Venda Sõelsepp – Rõõmus supp (1969)

KANGE SELL

Mina olen, mina olen petersell,

peenra otsal kasvan mina, kange sell.

Elukutselt olen mina supijuur,

olen ma siis väikene või olen suur.

Siis kui supil puudub just see õige maik,

mina juba tean, kus on mu õige paik!

Sest ma olen, sest ma olen petersell,

peenra otsas kasvan mina, kange sell!

(lk 14)

Ferdinand von Saar – Reekviem armastusele (2002)

Võrdlemisi omapärane kirelugu sensuaalsest keskealisest femme fatale'st, kelle ümber mehed ikka tiirelda tahavad ja kes seda mitte just pahaks ei pane, hoolimata abieluseisusest ja truuduse vannetest. Sest mõned naised on sellised hukatuslikud kärbsepaberid, elu nektariks neile on flirt. Eks mõni konservatiivsem inimene peaks seda vähe patoloogiliseks (jajah, tähelepanuvajadus jms).

“Ta nägi küll ahvatlevamaid naisekehi, lopsakamaid vorme, õhetavamaid põski – ent neis puudus see salapärane miski, mis tegi selle haiglaselt hapra, närtsinud naise nii vastupandamatuks.” (lk 24)

Lugu on jutustatud viiekümnendates eluaastates viimaks tunnustuse leidnud helilooja poolt, kes äkitselt märkab Viinis oma aastakümnete taguse armastatud naist, kellele on ta süda senini omasoodu põksuma jäänud. Tol ajal oli preili 18 ja tunnustamata geenius 36, ning mees ei näinud lootust kaunitari südame võitmiseks, ja seega loobus parema kavaleri kasuks (eks oma osa seegi, et tegelikult imetles ta neidu vaid eemalt, lähemalt tutvumata). Peale mõningast piiramist ja enesepiinamist nad nö taastutvuvad ja sealt edasi kujuneb suhtlemine natuke teistsuguseks kui mees vaimusilmas on ette kujutanud... Ühesõnaga, algul paistab tekst olevat selline kurblik hingehäda ja malbe melanhoolia, ent autor surub sellesse salakavalad vardad. Igal juhul, hea ootamatu leid siit sarjast, tasub niisama raamatuid lapata.

“Milline narr ta oli küll olnud! Bruchfeld oli ju kohe esimesel vestlusel ära tabanud, kui vähe oli tema truu kiindumus naisele korda läinud, oli ära tabanud, kui vähe oli naise olemus kooskõlas ettekujutusega, mis mehel oli nii kaua temast olnud – ja ometi oli ta, hoiatavaid hääli oma rinnas summutades, kuulmatul kombel pimedusega lööduna sellest mõttetust armastusest kinni hoidnud, kuni sai täna lõpuks hundipassi! Mehel käis tuline judin üle selja. Aga mida sai tema sinna parata? Mis läks talle korda naine, kelles ta oli nii hirmsasti pettunud – kelle rinnas ei hõõgunud ainsatki üllama tundmuse sädet! Naine, kes polnud muud kui südametu kokett – kui mitte hullem, vaatamata kummalisele abielulisele truudusele, mida ta oma abikaasa vastu üles näitas!” (lk 42)

Phan Tu – Vennad (Tibatilluke puusandaal, 1978)

Nagu kodusõdades aegajalt juhtub, võib vaenlase ridadest kohata vanu tuttavaid seltsimehi. Või siis nagu käesolevas loos – väikevenda vaenlasemundris. Aga selles tekstis pole küsimus lähisugulasi tabanud ideoloogilises lõhes – nimelt taheti mõlemat venda värvata Lõuna-Vietnami armee ridadesse, kuid ema kauples välja, et sõjaväkke võetakse üks vend. Ja noorem vend ohverdab end, et vanem vend saaks ühineda Vietkongi partisanidega ja sinna hiljem ka väikevenna munsterdada. Ent elu läheb väheke teisiti, vennad ei kohtu enne kui vanem vend satub oma elu esimesse lahingusse, mille käigus hõivatakse vaenlase kontrollpunkt. Ja sealsest pelgupaigast tuleb üllatuslikult välja... noorem vend, vaenlase mundris ja relvaga. Mis teha – maha lasta näiteks? Ei, vanem vend saadab noorema venna oma ülemuse juurde, et see peale ülekuulamist otsustaks tolle saatuse. Ning juhtub see, mis juhtub.

“Kes toppisid tema õnnetu väikevenna marionetliku sõjaväe vormi? Surusid talle pihku ameerika püssi? Panid ta valvama ameerika ohvitseri autot? Sundisid teda tulistama Cami? Ameeriklased! Ikka ja jälle ameeriklased! Kuid hiigelvõrk, mille nad aastate eest laiali laotasid, jääb aina tühjemaks. Cam põikas sellest kõrvale. Nüüd vabanes püünisest Suu. Kui palju nende eakaaslasi viskleb veel selles? Ja kui palju inimesi sellel maakeral, kellele needsamad verised käed on toonud surma, häda ja viletsust, kuulatavad pingsalt meie Lõuna Vabastuse püsside häält!
Nagu lahustamatu sade vajub hommikuse tujuka kohtumise kibedus Cami hinge, lisandudes järjekordse kihina kõigele sellele, mida tema kõrv ameerika fašismi kuritegudest kuulnud ja silm näinud on, ning äkitselt, nii nagu välgusähvatus öös valgustab hetkeks imperaatorilossi väravale maalitud tiigri verejanulist lõusta, tajub endine pühvlikarjus selle kiskja inimvihkajalikkuse loomupärasust. Ta tuleb hävitada. Ähmaselt tunneb ta, et tema esimestel laskudel vaenlase pihta möödunud ööl on suurem ja sügavam tähendus. See avaneb talle järk-järgult, sedamööda, kuidas tema püssi hoidev käsi lahingutes kindlamaks ja vaim karastatumaks muutub.” (lk 176-177)

Kristine Kathryn Rusch – G-Men (The Mammoth Book of Best New SF 22, 2009)

Seekord saame lugeda alternatiivajaloolist juttu kurikuulsa J.E. Hooveri mõrvamise ööst ja milliseid spasme see Ameerika kõrgeimates võimuinstantsides äratas – nimelt tahab Robert Kennedy omandada Hooveri salajasi pabereid, mille abil siis selgitada oma venna mõrvamist ja ühtlasi varjata üldsuse eest Kennedyte suguvõsa kindlasti põnevaid saladusi. Niisamuti tahab Hooveri järelejäänud pabereid president Johnson, et enda tumedamaid saladusi varjata. Ning ühtlasi kindlustada hoobasid võimu käeshoidmiseks. Peale omavahelist titaanide nurgatagust kokkupõrget jõuavad Johnson ja Kennedy kokkuleppele, kuidas Hooveri paberite abil järgmised 16 aastat võimul püsida.

Ja samal ajal toimub kuriteopaigal võrdlemisi diskreetne uurimine – piinlikkustäratavalt selgub, et Hoover koos kaaslase ja ihukaitsjatega löödi maha peale põrandaaluse homoklubi külastamist. Ning seda tegi keegi FBIst. Kes just, selgub samuti. Ning kõigile on selge, et juhtunust ei räägita tõtt mitte kunagi. Jne. Ameerikalik värk.

ulmekirjanduse baas

Anh Duc – Linnuaia-Tu unenägu (Tibatilluke puusandaal, 1978)

Seekordne lugu on siis sellest, kuidas külarahvas võitleb ameeriklaste napalmpommide põhjustatud kahjutule vastu. Nimelt pommitatakse üht metsaparadiisi, mida kured ja haigrud kasutavad pesitsuspaikadena... ja mille kaudu Vabastusarmee toimetab oma vägesid ja varusid rünnakuteks Ameerika ja selle käsilaste vägede tugipunktidele. Vanamees Tu, kes on aastakümneid seda omapärast looduskaitseala nö majandanud, näeb nüüd, kuidas päevade kaupa pommitatakse seda imelist linnuoaasi – ent ühtlasi saavad suuremas plaanis niimoodi eelkõige vatti vietnamlaste varustusteed. Metsatulekahjusid tuleb peatada, kõik ei tohi maatasa põleda, ja nii on moodustatud rahvakaitseväelastest (kes enamasti naised) päästekomandosid, kes siis peale napalmirünnakuid ruttavad metsa kraave kaevama, et sellega pidurdada seda meeletut tulelaviini (teised rahvakaitseväelased lasevad samal ajal püssidest lennukeid, et need liialt julgelt end ei tunneks). Kangelaslikult kraave kaevates õnnestubki nii osa metsa tulest päästa, ja Vabastusarmee asub tänu sellele järjekordsele rünnakule, mille käigus saab okupantide tugipunkt hävitatud. Ainult et paistab, et linnud lahkuvad selliselt pommitusalalt... Kuid võit on võit.

Andrus Kivirähk - Sitikas Peeter (Kaka ja kevad, 2009)

Väike sitikas Peeter oli seda hommikut kaua oodanud. Seepärast tõusis ta kiiruga, pesi ennast üle kere ning pani selga uhiuue ülikonna. Kaela sidus ta pisikese lipsu ja seisis siis tükk aega peegli ees, et näha, kas kõik on ikka korras.

Peetri õed ja vennad, kes olid veel pisemad, kõõlusid rohukõrte otsas ja vahtisid oma vanemat venda suure uhkusega. Küll ta nägi kena ja viisakas välja! Aga eks see pidigi niimoodi olema, sest Peeter läks ju täna esimest päeva tööle. Loomaaeda! Nagu oleks ta mõni suur ja tähtis loom, aga mitte väike sitikas.

“Kas sa süüa ei tahagi?” päris ema ja pakkus Peetrile tükikest paiselehte, aga Peeter raputas pead. Tal polnud sugugi isu, ärevus oli nii suur! Ja ega tal polnud aegagi, loomaaed tehakse ju varsti lahti. Peeter kallistas ema, lehvitas õdedele ja vendadele ning asus teele.

Peeter oli alati tahtnud loomaaias töötada ja selle nimel palju vaeva näinud. Ta oli õppinud pähe luuletusi ja harjutanud tantse, et neid siis loomaaia külastajatele näidata. Praegu kordaski ta mõttes kõiki neid ilusaid salme ja muretses ise kangesti. Kas kõik on ikka korralikult peas? Küll oleks kole, kui ta külastajate ees midagi segi ajaks!

Hirmsasti pabistades jõudis Peeter viimaks loomaaeda. Külastajaid veel polnud. Nüüd tuli leida vaba puur. Näe, seal karumaja kõrval oligi üks!

“Vabandage, kas see puur seal on vaba?” küsis Peeter viisakalt. Aga karu ei vastanud midagi, ainult vedeles uimaselt päikesepaistel, käpad laiali. Peeter otsustas, et küllap tohib ta siiski sinna puuri minna. Ta kõndis trellide vahelt ilma vaevata läbi – oli ta ju vaevalt sõstra suurune. Puuris kammis ta tundlaid ja jäi erutatult külastajaid ootama.

Juba tulidki ühed – ema, isa ja laps. Peeter ajas ennast sirgu, kummardas ja hakkas luuletust lugema. Aga inimesed ei teinud teda märkamagi. Nad kiirustasid hoopis karu puuri juurde ja laps hüüdis:

“Oi, kui tore mõmmi! Vaadake, kui armsasti ta magab!”

Peeter jäi vait ja oli natuke õnnetu. Ta ju nii püüdis, aga inimesed vahivad hoopis karu, kes mitte midagi huvitavat ei tee, ainult põõnab! Aga sealt tulid uued külastajad ja Peeter otsustas neile tantsida. Ta alustas uljalt, hüppas ja kargas, aga inimesed ei vaadanud tema poolegi, vaid läksid jällegi karu juurde. Ja nii juhtus ikka ja jälle. Inimesed tulid, Peeter luges neile luuletusi, tantsis ja laulis, aga mitte keegi ei pööranud talle tähelepanu. Üks mees ütles isegi: “Näe, täitsa tühi puur!”, samal ajal kui pisike Peeter seisis lausa kikivarvul ja luges valju häälega omaenda kirjutatud luuletust! Kõik tormasid vaatama paksu karu, kes päev otsa ainult magas ja kellel polnud uut ülikonda ega midagi!

Õhtuks, kui loomaaed kinni pandi, oli Peetril hääl ära ja ta oli hirmus väsinud. Aeglaselt kõndis ta kodu poole ning oli väga kurb.

Väravas jooksid õed ja vennad Peetrile vastu.

“Lõpuks ometi!” hüüdsid kõik kooris. “Lõpuks oled sa kodus! Küll me igatsesime sind!”

Ja kõige pisem õde küsis hästi haleda häälega:

“Peeter, kas sa homme lähed jälle loomaaeda?”

“Ei lähe,” ütles Peeter.

“Küll on tore!” hüüdis väike õde ja kõik teised sitikad olid samuti hirmus rõõmsad. Ja siis luges Peeter neile oma luuletusi ning pärast tantsisid kõik koos ja see oli üks väga tore suveõhtu.

Aleksandr Beljajev – Viimane inimene Atlantisest (2013)

Kui eelmine Beljajevi tõlge oli ajatult tore meelelahutus, siis nüüdne raamat on selline nõukogude seikluslik noortekas, mis jutustab Atlantise leidmisest ning seejärel sealt avastatud kirjavara järgi kokkuseatud jutustusest Atlantise hukust. On head ja pahad ja klassivõitlus (tõsi küll, tekst pole nii mustvalge, headel on mitmeid vigasid või kahtlasi motiive). Ei saa kuidagi öelda, teksti retro oleks kuidagi eriline, või noh, ehk on mingi isiklik vastumeelsus Atlantise teema ümber käiamise kohta, see müüt pole kuigi inspireeriv ja äratab tobedaid vandenõuteooriaid (õnneks siin tegemist puhtalt fiktsiooniga, ei mingeid kahtlasi ambitsioone).

Algul siis lugu sellest, kuidas ameeriklasest tühise hingega miljärdär organiseerib kadunud maailma otsimist, noh, lõpuks peale vaevalisi otsinguid see leitaksegi professor Larissoni juhtimisel. Kes siis omakorda leitud käsikirjade põhjal kirjutab nö dokumentaalse jutustuse, mis järgnevalt ära tuuakse (tekst tekstis, mis ei tähenda miskit moderni trikitamist – nagu öeldud, tegemist on vaid fantastilise seiklusjutuga).

Suurem osa raamatust käsitleb siis Atlantise viimaseid päevi, ja need viimased päevad on siis saarestikus vallandunud hukatusliku vulkaanilise tegevuse tõttu. Maa on suur ja vägev ning täis mitmeid hoomamatuid imesid ja rikkusi – ent valitsejate võim on mõttevärskuse ja kasumliku hoo kaotanud. Ärksamale osale atlantislastest käis siis närvidele sealne orjanduslik ühiskond; see ei võimaldanud käsutuses oleva ajupotentsiaali paremat ekspluateerimist ega armastuse vabadust (kapitalism on, kuid pole näilikke präänikuid ekspluateeritava massi rahuloluks). Ja nii mahitati mõnede ülikute kaasabil orjade ülestõusu (eksisteerib teinegi eliidi vandenõu, mille eesmärgiks võimu ümbermängimine), mis siiski maha suruti. Ent vulkaanide vastu võim ei saa ja nii see vapustav Atlantis sügavikku vajus.

Mõningane vastuolu tekkis sellega, et kui Atlantis oli tollase maailma supervõimu rollis ja võttis vastu alluvaid kuningaid nii Skandinaaviast, Aafrikast kui Aasiast, kuidas siis raamatu lõpul selgub, et Lääne-Euroopas valitses hoopiski kiviaeg? Keda nad siis õieti allutasid, või kuidas niisugused kiviaegsed ühiskonnad samaaegselt antiiksetega eksisteerisid. Ühtlasi viitab autor ettevaatlikult sellele, et Atlantise viimane inimene, kes Euroopa kiviaegseid harima asus (tõsi küll, ports saarlasi läks Lääne-Aafrikasse), andis oma jutustustega ainest Noa laeva ja ehk veel mõne idamaa või piibli legendi tekkeks. Ent tõesti, pigem tegemist Beljajevi fantaasia lennukusega, et tekst vajadusel dramaatilisem oleks.

Aga jah, kahjuks ei saa öelda, et selle raamatu lugemine just meeliavardavalt mõjus. Orpheuse Raamatukogu teosed jagunevad üsna pooleks – nüüdisaegsed tekstid (Stross, Martin, Reynolds, Bacigalupi) ja nö ulmeklassika (Lovecraft, Clarke, Beljajev, Howard); kui nüüdisaegsed tekstid panevad huvituma, et milliseid mõtteid vaetakse, siis klassikalisemate tekstide puhul on natuke raskem leida seda (peale enamasti campiliku hetke), mis üldinimlikult kõnetaks. On lihtsalt selline nišiklassika.

“Orjad tõmbusid eemale ja berberi ori viskas oda Aksa-Huamile otse rinda.
Aga enne, kui see ihusse tungis, kostis rahva seast naisterahva meeleheitlik karjatus ning kellegi keha viskus Aksa-Huami ja lendava oda vahele.
Oda tungis noore naise rinnast läbi.” (lk 81)

ulmekirjanduse baas

Maureen F. McHugh – Special Economics (The Mammoth Book of Best New SF 22, 2009)

Lugu lähituleviku Hiinast, mis on üle elanud laastava linnugripiepideemia ja kaotanud märkimisväärse osa elanikkonnast (mida epideemia mujal maailmas korda saatis, jäi vist selgusetuks). Kõigest hoolimata on Partei endiselt nimeliselt võimul – kuigi tähtsamad hoovad asetsevad majanduses, kus siis peale epideemiat on mõningal määral tööjõupuudus.

Kas see jutt nüüd eriliselt ulmeline on, eks see ole iseasi – lugu on siis nii, et ühte Hiina suurlinna saabub neiu paremat elu otsima, kus siis tööotsingul satub ta biotehnoloogiat tootvasse tehasesse, milles valmistatakse riistapuid, mis siis... bioloogiliselt toodavad elektrit (kallis ja öko, sobib Ameerika turule). (Tehases on samuti eriosakond, kus luuakse bioarvuteid.) Nojah, probleem selles, et tegemist rohkem orjatööga, kus nii seatud, et eluaseme ja toidu jms eest tuleb tööandjale maksta hingehinda (lisaks veel trahvid tööprotsessis käkkimise eest) ja nii on töötajad juba esimesest palgapäevast väljapääsmatus võlaorjuses. Kangelanna tahab sellest olukorrast välja rabelda (töölt põgenemise eest karistus kuni 20 a) ja ootamatult puutub ta kokku Partei vähetähtsa ametnikuga, kes omasoodu tahab selle firma saladustele jälile jõuda ja riigi (või kellegi oligarhi?) käppa peale panna. Ühesõnaga, tööstusspionaaž. Nojah, juhtub seda ja teist. Tegelikult võrdlemisi tavaline lugu, kirjutatud vast sel ajal, kui pead oli tõstmas linnugripihirm.

ulmekirjanduse baas

Vo Huy Tam – Puri (Tibatilluke puusandaal, 1978)

Lugu sellest, kuidas Vietnami sõja ajal satub kaluritest eite-taati kimbutama ameeriklasest eriväelane – ronib nende paati ja nõuab süüa. Vanakestel kohe suure mure, vaja anda kooperatiivi teistele kaluritele ohust märki ja ühtlasi see automaadiga gringo maha lüüa. Ent ameeriklane on ettevaatlik, konfiskeerib paadist leitud terariistad ja laseb eide valmistatud sööki taadil esimesena süüa (eide üks plaan oligi vihatud okupandile praetud värskeid mürgiseeni sisse sööta, ent kogemata kombel olid nad paati kaasa võtnud söödavad seened). Ühesõnaga, eidel-taadil on jama kaelas, endamisi mõtlevad, et ehk tuleb oma elu hinnaga kooperatiivi seltsimehi hoiatada. Ent taat on siiski üks kaval rebane, kes juba aastakümneid varem jaapanlaste ja prantslastega võidelnud... ja võimalus ameeriklase tapmiseks leitakse nüüdki.

Maniakkide Tänav – Mehitamata inimesed (2013)

Tänav on aastate jooksul muutunud, kuidas nüüd öeldagi, täiskasvanalikumaks autoriks. Mis on muidugi paratamatu ja inimlikult loogiline. Rõõm ühest ilusast (ja jälgist) veretööst on asendunud... murega rahva ja riigi võimalike arenguteede üle. Kui varasemat Tänavat võib siin raamatus aimata ehk Täionu tegevustes (ja goretroonikas), siis nüüdisaegne Tänav räägib hellalt kaotatud armastusest (oh, Sirts!) ja valutab südant mõeldes Eesti kitsaskohtadele (riik olgu inimestele). Ühesõnaga, autor läheneb tavakirjandusele, iseasi, kas tavakirjandus oskab ootamatut poega vastu võtta.

Minu arust pole see romaan (minu jaoks) täistabamus, see on liiga “romaanilik”, liiga ilukirjandust meenutav – liiga korralik, liiga kirjutatud, Tänava senise loome kohta... konservatiivne? Ja seda ootamatut tunnet tekitab eelkõige peategelase murelikud oleviku- ja tulevikumõtted; korraga puudub eelmise romaani või kogumiku vabadus, teravmeelsetest olukordadest hoolimata valitseb miski kaine meel, kadunud on lugeja vastupanuvõimet raspeldavad nihilistlikud uperpallid või mõistuse üle võlli loopimine. Võibolla see Euromandi tsükkel mulle lihtsalt suurt ei istu, avaloost puuduvad nagu eredamad erilised mälestused. Samas Ippoliti ühismaailm istub kenasti.

Aga jah, lugu selline, et tuumajaamaõnnetuse järel on Eestit tabanud ütlemata niru olukord. Virumaa on radioaktiivne keelutsoon ja peale Vene-Hiina sõda on rahvastik muutunud eestivenehiinakeelseks. On Talsingi kui midagi metropolilaadset (oo, mitmetasandiline liiklus) ja muu Eesti kui üks hädaorg (tõsi küll, juttu on vaid Tartu-, Jõgeva- ja Virumaast), rääkimata kiiritusest, mis põhjustab erinevaid letaalseid haigusi ja õõvastavaid mutatsioone. Kõiksugu tehnoloogiat on küllaga (toredaim vast see, et nüüd köetakse maaküttega linnatänavaid – no seal, kus selleks raha on. Tõsi küll, selline ilmakütmine põhjustab näruse ilma) ja vaikselt tegeldakse võimalusega inimese taasloomiseks. Peakolus paikneb niiehknaa meediakiip.

“Sellest hoolimata neid Jõgeva maakonna piiridest üldiselt väljaspool ei oodatud, ei tahetud, et värdjad solgiks vähest, puhtana säilinud genofondi. Otseselt liikumist piirata muidugi ei saanud, aga kõikjal koheldi vaesekesi nii, et kööbakad heaga oma kiirguskoldesse tagasi tulid. “Koertel ja jõgevlastel sisenemine keelatud!” rippus kõikjal Eestis üsna selgelt õhus. Ainult ülisaastunud Virumaale oli neil tee lahti.” (lk 51)

Ja peategelasel ongi väike soov muuta oma hukkunud armastatu mälufailist taas inimeseks (igasugune elundivahetus on küllalt tavaline praktika) või mis iganes oleks võimalik tulevikus sellega toimida. Ainult et probleem selles, et ports mälufaile (koos armsama omaga) on röövitud, ja vanad vaenlased ihkavad redutavat kangelast ikka veel kasti lüüa. Ning nii puhkebki quest mälufaili leidmiseks ja ühtlasi atentaatide vältimiseks, mis viib peategelase neetud Jõgevasse, ta sünnipaika (romaani esimeses pooles on kõiksugu anti-Jõgeva hüüdlauseid varasema Tänava vaimus, hiljem see kaotab tähtsuse), kus nüüd tegutseb salapärane tehnoloogiafirma. Tegevus nii virtuaalmaailmas kui Virumaa Tsoonis, häkitakse ja paugutatakse vanamoodsaid tulirelvi. Jalutu saab jalad, failist valmib koer.

“Jõgeva haigla kohta räägiti muidu üsna ühemõtteliselt, et kui tahad leida lihunikku, siis mine ja vali see Jõgeva arst, keda peetakse parimaks. Asjalikud inimesed on ammu Soomes, ülejäänud aga pigem mootorsaemõrvarid kui arstid, ebakompetentsed ja ükskõiksed.” (lk 79)

Vormistuse poolelt on huvitav, et peatükk 5.8 paikneb 5.1 ja 5.2 peatükkide vahel ning 5.9 üldse puudub – sisuliselt on see tõepoolest loogiline, küllap on tõepoolest tegemist vormistamise küsimusega (5.9 siis üldse käsikirjast välja visatud). Romaanil on mõneti tavapäratult autoripoolne ees- ja järelsõna, mis selgitab lugejale nii mõndagi. Kaanepilti ei oska hinnata, hea, et vähemalt autor ja pealkiri on selgelt loetav.

ulmekirjanduse baas
reaktor
sirp

Thuy Thu – Tibatilluke puusandaal (Tibatilluke puusandaal, 1978)

Dramaatiline lugu sõdurist, kes on Lõuna-Vietnami armee teenistuses ja peab osalema oma kodumaa inimeste terroriseerimisel. Mis on muidugi äärmiselt vastumeelne tegevus. Ja mis on Lõuna-Vietnam?

“Kui millegagi vääratasid, võeti sind kinni ja saadeti “ideoloogilisele ümberkasvatamisele”. Kui astusid tänavale, rõkkasid sulle vastu okay'd, kirendasid karjuvad värvid, lõnkusid kauboid. Kõik see imbus minu hinge, näris ja kulutas seda vähehaaval, nagu paadipõhja külge klammerdunud teokarbid närivad ja kulutavad puud.” (lk 117)

See ei ole loomulik, see ei ole see, mille pärast prantslaste vastu võideldi. Nojah, aga mis jääb vaesel mehel üle, kui on sund armees teenida? Nii peab ta võtma osa ühest järjekordsest vastikust missioonist, kus üht küla on pommitatud seepärast, et see tegevat koostööd partisanidega. Nende rühm siseneb seejärel külla, koguvad ellujäänud ülekuulamiseks kokku ning seejärel tegelevad sõdurid rüüstamisega; nii ka kangelane luusib laastatud külas ringi ja tunneb end traumaatiliselt. Ja ühest pommitatud majast leiab ta pisikese puusandaali. Kes oli see väike tüdruk, kellele see kingiti, kui rõõmus ta võis olla selliste kauniste sandaalide pärast, on ta elus või siis surma saanud sellises elajalikus rünnakus?

Edasi satub ta ülekuulamisele, kus üht eite süüdistatakse partisani aitamises. Piinamise järel eit sureb. Vapustatud peategelane taarub sealt ära, oksendab ohjeldamatult ja näeb marodööritsevaid sõdureid, kuskilt on taas kuulda pommitamist. Hiljem läheb ta tagasi ülekuulamismajja, seekord on vahepeal end purju joonud rühmaülem ette võtnud partisani naise, keda ilmselgelt ootab vägistamine. See on peategelasele liig, viimane piisk, ta tungib rühmaülemale selja tagant kallale ja peksab püstolipäraga ta pea sodiks, kinniseotud poolpaljas naine vaatab seda õudusega pealt. Posttraumaatilise stressiga mees vaarub onnist välja, ükski sõdur ei peata teda, ning ta koperdab järgmise küla suunas, sealtpoolt on kosta lõunavietnamlaste pommitamist.

Robert Reed – Five Thrillers (The Mammoth Book of Best New SF 22, 2009)

Päris tore ulmejutt oma moraalsete konksudega. Viis lugu sellest, millised arenguteed võivad inimkonda ees oodata – tavalistest inimestest tekib kaks haru, modifitseeritud ja siis... nö homunkulused, arendatud liigid, kes üha kaugenevad inimeste välimusest, muutudes näiteks putukasarnasteks vms. Ühtlasi on nad tänu muudatustele paremini kohandatud kosmosevallutusteks, ja sinna nad levivad ja moodustavad kogukondi. Probleem selles, et sapiensid (modifitseeritud inimesed) ja Taassündinud (need inimestest kaugenenud olevused) põlgavad teineteist ja võitlevad ülemvõimu pärast.

Nendevahelist võitlust illustreeribki tekstide kangelase lugu – tegemist sapienside omamoodi üli James Bondiga, kel nimeks Joe Carroway. Esimeses loos on tutvustav kokkupuude nii sapiensi kui taassündinuga, kes meiesugustes traditsioonilistes inimestes äratavad ühtviisi rohkem või vähem võõristust. Teises loos on taassündinud vähehaaval paljunenud ning kaitseks inimeste eest plaanivad nad inimkonda ähvardada surmava viirusega. Kolmandas loos on jõutud aega, kus sapiensidel ja taassünnilistel on käsil pikaajaline verine konflikt ning Joel on väga kangelaslik (ja morbiidne) roll selle mingil moel lõpetamiseks. Neljandas loos on Joe superkangelase rollis ja teda kasutatakse ära sapienside võimuvõitluses... ent Joel on omad plaanid. Ning viimases loos ongi Joe sapienside nö peasekretär, tehakse kaastööd taassündinute planeetidega, ent nüüd tabab meie Päikesesüsteemi hoopis uus oht... ja karmil Joel on karmid nõuanded selleks, kuidas kollapsi eest kätte maksta.

Ühesõnaga, möllu ja intriige siin jätkub, teksti laiendades saaks võimaluse kasvõi täiemahuliseks romaaniks (noh, midagi Strossi “Accelerando” laadis). Sentimentaalsusteks suurt aega pole, õhustik on suht noir, raevuka võitluse ja petmiste keskel on alati cooliks arendatud Joe, kes mingil veidral moel otsib tasakaalu vaenupooltele. Iseasi, kas sellest kõigest lõpuks kasu oli... Ent kes teab, millal lootus sureb.

“But I'm not a person, am I? In your eyes, I'm just another animal.”

What she was was a long, elegant creature – the ultimate marriage between human traditions and synthetic chromosomes. Four bare arms were restrained with padded loops and pulled straight out from the shockingly naked body. Because hair could be a bother in space, she had none. Because dander was an endless source of dirt in freefall, her skin would peel away periodically, not unlike the worn skin of a cobra. She was smart, but not in the usual ways that the two or three thousand species of Rebirths enhanced their minds. (lk 216)

ulmekirjanduse baas

Bui Hien – Arm (Tibatilluke puusandaal, 1978)

Lugu siis vietnamlaste vabadusvõitlusest Prantsuse võimu vastu. On külake ja seal elavad kaks poissi, kes on ja ei ole parimad sõbrad. Käivad karjas, mängivad ja tülitsevad; ent suurem teeb väiksemale vahel liiga. Ühel ööl koputatakse suurema poisi hurtsiku uksele – kaks rahvaarmeelast on hädas ja vajavad ööks pelgupaika. Ema ei taha neid sisse lasta – äkki on tegemist reeturitega või siis jäädakse nendega koos olles prantslaste haarangule vahele, aga noh, lõpuks need mehed sisse lastakse. Poiss kuulab ja imetleb vapraid võitlejaid, langeb suisa ühele kaela ja saab selle teo eest vopsu vastu pead. Vahetatakse ja uuritakse uudiseid, kuni viimaks minnakse magama, järgmisel päeval lubatakse neid kohalike partisanide staapi juhatada.

Ühel hetkel kurdab poiss emale kõhuvalu ja lipsab hurtsikust välja – ning tormab väiksema poisi elupaiga poole, teadaandega, et tema juures ööbivad kaks vaenlaste nuhki! Kuidas ta sellest aru sai – kaela langedes selgus, et võõras lõhnas kuidagi mitteomaselt, ja kui poiss vopsu sai, oli kah selge – rahvaväelased lapsi ei löö, nad hoopis kaitsevad lapsi. Ühesõnaga, tegemist on peaaegu kindlasti reeturitega. Ta veenab väiksemat sõpra rahvakaitseväelasi kohale tooma, et need reeturid vangistaks. Ja noh, nii lähebki. Lõpuks peale kõike seda möllu (hommikul ründavad küla prantslased, ent nad lüüakse tagasi) jõuavad poisid teineteise suhtes mingile järeldusele – ainult prantslased ja reeturid löövad lapsi, õiged sõbrad nii ei tee. Tõesti, on õige see.

Jüri Valge – Kas siis selle maa keel...? (2013)

Teatrilavale on seda kultuuriloolist teksti natuke raske ette kujutada, kuigi autor on seda igati näidendlikult kirjutanud (ehk siiski mõnele aatelisele väiketrupile?). Eks tegemist ole ka siseringi tekstiga, mille võimalikke allhoovusi tunnevad vast eelkõige keeleteadlaste ja kiibitsejate seltskond. Aga mitte ainult, teksti võib lugeda niisamuti nö eestluse vaatepunktist, mingil moel kumab siit lausa rahvusromantismi vaim, millist kirglikku kaitsetööstust näevad endi tegevuses Wiedemanni auhinna laureaadid! Ja ega sellele vastu vaidlegi.

Näidendis puudub südameid ragistav konflikt, kõik tegelased on enamvähem sõbralikud ja vajadusel tögavad teineteist muhedalt (pole see teadlaste seltskond ühtigi mingid kuivikud), mehed ja naised püsivad traditsioonilistes soorollides. Eks selline konfliktipuudus ole kahe teraga mõõk, ühelt poolt hea rahulik lugemine, teiselt poolt jääb (väljaspool siseringi vihjeid) ehk liialt üheülbaliseks – targad mehed ja naised saavad kokku, tutvustavad oma vaateid ja räägivad ajalisest kulgemisest, kõiki ühendab sügav respekt selle heatahtliku vana Wiedemanni suhtes. Aga miks mitte, alati ei pea urgitsema inimhinge või ühiskonna allhoovustes.

Ühesõnaga, omal moel vaheldusrikas lugemine. Ikkagi kultuurilugu!

sirp

Alfred Bester – Kuidas ma kuradiga tehingut sõlmisin (Pikker 4/1973)

Tuleb välja, et ulmeklassikut on varemgi maakeelde tõlgitud. Käesolev lugu pole nüüd küll millegipoolest tähelepanuväärne, üsna tavaline vanamoodne humoresk kapitalismi teemal. Mees vallandatakse töölt ja et ta tunneb end hädavaresena, otsustab ta oma muidu vääritu hinge kuradile müüa. Aga ega see nii kerge olegi, vastavaks teoks näiteks demonoloogia alasest kirjandusest õigeid juhiseid ei leia – ent õnneks on olemas telefoniraamatud, kust leiab abi kõigile pakilistele küsimustele. Aga-aga, kui viimaks Kuradiga suusõnaline eelleping seotud, takerdub asjaajamine üha enam, ning mees langeb kapitalistlike kuradite ja inglite bürokraatia sasipuntrasse. Nojah, suurt nalja sellest loost enam välja õngitseda ei õnnestu.

ulmekirjanduse baas

Nguyen Hong – Kollane peni (Tibatilluke puusandaal, 1978)

Kerge näide vietnami krimi- või karmkirjandusest ehk lugu sellest, kuidas kaks noort moraalitut päevavarast otsustavad pimedalt kerjuselt selle kogutud raha röövida. Ainult et takistuseks on kerjuse kollane peni, kes ei lase noortel kriminaalidel pimedale takistamatult läheneda, et need saaksid siis ta salajase rahatasku endale napsata (ja nii finantseerida mängupõrgu külastamist). Otsitakse võimalust, aga ei midagi: truu koer on järjekindlalt valvel nii päeval kui ööl ning pätid ei saa pimedale ligi. Lohutu olukord. Kuni otsustatakse koer mürgitada, ja nii tehaksegi, näljasele krantsile söödetakse negatiivse mõjuga riisipalle. Järgneb südantlõhestav hetk, kui kerjuse ustav koer vaevleb mürgikrampides ja ta juurde komberdanud pime taipab, et koos koera otsaga ähvardab ka tema ots saabuvat – seepeale üks pättidest hüppabki ta juurde ja haarab rahatasku... Aga sellega veel lugu ei lõpe. Nurjatud!

Piret Lai – Varitõde (2013)

Kirglik põnevuslugu rikka pärijanna ja veetleva salaagendi okkalisest armumisest. Kõik võiks ilus olla, kui ainult poleks igasuguseid juhtumeid ja arusaamatusi, mis ei lase nende armuleegil täiel jõul lahvatada. Küll saab naine kogemata kombel mehe asemel korralikult peksa või on mehel agenditöö tõttu miilustamised teiste naistega, mida siis armumises mitteveendunud kangelanna juhtub pealt nägema (naljakas, et kangelast vahel häirib, et kangelanna on temast paarkümmend sentimeetrit lühem – no see on tõesti kriteerium, mille järgi suhet proovida). Põnevust ka justkui on (ikkagi ülisalajase luureorganisatsiooni tegemised Ameerikas ja laias maailmas), kuivõrd tekst poleks tempolt maha krutitud tänu sellele, et autorile on vaja tekstis juhtuvast rääkida mõlema peategelase vaatepunktidest – algul ühe versioon, siis teine omakorda üksipulgi juhtunust (eks versioonid on mõnevõrra erinevad, aga no seda saanuks vähe kiiremalt-ökonoomsemalt markeerida). Raamat lõppeb iseenesest puändikalt – või oleks selliste raamatute puhul seda õiget lõppu oodata järje puhul?

Natuke harjumatu, et autor tarvitab tekstis niivõrd tihti peategelaste täisnimesid – sedaviisi korduvad Marta Eavans kui Willie Douglas nii autori jutustuses kui tegelaste sisekõnedes. Ehk veidi üle keskmise on arutlusi suguelundite eri erutusseisundite ja aistingute kohta (omaette ooper on Willie Douglase 24h seks 8 ejakulatsiooniga ja need kubemepeksmised, mida teostab ta kallal Marta Eavans). Tekstil on nii toimetaja kui korrektor, kes võinuks käsikirja nii mõnegi koma lisada, aga eks stiil ole stiil. Ühtlasi tekib muidugi mõte, et ehk tegemist naistekate paroodiaga, teatud nullstiil ja samas ülepakkumine? Kes teab, võib olla nii või naa ning teisiti.

“Ta oli kuulnud kusagilt suruõhuhaamri tüminat ja taibanud siis, kui müdinast hakkasid eralduma üksikud mütakad, et see oli hoopis tema kurku tõusnud süda.” (lk 81)

“Kui ta lõpuks pärastlõunases palavuses tukastas, nägi ta segaseid unenägusid, milles figureerisid nii tema ülesandega seotud ohtlikud inimesed, heledapäised jumalused kui ka väike habras haldjas, kes tiibade väreledes sinitaevasse tõusis, jättes tema longus riistaga tühjusse seisma.” (lk 145)

Roberto Bolano "Antwerp" (2012)

"I wrote this book for myself, and even that I can't be sure of."
Bolano varajane novell, mis jäi mulle taas kummaliseks tekstikogumikuks. Õhuke raamat koosneb miniatuuridest, mis on omavahel kuidagi seotud. Kujutage ette polaroidi fotosid, kümnesekundilisi käsikaameraga filmitud kaadreid, suvalisi audiolindistusi mööduvate inimeste lausetest ja autori heietusi, mis kõik kokku visatud.
 
"The language of others is unintelligible to me. "Tired after being up for days" ... "A blond girl came down the stairs" ... "My name is Roberto Bolaño ... "I opened my arms" .."

"The camera zooms in: impassive faces that somehow, without intending to, shut you out. The author stares for a long time at the plaster masks, then covers his face. Fade to black. It's absurd to think that this is where all the pretty girls come from. Empty images follow one after the other."

Ilmselt on hea, kui see läbi lugeda ühe ropsuga, mis võtaks vast normaalses tempos kusagil pool tundi. Mina manustasin novelli tükiti, reisides mööda Tallinnat ning sain aru, et nii lugeda on seda kui tükke tükeldada. See on eksperimentaalne, spontaanne kirjandus ja autor on selle novelli üle uhke.
   Üksindus haaras, nagu käiks võõra linna tänavatel peale pimedat vaimuna. Kuuled pealt ühte vestlust, siis vaatad mõne minuti kellegi aknast sisse ja hõljud tänava kohal. Siis satud metsarajale ja mingi küürakas ajab välismaalasega juttu. Unenäoline.

Pierre Boulle – Mees, kes vihkas masinaid (Prantsuse novell, 1973)

Üsna wanamoeline lugu mehest, kes vihkas masinaid. Ehk siis insener, kes avastas, et masinate tekitatav white noise ja hullem kära on neile viis suhtlemiseks, mis on kangelasele häiriv. Ja mees pöördub looduslapseks ning püüab masinatele vingerpusse keerata. Oleks, et siis lihtsalt tehnika hävitamine, aga ei, selle käigus hävineb niisamuti inimesi kui maist vara. Ühesõnaga, mees tunnistatakse vaimuhaigeks, ent hullumajaski leiab ta võimaluse tehnikat tuksi keerata. Kui ta vabaneb, satub ta tööle veidrikust rikkuri juurde, kes vaimustub... arvutitest. Endine vaimuhaige püüab rikkurile tõestada, et tema mõistus töötab paremini kui arvutitel. Kuni ühel hetkel... mees avastab, et võistlev arvuti on ta hüpnotiseerinud ja nö rivist välja löönud – ning veel hullem, selle tagajärjel on nüüd mehel üks ajupoolkera läbi kärsatatud. Ent ta jätkab allesjäänud ajupoolkeraga võitlust tehnika vastu.

Võrdlemisi jabur lugu, mis kulgeb katastroofi poole. Nägemused kõikvõimsast arvutist on sellised, nagu need kunagi olla võisid – mis siiski nüüdispilgule suht humoorikad. Muidugi, iseasi, mida võisid nõukogude aja lugejad sellistest tehnikate kirjeldustest arvata, moeröögatus missugune.

ulmekirjanduse baas

Ian McDonald – Hulpivad koerad (Täheaeg 1, 2002)

Ulme, mis ongi ulme – pole siin mingit juttu inimestest või Maast või muust tuttavast. Või noh, laipade posus võib leida humanoidseid skelette, aga ega tegelased selles kindlad ole. Nojah – kes on tegelasteks? Tehnoelajad või robotloomad või nagu nad ise kutsuvad end – olevused. Tuttavad loomad nagu kass, okassiga, pesukaru jne – aga modifitseeritud sõjapidamiseks, täiustades nende liigilise eeldusi (okassea okkad on nö automaatpuhkpüssideks, kass kui luuraja jne). Selliseid olevusi kasvatatakse tehislikult – hiiglaslikus kultivaatoris nimega mammavaator, kus nad siis saavad vajalikud oskused ja teadmised, et täita... inglite käske.

Nii on see olevuste kamp paisatud ühte kuuma punkti, kus nad liiguvad oma ülesande poole – hävitada vaenlaste (teiste inglite?) mammavaator. Teekond ülesande täitmiseks kulgeb okkaliselt ning ekspeditsiooni juhtiv pesukarumoodustis kaldub endamisi üha eksistentsiaalsemate küsimusteni – kes nad on, milline on nende olemus, mida on inglid nendega teinud. Ja nii edasi. Ulme mis ulme. Loo lõpp on selline lillelapslik.

ulmekirjanduse baas

Gregory Benford – Lunastaja (Täheaeg 3/2006)

Lugu on üsna õpetlik – oled hea ja on võimalik, et kavaldad pahad üle, isegi kui oled kõvasti kaitsetum. On siis üks kaaperdaja, kes tahab saada enda valdusse DNA-panka, mis asub ühel valguskiirusel triivival laeval, mis on Maalt lahkunud aastakümneid tagasi, et oma planeet asustada. Aga kaaperdajal on nüüd ülehelikiirusel liikuv sõiduk (areng!) ning sellega õnnestub tal vana laev kinni püüda – ja seal kohtub kaaperdaja oma vanavanaemaga, kes on üks väljarändajate ärkvelolevatest liidritest (suguvõsa pärimuses on juttu naisest, kes lõi suguvõsa päranduse selle avantüüri korraldamiseks laiaks – ja seetõttu järgnevad põlved virelevad vaesuses). Taaskohtumine pole just ülemäära rõõmus ja väljarändajad ongi viimaks sunnitud kaaperdajale loovutama oma DNA-panga (no mees lohutab, et mis teil viga, veel tuhandeid inimesi on “sügavkülmas” elluäratust ootamas). Miks see geneetiline mitmekesisus uuemale sugupõlvele nii tähtis on? Sest inimeste sõjad on hävitanud rohkem kui vaja inimkonna mitmekesisust. Aga väljarändajad (ehk head) on tõesti kavalad võrreldes kaaperdaja ja ta seltsimeestega (kes on siis pahad). On üks puändiga lugu.

ulmekirjanduse baas

Maureen F. McHugh – After the Apocalypse (The Mammoth Book of Best New SF 25, 2012)

Natuke McCarthy “Tee” laadis lugu, aga vähe lähemal veel eksisteerivale tsivilisatsioonile. Peale järjekordset megaterrorijuhtumit on Ameerika majandus kokkuvarisenud ja võidutseb tugevama õigus. On kuulda, et Kanadas on miski suurem põgenikelaager, ning ema ja tütar on sinnapoole minemas. Jala, sest bensiini pole jne; ühesõnaga, lohutu värk. Mahajäetud majadest otsitakse purgitoitu, saastatud vett keedetakse joomiseks – kui võimalik. Pesemisvõimalused muidugi puuduvad.

Ema ja tütre suhe on selline pingeline – ema on omal ajal tiinekana kodunt põgenenud ja ise õppinud nö tänaval ellu jääma, tütar on selline tänapäevase elukooliga inimene, ikka tehnikavidinad ja muidu hädapätakas. Ühel hetkel ristub nende tee ühe mehega ja tema kaitse eest poeb ema öösiti mehe magamiskotti teda rahuldama. Kuni mingil päeval jõutakse tsivilisatsiooni punktini – sõjaväeosa, mis jagab põgenikele vett ja toitu. Ja ema otsustab et nüüd on aeg tütrel, ee, mehistuda. Ning jätab tütre selle teekaaslase seltsi, ise lahkudes sõjaväekolonniga. Elu läheb edasi.

ulmekirjanduse baas

Antony Beevor – Teine maailmasõda II (2013)

Nagu ikka, pole sellistest maailmasõja üldvaadetest võimalik midagi olemuslikult uut välja pigistada; autor toetub muuhulgas mitmetele töödele, mis ka eesti keeles jõudnud ilmuda (Applebaum, Bellamy, Burleigh, Davies, Keegan, Kershaw, Merridale, Overy, Reid, Roberts, Sebag Montefiore, Snyder), seega on paaril korral Beevori teksti lugedes kege deja vu. Ehk on siin natuke rohkem juttu Jaapaniga sõdimisest (kannibalism kui osa džunglisõjast) ja millised plaanid olid sõjaks peale Saksamaa alistumist. Aga muidu ikka see sama jutt, mis viimase aja angloameerika ülevaadetes – sõjakoledusi tegid kõik osapooled, tsiviilelanikkonna äärmiselt jõhkrad kaotused ja kannatused ning Teise maailmasõja ajal ja järel jätkusid omasoodu kodusõjad ja okupatsiooniõudused (peamiselt siis Ida-Euroopas, veremaadel). Nojah, mis muud kui Lääne-Euroopal vedas, et Ameerika sai 1945. suveks aatompommi tehtud. Eesti keeles võiks olla midagi asjalikku sellest, mida tehti sõja ajal Ungaris ja millega sai hakkama Noolerist peale Horthy kukutamist, see paistis olevat veidralt verejanuline ugri organisatsioon. Registri järgi paistab, et selles köites on Eestit mainitud kolmel leheküljel, ega suurt midagi silma ei torganud.

“Britid ei olnud mõistnud Pattoni peamist reeglit, mille ta oli selgeks õppinud pärast Kasserine'i kokkuvarisemist – valluta alati kiirelt ja esimeses järjekorras kõige kõrgem punkt maastikul. Topograafia oli kõige alus.” (lk 127)

“Kuigi sakslased polnud seal ette valmistanud tavapärast sõjalist kaitset, olid nad siiski sealsamas tegelenud sihiliku keskkonnaalase sabotaažiga. 1930. aastatel oli Mussolini tohutute kulutuste hinnaga kuivendanud Pontine sood ja asustanud 100 000 maailmasõja veterani looduselt võidetud maad harima. Varem Pontine nuhtluseks olnud sääsed olid praktiliselt kadunud. Pärast Itaalia alistumist kavandasid kaks Himmleri teadlast oma endisele liitlasele kättemaksu. Nad käskisid pumbad välja lülitada ja lasid purustada tõusuveeväravad, et suurem osa piirkonnast taas üle ujutada. Seejärel toodi sinna ka malaariaga nakatatud sääsed, mis suutsid riimvees ellu jääda. Saksa võimukandjad konfiskeerisid ühtlasi kõik hiniinivarud, et haigus võimalikult laialt leviks. Seega ei hävitatud mitte üksnes kohalike elanike talumaid ja kodusid, vaid rohkem kui 55 000 neist nakatus järgmisel aastal malaariasse. See on ilmselge bioloogilise sõja juhtum.” (lk 170)

“Sakslaste kaotused olid tühised võrreldes nendega, mis tabasid Prantsuse tsiviilelanikke, kelle saatuseks oli jääda Normandia lahingute tähelepandamatuteks ohvriteks. Selle kampaania käigus ilmnes kohutav paradoks – üritades vähendada omaenda inimkaotusi, kaldusid lääneriikide väejuhid kergekäeliselt tapma seda rohkem tsiviilelanikke, rakendades äärmiselt kergekäeliselt mitmesugust lõhkematerjali.” (lk 235)

Sven Nordqvist – Pettson ja kireja kukk (2011)

Pettsoni seniloetud raamatutest on see vast kõige kurvema lõpuga. Nimelt on lugu nii ja mitte teisiti. Ühel päeval naaseb koduõuele Pettson, süles Gustavssoni kukk – naabril oli plaanis see elajas patta panna. Peagi selgub, miks – nimelt kireb see imposantse välimusega kukk väga valjult ja tihedalt. Kanadel muidugi rõõmu küllaga, ikkagi kukk, kes röögib ja õpetab. Ent Findus osutub kannatajaks – kanad enam temaga ei mängi (veel hullem, neil vaid silmi kukele ning too kihutab kiisu minema, kui sel soov kanadega lulli lüüa) ja see kukemüra on selline, et Findus kogeb mürastressi.

Lõpuks tuleb murtud kassile Pettson appi ja ta räägib kukega kuuris neljasilmajuttu – et liig on liig, parem nii, et tunnis kired korra, kuid see-eest viis minutit järjest. Kukk nõustub lõpuks sellise piiranguga, majaseinale kinnitatakse seinakell ja kui täistunnil tuleb kägu kukkuma, võib kukk ühtlasi röökida. Ja need viis minutit on tõepoolest... hull kisa, lõpuks olid kõik selle eest peidus (kanadki!): kui seinakella ainiti jälgiv kukk võis oma sessiooni alustada, siis minut-paar enne oli õu puhas (Findust see viie minuti piirang mürastressist ei parandanud, tema oli ikka pööningul peidus).

Ei jää muud üle, kass leiab kurja plaani ja esitab kukele Pettsoni nimel (kes midagi ei tea) ultimaatumi – kas kired korra hommikul ja õhtul või lähed tagasi sinna kust tulid (ehk siis Gustavssoni patta). Kukk on surmani kohkunud ja järgmisel päeval kannatabki hädavaevu vaid kaks kiremist ära – aga milline õudne päev see vaesekesele oli! Järgmine hommik avastab Pettson, et kukk on põgenenud, ja mees tormab teda metsa otsima, aga ei midagi. Kui ta naaseb, tunnistab Findus, et tema esitas vanamehe nimel kukele sellise ähvarduse ja Pettson saab pahaseks. Siis aga hakkavad kanad kaagutama, et nemad hakkavad nüüd tibusid väljastama, ja kõigil taas hea meel.

Aga mis sai metsa pagenud kukest, see ei selgugi. Üks tume murepilv looritab mu mõtteid...

Peter S. Beagle – Viimane ükssarvik (1993)

Inimene, kellele see raamat ei meeldi, on vist mõnest nurgast pisut südametu või tuim. Kuna paljud erinevad lugejad on seda raamatut ohjeldamatult kiitnud, siis olid endagi ootused suured, aga siiski ei saanud suurt ühele joonele – sarnane hipikirjandus on näiteks Hughart, mis pani küll igati kaasa elama (nagu ikka, mõjutab vastuvõttu kõiksugu suur- ja pisiasjad – ja eks Hughart oli sirgjoonelisemalt humoorikam).

Pisiasjade ja kõrvaltegelaste proosa, kõiksugu rääkivad kolbad ja kassid ja liblikad lisavad cooli ja mõnuohkeid, ajatu värk. Suhkrustatud, aga mitte imal. Tähendab, see ükssarviku otsimislugu on normaalne, aga pigem pakkusid kõrvaldetailid tekstist rõõmu. Näiteks rääkiv kolp, kes teadis teed Sõnni manu, no toredalt ülbe. Aga mis sellest ükssarvikust, kes oli niivõrd pühalik, selline loomastunud väike prints; tekst hakkaski pigem siis tööle, kui seltskonnaga lisandus Molly ja ükssarvik jäi vähe varju.

“Liblikas vaikis, võbistas tuule käes tiibu ja lisas tavalisel toonil: “Sinu nimi on minu südames rippuv kuldkelluke. Ma laguneksin tükkideks, kui ma sind kordki nimepidi nimetaksin.”

“Ütle siis mu nimi,” palus ükssarvik teda. “Kui sa mu nime tead, ütle seda mulle.”” (lk 12)

“Ma sündisin surelikuna ja olen olnud pikka aega rumalalt surematu, aga ühel päeval saab minust taas surelik, seetõttu ma tean midagi, mida ükssarvik teada ei saa. Kõik, mis saab surra, on ilus – ilusam kui ükssarvik, kes elab igavesti ja kes on kõige ilusam olevus maailmas. Kas sa saad minust aru?” (lk 92)

loterii
ulmekirjanduse baas
bukahoolik
segane maailm
bibliofiil
ekspress

Philip K. Dick "Exegesis" (2011)

See pole päris arvustus, vaid muljetamine ja nõuanne tulevasele potentsiaalsele lugejale. Hõlmates 900 lehekülge, püüab PKD mõtestada, mõista ja aru saada müstilisest kogemusest, mis tabab teda 1974. aastal. Nii pole tegu tema tavapärase/tavapäratu fiktsiooniga, vaid ühe tänapäeva huvitavaima religioosse/müstilise/filosoofilise/psühhoanalüütilise tekstimassiga, mis polnud avaldamiseks mõeldudki.
   Ja kuna see pole avaldamiseks mõeldud, siis pole see ka arvustamiseks mõeldud.



Dick started the journal after his visionary experiences in February and March 1974, which he called "2-3-74." These visions began shortly after Dick had impacted wisdom teeth removed. When a delivery person from the pharmacy brought his pain medication, he noticed the ichthys necklace she wore and asked her what it meant. She responded that it was a symbol used by the early Christians, and in that moment Dick's religious experiences began:


In that instant, as I stared at the gleaming fish sign and heard her words, I suddenly experienced what I later learned is called anamnesis—a Greek word meaning, literally, "loss of forgetfulness." I remembered who I was and where I was. In an instant, in the twinkling of an eye, it all came back to me. And not only could I remember it but I could see it. The girl was a secret Christian and so was I. We lived in fear of detection by the Romans. We had to communicate with cryptic signs. She had just told me all this, and it was true.

For a short time, as hard as this is to believe or explain, I saw fading into view the black, prisonlike contours of hateful Rome. But, of much more importance, I remembered Jesus, who had just recently been with us, and had gone temporarily away, and would very soon return. My emotion was one of joy. We were secretly preparing to welcome Him back. It would not be long. And the Romans did not know. They thought He was dead, forever dead. That was our great secret, our joyous knowledge. Despite all appearances, Christ was going to return, and our delight and anticipation were boundless.

In the following weeks, Dick experienced further visions, including a hallucinatory slideshow of abstract patterns and an information-rich beam of pink light. In the Exegesis, he theorized as to the origins and meaning of these experiences, frequently concluding that they were religious in nature. The being that originated the experiences is referred to by several names, including Zebra, God, and the Vast Active Living Intelligence System. From 1974 until his death in 1982, Dick wrote the Exegesis by hand in late-night writing sessions, sometimes composing as many as 150 pages in a sitting. In total, it consists of approximately 8,000 pages of notes, only a small portion of which have been published.

Besides the Exegesis, Dick described his visions and faith in numerous other works, including VALIS, Radio Free Albemuth, The Divine Invasion, The Transmigration of Timothy Archer, one brief passage in A Scanner Darkly, and the uncompleted The Owl in Daylight, as well as many essays and personal letters. In Pursuit of Valis: Selections From the Exegesis was published in 1991.

Ühest küljest on see dokument huvitav kindlasti PKD armastajatele, või psühholoogile, või filosoofidele. Mulle meeldis lõpuks lugeda vaid illmselt filosoofiadoktorandist toimetaja ääremärkuseid, kes kommenteerib PKD'i lõike, mõtteid või lähenemist.
   See raamat on iseenesest klassika, või moodne religioosne tekst. Inimene pöördub oma vabal tahtel (vist) tagasi reaalsuse otsingutele. Gnostitsism, reaalsus, Jumal - kõik saab pahupidi pööratud. PKD otsib meeleheitlikult seletust kogetule ja talletab kõik oma päevikulaadses kaustahunnikus. Siin on mees, kes kogeb ise midagi, mis on püha ja ületab reaalsuse ning lõpuks on tema otsing ju meie kõigi otsing. Ainult, et meid ei taba üldiselt müstilised kogemused nii kõva litriga.
   Ise lugesin seda lõikude kaupa ja otsisin lõpuks huvitavamaid märksõnu, kuna ka endal sarnaseid, kuid leigemaid juhtumeid olnud. Vahva ja hirmus, kui mõned ideed ja asjad temaga klappisid. Muide, ta mainib ka salapärast kirja Eestist, mille saab 70ndate keskel ja mille koheselt FBI'le edastab, olles tol ajal tohutult paranoiline ja kartis igasugu jälitamist. Ilmselt sellist tegelast jälitatigi.
   Aga jah, siin kohal ma ei püüagi arvustada arvustamatut, vaid allun irratsionaalsusele ja kõikehõlmavale salapärale. 

Tohiir ja Zuhroo. Tadžiki rahvajutt (1963)

Iseenesest tobe ja masendav lugu, ent tekst on tekst. Kaks ülikut on saamas vanemas eas üheaegselt ja esmakordselt isaks ja nad lepivad rõõmsas ootusärevuses kokku, et lapsed olgu sama suured sõbrad kui nemad või veel parem – las abielluvad. Ongi siis poiss ja tüdruk, keda kasvatatakse koos ja muidugi nad saavadki väga lähedaseks. Aeg möödub mõnevõrra ning kumbki kasvab vaimustava välimusega noorukiks. Kurjad ja kadedad keeled aga sosistavad tütre isale, et tal võiks olla parem diil kui see kokkulepitud abielu talle alluva üliku pojaga. Ja tõepoolest, mehele hakkab see mõte meeldima ja ta laseb jahikäigul mõrvata oma parima sõbra ning seejärel kupatab värske orvu lossist minema. Poiss muidugi hämmelduses sellisest saatusepöördest ja käib lossi akende all neiule oma armastusest laulmas, neidki kurvastab nagu kord ja kohus. Siis ilmub välja vägev kosilane – kas annad tütre mulle naiseks või ma võtan võimuga ja võin papakesegi maha lüüa. Neiu isa nõustub, kaasavara näib sobiv. Vanamees kutsub armunud poisi enda ette ja käsib tal tütresüdamest loobuda. See süüdistab vastu, et vanamees tegigi ta orvuks.

Muuseas, neiu nimi on Zuhroo ja poisil nimeks Tohiir. Ning tütre isaks on kuningas.

Ühesõnaga, kuningas küüditab Tohiiri kõrbesse. Ja Zuhroo ärritava halina peale nõustub ta koos tulevase väimehega 40 päeva ootama, et Zuhroo armastus lahtuks. Aga no ei, tütar laseb oma armastatut taga otsida ja viimaks toimetataksegi poiss tagasi neiu juurde. Kuid oh kurja saatust, väimehe nuhid kannavad selle tõpra tagasitulekust kuningale ette, kes otsustab seepeale Tohiiri kasti sulgeda ja selle jõkke visata – nutva Zuhroo juuresolekul nii tehaksegi. Kast siiski ei upu, ning mõne päeva pärast tõmbavad kasti jõest välja 3 kuningatütart, kelle otsuse järgi kuulub kasti sisu noorimale kuningatütrele. Kaas avaneb ning välja vaatab räsitud ja ilmatumalt kaunis noormees. Noorim kuningatütar on nüüd täiesti sillas ja sunnib isale peale, et saaks selle võõra noormehega abielluda. Päevad mööduvad, kosudes muutub Tohiir kuningatütre silmis veelgi meelamaks, ja noh, neiu armastus kasvab üle pea. Tohiiri teadmata valmistatakse ette pulmad... ja alles nö altari ees kohkub see täiega ja tunnistab, et armastab vaid Zuhrood ja teisiti mitte ei saa. Oh ilmatumalt õnnetu kuningatütar, ta pakub varavalgeni Tohiirile veelkord oma esimest ja tõelist armastust, ent noormees pole lõbujanuline.

Taas rändas Tohiir tagasi Zuhroo manu, taas said nad nautida üürikest rõõmuhetke kuni kuningas nad tabas ja otsutas Tohiiri võllasse tõmmata. Taas vaatab Zuhroo, mida tehakse ta armastatuga – üles puuakse. Neiu lein on meeletu ja ta pannakse toaaresti, et mitte ometi Tohiiri hauale tõtata ja muidu kuningakoda häbistada. Lõpuks võtab Zuhroo ette naiselikult kavala pettemanöövri ja ta pääseb 40 valvuri käest minema – ja kohe Tohiiri hauale. Neiu kadumisest kuuldes läheb kuningas raevu ja käsib tütre jalamaid üles otsida, ning lõpuks leitakse ta kalmuküngast kallistamas. Ent Zuhroo on sinna otsa kurbusse surnud.

Kuningas kahetses ja nuttis, aga mis see enam muudab. Zuhroo maetakse Tohiiri kõrvale ning mõne aja pärast märgatakse, et kummagi kääpale on kasvanud roosipõõsas, mille oksad on kokku põimunud. Ja nii sai arendatud roosisort nimega “kallistavad armastajad”.

Karl Schroeder – Laika's Ghost (The Mammoth Book of Best New SF 25, 2012)

Lugu lähituleviku maailmast, kus selgub, et omal ajal said nõukogudelased hakkama millegi enneolematuga – nimelt lennutasid nad Marsile püramiidikujulise müraka “konteineri”, mis sisaldas vajalikku planeedi koloniseerimiseks. Aga kas ja kuhu see maandus, jäi selgusetuks ja üleüldse varjatuks – kuni Google'i uusimad Marsi skännimised selle püramiidi piltidele salvestasid. Pomm missugune ja CIA satub ärevusse.

Ent asi läheb ulmelisemaks – nimelt tegutseb internetis endiste nõukogulaste organisatsioon, mis kogub ja uurib endise supervõimu kõiksugu dokumente jms. Ning nemadki tabavad need pildid Marsi püramiidist (kirjaga “CCCP”), mis muidu koheselt avalikkuse eest peideti. Nojah, aga see pole veel kõik – nimelt need nõukogudefännid olid sutike teadlikud sellest poolõnnestunud eksperimendist ja nad tegid ettevalmistusi... Marsile lahkumiseks, et seal alustada uut elu, kuna noh, maapealne elu on peale nõukogude võimu lagunemist halb ja moraalselt piinlik.

Ühesõnaga, selleks Marsile lendamiseks olid salaseltslased omakorda leiutanud tehnika tuumapommilaadse plahvatuse tegemiseks (sest lendu tuleb saata suur betoonjurakas, mis suudaks takistamatult läbida Maad ümbritsevat satelliitide sodi vööndit – mis tekkis peale India-Hiina relvakonflikti) – mis on aga palju lihtsamalt ja käepärasemalt teostatav kui muidu plutooniumiga jamamine (ehk siis kes vaid tahaks, saaks korraldada ilmatuma käraka). Kogu selle jama keskele satub tuumaohutusekspert Gennadi, keda saadetakse uurima mahajäetud Semipalatinski katsetusalal toimuvaid hämaraid tegevusi. Juhtub see, mis juhtub. Võiks öelda – ulmeline lugu.

ulmekirjanduse baas

Indrek Hargla – Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja (2013)

Kui nüüd kristalselt aus olla ja kõik sirgjooneliselt ära rääkida, siis need Hargla Melchiori romaanid pole mulle erilist muljet jätnud ja nende lugemine on pigem tööpäevana kirja läinud (hea küll, see on muidugi nali, ja kui palju neid raamatuid ikka on, mis lugemislõbu annavad). Kuidagi puiselt asjalikud kriminaalromaanid, mis oma korralikkusega krigisevad hammaste vahel (postitusi vaadates selgub, et pea iga kord olen sama jutuga puhtsüdamlikkust demonstreerinud, piinlik linkidagi).

Aga nüüd on ime juhtunud! Silmad on avanenud! Korraks! Seekordne, neljas Melchiori romaan on ootamatul kombel mõnu ja huviga loetav. Aga miks, seda ei oska öelda (tähekaart kindlasti teab, kuid see on vist kuhugi kadunud või eksisteerib teises universumis). Seepärast, et Melchior on apteegist ja oma priskest prouast kõrvale kistud? Ainesele lisab isiklikku lähedust spekulatsioonid maarahva muistse ajalooga? (Tõsi küll, finaalis selgub, et suur ja vana saladus pole niivõrd Maarjamaa endaga seotud – lihtsalt tammeke kasvas õiges kohas.) On põhjus mitmekesiste kehaehitustega nunnades, kes tekitavad vähe riivatuid võbinaid? Melchiori aastad ja elukogemus? Hargla rahulikum fanaatilisus keskaegse ilmaolu tutvustamisel lugejatele? Igal juhul, hoolimata ümbritsevast masendusest on romaan mõnuga loetav.

“Elu ja hinge lahkumine maisest kehast – nüüd ta nägi ja tundis seda, see oli võlukunst, maagia! Naise nägu, mis oli olnud kunagi nii ilus ja peibutav, nüüd oli see lilla, tursunud, inetu ja rõve – täpselt selline oligi selle hoora õige pale, paistes keel suust väljas, silmad punnis ja soe kusi nirisemas mööda ta sääri, suremas siin tühjal rannal. Just selline peabki olema ühe riivatu hoora surm. Mitte ilus, mitte õilis, mitte püha vere voolamine ja viimane ohe, kui hing taeva poole lendab, vaid just selline – rõve ja õhupuudusest haledalt ägisev.” (lk 12)

Ehk on see Ballardi tummine järelmõju, aga mõrvarite kägistamismõnu tekitas väheke deja vu – keskaegsed matsidki hindasid rohkem või vähem haiglaslikke hetki. Või noh, inimeste haiglaslikkus on ajatu.

Sisu ei hakkakski ümber jutustama, mõned eksitavad viited sai salamisi postituse avalõiku sisse kirjutatud, aga millised just, teavad vaid üksikud pühendatud (no see suurejooneline lause on läbinisti valelik, art is nowhere). Kägistamise läbi suretatakse mitmeid naisi ja mehi, Melchiori krapsid kaksikud on nüüd sellises eas, et peavad oma eluteed valima või täide viima ning Keterlyn on sunnitud Melchiori suguvõsa reliikvia-pühakut õgima – medieval noir. (Jälle eksitavad vihjed.) Kui mul oleks miski selgem mälestus varasematest romaanidest, siis võiks ehk seekordse teksti puhul natuke ette heita liigset fantaasialendu (no tõepoolest, kolmiku kirst?) – ent samas eks see annagi lugemisele tiivad.

Tegelikult ma ei suuda kirjutada midagi arukat selle hoogsa keskaja thrilleri kohta. Kus viga näed laita, seal tule ja aita.

“Melchior vaatas kahte armastajat enda ees, südamepõhjas oli tal neist isegi kahju, aga teist teed nende jaoks ei olnud. Praegu nad õpivad elama valedes, petma oma hinge ja oma sõpru. Praegu nad usuvad, et nende armastus lunastab kõik patud, et see on taevast ette kirjutatud... aga see on hukatuse tee.” (lk 383)

 postimees
sehkendaja
siiliste raamaturiiul

Stalker 2013 hääletusnimekiri

Hääletada võimalik kuni 1. juulini, täpsem teave siit lehelt.
Aga põnevad-toredad-normaalsed-igavad nominendid on sellised.

Parim tõlkeromaan

Eli Anderson «Oscar Pill: Meedikuste sõnum»
R. J. Anderson «Mässavad haldjad»
Catherine Banner «Pimeduse hääled»
John Barrowman - Carole E. Barrowman «Õõnsa Maa saladus»
Aleksandr Beljajev «Professor Dowelli pea»
Ádám Bodor «Sinistra ringkond»
Lois McMaster Bujold «Cetaganda»
Lois McMaster Bujold «Relvavennad»
P. C. Cast - Kristin Cast «Reedetud»
P. C. Cast - Kristin Cast «Väljavalitud»
Kate DiCamillo «Mustkunstniku elevant»
Lisi Harrison «Monster High: Kõrvalmaja koletis»
Paul Hoffman «Jumala vasak käsi»
Syrie James - Ryan James «Keelatud elu»
Mihhail Jelizarov «Raamatuhoidja»
Lauren Kate «Langenud»
Celine Kiernan «Mürgitroon»
Krystyna Kuhn «Org I: III raamat. Torm» 

Richelle Mead «Vampiiride akadeemia: Varju suudlus»
Ben Okri «Jumalaid hämmastades»
Christopher Paolini «Pärand»
James Patterson - Gabrielle Charbonnet «Võlur ja nõid»
James Patterson - Ned Rust «Võlur ja nõid: Anne»
James Patterson - Jill Dembowski «Võlur ja nõid: Tuli»
Aleksei Pehhov «Džanga varjudega»
Anne Plichota - Cendrine Wolf «Oksa Pollock: Kadunute mets»
Terry Pratchett «Tubakas»
Patrick Rothfuss «Targa mehe hirm»
David Safier «Halb karma»
Michael Scott «Sorts»
Jon Skovron «Sobimatu»
L. J. Smith «Salaring: Riitus»
L. J. Smith «Salaring: Vang»
L. J. Smith «Salaring: Vägi»
L. J. Smith «Vampiiripäevikud: Raev»
L. J. Smith «Vampiiripäevikud: Taaskohtumine»
Vladimir Sorokin «SuhkrustKreml»
Vladimir Sorokin «Tuisk»
Lili St. Crow «Veidrad inglid»
Maggie Stiefvater «Igavesti»
Joss Stirling «Ma leian su, Sky»
Mats Strandberg - Sara Bergmark Elfgren «Ring»
Mats Strandberg - Sara Bergmark Elfgren «Tuli»
Arkadi Strugatski - Boriss Strugatski «Hääbuv linn»
Roger Zelazny «Kaose prints»
Guillermo del Toro - Chuck Hogan «Igavene öö»
Vernor Vinge «Sügavik taevas»
Jan Wallentin «Strindbergi täht»

Scott Westerfeld «Erilised»
Scott Westerfeld «Välised» 

Parim antoloogia või kogumik

Meg Cabot - Kim Harrison - Michele Jaffe - Stephenie Meyer - Lauren Myracle «Põrgulikud lõpuõhtud» (Pegasus)
Ursula K. Le Guin «Meremaa jutud» (Fantaasia)
Stephen King «Pärast päikeseloojangut» (Pegasus)
Alastair Reynolds «Suur Marsi müür» (Fantaasia)
Kristjan Sander «Õhtu rannal» (Varrak)
Raul Sulbi (koost) «Täheaeg 10: Juubeliväljaanne» (Fantaasia)
Raul Sulbi (koost) «Täheaeg 11: Viirastuslik rügement» (Fantaasia)
Maniakkide Tänav - J. J. Metsavana - Jaagup Mahkra «Saladuslik tsaar» (Fantaasia)
Gene Wolfe «Doktor Surma saar» / John Varley «Barbiemõrvad» (Skarabeus)

Parim tõlkelühiromaan või -jutustus

Paolo Bacigalupi «Alkeemik» (Fantaasia)
Meg Cabot «Madison Avery ja hall vikatimees» (antoloogia «Põrgulikud lõpuõhtud»)
James Grant «Viirastuslik rügement» (antoloogia «Täheaeg 11: Viirastuslik rügement»)
Ursula K. Le Guin «Kiil» (autorikogu «Meremaa jutud»)
Ursula K. Le Guin «Kõrgel nõmmel» (autorikogu «Meremaa jutud»)
Ursula K. Le Guin «Leidja» (autorikogu «Meremaa jutud»)
Ursula K. Le Guin «Tumeroos ja teemant» (autorikogu «Meremaa jutud»)
Kim Harrison «Madison Avery ja hall vikatimees» (antoloogia «Põrgulikud lõpuõhtud»)
Michele Jaffe «Sada suudlust» (antoloogia «Põrgulikud lõpuõhtud»)
Stephen King «Asjad, mis jäid neist maha» (autorikogu «Pärast päikeseloojangut»)
Stephen King «Kakukesetüdruk» (autorikogu «Pärast päikeseloojangut»)
Stephen King «N» (autorikogu «Pärast päikeseloojangut»)
Stephen King «Tumm» (autorikogu «Pärast päikeseloojangut»)
Stephen King «Velotrenažöör» (autorikogu «Pärast päikeseloojangut»)
Stephen King «Väga kitsas koht» (autorikogu «Pärast päikeseloojangut»)
Stephen King «Willa» (autorikogu «Pärast päikeseloojangut»)
George R. R. Martin «Tema laste portreed» (antoloogia «Täheaeg 10: Juubeliväljaanne»)
George R. R. Martin «Öölendajad» (Fantaasia)
Stephenie Meyer «Põrgu maa peal» (antoloogia «Põrgulikud lõpuõhtud»)
Lauren Myracle «Lillekimp» (antoloogia «Põrgulikud lõpuõhtud»)
Philip Francis Nowlan «Armaggedon 2419 AD» («Reaktor» nr 11 (august 2012))
Alastair Reynolds «Liustikuline» (autorikogu «Suur Marsi müür»)
Alastair Reynolds «Suur Marsi müür» (autorikogu «Suur Marsi müür»)
John Varley «Barbiemõrvad» (duubelkogu «Doktor Surma saar» / «Barbiemõrvad»)
John Varley «Vajuta ENTER ■» (duubelkogu «Doktor Surma saar» / «Barbiemõrvad»)
Stanley G. Weinbaum «Marsi odüsseia» («Reaktor» nr 9 (juuni 2012))
Gene Wolfe «Tsikuraat» (duubelkogu «Doktor Surma saar» / «Barbiemõrvad»)

Parim tõlkelühijutt

Vladimir Arenev «Kriitilised päevad» («Reaktor» nr 7 (aprill 2012))
A. C. Benson «Punane laager» («Algernon» 2012; aprill)
Jeff Carlson «Surve» («Algernon» 2012; detsember)
Stephen King «Ayana» (autorikogu «Pärast päikeseloojangut»)
Stephen King «Harvey unenägu» (autorikogu «Pärast päikeseloojangut»)
Stephen King «Koolilõpu pärastlõuna» (autorikogu «Pärast päikeseloojangut»)
Stephen King «New York Times soodushinnaga» (autorikogu «Pärast päikeseloojangut»)
Stephen King «Peatuspaik» (autorikogu «Pärast päikeseloojangut»)
Stephen King «Põrgukass» (autorikogu «Pärast päikeseloojangut»)
Rafał Kosik «Marss» («Reaktor» nr 12 (september 2012))
Ursula K. Le Guin «Lahtisidumise sõna» (antoloogia «Täheaeg 10: Juubeliväljaanne»)
Ursula K. Le Guin «Maa luud» (autorikogu «Meremaa jutud»)
Ursula K. Le Guin «Nimede seadus» (antoloogia «Täheaeg 10: Juubeliväljaanne»)
H. P. Lovecraft «Festival» («Reaktor» nr 6 (märts 2012))
Laura Lee McArdle «Tulnukad või?» («Algernon» 2012; aprill)
Adriana Simon «Pärast veeuputust» («Algernon» 2012; aprill)
Gene Wolfe «Doktor Surma saar ja teised jutud» (duubelkogu «Doktor Surma saar» / «Barbiemõrvad»)
Gene Wolfe «Kaart» (duubelkogu «Doktor Surma saar» / «Barbiemõrvad»)
Gene Wolfe «Pulpkaas» (duubelkogu «Doktor Surma saar» / «Barbiemõrvad»)

Parim eesti autori romaan

Nikolai Baturin «Lendav hollandlanna» (Eesti Raamat)
Marje Ernits «Kuukerijad» (Randvelt)
Ulis Guth «Ärapööratud» (Grenader Grupp)
Airika Harrik «Õnnistatud needus» (Randvelt)
Kristjan Loorits «Literistid, ehk Patrik Laurise kummaline elu» (Tänapäev)
Riina Pauklin «Suure lohe maa: Värava saladus» (Sinisukk)
Kadri Pettai «Jaanik(a)» (Tänapäev)
Rein Põder «Laev» (Eesti Raamat)
Heidi Raba «Lili Remma ja unehiilija» (Kentaur)
Kent Raju «Tuntud Universum: Kadunud Maa» (Ajakirjade Kirjastus)
Leila Tael-Mikešin «Loojatemängud» (Fantaasia)
Tiit Sepa «Eelsoodumus armastada 3» (Ersen)
Tiit Tarlap «Lõhestusjoon» (Varrak)
Tiit Tarlap «Roheliste lippude reservaat» (Gamma & Ji)
Siim Veskimees «Lõputu juuni» («Lääne Elu» 2012; & autori koduleht)
Siim Veskimees «Lahkulöömislahingud: Kuu Ordu 2061. aasta sõja teine raamat» (Fantaasia)

Parim eesti autori lühiromaan või jutustus

1695 «Võõrad suled» («Reaktor» nr 11 (august 2012))
Aarne Anmann «Sturmwaldide mõisa saladused» (Aarne Anmann)
Heli Illipe-Sootak «Pörkölt» (Tiritamm)
Marcus Kaas «Mitte millegi prints» (antoloogia «Täheaeg 11: Viirastuslik rügement»)
Marcus Kaas «Viimane vahetus» (antoloogia «Täheaeg 10: Juubeliväljaanne»)
Siiri Laidla «Toometondu» (Tänapäev)
Ülle Lätte «Puskarimees» (antoloogia «Täheaeg 11: Viirastuslik rügement»)
Jaagup Mahkra «Verepulm vaksalis» («Reaktor» nr 4 (jaanuar 2012))
Triinu Meres «Kuningate tagasitulek» (antoloogia «Täheaeg 11: Viirastuslik rügement»)
Triinu Meres «Sulavesi ja vereside» (antoloogia «Täheaeg 10: Juubeliväljaanne»)
J. J. Metsavana «Pudrumägi» (autorikogu «Saladuslik tsaar»)
Kristjan Sander «Galahar» (autorikogu «Õhtu rannal»)
Kristjan Sander «Loodimine» (autorikogu «Õhtu rannal»)
Osvald Soobel «Piiririkkumine» («Reaktor» nr 9 (juuni 2012))
Ahvide Tarzan «Saladuslik saast» («Algernon» 2012; detsember)
Maniakkide Tänav «Ordu ja asum» («Reaktor» nr 4 (jaanuar 2012))
Maniakkide Tänav «Stardiloendus» (autorikogu «Saladuslik tsaar»)
Maniakkide Tänav - J. J. Metsavana «Kaelani vaakumis» (antoloogia «Täheaeg 11: Viirastuslik rügement»)
Siim Veskimees «Kerge on olla jumal» (antoloogia «Täheaeg 11: Viirastuslik rügement»)
Siim Veskimees «Pimeduse järv» («Algernon» 2012; detsember)

Parim eesti autori lühijutt

( : )kivisildnik «Kõik vihkavad arvosid» («Reaktor» nr 11 (august 2012))
Raido Alberg «Hirmul on halb hingeõhk» («Värske Rõhk» nr 29 (I/2012))
Anett Aniott «Kollased lilled» («Reaktor» nr 10 (juuli 2012))
Vincent Arckharum «Orkisepp» («Reaktor» nr 4 (jaanuar 2012))
Triinu Avans «Päästjad» («Reaktor» nr 10 (juuli 2012))
Aleksander Batanov «Dahlbergide aed» (antoloogia «Täheaeg 10: Juubeliväljaanne»)
Veiko Belials «Kuller Cato: Viimane ülesanne» («Algernon» 2012; detsember)
Veiko Belials «Seal, kus voolab valgus» (antoloogia «Täheaeg 11: Viirastuslik rügement»)
Demon «Varjud ja kutse» («Reaktor» nr 6 (märts 2012))
Meelis Friedenthal «Kass» (antoloogia «Mitte-Tartu» & «Algernon» 2012; detsember)
Sippie Guth «Robotõpetaja» («Reaktor» nr 8 (mai 2012))
Tõnis Andreas Hallaste «Kolm tõde ja Loch Nessi koletis» («Algernon» 2012; aprill)
Tõnis Andreas Hallaste «Teistmoodi tehing» («Algernon» 2012; detsember)
Tõnis Andreas Hallaste «Viikingirünnak» («Reaktor» nr 13 (oktoober 2012))
Tõnis Andreas Hallaste «Viimane soov» («Algernon» 2012; aprill)
Indrek Hargla «Osariigi presidendi kohtumine» («Eesti Päevaleht» 2012; 28. detsember)
Peeter Helme «Jõulud A. D. 3000» («Eesti Ekspress» 2012; 24. detsember)
Raivo Ird «Nõiaring» («Reaktor» nr 5 (veebruar 2012))
Maarja-Liis Jänes «Marama» («Reaktor» nr 10 (juuli 2012))
Manfred Kalmsten «Loheisand» («Reaktor» nr 12 (september 2012))
Manfred Kalmsten «Mina, kass ja avakosmos» («Reaktor» nr 11 (august 2012))
Manfred Kalmsten «Tsombiholokaust» («Reaktor» nr 8 (mai 2012))
Manfred Kalmsten «Väljalaenatud valitsusaeg» («Reaktor» nr 7 (aprill 2012))
Taavi Kangur «Kirjutatud elu» (antoloogia «Täheaeg 10: Juubeliväljaanne»)
Martin Kirotar «Cartigani seiklused» («Reaktor» nr 10 (juuli 2012))
Martin Kirotar «Kohvik maailma lõpus» («Reaktor» nr 15 (detsember 2012))
Martin Kirotar «Pudelipost» («Reaktor» nr 7 (aprill 2012))
Martin Kirotar «Surnud mehe kirjad» («Reaktor» nr 5 (veebruar 2012))
Krafinna «Kasper» («Reaktor» nr 11 (august 2012))
Krafinna «Lihtsalt lima» («Reaktor» nr 5 (veebruar 2012))
Krafinna «Valguse rottimine» («Reaktor» nr 12 (september 2012))
Laur Kraft «Sügelisnõia kingitus» (Nailboard Records)
Toomas Krips «Teene võlgu» («Reaktor» nr 9 (juuni 2012))
Robert Kuuba «Galaktikasõjad» («Reaktor» nr 9 (juuni 2012))
Tiina Laanem «Mõni mõis» («Looming» 2012; nr 5)
Tiina Laanem «Õnnelik jää» («Looming» 2012; nr 5 & autorikogu «Õnnelik jää»)
Kristjan Laats «Elevant Pillega Elephandias» («Reaktor» nr 9 (juuni 2012))
Liina Laks «Väike needus» (antoloogia «Täheaeg 10: Juubeliväljaanne»)
Tea Lall «21. detsember» («Reaktor» nr 14 (november 2012))
Mirjam Leesalu «Atlantis ja Nereidas» («Reaktor» nr 10 (juuli 2012))
Lee Leithammel «Kombinaat» («Reaktor» nr 7 (aprill 2012))
Lee Leithammel «Kõrgem seltskond» («Reaktor» nr 15 (detsember 2012))
Alari Liik «Astraalkaravan» («Reaktor» nr 12 (september 2012))
Janeli Luts «Ajamasinaga reisimas» («Reaktor» nr 9 (juuni 2012))
Jaagup Mahkra «Väike täpp horisondil» (autorikogu «Saladuslik tsaar»)
Jaagup Mahkra - Martin Kirotar «Raudkull» («Reaktor» nr 6 (märts 2012))
Triinu Meres «Nagu nuga vööl» («Reaktor» nr 10 (juuli 2012))
Mirjam Meerit Mets «Juhtum kosmoselaevas» («Reaktor» nr 9 (juuni 2012))
J. J. Metsavana «Kolm võtit» («Reaktor» nr 7 (aprill 2012))
J. J. Metsavana «Laenatud elu» (autorikogu «Saladuslik tsaar»)
J. J. Metsavana «Must muna» (autorikogu «Saladuslik tsaar»)
J. J. Metsavana «Pimeduse poolel» («Reaktor» nr 14 (november 2012))
J. J. Metsavana «Plagiaator» («Reaktor» nr 5 (veebruar 2012))
J. J. Metsavana «Proovisõit, ehk Kuidas vürst kuu peale kippus» (autorikogu «Saladuslik tsaar»)
J. J. Metsavana «Putuk» («Reaktor» nr 6 (märts 2012))
J. J. Metsavana «Saladuslik tsaar» (autorikogu «Saladuslik tsaar»)
J. J. Metsavana «Tondilatern» («Reaktor» nr 15 (detsember 2012))
J. J. Metsavana «Vasekarva sõjajärgne» («Reaktor» nr 4 (jaanuar 2012))
Elin Njäu «Lugu Annarisest» («Reaktor» nr 4 (jaanuar 2012))
Heino Nõps «Hüsteeriavärinad» («Reaktor» nr 10 (juuli 2012))
Heino Nõps «Lõpp tuli ootamatult» («Reaktor» nr 5 (veebruar 2012))
Diana Ostrat «Ma olen elus» («Reaktor» nr 13 (oktoober 2012))
Diana Ostrat «Lohe sünnib» («Reaktor» nr 12 (september 2012))
Paadikapten «Vaimuskänner» («Reaktor» nr 7 (aprill 2012))
Kevin Palm «Väike ufo» («Reaktor» nr 8 (mai 2012))
Bix Pokupoeg «Aidanaine» («Reaktor» nr 9 (juuni 2012))
Siim Ghert Preiman «Ideaalne koerustükk» («Värske Rõhk» nr 30 (II/2012))
Rein Raud «Võimsalt voogab Olemise jõgi» (antoloogia «Täheaeg 11: Viirastuslik rügement»)
Taivo Rist «Kolm soovi» («Algernon» 2012; aprill)
Tea Roosvald «Neljatuulekõlad» («Reaktor» nr 4 (jaanuar 2012))
Tea Roosvald «Pime aken» (antoloogia «Täheaeg 11: Viirastuslik rügement»)
Tea Roosvald «Öösiti ma nutan» (antoloogia «Täheaeg 10: Juubeliväljaanne»)
Kristjan Sander «Mere pruut» (antoloogia «Täheaeg 10: Juubeliväljaanne»)
Kristjan Sander «Kolmevalitsus» (autorikogu «Õhtu rannal»)
Lauri Sommer «Ikooniröövlid» («Sirp» 2012; 23. veebruar)
Leila Tael «Roxanne» (antoloogia «Täheaeg 10: Juubeliväljaanne»)
Leila Tael «Ta näeb sind, kui sa magad» («Reaktor» nr 11 (august 2012))
Kristiina Kaili Timmi «Olen kõigest nukk» («Reaktor» nr 8 (mai 2012))
Triinu Tuvike «Eurod hädas» («Reaktor» nr 8 (mai 2012))
Kalev Tõll «Rongiga» («Reaktor» nr 13 (oktoober 2012))
Maniakkide Tänav «Ja rongid peatusid» (autorikogu «Saladuslik tsaar»)
Maniakkide Tänav «Lahkumiskink» (autorikogu «Saladuslik tsaar»)
Maniakkide Tänav «Must muna» (antoloogia «Täheaeg 10: Juubeliväljaanne»)
Maniakkide Tänav «Põrguvärav» (autorikogu «Saladuslik tsaar»)
Maniakkide Tänav «Robonaut» (autorikogu «Saladuslik tsaar»)
Maniakkide Tänav «Valuhoidjad» («Reaktor» nr 13 (oktoober 2012))
Maniakkide Tänav «Vanemate nimel» («Reaktor» nr 5 (veebruar 2012) & autorikogu «Saladuslik tsaar»)
Anu Varik «Paul ja küülik» («Värske Rõhk» nr 30 (II/2012))
Seili Ülper «Tõuse ja kõnni» («Reaktor» nr 4 (jaanuar 2012))