil, õlavartel sinikateta nahk,

siseelundid ei ole lahti pekstud,

hingki on terve ja hõiskab. Milline

võrratu universum! Kihutan eemale,

eemale, ära! Kuidas oleksin sinuta

jõudnud nii kaugele, nii kiiresti!

(lk 22)

 

Heli

B-vitamiini puudus tegi mind depressiivseks,

pidasin plaani ennast kõigi karistamiseks ära tappa.

12-aastasena viiulitunnist tulles

tõmmati mind autosse.

ise ma polekski osanud end nii hästi ära lõpetada.

paras teile.

(lk 31)

 

Aili

hooldaja teeb minuga kord nädalas rõvedusi

lubas ära tappa kui kellelegi räägi

ta lapseke ei tea kui väga igatsen surra

mitte nii nagu lapsena

kus isa ähvardus tõepoolest mõjus

kui ta lubas ema ära tappa kui räägin

oi lapseke mida rõvedamat saad sa mulle ikka teha

mulle kelle nimi on teadusajakirjade kaantel

kelle artiklitele pidevalt viidatakse

sina oma vaevalise põhiharidusega pole minust kuulnudki

ja nii ka mina

ei tea sinust 

nüüd 

enam

mitte midagi

(lk 41)

Rosa Liksom “Koloneliproua”. Koolibri (2018), tlk Kadri Jaanits

Siin on üheskoos kohe päris mitu sümpaatset lähenemist. Esiteks võib selle lisada naistegelaste poolt läbi eriomase keele ja maailmanägemuse jutustatud elulugude ritta, kuhu võiks panna ka Jeanette Wintersoni „Tuletornipidamise“ ja Olga Tokarczuki “Aja oma atra läbi koolnute kontide” jt. Teiseks, mis on seotud ka esimesega, on see, kuidas Koloneliproua räägib oma lugu nõnda, kuidas asjad olid – kõik juhtunu on osa tema isiklikust reaalsusest ja minevikust, mida ei pea häbenema ega haletsema, aga mida ei tohi ka maha vaikida, sest see tähendaks salata ka osakest enesest. Tihti on kombeks kasutada selliseid väljendeid nagu „katkised lapsed“ vms ja ma olen ikka mõelnud, et selles on midagi häirivat, sest juba kogetud ja elatud elu ei saa ju enam ümber vahetada või uuesti elada, selles mõttes mulle meeldib Koloneliproua julgus ja iseenesestmõistetavus oma loo jutustamisel – ta on minevikus sees täie rinnaga, tagasivaade ei salga nooremat iseennast maha taandades teda pelgalt õnnetuks ohvriks vms, Koloneliproua elu on tema enda oma ja kui keegi peaks tahtma selle kõige peale kuhugi kleepida silti „katkine“ siis tunduks see nii kohatu ja pisendav.

Kolmandaks on see, mis on jällegi ka seotud teisega, et Koloneliproua ei ole ka oma poliitilistelt vaadetelt tagasiulatuvalt tsenseeritud, meile antakse täies ereduses ja usus edasi Soome natsionalistide saksavaimustust, tõsimeelne ja elev „Mein Kampfi“ lugemine, saunaskäik Himmleriga ja nii edasi. Kas pole nii, et tagantjärele üritatakse ka ajalugu ikka must-valgemalt vaadata, et oleks selge, kelle juurde ajalooõpikus õudusvärinad lisada ja kellele püstitada ausambaid ja kui kellelegi ausammas juba püstitatud on, siis peab ta tagasivaates peaaegu selgeltnägijalikult „õigel“ poolel olnud olema jms. Kuid Koloneliproua loost aimdub vastust sellele küsimusele, et kuidas siis ikka keegi üldse võis tõsiselt natsimeelne olla (ja kuidas siiani võidakse). Ning loomulikult on vastuvaidlematut irooniatki sees, sest öeldakse vanemale õele Rebekkalegi selgelt ära, et essesslase abikaasaks pole tal lootustki pääseda, brünett ja alla 160 cm pikk nagu ta on. Lisaks sellele muidugi veel kurb tõsiasi, et rangelt võttes oleks võidu korral kaugem plaan ka kogu Soome rahvas ahju ajada, kahju küll, sest nii kenasti on koostööd tehtud, aga mis parata kui õiget rassipuhtust pole ...

Neljandaks, mis tegelikult esiteks juba ka mainitud, aga ikkagi – valik kirjutada terve jutustus murdes, anda Koloneliprouale lisaks enda isikupärasele maailmanägemusele ka pisut erinev keel, mis ühekorraga toob pildile vähemust ja samas loob kerge distantsi, mis muudab hõlpsamaks kõikvõimalike koletuste lugemise ja samas lähendab ka Koloneliprouat inimesena, sest kas pole nii, et meil on vahel hõlpsam mõista meist pisut kaugelseisvama inimese erisust kui lähedalseisvama omi, keda me ikka rohkem enda mõõdupuuga paika panema kipume?

Viiendaks on ehk loodus. Nii looduskirjeldused siin raamatus, kui läbipõimitus kõige juhtunuga. Miski ei ole must-valge, koloneliga koos veedavad nad rabades ja metsades kõigest hoolimata hulganisti hunnituid hetki.

Kuuendaks võiks veel mainida kirjutamist, mis samuti tihedalt kõigesse põimub, olles see, mis Koloneliprouale ka kõige lõpuks alles jääb – ega asjata ei keelanud kolonel tal omal ajal sellega jätkamast, sest naise liigne iseseisvus poleks tema plaanidega ju passinud.

Seitsmendaks, nii möödaminnes on mainitud ka seda, et Kolmas Riik ei tõotanud ju tegelikult lisaks Soomlastele musta tuleviku plaanimist erilist õnne ka saksa naisele, kel sõja-ajalgi käed jalad tööd täis.

Kaheksandaks muidugi hunnik Soome ajalugu maailmasõdade perioodist ja pärast sedagi. Küllap oleks Eestigagi võrreldes ja ka teiste ajalooperioodidega võrreldes siin üksjagu äratundmisi, kasvõi see, kuidas tähtsate meeste tagantjärelevaates patud ära unustatakse, et elu ja poliitikaga edasi minna, ning rääkimata sellest, kuidas olid alailma venelase ja sakslase vahel, kommunismi, fašismi ja demokraatia vahel ning oli vaja ikka kellegagi mesti heita, et kellelegi teisele vastu saada jms. Kõik need nimed ja üksikasjad mulle kui ajaloovõhikule muidugi meelde ei jäänud, aga natuke üldist teadlikkust ikka.

Ütleks, et päris meisterlik teos ja arvan, et ka tõlkija on teenitult tunnustust väärt leidmaks täpselt parjal määral eesti murdesuppi, et säiliks keelepruugist tulenev distants ja jutustaja omailmsus, ent samas oleks kõik loetav. Nii üht kui teist sõna, nagu kaarel ehk rabamurakas, pidin ka sõnastikust otsima. Kuigi, eks selle murdekeele tõlkimisega ole alati rist ja viletsus ka, eesti keeli võib jääda ka lihtsalt kõlama nagu harimata inimese kõnepruuk, aga mis paremat vastet sa siis Lapi keele, mis on ikkagi ühe piirkonna identiteedi ja ka sellevastase diskrimineerimise märkija. Eesti murdekeeltega on küll ka ajalooliselt see diskrimineerimine, et kirjakeel võrdub haritud ja murdekeel tähistab harimatust... Aga eks tõlke puhul piisab ehk ka, kui võtta teadmiseks, et tõlkes tähistab see originaali Lapi murret ja nõnda tähenduslikkus ikka Soome konteksti paigutada.

 Oli imeilus karge Lapimaa öö ja me lasksime ulljulgeste koskedest ikka üles ja alla. Mina kiljusin kärestikukohtade pial, aga usaldasin Koloneli täielisesti, sest tiadsin, et ta oskab ohtlikest kohtadest ja suurtest kividest eemale oida. Nii me kihutasime mitu tundi järjepanu. Ma nägin ku näljane kull katsus kosest kala püida. Lõi oma kõverad küünised suurele purikale turja, aga kala vedas ta kose voogudesse, kuhu lind uppus. Iljemini, lõuna paiku, leidsime jõe alamjooksult kena kärestiku. Juhtisime süsta sial kaldale, läksime maale ja ma tundsin, kuda märjad lehed rannajoonel olid meite sammude all vait. Lõime laagri püsti, ehitasime laavu ja süütasime lõkke. Kolonel püüdis paljaste kätega kaldaveest suure forellipurika ja me küpsetasime ta tulepaistel ära. (44)

Ku Kolonel mulle oma mängudega aiget tegi või mu jalge alla trampis, tundsin end Lapimaa kõikse armetuma inimeseloomana ja terve maailm näis pime ja sünge. Tuli sedagi ette, et ku ma olin õige ias tujus ja õnnelik, tegi Kolonel kõik, et mul naeratus näolt pühkida ja mind ahastusse viia. Ja siis akkas jälle lohutama ja ajas mu naerma.

Ma olin täielises paradiisis. Säherdust õnne saavad kogeda vaid vähesed naised maa pial. Taeva kohta mai oska ütelda. Ma ootasin, millal Kolonel mind kosib, aga seda ei juhtund. Küsisin siis ühel ellemal etkel, et millal me abiellu astume.

Selle pieale ütles Kolonel õrnaste, et meitel pole kiiret kuhugist. (48)

Rovaniemis võis pia iga päev kaeda uhkeid paraade ja möödamarsse. Paraadi lõpuks lasid sakslased  õhku uskumatul ulgal värvilisi õhupalle ja alevi jõmpsikud lidusid neid püidma. Sakslased võlusid ära kõigi väikesed, süütud ja puhtad südamed.

Fritz, kena Saksa veebel, põllumajanduskooli õpetaja Baierist, pidas Rovaniemi turuplatsi ääres kantiini ja Rebekka oli tema uultest sisse võetud, set need olla nii meelelised. Tal olid krvad rohelised silmad ja rõõmus nägu. Rebekka oleks mõistagi taht temaga abielluda ja ära Saksamaale kolida ku sõda läbi saab, aga see pold võimalik. Fritz oli öeld, et esseslase naine piab olema eledate juustega ja vähemalt sada kuuskümmend sentimeetrit pikk. Rebekka oli pruuni piaga ja kaks sentimeetrit lühem. (85)

Kerli Altmart „Albioni väravad“. Tänapäev (2021)

Järjekordne uitnope uudiskirjanduse riiulist, mille lugemisest on juba üksjagu möödas. Pealkiri, kes kuningas Arthuri lugudega ülemäära kursis pole (nagu mina), on seotud kuningas Arthuri lugudega ehk siis tolle legendaarse Albioniga, mida too valitses. Kõik algabki salapärase Arthuri ilmumisega, aga fantaasiasõprade kurvastuseks pean kohe ära ütlema, et tegemist ei ole siiski ajarännuilminguga Tallinna linnaliinibussis vaid kõigest enam-vähem klassikalise printsiga valgel hobusel, ja saate muidugi isegi aru, et kõikvõimalikud kuninglikud tiitlid ja kabjalised on siinkohal tinglikud. Igal juhul on olemas neidis hädas – Katrina, vägivaldse ja kontrolliva eksabikaasa poolt mutta tambitud kaunist IT-geeniusest (sest eks kipu ju ikka nii olema, et printsi väärib ainult ilus ja vooruslik, miks mitte siis tänapäeva kontekstis lisaks ka piisavalt talendikas) büroojuht, kes ahiküttega korteriuberikus sente veerib, sellal kui tema tegelik tööpanus hõlmab kõike alates kohvi serveerimisest ja koopiapaberi tellimisest kuni ümbritseva meeskollektiivi nõustamiseni, kuidas nood oma tähtsat ja keerulist tööd tegema peaksid.

Kõik muutub vähehaaval koos printsi saabumisega, sest juhuslik bussikohtumine ei saa ju olla muud, kui eelmäng teistkordsele kohtumisele tööl, vanas heas bossi ja alluva olukorras. Toimub ootuspärane vastastikuse atraktiivsuse dünaamika, prints leiab peakangelannas lisaks atraktiivsusele ka märkimisväärse tööalase võimekuse, kõik see, koos Katrina enese sisemise käärimisega viib arenguteni nii vägivaldsest suhtest vabanemise teel kui ka sissetuleku suurendamise osas, kuid tegemist on siiski moodsa printsilooga, mis tähendab, et lõpuks ei kapatagi kuldses tõllas pulmareisile, vaid hoopis astutakse samm iseseisvuse ning traumadega – nii lapsepõlvsete kui hilisematega – tegelemise suunas. Viimase osas on iseenesest sümpaatne, et sõbralikum suhtumine iseendasse laieneb ka sarnastes kammitsates elanud emale, ma olen seda meelt küll, et iseenese sisemine kantseldamine on juba suur töö küllalt ja pole üldse ilmtingimata vaja veel dramaatiliste süüdistamiste ja leppimiste virvarri.

Selle meeskollektiiviga, millest lahkumine samuti positiivsete arengute hulka kuulub, on jälle pisut kulmukergitamapanevad lood. Nimelt lööb printsi kui „alfaisase“ saabumine asjad kihama ja hiljem muutub osa neist „Katrina poistest“, kelle eest ta emalikult hoolitseb üpris veidrateks nõmedikeks, midagi seoses „naisena särama löömisega“ ja „ainsa emasega kontoris“ või kuidas see sõnastus oligi. Võimalik, muidugi, et selliseid töökollektiive leidubki päriselt ka, noh, inimsuhteid kirjeldatakse ju selliste terminite ja kategooriate abil kindlasti päriselt ja palju.

Kokkuvõttes kergemat sorti ja äraproovitud romantikažanri elementide najal üsna sujuvalt kulgev ja põnevuse mõttes ühtlaselt pingestatud lugemine vägivaldsest suhtest toibumise ja eneseks saamise teemadel, generatsioonideülese nüansiga ja tiiruga väljamaa metropolis, taustaks (IT) kontorielu argipäeva. „Professionaalne varjaja“ on iseenesest päris mõjus väljend ja ära on mainitud ka nüanss, et traumadest vabanemine ei käi siiski maagilise sõrmenipsuga, vaid tegemist on siiski osaga inimese kogemustepagasist, mis vormib maailmataju ja reaktsioone. Lisatähelepanekuks on erinevate palgatasemete reaalsused (ka Mikweldti „Seotud silmadega“ sisaldas sellist kontrasti), kus üks loeb veeringuid, kuidas toiduga kuu lõpuni välja tulla sellal kui teistel on see ühe korra baarist läbi astumise raha. Noh, igati realistlik aspekt. 

Katrina mõtles, et tegelikult on mees olla vist päris raske. Kõik see konkurents, ambitsioonid, vajadus alatasa ennast tõestada, võistelda, võidelda, võita … Sa kas paned ise paika või pannakse sind. Lakkamatu lahing. Ta nägi seda oma poiste juures iga päev. Ja see oli nii väsitav. Kogu aeg üks togimine, nügimine, puselemine – olgu sõnadega või füüsiliselt. Just sellised olid täiskasvanud mehed. Nad taltusid vaid siis, kui tuli neist veel tugevam isane ja paikapanevalt urises – vaat siis tõmbusid mehed tagasi oma õigetele kohtadele. Neil oli vaja liidrit, keda nad natuke kardaksid ja samas austaksid. Demokraatia on vaid osaline. Kõik saavad sõna, aga otsustab siiski üks. Katrina ei suudaks kunagi olla sellise kamba liider. Tema tahtnuks kõigil hoopis pead patsutada, muhule puhuda, kisklejaid tasakesi üksteise kõri kallalt eemaldada, leebelt ühe ühte nurka ja teise teise nurka rahunema suunata. Ta lihtsalt liikus ühe juurest teise juurde, aitas, lohutas, lahutas, kuulas, naeratas, pakkus kohvi. Tema tulekut ja minekut ei märgatud. Ja kui ta ühel hommikul üldse tööle ei jõuaks, ei märgataks vist ka seda. Välja arvatud juhul, kui keegi kohvi peaks tahtma. Arthurit aga märgati. Piisas, kui ta ütles: mehed, minu järel . siis koondusid kõik ta taha, ja sammu marss. Isegi Katrina ei saanud selle vastu. Aga praegu oli Arthur tema voodis ja magas nagu suur süütu karubeebi. (lk 85-86)